Mõeldes lõppeva aasta Eesti poliitikale, näib mulle, et sellist vastutuult liikumist on olnud palju, valitsemiskavadest on see levinud ka meediasse. Vahel on selles hoiakus todasama ühemehe trotslikkust, mis ei luba kainelt kaaluda partnerite tehtud ettepanekuid. Nii ütles valitsus prauhti ja ultimatiivselt ära Vene-Saksa gaasikompanii uuringute teostamise palvele.
Vahel lööb vastutuulemeelsus välja naiivses usus, et „minuga seda ei juhtu”. Nagu harimatu inimene võib arvata, et tema lihtsalt ei saa AIDSi jääda, nii näikse ka Eesti valitsus olevat seda usku, et meid ei taba majanduslangus ega rahvastiku vananemine. Postkommunistlik imemaa Eesti on sedavõrd eriline, et ükski üldine sotsiaalne või majanduslik seaduspärasus meil ei kehti. Selline pime usk Eesti erilisusse annab õigustuse mitte hoolida sellest, mida teised räägivad ja teevad.
Sügise jooksul on maailmameedias ridamisi üllitatud olulisi raporteid, mis Eestis pole kajastust leidnud. Kui varasematel aastatel pühendas iga meediaväljaanne ÜRO inimarengu pingerea avaldamisele pika loo, siis seekord möödus sündmus tähelepanuta. Oli põhjus ehk selles, et Eesti oli pingereas langenud?
Mingit meediakajastust ei pälvinud ka OECD põhjalik aastaülevaade haridusest ega äsja ilmunud kuulus trendiraport „Beebid ja bossid”. Esimene näitas Eesti teadust ja ülikoole kogu nende viletsuses, teises pole meid lihtsalt olemas. Kuigi perepoliitika on valitseva Reformierakonna üks trumpkaarte, ei pandud OECD perepoliitika raporti ilmumist tähele. Keegi ei tõstata küsimust, kuidas haakub meie eduloona serveeritud vanemahüvitis teiste arenenud maade trendide ja poliitikaga? Kas me jääme edukaks ka siis, kui võtame arvesse rohkem kui ühte indikaatorit ja võrdleme end teistega?
Lisades siia veel ühe äsja maailmas laineid löönud raporti – PISA 2006 ja viisi, kuidas Eesti meedia seda käsitles, võime aimata leviva ignorantsuse põhjusi. Need on kolklus ja oskamatus näha sündmusi sotsiaalsete tähenduste kontekstis. PISA tähelennust kujunes meil vaid haridusinimeste pidu; haridusministrile ei sekundeerinud võimueliidist keegi. President Ilves väisas tulemuste avaldamise päeval USA sõjalaeva, millest ETV AK mitmeminutilise eetrilõigu tegi. Meie haridussüsteemi tipputõusust president kas ei teadnud või ei pidanud vajalikuks sel teemal midagi öelda. Sellel foonil meenub PISA 2000 tulemuste avaldamine, millele kohe järgnes president Clintoni eripöördumine rahva poole ja millest sai alguse ulatuslik avalik debatt USA hariduse tulevikust. (Tõsi, erinevalt Eestist olid USA tulemused viletsad.)
Kolklus ja kapseldumine
Eesti ajakirjandus tõlgendas PISA tulemusi samuti kitsalt õpetamisega seotuna, ei puudunud ka sadomasohhistlikud katsed leida heade uudiste seest tingimata üles midagi halba. Kuigi ajakirjanikud refereerisid püüdlikult PISA andmeid, et meil on koolidevahelised erinevused väikesed ja sotsiaal-majandusliku staatuse mõju õpitulemustele madal, ei osanud keegi neist seda teadmist edasi arendada. Referentidest ajakirjanikele jäi märkamata, et PISA põrmustas ühe levinuma müüdi Eesti hariduse kohta, nimelt müüdi vohavast hariduslikust ebavõrdsusest. Sedasama faktidega vastuolus uskumust on aktiivselt levitanud ka riigikogu liikmed, kes täna ei võta sõna enese kaitseks, rääkimata enesekriitikast. Kui mitmed sotsiaalteadlased, alates superstaar Ulrich Beckist, räägivad refleksiivsusest kui hädatarvilikust omadusest ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisel, siis meil seda ei tunnistata. Eesti ei tee valitsemisvigu, järelikult pole ka midagi reflekteerida. Ametlik Eesti on kui võõrasema Lumivalgekese muinasjutust, kes peeglilt lunib, et ta maailma kõige kaunimaks tunnistataks. Kui peeglikese vastus soovitust erineb, viskab tigestunud võõrasema peegli nurka. Halbu uudiseid me kuulda ei taha!
Midagi sarnast on sündimas meie e-riigiga, täpsemini uskumustega selle kohta. Arvamus Eesti ülimuslikkusest vana Euroopaga võrreldes domineerib jätkuvalt, kuigi numbrid näitavad juba paar aastat arengu kängumist. Nii kasutab Internetti ametiasutustega suhtlemiseks meil endiselt kuni neljandik rahvastikust, samas kui Saksas, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis on need näitajad nelja viimase aastaga tublisti tõusnud ning jõudnud kolmandikuni. Eestis otsis avalike asutuste veebilehtedelt tänavu infot 27%, mis on vähem kui 2005. aastal; Hollandis on sama näitaja kasvanud 15%-lt 2003. aastal 49%ni 2007. aastal. Ometi on meil ju täna rohkem arvuteid ja Internet kättesaadavam kui paljudes Euroopa riikides. Miks siis ei taha keegi ametiasutustega suhelda? Ilmselt on põhjus selles, et meie e-riigi disainijad on töötuhinas sootuks unustanud hea valitsemistava olulise põhimõtte – poliitika kuulaku kodanike vajadusi. Näiteks Viini linnavalitsuses märgati, et lastehoidu puudutaval e-teenusel pole miskipärast tarbijaid. Järele uurides selgus, et bürokraatide poolt õigusaktidest kopeeritud „koolieelset lastehoiuteenust pakkuva asutuse” nimetust ei tundnud emad-isad ära; nemad otsisid „lasteaeda”, mida jällegi ei leidnud e-teenuste otsingumootor. Viga parandati ning e-teenus ja tarbijad leidsid teineteise.
Eesti e-riik on ametniku au ja uhkus. Bürokraatia ja kantseliit, mis vanasti laiutas paberil, on nüüd kolinud Internetti. Selle tulemusel võõrandubki rahvas e-riigist sama kiiresti nagu traditsioonilisest riigistki. Valitsejaile ei näi aga muret tegevat tõsiasi, et e-riigist jääb täna kõrvale lausa kolmveerand rahvastikust (kui kord aastas tarbitav e-maksuamet välja jätta). Valitsuse istungiteruum Stenbocki majas ja e-hääletamine, mida väliskülalistele Eesti eduloona serveeritakse, on ju puht-tehnoloogilise edu näited. See ei pruugi aga parendada demokraatia või valitsemise sisulisi parameetreid.
Sellesarnaseid hoogsalt areenile tõusnud edulugusid on Eestil teisigi. Üleminekuperioodi algusaastatel olid toonased ministrid ja ametnikud agarad läänest uusi valitsemisdoktriine ja poliitikamudeleid üle võtma. Nii läksid käiku mitmed radikaalsed ideed nagu kolmesambaline pensionisüsteem, tsentraalne haigekassa ja perearstisüsteem, telekommunikatsioonituru avamine ja ülikoolide vabaksandmine riigi käest. Nende reformide tõttu pälvis Eesti rahvusvahelist tähelepanu. See polnud pelgalt avastushuvi tundmatu väikeriigi vastu, vaid arusaam, et seal tehakse midagi olulist. Nii tunnistas kolmesambalise pensionireformi ideeline algataja Maailmapank, et Ida-Euroopa pakkus neile olulise kogemuse, mille põhjal esialgne reformidoktriini ringi vaadati. Mandri-Euroopa turumajandusriigid püüavad alles täna läbi valu ja vaeva ellu viia niisuguseid ülikoolireforme, mille järelmeid meie juba aastaid peame igapäevarutiiniks. Tollal oli Eesti teerajaja, mitte vastutuult kõndija.
Tervishoid ja haridus endiselt tagareas
Mis on nendest edulugudest saanud tänaseks? Üldterminit otsides näib mulle sobivaim olevat „unarussejätmine” või siis „kergema vastupanu tee”. Tervishoiureform on sisuliselt peatunud, hiljutine arstide liidu katse koputada valitsuse südametunnistusele jäi ilma igasuguse reaktsioonita. Analoogne on olukord kõrghariduses, kus peale ülikoolide autonoomia suurendamist on nad jäetud oma rõõmude ja muredega omapead. „Saite, mis tahtsite”-suhtumine on viinud Eesti punase laterna rolli ülikoolihariduse ja teaduse rahastamise poolest. Probleem pole ainult väikestes arvudes, vaid ka riigieelarveliste ressursside struktuuris. Kui kiiresti areneva majandusega riikides nagu Korea, Hispaania, Türgi ja Slovakkia paigutatakse ülikoolide kapitali-investeeringutesse 15–20%, siis Eestis on see näitaja 0,5%. Ülejäänud 99,5% läheb jooksvate, valdavalt õppetööga seotud kulude katteks. Kuigi erinevalt tervishoiureformist on raha lubamine teadus- ja arendustegevusse valimiskampaaniate üks lemmikloosungeid, pole rahvusvahelises võrdluses tag
areast väljapääsemist märgata.
Pensionireform on küll viimastel kuudel taas agendasse ilmunud, kuid Lääne-Euroopast sootuks erinevate arutelude ja vastukajadega. Läänes märgistavad viimaste aastate reforme hüvitiste otsene kärpimine, pensioniea tõstmine ja eripensionide põhimõtte kritiseerimine. Enamikus riikides, aga Prantsusmaal eriti, saadab neid reformikatseid avalikkuse häälekas asjassesekkumine. Kuigi pensionisüsteemide jätkusuutlikkus ja rahvastiku vananemine on riskid, mis ähvardavad Eestit samuti nagu Lääne-Euroopatki, on eestimaine reaktsioon teistsugune. Poliitikud välistavad pensioniea tõstmise juba idee tasandil, sama teed näib minevat eripensionide kaotamine. Pensionide tõstmist ei kaaluta ühegi majandusliku ega finantsilise argumendiga, samuti ei vaeta esimese samba reformi mõjutusi kogumispensioni sammastele. Euroopast erinevalt mööduvad pensionieelnõude arutelud parlamendis ilma igasuguse avalikkuse tähelepanuta.
Puudutasin siin peamiselt sotsiaal- ja haridusvaldkonna teemasid ja võib väita, et need polegi parempoolsele valitsusele olulised. Siiski tasub tähele panna, et majanduslikud survegrupid (nt ETTK) on valitsuse tegevusega samuti rahulolematud. Maksaks mõelda sellelegi, miks pagana pihta OECD kui majanduslikule koostööle pühendunud organisatsioon huvitub sellest, kuidas tulevad erinevate maade lapsed toime kolmnurga pindala arvutamisega või kuidas lahendavad naised oma beebi versus boss dilemma?
Kapseldumine, totaalne pühendumine minevikule tulevikku unustades ja soovimatus reflekteerida kas enese või teiste kogemust on vastutuulemaa ohtlikud sündroomid. Maailma ajaloost ei meenu mulle ühtki ühiskonda, mis oleks suutnud suletuna pikemalt edurivis püsida. Pigem vastupidi, nii Jaapanist kui Soomest sai progressi sümbol pärast enda avamist maailmale. Seejuures ei tähenda avanemine mitte ainult kõrget kohta majandusvabaduse reitingus, vaid pigem teatud meelsust, kuuluvustunnet ja kommet näha oma ühiskonda laiemas regionaalses või globaalses kontekstis.
„Klapid eest!” võiks kõlada uusaastasoov ametlikule Eestile.