Lugedes Meelis Oidsalu artiklit „Palju andmeid, vähe annet“ (Sirp 6. X), tundsin vajadust tõejärgse ajastu kontekstis meenutada ajakirjanikele ja väljaannetele head ajakirjandustava, mis on sõnastatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksis:* ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest; konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled; ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon; toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust.
Oidsalu muidu huvitav artikkel lõpeb kriitikaga Vaba Lava majandusmudeli osas, kus autor väidab, et seal on röövellikult kallid rendihinnad väiketeatritele, mistõttu on mitmed neist võõrdunud seal etenduste andmisest (nt Ivar Põllu Tartu Uus teater).
1. Päringu peale, milliseid allikaid autor kasutas ning mida toimetaja kontrollis, näiteks, kas viidi läbi võrdlev hinnauuring teatrisaalide rentimise osas, jäid kahjuks nii autor kui ka toimetus vastuse võlgu.
Kiire päring teatritele ja kultuurikeskustele tõi välja, et Vaba Lava rendihinnad väiketeatritele on sarnaste saalide seas ühed odavamad ning seda mitte ainult Tallinna (teatri)saalide, vaid ka maakonnakeskuste saalidega võrreldes. Osadel puhkudel erinevad hinnad lausa paarikordselt. Üldjuhul tehakse personaalseid pakkumisi, sest hinnad sõltuvad rentnikust. Infoks: Vaba Lava black box’i ühe päeva hind väiketeatritele on 370 eurot (+ km), väikese saali hind proovipäeval 30 eurot (+ km), etendusepäeval 100 eurot (+ km). Suvised hinnad on poole odavamad. Black box: 630 m2, lava 14,4 ×24 m, tribüünil 184 kohta (lisatoolidega 220), rendihind sisaldab tehnikat ja kommunaalmakseid. Väike saal: 128 m2, 70 istekohta. Kõik väiketeatrid on oodatud! Lisaks on meil erisugused tariifid suurtele riigiteatritele, kontserdikorraldajatele ja korporatiivklientidele.
2. Väiketeatrite võõrdumise asjus kontrolligem statistikat nii Teatrielust kui ka Eesti Teatri Agentuurist. Vaba Lava statistika 2016. aastal: 33 teatritruppi, 147 etendust, teatripublik 24 416 (+ 585 etendusjärgsetel vestlustel), sh kuraatoriprogrammi publik 10 194. Kogukülastatavus 59 367. Teatrikeskus on vaatamata vähesele personalile hõivatud aastas peaaegu kümme kuud, üldjuhul seitse päeva nädalas.
Võrdluseks võib alati võtta enam-vähem sama suurte saalidega ja samas mahus töötavad teatrid: teatril NO99 oli teatripublikut 23 331, Tartu Uuel teatril 13 074, Von Krahli teatril 12 522, Kanuti gildi saalil 8555 jne. Seega on teatritegevuse maht Vabas Lavas nii truppide (k.a väiketeatrite) arvu, uuslavastuste, etenduste kui ka publiku näitajatelt märkimisväärne. Jääb arusaamatuks alus, millest lähtuvalt ajakirjanik võõrdumise tuvastas, eriti kui personaalse päringu peale ei võtnud ka Ivar Põllu artiklis väidetut omaks.
3. Kultuuriministeerium, Telliskivi loomelinnak ja Vaba Lava leppisid aastaid tagasi kokku, et Telliskivi võtab laenu ja ehitab teatrimaja vastavalt Vaba Lava vajadustele. Vaba Lava asub pikaajaliseks rentnikuks aidates alates sissekolimisest 2014. aasta augustis seitsme aasta jooksul maksta tagasi teatrimaja ehituse pangalaenu. Riik toetab Vaba Lava rendimakseid, kuid seda vaid osaliselt. Näiteks oli riigitoetus 2016. aastal vaid ca 40% Vaba Lava kogueelarvest, ülejäänu tuli ise leida või teenida. Ministeeriumiga on kokkulepe, et Vaba Lava võib ja isegi peab omatulu teenima, et finantseerida maja ehitust ja haldust. Tegemist on klassikalise avaliku ja erasektori koostöö mudeliga. Süüdistused ülemäärases kapitalismis on seetõttu vaid mittesüvenemise tagajärg.
4. Kunstiküsimused sõltuvad maitsest, ent tasub meenutada, et Eesti Teatriliit on pidanud oma aastaauhindade jagamisel igal hooajal ka Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastusi nominatsioonide ja laureaaditiitlite väärilisteks (keskmiselt kolm hooajal). Kuid meile on kõige olulisem olla teatrikeskus, kus võib katsetada ja eksperimenteerida, ilma et loojatel tuleks kindla peale tulemust toota. Vaba Lava kuraatoriprogrammis on nii Euroopa ja Eesti tunnustatud etenduskunstnikke kui ka noori, kellest kuuleme veel tulevikus. Lavastused peavad saama nii õnnestuda kui ebaõnnestuda, see on kunstnike arenguteel tähtis. Kindlasti on see seotud riskiga, ent pikas perspektiivis on sellise teatrikeskuse olemasolu, kus saab katsetada uusi ja ebatraditsioonilisi teatrivorme, väga oluline.
Kokkuvõtvalt jääb artiklist mulje, et autor pole viinud end organisatsiooni tegevuse ja arenguga eriti kurssi (kõigil eelmistel hooaegadel on väliskuraatorite kõrval olnud ka eesti kuraatorid, alates 2016. aastast produtseerime kuraatoriprogrammi ise jne), lisaks sisaldab tekst mitmeidki põhjendamatuid ja kontrollimata väited. Kahju, et seni põhjalik ja sageli eetikale rõhuv teatrikriitik Oidsalu on Sirbis avanud kollase ajakirjanduse ukse, kuid loodetavasti on see vaid ühekordne avantüür põhjatusse desinformatsiooni džunglisse.
*http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html