Filmi „Metslased” üheks pooluseks on kolme noore armukolmnurk, kusjuures vastupidi selle väljendi tavapärasele tähendusele armastab Stone’i kolmik üksteist jäägitult. Mehed Chon ja Ben on vastandlikkusest hoolimata (üks endine lahingukogemustega eriüksuslane, teine budistlik lillelaps) jäägitud sõbrad, kes ilma mingi vastastikuse kiivuseta armastavad ja kepivad neiut hüüdnimega O. Kolmik elab Lõuna-Californias ideaalset luksuslikku paradiislikku elu, sest mehed kasvatavad paikkonna parimat kanepit, turustavad seda nagu Eesti talumees kartulit ja suplevad miljonites. Kõik on nii armas, hea ja nad on nii õnnelikud. Kuigi Kuri saadab hoiatavaid sõnumeid, venib õnnelike noorte kerges või raskemas narkouimas maa kohal õõtsumine hea jupi filmi algusest nagu magus kissell.

Kolm noort peategelast ja nende omavahelised stseenid on tüütud kui üks keskpärane noortefilm, nagu mõne Hollywoodi noore režissööri luulutused. Kolmik on lääge, küündimatu ja tüütu ka näitlejatena. Ehk vaid Taylor Kitschi jõulisem Chon hakkab olukorra teravnemisel energiat ja sädet pilduma. Kui kaugelt ei kostaks äikesekõminat, siis ei usukski, et tegemist on Oliver Stone’i filmiga. Kõik muutub, kui filmi saabuvad Benicio Del Toro ja John Travolta, esimene patoloogilise mõrvari ja teine ühe igati äraostetava narkovõmmina.

1994. aastal linale jõudnud järjekordsele Stone’i filmile „Sündinud tapjaks” kirjutas loo Quentin Tarantino ning ehk just selle filmiga seob nüüd „Metslasi” kõige tugevam mõtteline joon. On ju ka „Sündinud tapjaks” üks iseäralik armastuslugu, täis lõputut mõttetut vägivalda. Nii tähendab ka filmi „Metslased” sisuline teine pool, Mehhiko narkokartelli mänguilmumine ja thriller’i algus, ohjeldamatut verevalamist ja tapmist. Benicio Del Toro kehastatud kartelli kõrilõikajate pealik Lado on patoloogiline mõrtsukas, mees, kes armastab oma tööd ja võimu. Vaimustavalt jälk tüüp ja tema ainuke stseen filmi lõpupoole, kus nad on kahekesi silm silma vastu John Travolta kehastatud agent Dennisega, on haarav nagu „Pulp Fictioni” parimad stseenid. Kohati on filmis veelgi tunda Quentin Tarantino varju.

Tõsi, Oliver Stone on ikka elu ja filmi tõsisemalt võtnud, hullult üle võlli keeratud huumor pole tema rida. Ta oskab näitlejaid valida, mängima panna, ja, mis on filmikunstis ehk kõige olulisem, neid ka mõjuvalt näidata. Kindlasti võib Stone endale lubada eelarvet, millest lihtsurelik režissöör võib vaid unistada, aga tundub, et ka kõige kuulsamad ja paremad näitlejad tahavad temaga töötada. Kaks maailma kohtuvad: õndsad armastajad ja verejanulised narkokartelli loomad, kes tapavad, sest see on nende loomuses, nad saavad sellest samasuguse kaifi nagu narkotsist. See tekitab pidevalt tunde, et Stone on püüdnud kokku keevitada kaks erinevat maailma, jäägitu armastuse ja jäägitu vägivalla, milles poleks ju midagi imelikku, sest kõik siin globaalses maailmas kohtub varem või hiljem, aga ka kaks erinevat maitset, stiili. Suitsukala on pandud mannakreemi sisse, kusjuures mingis mõttes on ta ju kindla peale läinud, sest filmi aluseks olev Don Winslow’ samanimeline romaan oli pärast ilmumist USA bestsellerite tipukümnes. Aga võib-olla see peabki nii olema ja vägivaldsete arvutimängude ja filmidega harjunud noortele tulebki selliselt romantikat pakkuda ja külje alla pugeda? Neile, kes armastavad 1980.-1990. aastate Stone’i filme, jätab „Metslased” küll kahjuks lahja mulje. Filmi lõpp lubab sellega peaaegu leppida, aga ei, režissööril on veel teinegi lõpp, kus kõik mängitakse jälle õnnelikult läägeks ja uusaja usundimaiguliseks.