Eesti Energial on perioodiks 2006 – 2010 välja kuulutatud neli strateegilist eesmärki, millest üks, tootmisportfelli mitmekesistamine, sisaldab nelja lubadust. Lubatakse arendada põlevkivi põletamistehnoloogiat, arendada gaasiturbiine, osaleda tuumajaama arendusprojektides ning “seada prioriteediks koostootmine ja taastuvenergia”. Ma ei tea täpselt, mida “prioriteediks seadmine” energeetikute jaoks tähendab. Võib-olla ongi seatud, aga siis näidatagu teistelegi seda posti, mille otsa prioriteet on püsti pandud. Mina seda ei näe. Midagi pole kuulda Eesti Energia juhtide reisidest suurtesse tuuleparkidesse Taanis, Saksamaal või Hispaanias, pole kuulda ka, et peaminister oleks oma Iirimaa, Hollandi või Ühendkuningriigi ametivennaga kohtudes võtnud jutuks Eesti võimalused osalemiseks hiiglaslikus põhjapoolse Euroopa ühises tuuleparkide võrgusüsteemis nimega Supergrid (see ülekandevõrk võtaks viimsegi argumendi neilt, kes räägivad, et tuuleelekter on ebausaldusväärne, kuna tuul mõnikord ei puhu. Kogu Euroopat hõlmavat tuulevaikust ei ole kellelgi maailma ajaloos õnnestunud tuvastada.). Ülemere juhtmeotsake ses süsteemis võiks meieni ulatuda ja olekski kogu meie energiarisk, mis tuleneb ühendamatusest üleeuroopaliste võrkudega, maandatud. Kui kaabel tuleb Rootsist, ei saa selle ehitamist väärata ükski ajalooline Leedu-Poola tüli.
Esmaspäeval avaldati järjekordse eurobaromeetri küsitlustulemused, mis kinnitavad varemgi teada olnut: et eurooplased armastavad taastuvenergiat ja on üsna paljuks valmis, et selle osa energiabilansis suurendada. Selle küsitluse järgi ei ole eestlasedki ülearu “uue Euroopa” moodi, vaid oma arusaamades tublid keskmised, see tähendab, taastuvenergialt loodetakse ka siinmail palju, kui aga valitsust ja tema monopoolset energiakompaniid jalus poleks.
Tuuleenergia kasutamist toetab 79% eestlastest (ELi keskmine 71%). Toetus päikeseenergiale on 75% (80%), hüdroenergiale 64% (65%) ja biomassile 64% (55%). Fossiilsed kütused ei küündi populaarsuselt ligilähedalegi. Maagaasi pooldajaid on 42% (42%), nafta pooldajaid 30% (27% ja) ja kivisöe (Eestis põlevkivi) pooldajaid 32% (26%) protsenti. Ja lõpuks: tuumaenergia kasutamist pooldab küsitluse järgi (mille metoodikas pole põhjust kahelda) ainult 12% (20%) Eesti elanikest, selgelt on selle vastu aga tervelt 55% elanikest ning neutraalseid 27%.
Mõistagi võib meie valitsus tõmmata kübarast mõne oma praegusele tegevusele suuremat toetust näitava küsitluse, aga miks peaks Eesti riik energeetikas tervel kontinendil valitseva meeleoluga vastupidiselt käituma? Kelle mandaadi alusel? Tulevikus valitseb Euroopas aga ikkagi taastuvenergia, sest eurooplased lihtsalt usuvad ja soovivad nii ning vastavalt tegutsevad ka nende maade juhid. Aastaks 2030 ennustavad eurooplased kolmeks kõige kasutatavamaks energiaallikaks päikest (49%), tuult (40%) ja tuumakütust (34%). Nafta- ja söeuskseid leidub vastavalt 18% ja 8%. Eesti samad arvud on 28, 50, 31, 17 ja 15.
Muuseas, üks tähelepanu vääriv näitaja on samas küsitluses veel: energiatarbimise piiramist peab vajalikuks ainult 23% Eesti elanikest, mis on ELi madalaim näitaja ja ka keskmisest (54%) väga kaugel. Nii komposteerivalt on meie ajudele mõjunud üleüldine kasvumantra, mille allikad on ühtviisi valitsus ja ka Eesti Energia. Niikuinii on meil juba Euroopa Liidu energiamahukaim majandus ja seda vaatamata energiamahukate tootmisharude puudumisele majanduses.
Kes end jutust siiamaale läbi suutis närida, sel on nüüd aeg endale esitada lihtne ja võrdlusena täiesti kõlbulik küsimus: kas ma oleksin päevagi suutnud sallida valitsust, mis mulle visa järjekindlusega aastail 1993, 1996, 1999, 2002 ja 2005 oleks korrutanud, et personaalarvutid on tühine väljamaa alpus, millega eestlased kaasa ei jookse, sest nad on aegade algusest saadik neid toredaid puust nuppudega arvelaudu (lollikandleid) kasutanud ja jäävad seda igavesti tegema? Kui ei oleks, siis kuidas saab sallida valitsusi ja erakondi, mis energiamajanduses sama nürilt põlevkivi ja naftat kummardavad ning sellega iga päev meie tulevikuvõimalusi hävitavad.