Rahvakirjaniku (pigem küll rahva kirjaniku, ehkki keelereeglid nõuavad siin kokkukirjutamist) tegi Andrus Kivirähast aastasadade vahetusel ilmunud romaan „Rehepapp”. Selle nimitegelase käitumise pinnalt tuletatud termin „rehepaplus” on väiklase elulaadi sümbolina kindlalt süüvinud meie argikeelde. Mõneti ülekohtuseltki, sest rahvajuttudest teada rehepapi „prototüüp” oli märksa sümpaatsem tegelane. Kuna aga Kiviräha rehepapp tegutses-toimetas  just novembrikuus, võikski novembri üks paralleelnimesid olla rehepapikuu.       

Kiviräha järgmine romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) on tänaseks ennast põlistanud lauamängu (mis ehk oligi selle igale poole silmi tegeva teose jaoks parim variant) ja autor ise laseb Draamateatri laval neegrit vabastada. Kõrgel kunstilisel tasemel, ei unusta ta lisamast. Ent Kivirähk ja teater või Kivirähk draamakirjanikuna oleksid juba omaette teemad. 

Pagar ja déjà vu   

Nagu ülalpool märgitud, sai „Pagari piparkook” endale uue kuue, kuid kahjuks uute aukudega mestis. Toimetajatöö arvel kokkuhoidmine on teksti paiguti „rikastanud” keele- ja trükivigadega (lk 16 ja lk 196) ning soosinud esmatrükis kohendamata jäänud hägusevõitu lausestust (lk 9 ja lk 37).   

Küpsetise kogu sisu valvavad nüüd seitsmepäine lohe (kujundaja Andres Rõhu) ja kolm pilkupüüdvat saatusejumalannat  (moirat) raamatu esikaanel. Jagan siinkohal teistelegi asjahuvilistele kunstiajaloolist teavet, mille hankisin teose kujundajalt (ehkki see pidanuks tiitellehe pöördel kõigile kättesaadav olema): „Pagari piparkoogi” kaant ehib XV-XVI sajandi itaalia maneristi Sodoma maali „Moirad” repro.   

Kuid kes ometi on pagar? Autor vastab esialgu lühidalt ja selgelt: „Ta on endisaegne jumal, praegune batman ja zorro” (lk 10). Samas siginevad kahtlused ja lugeja ees avaneb  kõikvõimalike müüdi- ja muinasjutumotiivide ammendamatu mängumaa. Üleni valgesse rüütatud pagar (vaim? ingel?) õigupoolest ei küpsetagi midagi, tema „on suunanud oma jõupingutused noorema põlvkonna eetiliseks ümberkujundamiseks” (lk 9, käändeviga: õige oleks „eetilisele ümberkujundamisele” – A.O.) ning kaevab liivakasti päratu suure lehtri, mille sisse vaadates saavat oma tulevast näha. Samasugune hoogne jutustamisstiil, keelelõbu  ning mängulust iseloomustavad ka kogumiku teisi jutte. Siin pole veel (enam) autori teises novellikogus „Jutud” (2005) maad võtnud jõhkrust, täiuseni arendatud „gooti õudusjuttude hõngu” (Jürgen Rooste) ega totaalset jumalapila, mis meenutab paljuski omaaegset „võitlevat ateismi”. 

Neis, kes loevad „Pagari piparkooki” hiljem kui Kiviräha romaane (nagu siinkirjutajagi), tekitavad mõned jutud teatava déjà vu tunde. Motiivid, silme ette kerkivad pildid ja tegelaste ütlemislaad tulevad tuttavad ette, kõike on justkui kunagi varem kogetud ja nähtud. Ka siis, kui pildid seostuvad tekstis kujutlusest  erinevalt. Küllap valdas neid, kes on Kiviräha raamatuid „õiges” järjekorras lugenud, romaanide puhul samasugune tunne. 

„Piparkoogis” sisendavad seesugust tunnet „Ussisõnade” pseudofolkloorset fantaasialendu meelestavad Räpman („Vaene mees”) ja Lerna hüdra tapmise lugu („Minu armastuse lugu”). Rehepapp kui külarahva vardja, detektiiviks ülendatud kratt ja prohvetlikud ettekuulutajad tulevad mängu kogumiku pikimas, allusiooniderohkes (parun von Bock, pastor  Krusenstern) jutus „Kõrvetavate silmade juhtum”. Loo pealkiri, mis kujutab endast ilmselget irooniaga tembitud vihjet Erle Stanley Gardneri kriminaalromaanidele, keerab jutustatule omakorda vindi peale. Mis aga puudutab raamatu õudussugemetega jutte, siis tsiteerigem taas autorit: „Mis vahet on üldse ilusal ja koledal – mõlemad ajavad hirmu nahka” (lk 107). 

Pipar ja kook   

Piparkookidele on läbi aegade omistatud teatav müstiline ja salapärane toime, mis aitab ravida nii haiget kõhtu kui ka väsinud hinge. Kõhuhädade vältimiseks olevat Rooma leegionärid  neid võtnud kaasa sõjaretkelegi. Seega on piparkoogid kaudselt süüdi ingli tiiva varastanud Oti piinarikkas surmas, sest Kivirähk laseb jutu „Varga öö” lõpus teab-kustilmunud leegionäridel Oti Munamäele viia ja seal risti lüüa.   

Andrus Kivirähk küll pilab kirikut ja ristiusu Jumalat, teeb seda mitmes sellegi raamatu jutus („Kuninganna”, „Pidusöök”), ent saatuse irooniana olid piparkookide esmavalmistajad just katoliku mungad. Ja vajalikud  vürtsid tõid Euroopasse ristisõdijad. Pipra jumalavallatu Kiviräha keelele riputamine on niisiis nende otseste järeltulijate töö. Tarkuseteri sisaldava atika soolaga saab kirjanik ise hakkama.   

Siinsesse kogumikku valitud 19 piparkoogi küpsusaste pole muidugi sama, kuid Pagari vääriliseks tervikuks saab kook ometi. Kusjuures terviku viimased tükid (esmailmumise järel Tuglase novelliauhinna saanud „Kunstnik Jaagup” ja lõpulugu „Meri, mu meri”) on kõige  isuäratavamad.   

Öös on asju       

See vahepealkiri viitab muidugi meid nüüd teispoolsusest jälgivale Mati Undile. Võimalikest Undi-mõjudest (just „Öös on asju” näitel) ja Undiga sarnanevast idiosünkraasiast (isikliku loomemeetodi ja inimesekujutuse  eripära) kirjutas ka „Pagari piparkoogi” esmatrüki ainuarvustaja Mihkel Nummert (Looming 1999, nr 4, lk 635). Oma sümpaatiat Mati Undi suhtes on Kivirähk ise samuti tunnistanud. Samas tähendab see sümpaatia ennekõike hingesugulust postmodernistlikuks peetava proosa („Öös on asju”, „Doonori meelespea”) ja teatrimees Undiga. Modernistliku proosa koha pealt sedastab Kivirähk ühes intervjuus, et see talle ei meeldi, sest  seda ei jaksavat lugeda. Öeldu on tüüpiline postmodernistlik vastandus, kuid mitte kohatu. Ja eesti nüüdiskirjanduses kehastab Andrus Kivirähk samasugust suveräänset keset kui Mati Unt omas ajas.     

Niisiis: öös on asju ja selles kogumikus on öö tublis kolmandikus juttudest juba pealkirjas kohal. Kiviräha öö võtab oma hõlma vargaid ja tulnukaid, armastust ja surnuaedu. Seal on ka kirge (kuigi kaude Tuglast järele aimav „Öö täis kirge” pole stiililt eriti õnnestunud). Kuid neid võis silmata ka Undi romaanis, küllap mujalgi. Ent kahe komponendi poolest jääb „Pagari piparkoogi” öö ainulaadseks: ta varjus  seab Eedeni aed end suisa kalmistule („Öö surnuaias”) ning kõikjal voolab uskumatult tihti uriini. Keegi Kuuse-nimeline mees saab koguni pissimise (autori väljend) eest palka. Tõsi küll – ta pissib vagurate külameeste kaevudesse ja need lihtsalt maksavad talle selle eest („Killuke kosmosest”). Et teisal suusatab lumememm endale tüdrukut otsima („Naisevõtt”), on selle kõrval köömes.     

Lõpetuseks rehepapikuul kirja pandud jõulusoovitus: kandke ikka piparkooke kaasas! Olnuksid need käepärast isand Sohval, hüüdnimega Püha, Indoneesias misjonitööd tehes, saanuks ta oma kõhutõvest lahti ega heitnuks  raamatu viimasel leheküljel jõledal kombel hinge. Ja Andrus Kivirähk oleks Pagarile ehk veel ühe piparkoogi kaasa andnud.