Brittide rahvahääletus ELi liikmesuse küsimuses päädis üllatava ja napi tulemusega. Kõige suuremaks ehmatuseks on aga nii briti valijatele kui ülejäänud ELi liikmetele referendumijärgsetel päevadel ilmsiks tulnud peataolek: Brexiti pooldajatel puudub nii plaan eelseisvateks lahkumisläbirääkimisteks kui ka tahe neid juhtima asuda. Referendumil ei valitud kahe tulevikuplaani vahel, vaid otsustavaks said lahkumise pooldajate pakutud ebamäärased kujundid iseseisvuse taastamisest, bürokraatia kahandamisest, välismaalaste tõrjumisest ja rahva vastuseisust eliidile. Üks nähtavamatest lubadustest, ELi liikmemaksuks kasutatud raha suunamine Briti tervishoiusüsteemi osutus aga blufiks juba hääletusele järgnenud päeval.

Britannia lahkumisotsuse üle rõõmustajaid on oodatust vähem ja nende rõõm on oodatust tagasihoidlikum. See käib ka Eesti euroskeptikute kohta. Briti mõttekaaslaste välismaalastevastasus ei võtnudki oma märklauaks endiste asumaade tumedanahalisi sisserändajaid, vaid ELi idapoolsetest liikmesriikidest saabunud „Poola (ja Eesti) torumehed“. Rahvahääletus – populistide universaalravim demokraatia puuduste vastu – seljatas küll valitseva eliidi, aga vastu­kampaaniat juhtinud alternatiivne eliit ei soovi tegeleda oma võidu tagajärgedega. Nendeks on majanduslik kaos, põhiseaduslik kriis ja sügavalt lõhestatud ühiskond.

Pärast hääletust korraldatud küsitlused liikmesriikides näitavad hoopiski elanikkonna toetuse kasvu liikmesusele. Sellegipoolest küsivad paljud endalt: mida oleks saanud teisiti teha, et praegust olukorda ei oleks tekkinud? Kuidas peaks EL edasi arenema, et ennast liikmesriikide kodanikele lähemale tuua? Tihti osutatakse ELi liigsele bürokraatiale ja demokraatia puudustele. Nende süüdistuste esitamisel lähtutakse eeldusest, et mõlemat oleks võimalik vältida sellega, et tuua otsustuste tegemine tagasi rahvusriikide tasandile. Oletatakse näiteks, et liikmesriikide endi kehtestatud regulatsioonid kaupadele ja teenustele oleksid lihtsamad kui üleeuroopalised. Mõnel puhul see võib nii olla, näiteks keemiliste ühendite kasutamise ja keskkonnakaitse alal.

Samal ajal tuleb meeles pidada, et ühiste regulatsioonide kehtestamise üks eesmärkidest on olnud nimelt bürokraatia vähendamine – selle kaudu, et asendatakse riigiti erinevad, tihti üksikute tootjate või kartellide huvidest tingitud määrused ühiste standarditega. Nõuete ühtlustamine on enamasti viinud nimelt protektsionistlikel kaalutustel kehtestatud pisiregulatsioonide kaotamiseni. Praegune bürokraatia, millega ELis tegutsev ettevõte peab tegelema, ei ole võrreldav sellega, mis teda ootaks siis, kui kõik 28 riiki otsustaksid kehtestada erinevad nõudmised tema tootele või teenusele. Euroopa Komisjonil on praegu (2016. aasta 1. jaanuari seisuga) 33 000 töötajat. Võrdluseks: Helsingis on kohaliku omavalitsuse palgal 38 000 inimest.

Kas demokraatia töötab siis liikmesriikides paremini kui ELis? Kui vaadata poliitilisi institutsioone, siis on ELi mudel üpris sarnane tavalise parlamentaarse riigikorraga. Otsevalimiste teel kokku tulnud parlament kinnitab ametisse komisjoni, mis on nagu üksiku riigi valitsus. Parlament saab komisjoni usaldushääletuse teel laiali saata. Kui räägitakse demokraatia toomisest liikmes­riikide kodanikele lähemale, mõeldakse vahel parlamendi rolli tugevdamist. Vahel aga peavad ELi kritiseerijad liidu kodanikele lähemale toomise all silmas parlamentarismi vastandit – ELi suuremat sõltuvust üksikute liikmesriikide valitsustest. Praktikas töötab parlamendi teise kojana ELi ministrite nõukogu, kuhu iga liikmesriigi valitsus nimetab esindaja (vastavalt valdkonnale, mida nõukogu arutab). Enamik reeglite järgi hääletusele pandud küsimustest otsustatakse siiski ühehäälselt. Organisatsiooni VoteWatch Europe analüüs* näitab, et aastatel 2009–2012 tehtud 343 otsusest nõudsid 34 konsensust, aga ka ülejäänud otsustest ainult 35% puhul ei saavutatud kõigi riikide üksmeelt, mistõttu hääletamine oli vajalik. Kõige sagedamini (umbes 30% toimunud hääletuste puhul) vastandus enamusele Suurbritannia. Eesti andis enamuse seisukohast erineva hääle vähemas kui 5% hääletustest. Peaaegu kõik ELi otsused on seega ühtinud Eesti valitsuse seisukohtadega.

ELi poliitikas pettunul on niisiis sama suur põhjus olla pettunud oma rahvusriigi poliitikas. Euroskeptitsismi puhul on paljuski tegemist üldisema poliitika- ja eliidivastasusega ning sellega, et osa inimesi on rahulolematud arengutega, mis on pigem oma riigi valitsuse kui ELi poliitika tulemid. Poliitikute odavate, aga klassikaliste võtete hulka kuulub aga juba ammu koduse kriitika juhtimine ELi suunas, näiteks asudes justkui kaitsma oma riigi suveräänsust suhetes teiste liikmesriikidega – ELi toimimise kujutamine riikide vahelise nullsummamänguna, mitte rahvaste ja kodanike koostöö vormina. Selle vältimatuks tagajärjeks on valijate ja ELi vaheline võõrandumine, mis nüüd andis valusa vastulöögi David Cameroni valitsusele.

Olulisem kui ELi institutsioonide­vaheliste suhete reformimine oleks praegu arvatavasti Euroopa parlamendi legitiimsuse suurendamine, mille eelduseks on valijate huvi kasvatamine (2014. aastal oli valimas käinute osakaal Eestis kõigest 38,5%, võrdluseks: 2015. aasta riigikogu valimistel oli see 64,2%). Valimiskampaaniate põhiküsimus ei peaks enam olema see, kes oma riigi huve parlamendis kõige paremini esindab, vaid samad küsimused, mis on erakondadele tähtsad koduriigi valimistel, ning mida ka ELi poliitilised otsused põhiliselt puudutavad: tarbijakaitse, ettevõtete tegutsemistingimused, töötajate kaitse, sotsiaalne kaitse, keskkonnakaitse. Nagu Britannia praegune olukord näitab, jääb ainult hüüdlausetest väheks reaalse poliitika kujundamisel. Võtmerolli mängivad nii iga liikmesriigi kohalikud poliitikud kui ka meedia, millelt peab nõudma suuremat asjatundlikkust ja kriitikameelt ELi poliitika käsitlemisel.

* Agreeing to Disagree: The voting records of EU Member States in the Council since 2009. VoteWatch Europe Annual Report. Brussels: VoteWatch Europe, 2012.