Keel on Kruusa käes suurepärane tööriist ja vahend, aga vähemalt sama oluliseks kui keelt võib pidada mängulisust, mis sellega kaasneb – tundub, et luuletaja isegi ei tea alati, kuhu ta välja võib jõuda. Nii võib Kalju Kruusa luuletuses olla sümbioosis gaasikamber, lastelaul ja Hasso Krulli luuletus „Modern discourse”: „OH OLEKSID INIME SED ÜKSTEISE SUHTES INIMLIKUD / võiks või vabrikusse tööle minna // isegi sunnitöölaagris ja / gaasikambri eeskojas oleks elu  / teiste omasuguste toel / süsteemi trotsides // aga ei / isegi gaasikambri eeskojas / otsib inimene kohta kus ta saab / ja lükkab teise sisse” (lk 86). Sellises tsitaatide ja kontrastide tiheduses ei puudu huumor, kuid selle kõige all võib näha luuletaja pettumust ja protesti. Protest või trots, mida Kruusa tunneb, on rumaluse ja hoolimatuse vastu. Ja nii nagu Kruusa luules saavad kõige olulisemaks väikesed, igapäevased asjad, mis otsekui polegi  midagi erilist, võivad needsamad pisiasjad tõsiselt vihale ajada. Näiteks aumärkidega margid postkontoris või see, kui keegi küsib: „MIDA SA OLED TEINUD / oma kodumaa heaks? // küsivad pahakspanevalt / teiste käest / kodumaa hüvede nautijad / ja teiste peale kusijad // sestap mina / oma kodumaa hüvanguks / kahjuks / ei tee mitte sittagi // mytlen kas Eestis / on juba piisavalt / vastik / et jalga lasta” (lk 67). Ja see ei pane imestama, sest kas pole kunstnike, kirjanike  jt keerulise käekäigu üle ja kultuuri alaväärtustamise üle arutatud juba ammu. Elame riigis, kus luuletajatel soovitatakse hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks. Aga „mida luuletaja ette vytab / pliiatsit ja paberit ja klahve ja kuvarit / lihtsalt hakka / hakka füüsilisest isikust hakkajaks / hakka pääle / ole füüsilisest isikust päälehakkaja” (lk 24). Hakka siis pääle kui tahad, aga mida seal ikka niiväga hakata on.   

Omamoodi hakkas Kalju Kruusa „tühhja” haakuma ühe teise paar aastat tagasi ilmunud, aga alles hiljuti loetud raamatuga, Kirill Medvedevi „Tekstid, mis ilmusid autori loata” (tlk Igor Kotjuh, Tuum, 2008). Midagi nende kahe autori hoiakus on sarnane, see pääle- ja vastuhakkamine. Medvedev on tuntud selle poolest,  et jättis jõudsalt alanud kirjandusliku karjääri aasta pärast debüütluulekogu avaldamist 2003 ja on loobunud kõikidest oma autoriõigustest, kuigi oma tekste antoloogiates ja õpikutes avaldada ei luba. Medvedev kirjutab küll pigem bukowskilikult lühikeste ridadega pikki tekste, aga tema teravus ja teatud laadi pettumus on mingisugusel kombel lähedane Kalju Kruusa omaga. Medvedev arutleb nõnda: „mulle tundub, et kui sa teed midagi, / siis kahtle / selles /  võimalikult vähe; / kusjuures pole tähtis, mida sa nimelt teed – / sinu jaoks on kõige tähtsam / võimalikult vähe kahelda; / ja kui sa kirjutad luulet, / siis, minu arust, / ei tohi üldse kahelda” („Tekstid, mis ilmusid autori loata”, lk 46). Edasi jutustab autor loo, kuidas õnnetuspaigale jõudnud meedikud küsivad esimese asjana õnnetuse põhjustanud autojuhi käest tuhat dollarit, öeldes, et sel juhul jääb naine ellu, mis kinnitavat just seda, et ei tohi kahelda. Medvedev  on nagu Kruusagi ühtaegu eemalehoidev ja siiras, humoorikas ja terav.       

Nende kahe raamatu suurimaks ühisosaks võiks aga olla protest: kui Medvedev protesteerib eelkõige süsteemi vastu, siis Kruusa on pettunud pigem inimestes. Luuletuses „tülgastavad” kirjutab Kruusa: „süsteem / tülgastav / ei ole // ei haridus / ei töö / ega kirjandus // tülgastavad / on ikka / inimesed” (lk 85). Süsteem on anonüümne inimeste kogu, inimesed üksikuna  aga südametunnistusega ja vastutusvõimelised. Ja kui edukultuslikus miljöös teineteisele aina keeratakse, samal ajal paludes rahu säilitada, siis see ongi kaabaklus. Pettumusmeeleolud on selles raamatus esiplaanil, kuid need on lahendatud alati stiilselt ja humoorikalt, tegu pole kibestunud luulekoguga. Näiteks luuletuses „ingveritee”: „uni läinud / veidi umbne on / selline eluterve suhtumine et elu peab edasi minema / röövibki mult eluisu / ¿et  isegi selline haige elu peabki igal juhul edasi minema vä?” (lk 73).   

Peale Kalju Kruusa luuletuste sisaldab kogu ka luuletõlkeid, mis täiendavad autori tekste. Tõlked on peamiselt jaapani luuletajatelt ning mitmed neist võiksid peaaegu et olla Kruusa enda kirjutatud. Jaapani Kalju Kruusad täiendavad eesti Kalju Kruusa luuletusi ja varieerivad  luulekogu läbivaid meeleolusid. Eraldi eksperimendiks kujuneb aga Pentti Saarikoski luuletuse „Tänään hän on kriittinen” viis variatsiooni, mis on kommentaariks luuletõlkimisele kui sellisele. Lähtepositsiooni annab esimene tõlge, mis on kõige originaalilähedasem. Tõeline start tuleb teise luuletusega, kus seenelkäimisest saab romantiline otsing, mis parodeerib Gustav Suitsu „Oma saart”: „Ma longin metsas ja longin / mõnd seent mina otsin sääl. / Seeni  kaua ju otsinud olen / paksu pimeda metsa all (lk 29). See etapp läbitud, tuleb kolmas versioon, mis meenutab oma distantseerituses kõige enam Kalju Kruusa enda häält: „kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki // mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja (lk 30). Neljas luuletus pealkirjaga „ars poetica” on pisut isotammelik ning kõrvutab luulet ja proosat: hea luuletaja muudab  „luuleks iga traagelniidiotsakesegi / kuni luule proosastub / hea luule // on sisuliselt proosa / halva luule eeskuju (lk 31). Seda on Jürgen Rooste lausa tänapäevaluule definitsiooniks pidanud. (Rohmakus I. Sirp 4. II.) Viimane Saarikoski tõlgendus on kahtlusterohke sisekõne, kus kõneldakse luule kirjutamisest ja mittekirjutamisest: „ise ma tundun nii eraldiseisvana / nii et mind ongi tegelikult / närima hakanud / pisikene kahtluseuss / äkki ongi mu luule liiga  pude / äkki ma peaksin luuletamise / maha jätma / kuhu juhtub / kus seda ja teist / ja piiritu seenemütsi üleni pähe tõmbama / ja isegi seeneks muutuma / või (lk 32). Need viis teksti on ju rohkem või vähem ühe ja sama luuletuse tõlge, ometigi on neil kõigil erinev fookus ja vaatepunkt.       

Kui Kruusa eelmises kogus „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” on põhiline tähelepanu keelel ja elu pisiasjadel, siis „tühhja” teemadering on rohkem koondunud juba eespool mainitud protesti ümber, mis muudab raamatu ühtseks ja tihedaks. Kuigi Kruusa tekstides on ka  killuke misantroopsust, võiks seda vastuolekut näha ka filosoofilisemalt, nii nagu Kaneko Mitsuharo luuletuses „Vastu”: „Ma usun. Et vastuolek inimese elus / ainsaks väärt asjaks ongi, / vastuolek elamine ongi. / Vastuolek eneseni jõudmine ongi” (lk 83).