Seda, et ideekavandite konkursi tulemus ei tähenda valitsusele või riigikogule seaduslikku kohustust võitjaks kuulutatud ideekavand teostada, teab Vahtre kindlasti ka ise  see teema ilmselt kommentaare ei vaja. Murelikumaks teeb Vahtre pruugitud võimu kasutamise kui loometegevuse kujund, mis on eksitav. Loomingulise tegevuse üheks omaduseks peetakse ju kunstniku vabadust valida oma eesmärke ja vahendeid iseseisvalt  see võib mõnikord (kuigi kindlasti mitte alati) viia ta vastuollu üldlevinud esteetiliste või muude arusaamadega. Samasugust suveräänsust aga võimukandjal demokraatlikus ühiskonnas olla ei saa. Vastupidi, tema tegevust on õigus arvustada või heaks kiita ühiskonna kõigil liikmetel, lausa kohustuslik on aga arvamust avaldada nendel, kes oma professionaalsetele oskustele toetudes saavad ebakompetentseid otsuseid ära hoida.

On karta, et Eesti poliitikutest paljud juhinduvadki võimu kasutamisel sellistest mõtetest, nagu Lauri Vahtre seekord on otse välja öelnud. Demokraatiat mõistetakse valesti kui ükskõik kui lühikeseks ajaks saavutatud, ükskõik millise häälteenamuse abil saavutatud võimalust oma eesmärgiks seatud asi „ära teha”. Kahjuks esineb niisugust praktikat palju tähtsamategi otsuste kui monumentide püstipanemise või teisaldamise puhul. Võimulesaamine justkui vabastaks poliitiku kohustusest otsida kavandatavatele otsustele üldsuse heakskiitu.

Orwelli „1984” vaimus on Vahtre oma kirjutise motoks paigutanud põhiseaduse 56. paragrahvi, mille järgi on kõrgeima riigivõimu teostajaks rahvas. Tegelikult paneb see paragrahv poliitikule kohustuse rahvast kuulata, mitte ei vabasta teda sellest. Tark ja ühiskonna liikmetest lugupidav poliitik aga kuulab erakordse hoolega neid, kelle õigusi või väärtusi kavandatavad otsused kõige otsesemalt puudutavad, või neid kes oma professionaalse kompetentsi tõttu neid kõige paremini hinnata oskab.