Kõlab ju veidi karmilt või mis? Meiel küll ei väsi korrutamast, et tema  pole selle raamatu sihtgrupp, ja see on ka arusaadav, tõesti pole. Aga tahaks loota, et ajakirjanikuna ja ka küllaltki aktiivse kirjanduskriitikuna suudab inimene vaadata asjadele oma kõige isiklikumatest eelistustes lähtumata. Vastasel juhul kõlab see nagu nood uudistekanalite tänavatel küsitletavad, kes põhjendavad oma homoviha ja kiviaegset vägivalda nähvamisega „ei poolda!”. Ühelt poolt tellis Sirbi toimetaja mult vastulause  Meielile, teiselt poolt kavatsesin nagunii Kaldmaa helesinise kogu kohta avalikult hästi öelda. Ja tuleb ainult kasuks, kui asju mitmeti vaadelda. Seepärast võtangi selle „jalutusilmitu” sekundeerija koha enda kanda, sest kurb on lugeda, kuidas me ainsas kultuurilehes eksitavat ja ühest juttu aetakse. Ühest raamatust mitu korda rääkimine tundub küll raiskamisena, eriti kui seesamune kultuurileht nii paljudest kõnelemist väärt raamatutest kõnelemiseni  kunagi ei jõua. Vastandlikud tunded juba enne loo alustamist.

Tegelikult on asi lihtsalt selles, et Kaldmaa luulekogu on väga hea. Püüan seda tõestada. „Nägemata ilmad” on üks neist kergetest teostest, mis ei rõhu ei hinge ega kotisanga, kui seda tubli tükk aega enesega kaasas kanda, et vahel mõni pikem tsükkel või lühem luuletus läbi lugeda ja elada või taas koos teiste omasugustega ootama panna. Kerge kindlasti mitte  sisutühjuse, vaid pigem rõhumatuse mõttes. Kaldmaa teos keerleb kord lähenedes, kord kaugenedes ümber unenägude. Sellele vihjab juba pealkiri „Nägemata ilmad” ja kinnitab omamoodi saatesõna tagakaanel. Aga unenäod ei ole kaugeltki mitte raamatu peamine teema, pigem tundub kõlavaim mõte olevat paremakssaamise püüdlus („Tahan” lk 15) ja sellega hakkamasaamine või hakkama mittesaamisega leppimine. Selles raamatus ei  ole rock’n’roll-lüürikat, kõrvulukustavat armastusluulet, huumorit ega kriiskavat sotsiaalkriitikat, küll aga 26 nentivalt rahulikku vabavärssi, kus kõneldakse emadusest, hirmudest, rõõmudest, muusikast, surmast, puude istutamisest, teest, kadunud meestest, igatsusest, üleolemisest ja unustamisest. Unelemine ja reaalsus või argisus on „Nägemata ilmades” ilusti tasakaalus: kord lubatakse domineerima üks, kord teine pool, kuid  need on kindlalt eraldatud. Kaldmaa pajatab linnast ja töölt tulemisest, samas mereröövlitest, märkides viimasel puhul selgelt, et tegu on unenäoga („Tulemine”, lk 47-48), ja unistustest. Need unistused, soovid ja tahtmised on sealjuures hästi reaalsed: autor soovib enesele head last ja meest ning sooja kodu, mille järel on suisa sulgudes märgitud, et selline on „juba ostetud” (lk 16). Samas luuletuses on ka soovide soovimise koht reaalselt märgistatud:  „Kella kahe paiku / postimajast linna poole kõndides”. Luuletuses „Tahavad” (lk 37) kõneleb ta aga kergelt halvustava tooniga (teiste) inimeste soovidest, milleks on reisimine „Venemaale, Tšiili, Udmurtiasse” või lihtsalt tahtmine end „segi kammida”, samal ajal kui lind suudab lihtsalt lennata ja olla ega taha midagi. Ja siis veel, selle kõige juures, nagu varemalt märgitud, tahetakse selles raamatus paremaks saada. 

Kaldmaa luule asub linnaruumis ja olevikus. Isegi kui räägitakse „vaikuse keeles”, siis ikka argistest tänavatest ja kõrtsidest. Tütrel on „veehaldja juuksed”, aga kõrvalreal meeldib talle „ingliskeelne potteri-viktoriin” (lk 23). Aju võrreldakse arvutiga, kust pilte saab „mälu rippmenüüst alla laadida, kui vaja”, peale mida „klikin mõttes pildi peale” (lk 57). Ilmalikest kujunditest tüütuim on teejoomise korrutamine ja tähtsustamine. Kuid seda võiks ju vaadelda  vastandumisena muus kaasaegses luules nii tihedalt ilmuvale alkohoolsetest jookidest kirjutamisele. Alkoholi on selleski raamatus (Jälg, lk 24), kuis siis muidu, kuid seda perenaiselikult funktsionaalses vormis: „Punase veini plekid saab soolaga välja, / viina jäetud jäljed ei lähe millegagi, / kaheksakümnene stroh söövitab augud”. Kõlab üpris argiselt, eks ole.

Argielusse suhtub autor trotsivalt nagu ilmselt enamik maailma luuletajaid. Argisuses  ei hingata ning ollakse „hirmude pesa” (lk 22) või tehakse pärast tööd ja enne toidupoodi võtmeid juurde (lk 55). See on väline dimensioon, mida võib vastandada unenägudega, aga ka sisemaailmaga. Minu arvates on ka ärkvel sisemaailm ja uned siin raamatus kaalukaussidel. „Hoida rõõmu enese sees /…/ joosta üles väiksesse tuppa / panna uks selja taga lukku / ja hoida rõõmu enese sees” („Rõõm”, lk 51): rõõm on sees, maailm on väljas ja rõõmu  hoidmiseks tuleb maailma endast eemale lükata, kusjuures pole hädavajalik ka unenägudesse pöörduda. Luuletus „Öö” (lk 40) vihjab end alguses tundeluuleks, poeetiline ööst rääkimine seda ju tavaliselt on: „öö tuleb ära keelata! / öö võim tuleb maa peal väärata! / öö tuleb kehtetuks kuulutada! / öö tuleb päeva vastu vahetada”. Rea alguse kordused lubaksid nagu enda külge heietust öistest tundmustest ja painetest, kuid tegelikult jõutakse  hoopis arusaamani, et kui ööd ei oleks, siis „Eesti jõuaks tootlikkuselt kõigist arengumaadest mööda” ja „viuhti viimasest viiendaks!”. Puhas sotsiaalne kirjateema, millesarnaseid on „Nägemata ilmades” veel mitmelgi pool. „Kaldmaa luuletustes pole intensiivsust ja jõulisust nagu Maarja Kangrol, samal ajal ka mitte ülinaiselikku ilmanägemist nagu Doris Kareval,” kirjutab Meiel. Ma arvan, et Kaldmaa ei taotlegi kummagi meenutamist. See  oleks sama kui öelda Meielile, et tema luules pole Kivisildniku nahhaalsust ja Contra vormimänge. See on tõsi, ei olegi ju, kuid tundmata üleliia Kivisildniku ja Meieli eluteed ning loomiseetikat, julgen siiski eeldada, et nood Pärnu mehed ei taha teineteiseks muutuda. See oleks puhas raiskamine, sest olen aru saanud, et mõlema südameasi on oma linnas võimalikult mitme kirjaniku pidamine (Kaupo  Meiel, „Polügrafisti käsiraamatu” järelsõna, lk 71, Ji, 2006).

Sellegipoolest tuleb möönda, et Meiel on ladusa sulega ja väljapaistva andega kirjutaja, täpselt nagu Kaldmaagi. Kusjuures Kaldmaa ja Meieli stiilis paistab mulle küll sarnasusi: nende mõlema luule ei lähe mitte liiga otsest teed, vabavärss ei rõhu, ei tekita kiljuvaid emotsioone, kuid seda on ikkagi hea lugeda. Neil on ka palju erinevusi, alates sellest, et  Meiel on väga irooniline ja naljakas, Kaldmaa aga natuke irooniline ja üldse mitte naljakas. Teine suur vahe on see, et Meiel on Ji kirjastuse autor Kivisildniku kaitse, õpetuse ja toimetajakäe all ning tõesti meisterliku Andres Rõhu käes kujundada, aga Kaldmaa paistab olevat teinud „Nägemata ilmad” oma jõududega. Selgi teemal võttis Meiel oma artiklis mitmel korral sõna, nokkides nii „Nägemata ilmade” väljanägemise kui toimetamatuse kallal.  Ma ei taha Kaldmaa kogu väljanägemise kohta üldse sõna võtta. Kuni raamatut saab käes hoida, see on praktiline ning illustratsioonid ei mängi loo juures olulist rolli, on suhteliselt ükskõik, kas muidu tühjaks jääva lehe peale paigutatakse lilli, liblikaid või falloseid. Vormiliselt on selles kogus varieerumisi tõesti, aga tegelikult ei ole ju ka sel tähtsust, et mõne rea lõpus on hüüumärk, teisel real pole midagi. Luule on žanr, mille vormidega võib  endale üpriski paljut lubada. Aga toimetaja ei tule tõesti kunagi kahjuks. Ja siit raamatust leiab, tõepoolest, vähemalt ühe õigekirjavea, mille toimetaja kindlasti üles leidnud oleks. Alati on imponeeriv, kui luuletaja lisaks valmis tooteks pakitud luuletustele veidi koorealust paljastab ning räägib raamatu tekkepõhjustest ja -teest. Mitte küll liialt, traagelniite pole tarvis näidata, kuid väike saate- või järelsõna teeb ainult head.

Kaldmaa seletab  „Nägemata ilmade” tagakaanel kahes osas luulekogu ette kuulunud unenägusid, jõudes arusaamiseni: „Nägemata ilmad” on unenäoraamat ja „Nägemata ilmad” ei ole seda. Selle kõrval r
õhutatakse, et tekstide järjekord raamatus on ülimalt oluline. Saame teada, et kõigepealt kirjutati unenäos ette kuulutatud arv luuletusi, siis pandi ärkvel olles paika algus ja lõpp ning pärast viimases hädas taas unenägude poole pöördumist loksus kohale  ka keskpaik. „Unenäod,” paneb Kaldmaa oma kirjeldusele punkti, tahaks loota, et isegi veidi irooniliselt. Raamatu keskpaiga ja äärte vastandamine paneb küsima: kumb on siis tähtsam ja kindlam, kas ilmsi tulnu või ilmutatud? „Uinunud mõistus sünnitab koletisi,” ütles Meiel radikaalselt, kuid tegelikult olen ma selles kontekstis temaga nõus. Keskpaiga luuletuste kokkukolksumine on küll sujuv ja kena, kuid  ei tekita siiski sellist „vau-efekti”, et nii ongi ainuvõimalik ja ainuõige.

Raamatu viimane luuletus „Kuidas” on aga kindlasti teose kõige tugevam tekst. See rikkalik nutikate kujunditega kulgemise kirjeldamine seob ilusti kokku terve raamatu, rääkides, „kuidas (igatsus) küünistab teispoole ookeane ja mandreid / kuidas tapan ta osavate noalöökidega” ja „kuidas elan homseni, on vaja” (lk 57). Esimene tsükkel „Hingamise ime” on aga ilmselt  kõige tähtsam, andes kätte võtmed ja meeleolud, millega „Nägemata ilmade” teekonda alustada. „Hingamisega / tuleb alustada ettevaatlikult ja aegamööda” (lk 8), kirjutab Kaldmaa ja keerutab siis pikalt ja täpselt selle tempo ümber, et kõigepealt võib hingata paar minutit päevas ja lõpuks pärast pikka harjumisprotsessi juba terve nädal otsa. Seda aga „spetsialistide” silme all ja soovitusi kuulates ning kui kõik läheb hästi, saabki hingaja  lõpuks teada „hingamise ime”. Mulle tundub see mõte tuttav, tundub, nagu võiks samu kujundeid kasutada ka lugemisega harjumisel. Seejuures ei ole erinevalt hingamisest ei selle ega üldse raamatute puhul tarvis spetsialistide järelevalvet. Eriti kui spetsialistid kipuvad mõtlema rohkem arvamise aktile ja sarmikusele, ilma tagamaad analüüsimata ja järele mõtlemata. Ning võibolla tuleks siit ka laiemate teemade, laiemalt  kirjanduse puhuks midagi kõrva taha panna: vähem tiirutavat juttu lugemise ümber ja rohkem otsest, ihulist, kaitsevahenditeta lugemist.