Ugala teatri „Orpheus allilmas“, autor Tennessee Williams, tõlkija Jaak Rähesoo, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Laura Maria Mäits. Mängivad Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens. Esietendus 18. XI Ugala suures saalis.
Tennessee Williamsi näidend „Orpheus allilmas“ jõudis Ugala teatris lavale 60 aastat pärast esmailmumist. Näidendi on lavastanud Ingomar Vihmar, kes tegutseb Ugalas taas pärast 15aastast pausi. See on tema kolmas ameerika klassiku lavastus nelja aasta jooksul. Minul aga on silme ees sakslase Sebastian Nüblingi viis aastat tagasi nähtud lavastus „Orpheus allilmas“, milles peaosa mängis Risto Kübar.
„Orpheus allilmas“ on williamsliku maailma kvintessents: teemad nagu võim ja vägivald, sotsiaalsete piiride kompamine ja ühiskonnast väljaheidetu psühholoogia on siin esitatud erilise selgusega, karmilt ja teravalt. Näidendis räägitakse USA lõunaosariikide väikelinnast, kus võimutseb võõraviha. Väikelinna suletud, salatsemisest ja tagarääkimisest sumbunud ühiskonda saabub muusik, rändur ja vabahing Val Xavier, kelle lihtne olemasolu pöörab inimsuhted väikelinnas pea peale. Naispeategelaseks on endasse kapseldunud, hambad ristis kohaliku võimuriga abielus Lady Torrance, kes peab pudupoodi ja valmistub uue kohviku-baari avamiseks.
Seega, näidendis kõneldakse praegu aktuaalsest teistsugususe sallimatusest, kuid neid päevakajalisi helistikke pole Vihmar oma kompositsioonis eriliselt alla jooninud. Pigem painab tegelasi esivanemate taak ja olnu mõju olevikule, vilksatavad mineviku varjud. Eelkõige võiks aga suurte neoontähtedega vilkuda lavastuse teemana sõna „armastus“. Kõige laiemas mõttes ja kõikehõlmavalt. Vihmari sõnutsi peaks publik etenduselt kaasa võtma tunde, et peale armastuse ei ole maailmas midagi olemas.1
Nagu elu. Näitlejad on lavastaja Vihmariga läbitud prooviprotsesse ikka ülivõrdes kirjeldanud, nii ka seekord. Ma üldse ei kahtle näitlejate vaimustuses ja elan kaasa intervjuudes väljendatud mõttele, et igale näitlejale sooviks loomeprotsessi Vihmariga.2 Lavastaja sõnastab oma arusaama: „Suhted peavad olema võimalikult selged ja klaarid kõigi vahel, pead kõigisse suhtuma austuse ja lugupidamisega.“3 Mina saan aga võtta sellise protsessikirjelduse vaid teadmiseks ning peegeldada üksnes seda, mis ja kuidas paistis saalist.
Kui mõelda trupitunnetusele, mis teeb Vihmari lavastused alati eriliseks, siis oli see tugev eelmises Williamsi-lavastuses „Tramm nimega Iha“ (Endla, 2015), küllalt ebaühtlane esimeses „Kass tulisel plekk-katusel“ (Eesti Draamateater Laitse graniitvillas, 2014) ning on uusima lavastuse puhul veel arenemisjärgus. Ma ei tahaks unustada ka seda, et Vihmari lavastused on tuntud päris erisuguste etenduste poolest – võimalik, et minu nähtud etendus oli atmosfäärilt lihtsalt ebaühtlasem.
Lavastus on aga komponeeritud sujuvalt, lugu jookseb selgelt, mingit venitamist pole ja peategelaste heitlemised lähevad hinge. Lavastust punase niidina läbiv mõte tuleb Valilt, kinnisesse, paika loksunud kolkaühiskonda ilmunud vabahingelt: „Me kõik oleme mõistetud üksikvangistusse omaenda nahas.“ See võiks olla ka Williamsi peateema läbi kogu ta loomingu. Ikka vaatleb ta peategelase (sageli heitlikus psühholoogilises seisundis naise) väljarabelemise katseid sellisest vangistusest.
Vihmar ütleb, et Williams on nagu elu. See on ka omamoodi vihmarliku teatri kreedo: Vihmari lavastused on nagu elu. Lavaline elu võrdub lavavälise eluga. Ugalas igatahes etendus juba käib, kui publik saali tuleb. Näitleja kõnetab eeslavalt publikut ja palub vaheajal kohvikut külastada. Lava ja saal on ühtlaselt valgustatud, me asume siin ja praegu ühtses eluringis. Ajapikku saal siiski pimendatakse, et saaksime keskenduda saja aasta tagusesse koloniaalkauplusesse siginenud suhtepundardele. Kõnelemine publikusse on aga vahest üllatuslikultki Williamsi näidenditeksti sisse kirjutatud.
Jah, Williams on näidendi tegevuse asetanud saja aasta tagusesse USA lõunaosariikide provintsilinna, kuid Vihmarile omaselt ei pane ta konkreetset aja- ja kohamääratlust miskiks. Aegade ja stiilide segamine laval mõjub mänguliselt ja universaalselt. Jaanus Vahtra on oma stiilse ja täpse kostüümikujundusega pannud küla kurjadele jutumooridele Dollyle (Jaana Kena) ja Beulah’le (Kata-Riina Luide) selga ontlikud roosad-beežid kostüümid (Williamsi järgi „maitsetult ülepakutud“) ning eristanud korralikest kohalikest Caroli (Adeele Sepp) neetidega tagiga ning võõrana sisse astunud Vali (Rait Õunapuu) „ussinahkse“ tagi, Ramonesi T-särgi, rohekate kintspükste ja eriti kummastavate kontsakingadega. Kostüümil on võim avada karakterit. Päris kontrastse muutuse teeb läbi kohalik, ent end võõrana tundev Lady (Triinu Meriste). Alguses märkamatust signaliseerivas tänapäevastes pükstes ja pusas Lady paneb Vali poolt ellu äratatuna selga erkpunase pluusi ja sinise seeliku. Üsna lihtsasti toimivad märgid, kuid usutavad.
Jaanus Laagriküll on lahendanud lavakujunduse üpriski realistlikus võtmes: näeme koloniaalpoodi, mille riiulitele on korrapäraselt asetatud purke ja pudeleid, rivis seisvaid kelli ja taskulampe. Teisele korrusele viib puittrepp, kus asuvad Lady abikaasa, hirmuvalitseja ja surmahaige Jabe’i (Andres Noormets) eluruumid. Sooja puitu ja külma plastikut ühendava kujunduse paneb elama sini-puna-lilla valguskujundus Laura Maria Mäitsilt. Sümboliks kasvab tagalavale joonistatud kohvik-aed: Lady noorus ja igatsus.
Lummav laulik. Näitlejatest läks vahest enim hinge Adeele Sepa ühiselu normidele vastu astuv Carol: õlu ühes käes, vali reiv kõlaritest kajamas, tantsis Sepp lavastuse meeldejäävaima stseeni. Just selliseid mängulisi, nihestatud, aega ja ruumi ületavaid stseene ma ikka Vihmari lavastustest ootan. Seekord oli neid napivõitu.
Peategelaste paar, Val ja Lady, toob meelde näidendi pealkirja. Orpheus on vanakreeka mütoloogias lummavalt pilli mängiv laulik, kes järgnes allmaailma oma surnud kaasale. Nii nagu ülailmas, ei suutnud ka allilmas keegi tema lummusele vastu panna ning tal lubati oma naine Eurydike kaasa võtta, kuid tingimusel, et ta põrgust lahkudes tagasi ei vaata. Seda tingimust Orpheus aga ei täitnud ja ta hukkus. Muidugi on Williamsi järgi just Val see lummav laulja Orpheus. Ühelt poolt on Rait Õunapuu nullstiilis mäng täiesti põhjendatud, teisalt: praegu jäi seda lummavat sarmi Ugala suure saali tarvis veidi väheseks. Häiris eriti etenduse algusepoole ka ebaselge diktsioon.
Triinu Meriste Ladyna peab tegelastest läbima kõige suurema arengu: vaenulikus keskkonnas enesessesulgunud ja tõrjuvast poepidajast saab uuele lootusele valla naine. Usun, et Meriste emotsionaalsete kaarte väljamängimine muutub etenduseti veelgi sujuvamaks. Val ja Lady peaksid Williamsi järgi olema „nagu kaks looma, kes nuusutavad teineteist“, kuid sellisest tõmbumiste-tõukumiste mängust jäi nende suhtes veel puudu.
Vihmari lavastustes naudin mitmekihilist mängu ja ootamatuid kujundeid, mida seekord nappis. Tundsin ka puudust vastandite vähesest välja voolimisest. Et kinni kuivanud provintsielu vastanduks selgemalt Caroli-Vali-Lady allumatule kolmnurgale. Et üksikvangistusest välja rabelemine oleks jõulisem ja tungivam. Seejuures aga tean, et selline pigem ühtse vooluna kulgemine ongi Vihmarile omane. Et laval ongi elu ja elus pole dramaatika diapasoonid alati nii laiad. Õnnestunud õhtul kaasneb aga selliste ühtse vooluna kulgevate lavastustega erakordne atmosfäär, kogu ruumi haarav lummus. Ingomar Vihmar: „Lavastust teha ei saa, see puhkeb õide, vahel on ka veidi rääbakam. [—] Ei saa sundida, et õitse nüüd.“4
1 Aigi Viira videointervjuu Ingomar Vihmariga. – Õhtuleht 19. XI.
2 Aigi Viira videointervjuu Adeele Sepaga. – Õhtuleht 19. XI.
3 Aigi Viira videointervjuu Ingomar Vihmariga. – Õhtuleht 19. XI.
4 Ingomar Vihmar: lavastus on nagu taim. Margus Haava intervjuu Ingomar Vihmariga. – Postimees 15. XI.