Tallinn Music Week 2. – 8. IV.

Eesti on maailmas üsna ainulaadses seisus. Alles 27 aastat tagasi Nõukogude võimu alt vabanenud ja iseseisva riigi taastanud rahvas peab lähedaseks Skandinaavia edumeelset eluviisi. Euroopa Liitu kuuluvas Eestis liigutakse rahulikult edasi, olles uhked uuenduslikkuse ja omalaadi lähenemise üle. Eestlased ei ole vabanenud ainult ühiskondlikus või poliitilises mõttes, vaid on tehnoloogia ja kogu maailma ideed omaks võtnud. Brexiti tagurliku mõtlemise kütkes britina on Eesti mulle 2018. aastal külastamiseks põnev koht.

Kümnes Tallinn Music Week, nädalapikkune edumeelse muusika, kunstide ja ideede plahvatus, on Eesti õhkkonna ideaalne näide. Ka Tallinnas endas on peidus traditsioone ning mitmesuguseid üritusi nii muinasjutulises vanalinnas kui ka selle ümber pikitud hipsterlikeks loomeparadiisideks muudetud nõukogudeaegsetes vabrikutes. Festivalil pakutakse rahvusvahelist muusikavalikut, mis on selle kõigega jahmatavas kooskõlas.

Võimas avakontsert Vene kultuurikeskuses viis publiku eesti rahvaviiside ja muusikaloo toel põnevale kõlarännakule. Elektronmuusikat, poppi, hiphoppi ja free jazz’i kaasates pani Kristjan Järvi koos New Yorgis tegutseva Absolute Ensemble’i ja paljude teiste muusikutega kokku helilahingu, mida oli põnev jälgida.

Kõik see andis festivalipulsi kindlalt Eesti artistide kätte, kusjuures oma osa on ka nende jätkuval ühendusel vene kolleegidega. Parimaid neist sai kuulda üritusel „Cryptomarket“ kunstnike lemmikpaigas Ku-Ku klubi keldris, kus õõnestati popformaati kahel õhtul.

Reedel tõi vene artist Inturist kineetilise ja improvisatsioonilise audio­visuaalse postpungipuhangu, täis tumedaid funk-rütme ja ähvardavat teravust. Siis andis ta lava üle kohalikule popveidrusele Mart Avile.

Avi on loonud erakordse lummava popkeele, mida on lihtne valesti mõista. Kerge on teda ette kujutada lapsena magamistuppa lukustatuna ja väliskeskkonnast eraldatuna ragisevat telekat vaatamas ja David Bowie’ kummalisemaid plaate kuulamas – ning omaenda popkarjäärist unistamas.

Selle etteaste ajal patseeris Avi uhkelt laval Colombo stiilis jopes, mida täiendas tihedalt talje ümber seotud vöö – eemaloleva ja tundetuna esitles ta oma magamistoa-Bowie’t.

Esinedes eelprogrammeeritud taustal, andis tema hilist Bowie’t meenutav vokaal isegi pisut iseennast kordama hakates sellele muidu kummalisele lava-show’le teatava riuka. Tema programmi Avi Network olemasolevate filmide kaadritest kokku pandud visuaalid tõid meelde aja, kui videokunst veel rabas ja oli imelik ning selles oli pentsikuse avaldumiseks eri keskpunkte.

Hetk, kui ta istus lava tagumisse otsa e-sigaretti suitsetama, nagu keegi ei vaataks teda, võttis ruumi ja publiku veidra kunstilise eraldatuse kenasti kokku. Mart Avi on isegi laval omas maailmas.

Aleksei Taruts kasutas publiku provotseerimiseks pimedust. Kui ta seal ainsa strobovalguse ees hiilis ja aeglaselt vene keeles rääkis või kurguhäälel death metal’i korinaid tekitas, sai Ku-Ku klubist digitaalne õudusunenägu. Tausta kujundasid tume techno ja digitaalne hardcore ning rahvas pandi vägisi hulluma.

Sloveeniast pärit Lynch tõi lavale otsekohesema, kuid mittelineaarse rokienergia. Piirideülese pungi, postpungi, alternatiivroki, metal’i ja isegi grunge’i kärbitud ideed vaheldusid tihedasti ja kiirelt, kusjuures laulude keskel sageli suund muutus. Laval vilkusid need ideed sundimatult, tuues sisse ka Sloveenia noodi.

Väljaspool kodust Venemaad laineid lööma asunud Kate NV näitas oma live’is muutuva esoteerilise avant-pop’iga, miks ta edukas on. Kahe süntesaatori vahel, mida täiendasid pedaalid ja muud vidinad, sukeldus ta oma pulbitsevate saundide loomisesse. Kate NV parim külg oli tema saundi eksperimentaalsus, mitte niivõrd 1980ndate popi elemendid: etteaste langes vahel keskpärasusse ja tõusis taas ülevaks, kuid tema vokaal oli alati oivaline ja improvisatsioonilisus andis elektroonilistele helidele inim­südame.

Tema Kresta mitte niivõrd ei esine, kuivõrd lubab publikul oma tööd jälgida. Vene dark-wave-duo tegeleb kõlaminimalismi ja digisuhtluse metarünnakuga. Etteastest ja publikust täiesti irdununa vahetas duo vokaali ja visuaali funktsioonid: kuuldavale toodi kasinad vokaalid ning „lõika ja kleebi“ põhimõttel valminud visuaal, kust ei puudunud internetiotsingud, kummalised videod ja nende laulusõnade live-tõlked Google’is. Tema Krestal õnnestus publikuni toimetada üdini tänapäevane lähenemine elektropopile.

Maria Minerva salvestised on kuulunud viimaste aastate värskema popi hulka ja kui tema vokaalesitus ongi tugev, siis fonogrammiga esinemine ei jätnud temast heli- ja popivõluri muljet. Muusikaliselt kohtus see eksperimentaalpopp Holly Heardoniga, kuid elava musikaalsuseta ei olnud selles just palju erutavat.

Erutavus oli aga Florian Wahli etteaste keskpunkt. Peale seksuaalsuse ja identiteedi maksmapaneku näitas Wahl keskmist sõrme konservatismile, et festivalil kõneainet pakkuda. Tema electroclash-saundis ei ole midagi uut, kuid tema lava-show (muu hulgas marssis ta mööda lava mustas trikoos, mis paljastas ta kannikad ja genitaalid, ning simuleeris seksi kreemikoogiga) tegi sellest isevärki kogemuse. Michael Jacksoni loo „Earth Song“ teisendatud sõnadega Euro-house-versioon oli ootamatu lisa. Florian Wahl ründab sinu moraalseid tõekspidamisi valitud kirvega.

Lisades endale veelgi müütilisust, üritasid postpungiekstsentrikud vene bändist Mirrored Lips viisaprobleemide tõttu esineda videoühenduse kaudu. Pärast paljulubavat algust ja üht laulu ühendus katkes. See võib olla üks suuremaid TMW kasutamata jäänud võimalusi, mis pani veidra punkti minu viibimisele „Cryptomarketil“.

Ühel teisel kontserdil ei suutnud Kanada „parim“ hiphop märki tabada: Samurai Champs oma närvilise etteastega ja potentsiaalile vaatamata žanri­segaduses Arlo Maverick kannatasid korralikust flow’st hoolimata algeliste rütmide ja igavate sõnade all. Oozeela pani oma show’ga samuti mööda, tema madalhetk oli pop-dancehall-lugu vihmasajust – naljavaesed hiphopi laste­toariimid.

Walrus ei saavutanud samuti sellist sidet, nagu nende tutvustus lubas oodata. Kahtlemata suurepärastest muusikutest koosnev Kanada rokkbänd vähendas lõhet psühhedeelia ja garaažiroki vahel, kuid ei jõudnud oma esinemises mainitud stiilide laiapõhjalisuse ega puhta energiani. Hipsterlikus saundi­jäljendamises tundus stiil olevat neile tähtsam kui sisu. Ajal, mil King Gizzard ja Oh Seez on sellise saundi tippvormi viinud, on Walrusel raske esile tõusta.

Nii stiili kui ka sisu oli bändil Little Destroyer, mille laulja Allie Sheldani näol on sündimas uus täht. Muusikaliselt ei muuda Kanada trio sündidominandiga alternatiivpopp maailma, kuid areenile lastud Sheldan saadab korda midagi tähelepanuväärset. Honda motopükstesse ja naerunäoga rinnahoidjasse riietatud Sheldan tormas edasi puhta imetlusväärse energia ja veendumusega, mis teeb temast tõeliselt vaatamisväärse artisti. Laval väänlev, sõnu välja pigistav ja iseennast küünistav (nii et suisa veri väljas) laulja ei jäta kahtlusi, et see artist on hetkes kohal ja tema esinemine ei ole mingi pingutatud näitemäng. Little Destroyerist võib saada väga elujõuline popbänd.

Ühe vähese soolise tasakaalu saavutanud festivalina on TMW rõhutanud, et kõik üritused on sama tähtsad. Kokkuvõttes oli festivalil tugevaim naishääl ja naise vaatenurk kõige uuenduslikumale kunstile.

Võtame näiteks ansambli The Magnettes. Pealtnäha on see Rootsi grupp nagu iga teine poppbänd, aga midagi põnevat sünnib nende enda „fuck pop’i“ brändist: see on jõustav, ängistav sõnum #MeToo põlvkonnale.

TMW show’ga hävitasid nad popitava, uhkeldades nii oma avaliku seksuaalsuse kui ka isikupärase väega. Lavaline vestlus ja laulusõnad hõlmasid teemasid, mis on seni kuulunud suuresti emo- ja rokkmuusikasse: väikelinna võõrandumine, mustad mõtted ja võimu vastu võitlemine. Nende viimase albumi pealkiri on lihtsalt „Ugly Youth“ ehk „Kole noorus“ ja väljapaistvas loos „Sad Girls Club“ ehk „Kurbade tüdrukute klubi“ väljendatakse ärakasutatud noorte tundeid, näiteks: „We just wanna cry cos the world’s so mean, we just wanna die because they killed our dream“ („Me tahame lihtsalt nutta, sest maailm on nii julm, me tahame lihtsalt surra, sest nad on tapnud meie unistuse“) või „I’m a downer, not a dancer. Please stop talking, go get cancer“ („Mul on masekas, ma pole mingi tantsija. Palun lõpeta jutt ja hangi endale vähk“). Ansambli The Magnettes sõnum on, et on okei olla teistsugune ja õnnetu ning midagi sellega ette võtta.

Lava oli seda sõnumit edastades Sanna Kalla ja Rebecka Digervalli oma ning rahvasumm laskis endaga hõlpsasti mängida. Kontseptuaalselt on see viimase aja huvitavaim popbänd.

Omaenda vagu kündis ka läti artist Elizabete Balčus. Hubases ja paljude kaunistustega Vene teatris esitas ta patust popmuusikat, eksperimentaalset elektroonikat ja performance-kunsti. Uuspsühhedeelne dream pop või avangardpop oli tema etteastes ühendatud looduslikult puhtaga (puuviljapeaehe ja „köögiviljasündid“ – puuvilju ja köögivilju mängis ta osana oma etteastest) ja rea elektrooniliste vahendite abil ehitas ta muusikale rütmid. Ta lõi iga laulu luupide, taevaliku vokaali ja flöödimänguga ning selle tulemusena sündis kunsti­teos, mida oli elamuslik nii vaadata kui ka kuulata.

Islandi hiphop-revolutsionäär Fever Dream veeretab samuti feminismirevolutsiooni täringut, nii oma kodumaal kui ka ülemaailmselt. Tema feministlik taust, seljaga maailma poole olemine, lisab tema õudus-hiphopile raevu ja agressiivsust. Kontserdil on tal pingutamata flow, ta eputab laval ja räpib võimsate rütmide peale. TMW-l tegi Fever Dream iga ruumi enda omaks: ta suutis ostukeskuses paigalseisu põhjustada või esineda hästi ka klubi laval.

Eesti on maa, mis ühendab uuenduslikkuse ja edumeelsuse ülejäänud maailmaga, ning TMW esitles seda täiuslikult kavaga, mis purustas geograafilised, kultuurilised ja poliitilised piirid – seetõttu oli see veelgi huvitavam.

Ainulaadse muusika, kunsti ja ideede osas on TMW teenäitaja. Loodetavasti jõuab ülejäänud maailm varsti järele.

Tõlkinud Maria Mölder