Üks väike valge tuvi lendab üle Inglismaa … Ei ole aga Inglismaa lukku pandud ega luku võtit katki murtud. Järgmisel nädalal leiavadki Londonis aset kaua oodatud raamatumess, mille üks peakülalisi on Eesti, ja eesti kirjanduse festival „EstLitFest“.
Muidugi on tegu meie kirjanduselu tähtsündmustega. Seetõttu ei ole imestada, kui ürituste mõnel eelteatel on sarnasust sõjakäiguks valmistumisega. Küll tutvustatakse lahingupaiga olustikku, eestlaste relvastust ja taktikat, küll osutatakse meie väe aina kasvavale hulgale (praeguseks juba enam kui saja osalise). Londoni raamatumessi on nimetatud ukseks ingliskeelseks kirjastusmaailma ning juba praegu on ilmne selle virgutav mõju. Kui tavaliselt ei ületa inglise keelde tõlgitud teoste hulk aastas 10 piiri, siis nüüd on valminud või valmimas 29 eesti kirjandusteose tõlget inglise keelde, neist 19 sel aastal.[1]
Tõlge ei sünni tõlkijata. Eesti Kirjanduse Teabekeskuse direktor Ilvi Liive: „Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkijate hulk on küll väike, aga nende jaks ja vastupidavus on suur. Väsimatu Adam Cullen tõlgib vist ööpäeva läbi – nii palju on temalt tõlkeid viimaste aastate jooksul. Matthew Hyde, väga andekas noor tõlkija, jagab end jõudumööda tõlkimise ja muusika vahel, Christopher Moseley tõlgib eesti kirjandust ja õpetab eesti keelt Londonis, Ilmar Lehtpere on pühendunud eesti luule tõlkimisele, samuti Miriam McIlfatrick, kes on jaksanud tõlkimise kõrvalt ka noori tõlkijaid koolitada ja nende tõlkeoskusi lihvida. Kõigilt neilt on ilmunud ja ilmumas tõlkeid ka tänavu.“
Mis põhiline – on, mida tõlkida! Oli aeg, mil eesti kirjandust veel õieti ei olnud ning eesti keelele ennustati kadu. Põhjus ja tagajärg? Huvitav, et just sellest ajast pärineb F. R. Faehlmanni muistend „Keelte keetmine“, sisult Paabeli torni legend. „Inimesi oli palju saanud ja nende algne eluase oli neile kitsaks jäänud, seda enam, et nad ei saanud omavahel läbi. Vanaisa soovis nüüd, et nad leviksid üle kogu maa ja näitas igale rahvahulgale oma elukoha kätte. Et neid üksteisest rohkem võõrutada, otsustas ta anda igale rahvale omad kalduvused ja kombed ning nime ja keele. Kindlaksmääratud päeval pidid kõik rahvad üksteise järel veel kord tema ette Sini- ehk Katlamäele ilmuma, et oma eripära, nimi ja keel vastu võtta.“
Londoni raamatumessi on nimetatud ukseks ingliskeelseks kirjastusmaailma ning juba praegu on ilmne selle virgutav mõju.
Vanaisa alustas juba varahommikul ettevalmistustega. Vesi ei olnud veel katlas keemagi tõusnud, kui saabus esimene rahvas. „Kas sa näe, olete vara tõusnud, see mulle meeldib! [—] Te peate end minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu enda keel olgu ka teie keel.“ Need virgad inimesed olid muidugi eestlased.
Vanaisa töötas terve päeva, jagas kõigile rahvastele keeled kätte. Siis aga saabusid hilinejad. Ühed olid upsakad ja ehitud, nad olid endale koguni jahu pähe raputanud: vesi hakkas mulksuma „deutsch, peitsch“ ja „saksa, maksa“. Nii said nime ja keele sakslased.
Teised hilinejad kandsid kuumale suveilmale vaatamata kasukaid ning nende kõrged saapad ulatusid vööni. Nad palusid hilinemise pärast vabandust sügavate kummardustega. Vesi visises kõigepealt „tšin-tšai-tši“, siis aga hakkas keema „durak-durak-sukin“. Vanaisa ütles: ahhaa, turakad. Nii said endale nime ja keele venelased.
Vanaisa kustutas nüüd tule ja heitis murule puhkama. „Aga veel tuleb üks salkkond inimesi lähemale, laisad, räpased ja häbematud. Pikk reis, vaevaline tee – oli vabandus. „Laisklejatele ja päevavarastele pole mul mingit eri nime. Te ei nõua ju ometi, et ma uue tule lõkkele puhuksin? Aga ehk loen ma veepinnalt midagi välja.“ Anumasse vaadates jääb talle vaht ette, ta lükkab selle lusikaga kõrvale ja viskab ühe lusikatäie maha. Maha langev vaht teeb tuttavat häält: läts. – „Noh, hüva,“ ütles Vanaisa, „lätsud, lätlased peab teie nimi olema, ja teie keel olgu kõigist teistest kokku kraabitud.“ Nii tuldi viimasena toime ka lätlastega.“[2]
Faehlmanni muistendeid on korduvalt trükitud, kuid poliitiliselt ebakorrektne „Keelte keetmine“ on kuni viimase ajani kogumikest enamasti välja jäänud. Näib aga, et oleme 160 aastaga viimaks üle saanud nii valehäbist kui ka eelarvamustest: Eesti peaesinejate hulgas on Maarja Kangro, Mihkel Muti ja Rein Raua kõrval eestivene autor Andrei Ivanov ning Eesti jagab peakülaliseks olemise au just Läti ja Leeduga. Good luck!
[1] http://estlit.ee/lbf2018/new-books-in-english/
[2] F. R. Faehlmann, Teosed I. Eesti Kirjandusmuuseum, 1999.