Hetkest, mil ekraanil rullivad lahti „Burgundia hertsogi“ („The Duke of Burgundy“, Peter Strickland, 2014) retrolikud avatiitrid, on selge, et tegemist on Peter Stricklandi filmiga, eriti kuna tavalistele äramärkimistele järgneb veidi irooniline viide parfüümile kui ühele filmi loomise juures abiks olnud tegijale. „Burgundia hertsogi“ stiliseeritud maailm viitab samamoodi itaalia giallo-filmidele, kui tema eelmine film „Berberiani helistuudio“ („Berberian Sound Studio“, 2012), sensuaalsus suhtlemas ekstsentrilise, lugupidamatu sürrealismiga.
Inglise filmitegija, kes elab nüüd Ungaris, võttis oma viimase teose üles Budapesti serval asuvas pirakas mõisahoones, mis oli kunagi kuulunud kommunistlikule diktaatorile János Kádárile. Sobib hästi filmile, mis räägib võimuvõitlusest, kuigi lavastaja kinnitusel sai ta maja ajaloo sellest aspektist teada alles hiljem. Pealegi on „Burgundia hertsog“ vähe huvitatud elu poliitilistest külgedest, eelistades pigem kodust miljööd, kus armastus peab väsitavat kaevikusõda individuaalse isikupäraga. Ööliblika- ja liblikaekspert Cynthia – Sidse Babett Knudsen, kes mängis Taani peaministrit telesarjas „Kindlus“ („Borgen“, 2010) – ja noorem Evelyn (Chiara d’Anna, tuttav ka „Berberiani helistuudiost“) on armukesed. Nad veedavad oma päevi ühes mõisas, otsides erutust majapidamistööde, distsipliini ja alandusega seotud sadomasohhistlikest mängudest. Nad pole aga sellise asjade korraldusega sugugi võrdselt rahul ja peenelt detailsesse ning kunstlikku konstruktsiooni tekivad pinged selles emotsionaalselt intelligentses nägemuses suhtedünaamikast, mis ei saagi asuda kaugemal selliste filmide tuimadest klišeedest nagu „Viiskümmend halli varjundit“ („Fifty Shades of Grey“, Sam Taylor-Johnson, 2015). Peter Strickland valgustab lähemalt mõjutusi ja kinnismõtteid oma originaalse kirenägemuse taga.
„Burgundia hertsog“ kasutab osavalt ära giallo’t ja teisi gootilikke filmižanre. Millal sa esimest korda selliste filmidega kokku puutusid?
Peter Strickland: Esimene giallo-film, mida nägin, oli klassika: Dario Argento „Kristallsulestikuga lind“ („L’uccello dalle piume di cristallo“, 1970), umbes 20 aastat tagasi videokassetilt. Siis hakkas vähehaaval välja tulema Morricone filmimuusika, millele järgnes hämmastav kahekuune Mario Bava eriprogramm Londonis. Nüüd on olukord muutunud, aga 1990. aastatel vaadati neist filmidest justkui mööda, eriti sexploitation-kraamist. Nende prügikastis elunevate ja mingil moel halva kuulsusega žanride juures on midagi köitvat. Sexploitation’i puhul on huvitav see, ja mulle vähemalt tundub nii, et produtsendid on nõus neid rahastama siis, kui on paigas kuus-seitse stseeni, mis on tulu tarbeks tehtud, ja ülejäänus jäetakse režissöörile vabad käed.
Nagu ka jaapani pinku-filmid, mis on eksperimentaalsed samal põhjusel.
See on üks teema, millega pean veel lähemalt tutvuma. Aga filmid, nagu Jess Franco „Neitsi elavate surnute keskel“ („La nuit des étoiles filantes“, 1973) pakub kohati äärmiselt kummalisi ja kauneid poeetilisi hetki. On see siis nüüd tahtlik või mitte, seda ma ei tea, aga see on midagi ennenägematut. Otsisingi just selliseid väikesi jäneseurge. Võtsin mõned naisarmastajate ja sadomasohhismi kohta käivad väga klišeelikud ja peaaegu puised stereotüübid, ei muutnud neid küll tõepäraseks, aga panin neisse realistlikke emotsioone. Mulle pole huvitav, kui mõlema armastaja seksfantaasiad on ühesugused ja neid köidab seksuaalne deviantsus. Kui üht aga mitte, on olukord paeluv. Kus on siin kompromiss? Kuidas nad situatsiooni juhivad ja kes jääb kaotajaks: kas see, kes oma ihasid alla surub, et pakkuda kõigile mingil määral meelerahu, või see, kes neile järele annab, aga ei tunne end seeläbi oma tegelaskujuna lõpuni mugavalt? Seda võib kohandada kõigele siin elus: sellist persona asetamist enesest ettepoole võib näha igas olukorras ja inimsuhtes.
Su film on omal moel peaaegu antierootiline oma viisis uurida seda, kuidas tuleb suhtes olles teatud asju korrata säilitamaks kirge ja kui kergesti võib seejuures tekkida teatud rutiin. Samuti pettumine fantaasias.
Mulle on see film mingis mõttes kodune draama. Püüan vastupidist sellest, mida tegid sürrealistid. Nad võtsid midagi väga argist ja asetasid selle erakordsesse konteksti, mina võtan aga midagi, mis on paljude arvates erakordne ja panen selle väga tavalisse konteksti. Mu eesmärk on näidata seda kõike normaalsena ja viidata sellele, et säherdune praktika – ilma mingi iroonianoodita – on üsna tavaline. Kui kaotada friigiaspekt, millel on ilmselt teatud sensatsiooniline väärtus, siis saab keskenduda üksnes dünaamikale. Nähtud filmides näikse alati keskendutuvat psühholoogilistele põhjustele, miks keegi on masohhist või sadist. Mulle ei paku see huvi. Oluline on dünaamika ja see, kuidas olukorraga toime tullakse. Iva pole isegi kaldes. Ma pole mingi lugejakirjade rubriigi vastaja, aga olen kindel, et igas paarisuhtes on midagi, mis ühele meeldib, aga teisele mitte – peale seksiteemade ka hobide ja muu sellisega seonduv. Kui peaksin seda filmiprojekti uuesti müüma, ütleksin lihtsalt, et see on vastastikustest kompromissidest suhtes.
Heli on sulle ilmselgelt oluline teema. Ühes „Burgundia hertsogi“ kõige haaravamalt sürreaalses stseenis naelutab tudengid loengus paigale putukate kõrgetooniline sumin. Kuidas sa need helid leidsid ja filmi sisse tõid?
On olemas kaht eri tüüpi kaerasorilasi, kes on pealtnäha samasugused ja neid on võimalik eristada üksnes heli järgi. Loomulikult on see klassifikatsiooni viis erakordne, aga mulle meeldib väga ka nende heli: see meenutab Whitehouse’i vanu plaate või isegi Youngi mõnd drone’ilikumat pala. Tean, et kui mängiksin seda lihtsalt võtteplatsil, siis hakkaksid näitlejad tegema lõbustatud või šokeeritud nägu, nii et ma lasin neile Mahleri viiendat sümfooniat – hea viis, kuidas saavutada veidi lõksupüütud ja morni ilmet, mida ma otsisin. Hoidusime hoolikalt lisamast ritsikatele mingeid heliefekte, nad on filmis täpselt nii nagu ka päriselus. Mul on väike plaadifirma ja ma lasin selle 2003. aastal singlina välja. See on mu kõige vähem edukas väljalase siiani, müüsime umbes 20 koopiat. Mul oli neid plaate veel endiselt kastide kaupa voodi all. Tuletasin endale kindlalt meelde, et ma ei saa heli samamoodi lõpuni ekspluateerida nagu „Berberiani helistuudios“ – see oleks asjatu enesele tähelepanu tõmbamine. Proovisime seda filmi teha tegelikult nii vaikselt kui võimalik, et see oleks sensuaalne ja õhustikuline, aga alarõhutatud.
Kas sa oled lugenud Leopold von Sacher-Masochi raamatut „Veenus karusnahas“ ja kas see inspireeris sind osaliselt, näiteks käsitsikirjutatud juhenditega sedelite osas?
Lugesin seda ammu, nii et sedeleid ma ei mäleta, mõtlesin lihtsalt selle välja. Selliste asjadega tuleb olla ettevaatlik, sest muidu võib tulemus olla liiga brechtilik, liiga targutav. Nagu Godard „Põlguses“ („Le mépris“, 1963). Mulle meeldib see film, aga lõpuks on see liig, mis liig. Teatud distantseeritust filmist suudan ma aktsepteerida, aga siis lükatakse mind filmist välja. Proovin mitte olla asjadest liialt mõjutatud, sest on ka oht eputama hakata, tegelikult umbes nagu plaadikogu puhul. Selle eesmärk on lisada oma tegemistele pisut hobujõude, ja sellel ei pruugi olla pistmist muusika endaga. Ma armastan muusikat, eriti bände nagu My Bloody Valentine, kes segavad avangardi popiga, mis teeb muusika eriliseks. Nad tegid seda suurepäraselt, aga mingil hetkel võid lõpetada liigses eneserefleksioonis. Väga keeruline teada, kust see piir läheb.
Näitlejad mängivad tegelasi, kes mängivad ka ise teatud rolle, ähmastades nii veelgi piiri teeskluse ja autentsuse vahel. Usud sa, et inimesed mängivad pidevalt mingit rolli?
Mulle meeldib filmides kihtide järkjärguline eemaldamine. Sadomasohhismi kujutavad filmid hõlmavad tavaliselt üksnes seksuaalfantaasiat, nad ei püüa näha teema taha ega näita selle toimemehhanisme. Ma polnud näinud käsitlust, kus tingimuste dikteerijaks oleks masohhist. Mulle meeldivad kordused nii muusikas kui ka sõnades. Sõnade loitsulaadne ettekandmine, mida järjest korratakse, omandab maagilise mõju. Need naishääled filmis, eriti võõrkeelsed, sosistavad naishääled – nende esitatavate rituaalide kontekstis on huvitav, et dialoog jääb täpselt samaks, aga muutub meie vaatenurk ja teave. Seetõttu on stseen iga kord eelnenust erinev, kuna meie seisukoht ja ka sümpaatia on muutunud. Lõpuks lausub väga karme sõnu tarretava hirmu küüsis olev inimene, kes kardab segi ajada oma ridu, inimesele, kellel on tema silmis ta üle täielik kontroll. Minu meelest on masohhistide ja režissööride vahel palju paralleele ja ma püüan selle mõttega mõneti mängida.
Tõlkinud Tristan Priimägi