Briti lavastajate tandem Michael Gunton ja Martha Holmes rõhuvad oma filmis „Üks elu” just sellele, et maailma loodus on üks tervik – me kõik oleme osa ühest elust. Pealegi, nagu film väidab, ei erine eluvormide elulised eesmärgid teineteisest kuigivõrd. Kokkuvõttes pürgivad kõik sellele, et elu kestaks. Ja see on võimalik vaid üheskoos.
Mõneti meenutab brittide film paar aastat tagasi Matsalu festivalil võidutsenud Bo Landini ja Jan Henrikssoni filmi „Looduse tants”, kus vaatluse all mitmete loomaliikide pulmarituaalid ja järglaste sündimine. Need kaks film väärivad kõrvutamist teisestki aspektist, nimelt kõrge tehnilise ja esteetilise taseme poolest. „Üht elu” uurivaks dokumentalistikaks nimetada oleks liialdus, ent žanripuhta loodusfilmina on see suurepäraselt komponeeritud ja väga professionaalselt üles võetud lugu, mis ajuti küündib kaadriteni, mille filmimist on mul raske ette kujutada. Näiteks lähivõtted hülgeemast Antarktika lumetormis või kaheksajala poegade väljumine munadest. Praktiliselt igast kaadrist võib välja lugeda ülesvõtete tohutu hulga ja põhjaliku taustatöö ning seega ei tohiks olla ühtegi põhjust, miks see film ei peaks loodushuvilisele inimesele meeldima.
Ja ometigi pean tunnistama, et seesuguste loodusdokumentalistika suurproduktsioonidega nagu „Üks elu” käib alati kaasas ka üks probleem. Nimelt on ilmne, et ainult väga suured tootjad võivad endale lubada eelarvet, mida läheb vaja sellise filmi ülesvõtmiseks. See aga põhjustab olukorra, kus filmitootja, kes tahab oma kulutused tagasi teenida, ei või endale lubada mingeid riske. Tulemuseks on ühtpidi üliprofessionaalsed, ent samavõrra isikupäratud filmid. Pealegi on seesuguse suurejoonelisuse korral oht muutuda elukaugeks – pakkuda võrratuid kaadreid loodusest ja ometigi hävida tõetruu loodustunnetus. Tootjate majandushuvide palge ees jääb lavastajatele siin vaid väga peen piir, mida mööda käia nii, et ei laskutaks ehedast hoolimise vaimust sisutühja (kui mitte läägesse) ilutsemisse.
Kaudselt kerkib aga teinegi küsitavus: mulle tundub, et elusuurusest üle paisutatud loodusfilm võib soodustada arvamist, et niipea kui Aafrikasse saabume, jalutab meile esimeses metsasalus vastu mägigorilla ühes oma perega. See aitab aga kaasa sellele, et looduskaitsest saab uus turismiharu, mille edendajate puhul on piir looduse tegeliku kaitsmise ja isikliku kasumihuvi vahel kerge hägustuma.
Kokkuvõtteks tuleb siiski öelda, et sellistel filmidel nagu „Üks elu” on hüvesid siiski palju rohkem kui puudusi. Pealegi on tandem Gunton ja Holmes eelkirjeldatud noateral kõnniga küllalt edukalt hakkama saanud ning tulemus on nauditav. „Üks elu” on ka sobiv sissejuhatus tuleval nädalal Lihulas ja Haapsalus algavale järjekordsele loodusfilmide festivalile. Neile, kel tee selge, ei vaja see üritus enam tutvustamist. Teistele ehk pakub „Üks elu” võimaluse kaaluda, kas tasub endalgi võtta ette teekond Läänemaale.