Peale 1966. aastal 24aastaselt Liivi auhinna saanud Paul-Eerik Rummo on Pärtna noorim Juhan Liivi auhinna laureaatidest, kuigi tema luuletusi on Poognas ja Värskes Rõhus olnud lugeda juba aastaid. Paul-Eerik Rummo ammusele tekstile viidates on tunne, et Maarja Pärtna luule lugeja „hinge ei tungind, vaid imbus”. Autor on ka ise märkinud teatavat rafineeritust, soovimatust oma isikuga ülemäära esile tikkuda; tema luule on kasvanud ja kujunenud omasoodu, ilma tülikate välklampide sähvimiseta, kuigi Pärtna on osalenud ka avalikel esinemistel. Esikkogu „Rohujuurte juures” oli vaoshoitud, mõtlik ja tundetäpne ning pälvis kriitikute üksmeelselt heatahtliku suhtumise, tõustes ka Betti Alveri auhinna nominendiks. Seekordse Liivi auhinnaga pärjatud luuletuse „Sees” puhul tõstis žürii esile pildilisust, detailitundlikkust ja sõnateadlikkust, nagu ka autori oskust kanda vanaaegse luule sisulised väärtused värskesse luulekeelde. Kindlasti on Pärtna luulet mõjutanud ka töö kõrgluule tõlkimisel: tema William Carlos Williamsi ja Carlos Drummond de Andade loomingu tõlked on ilmunud virtuaalajakirjas Ninniku.

Žürii esimees Jaan Kaplinski on Maarja Pärtna luule kohta 4. mai Postimehes poeetiliselt ja tabavalt kirjutanud: „Kas on midagi lihtsamat, argipäevasemat vihmapiisast? Ja ometi suudab luuletaja neid näha ja neist kirjutada midagi olulist, kasvõi seda, et igaühel neist on oma kuju. [—] Maarja Pärtna on jõudnud millegini, mis on tuttav paljudele tõelistele luuletajatele. Ja mis on tegelikult lähedal sellele mõistatuslikule punktile, kust algavad nii luule, filosoofia kui teadus – eks kohta nüüd teaduses suur ja väike – mikro- ja makromaailm.” Tõepoolest, aastaid oli Maarja Pärtna luuletajanimeks kriips – ehk siis rändama läinud punkt.

Kõige lummavamad, kumisema jäävad read äsja pärjatud luuletusest on

tuul on iseenese sees,

maailm siinsamas lähedal.

Ja on hea meel, et Maarja Pärtna rohujuurte juurest tärganud kasv aina jätkub – üha uute lävede ja tüvedeni.