Mis sai otsustamisel määravaks?
Nii esialgsesse, laiemasse, kui loomulikult ka lõplikku valikusse pääsesid ainult need tööd, mis kõigilt või valdavalt osalt žüriiliikmetest kõrge tunnustuse leidsid. Tihtipeale tõsteti ühe ja sama töö juures esile täiesti erinevaid aspekte, mis samuti peaks väljavalitud tööde taset iseloomustama. Kui hinnatakse kunstiteoseid, ei saa kuidagi vältida hindajate teatavat subjektiivsust. Aga kui subjektiivsed eelistused liita, siis peaks tulemus olema parimal võimalikul moel objektiivne.
Kui auhinna statuut võimaldaks valida 3–5 autorit, kes oleksid kindlasti pärjatute seas?
Kaalusime lisaks neile, keda lõpuks pärgamisväärseks pidasime, ka (tähestiku järjekorras) Maarja Kangro, Tiina Laanemi, Mudlumi pseudonüümi all esineja ning Mari Saadi töid.
Kas ja kui, siis mis laadi novellist tundub eesti kirjanduses praegu puudu olevat?
Siin võin avaldada ainult oma isiklikku arvamust, kuna žüriis sellest juttu polnud. Minu meelest võiks rohkem olla neid lühilugusid, mis järgivaid kõiki klassikalise novelli reegleid. Arvan, et neisse reeglitesse sobib ka tänapäeva olustik ja ainestik väga hästi. Paraku tuleb tihti ette, et jutu alguses on „püss” küll kõigile nähtavalt seinale paigutatud, aga pauku ta lõpus ei tee, pauk võib tulla hoopis mõnest teisest „torust”, kui üldse. Avara(ma)te reeglite vastu pole mul iseenesest midagi, aga klassikalist kompositsiooni võiks vahel reljeefsemalt kasutada, see teeks pildi huvitavamaks. Nii nagu vabavärsilise luule kõrval on teinekord üsna kosutav lugeda kõigi nõuete järgi kirjutatud sonetti.
Tuglase novelliauhinda antakse välja juba üle neljakümne aasta. Milliseid mõtteid see äratab?
Mul on kahju, et viimastel aastatel Tuglase novelliauhinna saanud tööd pärast lühiajalist tähelepanu, mida nad ajakirjanduses saavad, justkui kaovad. Premeeritute nimekirja võib küll leida Vikipeediast, aga tööd ise jäävad sinna, kus nad kunagi trükiti, nende ülesotsimine on paras tegemine. Mul on kodus kolm köidet Tuglase auhinnanovelle algusest (1971) kuni aastani 1985, viie aasta kaupa koos. Paraku nende kogumike väljaandmine 1990ndate alguse rasketes oludes katkes ja edaspidi pole jätkamise peale vist enam tuldud. Arvan, et ka kõik hiljem autasustatud tööd väärivad „unustusest päästmist” ja kaante vahele koondamist, sest valdav osa neist on mõne aja pärast (osa juba praegu) meie kirjanduse klassika. Pealegi annaksid säärased kogumikud väga hea läbilõike kirjanduse muutumisest ajas (novelli näitel). Usun, et kui mõni kirjastus avaldaks soovi uuema aja auhinnanovellid kaante vahele panna ja hiljem ka vahepealne tühik täita, saaks ta kultuurkapitalilt selleks kindlasti tuge.
Selle peale on küllap paljud mõelnud. Jääme lootma!