John Keane?i ?Globaalne tsiviilühiskond?? on fakti- ja nimerohke, pisut hüplikuvõitu argumentatsiooniga monograafia. Selle eesmärk on anda pealkirjas mainitud mõistele selgem sisu, mis aitaks tänaseid poliitilisi tendentse paremini mõista ja homseid sündmusi kujundada. Termini ?tsiviilühiskond? või ?kodanikuühiskond? tänapäevane kasutus pärineb XVIII sajandi mõtlejatelt. Praktilises poliitikas kujunes see mõjukaks ideaaliks peamiselt 1970. ja 1980. aastatel Kesk-Euroopa teisitimõtlejate seas. Tsiviilühiskonna all mõeldakse riigiasutuste ja perekonna vahele jäävat elusfääri, seltsitegevust, vabaühendusi, omaalgatuslikke organisatsioone. Mõned loevad ka turgu ja eraäri tsiviilühiskonna osaks, teised mitte. Need, kes seda sõna tarvitavad, eeldavad enamasti, et tegemist on hea asjaga, nendel on positiivne väärtushinnang tsiviilühiskonna definitsiooni otsekui sisse kirjutatud. Eeldatakse, et aktiivne tsiviilühiskond aitab vahendada kõlblust ja poliitikat, takistab inimeste võõrdumist riigist ja pehme despootia teket jne. Elav tsiviilühiskond on osalusdemokraatiaks hädavajalik. Skeptikud seevastu arvavad, et pole mingit põhjust tsiviilühiskonna mõiste alt välja arvata mitmesuguseid huvi- ja lobigruppe, mis riigipoliitikat mõjutavad, ja võibolla isegi organiseeritud kuritegevust. Nad juhivad tähelepanu ka osalusdemokraatia nõrgale kohale: kõige häälekamad riigipoliitika kõrvaltmõjutajad on sageli üsna nigela mandaadiga, neid pole tihti keegi valinud ega volitanud.
John Keane?i raamatu fookuses on aga globaalne tsiviilühiskond, mis on üleüldise globaliseerumise kaasnähtus. Üha rohkem vabaühendusi tegutseb rahvusvaheliselt, üle riigipiiride ja väga suur osa rahvusvahelisest abirahast jagatakse vabaühenduste kaudu. Arvestades rahvusriikide suveräänsuse nõrgenemist ja kapitali liikumise globaliseerumist, võib aimata, et maailm on liikumas kogu planeeti haarava poliitilise korralduse poole. Keane?i raamat püüabki ette aimata globaalse tsiviilühiskonna rolli selles. Tema arusaam tsiviilühiskonnast on selgelt väärtustav; näiteks rõhutab ta, et tsiviilühiskonna mõiste sisse kuulub lahutamatult ?tsiviliseeritus?, sh. hoidumine vägivallast, ja seetõttu ei saa näiteks rahvusvahelist kuritegevust ega terrorismi mahutada globaalse tsiviilühiskonna mõiste alla.
Muidugi võib tekkida küsimus, kas sellist asja nagu globaalne tsiviilühiskond on üldse olemas; kas kõik need väga erinevate eesmärkidega vabaühendused, liikumised ja huvigrupid, mis tegutsevad rahvusvaheliselt, on mingilgi kasulikul kombel hõlmatavad ühe terminiga. Vastuseks sellele rõhutab Keane, et pigem on tegu normatiivse ideaaliga, mille poole me peaksime pürgima. Eriti kriitiline on autor tänapäeva poliitilises mõtlemises vohava pessimismi ja fatalismi suhtes, mille järgi meie maailm läheb vankumatult hukatuse teed ning seda pole võimalik sellelt pöörata. Keane?i enda alternatiivne nägemus mõjub aga liiga uduselt, pigem soovmõtlemisena, et see suudaks pessimiste pöörata või konkreetset poliitilist tegevust inspireerida. Isegi kui rahvusriikide süsteem peaks lähitulevikus veelgi nõrgenema, et asenduda globaalse impeeriumiga, milles kapital ja tööjõud saavad vabalt liikuda, siis kas see liikumine ei pühi oma teelt ka tsiviliseerituse allikad, millest globaalne tsiviilühiskond võiks jõudu ammutada?
Paul Berman on värvikas kuju nende USA vasakintellektuaalide seast, kes on asunud innukalt toetama George W. Bushi Iraagi-avantüüri ja seda mõistagi kõige aatelisematel põhjustel. Selles on teatud järjekindlust: olid ju eeskätt vasakpoolsed intellektuaalid need, kes 90ndatel õhutasid Bill Clintonit humanitaarselt (s. o. sõjaliselt) sekkuma kõikjale maailmas, kus pandi toime inimsusevastaseid kuritegusid. Alles Iraagi sõda on neid sundinud sügavamalt järele mõtlema niisuguse sõjaka idealismi tagajärgede üle. Paul Berman on aga ?liberaalsele interventsionismile? truuks jäänud ja tema raamatumahus essee ?Terror ja liberalism? üritab seda põhjendada.
Rahvusvaheliste suhete käsitlemisel kasutatakse sageli üht jämedakoelist jaotust idealismiks ja realismiks või aatemeesteks ja pragmaatikuteks. Idealismi või aatelisust määratlevad peamiselt õilsad kavatsused. Aga me teame ju samuti, kui silmakirjalik on inimene, poliitikust rääkimata, ja kui kerge on oma tõelisi kavatsusi retoorikaga maskeerida. Samuti on igaüks kuulnud, et ka põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Reaalpoliitikud seevastu räägivad aadete asemel jõust ja huvidest.
Paul Berman suhtub väga kriitiliselt Ameerika välispoliitika realistlikusse koolkonda, mille esinduskujudeks on olnud nt. George Kennan ja Henry Kissinger. Ta on aatemees, kes usub liberaalsetesse väärtustesse nii kirglikult, et peab vajalikuks nende eksportimist tule ja mõõgaga. Maailmarevolutsiooni omakasupüüdmatu ideaal on niisiis jõudnud kommunistide varasalvest USA ametlikku ideoloogiasse.
Põhiosa Bermani raamatust on siiski pühendatud probleemile, miks kogu maailm ei taha liberaalset usutunnistust vabatahtlikult vastu võtta, miks XX sajandil on islamimaailmas olnud sellele nii tugev ilmalik ja religioosne vastuseis. Asi ei ole nimelt mingites sotsiaalsetes ega majanduslikes põhjustes, nt. kolonialismi pärandis, nagu vasakpoolsed on seni arvanud. Tegu on hoopis läänest itta kandunud totalitaarse ideoloogia nakkusega, millega mõistlikult diskuteerida ei olevatki võimalik. Berman analüüsib mõningate tähtsate islami fundamentalismi eestkõnelejate tekste ja tuvastab neist lääne, eeskätt saksa taustaga ideede mõjusid. Niisugune lähenemine on üpris tervitatav vastukaal tsivilisatsioonide konflikti teooriale. Tõepoolest, enamasti on läänevastased ideoloogiad olnud ise läänest inspireeritud ? meenutagem kas või saksa filosoofia mõju slavofiilidele ja ka Uku Masingu soomeugrilisuse ideoloogia on loomult väga ?indo-germaanilik? nähtus.
Bermani meelest ajendab islami terroristide apokalüptilisi nägemusi irratsionaalne ja ürgne viha linnakultuuri Paabeli vastu, usk viimsesse võitlusse, heroiline surmakultus ja põlgus mugava elu vastu. Viimaste kuude sündmuste valguses on aga raske öelda, kust oleks õigem otsida Bermani kirjeldatud paranoilist ?jumalarahvast?, kes on veendunud oma õigsuses, valmis tapma vaenlasi ja ohverdama ennast, et kaitsta puhast tõde ? kas Ameerika Ühendriikidest või tema islamistlike vaenlaste hulgast.