Leszek Kołakowski (1927–2009) raamat „Naeruvääristatud Jeesus“ koosneb ajavahemikul 1965–2002 loodud esseedest, mis on kogumikku koondatud kronoloogilises järjekorras, kuid põimuvad temaatiliselt nimiessee ümber, mis on (mustandina sahtlisse) kirjutatud 1980ndate keskpaiku. Mitmes tekstis käsitleb autor ka kurjuse ja saatana teemat, kuid siinkohal keskendun üksnes tema arutlustele Jeesus Kristuse isiku, tema õpetuse tuuma ja kristluse ühiskondliku rolli üle. Need saavad alguse juba raamatu avaessees, milleks on 1965. aastal kirjutatud „Jeesus Kristus – prohvet ja reformaator“. See on ühtlasi ka selle kogumiku ainus Poolas kirjutatud tekst. Katoliiklik Poola on küll ka Kołakowski hilisemate religiooniaineliste esseede oluline kontekst, kuid 1968. aastast peale tegutses ta juba paguluses.
Ehkki raamatu on välja andnud Hardo Pajula eestvõttel konservatiivset maailmavaadet kandev Edmund Burke’i Selts, pole Kołakowski adresseerinud oma kristluseteemalisi kirjutisi mingile piiritletud mõttekaaslaste või vastaste leerile, vaid nende lugemine võiks olla südamelähedane nii konservatiividele kui ka vasakliberaalidele, nii usklikele kui ateistidele, seda ka praeguses Eestis, kus kõigilt mainitud tiibadelt publitseeritakse erakordselt suurel hulgal lihtsustatud loosungeid. Tõlkija Hendrik Lindepuu väitel1 ei olnud Kołakowski isegi mitte ristitud ja oma vaatepunkti määratledes rõhutanud ta, et Kristuse isiku juures huvitab teda üksnes filosoofiline, mitte ajalooline, psühholoogiline ega teoloogiline aspekt. Kołakowski ütleb, et püüab Jeesusest kõneldes esindada n-ö ilmalikku vaadet, sidumata end ühegi konfessiooni või teoloogilise koolkonnaga, kuid toonitab selle eeldusena kristluse võtmelisust Euroopa kultuuritraditsioonis.
Üldjuhul ei meeldi mulle, kui arvustaja räägib retsensioonis iseendast, „Naeruvääristatud Jeesuse“ puhul pean aga tegema erandliku pihtimusliku sissejuhatuse, et ennetada lugejapoolset võimalikku ideoloogilist lahterdamist. Olen usutunnistuselt õigeusklik ja tahaksin ortodoksina isegi öelda, et mitmed argumendid, millega Kołakowski katoliiklikku institutsiooni kritiseerib, on idakiriku seisukohast elementaarsed. Kuid mitte konfessioonidevaheline poleemika ei ole siinkohal oluline, ennemini teoloogiliste teemade kultuuriline kontekst.
Näiteks sisaldab (katoliku kirikuga seostatav, kuid ametlikult siiski vaid SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks) portaal Objektiiv2 peale otsesõnaliselt ideoloogilise materjali ka palju teoloogiliselt põnevat ja informatiivset sisu, kuid nii mõnelegi neist teemadest huvitatud, kuid SAPTKi lainel mitte mõtlevale inimesele on üsna keeruline selgitada, mille nimel peletab portaal endast eemale potentsiaalse lugejaskonna, sildistades osa inimesi „pervertideks“ ja „sodomiitideks“. Küsimus pole madala valulävega „lumehelbekeste solvumiskultuuris“, vaid võimaluses saada adekvaatne vastus küsimustele, milles seisneb Jeesus Kristuse armastusesõnum; kas kirik on selle sõnumi kandja või pelgalt võimuinstitutsioon; kes on kirikusse oodatud, kas selleks on mingid eeltingimused jne. Eestlasi on peetud üheks usuleigemaks rahvaks (ehkki tšehhid pidavat meid selles küsimuses üle lööma3), kuid oleks see siis nii lihtne, et ei huvita ja kõik. Pseudoteoloogiline debatt kasvatab üha jaburamaid siirdeid ja mitte ainult Eestis. Võrdselt nõutuks teeb nii nõudmine lõpetada jõulude seostamine kristlusega4 kui ka libauudis Rostovi ortodokside algatatud tsensuurist Buratino kui Jeesus Kristuse paroodia asjus.5,6 Seda laadi globaalsel veetšel tunneb mõni osapool, et peab enda positsiooni juriidiliselt kehtestama7 ning ka vastasleer leiab oma argumentatsioonile mõttetuge mõnest sama leeri alternatiivsest arvamusavaldusest,8 mõlemad pälvivad aga kohe ka edasiarendusi,9,10 kuigi Jeesus Kristuse isiku ja õpetuse küsimus on juba ammu tagaplaanile taandunud.
Kui arutelud suubuvadki seda laadi mõttetupikusse, et mida arvab SAPTK Teater NO99st ja vastupidi,11 jättes kõrvalseisjatele mulje, et tegemist on mingi järjekordse konservatiivsete usklike ja liberaalsete purkisittujate vahelise poleemikaga, siis on kahtlane loota, et mõni seni kunstikauge kristlane leiaks tee teatrisse või kunstnik kirikusse. Ja loomulikult ei pea me arvama, et keegi sellest otseselt midagi kaotab. Ei Athose staarets ega performance’i-kunstnik õpeta oma jüngreid vaenukõne, vaid performatiivse elava eeskuju kaudu. Ometi ei aita sõna-, mõtte- ja usuvabaduse sildi all totruste tiražeerimine edasi ei aatelist ateisti ega pühendunud kristlast, mistõttu vajab see lõhe aeg-ajalt ühendavat platvormi. Sattudes ise tihtipeale olukorda, kus olen kunstiinimeste meelest usklik (kuid seejuures üksnes ilmik) ning usklike meelest kunstiinimene (kuid seejuures üksnes kriitik), olen tundnud, et peaksin toimima omamoodi trafona. Kołakowski raamatut lugedes tõdesin, et ei pea püüdma kõike ise tõlkida ja transformeerida, vaid võin piirduda lugemissoovitusega. Ilmaliku vaatepunkti rõhutamisele vaatamata kõlab autor oma mõttekäike esitades ennekõike hea kristlasena, kes peab esmatähtsaks Kristuse armastusesõnumit ning osutab kiriku kui institutsiooni kohatistele liigagarusest tingitud karuteenetele selle sõnumi ühiskonnas vahendamisel.
Ta ütleb selgelt, et tegeleb Jeesuse isiku, mitte religioosse struktuuri ühe osaga, mis justkui peaks piiritlema Jeesuse eesmärgi siia ilma tulla: Jeesus ei tulnud meile selleks, et rajada kristlust, ütleb Kołakowski. Kołakowski Jeesus on meie kaasaegne, universaalne väärtus, kelle psühholoogiat ta ei uuri ning kelle tähendus ja tähtsus ei olene dogmadest ega ajaloolistest faktidest. Sellega kehtestab ta inimesele valikuvõimaluse, millist Kristust ta tahab, ning lõpuks ka hea ja halva, pimeduse ja valguse, sest Kołakowski pühitseb Jeesus Kristuse isiku meie kaasajas, eitades institutsioone. Esmapilgul võib tunduda vastutustundetu kiskuda üks osa kogu struktuurist välja, kuid tuleb rõhutada, et Kołakowski ei lasku sel puhul nestoriaanlikku või ariaanlikku hereesiasse, vaid, säilitades kolmainu Jumala terviklikkuse, kõneleb ta lihtsalt selle terviku neist aspektidest, mida ka ühiskondlikus debatis puudutatakse. Ta ei loo oma sekti, vaid peegeldab ilmalikku suhet teoloogiasse, kustutamata seejuures täisteoloogilise peegelpildi võimalust. Tema sedastatud ilmalik hoiak ei tähenda mitte ateismi, vaid vastupidi eeldust, et meie kultuuriruum on nii või teisiti kristlik. Religioosse vagaduse aste kas või usupühade ajal (näiteks ületas tänavu uudisekünnise teade, et Iirimaal lubati pubide lahtiolek suurel reedel, kuigi osa kristlaskonnast tunneb protestantlikus kultuuriruumis muret selle üle, et suurt reedet käsitletakse lihtsalt pikendatud lõõgastava nädalavahetusena pubis) sõltub igast inimesest endast, kuid need on meile võrdselt olemas, olgu siis Andrus Kiviräha või Ervin Õunapuu tõlgendusvõtmes. On, millele vastanduda, ja see ongi tähtis.
Nii peangi raamatu suurimaks väärtuseks just tooni, millega Kołakowski suudab ateistile selgitada Jeesuse õpetuse sisu, mõõdutundetule misjonärile aga seda, et meeleheitlikud meetmed ei aita lahendada muret kiriku kardetavasti kaotatud positsiooni pärast ühiskonnas.
Mida tähendaksid tänapäeva uskmatule inimesele väited, et jalgratas kogu oma võimaluste ja eesmärkidega pole tõsiselt võetav, aga üks keerlev ratas iseenesest on, või et munapuder on üks suur segadus ja ebaõnnestumine, aga muna ise mitte? Kogu raamatu vältel veenab Kołakowski ka uskmatu ära, jättes ebaõnnestumised institutsiooni kanda. Eesmärgistatud, tasu ihkav tegevus ajab ettevõtmise uppi. Erasmusele toetudes ütleb Kołakowski, et oluline ei ole tulemus, vaid jõupingutus. Usk peaks olema vahend, mitte eesmärk. Aga vahend milleks? Seda me ei tea. Seda ei tohigi teada. Kui midagi saab öelda, siis olemiseks ja elamiseks. Inimese mure siin maa peal seisneb selles, kuidas olla, mitte selles, mida saada. Aga selleks, et ehitada, mitte lõhkuda ja mässata, ei piisa peanoogutusest ja nõustumisest. Usk on aktiivne tegu. Patukahetsuse kaudu tunnistab inimene, et kurja juur on temas endas, kõik, mis on ajalik, on seotud inimesega, kristlus annab mõtte ja tunded lõpmatuse tarbeks. Selleks, et neid suundumusi siin maa peal lepitada ja koordineerida, peaks iga oma tegevust ja otsust vaatama avatud lõplikkusega, apokalüptilise teadlikkusega. Patutunnistus ei tohiks tõugata meeleheitesse ning Kristuse eeskujul elamine ei tohiks sisendada illusiooni, et paradiisi on võimalik maa peale kiskuda.
Kołakowski räägib kiriku ja põhiseaduse suhtest Poola näitel, kuid sama mudel toimib kõikjal, ka Eestis: „„Kristlike väärtuste“ raiumine põhiseadusesse „ei muudaks ilmalikke institutsioone kristlikemaks, vaid vastupidi, see ilmalikustaks kristlust“ (lk 166), kuna ei apostlid ega apologeedid rääkinud „kristlikest väärtustest“. Sellises võtmes ja neist väärtustest justkui kõrvalseisjatena kõneldes püütakse sellest teha ideoloogiat, mida aga kristlus ei ole. Lisaks kaasneb sellega oht, et ilmalik võim hakkab järelikult otsustama, millised on „kristlikud väärtused“ ning see juhiks juba otseteed hereesiasse. Nõnda peab kristlus „toimima eeldusel, et ta ei ole võimeline hävitama meie tsivilisatsioonis neid asju, mis talle tänapäevase elustiili juures ei meeldi“ ja „seega on kristlus, nagu mitu korda ajaloos varemgi, „maailma vastu“ ja jääb püsima vaid sellel tingimusel“. Sellest aru saamata on kristlusel enese hävitamiseks kaks kindlat teed: „kas riietada end eksisteeriva tsivilisatsiooni värvidesse“ või „proovides end maksma panna juriidilise sunniga“. Kõike seda võib ju teha, kuid kirik peab mõistma, et siis mängib ta juba profaansel mänguväljal, alludes selle reeglitele koos riskiga saada maha hääletatud. „Mida Jumal inimestelt tahab, seda teame me evangeeliumitest, aga me ei tea, keda ja millistel põhjustel Jumal toetaks mingis poliitilises olukorras“ (lk 168).
Sellega on kõik öeldud. Kołakowski ei õhuta kedagi barrikaadidele, vaid pigem rõhutab, et igaüks jäägu oma liistude juurde ning kristlus ja poliitika ei ole segunevad ained.
Õhtumaa allakäik on aga tõsine probleem ning mure selle pärast igati põhjendatud. Mis puutub sellesse aga konservatism? Markus Järvi ütleb: „kui te tõesti tahate mässata, siis palun liituge konservatiividega. [—] Sokrates väitis, et igasugusel võitlusel on kaks erinevat tasandit: iroonia ja maieutika, üks on destruktiivne ja teine konstruktiivne. Ehk siis vale tuleb enne maha rebida, seejärel saab hakata uuesti tõde üles ehitama. [—] Maieutika on palju raskem, mina ei suuda siin konservatiivina ühiskonnale anda mingeid selgeid juhiseid.“12
Nõus, ei suudagi. Selliste üleskutsetega, kus armastus- ja lunastususundit tõlgendatakse peaasjalikult kontrakultuuri võtmes, saab ainult iseendale kaikaid kodaraisse loopida (mis ei tähenda, et „mitte sellest maailmast“ Kristus ja teda järgiv kristlane ei oleks mässaja). Küll aga tekib põhjendatud küsimus, millal mis tahes tehnokraatlik revolutsiooniline faas (olgu või kristluse loosungi all) lubab siis lammutamise asemel armastama hakata. Mis ettekäändeid veel võiks selle edasilükkamiseks leida?
Usklik teab vastuseid, küllap ka ateist, kuid agnostikule soovitan kahtlusehetkel just filosoofi nõu, olgu siis Kołakowskilt või temaga üsna samal lainel mõtlevalt ortodoksist „taskuusklikult“ filosoofilt Andres Luurelt, kes usub, et tulemas on aeg, kus erinevus armastuse mõistmises kristlaste ja mittekristlaste vahel hakkab ära kaduma.13 See prohvetikuulutus ei suurenda sõda konservatiivide ja liberaalide vahel, vaid ennustab selle lõppu. Nii nagu trafot kasutatakse pinge kohandamiseks, tuleb ka armastamisega – usklikuna või mitte – algust teha kohe praegu, mitte ühe või teise võitluse maieutilist faasi oodates. Kołakowski raamat innustab selleks.
1 http://www.burke.ee/2018/01/17/hendrik-lindepuu-filosoof-kes-kukutas-kommunismi/
2 http://objektiiv.ee/
3 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/suur-puhadelugu-kui-kristus-viimaks-tulema-peaks-kas-teda-eestis-moni-kristlane-ka-ootaks?id=81609493
4 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/joulud-ja-religioon-millal-kull-lopeb-joulude-seostamine-kristlusega?id=80587361
5 https://echo.msk.ru/blog/echomsk/932798-echo/
6 http://orthochristian.com/112852.html
7 http://www.eestikirik.ee/peapiiskop-urmas-viilma-pohiseaduses-peaks-olema-lause-mis-sonastab-abielu-ainult-uhe-mehe-ja-uhe-naise-vahel-solmitud-liiduna/
8 http://kjt.ee/2018/04/kas-homoseksuaalne-vahekord-on-patt/
9 http://opleht.ee/2018/04/suhtekorralduspiiskop-tegutseb/
10 http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/658-radikaliseerumisest-eesti-evangeelses-luterlikus-kirikus
11 http://objektiiv.ee/vastulause-teatri-no99-noukogu-esimehe-alusetutele-etteheidetele/
12 http://objektiiv.ee/meie-uhiskonna-suurimaks-probleemiks-on-sisemine-norkus/
13 https://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/7310b32d-af44-4cef-902b-c24f093c2f1e/plekktrumm-andres-luure