Mängufilm „Vasakukäeline“ („Southpaw“, USA 2015, 124 min), režissöör Antoine Fuqua, stsenarist Kurt Sutter, operaator Mauro Fiore, helilooja James Horner. Osades Jake Gyllenhaal, Forest Whitaker, Rachel McAdams, 50 Cent jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Cinamon, Solaris, Ekraan ja Kosmos.

Vietnami zenbudistlik õpetaja ja rahuaktivist Thich Nhat Hanh on öelnud: „Me kasutame lootust uskumiseks, et tulevikus juhtub midagi paremat. Lootusest saab justkui takistus. Kui suudaksid lootusest hoiduda, siis saaksid end tuua täielikult praegusesse hetke ja avastada selles rõõmu, mis on siin kogu aeg olnud.“

Lootuse ja egoga maadleb ka profipoksija Billy Hope (Jake Gyllenhaal) Antoine Fuqua uues filmis „Vasakukäeline“. Järjekordse matši võitnuna kaotusteta kulgenud karjääri lõpetamise teemal mõtteid heietades satub Hope konflikti uue tiitlipretendendi Ramone’iga (Victor Ortiz). Sõnasõda kasvab kähmluseks hotellifuajees, mille käigus tabab umbropsu tulistatud püstolilask surmavalt Hope’i abikaasat Maureeni (Rachel McAdams). Kui käivitub Billy enesehävituslik loomus, saab tema allakäiguspiraal iga minutiga võimsalt hoogu juurde: ta saab aastase võistluskeelu, sõidab autoga vastu puud, läheb pankrotti ja kaotab ajutiselt oma tütre hooldusõiguse. Nüüd võiks poksifilmi asemel alata moraalselt inspireeriv psühholoogiline draama, kus kangelane seljatab iseenda ja olud ning väljub puhastustulest viksi ja viisaka inglina. Kahjuks see aga ei alga.

Antoine Fuqua, keda tunneme eeskätt täiesti vaadatava märulifilmi „Treeningpäev“ („Training Day“, 2001) režissöörina, on jooksnud „Vasakukäelisega“ lati alt läbi. Esmalt on raske aru saada žanrist: kas see peab olema moraliseeriv poksifilm või psühholoogiline eneseabidraama, mille peategelane on juhuslikult profipoksija? Igal juhul ei hakka tööle kumbki liin. Intervjuudest selgub, et mindi tegema poksifilmi. Jake Gyllenhaal on tõepoolest käinud kuid jõusaalis ja treeninud endale võimsalt musklis keha, kuid filmi võitlusstseenid ei ole kuigivõrd haaravad. Pealegi võiks kogu filmi rõhk olla isa ja tütre teineteiseleidmisel, kui vaid dialoogid ja süžee seda paremini toetaksid. Ainest psühholoogiliseks arenguks on siin küll: ühelt poolt poksimaailm suure raha ja egodega, teiselt poolt empaatiat ja ennastsalgavust nõudev isaroll ning kangelane sillal nende kahe vahel, sunnitud astuma oma esimese sammu. Fuqua oleks aga justkui libisenud emotsionaalsetest võtmemomentidest lihtsalt üle. Billy lein väljendub selles, et ta on advokaadiga kohtudes natuke purjus; tema depressioon selles, et ta sõidab autoga vastu puud; tema lootusetus selles, et ta läheb uut treenerit ja tööd otsima ja leiab need silmapilk.

Näitlejatele ei saa küll midagi ette heita. Jake Gyllenhaali lihtsakoeline lühilausetega suhtlev tšempion on täiesti veenev, nagu ka kõrgeid moraaliprintsiipe esindav laste treener Tick Wills (Forest Whitaker), kes ta august välja aitab, või 50 Cent, kes kehastab Billy salakavalat mänedžeri. Puudu jääb aga stsenaariumist. Telesarjade „Anarhia pojad“ („Sons of Anarchy”, 2008–2014) ja „Räpane Mackey“ („The Shield“, 2002–2008) kirjutajana tuntud Kurt Sutteri stsenaarium oli alguses mõeldud Eminemile ning täiesti võimalik, et Eminemiga peaosas sündinuks ekraanil hoopis teistsugune keemia. Ei tea. Sutteri liiga lihtsakoelise stsenaariumi tõttu pole aga näitlejatel ka midagi mängida: karakterid justkui ei arenekski ning on üpris keeruline aru saada, kas peategelasest on filmi lõpuks saanud uue kvaliteediga inimene või mitte. Kokkuvõttes on film pisut veniv, stamplik ja ühe positiivse sõnumiga nagu Hallmarki postkaart.