Esiteks. Lääne riigipead ja meedia kinnitavad praegu õhinal: kui tore, et Ukraina ühiskond küpseb ja tsiviliseerub. Meie silme all sündivat seal lausa kodanikuühiskond! Sest vaadake, inimesed on tänaval, aga ei kakle, vaid väljendavad selgesilmselt oma tahet, laulavad, naljatlevad ja tegelevad kukepoksiga, et sooja saada. See inimeste tänavatel olek on lääne silmis praegu midagi väga tähendusrikast. Sellega tulevat arvestada, sest see olevat rahva tahe. Küll mitte otse, ent kaudselt just nõnda antakse seda mõista ? ka Moskvale. Mina (kuigi olin Iraagi sõja alustamise poolt) tahaksin seoses sellega siiski meenutada, et omal ajal demonstreeris Iraagi sõja vastu Londoni tänavatel mõnedel andmetel üle kahe miljoni inimese. Miks sealsed poliitikud ei pidanud seda rahva tahteks, pühaks nagu lehm, millega tulnuks arvestada?
Muidugi, võiks arutleda nii, et Ukraina on pooleldi totalitaarne, meedia pole seal päris vaba, kruvid on kinni keeratud jne. Nii et tänavatele tulek ongi seal rahva jaoks ainus võimalus. Ja et Londonis, vastupidi, ei pea rahvaga nii väga arvestama, sest sealses ühiskonnas on hiiglaslikud meeleavaldused lihtsalt jõude elavate inimeste jalutuskäik hüüdlausetega. Aga asja saab vaadata ka hoopis teistmoodi. Nimelt pole ideaalselt toimiva esindusdemokraatia puhul mingeid demonstratsioone üldse tarvis. Sest meie poolt valitud rahvaasemikud mõtlevad nii oma valijate moodi, et teevad ka ilma meeleavaldusteta seda, mida hulgad ootavad. Ja just see, et rahvas pole vabalt valitud rahvaasemikega nõus, võiks tähendada, et midagi on kardinaalselt viltu.
Teiseks. Venemaa süüdistab Läänt, et see sekkuvat Ukraina siseasjadesse. Me muidugi teame, et sekkub eeskätt just Venemaa. Aga Euroopa ei ole mänginud päris ausat mängu. Ja just sellega, et ta seni pole tõepoolest pea üldse ?sekkunud?, nii et nüüdne väga suur huvi asja vastu torkab paratamatult silma. Sest praegu, jah, on kogu Lääne press Ukraina uudiseid täis. Riigipead kordavad sügavmõtteliselt, et sealsed sündmused võivad määrata mitmes suhtes lähiaegade poliitikat terves ilmas. Nüüd korraga tundub, et Ukraina on vägagi Euroopas. Solana-papa tõttab kohale, et kodusõda ära hoida. Aga Kut?ma ja Janukevit? kuuldavasti põlgavad teda, sest 1999. aastal võttis Solana peasekretärina T?ehhi, Ungari ja Poola Natosse, suurendades Ukraina isoleeritust Euroopast ja automaatselt mängides teda rohkem Vene huvisfääri (kuigi 1994. aastast kuulus ka Ukraina Nato rahupartnerlusprogrammi).
Ukraina liberaalne opositsioon aga on pettunud Euroopa Liidus (keda Solana nüüd esindab), sest too ei ole pakkunud Ukrainale isegi kõige kaugemat terminit võimalikuks liitumiseks. Kaks aastat tagasi ütles toonane euroülemus Prodi, et Ukrainal on sama suured väljavaated Euroopa Liitu saada kui Uus-Meremaal… Kui sellest pooleldi mitteametlikust väljendusest võib veel mööda vaadata, siis teisiti on lugu Euroopa Liidu ametliku dokumendiga ?Euroopa naabruspoliitika? (?European Neighbourhood Policy?), mis paigutab Ukraina ühte gruppi Tuneesia, Jordaania ning Marokoga.
Euoopa Liit on pööranud suhetele Venemaaga võrreldamatult rohkem tähelepanu kui suhetele Ukrainaga, ja nagu viimased väidavad, nende arvelt. Kokkuvõttes, ELi poliitika Ukraina suhtes on olnud lühinägelik. Nüüd püütakse päästa, mis päästa annab.