Üks tont käib ringi mööda Euroopat – monoteismitont. See jalutuskäik on kestnud juba paar aastatuhandet ega ole praegugi päris lõpule jõudnud, ehkki aeg näib ammu olevat küps. Monoteismi kõige tugevam mõju on ilmselt vaibunud, aga häda on selles, et tonte pole tegelikult kunagi olnud ainult üks: kontinendil on möllanud terve tontide armee, põhjustades lugematuid kon­flikte, kultuurilist ja etnilist genotsiidi, tagakiusamist, ususõdu, nõiajahte ja inkvisitsiooni kuni kurikuulsa holokaustini välja. Sest selle tondiga on imelik lugu: niipea kui kohal on üks tont, saab temast kiiresti kaks või kolm, nad koguvad endale poolehoidjaid ja iga tont väidab, et just temal on ainsana õigus. Volituse nõnda väita on ta saanud kuskilt kõrgemalt ja igaüks, kes sellele vastu vaidleb, ongi tondi vaenlane. Tontlikus kõnepruugis on vaenlasel mõistagi palju nimesid: pagan, ketser, nõid, jumalasalgaja, ebajumalakummardaja, lahkusuline, uskmatu, ateist, gnostik, agnostik jne. Aga nimedest sõltumata on tondi sõnum alati üks ja seesama. Tont taotleb rahu, korda ja õiglust: lihtsalt enne selle seisundi saabumist on kindlasti vaja konflikte, verevalamist ja repressioone, et tõde võidule pääseks. Niisugune skeem on jäänud muutumatuks ja kehtib kenasti ka tänapäeval. Kuulus islamiterrorism, kristlik fundamentalism, alternatiivne parempoolsus ja kõikvõimalikud agressiivse usuhulluse vormid on lihtsalt tondi „viimased uudised“.

Saksa egüptoloog ja kultuuriteoreetik Jan Assmann võttis paarkümmend aastat tagasi südame rindu ja kirjutas raamatu, mis monoteismitondile lihtsalt ei saagi meeldida: „Egiptlane Mooses“ (1997). Loomulikult järgnes sellele poleemika ja mõni aasta hiljem pidi Assmann kirjutama raamatule järje „Moosese eristus ehk monoteismi hind“ (2003); sama teema juurde on ta hiljem korduvalt tagasi tulnud, näiteks raamatus „Jumalast ja jumalatest“ (2008).¹ Kaks varasemat teost on nüüd eesti keeles ilmunud. Tõlked on eeskujulikud, pealegi on Marek Tamm ühe neist varustanud väga sisuka saatesõnaga, teisele aga lisanud intervjuu autoriga, kus teksti veel kommenteeritakse. Ometi mõjub lähteteos „Egiptlane Mooses“ ka praegu kõige tihedamalt ja värvikamalt, esitades Assmanni põhilised seisukohad väga selgelt. Järgnevad raamatud täpsustavad ennekõike Assmanni keskset ideed, ja see koondub kahe uue mõiste ümber, mida varem kasutatud ei ole: Moosese eristus ja vastureligioon. Esimene neist on seejuures intuitiivselt hõlpsasti taibatav ega nõua mingit keerukat teoreetilist konstruktsiooni, vaid üksnes ajaloolise tausta selgitamist: Moosese eristus märgib nimelt „õige ja vale eristamist religioonis“, mis on „aluseks peenematele eristustele, nagu juudid ja mittejuudid, kristlased ja paganad, muslimid ja uskmatud“ (EM, lk 15-16). Kuigi Moosese olemasolu ajaloolise isikuna pole tõestatud, on eristuse nimi võetud temalt, sest kultuurilises mälus on Mooses pärimuslik tegelane, kes lõi uue ja väidetavalt „õige“ religiooni ning hülgas vana, väidetavalt „vale“ religiooni.

Kui eraldusjoon nende vahele on kord tõmmatud, pole uutel alljaotustel ega -eristustel enam lõppu. Me alustame kristlastest ja paganatest ning lõpetame katoliiklaste ja protestantide, kalvinistide ja luterlaste, sotsiniaanide ja latitudiniaari­dega ning tuhande teise seesuguse konfessiooni ja allkonfessiooniga. Säärased kultuurilised või intellektuaalsed eristused konstrueerivad universumi, mis pole tulvil mitte ainult tähendust, identiteeti ja orientatsiooni, vaid ka vastasseisu, sallimatust ja vägivalda. Seepärast on alati ette võetud katseid vastasseisust üle saada eristuse veelkordse läbivaatamise teel, ehkki nõnda riskitakse kultuurilise tähenduse kaotsiminekuga. (EM, lk 15-16)

Moosese eristuse abil luuakse uut tüüpi religioon, mis vanale ägedalt vastandub ja püüab seda välja juurida, astudes ise asemele ja hõivates kõik vanale religioonile kuulunud funktsioonid ja positsioonid. Assmann rõhutab, et on ekslik arvata, nagu oleks Moosese eristus sama vana kui religioon – vastupidi, vanaaja religioonid toimisid pigem lepituse printsiibil, kujutades endast kultuuridevahelise tõlke meetodit.

Kultuurid, keeled ja kombed võisid kui tahes erinevad olla, kuid religioonidel oli alati ühine pinnas. Nii toimisid nad kultuuride omavahelise tõlgitavuse alusena. Jumalad olid rahvusvahelised, sest nad olid kosmilised. Eri rahvad kummardasid eri jumalaid, kuid keegi ei seadnud kahtluse alla võõrjumalate reaalsust ega nende kummardamise võõramaiste vormide legitiimsust. Eristust, millest ma räägin, polnud polüteistlike usundite maailmas lihtsalt olemas. (EM, lk 18)

Just seetõttu oligi Moosese eristus radikaalselt uus ja tekitas ka uue, vastanditeks lõhestatud kultuuriruumi:

Ruum, mille eraldusjoon „lahutas või lõhestas“, polnud mitte lihtsalt religiooni kui sellise ruum, vaid väga spetsiifilist laadi religiooni ruum. Võime seda uut tüüpi religiooni nimetada „vastureligiooniks“, sest see lükkab „paganlusena“ tagasi ja tõukab endast ära kõik varem olnu ja endast väljapoole jääva. See ei toiminud enam kultuuride üksteiseks tõlkimise vahendina; vastupidi, see toimis kultuuride üksteisest võõrutamise vahendina. Kui polüteism või õigemini „kosmoteism“ muutis kultuurid vastastikku läbipaistvaks ja ühilduvaks, siis uus vastureligioon kaotas kultuuride tõlgitavuse. Valejumalaid ei saa tõlkida. (EM, lk 18-19)

Vastureligiooni mõiste avabki Assmanni toodud uue perspektiivi, mis põhimõtteliselt muudab meie ettekujutust religioonist. Tavaline on ju pigem see, et religiooni põhivormiks peetaksegi seda, millega oleme maast-madalast harjunud. Euroopas näib siis arhetüüpne religioon olevat kristlus, mujal islam, budism või hinduism. Siin aga lisab Assmann olulise kontraintuitiivse momendi, mida mõistes me taipame, et meie silmis „tavaline religioon“ ei pruugigi ajalooliselt üldse tavaline olla. Vastupidi, tänapäeval peetakse tavaliseks just seda, mis kunagi astus religiooni vastu, püüdes seda hävitada, asendada ja maha suruda. Kuna monoteistliku vastureligiooni algfaasis sümboliseeris nimelt Egiptus vaenlase põhikuju, ongi arusaadav, miks sellise idee saab kõige selgemini esitada egüptoloog.

Assmanni jaoks saab nüüd põhiprobleemiks see, kas Moosese eristust on hiljem võimalik tühistada või mitte, sest sellest sõltub, kas religioon võiks uuesti saada healoomuliseks jõuks. Euroopa kultuurilugu koosnebki suures osas just vastureligiooni ületamise katsetest: ühest küljest ususõjad, tagakiusamine ja inkvisitsioon, teisest küljest aga humanism, historism ja kultuurirelativism. Selle taustal on oluline lakkamatu tagasipöördumine pärimuse juurde, et Mooses oli Egiptuse preester ja tema religioon Egiptuse vastureligioon; esmakordselt on see sõnastatud juba Straboni „Geograafias“ (EM, lk 71–73). Niisugusest arusaamast lähtub ka Sigmund Freudi raamat „Inimene Mooses ja monoteistlik religioon“ (1939), mis on Assmanni jaoks oluline pöördepunkt, sest Freud näeb Egiptuse kosmoteismis monoteismi allasurutud „teist“:

Freud tuletas meile meelde fakti, et on olemas selline asi nagu „kultuuriline unustamine“ või isegi „kultuuriline allasurumine“. Freudist alates ei saa enam ükski kultuuriteooria lubada endale luksust neid mõisteid eirata … Juudi ja ristiusu traditsioonis töötas see unustamisstrateegia nii hästi, et me oleme ikka veel kaugel „polüteismi“ täielikust mõistmisest. Normatiivne inversioon tähendab kultuurilise jälestuse konstrueerimist. Tagasilükatud ja „unustatud“ kultuur elab edasi jälestuse kujul. (EM, lk 338–340)

Kosmoteismi lakkamatu tagasitulek ongi seega allasurutu naasmine, millest suurel määral on olenenud lääne kultuuri dünaamika. Raamatus „Moosese eristus“ rõhutab Assmann, et meil tuleb vabaneda ka väärarusaamast, nagu oleks piibellik monoteism esmakordselt kehtestanud üleüldise õigluse idee. „See seisukoht on vale: õiglus on maailmas olemas olnud juba ammusest ajast; ilma selleta poleks inimeste ühiselu üldse funktsioneerinud.“ (ME, lk 79) Küll on aga tõsi see, et monoteismis seoti õiglus esmakordselt jumala kui seadusandjaga:

Õiglusest saab tõelise religiooni võrd­kuju ja sellega muutuvad seadu­setus, moraalitus ja korratus „paganluse“ atribuutideks. Seepärast ei kujutagi piibel paganlikke religioone üksnes ebajumalakummardamisena, vaid ka seadusetute ja korratutena. Ebajumala­kummardamine ja moraali­tus käivad käsikäes. Egüpto­loogilisest vaatepunktist on see kahtlemata tõsine eksitus, kui mitte just päris pahatahtlik laim; ka „paganatel ja ebajumalakummardajatel“, näiteks babüloonlastel ja vanadel egiptlastel olid kõrgelt arenenud kõlbelised arusaamad; nende puhul polnud need lihtsalt kinnitatud religiooni, vaid muudesse, võrdlemisi profaansetesse kultuuri­elu valdkondadesse. (ME, lk 82-83)

Seega pole õiglus mitte „sündinud religiooni rüpes, vaid on väljastpoolt religiooni sisenenud“ (ME, lk 85). Selle mõistmine on väga tähtis, et üldse oleks võimalik Moosese eristust kunagi tühistada või siis „sublimeerida“, nagu Freudi eeskujul soovib teha Assmann (ME, lk 180). Siin tuleb minu meelest esmakordselt esile ka Assmanni vaatepunkti teatav piiratus, mis mõistagi johtub tema egüptoloogilisest lähtepunktist. Esiteks, Assmann ei loobu Freudi usust, et religioon on inimkonna ajaloos kõigest hoolimata läbi teinud teatava „vaimsuse progressi“, millele Assmanni enda kultuurilooline nägemus ometi näib vastu rääkivat. Assmann astuks justkui tagasi iseenda loodud seisukohalt, et mitte sattuda monoteismitondi otsese rünnaku objektiks. Teiseks, Assmann projitseerib kogu selle „vaimsuse progressi“ Egiptuse ja Iisraeli vastanduse taustale, mistõttu tervest religiooni ajaloost saab monoteismi ja kosmoteismi tandem. Sellele tandemile eelnevad üksnes hõimureligioonid, mis on Assmanni meelest „rahvuskesksed“, sest „taevased väed, mida kummardab üks hõim, erinevad nendest, mida kummardab teine“ (EM, lk 82). Niisugune antropoloogiline lihtsustus on aga tänapäeval vähemalt problemaatiline, kui mitte lubamatu. Egiptus ja Iisrael on küll teatava religioonikujutelma põhifiguurid, kuid nad ei võta kuidagi kokku religiooni tervikuna – ja iseäranis ei suuda nad hõlmata kõike seda, mida monoteismi ekspansiooni käigus on aina rohmakalt topitud „paganluse“ ühisesse patta. Paganlust kui niisugust pole aga olemas, ja samuti pole olemas hõimureligiooni kui niisugust: isegi hõimu mõiste on vaid hilisem konstruktsioon. Tegelikult on maailma rahvad loonud lugematul hulgal animistlikke religioonivorme, mis kosmoteismi ja monoteismi vastandusele sugugi ei allu: seal pole esikohal mitte religioonide vahelised tõlkeprobleemid, vaid pigem inimeste ja mitteinimeste vaheline kommunikatsioon. Animistlik ontoloogia on ka tänapäeva kultuuris püsiv komponent, mida sageli lihtsalt ei osata religiooniga seostada (siit tuleb muide ka levinud eksiarvamus, nagu oleks eestlased religiooni suhtes leige rahvas). Terve hulga antiikmaailma konflikte saab küll tõepoolest taandada kosmoteismi ja monoteismi tüliküsimuseks, samuti nagu saab „allasurutu naasmiseks“ nimetada kõiki neid impulsse, mis Assmanni meelest põhinevad kosmoteismi jätkuval mõjujõul (alkeemia, hermetism, spinozism, panteism, vabamüürlus, roosiristlus, teosoofia, antroposoofia, new age jne, vt ME, lk 116 ja 179). Ometi ei saa sama konflikti pinnale viia vastuolu, mis tekib siis, kui keskaegsete rudimentidega kristluse või islami vastas seisab animistlik „paganlus“, mille müütiline substraat kannab selgeid jälgi küttide ja korilaste maailmatajust, nagu see toimis ammu enne riikide ja rahvaste teket. Monoteismitont on küll disainitud nii, et ta suudaks tappa kosmoteismi ja hävitada kultuuridevahelise tõlke idee: aga animistlikust ontoloogiast ta lihtsalt ei saagi aru.

Assmanni kolmas Moosese eristust käsitlev teos „Jumalast ja jumalatest“ on tähelepanuväärne selle poolest, et peale täpsustuste ja selgituste pööratakse siin rohkem tähelepanu monoteismi ja vägivalla tugevale seosele.² Tõsi on see, et ühtviisi palju on neid, kes kasutavad monoteistlikku tausta vägivalla ja genotsiidi õigustamiseks, kui ka neid, kes püüavad sellest tuletada rahumeelseid õpetusi. Assmann tahab siin saavutada teatavat tasakaalu, mis kellelegi liiga ei teeks, ja selgitab kannatlikult: „Vägivald – mida peaks alati mõistma kui kalduvust ja mitte kui tagajärge – pole sisemiselt omane mitte ainujumala-kujutelmale, vaid arusaamale, et teised jumalad tuleb välistada; asi pole mitte tõe idees, vaid ebatõe tagakiusamises. Pole mingit loogilist paratamatust, mille tõttu tõe ja ebatõe eristus peaks muutuma vägivaldseks. Nõnda juhtub ainult siis, kui tõe ja ebatõe või „meie“ ja „nende“ eristust hakatakse tõlgendama sõbra ja vaenlase mõistetes.“ (GG, lk 110-111) On ilmselge, et Assmann loodab siin tonti taltsutada, teist võimalust tema meelest lihtsalt ei ole. Ja võib-olla ongi tal õigus. Häda paistab olevat eelkõige selles, et kuigi monoteistlikke põhitekste tõlgendades võib „püha vägivalla“ kujutelma ka kõrvale jätta (see kehtib nii piibli kui koraani puhul), ei tulene vägivallatuse-idee neist sugugi enesestmõistetavalt, vaid nõuab keerukat ümbermõtestamise protsessi. Ühes kokkuvõtlikus lõigus jõuabki Assmann seisukohale, et monoteism peaks ennast ise muutma:

Ajalugu me muuta ei saa, aga muuta saab neid müüte, milleks ajalugu pidevalt teisendatakse kollektiivse mälu kaudu. Just selle tee peakski valima. Monoteism ise sunnib meid välistamisloogikat ja vägivallakeelt ületama. Ilmutusse uskujad peavad mõistma, et kuigi ilmutus seadis inimkonna uuele tõeteele, ei andnud ta tõde nende kätte. Iga konkreetse religiooni tõde jääb alati relatiivseks, mitte küll mõne teise konkreetse religiooni suhtes – nii taandataks tõde ja religioon mõlemad banaalsuseks – vaid absoluutse Tõe suhtes, mis on iga religiooni transtsendentne ja paratamatult varjatud siht. (GG, lk 126)

Lootma tõepoolest peab. Kuidas see juhtuda võiks, ei ole praegu küll selge, sest monoteismi pärandit segatakse järjest rohkem natsionalismi ideega ja nõnda kipub vägivaldne välistamisloogika nakatama ka religioone, millele see algselt omane ei olnud (tänapäeva hinduism ja budism).³ Niisiis võib Assmanni pakutud variant osutuda soovmõtlemiseks. Seetõttu on väga tähtis toetada ja arendada mitmesuguseid religioosseid alternatiive, iseäranis sellist voolavate piiridega kultusmiljööd, millest juba 1972. aastal on kirjutanud Colin Campbell. Kultusmiljöö ei määra kellegi kindlat kuuluvust, ei vaja dogmasid, sakramente ega formaalset organisatsiooni, olles „sektide-religiooni peaaegu täielik antitees“.⁴ Kultusmiljöösse mahuvad mõnusasti ära isegi vanapaganad, kellel pole suuremat soovi teisi oma „usku“ pöörata, sest õigupoolest usuvad nad õige väheseid asju, aga oskavad see-eest kujutlusvõime väga intensiivselt tööle panna. Sellesse toredasse seltskonda võiks päris hästi sobida ka Jan Assmann.

1 Viitan järgnevalt neile raamatutele lühenditega: EM – Egiptlane Mooses, ME – Moosese eristus, GG – Of God and Gods (Jumalast ja jumalatest). Siinne arvustus ei puuduta Assmanni muid monoteismi-teemalisi teoseid, nagu „Thomas Mann und Ägypten: Mythos und Monotheismus in den Josephsromanen“ (2006) või „Exodus: Die Revolution der Alten Welt“ (2015).

2 Mõnevõrra populaarsemas ja päevakajalisemas vormis esitab Assmann samu seisukohti essees „Monotheismus und die Sprache der Gewalt“ (Wien: Picus Verlag, 2006), kus ta selgitab, et on silmas pidanud ainult füüsilist, mitte sõnalist vägivalda, ning rõhutab vägivallatuse võimalikkust ka monoteismi piires: „Olen veendunud, et absoluutses religioosses tões sisalduva vägivalla saab kõrvaldada ilma monoteismi ideest kui niisugusest loobumata.“ Samas möönab Assmann, et ilma Moosese eristuseta ning absoluutse religioosse tõe kujutelmata poleks näiteks 11. septembri rünnakud võimalikuks saanud.

3 Marek Tammele antud intervjuus ütleb Assmann: „Mis tahes religiooni võib kasutada ettekäändena vägivaldse teo seletamiseks ja õigustamiseks. Polüteism ja monoteism selles osas ei erine, nagu on näha hindude vägivallast moslemite ja kristlaste vastu. Islamiriik on samamoodi näide religiooni kuritarvitamisest puhtalt ilmalikel motiividel.“ (ME, lk 227) Kahjuks ei puuduta Assmann siingi religioosse vägivalla seost natsionalismiga ega samuti mitte küsimust, kas nt Saamueli raamatutes kirjeldatud sündmused ei võiks olla „religiooni kuritarvitamine puhtalt ilmalikel motiividel“.

4 Colin Campbell, „The Cult, the Cultic Milieu and Secularization“, in: The Cultic Milieu: Oppositional Subcultures in an Age of Globalization. Edited by Jeffrey Kaplan and Heléne Lööw. Walnut Creek: AltaMira Press, 2002, lk 16.