Lastekontsert „Kasvan koos muusikaga“ muusika-aasta lastele 6. IX Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solistid Jana Peäske (klaver), Eerika Eensalu, Silver Laas ja Ott Kask (vokaal), dirigent Andres Kaljuste, Tallinna ülikooli muusikateraapia eriala magistrandid Kerli Remmelgas ja Helen Kivimägi. Kavas Mozarti, Ehala, Richard Straussi, Saint-Saënsi, Fauré’, Pärdi ja Rossini teosed.

2015. aastal alguse saanud traditsioon pakkuda kõige pisematele võimalust kohtuda „segamatult“ Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga kestab loodetavasti nii mõnegi mudilase täisikka jõudmiseni ja edasigi, noppides teel kaasa veel ja veel pisikesi kuulajaid. Edasist sõnastan ühe kohe viieaastaseks saava poisi emana, mitte muusikatoimetaja ega muusikuna.

Selles elevuses – panna oma lapsele triiksärk selga, sättida kikilips ette ja viia ta käekõrval omasuguste seltsis Estonia kontserdisaali tervet sümfooniaorkestrit kuulama – on midagi tänutunde ja meeleliigutuse sarnast. Ei pea vaevama ennast küsimusega, millal on õige aeg viia laps esimest korda klassikalise muusika kontserdile. Kas ta niheleb, kas ta häälitseb ja segab teisi, teenib kaaskuulajate halvakspaneva pilgu? Kas ta on pandud võimatu ülesande ette, käituda – küll hingekosutavas helide maailmas, ent akadeemilises keskkonnas – suurte kombel? Vastus nendele küsimustele on lihtne: saab minna kohe! Mureta. Ja vabandatagu minu labane merkantiilsus: kõigest viie euro eest. Muusika-aasta lapsukestele on see elamus puhta tasuta.

Seal me siis istusime, saal vaid kolmandiku võrra publikuga täidetud. Targu, sest tervet saalitäit pisiperesid oleks isegi sümfooniaorkestril võimatu üle mängida ning kontserdikuulajaid juhendanud Kerli Remmelgal ja Helen Kivimäel võimatu ohjata. Tallinna ülikooli muusikateraapia eriala magistrantidena oli neil kontserdi õnnestumisel vägagi suur roll anda ette mängureeglid ning vastavalt sihtgrupile jagada muusika kuulamisse sisendavaid minimalistlikke ülesandeid. Piip ja Tuut jäid seekord koju. Pool tundi Mozartit, Richard Straussi, Saint-Saënsi, Fauré’d, Pärti, Rossinit ja Ehalat tuli siiski kuidagi lastele kättesaadavaks muuta. Et kuulamisülesanne oleks tehtav, kuid esimesed reeglid paigas.

Meenus paari aasta tagune „Jazzkaare“ lastekontsert, mille käivitudes hõigati lavalt kohe maha, et lastel on voli ringi liikuda ja ennast vabalt tunda. Vahva ja vabastav. Aga kust siis laps ikkagi õpib? Seekord olid reeglid tänuväärselt paigas, mahehäälselt öelduna, ent paigas: püüda paigal püsida. Kui enam kuidagi ei saa, siis võib ringi liikuda, aga ainult koos vanemaga. Seda võimalust kasutasid, muuseas, üsna vähesed – mitte et sagimist ei oleks olnud.

Kui dirigent Andres Kaljuste Mozarti „Figaro pulma“ avamängu esimesed taktid lahti lõi, vajus minu viiene saali valguva helilainega põrkudes oma tooli põhja ja pani käed kõrvadele. Küsimus, millal see kontsert läbi saab, oli ootuspärane. Kui kuulajatele anti aga ülesanne teha hõljuvate kangastega laineid Richard Straussi „Roosikavaleri“ kolmele kaunilt nõtkuvale süidikatkendile, saadi esimesest ehmatusest üle. Saint-Saënsi „Loomade karnevalist“ laenatud „Elevant“ andis oma laialt tammuva meetrumiga pisikestelgi võimaluse muunduda elevantideks – igal juhul selline tantsujuhend kätte anti. Fauré’ süidist „Dolly“ pärit „Hällilaulu“ saatel sai oma kaisukaru magama suigutada. Kui kontsert jõudis Rossini „Wilhelm Telli“ kappava avamänguni, mille taktis sai mängida laiali jagatud kõristeid, olid juba kõik lapsed paadis.

Ilusa ja rahustava kontrastina, klaveri lihtsa ja liigutava monoloogina mõjus Pärdi „Ukuaru valss“ Jana Peäske esituses. Tõestust sai tõik, et vahel – tõesti vahel, kui kõneleda õige vaikselt – kuulatakse eriti teraselt, isegi pisikese maimuna. Vastupidi orkestri hoomamatule suurusele ja loendamatutele pillidele, mis sagisid koos, vastupidi kontserti juhendanud kahele mahehäälsele muusikaterapeudile, kelle vahel oli tähelepanu seni jaotunud, oli kõnelejaid järsku üks: üks pill, üks esitaja, üks jutustaja, üks lugu. Fookus.

Milline mõtte- ja meeleolu kohale toomise jõud on ühel kesksel jutustajal! Järsku meenus oma lapsepõlvest pedagoogiline elamus Soome televisiooni vahendusel: Leonard Bernstein ja tema noortekontserdid. Milline kirglik jutustaja, milline meisterlikult sätitud jutustus, suur orkester tema paindlikuks käepikenduseks. Bernsteini kontserdid olid mõeldud küll grammike vanemale lapsele, kuid see põlevate silmadega edasi antud muusikaline seiklus ei unune. Jah, Piip ja Tuut jäid seekord küll koju, kuid see väike kilgendus ühe haarava jutustaja silmades ning vahva seiklus võinuks ehk siiski salamahti saali hiilida. Küllap muusika-aastal sündinud laste suuremaks sirgudes hiilibki.

Kindel oli aga see, et kui kätte jõudis kontserdi viimane pala, Ehala „Kodulaul“, kus solistid olid Eerika Eensalu, Silver Laas ja Ott Kask, ei olnud igavus veel kimbutama tulnud. Kontserdi jooksul poja suust kõlanud kommentaarid kulgesid skaalal „ei meeldi“, „lähme ära“ kuni „meeldis hästi“. Hiljem kohvikus – ja kohvikus käik on ju ometi kohustuslik osa elamusest – gradeeriti hinnang juba pügalale „ma arvan, et oli päris lahe“. Tõeline kontserdil käimise töövõit selgus aga õhtuse hambapesu käigus, mil emme pidi oma kõige ooperlikumal toonil lõputult ette laulma „Figaro pulma“ avamängu viimaseid käike, väike dirigent vehkis ennastunustavalt hambaharjaga takti ning seejärel harjutati veel kord seda parajat sõnasuutäit – Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.