Mahe vastandus
Anne liigub klassikaliselt ühest väljapääsmatust olukorrast teise. Üksindus, masendus ja laste külm ükskõiksus Eesti väikelinnas ajab naise täitma oma noorpõlve unistust ja sõitma Pariisi, kui ootamatu võimalus sülle langeb. Väljapääsmatust olukorrast väljudes võib sattuda uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda. Nii juhtubki. Eestis ei mõnitanud Annet keegi, Pariisis teeb seda rahvuskaaslane, vanaproua Frida (Jeanne Moreau). Eesti ja Pariis on välistelt oludelt suur vastandus, kuid Raag on õigesti teinud, et näitab seda vaid kuidagi möödaminnes, kuidagi nagu paratamatust. Peab ju tegelastel olema mingi tegevuspaik, hüva, olgu see pealegi Pariis. Igatahes vastandus Pariisiga ei domineeri, see on esteetika vaatevinklist (minu arvates) õige samm, aga kardan, et kahandab publiku huvi.
Kaks väljapääsmatut olukorda filmi peategelasel Annel vaid ongi ning tempokamate teoste eelistajatele on seda vähe. Siin pole tarvis seda eelistust kuidagi halvemaks pidada, juba Aristoteles arvas, et lugu on tähtsam kui karakterilooming. Kummati kuuluvad filmiesteetide häälekandja Sight & Sound esikümnesse mängufilmidest vaid karakterteosed, sinna pole asja kiiretel lugudel.
Anne talitab üksnes karakteripäraselt ning see on filmi autori(te) suur saavutus. Kõik Anne kannatused, tema vihastamised ja leppimised, tema telefonikõned, tulemised ja minemised, aga samuti repliigid (nende esitus ja sisu) kuuluvad sellele individualiseeritud karakteriga tegelasele – mina ei märganud mitte ühtegi apsu.
Tšehhovlikul tegelasel peavad olema tahtmine, motivatsioon ja vajadus. Kõik kolm on Annel olemas, pealegi on näitleja need hästi (varjatult ja peenelt) välja mängitud. On tahtmine külastada oma noorepõlve unistuste linna (see on tal enne tegevuse käivitamist), motivatsiooniks laste jahedus ja üksijäämine pärast ema lahkumist, vajaduseks aga soov inimliku läheduse järele. Just viimane põhjendab, miks Anne filmi finaalis Frida juurde tagasi pöördub. Niimoodi ongi tegelane inimlikustatud, ta pole paljas kriipsujuku. Selline inimeseloomine nõuab aga aega, mistõttu karakterfilmid ei saagi olla tempokad.
Frida „augud”
Anne on selle filmi tegevuse kandja, vastutegevuse kandjaks on Frida. Kahju vaid, et sama detailsusega pole loodud tema karakterit, tema puhul võime märgata isegi teatud stereotüüpi – kuri ja tige nõiamoor! Frida puhul jääb mõndagi seletamatuks ning see seletamatus pole kuidagi põhjendatud. Karakteri loomine (ja edasi selle mõistmine) nõuab tegelasele üsna üksikasjaliku eluloo andmist ja selle edastamist vaatajale. Frida puhul aga tekib auke, mis jätavad tema kahvatuks. Kuidas ta Pariisi sattus? Mööndakse vaid, et see juhtus meid okupeerima tulnud venelaste pärast. Seda on vähe! Kust on pärit tema varandus? Ilmselt lahkunud abikaasalt, aga siingi oleks vaja täpsustusi. Frida minevikust saame teada üksnes tema sängilembusest, kuid seda ei saa kuidagi ühendada tigedusega tema hinges, siin puudub karakteriloogika. Igasugune tegelase ja vaataja suhe saab tekkida ainult siis, kui on teada tegelase (enam-vähem) täielik CV või esitatud selle puudumise põhjendus.
Filmis võib märgata Frida tegevuses (kuid mitte repliikides) üsna palju motiveerimatust, nii et hakkame küsimärgistama selle tegelase elutruudust. Seda vähemalt Eesti poolt ja eestlasena vaadates. Kuna Frida tegevus on (minevikuga?) põhjendamata, langeb ta stereotüüpsete stamptegelaste hulka. Iseenesest pole see ju andestamatu patt, ent sellises kõrgesteetiliste ambitsioonidega filmis torkab Frida individualiseerimatus valusalt silma. Millise intrigeeriva femme fatale’i oleks võinud Fridast luua! Nüüd on ta jäänud üpris kriipsujukulikuks.
Vahest ei õnnestunud töö näitlejaga? Olgu nii või teisiti, ükski ekraaniväline põhjus ei loe, filmi tuleb hinnata ainult ja ainult selle järgi, mis ekraanil näha. Kui tekib küsimus, kumba eestlannat on peakirjas mõeldud, siis ei anna vastust filmi sisu ja sõnum, vaid tegelase karakteri väljaarendatus. Ja nimelt Annet.
Korralikult on välja joonistatud ja mängitud ka filmi meespeategelasest kohvikupidaja (Patrick Pineau), kes moodustab korraliku dramaturgilise silla kahe vastanduja vahel.