„Borat” sekkus ameerika hüperreaalsusse, andis sellele nii palju vunki juurde, et see muutus iseenda karikatuuriks. Seesugune sekkumine tabas ameeriklasi väga ootamatult. Tõepoolest, sa oled harjunud ise pidevalt teiste maade ja kultuuride tegevusse sekkuma ja nüüd äkki sekkub keegi su enda tegemistesse. Sind, kes sa pidevalt nii „rahumeelselt”, lausa koolmeisterlikult seletad teistele, mis asjad on vabadus, sallivus, inimõigused ja demokraatia, pannakse suurele ekraanile oma igapäevases hiilguses täis tegema kõiki neidsamu su enda taevani kiidetud väärtusi. No tõesti, mis sul muud üle jääbki kui püüdlik-kohmetult enda üle naerda, maksta kalli pileti eest ja tänada jumalat, et tegemist on pelgalt filmiga. Orgaanilisemat näitlejatööd ja tänulikumat publikut annab otsida. Ameerika filmitööstus ületas ennast siin tõesti: ta tegi taas ära Münchauseni triki ennast patsipidi soomülkast välja sikutades, lühistas taas ühiskonnakriitika, mille ta ise sedapuhku eriti jõuliselt välja nõidus.

Ühe ja sama trikiga rahvast muidugi kaua ei lollita. Selles mõttes muidugi, et mitte kaua aega järjest, aga inimeste mälu on siiski lühike. Möödub aastat kümme ja samad vanad vigurid täidavad taas tublisti oma kohust. Ameerika kultuuris endas on tegelikult olemas vana komme publikut provotseerida ja solvata. Ja kui Sascha Baron Cohen teebki seda ühena esimestest otseselt kinolinal, siis oli tal meelelahutustööstuses paar aastakümmet varem võimas eelkäija Andy Kaufmani näol. On vaja aega, et rahvas unustaks. Sellepärast ma arvan, et Borati järglasel Brünol ei ole enam sellist kaalu ja teravat (mis sest, et a priori lühistatud) ühiskonnakriitilist sõnumit. Sama puudutab muide ka Eestis läbi viidud analoogseid ettevõtmisi „Esto TVd” ja filmi „Vali kord” – läheb aega, enne kui jälle meie poliitilise eliidi niimoodi vahele saab võtta. Aga see aeg pole ka ülearu pikk, sest poliitikud on õnneks teatavasti tuntud oma kehva mälu poolest.

Ja nüüd siis loobutakse filmis „Diktaator” sekkumuslikkusest täielikult. Sellest on kahju, ehkki teisiti vist polekski saanud minna. Coheni talent peitub näitlejajulguses, ta on osalusteatri geenius, Artaud ja Grotowski oleksid tema üle uhked olnud. Tavalise komöödianäitlejana neljanda seina taha topitud „naljavilmis” ta erilist muljet ei avalda. Tõepoolest, vaatasin suurema osa filmist ära teadmises, et peategelast võinuks vabalt mängida ka näiteks Adam Sandler – mitte mingisugust vahet poleks olnud. „Diktaator” on täiesti tavaline Hollywoodi komöödia täiesti tavaliste Hollywoodi stampidega. Filmis on keskendutud klassikalisel viisil tsiteerimisele, situatsioonikoomikale ja näitlejatööle. Peategelane, väikeriigi diktaator, kes peab diktatuuri püsimise eest oma riigis tulist võitlust, ei tiri, ei sikuta tavalist ameeriklast tavaelust välja ekraanile. Ekraani täidab ta ise teiste näitlejate kaasabil ning selles mõttes ei erine ta mitte millegi poolest filmidest „Ässad”, „Marss ründab!” või „Ameerika pirukas”. Ja ega kurta saa, tavalise naljafilmina täidab „Diktaator” oma rolli täiesti tublil keskmisel tasemel. Mõned naljad olid isegi naljakad ja mina igal juhul naersin; kas nüüd just alati õige koha peal, see on muidugi iseküsimus. Nii kehva „Diktaator” siiski pole kui need õudsed „Ameerika pirukad”. Aga seda ürgset, vägivaldset jõudu, mis vohas ja valitses „Boratis“, enam pole.

Kes hindab tavalist Hollywoodi komöödiažanri, sellel pettuda ei tule, aga „Borati” tüüpi filmide austajatel pole selle filmiga paraku enam midagi peale hakata.