Suurema osa esimesest „Hullunud Tartu” kogumikust võtab enda alla kõigi festivalil esinenud kirjanike luule ja sõnaline looming ning umbes veerand kuulub seal üles astunud kunstnike värvilistele reprodele. Nii eesti autorite kui väliskülaliste puhul on lisatud ka elulookirjeldus.
Nagu festivali nimetusestki mõista, on peategelaseks Tartu linn, kes aga võluvas tagasihoidlikkuses ei nõua endale tingimata tähelepanu. Luuletuses „Varjatud Tartu” märkab Timo Maran aga siiski, „et keegi on Kristjan Jaagu pihku torganud / hiiglasliku nööpnõela, mille tipp on taevas ja / tera maa südames. Tartu varjatud vertikaal”.
Anti Saar alustab oma demiurgiteed sõnast, millest hirmuäratava kergusega laotub paberile terve novell „Prõndlik”: „Sõnaga „malin” hüüdsin eesti habetunud poeete, kes tähistavad oma sünnipäeva iga aasta eelviimasel päeval. Sõna „ahemus” pidi märkima Tartu botaanikaaia peaväravalt augustikuisele Emajõele avanevat vaadet, mida looritab Laiast tänavast alla sõitva liinibussi üles tõstetud tolmupilv”. Ja Dizzylez Hasso Krulli tõlkes sekundeerib: „On olemas selline maa / mida kaardile pandud ei ole, siin kutsub sind kõik ja kõik on su peos / siia tullakse kikivarvul, sest siin… igal asjal on mõte ja seos”. Ning otsekui iseeneslikult vallandub sõnatulv: „Tätupepud petutäpud puuksupiiksu lipulapil / teietavad meietavad konnakunna liivalaaval / kolmekulmu laibavaibal suhkrutuhkru tallaalust”.
Kogumikus „Pilt ja sõna” pole piirdutud üksnes eesti ja inglise keelega: Peter Sragheri luuletusi saab lugeda ka rumeenia keeles, Tobias Kunzet saksa, Dizzilezi prantsuse ja Sergei Birjukovi vene keeles. Teatavat ebajärjekindlust – miks just nii, miks mitte siis juba ja ka…? – aga ette heita festivali kogumikule, mille pealkirjas sisaldub epiteet „hullus”, oleks ilmselge hullus. Aime Hansen ja Karl Martin Sinijärv on ilmselt mõne luuletuse kirjutanudki inglise keeles, Carolina Pihelgas ja Birk Rohelend on oma tekste ise tõlkinud.
On ääretult sümpaatne, et raamatus esinevad nii oma taustalt kui stiililt väga erinevad, kuid hästi valitud autorid; nii mõjub kogumik polüfooniliselt ja vaheldusrikkalt, edasi mõtlema ja uurima ärgitavalt. On mõnevõrra kurvastav kohata mitmeid trükivigu – ja kahju, et raamatust puudub viidegi kolme festivali muusikalisele osale. Kuna mitmed spetsiaalselt „Hullunud Tartu” jaoks kirjutatud esmaettekanded on veel elavalt meeles, jääb loota, et järgmise kogumikuga kaasneb ka helikandja – ja ennekõike, et festival ise jätkub, esitades võimalikult palju senikuulmatut ja -nägematut.