Näituse avamine neljapäeval, 14. veebruaril kell 17.

 Järelkujutis on optiline illusioon, mis jätkub pärast tõelise kujutise kadumist. Foto on materialiseerunud järelkujutis, mis salvestab inimesed ja paigad, olukorrad, mida enam ei ole. Näitus “Järelkujutis” ühendab endas kaht teostusprintsiipi, mida olen kasutanud oma viimaste aastate töödes. Fotode põhjal loodud klaastahvlite abil saan salvestada ning muuta maastikke, neidki, mida täna enam mingil põhjusel pole.

Suurte katastroofide visuaalselt võimas vaatepilt on aga tugevalt mõjutanud mu kolmemõõtmelisi klaasobjekte, millest loodav installatsioon ruumis tahab vaatajas esile kutsuda ohutunnet, juhtida tähelepanu  ümbritseva maailma haprusele ja ajutisusele, paratamatusele ning olnu pöördumatusele, olgu selle põhjuseks inimlikud vead või meie illusioonid oma üleolekust loodusest. Alguspunktiks kahele esitatavale tööde seeriale on olnud tugevad mälestused käikudest Jaapanisse, neist esimene mõned kuud enne 2011. aasta märtsikuu hävitavat maavärinat. Fukushima katastroof tõi uuesti meelde 1986. aasta Tšernobõli hävingu, mille järelmõjud ei kao veel väga paljude inimpõlvede jooksul.

Samas esitan endale ka küsimuse, kas klaas kui teadaolevalt “ilus materjal” on sobiv sügavate ja valusate teemade käsitlemisel? Kas välise ilu tagant tahabki vaataja enam otsida sügavamaid tähendusi ning lasta end suunata elu ja surma puudutavate probleemide juurde? Klaas  on minu jaoks olnud väljendusvahendiks, mille sisemine pinge ja kapriisne iseloom on võimaldanud luua kaost ja seda uuesti omatahtsi raamidesse suruda. 

Näitus jääb avatuks 10. märtsini 2013.