Tartu Kunstimaja suur saal

Eleriin Ello, Eike Eplik, Krista Sokolova – „Lade”

Näituse avamine kolmapäeval, 13. märtsil kell 18

Eleriin Ello, Eike Eplik ja Krista Sokolova on noored kunstnikud, kes on hiljuti lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrantuuri. Tartu Kunstimaja ühisnäitusele on nad genereerinud uusi töid vastastikustes arutlustes ja meediumite hübriidis, neid sidunud huvi akumulatsiooni ja kuhjamise vastu avaldub „vormitu” lademe kultiveerimises algmaterjali või lõppeesmärgina ruumetäitvas installatiivses kollaažis. Neil on olnud soov tegelda vormiga, mida ei ole; näidata vormi, mis on vormitu. Ometi ei ole näitusel „Lade” uuritavas „vormitus” tegemist G. Bataille’liku informe’i mõiste taaskasutuse või abjektse kuhja ega plägaga, vaid asjadega, millele on lammutamise, kaotamise või kuhjamise teel antud uus vorm ja uus mänguväli. Siin saavad uue võimaluse kasvav, laienev ja ennast taastootev orgaaniline massiiv, fluktueeriv keskkond, peremeheta varjud ja peegeldused. Tähenduseta vormitus kaoses ime ja ideaali otsimine toimub narratiivi, poeesia ja emotsioonide abil – käbikuhjad, puruvanalikud ladestused, armsad mutandid ning amorfsed lombid, varjud ja värvilised paberiplönnid omandavad mõtte vastastikuses reflektsioonis. Kunstnikud on kasutanud ka üksteise töödest tekkinud jääke, näiteks lõuendiribadest on vormitud ruumiinstallatioone ühendavad ahjupuudele sarnased kujundid (E. Eplik). Üksikute muutujate lisamisel tekivad uued tähendusahelad, mis hargnevad ajas ja ruumis, meenutades loetut või läbielatut nihestava kerguse ja vabanemisega.

Eleriin Ello on maalinud mastaapselt eilse päeva kihistusi ja varje, mida ei heida miski („On märgid, et on olnud”). Tajume millegi puudumist, seda ebakindlust rõhutavad väikseformaadilised fotod, mis kujutavad fragmentaarseid peegeldusi objektidest, mida ei paista. Asjad eksisteerivad vaid mäletaja peas, tema subjektiivses maailmas ladestunud kihtides. Näeme varju kui vormi ja peegeldust kui vormi. Sageli määravad vormi piirjooned tema „vormitu” oleku.

Krista Sokolova töötab kolme-mõõtmeliste installatsioonide ja seadete tõlkimisega kahe-mõõtmelisteks akvarellideks ja maalideks – ruumilise installatsiooni (ka argielu readymade) kujutis lõhutakse tükkideks ja pannakse uuesti kokku vastavalt autori emotsioonidele, pildipinna- ja värviloogikale. Ent mitte ainult, sekkub ka ajaline kinnismõte, ajaloogika, milles varjudel on seierite roll – millal saab kaosest kord ja vastupidi. Tema värvilised objektid on algselt ehitatud selleks, et nende abil uurida ja kujutada tekkinud varje pildil.

Eike Eplik kasutab oma installatsioonides kipsvormist võetud ainet uute massiivide kasvatamiseks, mastaapne 600 seedermännikäbi kuju koopiast koosnev kuhil tipneb lugematutest suupistetikkudest kokku kleebitud väikese puuga („Liiga palju tahta ühelt puult”). Käbilade on risomaatiliselt ühendatud kännulaadse kükitava metamorfoosse tegelasega, kelle selga ja külge kleepuvad seened, bämbid, puukoor, mutanthiirepea jms. Installatsioon integreerib viimaks endasse ka ime-orava Puškini Tsaar Saltaani muinasjutust. Säärane fantasmagooria ühtaegu seab küsimuse alla muinasjutuliku „ime” tootmise mehhanismid („orav kristallmajas”), kui toodab ise seda samaaegselt.

Näitus jääb avatuks 07.aprillini 2013