Kuraator Reet Varblane, kunstnikud Anna Hints, Ulla Juske, Sandra Jõgeva, Kai Kaljo, Kirke Kangro, Eve Kask, Ly Lestberg, Terje Ojaver, Piia Ruber, Maarit Suomi-Väänanen (Soome), ja Olga Žitlina (Venemaa). 

Näitus on avatud 18. II – 11. III 2012. 

Täname: Eesti Kultuurkapital, Joonstuudio, Avision AS.

Ema ja tütre suhe on üks neist teemadest, mille peale mõtlemine võib tekitada esmalt üsna ambivalentse suhtumise ning soovi paigutada see nö naiste ehk siis nišinähtuste alla. Teisalt on ema ja tütre suhe aga vaieldamatult midagi niisugust, mis ka siis, kui ei puuduta isiklikult, osutab ometi selle ümber tekkinud  üldlevinud mõtteterade (kõnekäändude, aforismide, tuntud ja armastatud laulusalmide) kaudu sootsiumi väärtushinnangutele. Ema ja tütre suhet, eelkõige selle käsitlusviisi võib vaadata kui omamoodi lakmuspaberit. Samas on ema ja tütre suhet teoreetiliselt märgatavalt vähem käsitletud kui näiteks isa ja poja või ka ema ja poja suhet ning selle käsitlemise puhul kehtivad siiani märksa suuremad tabud ning kindlamad reeglid. 

Ema ja tütre suhtele võib läheneda nii isiklikult tasandilt, aga ka märksa laiemalt sotsiaalselt pinnaselt.
Simone de Beauvoir osutas juba oma “Teises sugupooles” (ilmus esmakordselt 1949. aastal Pariisis, eesti keelde lühendatult tõlgitud 1997. aastal) ema ja tütre suhte märksa dramaatilisemale iseloomule, kui seda on ema ja poja suhe, sest “ema ei tervita tütres väljavalitud kasti esindajat, vaid otsib temas teisikut, kui aga alter ego teisesus võtab kindla kuju, tunneb ema end petetuna. Ema käitumine oleneb paljuski sellest, kas ta näeb tütre õitsengus iseenda hävingut või tasssünni lubadust”.
Psühhoanalüütikud (psühhoanalüüsi isast Sigmund Freudist peale) on seostanud ema ja tütre suhet Oidipuse-eelse (preoidipiaalse) faasiga, sest fallosest ilma jäetud tüdruk ei näe isas ülimat autoriteeti, võistlejat, pigem on see võrgutav objektisuhe, mistõttu on tema Superego märksa nõrgemalt arenenud, mis aga teeb  ta vastuvõtlikuks nii väljaspoolt pakutavale armastusele kui ka manitsustele. Kuna sama skeem kehtib ka ema puhul, siis on tütre ja ema suhe märgatavalt keerulisem ja abivalentsem kui ema ja poja või ka isa ja poja oma. 

Väljapaneku juhatab sisse Google’ist võetud ema ja tütre ühispiltide popurii ehk eelkõige euroopalikus kultuuriruumis levinud visuaalne kõnetusviis: hellusi jagavad, sageli ühtemoodi riietatud ema ja pisitütar või siis igavese nooruse võtmes õdedena kujutatud ema ja täiskasvanud tütar või siis mõistev vana ema, memmeke teda hoidva tütrega. Ei ühtegi konflikti, ei mingit draamat!
Kunstnike tööd on märgatavalt mitmekesisemad, seda mitte ainult meediumis ja teostuses, vaid eelkõige suhtumises sellesse intiimsesse, aga tihtipeale ka dramaatilisse temaatikasse. Ükski eksponeeritud töödest ei allu ühele tõlgendusviisile: neis on liialt palju vastuolulisi kihistusi. 

Peterburi kunstniku Olga Žitlina videot, Terje Ojaveri figuure ja Kai Kaljo fotosid tuleb vaadata kui järelhüüdu, omamoodi austusavaldust juba lahkunud emale, suhete  ülevaatamist ning tagantjärele mõista püüdmist, lunastuse otsimist. Ly Lestberg ei ole teinud järelandmisi üldiselt omaksvõetud ema-tütre suhte ilustatud kujutamisele, tema perefotosid võib vaadata kui valuliselt ausat pihtimust puudumise, ilmajäetuse tõttu. Soome kunstniku Maarit Suomi-Väänaneni filmi kangelased on võimukas kontrolliv ema ning kontrolli ihkav ja samas sellest vabaneda püüdev tütar, kunstnik on ise võtnud ambivalentse positsiooni: ta on üheaegselt neutraalselt kirjeldav antropoloog ning alateadvusesse tunginud psühhoanalüütik. Piia Ruberi fotoseeriat “Kuldnaist” võib vaadata kui rahvalauludes korduva naisliini tugevuse, igavikulisuse, aga ka katkestuse metafoori võtmes. Kunstniku “mina” ilmub vaatajale teisenduste – tema ema ja tütre kaudu. 

Eve Kase video “Üles ja alla” käsitleb lähedase inimese kaotust ning sellega toimetulekut. Sandra Jõgeva, Kirke Kangro ja Ulla Juske töödes on isikliku ema-tütre kõrval oluline osa põlvkondade erinevatel ootustel ning käitumismudelitel. Anna Hintsi videos kordab väike tüdruk, kunstniku tütar kui mantrat, et kord saab ka temast (tütre) ema. Aga mida ootab ühiskond emalt ja ka tütrelt kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast? Kas see on ikka see preoidipiaalne Teise suhe (topelt) Teisesse?