Vabandus
29.01.2016.a Sirbis ilmus vestlusring „Kultuuri ei saa uurida vaakumis“, milles Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste väitis: „Pikalt riiki, eriti hariduselu ja ülikoole juhtinud Jaak Aaviksoo seisukoht on, et teiste rahvaste kultuuri hea tundmine pole eriline akadeemiline väärtus, ise tuleb katseid teha ja vaid see väärib õpetamist.“
Ülaltoodud väide ei vasta tõele. Jaak Aaviksoo ei oma sellist seisukohta ja ei ole midagi sellist kusagil ega kellelegi öelnud. Ajaleht Sirp palub Jaak Aaviksoolt vabandust, et on levitanud teda diskrediteerivat valet.
Palun vabandust!
21. IX 2015 Sirbis ilmunud vestlusringis „Kultuuri ei saa uurida vaakumis“ olen muu hulgas öelnud: „Jaak Aaviksoo seisukoht on, et teiste rahvaste kultuuri hea tundmine pole eriline akadeemiline väärtus, ise tuleb katseid teha ja vaid see väärib õpetamist.” Kirjapandu oli ajendatud Jaak Aaviksoo Tartu ülikoolis konverentsil „Visioon 2032“ esitatud mõttest, et juba lähitulevikus võiks ülikoolides kaotada loengud, ning EPLi artiklis „Uued nõudmised loengutele“ (21. VIII 2012) avaldatud seisukohtadest.
Aaviksoo kirjutab: „Kui ülikooli hiilgeaastail jagas professor üliõpilastele tõdemusi, milleni ta oli ise jõudnud, või seadusi, mis ta oli ise avastanud, siis tänapäeva loengus kuuleme me kateedrist valdavalt seda, mida lektor on ise kuskilt lugenud ja endale selgeks teinud. Valdavalt on need esitatavad teadmised sajandeid tagasi sündinud, miljoneid kordi esitatud, tuhandetesse raamatutesse kirja pandud ja „parimad“ lektorid on neid luuletusi ka ise korduvalt ette kandnud. On ka teisi äärmusi: ette kantakse viimane loetud raamat, just see, mis sellel hooajal moes on. Tänapäevane diskursus, öeldakse selle kohta, ja keegi ei kanna eelmise hooaja akadeemilisi saapaid.“ „Mulle endale meeldib mõte lubada loengutes esitada vaid ettekandja enda teadustulemusi,“ lisab Aaviksoo.
Ligi kaks aastakümmet kultuuriloo lektori ametis töötanud inimesena tundsin end neid mõtteid lugedes mõnevõrra alavääristatu ja riivatuna. Näib, et Aaviksoo ei heida „äärmusi“ ja sajanditevanuste luuletuste korduvat esitamist ette loodus- ja rakendusteaduste, vaid humanitaarerialade õppejõududele. Just vaimsetes distsipliinides on ju vanade tekstide osatähtsus suur ning nende puhul kasutatakse laialt mõistet „diskursus“. Konverentsil „Visioon 2032“ leidis Aaviksoo, et klassikaliste loengute asemel peaks kõrgharidus enam virtuaalruumi kolima. Kas see tähendaks meie tudengite suunamist maailma tippülikoolide õppejõudude veebipõhiste kultuuriloengute juurde või soovitakse, et tudengid ise netiavarustes teradeni jõuaksid, selle kohta pole mul Aaviksoo seisukohti õnnestunud leida.
Nii üks kui ka teine stsenaarium kahandaks ent kultuurilooga tegelemise võimalusi akadeemilises sfääris. Olles historistina veendunud, et kultuur on väga tihedalt seotud konkreetse ajaloolise aegruumiga, kardan, et Eesti vaadet kultuuriloole ei saa kujundada Yale’ist või mõnest teisest keskusest. Kultuuriloo lektorite töö vähetähtsaks pidamine, seejuures välja pakkumata, mil moel niigi kesiselt institutsionaalselt toestatud kultuuriuurimine Eestis jätkuda võiks, kahjustab eriala arenguperspektiivi. Just neist muredest lähtuvalt sai nenditud, et Aaviksoo ei hinda eriliselt akadeemilist tegelemist kultuurilooga. Kui ma olen Aaviksood valesti mõistnud, siis pole midagi rõõmustavamat teadmisest, et humanitaaria toetajate read on tihedamad. Sellisel juhul palun sügava kahetsustundega vabandust.
Mõistan suurepäraselt, et ebatäpne tsiteerimine on Eesti ajakirjanduses muutunud üle pea kasvanud probleemiks, sealjuures lihtsustamise ning sedastuste löövamaks muutmisega klikke ning tähelepanu taotledes. Antud juhul on ebaõnnestunud formuleeringu taga, millest võib kahetsusväärselt välja lugeda, nagu oleks Aaviksoo otseselt kultuuriloo vastu sõna võtnud, kiirustamisest tingitud eksimus. Palun südamest vabandust ja kinnitan, et mul puudus igasugune soov Jaak Aaviksoole valeväiteid omistades teda diskrediteerida.