Renoveeritud Vana-Kalamaja tänav. Arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil, kaasa töötasid Ko Ai, Allan Pits, Jõnn Sooniste (Kavakava arhitektuuribüroo), tooteid aitas valida disainer Mihkel Masso, haljastuslahenduse töötasid välja Kadi Nigul ja Kristian Nigul (Väli OÜ), elanikke kaasas ja tänava käsiraamatu koostas Arhabi, rekonstrueerimise eeltingimused sõnastas ja projekti konsulteeris arhitekt Toomas Paaver, projekteeris K-Projekt, ehitas Tallinna Teede AS. Arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal, tänav avati septembris 2023.
Tallinna tänavaruumi planeerimisel hakkab autokesksus tasapisi vähenema. Kuigi selles vallas on veel palju teha ja ka uute projektide puhul on küsitavusi1, lisatakse aegamisi rattateid, mõeldakse rohkem jalakäijate vajadustele ning katsetatakse isegi ajutiste lahendustega, et tänavaruumi ümber jaotada. Vastavatud Vana-Kalamaja tänavat võib pidada otsustavaks sammuks õiges suunas ja kõige inimmõõtmeliseks tänavaks Eestis.
Liikuja perspektiiv
Kopli tänavalt ümber viinapoe Vana-Kalamaja poole pöörates avaneb vaade, mis on Tallinnas ootamatu. Nagu Kopenhaageni või Amsterdami tänavatel tavaline, ei paista ühtegi autot, äärekivi ega torupiiret. Nende asemel on ühel tasapinnal avar jagatud ruum, tänavakohvikud, eri lahendusega pingid ja mitmed rattaparklad. Selle tänava põhikasutajana on silmas peetud jalakäijat, kuid mõeldud on ka ratturitele ja autojuhtidele. Eriti oluline on see, et muutunud jaotust ei pea välja lugema õueala liiklusmärgilt, vaid see peegeldub valitud materjalidest ja ruumijaotusest.
Siin tänavaosas, Kopli ja Kotzebue tänava vahel, on uue kasutajahierarhia kõige selgem märk asfaldi täielik puudumine. Selle asemel näeb peamiselt kivisillutist, mis lubab kohe aimata, et autodel on siia asja vaid erandjuhul. Seda mõtet toetavad ka tänava keskele, mitte äärtesse paigutatud pingid, taimekastid ja püsihaljastus. Kuigi elektrikud ja aednikud pole veel viimaseid töid lõpetanud, on tänav ka keset argipäeva liikumist täis: lõunatajad, ratturid, laste-vanemad ja vanalinna suunduvad Gustav Adolfi gümnaasiumi algklasside kolonnid. Isegi autod mahuvad ära, kuigi parkimine ja läbisõit pole kõigile ette nähtud. Kohalikele elanikele ja äridele on ligipääs endiselt olemas.
Kotzebue tänavale jõudes olen endiselt üllatunud. Esiteks ei pea jalakäija teeületuseks laskuma sõidutee tasandile. Hoopis autodel tuleb hoog maha võtta ja ületada lai künnis. See, et Vana-Kalamaja tänav jätkub samal tasandil, lihtsustab tublisti jalakäijate ja ratturite liikumist ning turvalisust. Hoitakse selget joont, et kuigi siin liigub ka autosid, on tegu kohaliku tänava, mitte magistraaliga. Teine ja veel suurem üllatus on see, kuidas endisest parkla asfaltväljast on kujundatud mitmekesine Kotzebue plats. Kooliesine väljak täidab Kalamaja keskuse rolli: seal on mitmeid võimalusi ürituste pidamiseks ja niisamuti olemiseks. Liikuja perspektiivist on väljak sissejuhatus ja üleminek tänava edasisele ruumijaotusele.
Kalma saunast edasi pole Vana-Kalamaja tänav enam õueala, kuid liiklus on nüüd läbivalt ühesuunaline ja piirkiirus väiksem. Arhitektuurivõistluse võidutöös „Kasvulava“ on lähtutud kogukonnatänava põhimõtetest. Autotee laius on minimaalne ja viidud keskteljelt nihkesse. See rõhutab jalakäija tähtsust tänavaruumis ja pidurdab autoliikluse hoogu. Suunaga mere poole on ratturitele loodud eraldi rada, Balti jaama poole minnes jagavad jalgrattad aga teed autodega. Jalakäijate ruum on piisavalt jätkuv, et luua kohalik identiteet, aga ka piisavalt mitmekesine, et pakkuda vaheldust ja võimalusi ajaviiteks. Igasuguseid liiklusmärke ja poste on paigaldatud võimalikult vähe, haljastust ja puhkekohti on seevastu lisatud võimalikult palju. Seesuguses tänavaruumis saab peale liikumise ka kokku saada, suhelda jne.
Viibija perspektiiv
Juba 1960. aastate modernistliku linnaplaneerimise kriitikast on teada, et tänav pole iseenesest tähenduslik, vaid selle ilme sõltub hoonestusest ja kasutusvõimalustest.2 Vana-Kalamaja tänava renoveerimisel on arhitektid kaardistanud sealsete inimeste tegemised ning lähtunud eelkõige nende eluviisi toetamisest. Näiteks soodustab laiem kõnnitee väikeäride ja lokaalide toimimist, see omakorda toob tänavale rohkem tegevust ja toetab turvalisust. Kooli, lasteaia ja mänguväljaku ees on rattaparklad ja taskupargid, kuhu on mõnus tulla ja kus on turvaline olla lastel ja nende vanematel. Oluline on seegi, et otsustavalt on pakutud välja ka uut laadi tegevust ja kohti olemiseks.
Tänavalt leiab nüüd kolm avalikku sihtkohta. Esimene on uus Balti jaama väljak, kus paikneb transpordisõlm ja kustkaudu pääseb ka vanalinna. Teine on juba mainitud Kotzebue plats, uue mänguväljaku, suure lavatsi ja mitmete eriilmeliste pinkidega. Kolmas on tänava merepoolsesse otsa rajatud vaateplatvorm-terrass, mis pikendab mõtteliselt Vana-Kalamaja sihti, enne kui see kaardub Suur-Patarei tänavaks. Kuigi esialgse plaani järgi pidi platvorm olema tõstetud ja justkui iga kalamajalase merevaatega elutoa eest, on praegune lahendus ikkagi põnev punkt tänavajoonel. Platvormi alt läbi kulgeva Kalaranna magistraaltänavaga tekib mitu tasandit, nii et autoga ummikus istudes võib silmata enda kohal võimlemas lükrasse riietunud rahvasportlasi. Platvormilt võib aga näha mööda vuhisevaid rattureid ja üle Patarei vangla isegi merd. Selle koha peal tundsin esimest korda Eestis, et infrastruktuur võib olla ülev.3
Sotsiaalkultuuriline perspektiiv
Kuigi jalakäijad ja ratturid on uue ruumikorralduse kiirelt omaks võtnud, on autojuhtide harjumused visad muutuma. Endiselt võib näha kõnniteel ma-käin-vaid-korraks-ära-stiilis parkijaid. Samuti juhtus üks prügiveoauto sõitma tükk maad vastassuunas, ilmselt vana kogumistee inertsist. Kohtades, kus tänav on sirge, kiputakse endiselt ka piirkiirust ületama. Tavasid ja käitumisnorme ongi keerulisem muuta kui füüsilist ruumi. Eriti raske on kohaneda neil, kes leiavad, et neilt on justkui midagi ära võetud.
Kindlasti on uuenenud tänaval põhjust nurisemiseks ka teistel peale autojuhtide. Osa kauplusi peab kohanema sellega, et parkimiskohti on vähem. Mõnel pool, näiteks legendaarse Alma äri ees, on keset teed pandud suured munakivid, mida on raske ületada lapsekäru, rulaatori või tõukerattaga. Kohalike kureerida jäetud haljastuskastid on praegu veel tühjad ja igavad. Väikeasjadest hakkas silma ka see, et Kotzebue platsi suure lavatsi lauavahed on täpselt nii suured, et sinna vahele nutitelefon kaotada. Usutavasti leiavad need mured siiski aegamisi lahenduse: tänav ongi elav ja arenev koht.
Ühelt poolt seisneb Vana-Kalamaja tänava edu võti võidutöö autorite Siiri Vallneri, Indrek Peili ja Kristel Niisukese tundlikus ja nutikas terviklahenduses, mida toetavad kohalikku identiteeti peegeldav materjalivalik (puit ja teras) ning mitmed viited mereäärsele elule (laevamasti meenutavad postid, merepoi moodi valgustid ja kineetilised tuuleinstrumendid). Siiski, sama oluline on Telliskivi seltsi, eriti Toomas Paaveri, pikk eeltöö.4 Kui kümme aastat tagasi renoveeriti Soo tänavat, sai sellest Tallinnas uue avaliku ruumi prototüüp. Kuigi selle projekti edu põhines suuresti asumiseltsi erialaspetsialistide vabatahtlikul tööl, lõi see kohalike elanike seas valmiduse muutusteks ja andis linnajuhtidele julguse katsetada.
Praegu käib Koidu tänava uue kontseptsiooni arhitektuurivõistlus. Elukeskkond on seal Kalamaja omaga sarnane ja võrreldava eeltöö on ära teinud Uue Maailma selts. Veel põnevam on näha, millised võimalused avanevad inimmõõtmelise avaliku ruumi arendamiseks nn riikliku renoveerimismaratoni raames. Milline on Tallinna paneelmaja-piirkondade ajakohastatud lahendus,5 et neist saaks Kalamajaga võrdväärne koht, kus liikuda ja olla?
Endisest parkla asfaltväljast on kujundatud mitmekesine Kotzebue plats.Kopli tänavalt ümber viinapoe Vana-Kalamaja poole pöörates avaneb vaade, mis on Tallinnas ootamatu: siin ei näe ühtegi autot, äärekivi ega torupiiret. Nende asemel on ühel tasapinnal avar jagatud ruum.Vana-Kalamaja tänaval on nüüd kolm avalikku sihtkohta, sealhulgas tänava merepoolsesse otsa rajatud vaateplatvorm-terrass, mis pikendab mõtteliselt Vana-Kalamaja sihti mereni.
1 Joanna Laast, Kiur Kaasik, Kas kehvasti kulutatud miljonid? Ekspertide arvates oleks Pronksi tänavat saanud palju paremini renoveerida. – Postimees 30. VIII 2023.
2 Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. Random House, New York 1961.
3 Sotsiaalse infrastruktuuri rollist ühiskonnas kirjutab põnevalt Eric Klinenberg raamatus „Palaces for the people: How social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civic life“.
4 Pealelend: Toomas Paaver. – Sirp 14. XI 2013.
5 Näiteks programmi „European Urban Initiative“ miljoniprojekt „SOFTacademy“ Mustamäe I mikrorajooni kvartalipõhiseks renoveerimiseks.
Pisut enam kui aasta tagasi kirjutasin Sirbi veergudel kolmeosalise artikli teadusdiplomaatiast, avades selle valdkondadevahelise teooria ja praktika põhimõisteid, riikide tegutsemisviise selles vallas.1 Nüüd aasta hiljem on Eestis ikka veel selles osas kõrvulukustav vaikus. Ei ole märgata, et poliitilised jõud, ministeeriumid või akadeemilised ringkonnad selle teema vastu vähimatki huvi üles näitaksid. Tõtt-öelda on see omamoodi veidergi, aga teisalt ka mõistetav, kui jälgida seda, milliste teemade ja tihti ka meediatulekahjude kustutamisega on hõivatud riigi ja kohaliku tasandi poliitikud, riigiametnikud, ettevõtjad ning milline on maailma olukord, ühiskondlik tonaalsus pärast koroonapandeemiat, millele loomulikult lisab hagu juurde sõda Ukrainas. Seega on arusaadav, et tegelike probleemide ja nende lahendamiseks uute strateegiliste võimaluste, meetodite ning lahenduskäikude märkamiseks ei jätku riigi arengu suunajatel tähelepanu. Pikaajaline probleemide eiramine võib tuua veelgi ebameeldivamaid tagajärgi, ja seda nii valitsejatele kui ka valitsetavatele, näiteks kirgi üleskütva automaksu kehtestamise väljavaade, mida praeguse seisuga rahva enamik ei toeta.2 Küsimus, mille keskmes on raha – kellelt ja kuidas seda kogutakse, milleks kasutatakse ja kas seda üldse tarvis koguda on, on käesoleval aastal kaasa toonud Eesti Autoomanike Liidu taasasutamise. Sellel organisatsioonil on eeldusi kasvada suurimaks kodanikuühiskonna huvigrupiks, arvestades seda, kui palju on Eestis autoomanikke.3
Kollektiivne automatism
Pealispindsel vaatlusel ja väga suure üldistusena on tänapäeva suurim mure esile toodud artikli pealkirjas, mille kirjutaksin siin veel kord välja suurtähtedega: RAHA EI OLE. Seda tõika kinnitab ka Googleʼi otsing.
Sel aastal4 andis Googleʼi otsing „raha ei ole“u 24 miljonit tulemust, soomekeelne ei rahaa agamärkimisväärselt vähem, u 11 miljonit vastet. Lätikeelne nav naudas – 7,3 miljonit ja leedukeelne nėra pinigų 12,7 miljonit tulemust. Arvestades seda, et Soome on ükskõik millise Balti riigiga võrreldes suurem riik, on erinevus silmatorkav, kuid Eesti teeb ka endast suurematele lõunanaabritele pika puuga ära. Möönan, et rahaasjade uuring Googleʼi abil ei pruugi anda kõige täpsemaid tulemusi, aga siiski võib kinnitada, et eestlaste internetiruumis on „raha ei ole“ lausest saanud ajapikku omamoodi kollektiivne automatism, mis kajab vastu kõikjalt ja mille registreerib ka maailma kõige levinum interneti otsimootor.
Taasiseseisvumise alguses, eriti pärast seda, kui rubladest said kroonid, ei olnud samuti raha laialt käes, aga hoolimata sellest tuldi kuidagi toime ja saadi hakkama. Aga kas tänapäeval ei peaks meie ühiskonna ja riigi rahanduslik olukord olema palju kindlam kui toona?
Siiski pole rahapuudus ainuke mure. Eraisikutel, ettevõtetel ja riigiasutustel võib pangakontodel olla arvestatavaid summasid, aga ikka ja jälle on lehtedest lugeda inimeste rahahätta sattumisest, ettevõtete äriplaanide luhtumistest, raharaiskamise juhtumitest riigiametites jne. Teisalt on rohkesti sedalaadi ressursside raiskamist, mis jääb tähelepanu keskmest välja. Tihti võib olla hoopis nii, et teatud mõttemudelid ja tegutsemise viisid, olgu riigiametites või ettevõtetes (kellest paljud saavad ka ELi toetusi), on lihtsalt oma aja ära elanud ning selle asemel et toota plussmärgiga arendusi, arengut kas ei toimu üldse või toodetakse hoopis miinust. Meenub, et hiljuti mainis ettevõtja Indrek Neivelt saates „Esimene stuudio“, et kui koondada ametnikest umbes pool, siis tõenäoliselt ühiskond ei märkagi suuremat muutust.5 On selge, et sääraseid struktuurseid muudatusi ei saa ega tohigi uisapäisa teha. Teisalt aga, ametnike koondamise käigus vabaneks arvestatav kogus vahendeid riigile vajaliku rahastamiseks ja tööturule saabuks ka üksjagu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Olen Neiveltiga nõus, et kindlasti tuleb midagi bürokraatia vohamise peatamiseks ette võtta, ja mida varem, seda parem. Üha kasvava maksukoormuse ja vähenevate maksutulude tingimustes ei ole enam küsimustki selles, kas seda peaks tegema, vaid pigem kuidas ja kui palju, et loodetud kasu asemel ei tekiks hoopis kahju.
On selge, et peale raha ei jätku meie väikeses riigis ka vajalikku kompetentsi, et viia globaalses infoühiskonnas Eesti inimareng järgmisele tasemele. Paigaltammumine on tagasiminek, sest teised riigid, kel rohkem taipu, arukust ja koostöövõimet, lähevad lihtsalt eest ära. Selleks vajame uut vaadet ühiskonnale ja teiste riikide kogemuste põhjalikumat tundmaõppimist, sh kasutades ka teadusdiplomaatiat. Teadusdiplomaatia ei ole aga midagi sellist, mida õnnestuks Eestis või ükskõik millises teises riigis rohujuure tasandil ja põlve otsas välja arendada. Meie riigi vajadustest ja võimalustest lähtuva teadusdiplomaatia kontseptsiooni ja selle rakendamise väljatöötamine sõltub ennekõike riigi juhtkonnast, tippametnikest, nende analüüsi- ja otsustusvõimest, võimest perspektiivseid arengusuundi ära tunda ja seejärel koos huvigruppidega kõik vajalik riigi ja majanduskeskkonna huvides ka ellu viia.
Inimarengu indeks
Et midagi ette võtta, tuleb kõigepealt teadvustada, kus me ühiskonnana maailmakaardil asume. Ükskõik millise riigi edukust näitab selle riigi kodanike võime hallata koostöös väga paljusid kompetentse kultuuris, majanduses, hariduses, teaduses, tehnoloogias jne. Riikide edu mõõtmiseks ja hetkeseisu fikseerimiseks koostatakse edetabeleid, millest üheks tähtsamaks peetakse inimarengu indeksit.
Inimarengu indeks (ingl human development index, HDI) on riigi keskmiste saavutuste koondnäitaja, milles sisalduvad pikk ja tervelt elatud elu (ehk oodatav eluiga sünnihetkel), teadmised (eeldatavad ja keskmised kooliaastad) ja inimväärne elatustase (rahvamajanduse kogutulu elaniku kohta dollarites ostujõudu arvestades). Inimarengu indeks on nende kolme näitaja geomeetriline keskmine.6
Kuigi Eesti on statistiliste näitajate järgi hõivanud koha väga kõrge inimarengu indeksiga riikide seas – oleme selles edetabelis suhteliselt kõrgel 31. kohal Itaalia ja Tšehhi vahel – on ka väga kõrge inimarengu indeksiga riikide grupis suhteliselt suured vahed, eriti kui võrrelda esikolmikut Šveitsi, Norrat ja Islandit või sama grupi viimaseid Gruusiat, Serbiat ning Tai kuningriiki (63.–66. koht). Äärmiselt kasulik on jälgida mõnede üksikute riikide dünaamikat inimarengu näitajate osas läbi aastate.
1990. aastal oli Singapur oma arengus Eestist vaid pisut tagapool, 33. kohal paikneva Eesti inimarengu indeksiks mõõdeti toona 0,732 ja 38. kohal olevale Singapurile 0,727. Kuna inimarengu indeksit hakati mõõtma 1990. aasta seisuga, puudub mõõdik selle kohta, kus asus Singapur Eestiga võrreldes varasemalt.
Kuid väärib esiletoomist, et 1965. aastal, mil Singapur iseseisvus, oli riik majanduslikult märksa kehvemal järjel: sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta aastas oli 3991 dollarit (2011. aasta hindades) ning vaid 60% rahvast oskas lugeda ja kirjutada. Seevastu Nõukogude Liidu, mille koosseisu Eesti toona kuulus, SKTd elaniku kohta on majandusajaloolased hinnanud 7387 dollarile, kirjaoskusega probleeme polnud ning paljud rääkisid vähemalt ühte, kahte võõrkeelt. Põhjanaabri Soome toonast SKTd elaniku kohta on hinnatud 12 226 dollarile.7 Seega oli Eesti nii 1965., kui ka 1990. aastal majanduslike ja ühiskondlike näitajate osas Singapurist ees.
Singapur ja Eesti
Kui eestlased unistasid 1991. aastal taasiseseisvudes jõuda heaolus hõimurahva soomlastega kiiresti ühele pulgale, siis singapurlased ei unistanud, vaid tegid selle teoks.
Singapur on riik, mille territoorium on umbes kolm neljandikku Hiiumaa suurusest, seal pole põllumajandust ega maavarasid. Riiki imporditakse lisaks toiduainetele ja toorainetele ka suurem osa vajaminevast veest, elektrist, kõrghoonete ja infrastruktuuri ehitamiseks vajalikust liivast jne, mis tuuakse peamiselt Malaisiast, Indoneesiast, teistest Kagu-Aasia riikidest ja kaugemaltki. Isegi tööjõud imporditakse – singapurlastele on suurehitustel ja kodumajapidamistes abiks singapurlastega võrreldes tagasihoidliku hariduse ja oskustega tööjõud Hiinast ning Lõuna- ja Kagu-Aasiast, kes läbib kohapeal väljaõppe ning kelle kohalviibimise ja töötamise üle Singapuri võimud ranget arvestust peavad. Kui töö saab otsa ja uut tööd ei leita, tuleb riigist jalamaid lahkuda. Singapuri kõige suuremateks eelisteks on paiknemine kaubateede ristumiskohas ja tänaseks suhteliselt hästi inglise keelt oskav elanikkond, seda vaatamata rahvastiku ja kultuuride kirjususele: riigis elavad peamiselt hiinlased, indialased, malailased jne. Last but not least, Singapurile oli siis ja on ka praegu omane harukordselt kõrge juhtimiskultuur, mida on järjekindlalt juurutatud ja arendatud riigi iseseisvumisest saadik.
Kui eestlased unistasid 1991. aastal taasiseseisvudes jõuda heaolus hõimurahva soomlastega kiiresti ühele pulgale, siis singapurlased ei unistanud, vaid tegid selle teoks kehvemalt stardipositsioonilt kui Eesti ning on saavutanud soomlastega 2021. aasta seisuga inimarengus võrdväärse taseme (11. Soome 0,940 ja 12. Singapur 0,939). Elanikkond on Singapuris samal ajal kasvanud u 1,88 miljonilt (1965) 5,63 miljonile. Eestis on elanikkond kahanenud 1,571 miljonilt 1990ndate alguses 1,331 miljonile 2021. aasta seisuga. Oleme kaotanud ligi veerand miljonit inimest ehk 15% toonasest elanike hulgast. Praegu on rahvaarvu olukord pisut parem, sest käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga on Eestis inimesi 1,357 miljonit, kuid see muutus on aset leidnud seoses Ukraina sõjapõgenike saabumisega eelmisel aastal. Samal ajal oli sündimus eelmisel aastal rekordiliselt madal, alla 12 000 sünni, olukord, mida pole Eesti rahvastikustatistikas, mille andmed ulatuvad aastasse 1919, kunagi varem registreeritud.8 Meil on olnud tugevaid poliitikuid, kes uskusid siiralt (?), et Eesti jõuab Euroopas 15 aastaga viie rikkama riigi hulka. Inimarengu indeksi raamidesse paigutatuna tähendaks viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmine seda, et Eesti võtaks koha sisse inimarengu indeksi tipus Šveitsi, Norra, Islandi ja Taani järel, lükates kuuendale kohale Rootsi. Arvestades nii varasemat kui ka praegust sotsiaal-majanduslikku seisu ja juhtimise kvaliteeti, ei ole vanaviisi jätkates tõenäoline saavutada ka 300 aasta pärast.
Kas oleme kaotanud?
Joonis. Islandi, Iirimaa, Singapuri, Malta, Küprose ja Eesti inimarengu indeks aastatel 1990–2021.
Kui vaadata Eesti inimarengu indeksi kulgemist ajas, siis võib märgata, et 1991. aastal vajusime taasiseseisvudes allapoole, taastades algse, 1990. aasta olukorra enam-vähem 1996. aastaks. Seega kaotasime toona inimarengus vähemalt kuus aastat. Tegime läbi pika vähikäigu, hoolimata sellest, et meil ei toimunud sõda ega looduskatastroofi. Tagasiminek inimarengus on ennekõike seostatav valede juhtimisotsustega – see on meie taasiseseisvumise kooliraha. Sellele ajastule on järgnenud suhteliselt lauge tõus kuni 2006. aastani ning ajavahemikus 2007–2009 ja 2013–2015 jäime mõlemal puhul umbes kolmeks aastaks platoole pidama. Ja lõpuks, aastatel 2019–2021 tegime taas vähikäiku, aga seekord on tegu globaalse tendentsiga, mis langeb kokku ülemaailmse koroonapuhanguga. Singapuri ja tõenäoliselt ka Sloveeniaga, mille inimarengu andmed algavad 1995. aastast, puutusime viimati kokku 1990. aastal, aga Maltaga läksid meie teed lahku pärast 2014. aastat. Kokku oleme oma 32aastasest iseseisvuse ajast tammunud paigal või tagasi läinud umbes 10–15 aastat ehk laias laastus poole ajast. 31 aastaga oleme parandanud oma kohta inimarengu indeksis vaid kahe koha võrra, tõustes 33. kohalt 1990. aastal 31. kohale 2021. aastal. Kõige paremal positsioonil olime viimati 2012. aastal 27. kohaga.9 Pealiskaudsel vaatlusel paistab enam kui 30aastane teekond inimarengus üles-alla tuikumisena ja mitte sihipäraselt juhituna. Nagu omaaegses Kukerpillide laulusalmis: tahan lennata, aga mitte eriti kõrgel …
Aasias ja ka Euroopas on aga riike, kes on samal perioodil oma asetust võrreldes Eestiga suuresti muutnud. Euroopa inimarengu tšempion on kahtlemata Iirimaa, kes oli 1990. aastal Eestiga võrreldaval 30. kohal, kuid on nüüdseks tõusnud 8. kohale, parandades tulemust tervelt 22 koha võrra ja jõudnud pisut ettepoole teisest edukast – Singapurist. Samal ajal on 15 koha võrra oma 1990. aasta tulemust parandanud Horvaatia ja Küpros ning 11 koha võrra Lõuna-Korea, Malta ja Dominikaani vabariik. Island ja Rootsi, väga kõrgete inimarengu näitajatega juba 1990ndate alguses, on oma tulemust veelgi parandanud, tõusnud vastavalt 10 ja 7 koha võrra. Suures pildis on võimsaima hüppe inimarengus teinud Türgi ja Hiina, parandades oma asetust võrreldes 1990. aastaga vastavalt 35 ja 29 koha võrra.10 Seega on inimarengu tulemuste märkimisväärne parandamine 30aastasel perioodil võimalik nii suurriikide kui väikeriikide puhul, sõltumata arengutasemest.
Eesti puhul jääb mulje, et me ei ole oma aega targalt kasutanud. Oleme kaotanud väga palju aega, energiat ja ressursse, alarakendanud või kaotanud teistesse riikidesse kompetentseid ja andekaid inimesi ega ole suutnud neid asendada veel võimekamatega teistest riikidest, sest igasugune areng sõltub ju ennekõike inimestest. Kaotasime vajalikke vahendeid, sest meie unistused ja usk ei ole realiseerunud teadmisteks, tegudeks ja oskusteks, mis võimaldaksid meie riigil võtta sisse koht väga kõrge inimarenguga riikide esimeses kahekümnes, mida me tegelikult väärinuks, arvestades Eesti kõrgeid kohti paljudes maailma edetabelites. Riigi väiksus pole siinkohal vabanduseks, sest ka väikestele riikidele on jõukohane jõuda inimarengus väga kõrgele kohale. Seda kinnitab tõik, et inimarengu järjestuse kõrgeimatelt kohtadelt leiame Eestist rahvaarvu poolest väiksemad riigid Islandi (3. koht), Liechtensteini (16.), Luksemburgi (17.) ja Malta (23.).
Miks on see nii? Kas me siis ei raba tööd teha või pole meil tänaseni midagi piisavalt lisaks raha puudumisele? Jälgides Singapuri, meist kehvemal stardipositsioonil olnud riigi tõusu väga kõrge inimarenguga riikide hulka, võib teha esialgse järelduse, et riigis elavate inimeste teadmised, oskused ja muidugi inimkapitali kvaliteet selle kõige laiemas mõttes on määrava tähtsusega. Seda kinnitavad ka teised edetabelid, millest juba pikemalt järgmises artiklis.
„Igaühe loodushoid – see on iga vabatahtlik ja teadlik samm oma koduaias, kodukülas, kodulinnas, ettevõttes, omavalitsuses, linnaruumis, mis aitab kaasa elurikkuse säilimisele.“ Nii määratleb igaühe loodushoidu ökoloog Aveliina Helm 2019. aasta looduskaitsekuud sisse juhatades.1 Eestimaa Looduse Fondi projektiga „Igaühe looduskaitse“ kutsutakse inimesi üles osalema neile jõukohases looduskaitses, selmet uppuda masendavate keskkonnauudiste tulvas apaatsusse.2 Ökoloogid loodavad, et nii kodumurul kui ka laiemalt läheb elurikkuse väärtustamine moodi, kuni kogu ühiskond muudab oma harjumusi ja käitumist keskkonnasõbralikumaks.
Niisamuti, nagu inimene elab füüsilises keskkonnas, on selle osa ja mõjutaja, elab ta ka keeleruumis, on selle osa ja mõjutaja. Keelt on võrreldud elusorganismiga, keelte mitmekesisust loodusliku mitmekesisusega, keelte võitlust ellujäämise eest olelusvõitlusega looduses. Peale selle on keel kultuurinähtus, korraldatud kultuurkeel (nt eesti kirjakeel) aga kõrgkultuuri nähtus.
On loomulik, et arukas inimene püüab mõista ja mõtestada ennast ja oma käitumist nii ühe kui ka teise, füüsilise ja keelelise keskkonna osana.
Sotsiaal- ja keskkonnateadlased on märganud, et süveneva kliimakriisi tõttu on osa inimesi ärevuses, neid valdab jõuetus ja isegi paanika.3 Mõned on aga toimetulekumehhanismiks valinud probleemi (inimtekkelise kliimamuutuse) eitamise ja kliimamurelike kaaskodanike naeruvääristamise. Minu kilekott või törts bensiinitossu ei muuda midagi! Ma olen sama hästi kui mitte keegi, minust ei sõltu mitte midagi.
Aga kõik koos hoolides – või lagastades – saame kas parema või vastupidi, veel jõledama maailma. Kartmata aia ja aiaaugu süüdistust, väidan, et suhtumine eesti keele säilimisse, kaitsmisse, korraldamisse ja hooldamisse sarnaneb suhtumisega kliimakriisi.
Suvel Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklis4 võtavad Eesti Keele Instituudi (EKI) keeleteadlased kaks aastat (2020–2022) kestnud „keelekriisi“ peenelt kokku: ühel pool on „alalhoidlikud“ muretsejad (keeletoimetajad, õpetajad, ajakirjanikud ja kõrvalseisjad, aga ka mitu väärikat keeleteadlast) ja teisel pool enamasti kahe institutsiooni (TÜ, EKI) palgal „arengualtid“ keeleteadlased, kes leiavad, et mis tahes keelemuutus on alati teretulnud. Alalhoidlikuks nimetatud leer hoiab autorite arvates kramplikult kinni ideaalkeelest, arengualdis leer seab aga pjedestaalile tegeliku keelekasutuse, mida saab arvutite abil kirjeldada.5 Seejuures jätavad autorid targu ütlemata, et kriitilistes sõnavõttudes peetakse silmas korraldatud eesti kirjakeelt, institutsioonide esindajad räägivad aga keelest laiemas tähenduses (sh kirjapandud kõnekeelest), sestap sobib kirjakeelekorralduse jätkumise pooldajatele ette heita naeruväärset soovi jõgesid või planeete peatada. Viidatud artikkel kinnistab teadlikult seda möödarääkimist.
Mille üle vaieldakse?
2020. aastal sai keeleringkond aru, et EKI uue juhtkonna plaan on jätta ÕS 2018 viimaseks ja edasi minna ainult keelt kirjeldava seletava ühendsõnastikuga portaalis Sõnaveeb. Kahtlustati, et see tähendab riikliku keelekorralduse ja -hoolde lõpetamist EKI eestvedamisel.6 Tol hetkel puhkeski nn keelekriis.
Keelekorralduse jätkumist pooldava leeri seisukohta toetab eesti keele arengukava (2021–2035)7, mille tegevussuundade hulgas on kirjakeele korraldamine ja keelehoole: „Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keeleeksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdiasutused ja -kogud.“ Arengukava 1. lisas selgitatakse: „Eesti keelekorraldus (sh nimekorraldus) ja -hoole on olemuselt kirjeldav, soovitav ja nõuandev. See annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada.“
Pildil Nami-Nami lihtne kanapilaff. Sõnaveebi ühendsõnastiku ja valmiva ÕS 2025 järgi pilaff (trg pilav < vanaprs pilāw), plov (vene плов), plohv ja ploff. Veebitekstides on kohatud ka bilaffi ja bloffi. Kas keelerikkus või kirjakeele lagunemine?
EKI uues tegevuskavas8, mille eelmine haridusminister möödunud talvel instituudilt välja nõudis, on kirjeldamine olemas, keelehoolet aga ei mainita, samuti ei ole seda sõna uues EKI teatmikus. Ka eelviidatud artikli lõpulõikudes sedastatakse, et keeleteadlased keeldusid otsustavalt „domineerimissuhtest“ ja „distantseerisid ennast tahtsi ja avalikult keele kasutamise viiside pealesurumisest“.
Pealesurumise all mõtlevad autorid viimast nelja ÕSi (1999–2018), muu hulgas EKI egiidi all välja antud keelehooldevihikuid ning aastakümneid nende koostamise aluseks olnud keelekorraldusteooriat.9
Pahameele summutamiseks oli EKI siiski sunnitud lubama, et ÕSide väljaandmine jätkub, ning järgmise ÕSi ilmumise ajaks käidi kõigepealt välja 2023., seejärel 2025. aasta. Milline see teos tuleb, kui keelekorraldusteooria on muutunud (tegeliku kasutuse kirjeldamine ei ole ju korrastamine ega rikastamine!), hakkab Sõnaveebi EKI ühendsõnastikus juba ilmet võtma. 5. septembril Zoomis toimunud EKI ÕSi-teemalisel infopäeval selgus taas, et uus ÕS on kogu eesti keelt kirjeldav sõnaraamat, mis sisaldab küll norminguid õigekirja ja käänamise-pööramise kohta, kuid mille tegijad hoiduvad rangelt mis tahes soovitustest ja keelekorralduspõhimõtete tutvustamisest.10
Milliste keelemuutuste pärast väidetavalt alalhoidlikud siis muretsevad ja milliseid nn arengualtid tervitavad? Väga lühidalt: suure keelekorpusega (see sisaldab elektrooniliselt ilmunud tekste) töötavad leksikograafid, ühendsõnastiku koostajad, on märganud, et eesti keeles kirjutajad ei tee sisulist vahet teatud hulgal sarnassõnadel, paljude sõnade puhul on (enamasti) inglise keele mõjul toimunud tähendusnihked, osa võõrsõnu kirjutatakse teistmoodi, kui on kirjas senistes sõnaraamatutes. Samuti näitab keelekorpus, et kirjutajad ei hooli koolis õpetatud ortograafiareeglitest (algustäht, kokku-lahkukirjutamine, komad jne) ning seepärast on ka need teemad uutmise ootel, nagu võib lugeda EKI teatmiku rubriigist „Õigekirjaprobleeme“.11 „Alalhoidlikele“ inkrimineeritakse valimatut vastuseisu keelde tulevatele uutele sõnadele, ehkki selle väite on keeletoimetajad korduvalt ümber lükanud.12
„Alalhoidlike“ päris mure saab kokku võtta lihtsa küsimusega: kas tegeliku keelekasutuse pelk kirjeldamine „annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada“, mida on nähtud eesmärgina eesti keele arengukavas? Raske uskuda.
Toimetajasilma ja -kõrvaga nii tööasjus kui ka eraelus tekste lugedes ja kuulates ütlen minagi: keele väljasuremisega hirmutamine on liiast, aga liiast on ka keelest hoolimise naeruvääristamine ning keeleõpetajate ja selge keele eest seisjate pilkamine „autoriteediihaluse“ käes vaevlejateks.13 Seda enam et kirjakeeleõpetus koolis ning ameti- ja haridustekstide kirjakeelehoole on aastakümneid toetunud EKI keelekorraldusele ning hiljutise paleepöörde sisu (me enam ei õpeta, ainult kirjeldame) ja eesmärke ei ole veenval viisil üldsusele ikka veel selgitatud. („Kasutuspõhise keelearenduse“ kohta ei ole ilmunud mitte ühtegi teoreetilist kirjutist ega ka lubatud käsiraamatut.) Pealegi on üksnes tegeliku kasutuse kirjeldamisele pühendumine vastuolus keele arengukava eesmärkidega – ja nagu mitme aasta meediakajastusest selgub – ka keeleteadlike inimeste ootustega.
Millest „alalhoidlikud“ puudust tunnevad?
Ei julge kõigi nimel rääkida, aga ei, see ei ole igatsus „domineerimissuhte“ järele. Minu toimetajakarjääri algus langes samasse aega esimese uue aja ÕSi ilmumisega, millest on ümmarguselt möödas veerand sajandit. Kõigi nende aastate jooksul ei ole mina ega minu toimetatud tekstide autorid pidanud taluma keelekorralduse lämmatavat autoriteeti: EKI senine keelekorraldus (keelenõuanne) oli sõbralik ja soovitav: see tundus üksmeelse ja ühise pürgimisena nüansitäpse ja ladusa eesti (kirja)keele poole. Alandavat domineerimissuhet ja ülalt alla vaatamist olen tajunud alles viimase paari aasta jooksul …
Mina heidan uuele suunale ette ideaalitust. Mõistan ja toetan keeleteadlaste huvi uurida ja kirjeldada tänapäeva keelt kõigis selle esinemisvormides, mõõta uute infotehnoloogiliste vahendite abil ilmnenud keelemuutusi, ergutada kooliõpetuses toimuvat jne. Aga öelda, et „tegelik keelekasutus“ on eesmärk, mille suunas keelt arendada, on nonsenss: tegelikuks keelekasutuseks ei ole mingit arendamist ega korraldamist üldse vaja! Igatahes ei saa nõtke ja süsteemse kirjakeele mõõdupuu olla tegelik keelekasutus, mida kirjeldatakse massitekstide põhjal, mis on enamasti loodud muus kui kirjakeelt nõudvas kontekstis.
Samuti ei tohiks suurtes keelekorpustes ilmnevast rahvalikust keelepruugist tuletada ortograafiareegleid: on selge, et osa grammatikatunnis õpitust läheb kirjutajatel elu jooksul meelest, nagu läheb meelest ka matemaatika- ja keemiavalemeid, ja tegelik olukord on ka mis tahes muus kui keelevaldkonnas ikka Harju keskmine. See ei tähenda, et kool ei peaks õpetama korrastatud ideaalkeelt koos kõigi ortograafiareeglite ja peenikeste tähendusnüanssidega: lennuki alla kukkumine ja lennuki allakukkumine jäävad kirjakeeles tähendama eri asju isegi siis, kui miljon kärbest mingit vahet ei näe. Kui ideaaliks seada Harju keskmine, lahustub see mõnes järgmises tegelikkuses pooleks Harju keskmisest, see omakorda jälle pooleks jne …
Aga tulgem tagasi kodumurule, kust algas jutt igaühe loodushoiust. Üksnes üleilmset kliimakriisi silme ees hoides kipub peale tulema ahastus, mistõttu on soovitatud tegutseda jõukohases mõõtkavas. Mõelgem iseenda ja oma lähedaste tervisele! Kellelgi ei hakka sellest halvem, kui kodulinnas toimib arukas prügikäitlus, kui heitgaasid ei lämmata ja liiklusmüra ei kurdista ning kui linnaplaneerimises arvestatakse noorte ja vanadega. Tervislik mõtlemine algab kodust: näha iseennast ühiskonna ja looduse osana, mitte toota juurde ülearust prügi ja müra jne.
Keeleasjus on samamoodi: kõrget aadet – eesti keele säilimist läbi aegade – toetab see, kui igaüks hoolitseb oma vaimse keskkonna huvides kas või ainult omaenda lähima ümbruse eest, siin ja praegu.
Olenemata sellest, kuhu jõuab eesti keele väljadel „alalhoidlike“ idealistide ja „arengualtite“ utilitaaride vaidlus, saab igaüks oma keele heaks midagi teha täna, iga päev. Nimetagem seda igaühe keelehooldeks.
1. Kui vähegi saad, siis mõtle, räägi ja kirjuta eesti keeles. Ihaluskeele – globaliseerunud inglise keele vastupandamatut tõmmet peaks teadvustama. Selles üheülbastuvas paabelis on eesti keelest ilus mõelda kui õitsvate niidutaimedega oaasist.
2. Kui kirjutad suuremale lugejaskonnale, võta aega teksti viimistlemiseks.14 Selitamata mõte ja sõna on mürareostus, mis jääb internetiajastul teadmata ajaks vaimset keskkonda ja tekstikorpusi risustama.
3. Räägi laste ja noortega eesti keeles. Kui neile kirjutad – vanemana, õpetajana, sõbrana –, püüa parimat nii sõnavalikus kui ka õigekirjas14, sest noored õpivad eeskujust.
4. Osale oma erialakeele arendamises. Paljudel erialadel võib tunduda, et rong on juba läinud, aga tegelikult loeb isegi väike tegu: kas või üks hästi loodud eestikeelne (oskus)sõna näitab head tahet ja julgustab teisi.
5. Loe eesti (või võru, kihnu jne) keeles kirjutatud originaalkirjandust või tõlketeoseid, et rikastada oma mõtteilma ja keelepagasit. Õnnelik on inimene, kellel on palju häid sõnu.
4 Ene Vainik, Geda Paulsen, Kujundlik mõtlemine 2020.–2022. aasta keelekriisis. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 7.
5 Alles hiljuti on selgitatud „Eesti keele käsiraamatus“ (EKSA, 2020): „Õpikutes ja grammatikates kirjeldatav normitud kirjakeel on ideaalne süsteem. See on pikaajalise teadliku valiku, reeglistamise ning korrastamise teel loodud keelekuju, mida enamik keelekasutajaid püüab jäljendada. Mil määral see õnnestub, oleneb paljuski sellest keelekujust, mida kõneleja ümber tema lapsepõlves on kõneldud, ja kõneleja haridusest“, vt lk 24.
Värske EKI teatmiku artiklis „Keelekorralduse teisenemine“ on muu hulgas kirjas: „Ei ole põhjust muretseda, et paljude valdkondade puhul tegevuseks märgitud objektiivse normi kirjeldus tähendaks kirjakeele kaitseta jätmist. Pigem vastupidi – tegelik kasutus on sageli tugevam argument kirjakeele stabiilsuse tagamisel kui soovitus, kuidas „peaks olema“.“
9. septembril tähistas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas kirjandustänaval kaht omavahel seotud sündmust. Kõigepealt möödub tänavu sada aastat Alma Ostra romaani „Aino“ ilmumisest, teiseks on ilmunud ajakirja läinudaastase konverentsi „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ainetel teemanumber „Naiste proosa kirjandusloos“. Vestlusringis „Palju õnne, Aino!“ arutlesid sel puhul naiste proosa üle Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur ja kirjanik Merlin Kirikal, Tartu ülikooli anglitsistika osakonna kaasaegse inglise kirjanduse teadur Eret Talviste ning kirjanik, tõlkija ja ajakirja Looming toimetaja Carolina Pihelgas. Vestlust juhtis ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross. Värske teemanumbri on koostanud Eret Talviste ja Eve Annuk.
Miks on „Aino“ eriline?
Johanna Ross: Alma Ostra romaani „Aino“ kuskilt osta ei saa, kordustrükke ei ole tehtud. Seda ei saa ka raamatukogust laenata, sest kui seal leidubki üks eksemplar, siis ega seda koju anda taheta. „Ainot“ saab lugeda Tartu ülikooli digiarhiivis DSpace* ja soovitan seda teha kõigil, kes vähegi viitsivad ekraanilt lugeda. Merlin, palun tutvusta Alma Ostrat ja tema romaani „Aino“.
Merlin Kirikal: Alma Ostra on väga eriline kuju. Eesti kultuurilukku on ta läinud pigem revolutsionääri, poliitiku ja juristina. Sealjuures on jäänud tähelepanuta, et Alma Ostra oli ka väga andekas kirjanik. 1914. aastal Peterburis Bestuževi kõrgematel kursustel matemaatika ja filosoofia fakulteedis õppides hakkas ta kirja panema autobiograafiliste sugemetega romaani. Miks on „Aino“ nii oluline? Esmalt seetõttu, et selle keskmes on just naisüliõpilane, kes on Eestist pärit ja õpib Peterburis. Selle teksti dominant on peategelase intensiivne ja tundlik siseelu ning kõikuvad meeleolud: eriti silmatorkav on avarus, millega Ostra kujutab raskemeelsust, tänapäeva kõnepruugis depressiooni või ärevust. Selle taustal on probleemid armusuhetes, tollase naise vaevaline tee kõrghariduse ja ametikohani, päritolu temaatika ja orjavere rõhutamine. Raskemeelsus tuleb esile väga mitmekihilisena.
Teiste aspektide seas on esiplaanil naise loovus, fantaasiaküllasus. Kui mõtleme tollasele meeskirjandusele, kas või Wilde’i „Dorian Gray portreele“ või Tuglase „Felix Ormussonile“, siis seal valgustatakse läbi, kuidas areneb mehe fantaasia. See, et Ostra „Aino“ puhul on esiplaanil naise tee loovuseni, on omas ajas radikaalne. Samuti toon esile naise seksuaalsuse teema. Kui meeskolleegid tavatsesid kõneleda femme fatale’idest, meheõgijatest, siis Ostral on see märksa mitmekihilisemalt esil, ka seksuaalfantaasiatena, mis on jällegi murranguline. Selles tekstis on mitu aspekti naise vaatenurgast ümber kirjutatud. Teos mitmekesistab meie praegust mehekeskset kirjanduskaanonit ilmselgelt.
Ross: Kui ärgitada seda raamatut virtuaalselt kätte võtma, siis, mis seal juhtub?
Kirikal: Omaaegsed kriitikud panid enim tähele armukolmnurka. Ainol on suhe kahe mehega, Jaani ja Tooniga, kellest üks pakub talle intellektuaalset huvi ja teine turvatunnet. Kummagi mehega ei leia ta aga ühist keelt ning olukord ängistab teda. See ei ole siiski ainuke konflikt peategelases.
Ross: Mainisid Aino üht armuhuvi Jaani. Tema täisnimi on Jaan Oks – teadupärast on olemas selline eesti meeskirjanik.
Kirikal: Jah, esimest korda see nimi must valgel lausa ehmatas: mida autor sellega mõtles, kas see tõesti on kokkulangevus? Kui süveneda kirjanik Jaan Oksa loomingusse ja retseptsiooni, näib üsna tõenäoline, et tema nimi võis „Ainosse“ sattuda sihilikult. Jaan Oksa sageli misogüünsetele arvamustele toetuv dekadentlik looming võis õhutada Ostrat kasutama seda nime negatiivse meestegelase kujutamisel.
Ross: Eret, räägi pisut oma huvist XX sajandi naiste proosa vastu. Mis ärgitas sind selle teemanumbri koostamist ette võtma? Kuidas „Aino“ sellesse pilti paigutub?
Eret Talviste, Merlin Kirikal, Johanna Ross ja Carolina Pihelgas ajakirja Keel ja Kirjandus trükisooja teemanumbriga „Naiste proosa kirjandusloos“, mis valmis koostöös Tartu ülikooli ja kirjandusmuuseumiga.
Eret Talviste: Minu taust on inglise kirjandus. Kogu mu akadeemiline karjäär on kulgenud angloameerika kontekstis, kitsam uurimishuvi on olnud Virginia Woolf ja teised XX sajandi alguse modernistlikud naiskirjanikud. Inglismaa ja Šotimaa ülikoolides on modernistliku kirjanduse kursustel tavaline, et kaasatud on naissoost autorid. Ühel hetkel hakkasin huvi tundma selle vastu, mis toimus samal ajal eesti kirjanduses. Ma ei mäletanud ei koolist ega mujalt, et meil oleks olnud palju naissoost romaanikirjanikke XX sajandi alguses – esimesena tulevad meelde ikka Tammsaare, Gailit, Oskar Luts. Tahtsin uurida põhjusi, miks me ei mäleta ühtki naist. Kas nad tõesti ei kirjutanud või kirjutasid nii halvasti, et on piinlik mäletada? Ilmselgelt ei ole see nii. Tegelikult kirjutati üsna palju. Kultuurilistel ja poliitilistel põhjustel on aga naised ja nende töö selle aja kaanonist välja jäetud. Nägin, et uurijatel on huvi naissoost autorid kirjanduslukku sisse kirjutada või koguni uusi avastada. Alma Ostra „Aino“ on üks neid raamatuid, mida võiksime paremini tunda.
Teemanumbri „Naiste proosa kirjandusloos“ artiklites arutletakse selle üle, miks me ei mäleta naissoost kirjanike romaane ja kuidas on naisi kirjandusloos kujutatud. Eesti konteksti on mõjutanud valikud vastselt iseseisvuse saavutanud rahvusriigis: kuidas seda üles ehitada, kes selle üles ehitavad, kas seda võivad üles ehitada ka naised rollis, mis ei suru neid ainult koju rahvust tootma sünnitajatena ja laste kasvatajatena, või on ehk ka muid võimalusi? Ilmselgelt on haridus siinjuures üks tähtsamaid teemasid. Alma Ostra käsitleb „Ainos“ neidsamu küsimusi päris teravalt, samuti linnastumist ja maaelu. Toonased valupunktid on „Ainos“ hästi ja sootundlikult lahti kirjutatud.
Ross: Carolina, lugesid seda raamatut kirjanikuna, olles kasutanud romaanis „Vaadates ööd“ Ostra omaga sarnast vaatepunkti. Missugune on sinu lugemismulje?
Carolina Pihelgas: Olin „Ainost“ varem ainult kuulnud ja sedagi pigem hiljuti. Kindlasti on tegu raamatuga, mis on teenimatult jäänud unustusse. Lugedes tekkis küsimus, miks ei ole see teos kirjandusõpikutes, miks ei ole see meie kirjanduskaanoni osa? „Ainot“ ei ole keeruline lugeda, see mõjub küllaltki nüüdisaegsena. Mina suhestusin suurema vaevata noore naistegelase siseilmaga, mis on üsnagi heitlik – siin on mõtisklusi, unistusi, kõhklusi, enesekriitilisust –, kuid mõjub sellisena realistlikult. Teoses on teisigi huvitavaid tegelasi. Näiteks Aino tädi, kes elab suures linnas üksinda ja on emantsipeerunud naine: tema arutlused abielu üle mõjuvad kõnekalt ka praegusel ajal. Ostra romaan on ühtlasi väga aistinguline, kujundid võrsuvad sageli kehalisusest, võib-olla mingit ühisosa näengi just sarnases poeetilises tunnetuses.
Mulle on siin tähtsal kohal ka seksuaalvägivalla teema. „Ainos“ osutub Jaan Oks tegelikult vägistajaks ja ma olin üllatunud, et seda teemat on juba sada aastat tagasi niivõrd otseselt käsitletud.
„Tuhandesilmaline suurlinna öö luuras tardunud urgastes. Kalgilt vahtis ta päätänavail kiirgavaist elektrilampidest, pilgutas põlastavalt kaugelekaduvaist voorimehe laternaist. Raske, kalk, ükskõikne.“ Nagu sellest alguslõigust näha, siis on teos haaravate kirjeldustega ja äärmiselt poeetiline. „Aino“ modernistlikkus avaldub muu hulgas fragmentaarsuses, lühikestes stseenides. Ei peaks kohkuma sellest, et raamat on ilmunud sada aastat tagasi, sest seda saab tõepoolest lugeda kui romaaniklassikat.
Ross: Lühikeste stseenidega oli omal ajal tore lugu. Raamatus on stseenide vahel ka visuaalsed katkestused, lausa tühjad lehed ja kirjastaja pidas vajalikuks avaldada ajalehes õienduse, et tegu ei ole trükipraagiga, vaid autor nõudis seda.
Kirikal: Seksuaalvägivalla kohta: igast arvustusest tuleb välja, et seda teemat märgati, kuid seda ei peetud iga kord vägistamiseks. Selle kohta öeldakse erinevalt: kasutatakse niisugust verbi nagu „andumine“, sõnapaari „Aino vääratus“ – siit nähtub, et vägistamist normaliseeriti. See stseen ongi mitmemõtteline. Seal on üks hetk, kus Aino jääb korraks paigale, kuid ümbrus ja sõnad viitavad, et tegemist oli pealesunnitud suguaktiga. Kriitika süüdistas aga ohvrit. Tasub edasi uurida, kuidas kujutati vägistamist tollases meedias, tollases kunstis.
Pihelgas: Seesugune normaliseerimine ongi vägistamiskultuur ja see on visa kaduma ka sada aastat hiljem.
Talviste: Naistevastane vägivald ei ole naiste probleem. See on meeste probleem. See on kõigi probleem, aga ennekõike meeste probleem.
Naissoost üliõpilane ilukirjanduses
Ross: „Aino“ sündmused toimuvad natuke enne vabariigi loomist, aga raamat trükist tuleb juba pärast. Varaste üliõpilasjuttude korpus ja sugu nendes tekstides on omaette huvitav uurimisteema.
Kirikal: Üks „Aino“ oluline jutustuspartner on Tammsaare ning tema üliõpilasnovellid, millega ollakse tänapäeval hästi kursis, kuna neid teatris jätkuvalt lavastatakse. Meedia kaudu teame, et Tammsaare üliõpilasnovellidest tuleb välja universaalne armastuse- ja inimesekäsitlus. Võib-olla oleks korraks vaja mõelda, kuivõrd universaalne see on, ning asetada kõrvale Ostra naisüliõpilase kuju. Korpusesse kuuluvad ka Johannes Semperi novellid, mis ilmusid 1918. aastal kogumikus „Hiina kett“. Neid tekste on üsna palju ning naissoost üliõpilase kujutamise uurimine neis suur töö.
Ross: Kas teie meelest naisüliõpilase kuju ilukirjanduses sada aastat tagasi ja nüüd on sama kaaluga või eri rollis?
Talviste: Mulle ei tule õigupoolest meelde ühtki naisüliõpilase kuju tänapäeva eesti kirjanduses.
Kirikal: Mulle meenub esimesena iiri kirjanik Sally Rooney, kuid eesti kirjanduse puhul peab veidi mõtlema.
Ross: Piret Viiresel on novellid naisfiloloogidest-üliõpilastest, aga needki on kirjutatud mitukümmend aastat tagasi.
Talviste: Mis puutub Rooney romaanidesse, siis need tabavad ülihästi Inglismaa ülikoolis käimise tunnetust.
Ross: Ma ei ole küll kunagi Inglismaal ülikoolis käinud, kuid tundsin samuti ära oma õpinguteaegsed meeleolud …
Kirikal: Ostra ja Rooney võrdlemine on pretsedenditu, seda ei ole keegi varem teinud. Kindlasti võib näha edasiminekut seksuaalsuse käsitlemises. „Ainost“ kumab läbi soov kogeda naudinguid ja ühtlasi teatav nn süütuse ihalus – topeltmoraal pärssis naise võimalusi oma seksuaalfantaasiad ellu viia. Rooney puhul tuleb esile piiride avardumine.
Talviste: Naise keha kujutamine on kindlasti kirjanduses väga palju arenenud. Rooney puhul on see väga avatud. Niisugune vägistamisstseen või kahetimõistmine nagu „Aino“ puhul on tema teostes võimatu: ta on teadlik seksuaalvägivallast, naiste õigustest, naiste õigusest naudingule. Angloameerika kirjanduses käsitleti neid teemasid aga juba 1920. aastatel. Jällegi üks eesti kirjanduse eripärasid ja üks huvitavaid küsimusi: miks oli seksuaalsus ja kehalisus eesti kirjanduses nii suur tabu?
Kirikal: Tegelikult on seksuaalvägivalla teema olemas ka toonases eesti meeskirjanduses, need tekstid tasub samuti sootundliku pilguga üle lugeda. Näiteks Tammsaarel või Semperil on topeltmoraali kriitikat väga palju. Leidub ka vägistamisstseene, mis tulevad küll esile ainult vihjeliste mälestustena, mitte sedasi, nagu Ostra teoses: laman ja minu ees on äkitselt ähvardav mehekuju. Niisugust eksplitsiitsust tollastes meeste tekstides ei ole.
Ross: Jutt sellest, miks midagi ei olnud XX sajandi alguse eesti kirjanduses, lähtub järelejõudmise loogikast, mida aeg-ajalt laidetakse. Eks see ole üsna tüüpiline prioriteetide järjekord: kui rahvus on veel emantsipeerimata, siis naiste emantsipeerimiseks esialgu aega ei ole – ei naistel endil ega meestel. Topeltmoraali kriitikat esitati mingil kujul juba palju varem, näiteks Ernst Petersoni 1907. aastal ilmunud jutustuses „Elsa“ on lausa tiraadid sellest, miks erinevad ootused meeste ja naiste vooruse küsimuses nii suuresti. See teos on selgelt mõjutatud sotsialistlikest ideedest. Kõigi nende asjaolude põrkumine ja variatsioonid XX sajandi eesti kultuuris on valdkond, mis vajab põhjalikumat läbivalgustamist.
Pihelgas: Võib-olla ei peagi vaatama selle pilguga, et mida meil ei ole. Kas või „Aino“ on meil olemas ja peale Ostra on ju tegelikult veel hulk naisautoreid, kellest rääkida ja kelle teoseid uurida ja taasavaldada.
Nais- ja meeskirjandus
Ross: Oleme kõnelenud naiskirjanikestja naisüliõpilastest, aga kas need on üldse head sõnad?
Talviste: Sõna „naiskirjanik“ oleks sobiv, kui räägiksime samamoodi meeskirjanikest – olukorras, kus tahetakse rõhutada kirjanike sugu. See sõltub niisiis kontekstist. Teemanumbrit koostades olime küsimuse ees, milleks rääkida aastal 2023 eraldi naiste proosast – see tekitab soolise lõhestatuse. Lühike vastus on, et soo vaatlemine antud ajavahemikul on tingitud sellest, et kunagi jäeti need naised kaanonist välja just soo tõttu. Nüüd on see kogumik vaja kokku panna samamoodi nende soo tõttu. Loodetavasti liigume sinnapoole, et sõna „nais-“ ei pea enam kasutama – see ei käi ainult kirjanike kohta, vaid kehtib mis tahes elualadel. Eesliide „nais-“ tekitab ebavajaliku eristuse, justkui oleks tegu nišikategooriaga.
Pihelgas: „Naiskirjanduse“ probleem on see, et vahel püütakse selle terminiga pisendada ja vahel võimestada. Pisendatakse selle kaudu, kui räägitakse kirjanikest, pidades selle all silmas mehi, ja siis eraldi alamkategooriana naiskirjanikest, kes tegelevad justkui üksnes naiste teemade või problemaatikaga. Kui tahetakse aga autoreid, kes juhtumisi on naised, esile tõsta, siis võib sel sõnal olla ka võimestav mõju ja tähendus, nagu ka Eret teemanumbri osas viitas. Aga nende kahe konteksti vahel on kuristik.
Kas minu eelmisel aastal ilmunud romaan „Vaadates ööd“, kus on peamiselt naissoost tegelased, kukub naiskirjanduse, naisteka määratluse alla? See mõte tekitab ebalust. Tegelikult on see romaan ju inimsuhetest. Olen kohanud meestelt etteheiteid, et romaanis ei ole positiivset meeskangelast, kellele kaasa elada, kellega samastuda. Kuna raamatu teema on naistevastane vägivald, siis mõned meestegelased ongi ebameeldivad. Tihti on abikaasad või pojad ka lihtsalt pildilt kadunud – täiesti reaalne olukord ka praegusel ajal. Romaanis ei puudu meestegelased, nad lihtsalt ei ole kesksed, aga paistab, et just seda ongi raske alla neelata.
Kirikal: Mina olen läinud seda teed, et kasutan eesliidet „mees-“. Pruugin oma kirjutistes sageli sõna „meesautor“ või „meeskunstnik“ ning olen pälvinud selle eest kriitikat. Kui aga kirjutis on tegelikult võimestav, empaatiline, inimest komplekssena mõistev, siis ei ole naiskirjaniku või meeskirjaniku mõistel tingimata kehva maiku man.
Pihelgas: Ideaal oleks see, kui räägiksime kirjanikest ja kunstnikest, kusjuures tegu on mõlemast soost autoritega. Paraku see ei toimi alati nii. Naisi kiputakse jätma tagaplaanile ja see on igapäevane nähtus. Kus on siin kirjandustänaval naissoost kirjanike muuseumid?
Talviste: Mees- ja naiskirjanduse mõiste esindavad heteronormatiivset binaarsust. Kuhu jäävad kõik need teised identiteedid, kellest võiksime rääkida? Binaarsuse taastootmine on nähtus, millest oleks hea liikuda kaugemale.
Kirikal: Olen päri. Võib-olla toimivad eesliide „mees-“ ja „nais-“ valutumalt, kui mõtleme tagasi XX sajandi esimese poole üsna konservatiivsele sooideoloogiale – toonase kirjanduse loojad elasid patriarhaadis.
Kirjanduslikud esiemad
Ross: Sageli on räägitud naistraditsioonist kirjanduses just võimestavas võtmes. Virginia Woolfi sõnul on naisel vaja näha oma kirjanduslikke esiemasid, et ta teaks, et see on võimalik. Esiemade sulest võivat leida ka kohasemat keelt. Kuidas teile ilukirjanikena tundub naistraditsiooni vajadus? Merlin, sinu novell Loomingus algas kohe viitega väikesele Virginiale.
Kirikal: Loomulikult naisena kirjutades vaatan ikka naiste poole. Ma ei arva isegi, et see oleks ideoloogiline, vaid lihtsalt naised kirjutavad väga hästi. Enamgi, nad ei pea tingimata kirjutama, vaid lihtsalt midagi armastusega tegema. Mind on näiteks palju mõjutanud ema ja vanaema, kes ei kirjutanud üldse ja lugesid ka üsna vähe, aga võtsid väga tõsiselt toiduvalmistamist ja õmblemist. Kirjandusest on mulle väga meeldinud Kate Chopini romaan „Virgumine“, kus naistegelaskuju õpib ujuma ja leiab selle kaudu vabaduse. Üks mu lemmikautoreid on vaieldamatult Aino Kallas. Ühel pool on aga autorid, kes on mõjutanud, ja teisel pool sa ise, kes ei suuda kirjutada sama suure üldistusjõuga proosat nagu näiteks Annie Ernaux, kuigi tahaksid. Loen praegu nimme naisautoreid, sest olen mehi üsna palju lugenud – kompenseerin seda jõuliselt.
Ross: Kultuuri- ja keelemälust üksikute fraaside väljanoppimine, millega algab Annie Ernaux’ romaan „Aastad“ – selle töö peaks eesti keeles ka keegi ette võtma. See on nii vaimustav, et igal väljendil on konnotatsioonislepp taga.
Pihelgas: Loomulikult on eeskujud olulised, mind kasvatasid üles raamatud. Alustasin luuletajana ning eesti luules on naisi peetud olulisemaks kui proosas, ses osas oli vist lihtsam. Siiamaani on mulle nii luuletaja kui prosaistina tähtis Ene Mihkelson. Oluline on eeskätt see, mida tekst lugejaga teeb, kuidas see avardab arusaamist sellest, mis on kirjandus ja mis on kirjanduses võimalik. Niisuguseid raputusi on nüüd aina vähem, kuid neid ikkagi leidub. Viimase aja elamused on olnud Argentina autorid Alejandra Pizarnik, kes kirjutas 1960. aastatel luulet, ja Ariana Harwicz, kelle proosateosed on fantastiliselt pöörased.
Ross: Eret, kas sina loed meeskirjandust?
Talviste: Muidugi loen. Mulle meeldib näiteks Kurt Vonneguti, James Joyce’i, Tõnu Õnnepalu looming. Kuna mu töö on aga seotud modernistliku naiskirjandusega, siis muu lugemiseks napib aega. Mainisid Woolfi. Tema „Oma tuba“ on väga vastuoluline: Woolfile on tähtis kirjutavate emade traditsioon, ent raamatu lõpus jõuab ta ikkagi androgüünse, sootu teksti ideaalini, mille puhul ei ole võimalik tuvastada, kas autor on mees või naine.
Pihelgas: Mul on üleskutse kirjastajatele: „Aino“ uustrükki tahaks väga!
9. septembril väljus Tartus luuleprõmmu hooaja lõppvoorust Eesti meistrinaJoonas Veelmaa. Teise koha pälvis Silver Sepp ning kolmas koht läks Mihhail Boitsovile. Finaalis astusid veel üles Murca, Eliise Selisaar ja Lehto-Tarmo Nuut. Külalisesinejana astus lavale Vašek zAše (Tšehhi), õhtut juhtisid Toomas Leppik ja Sirel Heinloo. Joonas Veelmaa loal avaldame ühe talle edu toonud luuletustest.
Joonas Veelmaa prõmmulaval
ma luuletaja olen olen luuletaja
ma luuletaja olen olen luuletaja
loov inimene
loovaid mõtteid täis
AUH! AUH! AUH! AUH!
kas keegi uskus et kohe
teksti alguses tuleb koera haukumine?
üks vist uskus
ilmselt ka luuletaja
nii palju mõtteid tiirutab ümber pea kui sa
luuletaja oled oled luuletaja
nagu kärbsed
kopp-kopp kas võib sisse tulla
no tulge-tulge aga siin on juba suht crowded sõnad seosed läbisegi
kõike sidumas killuke
valu
sedasama valu mida tunnevad ka
lihtsad inimesed aga erinevalt nendest
oskan ma seda sõnastada
nagu niiske vetikas mu nägu
paitab ja piitsutab see tunne
kui mõtlen katrinile kes
kunagi tagasi ei tule
võib-olla poleks pidanud öösel neid
sõnumeid saatma
aga mis sa teed kui
luuletaja oled oled luuletaja
tunded tahavad sõnadesse voolata
järgmise luuletuse pealkiri on nukrus
ja see koosneb ainult pausist mis ei kanna
ma tean et lihtsad inimesed on ka nukrad
aga mina kirjutan sellest luuletusi
ja armastusest luuletan
ja reisimisest luuletan
ja poeskäimisest luuletan
ja üksindusest luuletan kui
keegi mind enam kuskile ei kutsu sest
luuletaja olen olen luuletaja
tipus ootab meid kõiki üksindus
ja üksindus on nagu
puu
ja järv on nagu jõgi
ja sõna on nagu number kui
seda kirjutada näiteks sõnaga
SEITSE
selline on elu kui sa
luuletaja oled oled luuletaja
ma tean et nii mõnigi tavaline inimene
ütleb ka selle luuletuse kohta et
oh täpselt minu mõtted
nagu oleks ise kirjutanud
aga vat ei kirjutanud
võib-olla järgmises elus
siis kui sinagi enda kohta öelda saad et
ma luuletaja olen olen luuletaja
On ka väike võimalus, et kummastav elu on säilinud kusagil äärmiselt ekstreemsetes tingimustes.
Kas meile tuntud organismide kõrval võivad elada ka seni tundmatud eluvormid? See küsimus on seotud märksa suuremate küsimustega: mis on elu?, kuidas see on tekkinud? kuidas seda ära tunda?
Kuidas elu alguse sai?
Me ju ei tea, kuidas elu Maal alguse sai. Ilmselt kõige iidsem on ettekujutus elust kui mingi üleloomuliku jõu loodud nähtusest. Piiblis kirjeldatakse maailma ja sealhulgas ka elu loomist Jumala poolt. Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandavad taimed, viljapuud, millede viljas nende seeme on, nende liikide järele maa peale.“ (1 Mo 1.11). Edasi lõi Jumal samal viisil ka kõik teised elusolendid.
Teisel seisukohal olijad väidavad, et elus ja elutu mateeria on igavesti koos eksisteerinud. Kuna Maale ilmus elu mitte palju varem kui 4 miljardit aastat tagasi, eeldavad sellised teooriad tavaliselt mingit tüüpi elueoste kandumist kosmilisest ruumist meie planeedi pinnale. Kolmandaks kontseptsiooniks, mida valdavalt toetab ka tänapäevane teadus, on elu teke mitteelusast ainest teatud eelbioloogiliste reaktsioonide tulemusena. Kusiaine ehk karbamiidi sünteesimine Friedrich Wöhleri poolt 1828. aastal näitas esmakordselt, et orgaaniliste ainete süntees anorgaanilistest ei vaja mingit erilist „elujõudu“. Tegemist oli muidugi probleemiga, mis tekkis koos moodsa teadusega.[1] Varsematel aegadel käsitleti elu iseeneslikku teket täiesti hariliku nähtusena. Ovidius kirjutab „Metamorfoosides“, et mesilased tekivad lagunevatest veistest, herilased hobustest, skorpionid krabikodadest ja hiired mudast.[2] Need lähteained tuleb jätta mädanema ning siis ilmuvadki vastavad elusolendid. Mitmed eelsokraatilised filosoofid väitsid samuti, et elu on tekkinud ürgmudast evolutsioonilise protsessi tulemusena. Anaximandroselt Mileetosest (u 610–546 eKr) on säilinud järgmised katkendid:
„Anaximandros ütles, et esimesed elusolendid sündisid niiskusest, kaetuna okkalise soomusega; vanemaks saades tulid nad kuivale maale ning pärast seda, kui nende soomus oli purunenud, muutsid veidi aega hiljem oma eluvormi.“ Ja veel: „Elusolendid sünnivad niiskusest, mis on Päikese poolt aurustatud. Inimene sündis algselt samamoodi nagu teisedki loomad, nimelt kalad.“[3] Aristotelese ajaks oli elu iseenesliku tekkimise teooria muutunud Kreeka kultuuris ja teaduses üldtunnustatuks. Aristoteles aktsepteeris seda igati ja kinnitas paljude empiiriliste näidetega. „Loomad ja taimed tekivad maas ja vedelikus, kuna maas on vett ja õhk vees ja õhus on eluline soojus, nii et kõik asjad on tegelikult täis hinge. Seetõttu formeeruvad ka elusolendid, kui millessegi on kogunenud õhk ja eluline soojus.“[4] Ta kirjeldab näiteks seda, kuidas täid ja sügelislestad tekivad inimese kehast liigse niiskuse mõjul. Aristotelese loodud elusolendite tekke teooria kehtis suuremate muudatusteta kuni XVIII sajandini. Hilisemad kirikuautoriteedid Albertus Magnus ja Aquino Thomas lisasid Aristotelese väidetule veel taevakehade astroloogilised mõjud: „… lagunemise teel tekkivate loomade korral on vormimoodustavaks jõuks taevakehade mõju“.[5]
Tänapäeval on elutust ainest bioloogilise elu tekke ehk abiogeneesi protsessi seletamiseks kaks peamist teooriat. Ribonukleiinhappe (RNA) maailma hüpotees väidab, et just RNA oli see ühend, millest algas elu. RNA suudab iseennast paljundada ning lisaks suudab see katalüüsida ka teisi keemilisi reaktsioone. Nii et esmalt kujunes RNA, mis hakkas seejärel organismidele omaseid keemilisi reaktsioone katalüüsima. Teise hüpoteesi kohaselt kujunesid esmalt välja keemilised autokatalüütilised protsessid ning lõpuks kujunes nende alusel ka organismi geneetiline infosüsteem.
Maisele elule iseloomuliku võtabki hästi kokku molekulaarbioloogia tsentraalne dogma, mis väidab, et bioloogilist teavet säilitavad desoksüribonukleiinhape (DNA) ja RNA ning et seda kasutatakse valkude, mis on organismide ehitusüksusteks ja biokeemiliste reaktsioonide katalüsaatoriteks, kokkupanekul. Sellest erineva elu tähistamiseks on bioloogid võtnud kasutusele varibiosfääri (shadow biosphere) mõiste. Varibiosfääri moodustavad hüpoteetilised organismid, kes ei ole olemasolevate organismidega evolutsiooniliselt seotud ning kelle biokeemilised ja geneetilised protsessid põhinevad teistel ühenditel kui meile tuntud elul. Termini võtsid 2005. aastal kasutusele Carol Cleland ja Shelley Copley.[6]
Veidra elu biokeemia
Kui elu tekkis Maal mitte üks, vaid mitmeid kordi, eri aegadel ja mitmesugustes paikades, siis võib ju oletada, et need erinevad eluvormid ei ole keemiliselt ja biokeemiliselt täpselt ühesugused. Millised võiksid olla keemilised erinevused? Selle selgitamiseks tuleb alustada elu määratlemisest. Tegemist on vägagi keeruka küsimusega, kuid esialgu pole vaja kõikidesse peensustesse süveneda, piisab vaid üldisest vaatest.
Venemaal sündinud Iisraeli bioinformaatik ja biofüüsik Edward Trifonov kogus kokku 123 teiste teadlaste esitatud elu määratlust ja tuletas nende ühisosal põhineva elu definitsiooni: elu on varieeruv enesepaljundamine (self-reproduction).[7] NASA poolt kasutatav elu definitsioon kõlab järgmiselt: elu on jätkusuutlik (self-sustaining) keemiline süsteem, mis on võimeline darvinlikuks evolutsiooniks.[8] Nagu näha, ei viita kumbki määratlus mingitele konkreetsetele keemilistele ühenditele, kuigi Maal baseerub elu süsinikuühenditel. Nii enesepaljundamine kui ka evolutsioon eeldab seda, et organismides leidub infosüsteem, mis suudab infot säilitada ja seda järglastele edasi anda. Nii nagu ubadest kasvavad jälle oataimed, sünnivad ka kassile kassipojad ja inimlapsedki on oma vanemate nägu ja tegu.
Oma põhimõtteliselt ehituselt on geneetiline süsteem kõikidel Maal elavatel organismidel ühesugune. Pärilikkuse materiaalseks kandjaks on geneetilised struktuurid. Viimased on organiseeritud diskreetselt, s.t jaotuvad funktsionaalseteks üksusteks. Neid üksusi nimetatakse geenideks.[9] Sellisel kujul avastas geenid Gregor Mendel (1866), kuigi ta loomulikult ei teadnud midagi nende materiaalsest olemusest. Tegemist on püsivate struktuuridega, mis siiski aja jooksul teatud määral muutuvad. Kõikide geenide kogumit nimetatakse genoomiks. Organismi genoom kannab teavet, mis muidugi ei moodusta veel organismi terviklikku kavandit või joonist,[10] tegemist on vaid infoga, mis määrab aminohapete järjestused valkudes ja mitmesugused regulatsioonimehhanismid. Geneetilist infot kasutatakse organismide ülesehitamise käigus.
Füüsik Erwin Schrödinger pakkus 1943. aastal välja hüpoteesi, et elusolendites peab olema replitseeruv aperioodiline kristall, milles saab sisalduda ja säilida informatsioon organismi omaduste kohta.[11] Tegemist oli hämmastavalt õige hüpoteesiga. Kuigi ka tema ei aimanud, mis võiks olla pärilikkuse materiaalseks kandjaks, kirjeldas ta õigesti selle aine omadusi.
Pärilikkuseaine säilitab informatsiooni. Enamik meie genoomis olevast infost on miljardeid aastaid vana, pärinedes elu algaegadest. Seda infot kahekordistatakse kogu aeg ning antakse peaaegu muutumatul kujul üle põlvkonnast põlvkonda. Füüsiliselt moodustavad genoomi rakus leiduvad kromosoomid, mis omakorda koosnevad pikast DNA molekulist koos sidestunud valkudega.
Lühendit DNA, mis tähistab desoksüribonukleiinhapet, teavad tänapäeval küll vist kõik. Nukleiinhapped avastas juba 1869. aastal Šveitsi teadlane Friedrich Miescher ja need koosnevad lämmastikalusest, suhkrust ja fosforhappejäägist. Eristatakse kaht tüüpi nukleiinhappeid, desoksüribonukleiinhape (DNA) ja ribonukleiinhape (RNA). Kui DNA ehituskomponendid on desoksüribonukleotiidid, kus suhkruks on desoksüriboos, siis RNA koosneb ribonukleotiididest, mille suhkruks on riboos.
DNA koosneb neljast nukleotiidist – adeniinist, tümiinist, guaniinist ja tsütosiinist. Nii et tegemist ei ole mitte binaarse koodiga, vaid kvaternaarsega, kus info kirjapanekuks kasutatakse nelja sümbolit. Igas kromosoomis on kaks heeliksisse keerdunud DNA ahelat. DNA kaksikhelikaalse struktuuri avastasid James Watson, Francis Crick, Maurice Wilkins ja Rosalind Franklin ning see avastus pälvis 1962. aastal ka Nobeli auhinna, preemia pälvisid küll vaid esimesed kolm, kuna Franklin oli surnud 1958. aastal.[12]
Tavamõistes jagatakse kromosoom geenideks. Geen on mingi jupp DNAst, mida kasutatakse teatud valgu valmistamisel. Kui organismis vajatakse mingit valku, lülitub vastav geen tööle ja sealt saadakse info, mille järgi vastav valk aminohapetest kokku pannakse. Inimese geenid kodeerivad kõiki ligikaudu 100 000 inimkehas leiduvat valku. Valgud osalevad organismide ülesehituses ja samuti kõikides rakkudes toimuvates biokeemilistes protsessides. Valgud koosnevad 20 peamisest (standardsest) aminohappest.
Veider elu, nagu seda ka on nimetatud, võib näiteks kasutada valkude ehitamiseks teistsuguseid aminohappeid või siis teistsuguseid lämmastikaluseid ja suhkruid nukleiinhapetes.[13] Looduses teatakse ligikaudu 500 aminohapet, kuid organismides valkude moodustamises osaleb neist vaid 23. Nii et võimalusi teistsuguste valkude loomiseks on küllaldaselt. Isegi kui teistsugune elu kasutab info salvestamiseks DNAd, ei pruugi see tugineda samasugustele lämmastikalustele kui meile tuntud elu. Nagu eelnevalt selgus, on DNAs neli lämmastikalust, neile lisandub RNAs leiduv uratsiil, mis asendab seal tümiini. Neid viit lämmastikalust kutsutakse primaarseteks või ka kanoonilisteks lämmastikalusteks. Mõnedel viirustel on adeniini asemel aminonitropüridiin. Teadlased on loonud DNA ahelaid, mis lisaks tavalistele alustele sisaldavad ka tehislikke lämmastikaluseid, nii et võimalusi maisest erineva biokeemia kujunemiseks on küll ja küll.
Kust võib veidrat elu otsida?
Need hüpoteetilised eluvormid võivad olla lõplikult kadunud, jäädes olelusvõitluses alla meile tuntud elule. Samuti võivad need olla sulandunud, näiteks horisontaalse geenitriivi kaudu olemasoleva eluga. Väike võimalus on ka selleks, et see kummastav elu on säilinud kusagil äärmiselt ekstreemsetes tingimustes, näiteks veealustes kuumaveeallikates (nn mustad tossutajad), kõrgmägedes, soolajärvedes, Antarktika jääkilbi alustes järvedes ja kõrbetes.
Kuna enamik organisme kuulub mikroorganismide hulka, siis on vägagi tõenäoline, et tundmatud organismid on samuti mikroskoopilised olendid. Miks neid aga avastatud ei ole? Vastus selle küsimusele on üllatavalt lihtne. Mikroorganismide ja ka teiste elusorganismide uurimiseks kasutatakse meetodeid, mis põhinevad meie praegusel arusaamisel elust. Hoopis teistsugustel biokeemilistel printsiipidel põhinevat elu ei osata otsida ja kui selle otsa ka komistatakse, siis ei tunta seda ära. Tõsi küll, kõik seni välja pakutud võimalikud varibiosfääri ilmingud, nt kõrbelakk (desert vanish) või fosfori asemel arseeni kasutavad mikroorganismid, on osutunud valehäireks.
Teistsuguse elu küsimus tõuseb kohe esile ka siis, kui arutatakse elu otsimise võimalusi teistelt taevakehadelt. Kui elu Maal oleks saanud alguse enam kui üks kord, siis võiks üsna kindlalt väita, et seda on ilmselt juhtunud korduvalt ka teistel taevakehadel. Enamik astrobioloogilisi uuringuid proovib leida nn biosingatuure ehk signaale, mis viitavad elule iseloomulikele molekulidele. Juhul kui maaväline elu põhineb teistsugustel ühenditel, on selline strateegia määratud juba algusest peale läbikukkumisele. Uuemate uuringutega püütakse leida elule omaseid üldisemaid tunnuseid, sõltumata sellest, millistest konkreetsetest keemilistest ehitusüksustest elu koosneb. NASA on asutanud sellistele uuringutele eraldi laboratooriumi – agnostiliste biosignatuuride labori (laboratory for agnostic biosignatures, LAB).
Teistelt planeetidelt otsitakse elu jälgi, tuginedes maisele elule. Nii näiteks üritatakse leida teiste planeetide atmosfäärist hapnikku, kuna Maal on hapnik tekkinud atmosfääri eluprotsesside tulemusena. Maal toimus hapniku plahvatuslik tõus atmosfääris nn suure hapnikusündmuse ajal ligikaudu kaks miljardit aastat tagasi. Tsüanobakterid hakkasid kasutama energia hankimiseks fotosünteesi ja selle käigus eraldus hapnik. Sellele järgnes teine nn neoproterosoiline hapnikusündmus umbes 850–540 miljonit aastat tagasi ja sellest ajast alates ongi Maa atmosfääris 21% hapnikku, maakoores on hapniku sisaldus ligikaudu 46%. Võib vabalt öelda, et Maa on hapnikuga küllastunud. Kui Maa puhul on hapniku kõrge sisaldus tõepoolest elu keemiline signatuur, siis ei pea see igal pool nii olema. Teistel taevakehadel võib hapnik tekkida ka mitme mittebioloogilise protsessi tulemusena. Üks võimalus hapniku tekkeks on vääveldioksiidi või süsihappegaasi lagunemine tugeva valguskiirguse toimel.[14] Nii et eksoplaneetide atmosfääris sisalduv hapnik, mida saab avastada infrapunateleskoobiga, ei näita kohe kindlasti, et seal tingimata on elu.
Kuidas määratleda täiesti tundmatut elu?
Küsimus „mis on elu?“ on teadlasi vaevanud juba iidsetest aegadest peale. Võib küll arvata, et inimene eristab elutuid asju elusatest üsna hõlpsalt, kuid lähemal käsitlusel muutub pilt hulga segasemaks. Paljuski johtuvad elu määratlemise probleemid sellest, et me tunneme vaid üht tüüpi elu ehk siis seda, mis on arenenud Maal. Aga mis siis, kui nii Maal, rääkimata kosmoseavarustest, esineb eri tüüpi elusid? Kui see veider elu tugineb küll teistsugustel, kuid ikkagi biokeemilistel reaktsioonidel, siis on veel ehk lootust seda leida. Aga järsku ei ole teistmoodi elu üldse bioloogiline? Sellise elu avastamiseks tuleks määratleda elu kõige üldisemad tunnused. Inglise keeles on sellisele kõige üldisemale elule pandud nimeks elu (ingl life) asemel lyfe, mille eesti vasteks võiks näiteks siis olla elü.[15]
Kõige üldisemalt iseloomustavad elu järgmised neli protsessi. Esiteks toimub sellistes süsteemides energia hajutamine, süsteem kulutab väljast saadavat energiat enda üleseehitamiseks ja toimimiseks. Teiseks süsteem paljuneb, toodab endasarnaseid süsteeme, kasutades selleks sisemisi protsesse ning suudab areneda ja muutuda. Kolmandaks suudab süsteem säilitada oma sisetingimused ka siis, kui väliskeskkond muutub. Selleks peab süsteem olema mingit moodi välisest ümbrusest eraldatud. Samal ajal ei tohi see eraldatus olla absoluutne, süsteem peab vahetama väliskeskkonnaga ainet ja energiat ning koguma informatsiooni. Maise elu korral on selleks eraldavaks piiriks rakumembraan. Rakumembraan koos rakus toimuvate biokeemiliste protsessidega takistab tasakaalu saavutamist keskkonna ja raku vahel. Kui elusorganism sureb, siis need protsessid lakkavad ja see saavutab keskkonnaga tasakaalu. Nii et elu iseloomustab tasakaalutus keskkonnaga. Aga kuidas seda ära tunda? Kui tundmatu elu põhineb nagu maine elugi mingitel keemilistel reaktsioonidel, siis tuleks otsida keemilisi erinevusi keskkonnast. Kui mingis piirkonnas esinevad kindlate keemiliste elementide kontsentratsioonide suured erinevused, siis võib see viidata elule. Samuti võib elule viidata mingite kindlate elementide ja isotoopide vahekordade muutus.
Neljandaks protsessiks on väliskeskkonnast info hankimine ning vastavalt sellele süsteemi toimimise muutmine. Need neli protsessi peaksid iseloomustama kõiki selliseid süsteeme, mida me loeme mingilgi viisil elusaks.
Veel üheks elule omaseks tunnuseks on keerukus ehk komplekssus. Kui mõelda kõige lihtsamate elusolendite, näiteks viiruste peale, siis on nad küll kõike muud kui lihtsad. Mida keerukam on mingi molekul, seda kindlamini võib seda seostada eluprotsessidega. Komplekssuse mõõtmine on aga jällegi problemaatiline ülesanne. Koosteteooria (assembly theory) pakub molekulide keerukuse mõõduks molekulaarse koosteindeksi, mis näitab, mitu erinevat ehitusüksust ja kui suures koguses on vaja mingi molekuli kokkupanekuks. Mida suurem on see arv, seda komplekssem on molekul ja seda keerukama signaali annab see ka massispektromeetris. Massispektomeetris uuritav ioniseeritakse ja määratakse osakeste massi ja elektrilaengu suhted. Keerukamate molekulide massispektris on rohkem signaale (energiapiike) ja nende signaalide arv on otseselt seotud molekuli koostenumbriga. Kui massispektromeetriga mõõdetud piikide arv ületab teatud läve, võib öelda, et tegemist on elusa ainega. Kogu vaatluse ilu peitub selles, et pole isegi vaja teada, millise ainega on täpselt tegemist. Seda meetodit kasutati näiteks Murchisoni meteoriidi uurimiseks. See 1969. aastal Austraaliasse kukkunud meteoriit on tuntud väga suure arvu orgaaniliste ühendite sisalduse poolest. Meteoriit sisaldab süsivesinikke, karboksüülhappeid, alkohole, puriine ja pürimidiine. Aminohappeid on leitud 70, nende hulgas on nii Maal tavalisi kui ka harva esinevaid. Tegemist on kõige keerukama keemilise koostisega kosmilise kehaga, millega inimesed on seni kokku puutunud. Analüüsi tulemuse võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: tegemist on küll pisut veidra koostisega objektiga, kuid mitte mingil juhul ei sisalda see elusainet. Aga kui analüüsida 14 miljoni aasta vanust fossiile sisaldavat kivimit, saadakse kindel vastus, et tegemist on tõepoolest bioloogilise päritoluga ainega.
Kunagi tegelesid veidrate eluvormidega peamiselt ulmekirjanikud, nüüdseks on need teemad jõudnud teadlaste töölauale. Miks peaks sellise teemaga üldse tegelema? Kõige tähtsamaks põhjuseks on see, et me oleme tuttavad vaid Maal oleva eluga, me oleme ise selle elu esindajad ja seega kahekordselt piiratud. Täiesti erisugused eluvormid annaksid võimaluse mõista elu fenomeni märksa paremini.
Tuleb rõhutada, et varibiosfääri korral on tegemist hüpoteetilise oletusega, mille kohta puuduvad igasugused otsesed tõendid. Aga mõtlemist virgutav on see idee igal juhul. Meie nina all võib olla terve maailm, millest me midagi ei tea!
[1] Evamaria Kinne-Saffran, Rolf Kinne, Vitalism and synthesis of urea. From Friedrich Wöhler to Hans A. Krebs. – American Journal of Nephrology 1999, 19, 290–294.
[6] Carol Cleland, Shelley Copley, The possibility of alternative microbial life on Earth. International. – Journal of Astrobiology 2005, 4 (4),165–173.
[7] Edward N. Trifonov, Vocabulary of Definitions of Life Suggests a Definition. – Journal of Biomolecular Structure & Dynamics 2011, 29 (2), 259–266.
[9] Geeni mõiste keerukuse ja mitmetähenduslikkuse kohta vt: Helen Pearson, What is a gene? – Nature 2006, 441, 399–401;
Toivo Maimets, Kas siniste silmade, valgete õite ja haiguste geenid on olemas? – Akadeemia 2005, 11, 2344–2384.
[10] Hubert Yockey, Information Theory, Evolution, and the Origin of Life. Cambridge University Press 2005, 3-4.
[11] Erwin Schrödinger, Mis on elu? Ilmamaa, Tartu 2015.
[12] DNA struktuuri avastuslugu on haaravalt kirjapandud järgmises raamatus: James D. Watson, Kaksikheeliks. Isiklik jutustus DNA struktuuri avastamisest. Geenikeskus 2003. Raamatust on eesti keeles olemas ka varasem väljaanne: James D. Watson, Kaksikspiraal. Loomingu Raamatukogu 34/35. Perioodika, Tallinn 1970.
[13] Carol Cleland, Shelley Copley, The possibility of alternative microbial life on Earth. International. – Journal of Astrobiology 2005, 4 (4),165– 173.
[14] Måns Wallner, Mahmoud Jarraya, Emelie Olsson, Veronica Ideböhn Richard J. Squibb, Saida Ben Yaghlane, Gunnar Nyman, John H.D. Eland, Raimund Feifel, Majdi Hochlaf, Abiotic molecular oxygen production – Ionic pathway from sulfur dioxide. – Science Advances 2022, 8, 33.
Zhou Lu, Yih Chung Chang, Qing-Zhu Yin, C. Y. Ng, William M. Jackson. Evidence for direct molecular oxygen production in CO2 photodissociation. – Science 2014, 346, 6205, 61–64.
[15] Stuart Bartlett, Michael L. Wong, Defining Lyfe in the Universe: From Three Privileged Functions to Four Pillars. – Life 2020, 10(4), 42.
Nädalavahetusel otsustati Paides Keskerakonna edasine käekäik, ent määrati ühtlasi paljuski Eesti tulevase poliitmaastiku piirjooned. Nii äsja valitud esimees kui ka juhatus esindavad ühetähenduslikult Kõlvarti leeri. Kaotajaks väga tasavägises võistluses jäi Kiik koos oma poolehoidjatega eesotsas praeguse esimehe Rattaga. Kellelgi ei tasu lasta ennast eksitada kongressi delegaatide häälte sisuliselt võrdsest jagunemisest, sest olukord muutus tulemuste teatavakssaamise hetkest ja mingist tasakaalust enam rääkida ei saa.
Pole kahtlustki, et nüüd on meil olemas venelaste partei, s.t erakond, mida juhivad venelased ning mida hakkavad ka edaspidi valima eeskätt venelased. Selles mõttes võtsid parteis revanši need jõud, kes jäid alla Rattale, kui too Savisaare loodud poliitikaga lõpparvet üritas teha. Väliselt see tal küll õnnestus, kuid parteis on jätkuvalt piisavalt palju neid, kellele niisugune asjade käik ei meeldinud.
Tulemus oleks olnud samavõrra saatuslik ka siis, kui Paides oleks võitnud konkureeriv Kiige juhitud leer, pealegi oleksid sel juhul olnud erakonna sisepinged võib-olla veelgi suuremad. Keskerakond oleks siis kaotanud järgmistel valimistel jätkuvalt venelaste toetust ja õhus oleks olnud selgelt venemeelse erakonna loomine Eestis. Jah, siiani pole see õnnestunud, kuid Eesti ühiskond on pidanud selle nimel maksma hulgaliselt lõivu.
Nüüdseks on selge, et erakonna asutanud Edgar Savisaare poliitiline karisma oli vaieldamatu ja Eestis oli tema näol olemas oma Trump enne seda, kui ameeriklased seesuguse poliitnähtuse leiutasid. Savisaare loodud erakond ja tema aetud poliitika olid väga peenelt tasakaalustatud ja samal ajal tasakaalust väljas. Ühest küljest ei teinud ta ühtegi liigutust, mille tõttu oleksid kohalikud venelased võinud teda hakata kahtlustama nende huvide reetmises. Kui tuletame meelde kas või 2007. aastat, mil venelased linna rüüstasid, siis oli linnapea Savisaar kadunud ega proovinud kordagi oma valijaid maha rahustada.
Ta ei läinud aga ka koos mässajatega barrikaadidele, kus märulipolitsei oleks võinud tal näiteks silma siniseks lüüa, vaid hoidus ettenägelikult varju. Täpselt samamoodi tegi Trump 2022. aasta 6. jaanuaril, kui lahkus „võitlusväljalt“ Valgesse Majja tulemust ootama. Just nii pidas ennast üleval ka Savisaar, aga pärast edutut mässu ilmus ta kohe välja ja hädaldas koos omadega: „Mille eest te neid inimesi peksite?“ Sellele lisandusid etteheited venelaste tegelike probleemide lahendamata jätmise eest. Meelsus oli sellega ühetähenduslikult näidatud ja edasine poliitiline toetus tagatud.
Tasub väga tähelepanelikult jälgida, millise suuna võtab Keskerakond uue esimehe ja juhatuse all.
Just venekeelsed valijad olid need, kellele Savisaar ja tema loodud erakond kogu oma eksistentsi jooksul lootis toetuda – ja selles oldi edukad. Savisaar oli sümbol, kes oskas käituda ja olla täpselt selline, nagu peab olema üks peremees (hozjain). Just niiviisi valitses ta pealinna ja kõiki neid omavalitsusi, kus Keskerakond võimul oli. Kõik mäletame uhket vene kirikut Lasnamäe nõlval ja seda avamas käinud opritšnikute delegatsiooni eesotsas õigeuskliku tšekisti Jakuniniga. Viimase siinviibimine pidi näitama kohalikele venelastele, et linnapeal on Moskvas tugev toetus. Mäletatavasti juhtus siis ka väikene aps idarahaga, mis pidi ilmselt minema Keskerakonna positsiooni parandamiseks järgmistel valimistel. See aga peagi unustati.
Tema toetajate teise poole moodustasid eri põhjustel rahulolematud, kellele tundus, et iseseisvas Eestis on neile liiga tehtud. Näiteks nn uusrepresseeritud, kes ei saanud erastada endistele omanikele kuulunud elamispindu. Samuti need, kes arvasid, et kohustusliku ajateenistuse Nõukogude Liidu relvajõududes ja rublades saadud palga peaks hüvitama Eesti Vabariigi maksumaksja. Samuti liiga väikese pensioni saajad, keda Savisaar toetas isiklikult küttepuude, kartuli ja rahalise meeldetuletusega sünnipäeval. Või need majandustegelased, kes pooldasid lähedast koostööd Venemaaga sealse tohutu turu tõttu ja oleksid näinud hea meelega iseseisvat Eestit n-ö soometumas. Kõik rahulolematud kokku moodustasidki toeka valijate ploki.
Nimetatud kahe rühma panus tagas Savisaarele (Keskerakonnale) püsiva võimupositsiooni pealinnas Tallinnas ja tugeva positsiooni Eesti poliitikas, mille tulemusel oli Savisaare poliitiline kapital piisavalt suur. Mõlemale meeldis see, et Savisaar esindab „mõistete ehk ponjatije’te maailma“, kus kõik tähtsamad asjad otsustab peremees, mitte ei panda need paika lepingutega, mida tuleb kõigil täita (pacta sunt servanda). Selles maailmas, mida näeme jätkuvalt teisel pool Peipsi järve, on küll olemas ka õigus ja õigusnormid, kuid need kehtivad ainult siis, kui vaja, ehk siis, kui valitseja tahab. Valitsemissüsteemi tegevus ei sõltu mitte õigusnormidest, vaid peanoogutustest ja silmapilgutustest, vihjetest ja üksteisemõistmisest.
Õigusnormide suhtelisust ja paindlikkust vastavalt vajadusele demonstreeris Savisaar korduvalt, alates sellest, et ta tabati liikluseeskirjade rikkumiselt, ja lõpetades kohtuprotsessiga. Muidugi oli ta sellegi idamaise seaduspära ehe näide, et kõrge võimupositsioon toob hästi raha sisse ja kuni võimupositsioon on alles, ei esitata ka liiga palju küsimusi raha päritolu kohta.
Selline oli Keskerakonna valitsemisjoonise üks pool. Keskerakonna tasakaalust väljas olek avaldus aga selles, et erakonna juhtide hulgas oli ebaproportsionaalselt palju eestlasi. Nendelt ei eeldatud samal tasemel avalikku venemeelsust, kui oli juhil ja mõnel tema lähikondlasel, kuid nad pidid olema nõus postulaadiga, et venelaste positsioon Eesti poliitikas on liiga tagasihoidlik ja vajab parandamist. Loomulikult ei käinud jutt tegelikust mitte-eestlaste integreerimisest ühiskonda ja neile kui kodanikele võrdsete võimaluste loomisest, sest seda välditi kõigi vahenditega. Eestlaste ülekaal erakonna juhtide hulgas oli absoluutselt vajalik, et säilitada eesti rahvusest inimeste toetus valimistel kogu riigi tasemel.
Esimene suur kaotus tabas Keskerakonda siis, kui liider Savisaar pidi lahkuma aktiivsest poliitikast. Tema järeltulijale jäetud jalavarjud olid liiga suured ning omapärase kujuga, meenutades ühest küljest kalosse või kirsasid, kuid teisest küljest tippfirmade peokingi. Sellistega pole lihtne tantsu lüüa, mida näitas ka tulevik. Väärikat järglast peremees üles kasvatada ei suutnud, kuigi lubas vajadusel „uusi Boroditšeid toota poole aastaga“.
Erakonda juhtima asunud Ratas ei olnud võimeline jätkama asutaja peent poliitikat, kuid võib-olla polnudki niisugune balansseerimine muutunud poliitilises keskkonnas enam võimalik. Hambad risti peaministriks saamine pidi varem või hiljem kätte maksma, sest vene valijad ei andestanud võimuliitu nendega, keda nende meelest saab nimetada natsionalistideks või kellekski veel hullemaks. Kõlvart hääletas 2019. aastal ettenägelikult Keskerakonna juhatuses EKREIKE koalitsiooni vastu.
Rahvas rääkis, kui viimastel valimistel tabas Keskerakonda krahh, mis väljendus 10 koha kaotuses riigikogus. Varasema 26 koha asemel on nüüd Keskerakonnal riigikogus 16 kohta, mis kuulub hoopis teise suurusjärku. Sõda pani asjad põhimõtteliselt paika, sest just Ukraina toetamise osas lahknevad eestlaste ja venelaste arvamused, hoiakud diametraalselt. Ja Kõlvart pole targu Ukraina sõja teemat rutanud kunagi eriti aktiivselt käsitlema. Tallinna linnapeana oli see ka enam-vähem võimalik, kuid erakonna esimehena ilmselt mitte. Võib ainult ette kujutada, kuidas ajakirjanud hakkavad teda igal võimalusel pinnima Ukraina toetamisse suhtumise teemal. Erinevalt Yana Toomist, kelle Brüsselis udutamise kohta me siin Eestis palju ei tea, pole Kõlvartil võimalik siin olles istuda mugavalt kahel toolil korraga.
Kõlvart lubas võidukõnes toetuda Savisaare pärandile otsustavamalt, kui seda oli teinud Ratta juhitud erakond. Küllap oli see lubadus antud siiralt, kuid pole selge, mida tähendab edaspidi selle elluviimine. Siinkohal on vaja täpsustada, sest poliitiline maastik on Savisaare lahkumisest saadik muutunud. Erinevalt esimesest Keskerakonna valijate rühmast, s.t venelastest ja venekeelsetest, mille suurus on jäänud enam-vähem samaks, on eestikeelseid Keskerakonna valijaid praegu eri põhjustel palju vähem. Järelikult on aja nõue otsida toetust ennekõike just venelaste hulgast.
Siinjuures jätkab ta selgelt „venelastele liigategemise ja diskrimineerimise“ teemat, kujutades ennast ühe ohvrina. Kõlvart on Lasnamäe poiss, kes murdis läbi klaaslae, kuigi selle klaaslae peamine ehitusmeister nii erakonna sees kui ka kogu riigis on olnud ei keegi muu kui Savisaar ise. Klaaslagi pidi olema võimalikult tugev ja tagama venekeelsete valijate rahulolematuse olukorraga, seega püsiva toetuse Keskerakonnale. Savisaare tegutsemine teisel rindel ehk venekeelse hariduse jätkumine viiimasel kolmekümnel aastal pidi tekitama aga objektiivse olukorra, et Eestist pärit venekeelsed noored ei saa eestlastega võrdselt hästi hakkama.
Nüüd tasub väga tähelepanelikult jälgida, millise suuna võtab Keskerakond uue esimehe ja juhatuse all kolmes küsimuses. Esiteks Eesti positsioon toimuvas sõjas, s.t ühetähendusliku toetuse säilimine Ukrainale. Teiseks suhtumine venekeelsesse riiklikult korraldatud haridusse ja kolmandaks Vene kodakondsusega ja kodakondsuseta isikute valimisõiguse säilitamine. Vastused neile küsimustele panevad paika Keskerakonna saatuse esmalt Tallinnas ja seejärel kogu Eestis.
Juba praegu on selge, et Keskerakonna juhtgrupis leiab aset personaalse väljapudenemise protsess. Tallinna puhul on selgelt näha, kuidas linna võimupositsioonid mehitati Kõlvarti juhtimisel järk-järgult venelastega ja venekeelsete ametnikega. Seda lubas teha valimistulemus, mis pealinnas saadi valdavalt venelaste häältega. Uskuda, et Tallinna venelastest valijad annavad oma hääle edaspidi Keskerakonnas Kiige leeri kuulujatele, on lihtsameelne.
Pigem võib prognoosida, et Tallinnaga analoogiline protsess hakkab toimuma kogu Eestis ja nii mõnelgi senisel tegijal tasub mõelda, kas poleks targem astuda mõnda teise erakonda oma poliitilise karjääri jätkamiseks. Neil tuleb teha keeruline rehkendus saamaks teada, kui suur osa senisest valijate toetusest oli seotud erakonnaga ja kui suur osa personaalne, mille annab kaasa võtta. Üks asi on aga selge, kaotaja ei meeldi kellelegi, sest teatavasti, kui tsiteerida klassikut, „ei tohi olla nõrk, sest nõrku pekstakse“.
Kui keegi räägib nüüd niisugusest võimalusest, et pärast järgmisi kohalikke ja riigikogu valimisi on võim Tallinnas ja kogu Eestis Keskerakonna ehk venelaste käes, siis see perspektiiv meenutab eestimeelsetele inimestele õudusunenägu. Võib olla üsna kindel, et niisugune stsenaarium ei realiseeru, sest valijatel jätkus tervet mõistust selle õnnetuse vältimiseks juba mitukümmend aastat tagasi. Mäletatavasti flirtis Savisaar korduvalt teemal, kas Eestist peaks saama Euroopa Liidu ja NATO liige või mitte.
Kujutagem nüüd ette, et seisuga 2023 ei oleks Eesti ei Euroopa Liidus ega NATOs ning Ukrainas käiks selline sõda, nagu seal praegu käib, ja me kõik hulbiksime Savisaare pärandile toetudes mingis hallis tsoonis kahe suure väärtusmaailma vahel. Just sinna tahtiski meid kinnistada see suur juht ja õpetaja.
Eesti meedias on aeg-ajalt meenutatud Saksamaa luteri pastor Martin Niemölleri 1946. aasta luuletust „Kõigepealt tulid nad“ („Zuerst kamen sie“). Selles laseb pastor silme eest läbi lähimineviku, kus kõigepealt tuldi kommunistide järele, kuid ta oli vait, sest tema ei ole kommunist. Siis tuldi sotsiaaldemokraatide järele ja jälle ta oli vait, kuna tema pole sotsiaaldemokraat. Siis tuldi ametiühinguliikmete järele ning taas oli ta vait, sest ei ole ametiühinguliige. Seejärel tuldi juutide järele ning ta oli vait, kuna ta pole juut. Viimaks tuldi tema enda järele ega olnud enam kedagi, kes selle vastu oleks saanud protestida.
Loo mõte on siin see, et kordagi ei protestitud ühegi nimetatud rühma tagakiusamise puhul, sest vastav rühm oli ühiskonnas laialdaselt taunitud. Kuid kui lõpuks tuldi „meie“ järele, siis keegi ei saanud appi tulla, sest ükshaaval olid kõik rühmad elimineeritud. Seega, lastes mingisuguseid vähemusi eemale tõrjuda, alla suruda neid aitamata või isegi kiusamisega kaasa minna, jõuame lõpuks olukorda, kus järg on meie käes. Järgnevalt juhiksin tähelepanu kahele tühistamiskultuuri tagajärjele. Esiteks: sellele, kes on saanud hakkama või väidetavalt saanud hakkama millegi taunitavaga, ei julgeta üldiselt appi minna. Teiseks: tühistamiskultuuris on kogukonda või rühma kuulumise üks alus ühine kriitikaobjekt, kuid kui see objekt juhtub olema oma rühma liige, siis ei leita õiget tegutsemisviisi. Mõlemad tagajärjed on pikas perspektiivis ohtlikud.
Tühistatavat ei toetata
Kui keegi kasutab praegusel ajal sõna „tühistamine“, siis sageli nähakse ütlejas kedagi, kes on tagurlik. Kedagi, kes on progressi, vabaduse ja emantsipatsiooni vastu, kes on traditsioonides ja stereotüüpides kinni. Kuid eri maailmavaateid on alati olnud, mõned neist on tulevikku suunatud, teised olemasoleva säilitamisele orienteeritud või isegi vaatega minevikku. Alati on olnud uute ideede eestvedajaid, alati on olnud ka muudatuste vastaseid. Olgu see tehnoloogiline areng, nt aurumasinad ja nende vastu võitlejad, või poliitilised muudatused, nt naiste valimisõigus. Kuid tühistamine ei ole lihtsalt poolt või vastu olemise küsimus. See on küsimus sellest, et keegi tuleb üldse ja täielikult kõrvale heita, kuna on saanud hakkama millegi taunitavaga. Mis see taunitav on, ajas muutub, nagu nägime Black Lives Matterliikumise haripunkti ajal mõne aasta eest, kui maha võeti kunagi suure au sees olnud isikute kujud, kuna nad olid omal ajal olnud seotud orjapidamise, kolonialismi ja muu sellisega.
Kuidas selline asi, mida me alati taunime, saab üldse juhtuda? Kuidas reageerida? New Yorgi tänavaelu.
Need on muidugi üpris selged näited taunitavatest tegudest, kuid isegi need on tekitanud palju vaidlusi. Eestis on olnud hulgaliselt analoogilisi debatte, mis ei ole nii selged. Kui jätta kõrvale see, kas kunagiste NSVLi poolel võidelnute kujud või Punaarmee võitu tähistavad sümbolid tulnuks maha võtta juba kolme aastakümne eest või järk-järgult, või midagi ikkagi alles jätta, siis on meil üsna erinevaid nn tühistamiskultuuri kuuluvaid juhtumeid. Meil on olnud sportlasi, keda on avalikult kritiseeritud, kuna nad ei võtnud Ukraina-Venemaa sõja küsimuses selgelt „meie“ poolt. Meil on muusikuid, kes käisid Venemaal pärast selle sõja puhkemist ega osanud või tahtnud samuti poolt võtta. Aga meil on ka maailmavaate pärast tühistatuid, olgu tegemist neoliberalismi pooldajate, paremäärmusluse propageerijate või hoopis vasakpoolsetega. Juhan Smuuli küsimus on olnud tähelepanu all, kuna ta töötas kommunistide heaks ja aitas inimesi küüditada.1 Praegu on meil vaatluse alla sattunud Debora Vaarandi juhtum, keda süüdistatakse enam-vähem samades pahategudes, ning ühelt Tallinna majalt eemaldati tema mälestustahvel.2
Seega meie ühiskonna puhul ei saa öelda, nagu oleks „tühistamine“ kasutuses valdavalt siis, kui kõne all on paremäärmuslikud teod või sõnad, aga mitte vasakpoolsete teod või sõnad. Kuid kõigil neil juhtudel on üks ühine joon: kui minevikutegelased kõrvale jätta, siis praeguses ühiskonnas elavatel nn süüalustel reeglina toetajaid ei ole ja kindlasti ei paista need toetajad avalikkuses silma. Näib olevat välja kujunenud hirm, et juhul, kui hakata neid inimesi toetama, siis äkki see kuidagi nakatab, hakatakse mindki nendes tegudes süüdistama, kaassüüdlaseks pidama. Või vähemalt kellekski, kes ei võta selliseid tegusid tõsiselt. Pigem olen vait. Seetõttu torkaski silma Peeter Helme juhtum, kelle raamatuesitlust külastas pärast nn pedofiiliaskandaali õiguskantsler. Ning saanud tugeva kriitika osaliseks, õiguskantsler hiljem kahetses esitlusel käimist.3
Tühistamiskultuuri puhul on maailm must-valge. Tühistamiskultuuri ajastul inimesel vigu olla ei tohi. Täpsemalt öeldes, muidugi mitte minul, vaid teisel inimesel ei tohi olla vigu. Kes on hukka mõistetud, teda võib ja tulebki rünnata ja kritiseerida.
Kuid mitte toetada või isegi suhelda. Muidugi ei ole must-valge maailmapilt omane vaid tühistamiskultuurile. Ka populismi puhul ei ole tähtis maailmavaate sisu, mida seda kasutades edendatakse, vaid selgepiiriline ühiskonna jaotus kaheks. Lihtsustatult on see ühiskonna jagamine heaks rahvaks ja halvaks eliidiks. Kuid must-valge maailm piirab inimese vabadust. Kogu aeg pead jälgima, mida sa ütled. Ja jätad igaks juhuks paljugi enda teada. Endine president Kersti Kaljulaid märkis presidendi roosiaia vastuvõtul 20. augustil antud intervjuus väga õigesti, et kui me sildistame ja solvame inimesi ega aruta ideid, siis me ei mõista neid ideid ega saa aru, mida inimesed mõtlevad.4 See on omane ka tühistamiskultuurile. Ennekõike on see oht sõnavabadusele. Ning suuresti läbi enesetsensuuri. See omakorda tekitab olukorra, kus mõistlik dialoog puudub. See on nii, isegi kui sama argumenti kasutavad need, kes ise on väga kaugel eri vabaduste võimaldamisest, sh paremäärmuslased ja konservatiivid, ning kes just ise õigupoolest must-valget maailmapilti kultiveerivad.
Enesetsensuuri võimendab risk, et praegu sobiva käitumise või väljaütlemise eest võidakse sind kunagi karmilt karistada, sind võidakse „tühistada“, kui arusaam sobivast ja mittesobivast ajas muutub. Millega põlu alla satutakse, seda ei saa ennustada. Veel vähem sõltub inimesest endast, kuhupoole olud liiguvad. Näiteks Nõukogude okupatsiooni ajal võis Eestis endale ebameeldivat inimest, ütleme kirjanikku, süüdistada kodanlikus natsionalismis. Ja tema käekäik võis selle tagajärjel tõenäoliselt kõvasti kannatada. Hiljem, kui omariiklus taastati, oli eesti rahvuse ja kultuuri arengu esiplaanile tõstmine just, vastupidi, kiidetav. Võiks öelda, et omaaegne õhkkond Eesti NSVs, kui natsionalismisüüdistus hävitas karjääri või kui ei läinud veel hullemini, oli tühistamiskultuuri sarnane. Ennekõike oli ka sellele omane, et üldiselt ei julgenud keegi põlu alla sattunuid avalikult toetada.
Tühistamine ja identiteet
Tühistamiskultuuriks (ingl cancel culture) on nimetatud viimase tosina aasta jooksul väga palju kõneainet pakkuvat nähtust, siis kui avalikus debatis, tavaliselt meedias või ühismeedias, kedagi diskrediteeritakse ja kritiseeritakse tegude või väljaütlemiste pärast, mida tajutakse ebakorrektsena, kedagi solvavana või ebaõiglasena. Kutsutakse üles neid inimesi boikoteerima, oma ametist tagasi astuma, rahvast neid avalikult hukka mõistma. Kui nii läheb, siis öeldakse, et see inimene on „tühistatud“. Ühelt poolt on tegemist õige sooviga vähendada ebaõiglust, ebavõrdset kohtlemist, ahistamist, stereotüüpset mõtlemist jne, kuid teiselt poolt võidakse hukka mõista liiga kiiresti, teemasse süvenemata või millegi pärast, mis ei pruugi olla kooskõlas reaktsiooni tugevusega. Võib öelda, et eesmärgid on asjakohased, kuid meetod nendeni jõudmiseks sisaldab ohtusid. Muidugi kannatavad rünnaku alla sattunud inimesed, keda võidakse ebaproportsionaalselt karmilt karistada. Kui karjäär on läbi, siis ei saa väita, et isikule oleks antud võimalus end muuta, kogetust õppida. Nii halvasti ei pruugi alati minna, kuid see on võimalik. See pole ainus tagajärg, vaid mõju on ühiskonnas laiem kui ühe inimese saatus.
Kuigi termin „tühistamiskultuur“ pole laialdaselt kasutusel olnud kuigi palju aega, on sellesarnaseid boikoteerimise vorme mõistagi varemgi eksisteerinud. Ent tühistamine on selgemalt kui varasemad analoogiad seotud identiteediküsimusega. Sellega kaasaminek, s.o mõne inimese, liikumise, nähtuse või stereotüübi vastu võitlemine, mida sinuga sarnaselt mõtlevad inimesed samuti teevad, on ühtlasi nendega ühte kogukonda kuulumise kinnitus. Isegi kui seda kogukonda või rühma seob ka palju muud.
Kuid mis juhtub tühistamiskultuuri tingimustes siis, kui hoopis „meie“ inimene saab millegagi hakkama, mida me teiste puhul ei salli? See tekitab kindlasti palju nõutust. Selline näide on meil just hiljaaegu esile tõusnud. Kui tekkis nn idavedude skandaal, siis kindlasti olid Reformierakonna toetajad nõutud. Kuidas jõudis see, mida me alati taunime, meie juurde? Kuidas selline asi saab üldse juhtuda? Hukka mõista me ise seda muidugi ei saa, kuid kuidas reageerida? Äkki see ei vasta tõele? Või kui vastabki, siis ehk see on andestatav, kuna muidu on oht „teiste“ võimule saamiseks? Seda laadi kaalutlusi on ühismeedias olnud palju näha. Sellist küsimust ei saaks tekkida, kui see ei oleks identiteediküsimus. Kriitikat peaministri suhtes on suuresti eest vedanud meie ajakirjandus. Ühtedele on see ainuvõimalik, poliitikute silme all hoidmine ongi meedia ülesanne. Teistele, s.o omadele, on tegemist ajakirjanike poolt kiusamisega, mille põhjus on minevikus. Näiteks selles, et ajakirjanduse käibemaks tõuseb.5 Must-valges maailmas ei saagi see teisiti olla. Pole üllatav, et peaminister kasutas olukorda kirjeldades sõna „nõiajaht“.6 On täiesti enesestmõistetav, et kui Reformierakonna toetaja oleks silmitsi samasuguste kahtlustega mis tahes muu erakonna juhtfiguuri puhul, ta mõistaks selle selgelt ja pikemalt kaalumata hukka. Aga nagu öeldud, must-valges maailmas ei saagi see teisiti olla.
Olulisem siin on siiski muu. Me ei näe ka seda, et Kaja Kallast kuigivõrd selles olukorras toetataks, kui Reformierakonna enda inimesed välja jätta. Seda toetust ei ole näha olnud muidu erakonda üldjuhul soosinud arvamusliidrite poolt. Nende poolt, kes muidu „teiste“ puhul eksimusi alati ühismeedias või tavameedias valjult kritiseerivad. Siin võib selgitus vähemalt osaliselt olla mainitud identiteediküsimuses. Sest niipidi identiteet, kuuluvustunne kogukonda või rühma, tühistamiskultuuris ei kinnistu. Kuuluvust ei tugevdata selle kultuuri kontekstis „omade“ toetamise kaudu, kui need on sattunud mõne teo või ütlemise pärast „tühistamise“ ohu alla. See kinnistub vaid ühise vaenlase, ühise kriitikaobjekti kaudu. Mõistagi on pikemas perspektiivis ohtlik see, mis puudutab rühmade ja kogukondade sisemist usaldust. Meil on selle kohta tabav ütlus, et „sõpra tunned hädas“, mis ei tähenda siiski seda, et sõbra vigu ei nähta või neist ei saa rääkida.
Kas tühistamiskultuur on tingimata halb? Väidetakse, et tühistamiskultuuril on ka tulemusi. Näiteks võimaldab see vähem võimu omavatel inimestel sekkuda, aitab marginaliseeritud inimestel paremal positsioonil olijaid vastutusele võtta, kui õigussüsteem ei toimi. Nii leitakse, et nn tühistamine on aidanud ühiskonda paremaks muuta. Sellega võib paljudel juhtudel nõustuda. Loomulikult, kui meie enda kohalike teemade juurde naasta, on ahistamine, pedofiilia, Venemaal esinemine või seal kauplemine, ebavõrdset kohtlemist põlistavad stereotüübid halvad. Pedofiilia ja ahistamise vastu tulebki võidelda. Mõned teised juhtumid on võib-olla vähem selged. Kuid miks ei peaks siis selliste ülesastumistega seotud isikuid ruttu ja valjult hukka mõistma, kogukonnast välja heitma, ametist kõrvaldama ja neid boikoteerima? Miks üldse toetada kedagi, kes ilmselt on midagi laiduväärset teinud?
Kuid selles just asi ongi. Kui tegemist oleks ühiskonnas suure au sees oleva isikuga, siis kui suurt julgust nõuab tema toetamine? Mitte mingisugust. Aga avalikult hukka mõistetud inimese toetamine nõuab tühistamiskultuuris erilist julgust. Pikas perspektiivis on see ennast õõnestav. Kui loo algust meenutada: me tunneme end süütuna, me ei sekku, kui keegi kõrvale heidetakse, kuid ka meile ei tulda hiljem appi, kui me ise tähelepanu alla satume. Hukka mõista on lihtsam, või õigem oleks öelda, et ohutum, ning see ühtlasi liidab, sest meil on ühine vaenlane. Kuid kokkuvõttes tühistamiskultuur õõnestab nii sõprussuhteid kui ka usaldust inimrühmades ja kogukondades. Sellised on tühistamiskultuuri tagajärjed.
Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumist varjutavad kahtlused
MATI MANDEL
Teatavasti said Jüri Vilms, Arnold Jürgens, Johannes Peistik ja Aksel Rünk 105 aastat tagasi sündinud Eesti Vabariigi esimesteks märtriteks. Saadetuna 1918. aasta märtsi lõpul välismaale verivärskele Eesti riigile tuntust koguma, jäid nad üle Soome lahe minnes Suursaare kandis kaduma. Ametliku teabe järgi hukati mehed 13. aprillil Helsingis sakslaste poolt, kaevati 1920. aasta detsembris välja, toodi Eestisse ning maeti auavaldustega kodukohtadesse. Paraku on kogu lugu paras mõistatus. Korduvalt on avaldatud kahtlust, kas ikka toodi Soomest ära õiged surnukehad.
Juba 1919. aasta algul asus Eesti saadikute kadumisega tegelema Jüri Vilmsi sõber ja erakonnakaaslane advokaat Tõnis Kalbus. Juulikuus otsustas valitsus moodustada kolmeliikmelise uurimiskomisjoni eesotsas Kalbusega. Alustati Käsmust, kus küsitleti kõiki, kes meeste lahkumisest midagi teadsid. Siis sõideti Vaindloo saarele. Seal intervjueeriti majakavahte, kes olid mehi jääl näinud. Järgnevalt sõideti Suursaarele, kus läviti Soome võimudega. Käidi ka Suur-Tütarsaarel ja Kotkas. Saadi vaid ebamääraseid teateid.
End pakkus Vilmsi ja tema kaaslaste kadumislugu uurima Peeter Matzi nimeline eestlane, kes oli olnud Vabadussõjas tegev Soome vabatahtlikega. Oskar Kallases, kes oli siis Eesti esindaja Soomes, Matz usaldust ei äratanud. Samal ajal võtsid temaga ühendust Vilmsi uurimiskomisjoni liikmed Tõnis Kalbus ja Jakob Kuus. Matz oli arvanud, et Vilmsi kadumise kohta võiks andmeid saada Soome valgete peakorterist või revolutsiooniaegsest punaste salaorganisatsioonist. Oma sõnul õnnestuski Matzil leida kaks isikut, kes esinesid varjunime all, kuid kes olid teadlikud nelja eestlase saatusest. Neist üks oli Joel Simon Krapifsky, teine Aleksander Belostotsky. Matzilt saadi ka väidetav mahalaskmisfoto.
Krapifsky rääkis, et 13. aprilli hommikul olid nad saanud Fredrikintori juures vangideks 18 venelast ja 2 punasoomlast, kes viidi Töölö suhkruvabrikusse Saksa staapi ülekuulamisele. Saksa leitnant Giers oli öelnud, et neil on seal juba neli eestlast. Tund aega kuulatud üle ka venelasi. Kella 11 ja 12 vahel viidud kõik vangid tagahoovi ja lastud maha.
Aleksander Belostotsky rääkis, et oli saanud enne hukkamist eestlastega rääkida. Ta mäletas, et suhkruvabriku tagahoovis oli esmalt maha lastud eestlased, siis venelased. Eestlaste surnukehad pandi vankrile ja viidi enne ära, seejärel tehti sama venelastega. Belostotsky: „Eestlased visati algul hauda ja haud jäi lahti, kui mina lahkusin. Ma ei tea, kas samasse kohta maeti teisi, kuid arvan, et seda tehti, sest haud oli neljale inimesele liiga suur, neli korda kaks ja pool meetrit. Kuid eestlased leiduvad kindlasti põhjast.“
Matz oli andmeid saanud ka teiselt väidetavalt pealtnägijalt. Selleks oli endine politseinik Harald Nordström. Tema oli nende kaitseliitlaste hulgas, kes vange suhkruvabrikusse konvoeerisid ning hukkamist nägid. Nordström rääkis, et surnukehad pandi mööblivankrile ja kaeti niinmattidega.
Haua asukohta oli Matzile näidanud Belostotsky. Sellise Matzi aruande põhjal koostati ka Eesti ametlik hukkamise versioon. Korduvalt uuris Vilmsi ja tema kaaslaste kadumise lugu ka Soome pool, kuid ei leidnud midagi.
Jüri Vilms, Arnold Jürgens ja Johannes Peistik.
1997. aastal ilmus Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi raamat „Jüri Vilmsin kuolema“, eestikeelne tõlge Erkki Bahovskilt 2004. aastal („Jüri Vilmsi surm“). Selles raamatus toob Seppo Zetterberg ära kõik üksteisele vasturääkivad ja muidu kahtlased kohad kogu selles loos, peatudes pikemalt nn mahalaskmisfoto koopial. Hoolimata nõudmistest ei olnud Matz suutnud tuua originaalfotot. Tegu ongi võltsinguga, ja mitte ainult selle tõttu, et fotokoopiale on ilmselgelt Arnold Jürgensi nägu juurde monteeritud. Kui meenutame, et esmalt lasti maha neli eestlast, siis fotol on näha hoopis kuut mahalastavat. Kokkuvõttes kirjutab Soome ajaloolane, et ta kahtles Vilmsi haudade ehtsuses juba varem, pärast kõigi Vilmsi ja tema kaaslaste hukkumisega seotud väidetavate kohtade külastamist ja raamatu koostamist aga veel enamgi.
Kuid vähe on tähelepanu pööratud arhiivis säilitatavale laipade väljakaevamisprotokollile 1920. aasta 9. ja 10. detsembrist, millele on alla kirjutanud Asutava Kogu liige Tõnis Kalbus, leitnant Peter Matz ja Tallinna keskhaigemaja juhataja dr K. Sibul. Väljakaevamisele tuli neli politseinikku ja kuus töölist. Esimesel päeval kaevati kell poole neljani, mil hakkas pimenema. Ööseks jäi valvama kaks politseinikku. Hommikul leiti haud puutumata olevat ning alustati surnukehade väljavõtmist. Protokollist on lugeda järgmist.
„Ühishauast võtsime 32 surnukeha välja. Surnukehad olid niivõrd ära mädanenud, et näo järele ühtegi ära tunda ei võinud. Kuid aluspesu ja osalt riided oli sedavõrd terved, mis otsitavate isikute üle täieliku võimaluse andsid selgusele jõuda. Nende äratundmist kergendas asjaolu, et meie teadete järele nad üheskoos haua põhjas roguskiga kaetud pidid olema.
Haua keskelt leidsime ära mädanenud roguski tükid. Sealt võtsime ühe surnukeha välja. Temal olid jalas valge-musta ruudulised aluspüksid ja särgi peal punased tähed „A R“. Rünki vanematelt kaasa saadud aluspesu riideproov oli surnul jalas olevate aluspükstega täiesti sarnane. Niisugused aluspüksid leidsime ainult ühel surnul jalas. Ette toodud asjaolud tõid meid kindlale otsusele, et Aleksei Rünkki surnukeha ära tundnud oleme.
Järgmine surnukeha sai säältsamast kohast välja võetud, kust A. Rünki oma. Temal oli seljas hall villane mahapöördud kraega spordi-särk, ning valge alussärgi peal tindiga kirjutatud märk „Jürg…„ Taskus oli tal kuld sõrmus ja 5-penniline Soome vask raha. Et A. Jürgensil, kui ta Käsmust välja sõitis, hall villane spordi särk seljas oli, mida ka mahalaskmise ajal ülesvõetud päevapilt tõendab, et särgi peale kirjutatud märk „Jürg…„ tõesti Jürgens tähendab, ning lõpuks, et see surnukeha A. Rünkiga üheskoos oli, jõudsime kindlale otsusele, et Arnold Jürgensi ära tundnud oleme.
Kolmas surnukeha sai säält samast välja võetud, kust kaks esimest. Oma kogu poolest oli ta suurem, kui kaks esimest. Seljas oli tal valge särk, traksid pükstel peal. Pahemal pool oli kubeme kanal /canalis inguinalis/ täiesti lahti, nii et kaks sõrme vabalt sisse mahtusid nii kaugele kui sõrmed ulatusid, kuna parempoolne kubeme kanal täiesti kinni oli. See asjaolu tõendab, et tal soolikad kubemesse käisid.
Et kolmas leitud surnukeha Rünki ja Jürgensiga üheskoos oli ja kogu poolest suurem, et Vilmsil vana Juhan Vilmsi, dr Koniki ja dr Püümanni tõenduste järele tõesti soolikad pahemasse kubemesse käisid, tulime kindlale otsusele, et Jüri Vilmsi surnukeha ära tunnud olime. Neljandal surnul, kes kolme esimesega üheskoos oli, olid seljas hall spordi-särk, villane pruun kuub ja vest. Temas tundsime Johannes Peistiku surnukeha ära.“
Kui meenutada Belostotsky tunnistust eestlaste matmisest enne punakaartlasi ning seada väljakaevamisandmed kahtluse alla, siis tuleb küll küsida, kuidas on võimalik, et suvalisest massihauast kõige alt leitakse just niisuguste riietusesemete ja tunnustega surnukehad? Enne väljakaevamist oli sugulastelt, muide, saadud andmeid kadunute riietuse kohta, Rünki isalt koguni Aleksei aluspükste riideproov (seda riideproovi ja jalas olnud pükste riideproovi fotosid säilitatakse rahvusarhiivis).
Hiljuti ilmus veel teave, et Rootsi sõjaarhiivist on leitud Rootsi vabatahtliku päevik, milles kirjeldatakse kolme eestlase mahalaskmist 1918. aasta aprillikuu lõpul hoopis mujal, nimelt Hämeenlinnast põhja pool Hauhos. Neidki hakati käsitlema kui Vilmsi ja tema kaaslasi. Seda lugu on põhjalikult käsitlenud Eesti Ekspressi artiklis „Kas Jüri Vilmsi hukkasid rootslased?“ Pekka Erelt. Tõendid, et Rootsi sõjaarhiivi leid käsitleb just Vilmsi ja tema kaaslaste hukkamist, ometi puuduvad. Ja ikkagi on selline kahtlustus üles kerkinud. Isegi internetis käsitletakse just seda versiooni nüüd Vilmsi ja tema kaaslaste hukuna.
* * *
5. augustil avati Lääne-Virumaal Ao külas Jüri Vilmsi kaaslase Arnold Jürgensi sünnikohas talle pühendatud mälestuskivi. Kivi juurde pandi üles ka teabetahvel, kus on kirjas Eesti Vabariigi esimeste märtrite lugu. Kivi avamisel avaldasid Vilmsi ja Jürgensi sugulased arvamust, et juhtumi uurimist tuleb jätkata. Tänapäeval on see juba võimalik. Välja tuleks kaevata arvatav Vilmsi või Jürgensi luustik ning võrrelda nende ja sugulaste DNAsid. Ka hiljutisel Vilmsi suguvõsa kokkutulekul oldi ühisarvamusel, et tahetakse teada tõde. Kas see ei ole lausa riiklik küsimus?
Näituseprojekt „Kunst antropotseeni ajastul“ Kumus kuni 8. X, kuraatorid Linda Kaljundi, Eha Komissarov, Ulrike Plath, Bart Pushaw ja Tiiu Saadoja, roheliste praktikate kuraator Karin Vicente, kujundaja LLRRLLRR (Laura Linsi ja Roland Reemaa) ning graafiline disainer Maria Muuk.
Oktoobri alguseni on Kumus avatud antropotseenist inspireeritud näitus, kus lõimuvad kunst ja kliimakeskne mõtteviis. Arvustuses soovin kiita näituse uudset ülesehitust ja kõnekat teemavalikut. Ühtlasi lisan paar märkust, mis võiksid näituse tõlgendamisel kasuks olla. Kuigi lääne eluviisi jätkusuutlikkus kraabib loodustundlikke hingi juba aastaid, on keskkonnateadlikkuse suurendamise püüe ja arutelu vägagi tervitatavad. Milliseid samme tuleb ikkagi astuda, kui nähakse elupaikade hävinemist ja kliimasoojenemist lahti rullumas otse oma silme ees?
Mis on näitusel õnnestunud?
Näitusel on vaatluse all aktuaalsed keskkonnaprobleemid, kuid sellega ühes on ette võetud ka küsimus, kas kunstil on võime kliimaprobleeme kajastada ja lahendada. Näituse teoks saaminegi peegeldab, et Eestis on arvestav hulk inimesi, kellele ökoloogiline vaesumine on probleem ning tänu teadlikkusele tuuakse inimese põhjustatud ökokatastroof külastajate silme ette. Ühtaegu ei puudu näitusekorraldajatel ka enesekriitika. Nad uurivad, milline teguviis oleks õigem: kas kunstiteos lendab Eestisse või kunstihuvilised välismaa kunstisaali? Mis juhtub eestlase enesekuvandis siis, kui metsarahva identiteet seatakse kõrvuti põlevkivi kui tähtsa kivimi kaevandamisega Eesti iseseisvumise ja rahvuse kujunemise loos? Need on ainult paar kriipivat küsimust, mis näitusesaalidest hinge poeb. See on väga tänuväärne vaatenurk, sest keskkonnateadlikkus käib ühte jalga eneseteadlikkusega ning vaevalt leidub mõni keskkonnapatust puhas inimene, kuigi meile on looduslähedase rahva kuvand hingelähedane.
Inimene, ka Eestis, saab kõigiti loodust ekspluateerida. Näituse keskmes on Eesti suure keskkonnamõjuga majandustegevus: tööstuslik põllumajandus, süsinikupõhine põlevkivimajandus, kapitalism, industrialiseerimine ning selle mõju põlisrahvastele, pinnasele, metsale jms. Samuti osutatakse teostega – maalidest skulptuuri ja installatsioonideni –, et antropotseenil on ilmseid ja varjatuid külgi ning ega me täpselt teagi, millal saab tasakaalustatud inimmõjust looduse häving.
Ludmilla Siim (1938). Natüürmort linna foonil. 1974. Õli. Eesti Kunstimuuseum
Eesti viimase 150 aasta kunsti on vaadatud tänapäevase keskkonnateadliku pilguga ning näitusel ringi käies pakub tõesti rõõmu näha prohvetlikke kunstnikke, kes looduse murenemist juba aastakümneid tagasi ette nägid. Näiteks Peeter Lauritsa ja Jüri Palmi töödes leiab tunnistust, et kunstnikud on märganud teravusi, mida üldsus tunnustas alles aastakümneid hiljem. Kapitalism tõi Eestisse kõigepealt vabaduse maitse ning alles seejärel tõdemuse, mida ühes sellega allavoolu laseme – nii näikse kujutavat Peeter Laurits varastel 2000ndatel. Jüri Palmi 1971. aasta teos pinnase biosfäärist võimaldab vaadata jalge alla: kõrbeline elust tühi muld seiskab taimede kasvu. Keskkonnaohte teadvustavaid töid täiendab õnneks mõni näitusetöö, mis käivitab tunde, mida keskkonnakriisis elamine tähendab. Selles valguses tõstan esile Anu Põdra nukufiguuri, kus näen ennast kaitsvas asendis tundlikku elusolendit keset ebakindlust ja pimedat progressi. Samuti mõjub Silvi Liiva graafikas looma kaisutamine peatse minevikuna, sest vahetu kokkupuude loomadega aina kaugeneb inimesest. Ilma tundlike töödeta oleks näitus liiga intellektuaalne, didaktiline ja isegi väsitav, sest oleks jäänud osutamata küsimus, miks antropotseen meid üldse häirib. Inimese ajastu peaks ju olema inimesele elamiseks vägagi mugav koht.
Näituse kõige silmapaistvam saavutus on aga väljapaneku ülespanemise telgitaguste paljastamine. Kõikides saalides alates sissepääsust on viidad ja selgitused, kuidas näitust ette valmistati, mis materjale on kasutatud ja kui palju neid kulus, mis osa neist on taaskasutatav ning kust on tööd pärit. Nii sain ma teada seinavärvist, raamidest, siltide koostisest kui ka füüsilistest tingimustest, mis näituseruumidele on seatud. Nüüdiskunstnikud on mõtisklenud oma tegevuses ja teoste valmimisel, kui suurel määral see saab keskkonnasõbralik olla. Kogu mainitud peegeldus on kujundanud näituse metaruumi – saali, mida füüsiliselt ei ole, kuid mis on siiski ülimalt kõnekas. Seda eriti näituse kavatsuse tõttu panna proovile kunsti võime ennast läbi näha. Külastajana oli mul huvitav vaadata kuraatorite, näitusemeeskonna ja kunstnike olmeküsimustesse. Argisuse oleks saanud teha veel jõulisemaks, avaldades näituse kulud: kes kui palju teenis, millises mahus ja kust saadi näituseks raha ning millised olid rendi-, materjali- ja kommunaalkulud. Igal juhul toimib näituse olme kirjeldamine uudselt. Väljapaneku infrastruktuuri täppisnäitamine on ühtaegu ka kunsti poliitiliste ja ideoloogiliste institutsioonide läbivalgustamine. Kas pärast tehtud töö ja kulude nägemist oskan ehk paremini väärtustada kunsti panust? Sellega seoses tuleb mainida, et näitus tuletab meelde Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti gaasitoru projekti. Arhitektuuriteadlane Jane Rendell on kirjutanud gaasitoru-vihikus infrastruktuuride kunstilisest ja poliitilisest jõust. Gaasitoru on infrastruktuur, mille gaasitarnimise võime on kunstikeskkonnas peatatud. Seistes silmitsi reaalse, kuigi düsfunktsionaalse esemega, mõtleb inimene loodetavasti (tollal odava) gaasi ja selle saamiseks vajalike mitte nii odavate tehingute üle. Rendell sõnab: „Pole kahtlustki, et infrastruktuuri ühiskondlikuks ülesandeks on tagada eluliselt vajalike ainete pidev ja ühtlane tarnimine, kindlustada voogude ühtlus, pehmendada nõudluse ja pakkumisega seotud probleeme, muutes võimalikuks nii igapäevaelu kui ka teiste projektide teostamise. Selles mõttes toimib infrastruktuur paljuski nagu ideoloogia: see kehtestab end esemelise maailma „loomuliku olekuna“.“1 „Antropotseeni“ näituse telgitaguste eksponeerimine toimib sarnaselt Veneetsia gaasitoru saavutatuga. Näitusel kritiseeritakse kunsti tegemise kirjutatud ja kirjutamata seadusi. Väljapaneku tulem on muu hulgas soov luua kestliku näituse mudel tulevaste ettevõtmiste tarbeks.
Näituse nõrk infrastruktuur
Näitusega uuritakse hüüdlause „Tere tulemast inimese ajastusse!“ tuules, kuidas planeedi tulevikku ette kujutada. Juhin tähelepanu kahele näitusetekstist ja keskkonna kujutamise tavast võrsuvale nn vaimse infrastruktuuri murele. Antropotseeni mõiste kriitikavaba kasutamine on probleemne. Küsitav on ka näitusematerjali üleküllus, mis lahjendab keskse küsimuse – üleilmse keskkonna hävimise – paljude väiksemate alateemade vahel. Võimetus piiritleda ja lahendada üht läbivat keskkonnaprobleemi, olgu selleks siis saastumine, rahvaarv või süsinikupõhine majandus, annab põhjust paljudeks kliimamuutuste aruteludeks. Ometi on see ka tõde: keskkond on kõikjal, kus liigume, ja näeme selle pragunemist peaaegu kõiges. Esmalt käsitlen antropotseeni kontseptsiooni ja seejärel pakun välja veel ühe viisi, kuidas looduse kadumise igihalja probleemiga edasi tuleks minna.
Antropotseen on akadeemilistes ringkondades populaarne aruteluteema. Viimaste aastakümnete jooksul on mõiste saanud vägagi populaarseks, kuid selle kasutamisele on tekkinud ka kriitikuid. Näiteks ökoloogid Andreas Malm ja Alf Hornborg väidavad, et antropotseeni nimetus on sügavalt ekslik, sest see omistab kliimamõju inimliigile. On aga ümberlükkamatult selge, et maaressursside ammendamine on ühiskonna- ja kultuurispetsiifiline nähtus ning seetõttu ei jagune vastutus keskkonnakahju tekitamise eest sugugi kõigi ühiskondade vahel võrdselt.2 Kapitalotseen võiks olla antropotseeni asemel täpsem termin, kuna see viitab konkreetselt majandussüsteemile, mis teenib kasumit odava tööjõu ja odavate tootmisvahendite abil. Näiteks on Jason W. Moore ja Raj Patel oma raamatus kirjeldanud üksikasjalikult odavalt tootmise viisi, mis on võimaldanud väikesel inimhulgal omandada suuri rikkusi teiste arvel.3 Teisisõnu, keskkonnakahju tekitamise saab suuresti kirjutada suurtöösturite ja rikaste riikide jõuka elanikkonna eluviisi kraesse, mitte kõigi maade või siis rohke rahvaarvuga, vaeste ning mittetootlike maade süüks.
Jüri Palm (1937−2002). Põuane muld. 1971. Õli. Eesti Kunstimuuseum
Esimeses saalis asuv holotseeni geoloogiline näide on hea lähtekoht, et mõtiskleda inimese võime üle mõista tuhandeid aastaid kestvaid ning meie tajust väljapoole jäävaid protsesse. Kuigi näitusel kasutatud antropotseeni seletus on kindlapiiriline – inimesed mõjutavad tänapäeval loodust enneolematul viisil –, tasuks siiski kahelda, kas kõik inimesed on süüdi ja kas me teame kõike, mida võiksime teada. Õnneks leiab näitusel vihjeid, et kõik inimesed ei ole panustanud antropotseeni kujunemisse. Sellest räägivad kujukesed põlisrahvaste pärandist, millega viidatakse kolonialismile: maade anastamise ja teiste inimeste ärakasutamise tagajärjed ongi natuke sobivam nimetus praegusele keskkonnakriisile kui lihtsalt inimmõjuline planeet. Kliimakriisi on põhjustanud väikese arvu inimeste otsused ning vastuseisu on vägivallaga maha surutud; ekspluateeriva mõtte- ja teguviisi kõrval on teisi seisukohti teadlikult eitatud ja summutatud.
Näituse saatetekstis on väidetud, et inimmõjulise planeedi keskkonnaprobleemide osas ei tohi kunstnikud ja muuseumid jääda kõrvaltvaatajaks. Jälgides aga Eestis areneva petrokultuuri (põlevkivikaevandamine ja väärtustamine) kunstilisi jäädvustusi, jäi minu meelest puudu selle teadlikust vastandamisest. Sotsialistlikes töödes ilmneb kaunilt usk progressi ja tehnoloogiasse, millega kiideti heaks tööstuslik areng. Selletaoline eufooria ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud, ükskõik kas kõneleme fossiilkütustest või uutest energiatest. Tiit Pääsukese maalitud auto metsas seab siiski kahtluse alla, kas autosõit metsa kui võimalus hoida ühendust loodusega on siiski edu ja innovatsioon. Kaasaegse kunsti ja muuseumi roll ei saa üksiti olla katastroofi kinnitamine. Nii jääb kahe silma vahele, et takistus teistsuguse tuleviku ees on endiselt olemas.
Väike kahtlus antropotseeni olemuse osas avab võimaluse näha tulevikku teistsugusena. Pean siinkohal silmas posthumanistlikku mõtlejat Báyò Akómoláfét, kes leiab, et mis siis, kui kriisile reageerimise viis on üks osa sellestsamast kriisist.4 Koos Alnoor Ladhaga kahasse kirjutatud essees on nad seda ideed edasi arendanud ja kutsuvad süvenema oma arusaamise metafüüsikasse. Autorite silmis selgitatakse tänapäeval paadunult kõikide tegude vajalikkust majanduskasvu, tärkavate turgude hõivamise või tarbimise suurendamisega.5 Üks võimalik tee, mida järgida, seisneks selles, kui loobuksime nägemast kapitalistides kasvu ja innovatsiooni loojaid. Teisisõnu emergentsus – kõik mis on uus ja esilekerkiv – tuleb taasmõtestada ja mitte majanduskasust lähtuvalt. Báyò Akómoláfé ja Ladha meelest tegelemegi ennekõike kliimakriisi puhul inimkonna vaimse-epistemoloogilise kriisiga, mitte ainult poliitilise või keskkonnakriisiga. Lahendused peituvad seniste arusaamade lõhkumises, mida kapitalism ja selle alus patriarhaat säilitavad. Ühiskonna liikmete ülesandeks on pidada end tarbija-minast erinevateks olenditeks. Akómoláfé ja Ladha lühike tees kõlab järgnevalt: „Kokkuvõttes (mitte et me eeldaksime, et miski saab üldse olla lõplikult lahendatav või lõpuni räägitud!), et kliimakaitse oleks õitsvam ja võimekam, [—], on vaja mõtiskleda looduse olemuse üle. Kui tahame omaenda tegevust mõjutada ja teha seda tõesti jõuliselt, siis peame tahes-tahtmata ümber mõtestama oma senised arusaamad kausaalsusest, lokaalsusest, agentsusest, intentsionaalsusest, individuaalsusest, valikutest ja subjektiivsusest.“6 See tähendab eetiliste tõekspidamiste ümberhindamist. Vastastikune sõltuvus ja lõpuni määratlemata identiteedid, mis muu hulgas hõlmavad suhteid teisest liigist olenditega (milleks võib olla ka näiteks pinnas), on samal ajal füüsilise maailma reaalsusega täiesti kooskõlas. Möödunud sajand on andnud tõendeid selle kohta, et inimesed ise on korraga mitut liiki, kui mõelda mikrobioomi peale, millest koosneme, või pidada silmas ka valguse mitmekülgsust, mis võib olla osake või laine. Teises tekstis nimetab Akómoláfé nende esilekerkivate identiteetide otsimist postaktivismiks, kuna see nõuab meie praegusest minast lahkumist.7
Mis siis nüüd?
Nüüd on aeg vastata küsimusele, kas ja mida saame üldse teha. Näitus on mingis osas (post)aktivistlik ning toob lisaks kestlikku näitusetegevust edendavale suunale esile ka keskkonnahoiu liikumisi, mis ei ole ehk seni liiga suurt tähelepanu teeninud. Näiteks 1970. aastatel rabamaastike eest peetud intellektuaalne võitlus on usutavasti aidanud säilitada Eesti imelist maastikku. Tuntum on lugu eestlaste ökoloogilisest enesemääramisest fosforiidisõjas ja vastupanus Nõukogude võimule. Kuigi näituse tekstis märgitakse, et sellist tüüpi sekkumised ei pruugi enam ei siin ega ka globaalsel tasandil üldse toimida, leiab siit vähemalt paralleele käesolevate aruteludega kas või Eesti metsa raiemahtude üle: loodetavasti mõjutavad ühiskonna hoiak ja identiteet otsuseid tänapäevalgi. Mõni kuu tagasi avaldatud raporti järgi ületab keskmise eestlase keskkonna jalajälg planeedi taluvuspiiri 3,8 korda ja on ka suurem kui keskmise eurooplase oma.8 Eestlastel on selgelt arenguruumi, et luua keskkonnaga hoolivam suhe, eriti kui soovime säilitada oma looduslähedase rahva nägu. Igatahes soodustab antropotseeniteemalise näituse korraldamine arutelusid kunsti ja keskkonnakriisi üle nii külastajate seas kui ka neis, kes on märganud näituse reklaami.
Vastuseis üleilmsele elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumisele nõuab tõenäoliselt midagi enamat tavalisest kunstipraktikast ning, nagu öeldud, antropotseeni näituse ennast mõtestav ja oma jalajälge uuriv lahendus väärib kiitust. Kuna üheks kliimakriisi iduks on antropotsentristlik ideoloogia ja tarbija-mina globaalse identiteedi kinnistumine, vajame ka kunstilt juhiseid, kuidas oma praegusest minast eemalduda. Kunstnikel (ja ka kuraatoritel) on õigus luua ekslikke, piiripealseid, aeglasi ja kapitalismile vastuokslikke aegruume, mis juhiksid paljuliigilise ja jätkusuutlikuma tuleviku poole. Nii et jõudu tööle! Kumu nüüdiskunsti korruse antropotseeni näitus on õpetlik ja teeb sammu sinnapoole: see on hariduslik tõhustusdoos kõigile, keda huvitavad kliimakriis ja loodushoid. Loodan, et oma peegeldusega olen lisanud vajalikku kriitikat antropotseeni kontseptsiooni kohta ja kutsun üles ületama mugavaid antropotsentrilisi käsitlusi nii keskkonnakahju tekkepõhjuste selgitamisel kui ka selle vastu võitlemisel.
1 Jane Rendell, Infrastruktuuri ümbermõtestamine. Gaasitoru/Gas Pipe (Estonian Exposition at the 11th International Architecture Exhibition booklet). Näitusevihik, lk 18.
2 Andreas Malm, Alf Hornborg, The geology of mankind? A critique of the Anthropocene narrative. – The Anthropocene Review, 2014 nr 1, lk 62–69.
3 Mark O’Connell. A History of the World in Seven Cheap Things review – how capitalism works. – Review of A History of the World in Seven Cheap Things, by Raj Patel and Jason W. Moore. The Guardian 14.VI 2018.
4 Bayo Akomolafe. The dot on my forehead: how we understand the crisis is part of the crisis. A blog post. 18. III 2016. Vaadatud 9. VI 2023. https://www.bayoakomolafe.net/post/what-i-mean-by-postactivism
5 Bayo Akomolafe, Alnoor Ladha. Perverse particles, entangled monsters and psychedelic pilgrimages: Emergence as an onto-epistemology of not-knowing. ephemera: theory & politics in organization, 2017, 17 (4).
6 Samas, lk 822.
7 Bayo Akomolafe. What I Mean By Postactivism. A blog post. 13 XI 2020. Vaadatud 9. VI 2023. https://www.bayoakomolafe.net/post/the-dot-on-my-forehead-how-we-understand-the-crisis-is-part-of-the-crisis
8 Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Tallinn: Arenguseire Keskus, 2023.
