Telliskivis avatakse varalahkunud fotograafi Anke Elliku näitus „Hetkepüüdmise poeesia“
Reedel, 29. septembril avatakse Telliskivi Loomelinnaku konteineri pop-up galeriis fotograaf Anke Elliku (1987–2022) retrospektiiv „Hetkepüüdmise poeesia“. Näitusel on eksponeeritud 17 mustvalget teost aastatest 2017–2022. Väljapanek on austusavaldus ja ajatu retrospektiiv ühe meeletu elujanuga inimese erilistest tabamustest. Näitusega kutsutakse üles tegema annetust vähiravifondile Kingitud Elu.
„Ankest arenes fotograaf, kes oskas tabada inimesi moel, mis avas nende tõelise olemuse. Eriliselt hästi tabas ta oma töödes just lapsi ja enim armastaski ta portreesid, mis jutustasid oma lugu, süüvisid inimesse ja lõid unikaalse vaatenurga. Anke väärtustas oma loomingus aega ja hetki, mis kannavad endaga kaasas midagi enamat ja inspireerivad aina rohkem elama. Näitusele põhiliini moodustabki hetkelisus ja spontaansed tabamused. Eluajal jõudis ta teha kümneid tuhandeid pilte ja tema pildistamise kõrghetkedeks võib nimetada kõige viljakamaid aastaid 2018–2019. Valitud seitseteist teost annavad edasi nii tema unikaalset silma kui ka annet,“ sõnab näituse kuraator Ave Sophia Tölpt.
Anke Elliku õpetaja, Eesti fotograafia üks eestvedajatest Kaupo Kikkas, tõdeb, et tegu oli süvenenud fotograafiga, kes proovis alati otsida oma teed ja mitte leppida olemasolevaga, mis on juba kellegi teise poolt võetud: „Mulle tundus, et ta alles hakkas oma fotograafilisele teele kohale jõudma, nii et võime vaid püüda ette kujutada kõiki neid pilte, mis elu lühiduse ebaõigluses tegemata jäid“. Kikase sõnul annab Anke meile oma piltide kaudu kätte igaviku teeotsa, mis aitab samal ajal mõista iga hetke olulisust, ning saavutab seeläbi poeetilise mõõtme.
Näitus „Hetkepüüdmise poeesia. Anke Ellik. Retrospektiiv“ on avatud 30. novembrini Telliskivi Loomelinnaku konteineri pop-up galeriis. Annetuse tegemiseks vaata lähemalt: kingitudelu.ee.
Kuraator: Ave Sophia Maria Tölpt
Graafiline disain ja produktsioon: Viktor Gurov
Installeerija: Hans-Otto Ojaste
Tekstid: Ave Sophia Maria Tölpt, Kaupo Kikkas
Algataja: Eike Lepp
Täname: Anke Elliku pere, Benjamin Demelemester, Bianka Soe ja Telliskivi Loomelinnak, Hille Saluäär, Kaupo Kikkas, Krõõt Filippov, kõik piltidel kujutatud isikud ja tegelased
Jaan Rieti perekonna lastefotode näitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
MEIL AIAÄÄRNE TÄNAVAS
Jaan Rieti perekonna lastefotode näitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
Õnnelikud on inimesed, kelle elukaar toob neid tagasi lapsepõlvemaale. Üks selline on Kristjan-Henn Riet, kes geoloogina maailmas ringi rännates jõudis tagasi Viljandisse, vanaisa Jaan Rieti rahvusromantilisse majja. Selles Karl Burmani projekteeritud nukumajas sündis suurem jagu päevapiltnik Jaan Rieti (1873 – 1952) hiigelpärandist. Ligikaudu 100 000 foto hulgas on ateljeepilte nii inimestest kui loomadest, aga ka kütkestavaid vaateid Eestimaa loodusest. Jaan Riet õppis fotokunsti Frankfurdis, tema tütred Elma Londonis ning Hilja õppis kompositsiooni Tartus Pallases. Pildistamisel aitasid kaasa veel kaks haldjat – Jaan Rieti naine Marie ning abikaasa õde Anna. Nemad õppisid fotograafiat Dresdenis. Nelja naisfotograafi ning fotokuninga Jaan Rieti keskseks modelliks kujunes 1944. aastal sündinud väike prints, Hilja Rieti poeg Kristjan-Henn. Poissi tundis kogu Viljandi, sest tema kuldsete lokkidega kahupead ei viidud saagiks juuksurile isegi esimesel koolipäeval…
Jaan Rieti 150. sünniaastapäevaks koostatud näituse panime kokku peamiselt Kondase Keskuses, Viljandi ja Pärnu Muuseumides esitatud fotodest.
Minu kui kuraatori sõnum on: jäädvustage oma lähedaste kasvamist, komistusi ning õnnestumisi kuni lapsepõlve tagasijõudmiseni. Siis on lahkudes süda rahul – elasime nagu filmis!
Mark Soosaar
Näitus Uue Kunsti Muuseumis jääb avatuks kuni 5.novembrini 2023.
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Kultuuriministeerium
Tekstiks ja tagasi. Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu näitus galeriis Pallas
Tekstiks ja tagasi. Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu 21.09-21.10.2023 Galerii Pallas
Reedel, 22. septembril avaneb galeriis Pallas Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu tekstiilikunsti näitus “Tekstiks ja tagasi”. Väljapaneku nimi viitab edasi-tagasi kiikumisele. Küsimus: milleks – “tekstiks” –, aga kust ta tuleb, kuhu tagasi saab minna? Meelepettest tekstiks, kujutlusest looks, liha sõnaks.
Kunstis võib sõnastamatu saada nähtavaks, kui ilmutus, seisund või sund leiab sobiva kujundi. Tähendus pole tingimata sõna ori. “Kas näed, et me viipame sulle?” küsivad autorid vaatajalt.
Suhtluse alus on liigutus, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu tööde puhul on need liigutused algusest lõpuni näha, sest tekstiilis on järgnevuse loogika, asjade koospüsimise kord nii lihtne ja binaarne: ühtepidi lõim, teistpidi kude.
Tähendus võib olla enne tööd, nagu Marilyn Piirsalu tegelaskujude puhul: kindlasti on selles meres juba ujutud, see kohvitass joodud, tekk ümber võetud ja pilk üle õla heidetud, enne kui need hetked vaipadesse kootud said. Töövahend võimaldab kangapinnale joonistada lainelisi vertikaale, mustri dünaamika sõltub autori valikutest töö käigus. Lained on muutumisvalmidus.
Aga tekstiil võib valmida lihtsalt tegemise sunnist ja noodana püüda mõtte alles siis, kui asi valmis, kui autor enam midagi muuta ei saa (kui püsida töö vastu aus). Kadi Pajupuu tööd sellel näitusel on tekkinud usaldusest või ülbusest – no küll ta tuleb, see tähendus! – ja uudishimust – aga kui teha nii? Teosed on plekist, paberist ja puust.
“Tekstiks ja tagasi” autorid Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu on ühiseid kunsti- ja disainiprojekte teinud aastast 2010. Koos viiakse läbi laupäeval, 14. oktoobril algusega kl 15 näitust tutvustav tuur.
Näituse kujundas Madis Liplap, graafiline disain Kadi Pajupuu.
Toetavad Eesti Kultuurkapital ja Kõrgem Kunstikool Pallas.
Näitus „Hoides asju hämaruses, jälle“ EKA Galeriis
Näituse „Hoides asju hämaruses, jälle“ avataksee 22. septembril kell 17.00.
Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurov ja Francisco Martínez 22.09—25.10.2023 Avamine: 22.09 kell 17.00
„Hoides asju hämaruses“ on kollektiivselt kureeritud kunstiprojekt, mis põhineb etnograafilisel uurimistööl. Näitus EKA Galeriis on viimane osa triloogiast, mis peegeldab avalike saladuste ning Ida-Virumaa varjatud ruumide seoste üle. Viimase kolme aasta jooksul oleme väisanud 37 erinevat keldrit uurides põrandaalust materiaalkultuuri, selles postindustriaalses, venekeelses ja ökoloogiliselt rikutud regioonis.
Asjad, mis on olnud ära pandud ning hoitud pimeduses, omavad erilist mõju kui nad välja tuua ning eksponeerida. Näitus presenteerib selle efekti erinevaid külgi, reflekteerides materiaalsete asjade ülekogumise, tuleviku jaoks mõeldud sõnumite, eksistentsiaalse esteetika ja paikade üle, kus inimesed saavad katsetada oma olemuse erinevate külgedega. Inimesed vajavad varjupaiku ning kohti kuhu saaks asju ära peita. Põhiinstallatsioon tegeleb just antud teemaga ning koosneb neljast osast: videointallatsioon “Keldriuks”, milles Jelena juhib meid läbi oma keldri Kohtla-Järvel; audiovisuaalsest skulptuurist nimega “Баю-бай“, mis koosneb videost ja 3D-prinditud lapsevankrist; visuaalist nimega “Sartre allkorrusel”, mis sisaldab kohalikest keldritest leitud eksistentsiaalseid sõnumeid; “Maaalustest elulugudest”, mis esilteb uurimistöö käigus kogutud objekte koos sinna juurde kuuluvate personaalsete lugudega.
Anna Škodenko (s. 1986) on multidistsiplinaarne kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia külalislektor. Tema loomingut iseloomustab lüüriline ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele.
Darja Popolitova (s. 1989) on multidistsiplinaarne kunstnik, külalislektor ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Darja loob ehteid ja videoinstallatsioone, mille teemaks on digitaalkultuur, lisades juurde ka pseudomaagilist esteetikat.
Viktor Gurov (s. 1989) on kunstnik ja graafiline disainer, kes on huvitatud linnamaastikest ning kasutuseta jäetud hoonetest. Ta töötab Eesti Rahvusraamatukogu kunstilise juhina.
Francisco Martínez (s. 1982) on antropoloog Tampere ülikoolist, kes tegeleb kaasaegse materiaalse kultuuri teemadega läbi etnograafiliste eksperimentide. 2018. aastal pälvis ta Euroopa Sotsiaalantropoloogide varase karjääri preemia.
Septembris jõudsid kinno pealtnäha erinevad eesti filmid: Rain Rannu „Vaba raha“ ja Triin Ruumeti „Tume paradiis“ – futuroloogia ja nostalgia, meie oma Barbenheimer. Mõlemas mängib Steffi Pähn.
Miski-keegi peab rahva kinno tooma. Augusti lõpus leidis Ameerikas ja septembri alguses Suurbritannias aset ka National Cinema Day ehk odava kino päev – piletite hind lasti alla. Pähn ilmselt judistaks end, kui temale asetataks eesti filmi päästja surve.
Selle intervjuu ilmumise ajal on surve küllap osaliselt juba lahtumas. Gilbert Adair õhkas: kui põnev on lugeda filmivõtetest, oodata rollisooritusi, kunstnikutööd, üldist stiili, tudeerida plakateid, reklaamklippe ja intervjuusid! Siis filmid linastuvad, ilmuvad arvustused (positiivsed või negatiivsed) ja me lähme neid vaatama (või ei lähe). Neist saavad lihtsalt ühed järjekordsed filmid. Linastumine tähendab teatud mõttes filmi pisendamist.
Pähnas sisaldub aga see miski: ühed pääsevad filmi ja teised ei pääse. Võib ju varjuda selles ka loteriid. „Vaba raha“ teema krüptoraha on loterii. Inimesed ostavad loteriipileteid aastakümneid. Kui ei osta, ei saa ka rikkaks, põhjendas mu isa.
Digi- ja rahamaailm võib tunduda muretu, suunamudijad kihutavad kaatritega kuumades paikades, kuid sügavamal asetsevad probleemid. Miljardär Ken Griffin ähvardab filmi „Rumal raha“1 tegijaid tema kujutamise tõttu kohtuga. Instagrami tekstiäpi Threads kasutajate arv kukkus augustis juuliga võrreldes 79% ja ühismeedia alternatiivtulevikuks peetakse Bitcoini krüptograafial põhinevat Nostrit.
Pähna loterii ei tõmba. Vahel käib mõte peast läbi küll, kui neid mesimumme ja jackpot’e Selveri infoletis silmanurgast näeb, aga käsi ei tõuse.
Pähn keskendub töötamisele. 28aastasena on ta juba hinnatud teatrinäitleja, pälvis Eesti Noorsooteatrilt parima naisnäitleja preemia lõppenud hooajal („Plekktrumm“) ja 2020/2021. hooajal („Irikkiri“, „Ült“, „Teises toas“).
„Esimese paari korraga veel ei avaldanud mõju, aga nüüd olen teda näinud juba viis aastat ja arvan, et ta saaks hakkama,“ võib mõelda režissöör. See on nagu kartulitega: peab saaki ootama, kuni taim suvel aeleb niisama päikese käes ja imeb maa seest soolasid ja kõike muud.
Kas olete kaugenenud neist filmidest – „Vaba raha“ ja „Tume paradiis“ – või on need endiselt teiega? „Tume paradiis“ pidi kinno jõudma ju 2022. aasta sügisel …
Vahepeal olin pigem kaugenenud, „Tumeda paradiisi“ võtted olid juba tõesti paar aastat tagasi ja „Vaba raha“ filmisime möödunud aasta suvel. Filme pole ma endaga kaasas kandnud. Rollid teatrilaval kipuvad rohkem külge jääma, sest neid saab ikkagi õhtust õhtusse ja aastast aastasse uuesti elustada. Filmirollid jäävad ikkagi võtteperioodi ja ennast vahepeal ei meenuta. Võib-olla oleks see mõne mahukama rolli puhul teisiti, aga seda ei tea mina veel öelda.
Kuskil kuklas on küll olnud mingisugune rõõmus ootusärevus, et millised need filmid siis said. Teatritöö puhul saan ju iga kord protsessis algusest lõpuni sees olla, kõike mõjutada, aga filmides andsin endast võtetel parima ja kõik muu on juba minu kontrolli alt väljas. Ja jääbki üle ainult oodata.
Steffi Pähn: „Mulle endale on vist alati kõige olulisem olnud lähedaste nii-öelda kriitika, sest nemad teavad, kust ma tulen, milleks ma olen võimeline, millal lähen lati alt.“
Kui palju vaatasite nende filmide režissööride varem tehtut pilguga, et mida nad võiksid tahta? Mida nad tahtsid?
Olin mõlema lavastaja üht filmi näinud, üle ei hakanud vaatama. Neil on kummalgi täiesti oma käekiri ja reaalsus, millega nad tegelevad. Eks ma aimasin, mis maailma ja mis vahenditega emb-kumb luua tahab, aga suuri järeldusi ma sellest tegema ei hakanud. Vähemalt selle koha pealt, et kuidas või mida nad minult mänguvahendite mõttes oodata võiksid. Mõlemad rääkisid oma soovidest proovides ja võtetel, filmimise käigus, lähtusin pigem sellest.
Kas tundus, et saite filmimise ajal n-ö radari alt läbi minna, ilma mingi taagata näidelda, võrreldes näiteks „Vaba raha“ Märt Piusiga, kellest kõike teatakse ja midagi kindlat oodatakse?
Platsil töötades ma mingit radarit ega taaka ei tunnetanud. Kui näitlejana valituks osutud, siis võib ju järeldada, et midagi su tüpaažis ja näitlemisoskustes režissöörile sobib, vaatamata sellele, kas oled tuntud või mitte. Ja vaevalt ka režissööri ootused vähem tuntud näitleja puhul kuidagi madalamad on. Vähemalt Triinu ja Raini juures ma küll seda märgata ei osanud. Mõlemad teadsid väga hästi, mida nad tahavad, aga ei hakanud kuidagi piirama või ülearu suunama.
Taak ja radar ilmutavad ennast ikkagi hiljem, publiku, kriitikute reaktsioonis. Uue ja tundmatu näitlejana on vist tõesti ühest küljest lihtsam toimetada: inimeste arvamus pole välja kujunenud ja nad ei saa seega oma vaatajakogemust piirata. Aga inimese loomuses on armastada tuttavlikku ning juba heaks kiidetut, tee inimeste südamesse peab ikkagi leidma. Ka režissööril on ehk kindlam töötada näitlejaga, kelle töö on talle tuttav. Kuigi tuntud nägudel on kindlasti keerulisem üllatada, nii režissööri, vaatajat kui ka iseennast. Ideaalis tahaksin oma tööga endale uusi uksi ja aknaid avada, silma jääda teistele filmitegijatele, kellega edaspidi koostööd teha, nii et mugavust ja suvalist lahmimist endale nagunii lubada ei saa. Aga sellel hetkel, kui kaamera käib ja lint jookseb, ma tulevase filmivaataja ootuste ja lootustega ei tegele, pole mõtet. Iga asi omal ajal.
Kaatrid, villad, rannad – kui luksuslikud olid võtteplatsid, milline eluolu? Pius mainis, et tema stseenid filmiti Eestis, kuigi ta lootis Ameerikat, ja filmiti geriljastiilis, sest kallis oli paiku võtteplatsideks kinni panna.
Kuna olime Märdiga filmis abikaasad ja minu tegelane toetas Märdi liini filmis, siis toimetasin kõikides stseenides Märdiga koos, nii et ka mind ei viidud palmi alla või jahiga sõitma. Sellised lõbustused jäid teiste tegelaste kanda. Vastukaaluks sellele luksusele saime meie käia näiteks prügimäel, minule oli ka see midagi uut. Ja osa stseene on filmitud festivalil „Island Sound“. Tõsi, võtteplatse me lintidega ei eraldanud, kõndisime lihtsalt kaamera ja helimehega piduliste vahele ja hakkasime filmima. Ega me seal märkamatuks ei jäänud, kui kaamera ja poom ja Märt Pius festivali toidualal edasi-tagasi mööda sama trajektoori kõndisid. Näitlejana oli see mulle väga hea harjutus, kuidas uudishimulikud pilgud välja lülitada ja lihtsalt oma asja ajada.
Kui rääkida Ruumeti filmi platsist, siis stuudios filmimine on üldiselt tavapraktika, saan aru. Aga lahe on olla nii roheline, nagu ma olen, sest ma tõesti vaimustusin sellest, kuidas Viimsi black box’i oli üles ehitatud terve korter ja terve vannituba – mullivanniga! Maja sees on veel üks maja! See tundub mulle küll luksuslik, kui sellist asja on võimalik teha ja veel nii hästi, niisuguse detailitäpsusega. Täiesti uskumatu, kui palju vaeva nähakse, et mingi pooleteisetunnine film ekraanile tuua. See võib vahel kinosaalis ununeda.
Üks asi on filmides mängimine, mis mind tõesti köidab, aga ma tõesti vaimustun ka kogu sellest telgitagusest maailmast, kus pidevas kaoses proovitakse korda luua. Sellest, kuidas helimehed oma tööd teevad, kuidas valgustajad igat valguskiirt suudavad märgata ja suunata, kuidas operaatorid ja režissöör üksteist mõjutavad ja omavahel suhtlevad, kuidas kostüümikunstnik tegeleb ka kõige väiksema kortsukesega kellegi särgil. Ma armastan seda pühendumust ja oskust märgata ja oluliseks pidada üliväikseid detaile. Ja ilus on vaadata inimesi, kes oma tööd väga hästi teevad.
Mulle tundub, et sellises maailmas toimetamist saabki pidada luksuseks.
Millised on suhted näitlejate vahel võtetel?
Võtted on ju ka lihtsalt üks töökeskkond. Neid suhteid on otsast otsani – nagu eluski. Eks pingeid tekib tööprotsessis alati, aga peabki tekkima. Näiteks Märdiga oli meil lihtne üksteist mõista ja koos töötada, sest olime varem koostööd teinud, kui Märt tegi mõned aastad tagasi oma lavastajadebüüdi.
Minul oli mõlemas filmis väga lihtne, nii Märdiga kuika näiteks Liisa Saaremäeliga, kellega „Tumedas paradiisis“ tandemi moodustasime. Mingeid möödarääkimisi ega arusaamatusi ei tekkinud.
Kuhu eesti film liigub? Kas peavad Eestis tehtud filmid olema nüüd ingliskeelsed?
Ma ei ole vist kõige pädevam inimene seda hindama. Kõiki eesti filme ma kinno vaatama ei jõua ja telgitagustest mul ka head ülevaadet ei ole. Aga tunnetuslikult tahaksin öelda, et liigub ikka helgema tuleviku poole. Kui mul on juba päris mitu eesti filmi, mille ekraanile ilmumist ma päriselt väga ootan, siis see on vist hea märk. Neid ei ole ju nii meeletult palju, kuid kogu aeg kuskil midagi tehakse ja selle üle on hea meel. Sarneti „Nähtamatu võitlus“ (2023) on näiteks üks neist oodatutest. Triinu filmi ootaksin ka kindlasti, kui ma seal ka ise ei mängiks.
Ja meil on vaikselt-vaikselt elule ärkamas Paljassaare filmilinnak. Ma tõesti loodan, et Eesti filmitegijatele annab see tuule tiibadesse. Ja enam ei ole nii peadpööritavalt uskumatu, kui mõni meie film või näitleja kuskil välismaal endale nime teeb. See on ju imeline!
Ja isegi kui piirid aina avarduvad, siis ma ei näe absoluutselt põhjust, miks peaksid nüüd kõik filmid olema ingliskeelsed. Vastupidi, see on ju võimalus meie keelt ja kultuuri tutvustada.
Kui kinod on lapsi täis, siis jõuavad nad äkki ka täisealistena sinna tagasi ja kino olulisus ei kao nii kergelt? Tahaks loota vähemalt. Muidugi on alati mugavam ja odavam sülearvuti lahti teha ja sealt miskit tarbida. Aga kino kui ruum on ehk olulisemgi selleks, et inimestel säiliks see oskus ja tahe filmikunsti süveneda.
Kumb tegi eelmisel aastal tugevama esituse, kas Cate Blanchett filmis „Tár“2 või Ana de Armas „Blondis“?
„Blondi“ proovisin vaadata, aga miskipärast üldse ei köitnud ja lõpuni ei jõudnudki – miski hakkas vastu. „Tár“ on ootejärjekorras.
Kas näitlemisest on tehtud võistlus?
Ma ei tea, kes ja kus näitlemisalal võistlusi peab. Mulle tundub see kategooria võõras, keeruline on selle mõttega suhestuda. Et kui me ka võrdleme mingit rollisooritust, siis tegelikult me ei jaga ju kohti. Sooritusi võib ju mingisse paremusjärjekorda seada kui on tõesti vaja see kõige parem esile tuua, aga loomingu hindamine on ikkagi alati subjektiivne. Võistelda saab ikkagi aladel, kus hindamiskriteeriumid on muutumatud. Looming ei ole võistlus.
Kui inimene hakkab näitlejaks, kas ta annab endale aru, et teda hakatakse kritiseerima?
Sõltub ju sellest, kes on see inimene, kes näitlejaks hakkab: kes saab kohe aru, mis tee ta valis, kes avastab käigupealt. Mõnele on loomupärasem muretseda teiste arvamuse pärast ja mõni targem teab kohe kõike mitte liiga tõsiselt võtta. Eks haavatavad oleme me laval ju kõik, peamegi olema. Aga, noh, sellesse ametisse on paratamatult kodeeritud, et oleme pidevalt vaadeldavad ja alati on keegi, kellele mäng või isik ise absoluutselt ei sümpatiseeri. Ja see on okei. Me näitame ja avame ennast vaatajatele, kes paratamatult arvab midagi, näeb nii head kui ka halba. Sellega lihtsalt peab arvestama.
Mulle endale on vist alati kõige olulisem olnud lähedaste nii-öelda kriitika, sest nemad teavad, kust ma tulen, milleks ma olen võimeline, millal lähen lati alt. See on kõige ausam ja kasulikum.
Ja küllap see kriitika talumine ajaga ka muutub. Mulle vähemalt tundub nii. Nooremana ollakse ikka ebakindlamad ja haavatavamad, aga ajaga kasvab paksem nahk peale, tekib rahu, mida pole nii kerge rikkuda. Ja kriitika on ikkagi tagasiside, olgu see positiivne või negatiivne. Ise üritan sisse harjutada oskust kriitikast välja filtreerida see, mis võib mind aidata, ja see endaga kaasa võtta. Lihtsalt kellegi sapipritsimine mulle haiget ei tee. Jällegi, arvamused on subjektiivsed ja ka väljaspool teatrimaailma, näitlemist ja lavaelu on kasu tihtilugu mõttest, et see, kuidas teine inimene mind näeb või minu sõnu ja tegusid tõlgendab, on suuresti ka peegeldus temast endast, mitte minu kohta käiv fakt.
Ruumet ongi öelnud, et oluline on teekond, mitte tankimine. Kuidas lavakas õpetati kriitikaga toime tulema?
Ma ei mäleta, et me lavakas oleksime selle teemaga kuidagi eraldi tegelenud. Kriitikaga toimetulek oli selle kooli igapäevane osa, ma ütleksin. Esimesed kaks aastat olime natuke turvalisemalt kooliseinte vahel, võõraste silmade eest peidus. Kriitika tuli peamiselt õppejõududelt, vahel kursusekaaslastelt. Eks niimoodi õppisimegi!
Ajapikku olen aru saanud, et kõige teravam kriitik on alati elanud minu enda peas. Ma olen alati olnud ise see, kes oma oskustes kõige rohkem kahtleb ja endale kõige karmimaid hinnanguid annab. Nüüd proovin ennast rohkem tagant utsitada ja läbikukkumise hirmuga vähem kaasa minna.
Kui piiratud või piirideta teater on?
Ilmselt nii piiritu või piiratud, kui on teatri tegija ja/või selle kogeja, mõlemad või emb-kumb.
Mind kummitab pikemat aega üks kellegi T-särgilt loetud slogan „Su piir on su puur“. Vabandust, autorit ei tea öelda. Aga teatris ja loomingus üldiselt vist nii ongi. Need piirid, mis sa iseendale sead, öeldes, et nii ei saa, nii ei tehta või mina seda ei suuda, neist mõttelistest piirangutest võib saada puur.
Ja kui teisest otsast vaadata, siis võivad mõned piirid või endale seatud takistused vahel kõige tõhusamalt uute loominguliste lahendusteni viia. Kui kõik võimalused on olemas, siis võib teadupärast leidlikkus kannatada ja valiku tegemine on väga keeruline.
On laval ka näitlejate vahel nähtamatud jooned, millest nagu ei tohiks üle minna?
Mingid piirid taanduvad alati konkreetsetele indiviididele, inimeste piirid jooksevad eri kohast sõltuvalt nende teatri- ja elukogemusest, teatrikoolist, taustast üldiselt.
Mingeid piire võib kindlasti seada vorm. Klassikalises neljanda seinaga draamatükis on näitlejate vahel ühed mängureeglid, etenduskunstnikel justkui veidi teised.
Aga lõpuks on igal juhul laval ju ikkagi kaks – või rohkem – inimest, kes teineteist-üksteist mõjutavad, ehk piirid on väga inimlikud. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Olen kogenud kõrvaltvaatajana olukorda, kus näitleja hakkab lavapartnerit laval alandama, annab rollimaski kandes partneri mängule hinnangu. Siit jookseb minu jaoks küll üks piir, mida ei tohi ületada.
Karl Menning leidis, et kujunev eesti näitleja ei saa kohe hüpata maailmaklassika juurde. Kuidas teil on õnnestunud laveerida?
Kujunev näitleja, eestlane või mitte, hüpaku sinna, kuhu hing ihkab: mis iganes puudutab, mis iganes käivitab, olgu see tema enda kokku kritseldatud luuletus või Hamlet. Niikaua kui näitlejat ennast materjal käivitab, niikaua on see võimalus katsetada, areneda, läbi kukkuda või edu saavutada.
Selliseid reegleid ja piiranguid pole mõtet loomeinimesele peale panna. Võib-olla suudab mõni kogemusteta andekas inimene tõlgendada mõnda klassikut palju huvitavamalt, kui seda teeb mõni vana kooli meister. Võib-olla ka mitte, aga proovima peab ja läbi peab ka kukkuma.
Lavaka ajal puutusin rohkem klassikutega kokku kui praegu, päriselt teatris töötades. Aga olen kogenud küll seda suurt imetlust mõne ajatu dramaturgiaga kokku puutudes, kui see ajatus ennast täielikult ära põhjendab, isegi noore ja suhteliselt väikse elu- ja teatrikogemusega inimesena.
Ketravad teatrid vahel suuri näitekirjanikke nagu leierdatud heliplaate või ei?
Vahel vist ketravad küll. Vahel tundub, et suured näitekirjanikud on justkui päästerõngas, millest haarata, kui muud pole parasjagu leitud, aga – klassika on põhjusega klassika. Tegelikult meenutan endale, et vaatamata sellele, et „Kolme õde“ on mängitud tuhandeid ja tuhandeid kordi, on see mõnele lavastajale ja näitlejale ikkagi esimene kord seda materjali avastada ning minu isiklik tüdimus ei oma siinkohal mingit tähtsust. Kõigil on õigus oma katsetustele, avastustele ja tõlgendusele.
Milliste etenduste peale olete olnud kade?
Ma vist ei tunne etendustel kadedust, et miks tema ja mitte mina. Kui tükk tõesti meeldib, siis pigem tekib tõesti imetlus ja ka arusaamine, et see on nii imeline just nimelt sellepärast, et need olid just need näitlejad ja see lavastaja, see kooslus, kes seal olid.
Kuni ei ole esitatud ümberlükkamatuid tõendeid vastupidise kohta, kehtib kultuuriminister Heidy Purga jaanipäeva eel Sirbile antud intervjuus öeldu: reaalsus on see, et järgmisel aastal kultuuritöötajad palka juurde ei saa. Täpsemalt, kultuuriministeerium ei saanud kõrgemalt poolt luba palgatõusuks isegi riigieelarvesse taotlust esitada. Ja oleks küll vägev pauk, kui pärast viimse hetkeni veninud kokkuleppimist ühtäkki ilmneks, et palgaraha valdkonda siiski juurde voolab. Seda pauku ei tule.
Riigieelarve tegemise töötoas olid kohal kõik valitsuse liikmed ja küllap töötasid kõik ausalt kaasa. Kõikvõimsas kommunikatsioonis osalemine oli aga reljeefselt ebaühtlane. Vana rahvatarkust, et mis meelel, see keelel, ei ole keegi tühistanud. Kui kultuurist ja valdkonna rahastamisest teiste, tähtsamate teemade kõrval midagi ei räägitud, siis järelikult see valitsuse kollektiivse meele pindmisse kihti ei jõudnud. Paar ministrit, nimelt Kristina Kallas ja Riina Sikkut, muu jutu seas küll kultuuri mainisid, kuid rahandusminister Mart Võrklaevale on kultuur tundmatu mõiste.
Paistab, et talle on tundmatu ka rahandusministeeriumi haldusalasse kuuluvas statistikaametis juba mõne aasta eest loodud rakendus „Tõetamm“, kus on visualiseeritud parlamendis heaks kiidetud arengudokumentides sätestatud eesmärkide poole liikumine. Tõetamme kultuurioksa kõik viis lehte on muutunud punaseks (aasta tagasi oli sel oksal veel neli lehte ning kolme punase kõrval oli üks roheline). Punane värv tähendab, et „ei liiguta oodatava tulemuse poole“. Nii sügiseses olukorras ei ole tamme ükski teine oks ja liiga mitut eelarvetormi pole enam vaja, et see päris raagu jääks.
Kultuuriminister oli riigieelarve kommunikatsioonis pildilt puudu kolmapäeva pärastlõunani, mil liisk oli langenud. Sellel võis olla mitu põhjust. Näiteks see, et niisugune suhtlustaktika oli valitsuses kokku lepitud või et valitsuse juhterakond soovitas oma ministril tungivalt vaikida. Kõrghariduse ja teaduse alal ju juba hakkasid mõned Reformierakonna akadeemilise taustaga liikmed omaenda juhte teravalt kritiseerima, kui eelarvekõneluste „hullude ideede“ voorus keegi (küllap jälle rahandusminister) avastas, et ülikoolide õppe- ja teadustöö kulu arvelt saaks midagi näpistada rahandusliku peaeesmärgi ehk nominaalse ja struktuurse tasakaalu heaks. Võib-olla oleks kultuuriminister väga tahtnud rääkida ja viga on meedias. Kellelgi ei tulnud pähe küsida, sest suurt poliitikat kajastavate ajakirjanike silmis on kultuuriminister rahanduse ja riigieelarve asjus kõigest kasutu kaudne allikas.
Mis saaks olla eesti kultuuri säilitamiseks parem idee kui loovisikute sügavkülmutamine ajani, mil Eesti majandus on kasvanud maailma suurimaks?
Parema teadmise puudusel peab oletama, et valitsuskoalitsiooni kultuurikäsitluse pika plaani aluseks on Mart Kivastiku paarikümne aasta eest kirjutatud „Külmetava kunstniku portree“ ideestik. Eks on ju Konrad Mägi saanud postuumselt miljonäriks ning sama saatus võib õige rahalise reguleerimise korral tabada kõiki loojaid ja neid toetavaid kultuuritöötajaid. Innovatsioonilembene valitsus peaks siin pisut fookust muutma. Rahandusministri jutu järgi olevat avaliku sektori palkade külmutamine kokku lepitud juba kevadiste koalitsioonikõneluste käigus ning riigieelarve eelnõus oli see vaja ainult vormistada nii, et palga või muu eelarve kaudu liikuva ja sotsiaalmaksustatava tasu külmutamine tasu saaja pikemaks ajaks külmetama jätaks.
Kaudse asemel saab valida ka otsetee, kasutades selleks teaduse uusimaid saavutusi krüogeense säilitamise alal ehk raha külmutamise asemel külmutada inimesi. Lõpuks on iga kunstnik ja kultuuritöötaja ennekõike bioloogiline materjal, mis ei pea paarisaja miinuskraadi juures veeldatud lämmastiku sisse asetatuna enam Kristjan Jaagu kombel igavikku omale otsima. Igavik oleks alatiseks leitud.
See oleks põhiseaduse preambulis sätestatu täitmise tippsaavutus parima saadaoleva tehnoloogia abil. Mis saaks olla eesti kultuuri säilitamiseks parem idee kui loovisikute külmutamine ajani, mil Eesti majandus on kasvanud maailma suurimaks ning eelarvepositsioonis on ülejäägipuru sedavõrd palju, et enne lõpeb mõistus kui et raha otsa saab? Siis võiksid loovisikud valitsuse otsusel oma külmkirstudest välja hüpata, asuda täies jõus loomingut vorpima ning saada Konrad Mäe kannatusi vahele jättes miljonärideks juba eluajal.
Unelmate hetkeni jõudmine ei ole muinasjutt, sest valitsusel on plaan, olgugi et ekspeaminister Andrus Ansipi meelest plaani ei ole ning Mart Laari paneb see nutma. Teisipäeva õhtul ristiti plaan laiapindseks julgeoleku- või riigikaitsemaksuks, mille baas, sisu ja sihtotstarve eelarve kulupoolel on lubatud kogu rahvaga järgmise poole aasta jooksul läbi rääkida ja kokku leppida. Senised maksuteemalised rahvaarutelud on pigem olnud pealis-, mitte laiapindsed, mis sunnib järgmisessegi suhtuma mõningase skepsisega, aga saame näha.
Esialgu ei ole uut imelooma täpsemalt kirjeldatud. Loogiline oleks arvata, et kui asja nimetatakse riigikaitsemaksuks, siis on selle sihtotstarve katta riigikaitsekulu, mille ennaktempos kasvatamine sadade miljonite ulatuses aastas ongi suurim komistuskivi eelarvetasakaalu poole liikumise teel. Kuni elanikelt ja ettevõtetelt ei koguta riigikaitsemaksu, rahastatakse riigikaitset avaliku sektori muude kulude arvelt, mis omakorda tähendab, et ebaproportsionaalselt suur osa riigikaitsekulust langeb vahetult avaliku sektori palgasaajate kanda ning kaudselt saavad oma sauna kõik langeva kvaliteedi ning kahaneva mahuga avalike teenuste tarvitajad.
Veel ei ole ka teada antud, kas uue maksu laiapindsus seisneb selles, et maksavad ainult tulusaajad (töötajad, omanikud, ettevõtted) või on tegu pearahaga, sest julgeoleku tarbija on viimne kui hing imikust raugani. Senises käsitluses on julgeoleku laiapindsus tähendanud kõigi avaliku elu sfääride mõttelist julgeolekustamist, kuid seejuures ikka ainult riigikaitse ja sõjanduse rahastamist. Natuke on pudenema hakanud ka siseministeeriumi valitsemisalasse, aga seal kavandatakse sõjahirmus plaane igale elanikule oma tuumavarjendi rajamiseks, mis neelaks terve sajandi rahvatulu.
Tarbija poolel on asi selge. Kuna tarbivad kõik ja julgeolekut ei saa kunagi olla liiga palju ega isegi mitte piisavalt (teate ju küll: elame ebastabiilses ja ettearvamatus, aga kindlasti järjest ohtlikumas maailmas), siis on julgeoleku koguhinna arvuline väljendus lõpmatus. Aga kes on lõputult kalli kauba tootjad? Hoolimata ühe ja teise eluala terve kümnendi väldanud arglikest katsetest pääseda julgeoleku tootjate seltskonda (näiteks kultuur kui vaimne julgeolek*), peab riigikaitsesüsteem end endistviisi valdkonna loomulikuks ainuvalitsejaks, kellelt, nagu monopolide puhul ikka, saab aina kallimalt aina kehvemat teenust. Kuni see mõtteviis ei muutu, pole ka lootust, et kui tahes patriootiline ühiskond suudaks monopoli kulutamisihaga sammu pidada.
Seda juhul, kui ise ollakse väljaspool. Kui raha ei tule inimese juurde, siis peab inimene minema raha juurde. Üksikisiku tasandil ei midagi uut. Eestiski tallasid August Gailit ja Henrik Visnapuu Vabadussõjas osaledes selle raja kenasti sisse, aga pikema ajalooga sõjariikides teatakse juba sajandeid, et härrad ohvitserid on alati ka maa parimad poeedid ja komponistid. Seega, tahad kunstis suureks, astu kaitseväkke. Organisatsiooniliseltki ei tohiks olla midagi keerulist kultuuriministeeriumi ja selle valitsemisala viimises kaitseressursside ameti (mis tahab oma nime muuta riigikaitse inimjõu keskuseks) koosseisu. Sest milline patriootiline looja ja interpreet ei tahaks olla mitte ainult südames, vaid ka ametlikult riigikaitse inimjõud ja seda koos staatuse õiglase peegeldusega arvelduskontol?
* Vt näiteks Riigikogu Toimetised nr 28, detsember 2013.
„Kirjanduses on olukord täiesti katastroofiline,“ tõdes kultuuriminister Heidy Purga 5. septembril kunstivaldkonna visioonipäeval.1
„Juhul kui olukord ei lahene, kaaluvad autoreid esindavad organisatsioonid ka kohtutee jalge alla võtmist.“ See sugugi mitte meeldiv võimalus tuletati kultuuriministeeriumile ja avalikkusele meelde 2. septembril seoses kesise laenutushüvitisega.2
20. septembri õhtul selgus, et järgmisel aastal saab Autorihüvitusfond juurde miljon eurot. Loodetavasti kasvab laenutushüvitise eelarve ka edaspidi. Ei ole ju normaalne, et kirjanikud peavad oma õiguste kaitseks riigi vastu kohtusse minema. See riik ongi kirjasõnast võrsunud. Autorite võimalik hagi riigi vastu on justnagu pere omavaheline inetu arveteklaarimine. Õiguse saab ehk kohus jalule seada, kuid usaldust ei taasta. Usalduse saavad pikkamisi taastada ainult asjaosalised ise.
Parem ei ole olukord riigi ja teadlaste suhtluses. Ei olnud tark mõte isegi mitte arutada kõrghariduse rahastamise suurendamise kokkuleppest taganemist. Ülikoolid ei ole võtnud küll jutuks kohtuteed, kuid osutasid, et võivad olukorras, kui valitsus murrab kokkulepet, olla sunnitud taganema riigi ees võetud kohustustest.3 Selle kohta, kuidas asjaga jääb, annavad haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja peaminister Kaja Kallas isesuguseid selgitusi. Näiteks: „Seni, kuni kõik ei ole kokku lepitud, ei ole midagi kokku lepitud.“4 Aga ülikoolidega ju ometi lepiti mullu sügisel kokku? Usaldust praegune segadus ei kasvata.
Veendumus oma eksimatuses ja siiski peataolek iseloomustab valitsuse suhtlust teistegi valdkondade esindajatega. Sageli ka ühe-, mitte kahekõne. Miskipärast meenuvad alatasa Ene Mihkelsoni read luulekogust „Torn“: „Meie valitsejatel kipub olema üldse ja alati/ õigus aegade algusest peale Eesti on vaba kuid/ pole veel riik“.5
Usaldus – „veendumus, et kedagi või midagi võib usaldada, et keegi või miski ei peta ootusi ega valmista pettumust“, sõnapidamine – „oma lubadusest, tõotusest kinnipidamine“, näitelause: „Sõnapidamist loeti auasjaks“.6 Riik võib toimida mitmel moel. Kõige paremini toimib see siis, kui rajaneb usaldusel ja sõnapidamisel, mitte rehepaplusel või džungliseadustel.
Ma ei ole varem sügiseti märganud nii palju tammetõrusid kõnniteedel. Muudkui pragisevad jalge all. Hallvareseid on ka palju, vähemalt Kalamajas, nokivad midagi, kuigi mitte tõrusid.
Lähen läbi vihma raadiomaja poole, ansambel U: kontserdile, mis on pühendatud Kaija Saariahole. Mõtlen, kas sellest kolumni kirjutamine oleks väga eskapistlik. Mõtlen, miks mulle nii tundub. Sel suvel surnud Saariaho (1952–2023) oli kõva tegija; 2022. aastal BBC Music Magazine’i koostatud kõigi aegade 50 parima helilooja edetabelis jõudis ta 17. kohale. Tolles 147 briti helilooja hinnangu põhjal moodustatud tabelis Arvo Pärti muide polnudki (mhm), Stravinski oli teine ja Bach nr 1. Saariaho tundlik käekiri on mulle alati meeldinud, spektraalmuusika mõjuväli on üldse võluv. Kuigi Saariaho spektralistidest eeskujud Grisey ja Murail ei pääsenud samuti BBC tabelisse.
Aga ikkagi, milline kolumni-kaal on nüüdismuusikal, mida esitatakse professionaalselt nelja-viiekümnele inimesele, sellal kui meil on riigieelarve, Kaja Kallase mees, noored eestikeelsed arstid ja venekeelsed patsiendid, suhkurdatud jalgadega Ishwarananda? Ja mu kodutänaval võeti majaseinalt maha silt „Maja, kus on elanud luuletaja Debora Vaarandi (1916–2007)“, mis asendati mälestustahvliga tolle maja ehitanud ja Siberisse saadetud laevaomanikule Gustav Sergole. Kas ma tunnen kohustust neist asjadest midagi arvata, selle asemel, et nautida sooja sügise eskapismi? Tahvel on ju aus, kahju ainult, et seal on kirjas vigaselt ja suurtähega „Kaugesõidukapten“. Ja Vaarandi oma oleks võinud samuti alles jääda, kas või karmi ajaloo teadvuses hoidmiseks. Kallas ei peaks mehe äride pärast tagasi astuma, aga see, et pangamaksu ei tule, on kehv. Pank ja solidaarsus, kes neid suudaks ühenda …
Jõuan sooja vihma käest raadiomajja. URRi sarja I stuudio kontserdid on lahedad: sarja nimi ühendab U:-d ja ERRi ning kõigepealt kuulab publik saalis ära täistunni uudised. Kõll, tere õhtust, kolme ministeeriumi peale tahab valitsus kärpida 150 miljonit. Tanklaketid tõstsid taas kütuse hinda, 95oktaanise bensiini hind kerkis 1,819 euroni. Muusikud sätivad end uudiste ajal juba lavale, see mõjub peaaegu nagu perfokas. Moodne Titanicu vajumine. Vajub, ei vaju? Inflatsioon jäi meil augustis siiski euroala keskmisest allapoole.
U: mängib kolm Saariaho lugu. On ikka hea helilooja küll. Peenekoeline, ja kõlasündmusi on intelligentsel hulgal. Veel mängitakse Saariaho õpetaja Paavo Heinineni pala sooloflöödile ja Helena Tulve lugu „Emergence II. Sans fond ni rivage“ („Ilmumine II. Ilma põhja ja kaldata“). Helena räägib, et Kaija Saariahoga seob teda arusaam helist kui organismist. Mis sünnib, kasvab, kahaneb, kaob. See on tore kujund.
Ah, uus muusika. Ma ei usu, et olen ainus, kellele see mõjub natuke samamoodi nagu mõjus Prousti minategelasele tädi Léonie Madeleine’i koogikese maitse. See tähendab, tohutu turvatunde-boost’ina. Meenutuseks: Prousti minategelane tunneb tee sisse kastetud koogitükki maitstes, et teda on miskipärast haaranud „õnnis“ (délicieux) ja „ainulaadne“ (isolé) nauding – elu katastroofid tunduvad ohutud, elu lühidus illusoorne. Siis meenub talle, et sihuke oli ju selle koogi maitse, mida tädi talle pühapäeviti pakkus.
Mina tunnen spontaanset rahulolu ja kindlustunnet, kui kuulen uut (või XX sajandi) muusikat. Kas siis näiteks noonihüpped, väikestel sekunditel võbelemine, kriiksud ja kahinad pole mõnusad? Muidugi on uue muusika väli lai ja mitmekesine, kõik ei ole seal sugugi hea, võib tüüdata. Ometi tekitab rahuliku tunde juba see, kui tajun ambitsiooni luua mitte nii kergesti ennustatavat maailma. See maailm on siis ikka veel alles.
Miks ma üldse kasutan „eskapismi“ sõna? Lihtsalt seepärast, et mõni nähtus või kultuuritegu ei taotle kohe laiemat ühiskondlikku mõju? Nojah. Aga teostega, mis sellist mõju taotlevad, pole samuti lihtne, žestid nõuavad hoolikat läbimõtlemist. Hiljuti ringles uudis taani kunstnikust Jens Haaningist, kes pistis Ålborgi kunstimuuseumilt saadud suure summa taskusse ja eksponeeris tühje raame. Ehkki kunstnik väitis, et raha pihtapanek oligi teos ise, ei hinnanud muuseum ideed ja nõuab raha tagasi. Eelistan küll alati loojate poole hoida, aga seekord vist muuseumi asemel nõuaksin ka. Žest võib ju teose piirid proovile panna (kas kriips vääriks juba honorari?), aga mõjub liiga mugavalt.
Veneetsia rahvusvaheline filmifestival 30. VIII – 9. IX 2023, Veneetsia, Itaalia.
Veneetsia rahvusvaheline filmifestival on viimastel aastatel teinud suuri pingutusi, et arendada välja taristu, mis vastaks kasvava hulga ajakirjanike ja festivalikülastajate vajadustele.
Üks festivali koroonajärgseid nähtusi on piletisüsteem, mis jagab soovijatele nummerdatud kohti kas omal valikul või juhuslikult, kõrvaldades pikad piletisabad ja tehes sel moel linastustele pääsemise märksa lihtsamaks. Uuemad kinod, sealhulgas renoveeritud Sala Darsena, Palabiennale ja Sala Giardino, ning nende pakutavad uued toitlustusvõimalused teevad festivaliala terviklikumaks ja festivalikogemuse meeldivamaks. Sealsamas pakuvad Palazzo del Cinema Sala Grande, Palazzo del Casinò või Excelsiori hotell endiselt nostalgilisemat XX sajandi alguse ja keskpaiga õhustikku, mil Veneetsia Lido saar oli Euroopa eelistatuim luksuslik rannakuurort.
Kui rääkida tänavusest luksusest ja glamuurist, siis jättis enamik Hollywoodi kuulsusi USA Ekraaninäitlejate Gildi ning Ameerika Tele- ja Raadioesinejate Föderatsiooni (SAG-AFTRA) streigi tõttu Veneetsiasse tulemata. Punast vaipa kaunistas vaid käputäis staare, näiteks Adam Driver, Patrick Dempsey, George Clooney ning tema igavesti glamuurne moeikoonist naine Amal Clooney. Ühe värskema näona oli kohal Jacob Elordi, kes mängib Elvist Sofia Coppola filmis „Priscilla“, ja ka Priscilla Presley, kelle memuaarteosel „Elvis ja mina“ see film põhineb. Noor näitlejanna Cailee Spaeny teeb nimirolli Coppola isiklikku laadi sissevaates rokikuninga eraellu ja suhtesse unistavate silmadega koolitüdrukuga, kes oli nende esmakohtumise ajal vaid 14 aastat vana. Ülejäänu on ajalugu.
Coppola „Priscilla“ ei lisa paljut sellele, mida me nende suhtest juba teame, aga peategelase üksinduse ja eraldatuse kujutamises on midagi sel moel kütkestavat, mis on saanud Coppola tööde iseloomulikuks jooneks.
Portreefilm „Maestro“ räägib helilooja ja dirigendi Leonard Bernsteini (Bradley Cooper, paremal) tormilisest eraelust ja suhtest kaaslase Felicia Montealegrega (Carey Mulligan).
Veneetsia püsiklient Jessica Chastain, kes saabus festivalile lõpupoole, kandis Lidole ilmudes SAG-AFTRA streigi särki ja vahetas selle vaid siis glamuursema riietuse vastu, kui oli vaja esineda mängufilmi „Mälu“1 esilinastuse punasel vaibal. Michel Fraco „Mälu“, mille peaosas on Chastain ja Peter Sarsgaard, tiirlebki, nagu pealkiri viitab, mäluteema ümber. Chastain mängib probleemset naist, keda painab minevik ning kes üritab lapsepõlve ahistamismälestuste eest pääseda, Sarsgaardi mängitud tegelane püüab aga meeleheitlikult mälestustest kinni hoida, kuna kannatab dementsuse all. Sarsgaard pälvis ka parima meesnäitleja auhinna, naiste kategoorias läks sama auhind mainitud Cailee Spaenyle Priscilla Presley rolli eest. Mõlemad näitlejapreemiad üllatasid, kuna oli nii meeldejäävamaid kui ka väärilisemaid osatäitmisi, näiteks Caleb Landry Jonesi roll filmis „Koermees“2. Luc Bessoni südamlik, aga brutaalne draama oli üks tänavuse festivali kõige vastakamaid arvamusi kogunud film, mis tõi kaasa ka mõned kõige halvustavamad arvustused – küll üsna teenimatult. „Koermehega“ naasis Besson teema juurde, mis tegi ta 1980ndatel aastatel kuulsaks ning „Nikita“ ja „Leoni“3 nii meeldejäävaks. Seekord teevad tugeva peaosa laulja-näitleja Caleb Landry Jones ja tema koertest kaaslased, kel õnnestub inimnäitlejad mitmelgi puhul üle lüüa.
Ülejäänud auhinnad üllatasid vähem. Veneetsia lemmiklapsest Yorgos Lanthimosest, kes tõi siin välja nii oma „Alpid“ kui ka „Favoriidi“4, on vahepeal saanud ka suurstuudiote lemmiklaps ja see peegeldub samuti tema viimase filmi „Vaesekesed“5 eelarve mahus. Pärast „Favoriidi“ kommertsedu ja kriitikute head vastukaja otsustas Lanthimos taas töötada koos Emma Stone’iga, kes mängib lapseajuga naist. Filmis näidatakse meile tema kasvamist iseseisvaks naiseks, taustaks teekond läbi Euroopa, mida iseloomustavad Lanthimose hiiglaslikud ja erakordsed võttepaigad. Lisame siia ebahariliku kaameraoptika kasutamise ja tulemuseks on ainulaadne steampunk’i mõjudega ajastupilt, kohati üsna futuristlik Frankensteini lugu. „Vaesekesed“ oli kriitikute lemmik algusest peale ja tõsiasi, et film võitis peaauhinna Kuldlõvi ei tulnud kellelegi üllatusena. Filmi võttestik, näitlejatööd (Emma Stone, Mark Ruffalo, Willem Dafoe) ja vaimukas dialoog on kõik hoolikalt paika pandud, et meile muljet avaldada ning peegeldada samavõrd nii Lanthimose kui Alasdair Gray 1992. aastal kirjutatud originaalteose stiili.
Karjääri alguses oli Lanthimos tuntuks saanud oma kummaliste, veidrusi täis maailmade loomisega. Mingis mõttes järgib „Vaesekesed“ seda traditsiooni, aga sarnaselt „Favoriidiga“, tehakse seda siiski filmi kassapotentsiaali silmas pidades. Vastupidiselt „Vaesekestele“ tuli tšiili lavastaja Pablo Larraín Veneetsia põhivõistlusel välja märksa kompromissituma, vähem kommertslikuma filmiga „El Conde“. Tema mustvalge ajalookujutus asetub umbes 1990. aastasse (kuigi aastat pole täpsustatud), kui Augusto Pinochet oli võimult kõrvaldatud, aga jäi senaatorina poliitikasse ning tema vari hõljus Tšiili kohal edasi, süvendades rahvas hirmu, et tema kardetud sõjaväeline hunta, mis oli 1970. aastatel nõudnud nii palju inimelusid, tuleb võimsalt tagasi. Diktaatori lõpupäevade lugu räägitakse ebatavalises, pealtnäha sobimatus farsivormis, kindralit portreteeritakse kui vampiirilikku olendit, kes on üle elanud inimkonna süngemad ajad ja jätkab eksistentsi meie hulgas veel sajandeid, murdes oma inimeste südameid ja juues nende verd. Ja kui te arvate, et Pinochet on suurim parasiit, siis oodake, kuni näete tema perekonda, eriti lapsi, rääkimata „lojaalsest“ teenrist, kes on nõus tegema kõike, et saada oma valdusse see jõukus, mida kindral võimuaastate jooksul on kogunud. Suurim ja kõige ootamatum pööre toimub siis, kui paljastatakse jutustaja isik. Kuigi rääkija kõnemaneer ja hääletoon tundusid tuttavlikud, läks mul aega, et ära tunda jutustaja, kes toob meieni langenud juhi loo. Ja lõpus on sõnum, ka sedavõrd liialdaval kujul, ajaloolisest perspektiivist selge: isegi kui juht võimult kõrvaldada, elab tema vaim maal edasi ning poliitikale ja majandusele jäetud märk püsib veel aastaid, võib-olla aastakümneid. Guillermo Calderóni ja Pablo Larraíni stsenaarium oli selgelt tänavuse festivali kõige originaalsem ja julgem, eriti kuna nad olid otsustanud valida farsivormi edastamaks sõnumit suremisest keelduvast diktaatorist ja tema pärandist. Calderón and Larraín said ka parima stsenaariumi auhinna, mis oli kindlasti veel üks välja teenitud võit.
Ryūsuke Hamaguchile Hõbelõvi (suur žüriiauhind ehk Grand Jury Prize) toonud „Kurjust pole olemas“6 on märksa väiksemal skaalal tegutsev, südantsoojendav ja südantlõhestav lugu Jaapani maarajooni väikesest kogukonnast. Sealsed elanikud joovad vett otse kristallselgest allikast, naudivad lihtsat vaikset elu, olles kontaktis kõigega, mida loodusel on pakkuda. Kogukonna ellu jõuab radikaalne muudatus, kui metsa keskele hakatakse planeerima glamuurset kämpingut. Ühel pool kasumlikkus, teisel looduskaitse. Euroopa vaatajale võib kahe leeri kokkupõrge paista reserveeritud ja viisakas, aga ometi ei jäta see kummalegi poolele mõju avaldamata. Lugu töömehest, kes töötab nii külaelanike kui ehituspaika uurivate ja tingimuste üle vaidlevate firmaesindajate heaks, leiab ootamatult traagilise lõpu. „Kurjust pole olemas“ on vaikne, aeglasel tulel põlev meistriteos, mis samuti vääris igati oma auhinda.
Seydou Sarr (paremal) võitis Marcello Mastroianni nimelise parima noore talendi preemia omanimelise tegelase Seydou mängimise eest Matteo Garrone filmis „Kapten“. Mahajäänud naispõgenikku hallutsinatsioonistseenis mängib Khady Sy.
Parima filmilavastaja auhinna saanud Matteo Garrone on parimaid itaalia režissööre. Ta jõudis rahvusvahelise tunnustuseni 2008. aastal filmiga „Gomorra“. Seekord jälgib Garrone kaht noormeest, kes püüavad lahkuda Senegalist Euroopasse parema elu peale.
„Kaptenis“7 jälgitakse nende lahkumist Senegalist oma lihtsa, aga õnneliku pereelu juurest, kulgemist läbi vaenuliku kõrbe ning üle veelgi ettearvamatuma mere. Kogu teekonna vältel kogevad nad kirjeldamatut julmust ja alandust, mida põhjustavad inimkaubitsejad ja kuritegelikud organisatsioonid, mis on spetsialiseerunud nende ekspluateerimisele, kes püüavad Mustalt Mandrilt parema elu lootuses lahkuda. Garrone pakub sügava ja põhjaliku sissevaate sellesse, mida need inimesed peavad oma retkel läbi elama – sarnaselt viisiga, kuidas ta uuris süvitsi maffiaorganisatsiooni Camorra tegutsemist „Gomorras“. Üht põgenikku, kes vastu tahtmist hakkab pärast lugematuid seiklusi Itaalia rannikule põgenikke transportiva laeva kapteniks, mängiva Seydou Sarri osaks langes Marcello Mastroianni nimeline preemia parima noore talendi arvestuses.
Võistluses oli mitmeid itaalia filme, aga peale Garrone oma jäävad neist meelde vähesed. Märkimist väärt on ehk ka „Adagio“8, lugu poisist, keda korrumpeerunud politseinikud üritavad survestada minema salajasele drag-peole, et teha seal ühest tähtsast külalisest kompromiteerivaid pilte. Asjakäik läheb valesti ja varsti leiab poiss end brutaalsete, äraostetud politseinike eest põgenemas. Politseinikud ei oska aga arvestada sellega, et poisi isa ja tema kaasosalised on tuntud ja kardetud tegijad Rooma allilmas. Lavastanud on selle filmi „Sicario. Soldado päeva“9 režissöör Stefano Sollima.
Sisserändeküsimus on olnud Veneetsia võistlusprogrammi korduv motiiv juba aastaid, ehk isegi aastakümneid. See on nii ka praegu ja selleteemalised filmid toovad jätkuvalt endaga kaasa palju vastuolulisi reaktsioone. Kõige eredam näide on Agnieszka Hollandi võistlusfilm „Roheline piir“10, mis tõi kaasa kõige tulisemad vaidlused ja protestid, aga seekord mitte festivaliringkondades, vaid kodumaal Poolas, kus uudis filmist jõudis rahvani enne kui film ise. „Roheline piir“ räägib Süüria ja Afganistani põgenikest, kes jõuavad Valgevenesse ning siirduvad Poola poole, et jätkata reisi Euroopa põhjamaadesse. Valgevene-Poola piiri ületamine on aga märksa raskem, kui esialgu oli paistnud ja põgenikud jõuavad Poola vaid selleks, et nad paisataks tagasi vaenulike ja kohati julmade Valgevene piirivalvurite meelevalda. See on julge kolmetunnine, poliitika lõksu langenud põgenike kannatuste ja lootusetuse kujutamine. Hollandi draama pälvis žürii eripreemia.
Małgorzata Szumowska ja Michał Englerti „Naine koos …“11 linastus festivali lõpupoole ja tuli vaiksemalt kui mõni suure kõmu saatel esilinastunud film, nt Michael Manni „Ferrari“, Bradley Cooperi „Maestro“ või David Fincheri kauaoodatud „Tapja“12. Ilma eriliste staarideta (kui välja arvata poolatar Joanna Kulig) „Naine koos …“ on haarav lugu transsoolisest mehest, kes püüab oma seksuaalsuses arusaamisele jõuda ja loodab, et pere ja sõbrad teda naisena aktsepteerivad. Lugu algab 1980ndatel ja kandub ajas edasi enam kui kaks aastakümmet, jäädvustades tema võitlust naisekssaamise teel, samas ka püüet hoida kinni oma traditsioonilisest perekonnaelust koos armastatud naise (Kulig) ja lastega.
„Naine koos …“ on palju kõneainet ja vaidlusi põhjustanud teema keerukas ja tundlik kujutamine, mida toetavad haaravad rollisooritused, eriti peaosalistelt.
Michael Manni tuntakse kui režissööri, kes oskab hästi lavastada pingelisi märulistseene segatuna karakterdraamaga. Sama kehtib ka „Ferrari“ kohta, mis keskendub ühtviisi nii Enzo Ferrari (Adam Driver) era- kui ärielule, ja sellele, kuidas need kaks kokku takerdusid. Film näitab Enzo ja firma elus perioodi, mil ta pidi valima kahe naise vahel – üks on äripartner ja abikaasa Laura Ferrari (Penélope Cruz) ja teine tema kauaaegne armuke Lina Lardi (Shailene Woodley) – ning äri sõltus mitmest kõike mängu panevast diilist. Peale „Priscilla“ ja „Ferrari“ oli põhivõistluses veel üks eluloofilm, Bradley Cooperi „Maestro“. Cooper on nii lavastaja kui peategelane selles Leonard Bernsteini portreefilmis, mis näitab Ameerika kõige populaarsema helilooja ja dirigendi tormilist armuelu. „West Side Story“ helilooja abiellus näitlejanna Felicia Montealegre Cohniga (Carey Mulligan), kes oli algusest peale teadlik, et Bernsteinile meeldivad ka mehed. Cooper keskendub nende suhtele ning sellele, kuidas Bernstein püüab tasakaalus hoida oma karjääri, seksuaalseid ihasid ja perekonnaelu.
Tulemuseks elegantselt üles võetud, avameelne pilguheit Bernsteini eraellu, taustaks tundeline muusika. Carey Mulligan on erakordselt hea Bernsteini eluaegse kaaslase rollis ja oleks minu arvates väärinud parima naispeaosa auhinda enam kui Cailee Spaeny, kes paistis Priscilla rollis olevat sama sihitu kui Priscilla oli Gracelandis.
Olen alati olnud David Fincheri fänn, nii et mulle oli „Tapja“ selle festivali kõige oodatum teos. Seekord on Fincher võtnud juurde „Seitsme“13 stsenaristi Andrew Kevin Walkeri, et muuta üksiku hundina tegutsevast palgamõrvarist rääkiv koomiks haaravaks, kontinentide vaheliseks kassi ja hiire mänguks. Michael Fassbender on vaikiva, nimetu ja unetu palgamõrvari rollis suurepärane, kui püüab välja selgitada, kes on viltu läinud mõrva ja sellele järgnenud asitõendite hävitamise katse taga. Fassbenderilt võttis aga peatselt krooni Glen Powelli mitme näoga võlts-palgamõrvar Richard Linklateri ülimalt meelelahutuslikus filmis „Palgamõrvar“14, mida näidati Veneetsias väljaspool võistlust. Powell mängib ülikooli lektorit, kes aitab vahel ka politseid juhutöödega, kuni tal palutakse ükskord palgamõrvarit mängides imbuda kuritegelikku allilma, et tabada oma potentsiaalne tööandja. Tal läheb nii hästi, et temast saab politseile kuldmune munev kana, kes ikka ja jälle kehastub ümber palgamõrvariks. Powelli tegelaskuju põhineb tõsielulisel politsei topeltagendil, aga Linklater lisab loole märgataval määral fantaasiat ja huumorit ning Powell mängib oma tegelast sarmikalt ja mitmekesiselt.
Tulemuseks kvaliteetne meelelahutus heade näitlejatööde ja rohkete naerukohtadega.
Veneetsia filmifestival on maailma vanim ja on endiselt üks mainekamaid. Cannes võib olla glamuursem, Berliin tunneb uhkust oma hea organiseerituse üle ja Torontos on kõige rohkem filme, aga Cannes’i järel tekitab Veneetsia programm kõige rohkem elevust. Tegelikult on isegi nii, et vaevalt pärast maikuise Cannes’i lõppu hakatakse juba võimalike Veneetsia valikute üle spekuleerima. Augusti lõpu ja septembri alguse kuupäevad annavad armuaega filmitegijatele, kes pole oma teost Cannes’i ajaks kas järeltöötluses või montaažis jõudnud lõpetada, või neile, kes sihivad pigem sügisest esilinastust, kiigates ühe silmaga auhinnahooaja poole. Veneetsia on lahkelt valmis vastu võtma ka neid režissööre, keda mujal ei pruugita nii avasüli oodata, näiteks Woody Allenit, Roman Polanskit või Luc Bessoni. Tänavu oli kõigil kolmel Veneetsias uus film. Woody Allen esitles Lidol filmi nimega „Coup de Chance“, mis on prantsuse versioon tema oma „Matšpallist“15, Luc Besson juba mainitud „Koermeest“ ja Polanski otsustas seekord välja tulla ebatavaliselt karmi ühiskonnakriitikaga filmis „Palee“16, mis oli üks programmi suuri pettumusi.
Tekstiks ja tagasi. Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu
