Virtuaalreaalsus (VR)

Autentsus on ehtsus, mille vastand on võltsing. Autentsus on algupärasus, millest kõnelevad näiteks postkolonialistid, kultuur sellisel kujul, nagu see oli enne koloniste. Autentsus on originaalsus ehk edasiantava kogemuse ainulaadsus või laenude puudumine. Autentsus on inimesele omane, mitte-tehniline, nagu Heideggeril. Autentne on tekst või pilt, mis annab edasi tõelisust, mis omakorda toob välja tõe nagu Flaubert’il.

Ja autentsus on ka inimese sisemine mina väljendamine. Selle taga on arusaam, et inimeses on mingi osa, mis on tema ise, olemus, mida ta muuta ei saa. Selle ümber on rollid, maskid, õpitud, kultuuri või ühiskonna poolt peale pandud omadused ja nõuded.

Autentsuse määr on mina-ise-olemise määr. See, kui palju astub inimene vastu välise võimu, raha, ideoloogiate, väärtuste pealetungile. See on autentsus, millest on kõnelnud romantism, eksistentsialism, 1960. aastate kontrakultuur jt.

See ei ole algupärasus, sest on olemas ka kolonialismi ajastul. See ei ole ainulaadsus, mille idee on muutumine. See on olemas kogu aeg. See pole originaalsus või essentsialism. Kaks inimest võivad olla oma mina poolest vägagi sarnased, seda ei saa aga põhimõtteliselt laenata. Võõras võib muutuda omaks, aga mitte sisemiseks minaks. Aga inimene võib teises ja teise kaudu omaenese mina ära tunda.

See võib olla väga pisike või väga suur. Seda võib teadlikult väljendada ja otsida, aga see võib olla ka teadvustamata. Inimene võib võidelda õiguse eest olla mina ise ja võib sellest üldse mitte hoolida. Inimene võib alluda oma sisemise mina nõuetele ja neile vastu hakata. See on võimalus, mitte kohustus. Aga inimene tunneb selle ära.

See väljendub mõnigi kord lihtsates lausetes. Saab siis keegi iseennast maha salata. Inimene ei saa muuta seda, mida ta on (Ristikivi). Ma olen loodud kirjanikuks (Doris Lessing). Kirjanikuks ei hakata, kirjanikuks sünnitakse. Inimene peab tundma ära oma koha (Luts).

Ja selle olemasolu võib ka lihtsalt eitada, öelda, et „seal sees” pole midagi. Kõik on vaid matkimine, jäljendamine, kombineerimine, edasilükkamine. Me kõik oleme kultuurilised tsitaadikogud, mille autor on ammu surnud. Sibulad, mida koorides ei tule vastu mitte kellegi mina, vaid üksnes pisarad.

Aga mind huvitab praegu muu. Nimelt, sellest minast kõneldakse tavaliselt ühe inimese puhul. Aga kas kultuuril kui tervikul võib olla oma sisemine mina? Ma ei pea silmas midagi, mis on igavene või mida antakse edasi geenidega.

Ma pean silmas midagi, mis kestab kaugelt enam kui kolm põlve, mida ikka muutuste piiriks peetakse. Mis kestab läbi erinevate aegade ja ilmub välja eri inimeste mõtteviisides. Mille nimel inimesed astuvad vastu välisele survele. Ja kui see mina on, siis kas ta on öeldav?

Kas me saaksime leida sõnu ja tegusid, milles see avaldub? Üha tagasi tulevaid metafoore, mille abil vastustatakse välist pressi. Mul on üks kandidaat. See on Maa. Mitte isamaa vaid maamuld. Äärmises otsas haud. Tahe olla maaga üks.

Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa. Kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Maad kus me surime, te meilt võtta ei saa.

Kas see pole lihtsalt piibel? Mullast oled sa võetud… Võib-olla, aga eestlane pole mu arust siiani seestpoolt kristlane. Kas see pole lihtsalt talupoja suhe maasse? Võib-olla, aga see käib ka läbi eesti modernismi.

Kas see pole lihtsalt üks rahvusromantismi mõjusid. Võib-olla, aga see käib ka XXI sajandil. Kas see pole eksistentsialismi mõju? Võib-olla, aga see oli olemas ammu enne eksistentsialismi.

See tõuseb üha uuesti elavana läbi erinevate aegade, ühiskondade, inimeste. Ja siis võiks see olla midagi, mille nimi on eesti kultuuri sisemine mina.

P.S. Kena jõulu.

Tõlkinud Ülar Ploom. TÜ kirjastus, 2005, 246 lk.

Juba paarkümmend aastat varasema raamatu “Avatud teos” (“Opera aperta”, 1962) teise trüki eessõnas (1967) tunnistab Umberto Eco, et tema võimalikkusekäsitus pärineb muusikast, Luciano Berio katsetest.1  

Meenutagem, et Luciano Beriolt ilmus 1958. aastal “Hommage à Joyce, I sekvents” ning Eco tegeles sestpeale just James Joyce’i loominguga, nii et “Avatud teose” esitrükk sisaldas ka vastavat uurimust. Sõjajärgses heliloomingus, nagu John Cage’i “Muutuste muusika” (1951), Earle Browni “Neli süsteemi” (1954) või Karlheinz Stockhauseni “Zeitmaße” (1956), rakendati ka juba aleatoorikat, mille analoogi kirjanduses Eco võimalikkusekäsitus õieti esindabki.

Muusikamudelite ülekand teistele vaimukultuuri aladele 1960. aastate algul käis kaasas strukturalismi tekkega või õigemini taastekkega keeleüleste kultuurinähtuste, nagu müüt, uurimisel. Claude Lévi-Straussi “Toores ja küps” (1964) ülendas muusika koguni etnoloogilise uurimuse metoodikaks. Heuristilised lootused, mis sellega kaasas käisid2, pole end kummatigi õigustanud. Sedasama tuleb tunnistada Eco tegevuse puhul: tema “Lector in fabula” ei avarda ettekujutust ei kirjanduse ega ühegi teise kunstiliigi olemusest.

Kunstiteadlane näiteks võpatab, kui loeb, et “stalinistlik realist… peab reaalsust esitama fotograafiliselt” (lk 135). Meenutagem, et sotsialistliku realismi akmee aegsel NSV Liidu Kunstiakadeemia koosolekul (1953), mis järgnes NLKP XIX kongressile, kritiseeris akadeemia asepresident skulptor Matvei Genrihhovitš Manizer ettekandes “Kompositsiooni (loome) alustest” nõukogude kunstnikke just “fotografismi”, s.t juhusliku detailsuse ning ülemäärase reportaažlikkuse eest.3 Aga Eco möönab ka kohe: “Need on esteetika küsimused. Meid huvitavad palju tagasihoidlikumad asjad – semantilised küsimused” (lk 135). Just nagu esteetika saaks aset leida väljaspool semantikat! Teaduse tunnuseks on, et temast kasvab rakenduslik kasu. “Kunst kunsti pärast” on võimalik (ning Kanti esteetika seisukohalt isegi olemuslik), aga “teadus teaduse pärast” ei ole. Teaduse eesmärgiks pole luua mitte ainult uut, vaid ka kasulikku teadmist.

Ülo Matjus on valmis selle nimel filosoofiagi teadusväliseks tunnistama, kuivõrd filosoofiast ei tõusvat mitte mingit käegakatsutavat tulu.4 Ent niipea kui otsustada, et Eco mõttetöö siiski kuulub filosoofia valda, tuleb teda kohe hakata mõõtma tolle valdkonna mõõdupuuga. Ja sel juhul tuleb tunnistada, et ta jääb mõttekääbuseks “Leibnizi ja teiste sama kaliibriga mõtlejate” kõrval (vrd lk 131). Tal ei ole oma töö keskses, 8. peatükis mitte ühtegi uut mõtet!

Eco jutt liigub mingis ad hoc paradigmas, just nagu puuduks tal igasugune filosoofiline kultuur. Raamat on täis keelekenitlusi, mille taga pole hädavajalikke sisueristusi (“faabula seisundite ennustamise tingimuste alused”, lk 135). Osa neist gongorismidest tuleb kindlasti kanda tõlkija püüde arvele vahendada originaali terminoloogilise pedantsusega seal, kus originaal lokkab esseistlikus improvisatoorsuses). Juba originaali toimetaja pidanuks Eco verbaalsest vohast Occami habemenoaga üle käima – ja tõlge annab tollele verbaalorgiale veel hoogu. Ma toon siin vaid ühe kõneka näite. Nimelt selgub, et real juhtudel ei olegi tähtis, mida Eco tegelikult kirjutab. Lause: “… Näiteks arvab Punamütsike, et indiviidsus voodis on tema vanaema…” (lk 137). Aga mitte miski ei muutu, kui kogemata lugeda: “Näiteks arvab Punamütsike, et invaliidsus voo­dis on tema vanaema” – ei, tekst läheb veelgi sisukamaks! Aga milleks siis üldse Eco tekst?

Raamatu mahukaima, põhiosa moodustab 8. peatükk “Maailmade struktuurid”, milles autor ka tunnistab, et “kultuuriliste eksistentside piires sooritatud ekstensionaalsete operatsioonide veider loomus ongi just see, mida me üritame käesolevas raamatus selgeks rääkida” (lk 134). See üritus tal ei õnnestu, sest ta ei oska või ei taha kasutada mitte ühtki säärase problemaatika tarvis leiduvat mõisteaparaati ja tegeleb omaenda paradigma konstrueerimisega, selle asemel et konstrueerida lahendus oma püstitatud “veidrale” küsimusele, mis huvitab meid niisama palju kui teda. Ei aita seejuures, et ta peab “ontologiseerivaid tendentse murettekitavaks” (vrd lk 136) – juhul kui oleks tõesti tarvis ontologiseerida, siis tuleks teadlasel asuda ontologiseerima, mitte muretsema.

Praegu koosneb Eco jutt maailmade struktuuride teemal peamiselt postulaatidest. Mõttekäigud ei ulatu kõrgemale ega kaugemale spekulatsioonidest autori enese seatud eeldustel. Tema jutul puudub “küllaldane alus”, “mille jõul me näeme, et mitte ükski fakt ei saa osutuda õigeks või tegelikuks, mitte ükski lausung tõeseks, ilma et leiduks piisav põhjus, miks temaga on nõnda, aga mitte teisiti” (Gottfried Wilhelm Leibniz, “Monadoloogia” § 325). Kõik liigub lõdvalt, sõltub suvast. Esineb lohakusvigu: rääkides “ligipääsetavusest” (miks mitte “ligipääsust”?), et “Mj on ligipääsetav Mi-le [s.t Mi pääseb Mj”?] ja omaduste vaheliste relatsioonidega manipuleerimise teel genereerida Mj struktuur” (lk 153), ei tee ta väljagi, et siin käib jutt Mi siserelatsioonidest, samal ajal kui järgmises lauses kõneks tulevad relatsioonid puutuvad Mi ja Mj vahekorrasse, olles niisiis hoopis välisrelatsioonid. Või kui ta sealsamas eritleb relatsioonide muutumist indiviidide hulga (kvantiteedi) ning omaduste muutumise (kvaliteedi) alusel, eirates varem öeldut, et “indiviidsused taanduvad omaduste kombinatsioonidele” (lk 138), mistõttu nende arvu määravadki kvaliteedid ning ainsad Mi ja Mj relatsioonide muutumise tingimused on kombinatoorsed või õigupoolest “sünteetilised”. Säärasest teoreetilisest ummikust välja tulemaks peab U. Eco lisaks sisse tooma mingi “aksidentsiaalse määra” (lk 155), mida ta loomulikult ei saagi määratleda.

Filosoof, kellele Eco oma 8. peatüki mõttekäikudes kõige sagedamini viitab, on Jaakko Hintikka, 1960.-70. aastate moeautor, kes kuulub “teise kaliibrisse” kui G. W. Leibniz, sest räägib vähem fundamentaalseist, aeguvaist asjust. Filosoofia ajalugu õppinud inimesele on veider ka XIX sajandi inglise pastori Edwin A. Abboti ilukirjandusliku fantaasia “Flatland” eelistus (lk 155) Georg Wilhelm Friedrich Hegeli “Filosoofiliste teaduste entsüklopeediale” (1827), mille teise trüki eessõna kordab teadusfilosoofia nurgakiviks saanud tõdemust: “Nii nagu tõsiasjast (das Wahre) on õigesti öeldud, et see on index sui et falsi, aga vale asja pinnalt tõest ei mõisteta, nõnda on mõiste niihästi iseenese kui ka mõistetu konstruktsiooni (Gestalt) käsitlus, see aga ei mõista oma sisetõe pinnalt toda.”6 Pole siis ime, et Eco “maailmamaatriksid” muutuvad – nagu ta ise tunnistab (lk 156) – “sõnamängudeks”, pealegi triviaalseteks.

Intensionaalsete maailmade problemaatika kunstis ning esteetikas ei ole sugugi kõrvaline. Kujutava kunsti semiootikas on siin ammugi jõutud arusaamadele, mille suunas soovinuks liikuda ka Eco: et kunstikogemusega inimene satub kujutava kunsti teosega kontakteerudes psühholoogilisse piirsituatsiooni, kus ta esineb korraga nii reaalse kui ka fiktiivse vaatajana. Enda kui reaalse vaataja sisemist pildiloomevõimet ekstensionaalses ruumis rakendab inimene ka fiktiivseks vaatajaks muutudes intensionaalses ruumis, teisendades visuaalsete stiimulite mõjul oma keha siseskeemi. Kunstiline kujutis pole semiootilises mõttes seega mitte märk (üksikmärk ega üksikmärkide kogum), vaid terviklik mudel, mis mitte ei “tähenda” midagi, vaid “produtseerib oma sisu”.

Seejuures tuleks eraldi vaatluse alla võtta Juri Mihhailovitš Lotmani kultuurisemiootikas keskne “kollektiivse mälu” fenomen – tegelikult crux ista interpretum, mille ümber keerleb jutt Eco raamatus (“tühjade maailmade
hulkade… ja “individuaalsete” sisustatud maailmade vaheline erinevus”, lk 133), ilma et autor tegelikule probleemile pihta saaks. Sisutihedas eessõnas “Lugeja olemine kultuuris” rõhutab Peeter Torop, et U. Eco raamat teeb oma vaimset tööd juba paljudes erinevates keeltes (vrd lk 8). Ei saa salata “Lector in fabula” autori maailmamõju. Aga valeks ei saa lugeda ka G. W. Fr. Hegeli sõnu “Sissejuhatusest filosoofia ajalukku” (1823 – 1828; A III): “Näiteks tunneme hulka stoitsismiõpetajaid, kes omal ajal tugevat mõju avaldasid ja ka üksikasju välja töötasid. Sellest detailist me abstraheerume ja jätame säärased mehed vahele. Kuivõrd nad said kuulsaks vaid õpetajatena, vaikib filosoofia ajalugu sellest.”7 Eks Ecoga ole nõndasama.

¹Umberto Èko: Otkrytoe proizvedenie. Forma i neopredeljonnost’ v sovremennoj poètike. Sankt-Peterburg (Akademicheskij proekt) 2004, s. 23. (Vn k.)

2 Ju. Lotman: Iskusstvoznanie i “tochnye metody” v sovremennyh zarubezhnyh issledovanijah (Vstupitel’naja stat’ja). = Ju. M. Lotman, V. M. Petrov (sost., red.): Semiotika i iskusstvometrija. Sovremennye zarubezhnye issledovanija. Moskva (Mir) 1972, s. 14. (Vn k.)

3 M. G. Manizer: Ob osnovah kompozicii (sochinenija). =  F. P. Reshetnikov (gl. red.): Voprosy izobrazitel’nogo iskusstva. Sbornik. Moskva (Izdatel’stvo “Sovetskij hudozhnik”) 1954, s. 15. (Vn k.)

4Ülo Matjus: Filosoofia võimus ja võimutus. Akadeemia 1997, nr 2, lk 337.

5Gottfried Wilhelm Leibniz (1646 – 1716): Monadologie (1714) französisch / deutsch nach André Robinet 1954 / Heinrich Köhler 1720. http://leibniz.de.ki/.

6 Georg Wilhelm Friedrich Hegel: Encyclopädie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse. Heidelberg (Verwaltung des Oßwald’schen Verlags (C. F. Winter)) 1830, S. XXXII.

7Georg Wilhelm Friedrich Hegel: Einleitung in die Geschichte der Philosophie. Hgg. v. Johannes Hoffmeister. Berlin (Akademie-Verlag) 1966, S. 137.

Morten Tønnesen, Hans Werner Ingensiep ja Per Ariansen oktoobrikuus TÜ vanas kohvikus. erakogu

Möödunud sügisel peeti Jakob von Uexkülli keskuse ja TÜ eetikakeskuse eestvõttel Tartus keskkonnaeetika konverents “Väärtused ja konfliktid”. Konverentsijärgses vestlusringis osales kolm ürituse välisesinejat: Esseni ülikooli professor Hans Werner Ingensiep, Oslo ülikooli filosoofia ja keskkonnaeetika õppejõud Per Ariansen ja keskkonnafilosoof ja kirjanik Morten Tønnesen Oslost.

Milline on keskkonnaeetika olukord ning staatus teie kodumaa ning Euroopa akadeemilistes ringkondades?

Morten Tønnesen ja Per Ariansen: Norras tegeletakse keskkonnaeetikaga selle reputatsioonile vaatamata väga vähe. Kuid Norras on muidugi tegutsenud mitmeid silmapaistvaid ökofilosoofe, mitte ainult Arne Næss, vaid ka näiteks Sigmund Kvaløy Sætereng.

Hans Werner Ingensiep: Arvan, et keskkonnaeetika tippaeg Saksamaal oli 1980. ja 90. aastatel ning praegu on akadeemiline diskussioon keskkonnaeetika teemadel väga kesine. Kuid mitteakadeemilisel tasandil on Euroopas nende teemade arutamine oluline, sest nii Skandinaavia maadel kui Saksamaal, Hollandis, Šveitsis, Suurbritannias võib täheldada keskkonnateadlikkuse kasvu. Keskkonnaväärtuste üle arutlemine kuulub minu meelest Euroopa elaniku identiteedi juurde ning selles kontekstis on ka Eestis oluline keskkonnaeetika temaatikat lahata.

P.A.: Asjal on ka teine külg. Paljud keskkonnaväärtuste üle varempeetud arutlused on tänaseks saanud igapäevasteks poliitilisteks seisukohtadeks, mida üldsus aktsepteerib. Need ei ole enam keskkonnaeetika arutlusteemad, sest kokkulepe neis küsimustes on saavutatud. See kehtib paljude asjade kohta, näiteks saastatus ja seda puudutavad seadused. Arvan, et 1970. ja 1980. aastate aktivistid ei osanud unistadagi seadustest, mis meil nüüd olemas on.

H.W.I.: See on tõsi. Alustasime teadlikkuse tõstmisega, tulemuseks on vastav seadustik, kuid selleks läks 30 aastat.

M.T.: Öeldu kehtib siis, kui räägime keelekasutusest või aktiivsest poliitikast, kuid filosoofias sellist konsensust pole. Inimesed on küll nõus, et tuleb püüelda säästva arengu poole, kuid puudub filosoofiline kokkulepe, mida see tegelikult endast kujutab.

P.A.: Asi on pigem selles, et alati on piirjuhtumeid, näiteks vaidlused, kui palju peaks meil olema hunte või mõnd puuliiki. Kuid sellele vaatamata ollakse ühel meelel, et bioloogilist mitmekesisust tuleb hoida, mis polnud nii, kui kogu asi alguse sai.

Kus on keskkonnaeetika ajaloolised juured?

H.W.I.:  Saksamaal on selleks ühest küljest olnud poliitiline filosoofia, 1968. aasta põlvkond on väga oluline; teisest küljest romantiline arusaam loodusest ning kolmandaks oluliseks juureks on praktilised probleemid nagu tuumaenergia kasutamine jne.

P.A.: Keskkonnaeetika tekkimise väga olulise põhjusena tooksin välja apokalüptilise nägemuse, mis tõusis maailmas küllalt järsult esile pärast “Hääletu kevade” ilmumist. Mäletan siiani oma esimest kokkupuudet nende probleemidega. Vaatasime mustvalgest telekast laupäevaõhtust teleprogrammi, kus kõnelesid mõned inimesed Rootsist. Arvasime, et nad on hullud, sest räägiti maailma lõpust. Muidugi me naersime – rootslased. Need dramaatilised reportaažid ennustasid tsivilisatsiooni lõppu 10 või 20 aasta jooksul, küsimus oli vaid selles, mitu aastat on meile veel jäänud. Mõned ennustasid 5, 10, 15 aastat, kuid keegi ei pakkunud üle 20. Nende ennustuste kohaselt peaksime me kõik juba paar korda surnud olema.

Tegu oli apokalüpsisega, kõik oli äärmiselt dramaatiline. Nende ideede järgi viib meid selleni teadus, tehnoloogia ning kaubandus. Samas moodustasid teadus, tehnoloogia ning kaubandus ühiskonnas toimuva tuuma. Leiti, et oleks vaja jõuda hoopis teiselaadse lähenemiseni ning ühe variandina pakuti seejärel eetikat. Nii eetika puudumist kollapsi põhjusena kui uut eetikat abinõuna probleemide lahendamiseks.

M.T.: Isiklikult võiksin kirjeldada  oma esimest kokkupuudet Arne Næssi ja Sigmund Kvaløyga. Arne Næss oli esimene filosoof, kes mulle tõsiselt korda läks ning kes äratas mus huvi ka filosoofia vastu üldisemalt. Lugesin palju tema ökofilosoofiat. Nüüd võite küsida, kas tegu oli ikka eetikaga, sest talle endale termin “eetika” ei meeldi. Næss armastab kirjeldada maailmavaadet ning seda, mida tuleks ette võtta, kuid ta ei nimetaks end eetikuks.

Ent mingis mõttes on tegu siiski eetikaga, sest Næss pakub juhiseid suure mõjuga ettevõtmisteks. Umbes samal ajal olin tegev keskkonnaliikumises. 1990. keskel või algupoolel olin koos Sigmund Kvaløyga ühel seminaril, kus ta esitas endiselt väga apokalüptilisi seisukohti. Tegelikult räägib ta praegugi sotsiaalsest ning ökoloogilisest kokkukukkumisest ning rohelise liikumise missioonist, milleks on valmisolek ühiskonna ülesehitamiseks pärast varingut. Ta pole üks neist, kes tahaks varingut ära hoida. Oma retoorikas on ta selles mõttes ekstreemne.

H.W.I.: Minu õpetaja keskkonnaeetika alal oli Klaus-Michael Meyer-Abich, peamine ökotsentristliku ja holistliku vaate esindaja Saksamaal, kes oli Carl Friedrich von Weizäckeri assistent. Tema põhiväide oli, et alati tuleb mõelda oma looduse tajumise viisile. See määrab käitumise. Tuleb vaadelda looduse defineerimise ja tajumise mooduseid: esteetilist, epistemoloogilist, antropoloogilist. Tema innustas mind loodus- ja keskkonnaeetikaga tegelema. Meyer-Abich oli Saksamaal ühtlasi tuntud poliitik, tegutses sotsiaaldemokraatide ja roheliste liinis.

Mida arvate mõttest, et keskkonnaeetika oma paljude väärtuskäsitlustega nagu seesmine, instrumentaalne, inimkeskne, objektiivne, subjektiivne väärtus jne kaugeneb inimesest, kellele see filosoofia tegelikult mõeldud on. Kas nende soovituste või normide põhjused ei ole tavalisele inimesele liiga keerulised ja komplekssed?

H.W.I.:  Rääkides väärtustest, alustame alati ideedest, mitte reaalsusest. Idee on oluline lähtekoht, kust hakata tuletama tegude hindamiskriteeriume. Võime alustada inimese olemuse ideega või “aukartus elu ees” ideest või ideest, et kogu kosmos on väärtuslik tervik. Oluline on see, et ilma ideedeta ei ole ka eetikat.

P.A.: Ma sooviksin ühele teisele asjale tähelepanu pöörata. Kui mina peaksin nimetama mingi lähtekoha, oleks selleks inimese õige ja väära vahetu intuitsioon. Kui tulla tagasi apokalüptilise vaate juurde, leian, et on enam kui väär, kui inimkond lihtsalt kaob ühel heal päeval. Aga kui küsida, milles see väärus seisneb, ei oska keegi õieti vastata. Sellegipoolest on meil siin hulk näljaseid filosoofe, kes on nõus seda teemat uurima ning looma mingit süsteemi lootuses, et leitakse midagi, mis läheb kaugemale pelgalt intuitsioonist. Filosoofid loodavad leida tarkade kivi, midagi kaljukindlat, eetikat, mis on tugev ning mille saab ühiskonda tagasi tuua. Nad soovivad öelda neile, kes on võimu juures: sa ei tohi seda teha, sest see pole eetiline. Tuleks alustada aimdustega, mis inimestel on. Mõned inimesed aga tunnevad kutsumust seda uurides mingit eetikat teha, lootuses, et see eetika saavutab kontrolli tänapäeva ühiskonna hulluste üle.

H.W.I.:  Ma ei arva, et keskkonnaeetika põhjendused on liiga keerulised. Ideel peab olema ka teatud rakendamisvõimalus, kui seda pole, ei saa me rääkida eetikast. Alustame lihtsatest, mitte keerulistest asjadest.

P.A.: Ausalt öeldes ei näe mina ühtki veenvat argumenti, mis põhjendaks meie kohustusi looduse ees, lähtudes loodusest. Selles osas on tehtud mitmeid katsetusi ja enamasti käiakse ringiratast, argumenteerides kohustuste poolt kohustuste pelgalt eeldamisega, ei olda seega eriti veenvad.

H.W.I.: Nõustun, kuid teeksin vahet teoreetilisel ja praktilisel subjektil. Keha reaalsus kui teoreetiline objekt ja loov moraalne subjekt on e
ri asjad. See on idealistlik arusaam loovast subjektist. Laud ei ole loov moraalne subjekt. Alustaksin erinevusest ning kui on erinevus, on see väide õige juhul, kui räägime teoreetilistest subjektidest kui asjadest maailmas. Siin ei näe ma väärtusi: pole väärtust laual, maastikul, minu kehal, ajul, millelgi. See on ainult teoreetiline perspektiiv, objektidele vaatamise perspektiiv, kuid samas olen ma vastutav oma vaates asjadele.

Kuid läheme teooriast praktikasse…

H.W.I.: Praktika ilma teooriata on pime. Ja teoorial ilma praktikata ei ole jõudu.

Vahest kõige lihtsam tee keskkonnaeetikat rakendada oleksid normid, seadused, regulatsioonid, sanktsioonid jms. Kas see on õigustatud? Kuidas peaks keskkonnaeetika praktikasse viima?

M.T.: Minu arvates on see rohkem keskkon­na­aktivismi ja poliitika küsimus. Kuid ma pole kindel, kas teised sellega nõustuvad. Usun, et kui ühel heal päeval saavad teoks need muutused, mida mina soovin näha, ei ole põhjuseks valitsuse direktiiv, vaid avalikkuse surve.

P.A.: On juhtumeid, kui kõik teavad, mis on hea kõigile. Kõik on ühise eesmärgiga nõus, kuid ei suuda selle poole liikuda, sest keegi peab tegema esimese sammu. Ja kui teised ei tegutse, on see, kes teeb esimese sammu, lollike. Miks ta peaks end ohverdama, kui keegi teine midagi teha ei taha? Tema ohver oleks asjatu. On mitmeid strateegiaid, kuidas sellest olukorrast üle saada. Üks võimalus on valitsuse regulatsioonid. Näiteks on meil reguleeritud loodusliku mitmekesisuse kaitse. Kui kõrvutada seda võimalusega, et inimesed võtavad vaid isiklike veendumuste alusel ette midagi sarnast, siis olen üsna kindel, et mingit erilist tegevust sellest välja ei kasva. Valitsuse regulatsioonid võiksid aidata, kuid see peaks olema nii-öelda valgustatud türannia, vajadus meetmete järele peaks olema tõestatud. Muidugi on alati marginaalseid juhtumeid, kus me ei ole ühel nõul kangemate eesmärkide osas.

M.T.: Mul on küsimus selle valgustatud türannia kohta. Kui eeldame selle asemel, et see on mingit sorti demokraatia, siis oleks sellel avalikkuse toetus. Kui on olemas avalikkuse toetus, siis milleks on vaja valitsuse tegevust?

P.A.: Just sellepärast, et inimesed oleksid tegudeks valmis, et oleks garantii, et me kõik seda teeme. Valitsus on instants, mis tagab kõigi osaluse.

M.T.: Kas inimesed ei usalda avalikkust piisavalt?

P.A.: Inimese seisukohast ei ole ratsionaalne esimest sammu teha.

Mida saab üksikisik teha huvikonfliktide vältimiseks?

P.A.: Kui satutakse konflikti, küsitakse, mida mina sellest saan. Kuidas saan mina kasu või millise manöövri peaksin tegema, et minu huvid oleksid kõige paremini kaitstud? Minu tagasihoidlik soovitus on, et tuleks muuta küsimuseasetust. Selle asemel et küsida, kas rebasejaht Inglismaal on eetiline – kas rebastel on õigusi, väärtust vms? –, tuleks küsida osapooltelt, kes on rebane ja kes on inimene. Vastusest peaks välja tulema, mis on väärtuslik või mida peetakse väärtuslikuks rebase ja inimese juures. Loodetavasti ületatakse sel moel erineval alusel tekkinud huvide ummikseis, ning jõutakse pisut kaugemale olukorrast, kus püütakse nagu köieveos teist oma poolele sikutada. Selle asemel jõuavad nad ühise vastutuseni maailma kirjelduses, kus nii inimestel kui rebastel oma koht oleks. Filosoofia seisukohalt toimub väike pööre eetikast ontoloogiasse saavutamaks üksmeelt selles, mis asjad on. On küll piisavalt fakte, mille üle ei vaielda (rebastel on endiselt neli jalga), kuid vaieldakse selle üle, mis on oluline ja mis mitte.

Kõige keerulisemad on keskkonnaeetika konfliktid siis, kui ühel poolel on loodus ning teisel poolel inimvajadused; pean silmas inimese põhivajadusi nagu vesi ja toit. Kuidas lahendada neid konflikte?

M.T.: Omandiõiguse puhul – kui loodus on inimese omand – on idee iseenesest konfliktis keskkonnaeetika kui sellisega. Muudel juhtudel, tingituna suurest rahvaarvust, vajadusest toita suurt inimmassi, on konfliktne teema näiteks maakasutus. Sellistel juhtudel ei ütleks meist ilmselt keegi, et inimesi ei peaks toitma. On absoluute, mis piiravad meie võimalusi oma ideid ellu viia.

H.W.I.: See on teoreetiline probleem, mis tuleneb teatud lähtekohast. Näiteks kui ma olen ökotsentrist või biotsentrist, tekiks inimõiguste ja looduse, ökosüsteemide vms õiguste konflikt. Kuid võttes lähtekohaks inimesed, seisukoha, mille mina nimetaksin laienevaks humanismiks, tähendab see ka teiste isendite, mitte ainult inimeste austust. Sellest vaatepunktist pole tegemist konfliktiga.

P.A.: Kui satume kriitilisse olukorda, näiteks päästepaati, kus tõepoolest ainsaks võimaluseks paati päästa on hukata üks inimene, võivad prioriteedid olla hoopis teistsugused kui tavalises olukorras. Mõni söödav juurvili võib olla sellisel juhul rohkem väärt kui inimelu. Kuid nendest situatsioonidest polegi praegu mõtet rääkida.

Teine asi, mida tahaksin mainida, on seotud laiendatud humanismiga. On teatud sorti tegevust, millega saab solvata inimest, aga looma mitte. Laks vastu põske ei ole solvav valu pärast, vaid sellepärast, et üks  inimene tegi seda teisele. Valitseb arusaam, et sellist asja teisele ei tehta. Kui ma varastan kelleltki ta  kaotab osa omandist, siis on reetmise akt siin olulisema tähendusega kui varast ilmajäämine. Sellist reetmist loomade seas ei esine. Võib esineda teatud sorti pettumust, mis on üsna sarnane reetmisega, kuid loomad ei ole võimelised mõistma ebaõiglust. Kui koeral oleks ebaõigluse tunne olemas, saaksime teda ju ebamoraalsuses süüdistada.

Kas teie kodused keskkonnaprobleemid on samad kui need, mida lahati kahel Tartu keskkonnaeetika konverentsi päeval?

P.A.: Samad on näiteks kaitsealal elavate inimeste probleemid. Kuid nii tugevate keskkonnaseadustega, nagu meil on, elame me tegelikult kõik kaitsealal. Saamidega ning nende põhjapõtradega on nii, et nad peavad alluma kindlatele piirangutele. Kuid tahaksin näiteks oma aias umbrohust vabanemiseks pestitsiide kasutada, ei saa ma seda teha. Mul pole sellest midagi, aga võiks olla. Nii et selleks ei tule elada kaitsealal, et teatud rahutust tunda.

H.W.I.:  Arvan, et nii teoreetiliselt kui praktiliselt lahatud probleemid on teistes riikides, sh Saksamaal, arutlusel samal tasandil. Meie oleme nende üle ligi 30 aastat arutanud, kuid teie lähenemine on uus. Te ei saa meilt õppida. Saksamaal on keskkonnateemade osas pisut toppama jäädud, nii akadeemilisel, praktilisel kui seadusandlikul tasandil on pidevalt probleeme. Asi pole selles, et lahendamist vajavaid probleeme oleks vähe. Küsimus on jõu ja värske energia puudumises. See on Eesti võimalus. Teine võimalus on integreerida oma energia uude Euroopa liikumisse ning anda ühtlasi uus tõuge Euroopale.

Tallinna peal hästi tuntud kraade Ruts, kodanikunimega Rudolf Pruul, tundis end murrangulise 1940. aasta suve lõpul täbaralt. Kuid ühel ilusal pärastlõunal kohtas ta Harju tänaval oma vana semu Paldiski maanteelt Robit (Robert Rebast), keda polnud enam aastaid trehvanud. Too oli astunud teist rada, lõpetanud gümnaasiumi, jõudnud käia Tondil ja Tartus ning oli juba väikselt ilma teinud ajakirjaniku-toimetajana. Kuna Rutsil sähvatas, et Robil pidi olema pakiliste avalike küsimuste puhul laiem haare kui tal endal, astus ta otsustavalt üle tänava ja palus lapsepõlvesõbralt vennalikku nõu.

– “Et milles asi?”

– “Tead, nad tahavad mind panna Tatari tänava 6. politseijaoskonna komissariks!”

– “Sind, kraade Rutsi?!”

– “Jah, aga mis nõu annad?”

– “Mis ikka, võta vastu, seda jaoskonda sa ju tunned hästi. Pealegi liigub seal niikuinii sinust veel palju nigelamaid kujusid!”

Veidi hiljem pidi toosama ajakirjanik tegema oma lehe jaoks mahukama intervjuu talle Tartust tuttava ja üldiselt lugupeetud EÜSi kaasvilistlase Hans Kruusiga, Varese valitsuse ainukese arvestatava ministriga. Noormees pidi uurima, mida arvab selge analüüsivõimega Kruus tervest sellest uuest poliitilisest olukorrast, et mis nüüd saab ja mida teha. Kruus aga polnud Robi Toompeale saabumise hetkeks veel oma kabinetis. Nii kutsus ta ajaviiteks vestlema Kruusi abi, põrandapragude vahelt oma kõigi 133 liikmega välja pugenud EKP teine sekretär ja hilisem minister Johannes Lauristin.

Kui Lauristinile selgus, et tegemist on küll vaid 24aastase noormehega, kuid ikkagi reservlipnikuga, kasutas ta juhust ja pakkus Robile tööd: kas seltsimees ei tahaks hakata kaitseväe parajasti loodava poliitosakonna juhiks, kolonelleitnandi auastmes ja palgaga? Niisiis, sõjaväe peapolitrukiks. Lauristin jõudis juba telefonigi haarata, et teavitada õnnelikust leiust sõjaminister Paul Keerdot, enne kui Robi end välja vabandades kadus. Pakutud ametikoha võttis hiljem vastu Robi kursusevend, end juba lootusetult põhja joonud lipnik Katt.

Niisiis ei olnud 1940. aasta suvi uutele Toompea võimuritele sugugi kerge. Kust leida, kust saada üleriigiliste massvallandamiste ja algavate arreteerimislainete ajal tööle korralikke inimesi? Kust võtta, rohkem ja vähem kvalifitseeritud ametnikke, kes oleksid ustavad uuele režiimile, või vähemalt solidaarsedki?

Veelgi teravamalt kerkis seesama “kaadrite probleem” 1944. aasta sügisel, kui Eesti oli kaotanud umbes neljandiku tervest oma rahvast, ja sugugi mitte kõige kehvema osa. Ning punased olid jälle pukis, massiliste idast toodud katjušade, tankide ja umbkeelsete politrukkide julgestusel.

Selle kohta, millised Eesti NSV võimutsejad tol ajal olid, kuidas nad tegutsesid, omavahel asju ajasid ja vahekordi klaarisid, üksteist oma Moskva “krõšade” (Ždanov-Karotamm, Malenkov-Käbin) toetusel ka “õgisid”, on Kaljo-Olev Veskimägi kirjutanud korralikult läbitöötatud monograafia. KK büroo stenogrammide põhjal on autor uurinud, kuidas ja kuivõrd see asutus ja need inimesed juhtisid ENSVd esimesed tosin aastat suure sõja järel. Huvipunktis asub KK büroo, sest teatavasti valmistati seal ette ja võeti vastu kõik hiljem ENSV Ülemnõukogu ja Ministrite Nõukogu poolt välja kuulutatud otsused. Täit tõde ei tasu aga otsida ka nendest stenogrammidest, kirjutab autor, sest tõde oli kaugel, muidugi Moskvas. Ja uhke EKP staatus vastas mäletatavasti vaid NLKP oblastikomiteele, kõik, mis üle selle, oli juba kaugjuhtimine.

Jah, raamatu pealkiri on mänglev, seda on ka autori esitusviis, samuti karikatuurid(!). Aga ärgu hea lugeja jumala pärast uskugu, et siin nalja tehakse! Ei, lavale tuuakse meie kaasaja ühe kõige süngema ajavahemiku telgitagused, üksikasjaliselt, nimede, tsitaatide ja ilmse asjatundlikkusega. Ja et need jõumängud Stalini-aegses Eesti NSV nukuteatris rahvale ja riigile head ei toonud, ükskõik kui vahvalt ja rahvalikult punased marionetid suvatsesid etteasteid teha, sellele vihjab teose sissejuhatav moto Helmest: “Võõras toob oma korra, sina maksad mitmevõrra”.

Võib arvata, et autor on kasutanud huumorit enesekaitsena, et säilitada pika uurimis- ja kirjutamistöö vältel vaimne tervis. Samas, olles väga täpne, autor muigab nagu imestunult oma “etteastujate” ja nende üldiselt piinliku taseme üle. See on hea ja kosutav võte: asjalikkus ja distants. Soliidsed sissejuhatused, kokkuvõtted ja “etteastujate ja nende ütlemiste register” ning ingliskeelne kokkuvõte tõstavad raamatu väärtust ja kasutatavust. Kindlasti lihtsustab nende 162 “etteaste” lugemist autori napp ja efektiivne esituslaad, iga lugu mahub leheküljele või paarile. Vabalt võime alustada lugemist ükskõik kust, lugeda siit-sealt, aina imestada nende nn kaadrite üle, et siis jälle mujalt jätkata.

Kronoloogiliselt lugedes saame paljastava ülevaate Eesti Stalini-aegsest ajaloost, EKP ässade jagelemistest, aga ka kolhoosistumisest, 1949. aasta küüditamistest, metsavendlusest, Karotamme kamba langusest, kurikuulsast VIII pleenumist, Ivan Käbini bande tõusust, Beria tõusust ja intriigiplaanidest. Kunagi ja kuskil pole tõesemaks osutunud Oskar Looritsa klassikaline ütlus eesti poliitika kui kambakraatia kohta. Kusjuures EKP-laste eri tiibade kohta tuleks hoopis kasutada mõistet “bandekraatia”.

Kui lugeda Veskimäe teost kõrvuti president Lennart Mere ajalookomisjoni raportitega, “Valge raamatuga” repressioonidest, aga eriti koos Simon Sebag Montefiore Stalini Kremli-bande ajalooga (“Stalin, The Court of the Red Tsar”. London 2003), siis saab käsitletud ajastu pöörasus päris selgeks. O tempora, o mores! Millised tegelased! Milline vapustav tase!

Vahepeal on aga ajad ja vist ka meie koos nendega põhjalikult muutunud. Kas aga kõik inimesed, ka komparteilased? Sest praegu on endised tippkommunistid jälle nii riigi kui ka linnade ja kohalike asutuste juhid. Nad esindavad meid isegi Euroopa keskustes. Loomulikult on nende CVdest ammu kadunud kõik piinlikkust tekitavad jäljed. Nii võtavad nad punastamata sõna ka kõige rahvuslikumatel teemadel. Endised partorgid laiutavad silma pilgutamata isegi eetika valdkonnas. Ja siis turtsuvad mimooslikult nördinult, kui neile nende minevikust midagi sobimatut meelde tuletatakse. Riiklikul tasandil autasustavad nad suurte pühade ajal üksteist lõhnastatult ja pidulikult nende selge tahte vastaselt taastatud (!) Eesti Vabariigi teenetemärkidega. Rahvas elab või vireleb nagu üks rahvas ikka. Ja vaba riigi eesotsas on samad isikud, kes õndsal ENSV ajalgi.

Omamoodi tippsaavutusena kutsutakse endisi partorge Issanda aastal 2006 endise pagulasladviku ja emigrantide pessa Stockholmi – pidama iseseisvuspäeva aktusekõnet. Sellega oleks vanad haavad justkui seotud ja eesti rahva eri harude vahel kõik kõige paremas korras? Ei ole. Miks asjad siiski nii lihtsad ei ole, see selgub ilmekalt Kaljo-Olev Veskimäe raamatust ja loodetavasti selle järgedest, 1956 –…

Mis puutub lastekultuuri, siis muusika või teatri või eriti ehk kirjandusega võrreldes on kunstis asjalood teisiti. Lastele suunatud kunstist saab esile tõsta ehk vaid raamatu­illustratsioone ning mõnd performance’i-laadset teatraalset tükki, aga enamasti on kunst selline meedium, mida ei loo mitte professionaalid lastele, vaid lapsed ise juhendajate toel – enese leidmise ja väljendamise eesmärgil. Pildil Sally Stuudio rühmatöö (juh Jane Remm) Tartu vanas kaubamajas 5. II 2006. annely köster

Iga päev seatakse inimesele silma ette tohutult mitmesuguseid ohtusid. Silma ette seadmisest saavad osa ka lapsed, kuivõrd kodudes on avatud üks aken, kust voolavad ilma julgustava kommentaarita sisse kogu maailmas juhtuvad õnnetused, maailma sõjad, näljad, katastroofid, haigused. Otse praegu see linnugripp. Kui maailmapildi ainumaks loojaks oleks uudistetelevisoon, tuleks sealt kokku õige hirmus pusle, mis igasuguse eluisu ära võtaks.

Televisioonis on muudki. Õnneks püütakse sinna ära mahutada ka killukest lastekultuuri, igatahes ETVs seda tehakse. Lastekultuuriga on nii, et see jõuab lasteni ikka täiskasvanute vahendusel. Lapsel endal on ahtake silmaring ja puuduvad vahendid. Lapsele tuleb raamat, heliplaat, video või DVD osta, ta tuleb viia teatrisse või kinno. See on kõigepealt vanemate hool, kuid muidugi on siin oluline roll lasteaial ja koolil.

Lastekultuur nagu kultuur üldse sisaldab nii professionaalset, kitsamas mõttes  kultuuri oma kaunite kunstidega kui ka ülepea kõige muu vaimse ja asise suhet sellisel kombel nagu ümbruses omaks võetud. Inimhakatise maailmapildi kujundamisel ja värvitoonide määramisel on professionaalsel lastekultuuril oluline osa. Eripära täiskasvanute kultuuriga võrreldes seisab selles, et tegemist on nähtusega, kus loov isik on küpsem ja kogenum kui see, kellele ta oma loomingut pakub. Tal tuleb arvestada lapse vastuvõtuvõimega, samuti peaks tal olema eetika ja moraali koha pealt korras mõtlemine. Laps üldiselt ei analüüsi seda, mida talle pakutakse, vaid võtab hoiakud kergesti omaks. Omaksvõtu kaudu laps ju oma rahva, oma ümbruse, oma sotsiaalse grupi kultuuri sisse kasvabki. Vargad varasteks, elevandiluutorniinimesed elevandiluutorniinimesteks, looduse hoidjad tähelepanelikeks looduses liikujateks.

Norskav päkapikk ja Eurovisioon

Professionaalne lastekultuur oma parimas mõttes, see headuse, hariduse ja muu üllameelse kontrolli all seisev nähtus on Eestis päris heal järjel. Lastekirjandus on taas õitsele puhkenud, tõmmates lasteraamatu loomisse kaasa hea illustratsioonikunsti. Lasteteater tegutseb kord paremini, kord juhuslikumalt. Valmivad lastefilmid, mis mujalgi tähelepanu äratavad. Televisioonis (ETV) tehakse häid originaalsaateid, nagu olid näiteks Buratino lood. Lastemuusika kõlab üritustel, raadios, televisioonis, plaatidel, laste laulu- ja tantsupidudel. On imeline mänguasjamuuseum, kuid peaaegu puuduvad oma tänapäevased mänguasjad.

Ent lastekultuuri sisse tuleks arvata ju ka (litsentseerimata?) komejantide etendused lasteaedades, isetegevuslike kunstnike külaskäigud ikka lasteaeda, kus joonistatakse laste portreid, millest lapsevanemal on võimatu loobuda, sest sellega oleks lapse enesetundele ja in-oleku püüdlustele kaaslaste ringis antud hävitav hoop. Ja muidugi kogu jõuluvanade ja päkapikkude melu aasta lõpukuudel, alates kauplustes norskavatest punase mantli ja laia habemega ättnukkudest ja linnaväljakul komme jagavatest taatidest ning lõpetades lasteaedades ringi kollitavate haltuuranäitlejatega, kes mu isikliku kogemuse järgi võivad laskuda lausa lapse mõnitamiseni. Need vist ongi need, kellel taheti laste süllevõtmine ära keelata? Ja lõputud sussid, mis igaks hommikuks täidetud peavad saama, sest muidu ei ole võimalik eluga edasi minna ja jõuda õigeks kellaajaks sinna, kuhu vaja.

Igasugused müügiüritused. Ja veel palju muudki on libisemas lastekultuuri hulka.

Isegi selline ettevõtmine nagu Eurovisiooni lauluvõistlus on muutumas mingiks äraspidiseks lastekultuuriks, koguperevaatemänguks lapsemeelsetele ja lastele, eredaks lapsepõlvemälestuseks järeltulevatele põlvkondadele. Publikuhääletustest võtavad suurima innuga osa just lapsed. Seda lapspublikut on saanud näha sellistes saadetes nagu “Eesti muusika karikas”. Nõnda, et saates võistlevad karmid mehed silmitsesid oma fänne ka ise kerge kohmetusega.

Osavõtt või võit?

Kultuur peegeldab ikka ajastu nägu. Parasjagu käsil oleva ajastu käsk on olla edukas. Tuleb mobiliseerida kõik jõud ja olla selline, nagu ümbruse ootused ette kirjutavad. Võimust on võtnud tappev võidujooks esikoha poole. Neljas päralejõudja on luuser. Luuser on perekonna häbiplekk.

Võidujooks on tõusnud ka laste elus olulisele kohale: joonistusvõistlused, kirjandivõistlused ja mis kõik veel. Kooli sissesaamisvõistlused ehk kõige pingelisemad. Inimesed on paraku oma ajastu vangid ja vangla reegleid tuleb kinni istudes tahtmatagi silmas pidada.

Ei tea, kuidas mahendada ajastu kohutavat esikohaiha, mida sai just äsja olümpiat vaadates kaasa elatud. Tore ju, kui keegi oskab ja suudab, määrates tegelikult kogu oma elukäigu üheainsa põgusa julma eesmärgi teenistusse. Igasugused profid ümberringi ihumas ikka seda ühtainumat teravikku, et see tabaks õigel hetkel õige varustusega lendu lastult esimesena sihtmärki.

Istusin minagi innukalt tugitoolis ja elasin armsale neiule ja mehisele mehele ikka väga kaasa. Loomulikult rõõmustasin ma nende edu üle. Olen juba ammustest aegadest peale jälginud suusatamisvõistlusi. Neist ammustest aegadest, kui veel dopingutest ei räägitud. Kui tundus, et käibki osavate inimeste jõukatsumine, mitte inimorganismi menetlusviiside ja mille kõige veel võidujooks. Kui ehk oligi tähtis just osavõtt.

Ometi võiks ju ka elus olla tähtis osavõtt, mitte võit?

Raamatukauplus Apollo Tallinnas Viru tänaval korraldab juba aastaid lastele laupäevahommikusi kirjanduselugemisi, kus näitleja loeb ette uut lasteraamatut ja see lõpeb raamatu teemal joonistamisega. Auhinnaks ikka seesama raamat. Kuid joonistused ei võistle omavahel. Auhinnatöö tõmmatakse joonistustepakist välja täiesti õiglaselt ja erapooletult. Ja pärast tehakse joonistustest näitus, mis nädal aega lasteraamatuosakonnas kõigile vaatamiseks väljas. Minu meelest küll üks lahe lastekultuurialane ettevõtmine, kuigi on natuke silmas peetud ka kaupluse huve. Mõni raamat ikka ostetakse ja lisaks saab kinnitust see, et Apollos on mõnus olla.

Ma ei tea, kas ongi kõigil ühine pilt silma ees, kui mõtleb, et milline üks õnnelik lapsepõlv välja näeb. Ega ikka vist ei ole küll. Edujumal on suur, ta prohvetid on kõikjal, kuld ja glamuur tõmbavad inimest ligi kui tuli ööliblikaid.

Hea lastekultuur võiks eluhoiakuid tasakaalustada ja pingeid maandada, nii et selle kultuuri mõjuväljas valitseks õnnelik olek. Lastekultuur peaks aitama lapsel luua üllameelset sisemist sõltumatust ja vaimset ning hingelist vastupidavust, sisaldades seega mingit sooja vaimsust ja tuge võimalikult pingevabade inimhakatiste kasvamisel. Kes on igal juhul oma lähedastele armsad, nõnda et neljas päralejõudja võiks ehk olla rõõmsamgi kui näiteks teine, kellel jäi esikoht ju ikkagi kätte saamata. Rääkimata nendest, kes kvalifikatsioonivõistlusest läbi ei tulegi.