Toeta
Otsi

Virtuaalreaalsus (VR)

  • Sireenide mure kliima pärast

    IVO HEINLOO

    Eesti Jazzliidu kontsert „Sireenid“ 12. VIII Triigi filharmoonias. Kirke Karja ja Sireenid: Kirke Karja (klaver, helilooja), Jana Kütt (vokaal), Elina Martinson (vokaal), Anett Tamm (vokaal), Raimond Mägi (elektroonika) ja Ramuel Tafenau (trummid). I Think You’re Awesome (Taani): Jens Mikkel Madsen (bass), Alex Jønsson (kitarr), Morten Kærup (kitarr/bandžo), Lars Fiil (klahvpillid), Frej Lesner (löökpillid) ja Andreas Skamby (trummid).

    Keegi ei kahtle, et Kirke Karja on praegu rahvusvaheliselt kõige silmapaistvam eesti džässmuusik – tema karjäär on viimastel aastatel läinud hooga ülesmäge. Kindlasti on sellele kaasa aidanud edukad kontserdid sündmustel, näiteks kas või Tallinnas 2021. aastal peetud Euroopa džässikonverentsil, kus olid kohal oma ala mõjukamad persoonid ja läksid kulutulena laiali kuuldused headest muusikutest, keda tasub festivalidele kutsuda. Kirke Karja on muusik, kellega tahetakse koostööd teha. Nii pidi ta ka tänavuse tiheda suve jooksul mahutama pikalt planeeritud Triigi filharmoonia kontserdi kahe Saksamaal käigu vahele. Kölni džässinädalal (Cologne Jazzweek) mängis ta noore saksofonisti Fabian Dudeki ansamblis. Oma trioga Karja-Renard-Wandinger läheb Kirkel samuti hästi ja nüüdsest teeb ta esimest korda koostööd ka plaadi­firmaga.

    Triigi sadamas ettekandele tulnud uudisteose/kontserdikava „Sireenid“ koosseis üllatas: lisaks süntesaatorile, bassile ja trummidele oli laval kolm lauljat. Vokalistidele pole Karja nii mahukat teost seni kirjutanud ja tema varasemast koostööst lauljatega meenuvad hoopis ajad, kui tegutses aktiivselt ansambel Heliotroop. Kontserdi muusika oli ta seekord kirjutanud spetsiaalselt Triigi filharmoonias esitamiseks. Neile, kes pole seal käinud, võib öelda, et selle Triigi sadama lihtsa puitkonstruktsiooniga hooajalise ehitise katuse all on mitmeid aastaid antud suvisel ajal kontserte, sealhulgas ka džässikontserte koostöös Eesti Jazzliiduga. Tegevust alustati 2016. aastal. Esimene n-ö džässipääsuke oli Kristjan Randalu, kelle soolokontserdi tarbeks toodi kohale klaver üle vee Hiiumaalt Sõru sadamast, kus teatavasti toimub üks suuremaid suviseid džässifestivale. Kristjan Randalu esines Triigis ka koos New Wind Jazz Orchestraga ja mängis muusikalist materjali, mis on jõudnud ka auhinnatud plaadile. Triigi filharmoonia põhimõte on tellida iga kord Eesti džässiheliloojatelt mõni uudisteos. Nii kirjutas Peedu Kass 2021. aastal kammerorkestrile teose „Hiiglase hällilaulud“ ja nüüd tuli millegi täiesti uuega välja ka Kirke Karja.

    Kirke Karja teose „Sireenid“ jaoks kokku pandud ansambli kolm erineva karakteriga vokalisti ehk Jana Kütt, Elina Martinson ja Anett Tamm moodustasid ühtlase terviku.

    „Sireenid“ on juba pealkirja poolest täiesti sobilik just sadamates esitamiseks, sest sireenid on ju meremehi eksitavad mütoloogilised olendid. Kontserdil mängiti kõigepealt umbes 40 minutit ilma pausideta ja siis esitati veel eraldi teose viimane osa. See on humoorikas laul jäätisest, mille tegi veelgi lustlikumaks Heli Läätse maneeride jäljendamine Jana Küti versioonis.

    Olulisel kohal on muusika kõrval „Sireenide“ tekst. See on sündinud Kirke Karja ja keskkonnateadlase Kaarel Karolini ühise jõupingutuse tulemusena ja tõukunud Karolini lõputööst, kus ta pöörab tähelepanu kliimamuutustele ja kuumasaarte probleemile. Juba kontserdi alguses anti kätte võti: „Niiskes suvepäikeses, linna poorid ummistunud inimeste higist .. leevendust otsitakse jahedast meretuulest.“ See on luule, kuid ühtlasi seisukohavõtt või koguni proklamatsioon. Seoses tihenevate ilmaekstreemsustega, kuumalainete, üleujutuste ja muu sellisega, on järjest rohkem juttu inimtekkelisest üleilmsest soojenemisest ning Kirke Karja on olnud alati äärmiselt aldis käsitlema aktuaalseid põletavaid teemasid ja küsimusi ka oma loomingus. Linnapuude hoogsa mahavõtmise ja palaval suvisel ajal maapinda talletuva kuumusega on kahtlemata kokku puutunud paljud Tallinna ja mõne muugi linna elanikud. Sama teemat on puudutanud ju põgusalt kas või Raimond Valgre, kelle „Pärnu ballaadis“ on read „Suvi nii soe / asfalt sulas linnas“.

    Tekstid sündisid muide Kirke Karja sõnul nii, et koos kirjutati paberitükkidele kliimamuutustega seostuvad sõnad, pandi need karpi ja võeti siis sealt juhuslikus järjekorras välja. Sürrealistlik tehnika.

    Ansambli kolm erineva karakteriga vokalisti ehk Jana Kütt, Anett Tamm ja Elina Martinson moodustasid siiski ühtlase terviku. Pigem mõjusid nad omaette instrumendina. Helipilt oli ilmselt elektroonilisem, kui on Kirke Karja projektides ja plaatidel kunagi kuuldud. Lisaks Kirke Karja enda erinevatele süntesaatorisaundidele tõi löökpillimängija Ramuel Tafenau lavale Nord Drumi trummisüntesaatori. Elektribassil ja kontserdi lõpuosas ka kontrabassil oli Raimond Mägi, Kirke Karja pikaaegne lavapartner mitmes ansamblis.

    Triigi filharmoonia igasuvise džässi­kontserdi formaat on olnud tavaliselt selline, et kontserdi esimeses pooles esineb mõni Eesti kollektiiv uudisteosega ja pärast neid külalised välismaalt. Ma pole küll käinud päris kõigil Triigi kontsertidel, aga mul on siiski jäänud mulje, et välisesinejad on jäänud võrdluses meie kodumaiste muusikutega kahvatumaks. Kirke Karja „Sireenidele“ järgnenud Taani ansambli I Think You’re Awesome sett ammendas end minu meelest esimese 15 minutiga. Sellele korralikule indie-popile pole küll midagi otseselt ette heita, kuid see ka ei raputanud. Domineeris slide-kitarri kõla. Bänd on aastatega hästi kokku sulandunud, kuid see pole esinemine, mis jääks kauaks meelde. Võrdluses eelmise bändiga ei tundunud kontrast isegi väga suur, sest ka Taani kollektiiv kasutas aktiivselt elektroonilisi vahendeid, kuid oli siiski tublisti üllatustevaesem kui Kirke Karja oma uhiuue projektiga.

    Kuulajaskond tundub Triigis olevat enamjaolt kohalik, kuigi leidub muidugi ka mandrilt spetsiaalselt kohale sõitnud inimesi. Kuna täpselt samal ajal leiab üldjuhul aset Kuressaare kitarrinädal, siis on mõnikord sealtki osavõtjaid uudistama tulnud. Eesti muusikasuves toimub nii palju, et üritused sellises suhteliselt kõrvalises ja mitte kõige kergemini ligipääsetavas kohas nagu Triigi sadam Saaremaa põhjatipus võivad saada liiga vähese tähelepanu osaliseks. Triigi kontserdipaiga teeb siiski eriliseks just mere lähedus ja idülliline õhustik.

  • Veerand sajandit suunatud hullust

    JÜRGEN ROOSTE

    Non Grata sai 25aastaseks. Täpselt nagu kirjandusrühmitus TNT. Oleme veerand sajandit rinnakuti omi asju ajanud ja vaadelnud toda elu, kunsti ja kirjandust kõrvuti. Erineva pilguga, aga ikkagi.

    Võib-olla see ongi tõmme, põnevus. Põnevust on nongratakatega ning Al ja Taje Paldrokiga alati, see on ka festivali „Diverse Universe“ alustala – nagu rändtsirkuses või mustlaslaagris peab alati põnev olema. Paldrok tahab, et sünniksid uued sünergiad, et kohtuksid uued inimesed, et seeläbi juhtuksid asjad. Kui sündmusele saabub luuletaja ja küsib: kus on mu mikker, mu püüne ja mu aeg ja koht, siis ütleb Al, et leia endale ise oma aeg ja koht ja hakka sellega kohe pihta. Ja kummalisel kombel seisab see kõik koos.

    Sel suvel on Pärnu külalisteks olnud kamp kunstnikke Chicagost. Nende perfokaid õnnestus mul kahel korral näha. Asja suunab galerii Defibrillator käitaja Joseph Ravens, kes on olnud selle suvemürgli omamoodi isa või lapse­hoidja.

    Kuidagi on tal õnnestunud punuda asjad lugudeks: näiteks 8. juuli õhtul kulges füüsiline lugu etendajalt etendajale edasi, säärased kehalised muundused, üleminekuriitused. Kui üksikult võttes jäänuks mõni performance nõrgaks, siis kogu õhtu pääle rullus kokku loogiline lugu. Roberto Sifuentes lasi elavatel kaanidel oma nägu õgida, Antibody Corporation (Adam Rose ja April Lynn), kelle müra- ja mürglipõhist, deemonlikku rituaali ja kontserti olen kahel korral näinud, tekitab muust maailmast pärit muusikakogemuse (Hellraiseri universumist?) – kõik mürarokisugemed on sääl kokku segatud, lisaks makaabrina mõjuv tume mäng esinejate ja publiku vahel …

    Anonymous Boh (Al Paldrok) kui korraldaja saatis tegevust sulgedega dekoreeritud megafonist.

    Joseph Ravensi enda perfokad on filigraansed, libisevad, füüsilised. Ta kasutab oma nõtket-sportlikku keha veidra vormiga ruumi loomiseks. See on visuaalipõhine lähenemine, pildi loomine, aga ikkagi mingi omamütoloogia loomine …

    Artemis Beasts (Vilma Duplantier, New York) mahtus sellesse maailma ilusti, võib-olla esteetilises mõttes ilusamini, mängides inimese-looma moondega. Mitte siis inimesest endast väljaväändumisega, vaid sellega, kui vääratud on me arusaam ja suhe elusloodusega, elukatega, kes me ju ometigi ise ka oleme.

    *

    Non Grata astus üles ka Balti graafikute väljapaneku „Muutuse serval“ avamisel Riia Art Space’is. Eestit esindavad sääl suve lõpuni Regina-Mareta Soonseina, Toomas Kuusingu, Peeter Alliku, Jüri Arraku, Anonymous Bohi, Taje Paldroki ja Leonhard Lapini tööd. Kuradi uhke on välismaal, isegi lähivälismaal, seista eesti kunsti keskel – kuidagi puudutad neid töid võõra pilguga ja need on ägedad. Selle valikuga võib rahulikult maailma minna ja ei ole kuskil piinlik, üleprahi värk. Mütoloogiline, Eesti-omane vaim on sees ka me uuemas kunstis. Ühe­sõnaga: kui keegi Riiga satub veel enne suve lõppu, siis tasub põigata omade näituselt ka läbi.

    Non Grata ning nende töötoas osalenud noorte läti kunstnike kõrval astusid avaperfokal üles Dr. Kontra Mehhikost, Morgan Schagerberg Rootsist ja ka üks minusugune koll.

    Nagu sageli Non Grata puhul, on tegemist maailma loomise ja hävitamisega, antud juhul kunstimaailma. Algaski kõik omamoodi kunstitunniga, kus kunstnikele oli alastimodelliks Morgan Schagerberg. Kui ma tasapisi ise Eesti jõuluvanana, kuradi­mask ees, läksin Hitlerist ja Leninist, suurtest kunstnikest-kunsti­sõpradest, tekste lugema, mõtlin: tore lugu, et alustuseks olid publikule vaatamiseks rootsi vanad kellad ja viled … Paljud olid avamisele lapsed kaasa võtnud. Kummalisel kombel ei tulnud mingit urinat ega virinat, vähemasti mu kuuldes mitte. Midagi hullu ja väga häirivat ju aset ei leidnudki, kõik oli kuratlikult loomulik. Non Gratale paslikult kulgeb sündmus alati ohtlikul piiril, nagu noateral mängides, et on pisut hirmus ja võib-olla vahel üle piirigi, aga kõige selle juures inimlik. Rituaalne. Pühendunud. Käib kokku elulaadi ja -viisiga.

  • Kormoranid, evolutsiooniteooria ja vältimatu kaaslane tehisaru

    SILVIA PÄRMANN

    Mänttä kunstifestival kuni 31. VIII, näitus „Finlayson Art Area“ Tampere vanas tehasekompleksis, galeriides ja linnaruumis 16. VI – 20. VIII.

    Mänttä kunstifestivalil ja Tampere näitusel „Finlayson Art Area“, Soome kunstisuve kahel pika ajalooga tippsündmusel, võtsid sel aastal võimust pimedus, valgus ja olemise karm ilu. Kui Soome suurimal kaasaegse kunsti näitusel Mänttäs lohutatakse, et tehisaru sammub küll võidult võidule, ent ka traditsiooniline maalikunst ei ole hääbuv kunstivorm, siis Tampere näitusel oli tunne, nagu saaks ületatud kahe maailma piir. Vanas tehasekompleksis olid kohtunud tehisintellekt ja jätkuvalt käsitsi maalivad kunstnikud, tuttav oli segunenud millegagi, millest ei pruugi hästi aru saada: inimese ja looduse suhted olid segunenud ebaloomulikuga. Või mis üldse on meie ajal loomulik?

    Kui Mänttä kunstifestivalil antakse värske – ilmselt ka parim – ülevaade kogu Soome nüüdiskunstist, siis Tamperes toodi publikuni Soome ja tihedalt Soomega seotud kunstnike seltskonna looming. See on tõsine konkurent noorele Helsingi biennaalile.

    Festivalidele valitakse igal aastal uus kuraator ja need on kõike muud kui lihtsalt ringvaatelised. Ei Mänttäs ega Tamperes saada mööda maailma praegusest olukorrast, kuigi publikule on kindlustatud turvaline keskkond ja võluv miljöö: Mänttä festival toimub metsade rüpes idüllilises järverohkes väikelinnas, Tampere oma kosmopoliitiliselt mõjuvas vanas Finlaysoni impeeriumi tehase­kompleksis, ka järve ääres.

    „Chorus Sinensis“ (2022) on kirjeldamatult võluv video- ja kooriteos, mis käsitleb suuresti vihatud kormorani positsiooni.

    Maailma keerukus ja ootamatus Mänttas. 30 aastat aset leidnud Mäntta kunstifestival on kuulus kvaliteetse programmi poolest, millega igal suvel täidetakse kunagise jõusöödatehase Pekilo hiiglaslik mitmetasandiline ruum. Tänavuse näituse „Välk selgest taevast“ („Puun takaa“, inglise keeles „Out of Nowhere“) kuraatorid Minna Suoniemi (sündinud 1972) ja Petri Ala-Maunus (sündinud 1970) on toonud vaatajateni palju uut ja ootamatut. Mitmeti tõlgendatav soomekeelne pealkiri viitab sõna-sõnalt võttes Mäntta asukohale keset metsi ning nii mõnegi tööga tõmmatakse parelleel Mänttä metsa- ja paberitööstuse looga.

    Neist nähtavaimaga, aga mitte ainult seda, Aleksi Martikaineni puitlaudadest ehitatud kineetiline skulptuuriga „Looduseteema“ („Subject from nature“, 2023), köidetakse mitmeid meeli. Skulptuur on võtnud enda alla suure saali põrandapinna: selle pikem külg sirutub saalis välja kümne meetri pikkuselt. Ruumi näib olevat täitnud hiiglaslik puust elukas, kelle sajad jäsemed klõbisevad, krigisevad ja pauguvad. Martikaineni massiivse teose latid lainetavad nagu voolavad kärestikud. Kunstniku just sellele kohale ehitatud suursugune teos äratab tähelepanu ja imetlust ning on ka huvitav nähtus kineetiliste puuskulptuuride kontiinumis. Teoses tekib mitmetähenduslik pinge. Lainetav skulptuur sobib suurepäraselt festivali tänavuse teemaga, sest sellega ei osutata üksnes paikkonna metsale ja puidutööstusele, vaid see mõjub täpselt nii üllatavalt, nagu festivali teema lubab.

    Maailma üllatuslikkus, aga ka keerukus ilmneb igas näituse ruumis eri kujul. Kunstnikud on otsinud vastuseid küsimustele, kuidas elada maailmas koos teiste liikidega, üksteist kohelda, vägivallaga toime tulla ja tehtud halba heastada, olla kurb, armunud või lihtsalt olla. Ent peale ootamatuste ümbritsevas maailmas on kuraatorid mängu toonud ka kunstnikud, kelle materjalivalik on ennustamatu.

    Ihade aias. Sel aastal on Mänttas väljas üsna palju maalikunsti, mis on osalt tingitud ka kuraatorite taustast: Petri Ala-Maunus on tuntud oma majesteetlike maastikumaalide poolest.

    Üks esiletõusvatest kunstnikest on Kari Vehosalo, kelle looming üllatab garanteeritult. 2017. aastal pälvis ta Ars Fennica, Soome ühe olulisema auhinna ning pärast seda on iga tema näitus olnud suursündmus. Viimane suurem isikunäitus oli tal 2021. aastal Tamperes Sara Hildéni kunstimuuseumis.

    Vehosalo on öelnud, et kunst on eelkõige mõtlemine. Tema maalid on tehniliselt silmatorkavalt kaunid, täpne ja fotorealistlik käekiri peidab tema maalidel veidrusi ja salapära, teemad on aga sageli karmid, hirmutavad või isegi metsikud. Vehosalo maalides on alati mõni häiriv element, mis lõhub tuttava ja turvalise maailma. Inimene nendel maalidel rolli ei mängi, kunstnik kujutab peamiselt loodust, mis on murtud ja kus domineerib must auk. Teosed tekitavad vaatajas määratlematu ebamugavustunde, kerkivad küsimused, millele pole valmis vastuseid.

    Mänttas saab näha ka mitmete teiste suurepäraste Soome maalikunstnike töid. Kohe Vehosalo kõrvalsaalis on Eeva Peura värsked maalid. Kahe kunstniku tööde vahel ei saaks olla suuremat kontrasti, kui panna kõrvuti Vehosalo must-valgele üles ehitatud pedantne lähenemine ja Peura fantaasiamaailma metsikud kompositsioonid ja rikkalik värvilahendus.

    Maalima ei pea ilmtingimata pintsliga, seda saab teha ka niidi ja nõelaga, nagu on tõestanud Jesse Avdeikov väga peenikeste niitidega tikitud töödega. Avdeikovi maailmas kehtivad oma seadused, tema loomingust õhkub rahu, mis võib olla seotud äärmiselt palju aega ja kannatust nõudva tehnilise teostusega. Teoste motiivid ei ole iseenesest alati tüüned. Avdeikovi tikitud maalides on vihjeid kunstiajaloole, näiteks Fransisco de Goya maalile „Koer“ (u 1820). See seos tuleb esile ka pealkirjas, kuid teosed pakuvad võimalusi mitmeteks assotsiatsioonideks.

    Ühed paeluvamad Mänttäs on akvarellimaalija Sirkku Rosi tööd. Rosi on endale võtnud ühe hiiglasuure seina ja täitnud selle häbematult hedonistliku ja lõbujanuse seltskonnaga: Rosi suure­mõõtmelistel akvarellidel lebavad ihade aias tundmatute ürtide embuses alasti erootiliselt laetud nais­figuurid. Mitte kõik tema tööd ei mahu akvarelli­paberile. Rosi töödes jätkavad erinevatest materjalidest valmistatud skulptuursed osad visuaalset teekonda akvarelli­paberilt põrandale ja seintele.

    Ka Jenni Hiltuneni maalid on harmoonias tema keraamiliste skulptuuridega, mis on omakorda astunud tihedasse dialoogi kunstniku õe Piia Hiltuneni skulptuuride ja seintel ronivate reljeefsete olenditega. Kunstnikest õed on ühisesse näituseruumi paigutanud ohtralt lapsepõlvemaastikest ja -suvedest inspireeritud töid, seinte tugev värvilahedus on pärit vanaema kodust. Tervik on soe ja rikkalik ning tähelepanu väärt detaile näib olevat lõputult.

    Kuidas koos edasi elada? Kahe õe sooje lapsepõlvemälestusi pungil saalist on lihtne libiseda Soome loodusesse, helilooja Laura Naukkarineni, videokunstnik ja fotograaf Jan Eerala ning kuraator Ulla Taipale muljetavaldavasse videoteosesse „Chorus Sinensis“ (2022). Selles kirjeldamatult võluvas video- ja kooriteoses käsitletakse suuresti vihatud kormorani positsiooni.

    XX sajandi alguses aeti kormoranid Soome rannajoonel oma pesitsusalalt minema, sest kalur ja kormoran ei ole kunagi moodustanud harmoonilist liitu. Nüüd, ligi sada aastat hiljem, on linnud tagasi: nad on üles leidnud Läänemere kaugemad saared, mida kunagi olid asustanud nende esivanemad, ja asunud seal jälle pesitsema – praegu on linnud juba üleeuroopalise kaitse all. Lindude arv kasvas alguses kiiresti, kuid stabiliseerus peagi, nagu loodusseadused ette näevad. Kormoranide saja-aastase äraoleku ajal kujutati Soome loodust ja loomi nii kirjanduses, muusikas kui ka kunstis, aga kuna kormorani polnud kõik need sada aastat kohal, siis unustati ta välja lasteluuletustest, rüiuvaipadelt, maalidelt ja ka muusikast.

    Suurel ekraanil rulluvad lahti sügavalt liigutav muusika, paljaste kaljude ja tuulise meremaastiku jõud, kormoranid ja lauljad, kes jõuavad lindude imelise jäljendamiseni, moodustades terve uue kütkestava ja harmoonilise maailma. Seda teost tuleb ise kogeda: läbimõeldud helimaailma ja visuaalide kogemus võib osutuda meeliülendavaks, isegi meditatiivseks – ja kindlasti muuta arvamust kormoranidest.

    Tampere: midagi tuttavat, midagi kummalist. 260 000 elanikuga Soome suuruselt kolmas linn Tampere on otsustavalt hakanud senisest teisiti mõtestama linnaelu. Paari aasta eest avati uusi trammiliine, muudeti südalinn autovabaks, nii et liikuda saab jalgsi, ratta või ühissõidukitega, kesklinna suurimast tehasekompleksist Finlaysoni tekstiilitööstusest oli hakanud kultuurikeskus kujunema juba varem. Südalinn on nüüd seetõttu elav ja roheline ning Tampere soomlaste seas kõige populaarsem koht, kuhu kolida või kuhu linna­puhkusele sõita. Üle miljoni eelmisel aastal linna külastanud välisturisti kinnitab, et liigutud on õiges suunas – „metamorfoos“ on sõna, mis iseloomustab nii kogu Tamperet, Finlaysoni tehast kui ka tänavust näitust, mis täitis kunagise tehasekompleksi. End Soome saunapealinnaks nimetanud linn paelub rahvusvahelist publikut saunakultuurist enamgi muljetavaldava kunstieluga, ent on jäänud siiski sisulise põhjuseta tähelepanu alt tihti välja, sest paikneb Euroopa ja ka Soome vaates pigem perifeerias. Mänttäga võrreldes on tegemist muidugi metropoliga.

    Pealkirja „Finlayson Art Area“ all toimuvat suvenäitust korraldab kunagises tehasekompleksis juba 33 aastat tegutsev Grafiikanpaja Himmelblau ning sel aastal kutsuti osalema 13 kunstnikku. Näitustel kajastati inimese ja looduse suhteid ning ka ebaloomulikkust.

    Läbi mitme näitusesaali jalutamise ajal anti mulle korduvalt mõista, et maailm ei ole stabiilne, vaid pidevas muutumises. See kehtib ka inimeste loodud süsteemide ja mõtteviiside kohta, kuna vastusena juba olemasolevale tekib pidevalt uusi asju. Mõtteid ja kontseptsioone seatakse kahtluse alla, kritiseeritakse, arendatakse, ignoreeritakse või lastakse neil unustuse hõlma vajuda.

    Kõige otsekohesemalt ja peaaegu et puust ja punaseks tehes rääkis sellest sel näitusel – „peaaegu“ ütlen seetõttu, et need tööd on tõepoolest puust, ent mitte punaseks värvitud – skulptor Ilkka Virtanen. Tema tööd kujutavad midagi inimese ja looma luustiku vahepealset, need oleksid saadud nagu mõnelt tuleviku loodusmuuseumilt laenuks. Tema skulptuuriinstallatsioon „Plaan B“ oli ökoloogiliselt igati põhjendatud ja üldse üks huvitavamaid kliima muutumisest ajendatud teoseid, mis ei peletanud publikut sünguse või moraalilugemisega. Virtaneni mõttemäng on paeluv ja pani ka kliimamuutuste skeptiku seisatama ja asja uurima. Mis siis kui? Mis siis, kui loomade ja inimeste areng oleks järginud evolutsiooni varuplaani? Kas tulevased fossiilid võiksid sellised välja näha? Kas muutuva kliimaga kohanemine võib viia meie liigi selliste arengusuundadeni?

    Vaataja tunneb Virtaneni skulptuurides ära inimese, aga näeb ka üksjagu veidrust. Inimese anatoomiale viitavad lülisammas, niudeluud, kolju, kuid pilku püüavad moondunud reieluud, pikad sabalülid, tundmatud kaared ning kahvlid. Suuremõõtmelised lülijalgsed on laenanud oma anatoomia küll inimeselt, kuid inimese kuvand on muutunud kummaliseks: skulptuurid on piklikud, neist suurim on venitatud ülipika inimese pikkuseks, ligi kahemeetriseks.

    Virtanen näitab, et inimene hävitab oma käitumisega tegelikult iseennast, mitte loodust. Loodus muudab oma vormi, jätkab oma kurssi. Loodus hävitab endale kahjulikud organismid, on Virtaneni mõte.

    Särav intellekt koos kerge huumori ja tehnilise täpsusega. Looduse ja inimese suhtega, küll hoopis teisel kujul, tegeleb ka Soome praeguse fotokunsti ilmselt kõige tuntum tegija Elina Brotherus, kelle osalemine oli paljudele juba piisav põhjus Tamperesse sõita. Brotherus lähtub töödes oma kogemusest: iseendast, lähedastest ja maastikest, mida ta tunneb. Talle ei tähenda fotograafia „otsustavat hetke“, vaid aja möödumist – mõnest minutist mõne nädalani.

    Päevikusissekandeid meenutavad autoportreed, mõttesse vajunud maastikud ja mängulised natüürmordid – tema tööd on kõik autobiograafilised. Modellina on ta kasutanud vaid iseennast ja mingitel eluperioodidel ka oma elu­kaaslast. Kuigi need fotod on hoolikalt lavastatud kodustes ja jaheda valgusega oludes, on need intensiivselt isiklikud. Ent isegi kui neil on kujutatud nutvat kunstnikku, on seal vähe teavet: lein võib olla käegakatsutav, kuid selle põhjus jääb ebaselgeks ja seega universaalseks.

    Brotheruse fotodel elavad maastikud maa ja taeva kohtumispunktis ja tähistavad metafoorset piiri kahe riigi või kahe indiviidi vahel. Avar avatud ruum toimis ka kui vaataja puhkepaik ja pakkus mõtte­ruumi. Seda oli hädasti vaja, et mõlemad suurnäitused vaid paari päevaga ära vaadata.

  • Kompleksne kunst

    LINDA-MARI VÄLI

    XXIII rahvusvaheline puupõletuskeraamika sündmus Tohisoo mõisas 9. – 31. VII, kuraator Evi Pärn, korraldajad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva.

    Tänavune Kohila sümpoosion kulmineerus 29. VII tuleskulptuuri ja peformatiivse näituse avamisega Tohisoo pargis. Vaid üheks õhtuks kokku seatud väljapanekul tutvustati üheksa üle kogu maailma kokku tulnud keraamiku töid, mis olid valminud kohapeal kahe eelnenud nädala jooksul. Sümpoosioni teema oli seotud poliitikaga, kuid kunstnikel olid vabad käed, kas ja kuidas oma tööd teemaga siduda.

    Savi vormimise ja põletamise sidumist retoorilise sõnaseadmisega võiks nimetada „kompleksseks kunstiks“, kui parafraseerida antropoloogide Pablo Servigne’i, Raphaël Stevensi, Gauthier Chapelle’i jt kasutatud mõistet „komplekssed teadused“ (complexity sciences). „Need distsipliinid on ellu kutsutud, et kritiseerida ja raputada teiste teaduste kvantitatiivseid ja deterministlikke kontseptsioone, mis on traditsiooniliselt keskendunud pigem objekt-elementide kui suhete uurimisele,“ on teadlased avanud selle mõiste ühiselt valminud teoses „Teistsugune maailmalõpp on võimalik“ („Another end of the world is possible“, lk 74).

    Niisamuti nagu kompleksne teadus, võiks ka kompleksne kunst püüelda oma distsipliini meelevaldsete piiride ületamise suunas. Teema poliitiline suunitlus on kahtlemata katse neid piire ületada: keskenduda pigem distsipliinide­vahelistele interaktsioonidele.

    Kui savi on orgaaniline, meie vahetu keskkonna ja selle mõju(s)tamise reaalne väljendus, siis poliitika on suuresti sõnaline, sümboolne ja ideoloogiline väljendus ning osalusvorm.

    Suures plaanis ei tundu savi mitte midagi juhtivat, aga see võib olla ekslik, antropotsentristlik hinnang, mis näeb mõjukust eeskätt inimeste loodud väärtus(t)e läbi. Sedaviisi kallutatud vaates jääb aga nägemata hoopis ürgsem ja üldisem väärtuste hierarhia, kus savi on otseses mõttes meie kandade kandjana otsekui ürgne ema ja sünnitaja, kes meid kõiki oma laial seljal veab.

    Kohila sümpoosioni kõrghetkeks oli Aigi Orava ja Külli Kõivu ehitatud tuleskulptuuri avamine, mis tõi vaatajate silme ette keraamikakunstis sedavõrd olulise, savi põletamise protsessi orgaanilise osa.

    Soome kunstniku Mira Niittymäki teose „Sa pead lihtsalt kuulama“ tutvustuses seisab, et kunstnik lähenes poliitikateemale hoolimise läätsede kaudu. Tema teos kujutab tüdrukut ja karuemandat, kes on mõlemad võtnud üsna sarnase, ürgnaiselikult emaliku poosi. Nad istuvad maas, kummardades trompetite kohale, karuema sosistab midagi ja tüdruk kuulab. Kunstnik ise ütleb oma teose kohta, et kui „poliitikat savi ja keraamika käsitlusalas vaadelda, siis muutub ilmselgeks, et peame hakkama kuulama, mida on meile ütelda maamullal ja kogukonnal“. Niittymäki on sümpoosionil osalenud kunstnikest ehk kõige animistlikuma, soome-ugrilikuma sümbolikasutusega, ta on tunnetanud savi ürgemalikku olemust ja tõstnud maisest elust teinekord üsna kaugele kanduva poliitilise sõnamulina „jalgadele tagasi“.

    Ka Iisraeli keraamikakunstnik Dori Schechtel Zanger on oma teoses maad kaitsval positsioonil, juhtides poliitilist tähelepanu planeedi ressursside raiskavale kasutamisele ning sellest tingitud keskkonnakriisile. „Meie teod mõjutavad meie planeedi looduslikku tasakaalu,“ ütleb Zanger sümpoosionil valminud skulptuuri „Räpane energia“ tutvustuses. Teos kujutab endast kaitseriietuses last, kes on langetanud pea ning hoiab käes vigastatud, naftast määritud lindu.

    Sidudes inimest loodusjõududega

    Leedu kunstnik Mingailė Mikelėnaitė seevastu küsib: „Kas me ei võiks otsida alternatiivseid arenguteid, et loodusega harmooniliselt koos eksisteerida, hoiduda hävingust progressi vahendina?“ Oma teoses on Mikelėnaitė kujutanud looduslikke, mägiseid vorme, mis meenutavad ka inimese loodud arhitektuuri: aknaid, uksi, kaari ja torne. Nõnda saab kunstnikust jumala minimudel, kes loob algselt eksisteerinud maailma eeskujul selle algmaterjalist – savist miniatuurset jäljendust. Nii tekib seos maa ja selle loomise ning maast sündinud inimese kui iseseisva, aga ometi samast allikast kasvanud loojaga. Jäljenduse jäljendusega üritatakse näha seost savi algse, naturaalse kujunemise ja inimliku loomingu vahel. „Soovin, et mu kunstiline eneseväljendus paneks inimesed mõtisklema ning suunaks neid loodusega sümbioosi leidma,“ esineb kunstnik teose tutvustuses holistilise üleskutsega.

    Ka Poola kunstnik Katarzyna Miściur tunnetab savi vormides maastikku ja seda, millist mõju on inimene oma jõu ja väljendusega maa (ehk ajas kujunenud savikihtide) algsetele struktuuridele ja vormidele jätnud. Selline tunnetus ei väljendu mitte ainult kunstniku käe all vormuvas töös, vaid ka teose põletamise protsessis.

    Miściuri sõnul sai ta kohe pärast rohelusest ümbritsetud Tohisoo mõisa saabumist inspiratsiooni puukujulise skulptuuri loomiseks, et avaldada austust Eesti taimestikule ja loomastikule. „Puiduga köetav põletusahi kaunistas puud nõiduslike kuldsete ja oranžide träpsudega, mis on läbi põimunud pruunide, punaste, lillade, hallide ja roheliste plekkide soojade toonidega. Nagu olingi plaaninud, siis tungivad need kuldsed päikesekiired läbi tiheda lehe- ja oksavõra, tuues meelde põletusprotsessi varajaste faaside imelisi hetki,“ räägib kunstnik ise teose tutvustuses, kergitades niimoodi veidi kattevarju sellelt, mis on keraamikule samavõrra oluline kui savimassi mudimine – teose põletamine ning tule ja põletusprotsessiga kaasnev, naturaalsete ja inimeseüleste füüsikaliste jõudude ühendamine ning sellest iselaadsest sümbioosist sündiv koostöö. Sümpoosionil esitletud teos „Päikese­tõus Kohilas“ kuulub kunstniku sõnul juba varasemasse seeriasse. Ta nimetab seda looja vastuseks kaalukale küsimusele, millist mõju on inimese tegevus avaldanud meie loodusele.

    Kui eelnevalt sai räägitud savi vormimisest kui keraamikakunstniku töö ühest, demiurgilisest ja (pool)jumalikust osast, siis selle kõrval tuleb rõhutada ka põletamise osa, mis nõuab suurt ressurssi nii põletatava puidu kui ka ahju kütmisele kulutatud töötundide näol. Nagu kunstnikud sümpoosionil ka toonitasid, siis oli ahju kütmise pidev kohustus üks osalejaid ühendavatest elementidest, sidudes neid ka puu ja tule universaalsete jõududega.

    Soome kunstnik Niko Mankineni inspireerib teosega „Kõrberatas“ vaatajat loovat positsiooni haarama. Sümpoosionil valminud teose kohta ütleb kunstnik, et see on „suurema üksuse osa, mille disainis on kasutatud kordust ja minimalismi, et kujutlusvõimet sütitada“. Kunstniku sõnul on tähtis, et osa detaile oleks tööst justkui puudu: „Spetsiifiliste detailide taotluslik puudumine julgustab vaatajaid töö asupaiga, ajastu ja taustaloo võimalusi uurima.“ Kunstiliste objektide tõeline väärtus on looja ja vaatleja koosmõjust sündinud originaalne teos, nii et sama palju, kui teosel on vaatajaid, saab see ka tähendusi, vastu­võtja „fantaasiaahjus“ valmis küpsetatud ja niimoodi lisaväärtuse omandanud kujusid.

    Tasakaal sealt, kust seda ei ootaks

    Norra kunstnik Eyvind Solli Andreassen räägib hoopis hingestatult oma katsetest leida tasakaalu sealt, kust seda tavapäraselt otsida ei osata – ja seda selle sõna kõige otsesemas, füüsikalises tähenduses. Nimelt on Andreasseni tööd tehtud erilises tehnikas, mis võimaldab unenäolistel, anorgaanilistel vormidel jääda oma hapratele jalgadele püsima, kuigi pealtnäha tundub, et see ei saa niiviisi olla. Tegemist on tasakaalu otsimisega. „Tasakaalupunkt juhib tähelepanu meie eneste haprusele ning seob seda keraamilise materjaliga, innustades vaatajaid objektiga suhestuma ning nõnda ka omaenese ebastabiilsustega silmitsi seisma, olgu need siis nii põgusad kui tahes, iseloomustab kunstnik ise oma tasakaaluotsinguid.

    Sisekaemuslikus laadis on ka Küprose kunstniku Irene Zenonose teos „Küsitle oma soolikaid“.

    Sisekaemuslikus laadis on ka Küprose looja Irene Zenonose teos „Küsitle oma soolikaid“, mis kujutab inimese sisikonda ja seedeprotsessi, tõmmates metafoorse paralleeli elamisprotsessi ja sellega kaasnevate keerukate emotsioonide „alla neelamise“ ja „seedimise“ vahel. „Seedimine on imendumine, läbi töötamine, eraldamine; selle omastamine, mida on võimalik ära seedida, ja selle väljutamine, mida seedida ei saa – meie elukogemuste kontekstis. Nii on seedimine kui selline seotud meie materiaalsete või emotsionaalsete kogemuste assimileerimisega,“ selgitab kunstnik valitud temaatika tagamaid, sidudes meie tundeelu üldise, kogu maailma ainevahetuse alusprintsiibiga. Vastuvõtjat suunatakse oma tunnetest vähem mõtlema, nende olemust ja mõju rohkem tunnetama, proovides kogutud emotsioone kõige paremal viisil ära seedida.

    Läti kunstnik Dārta Berkmane tegeleb samuti tundekaemusega, kusjuures temagi kasutab oma kogemuse väljendamiseks metafoore loodusest. Sümpoosionil esitletud töö „Teadvuse lood“ on kunstniku juba varem alustatud seeria osa, ühendavaks lüliks on saviteose pinnalt välja turritavad teravaotsalised piid. Need peaksid autori sõnul esindama isiklikku ja sümboolset kaitsesüsteemi, mis on inspireeritud loodusest. „Tegu on sügavalt isikliku tööga, mille tõeline mõte peidab end ogade taga, takistades niimoodi vaatajal autori isiklikele emotsioonidele pilku heitmast.“

    Loodusest on inspireeritud ka filipiinlanna Maria Rita Badilla-Gudiño töö „Edenev installatsioon“, mis kujutab ebatavalises, püstjas poosis kõrguvat kalakest. Kunstniku sõnul sai ta oma tööks inspiratsiooni just kalaluudest, aga ka seentest. „Keele valdusaIas on kalad olnud inimese metafooriks, kondid aga surma omaks. Seened seevastu kõdunemise ja taassünni ringkäigu sümboliks. „Edeneva installatsiooniga“ on ta püüdnud tunnetada, mida tähendab elamine suremise perspektiivis, et osata hinnata oma ajalugu, aga ka käesoleva hetke ja ka tuleviku lugusid, et elada nii hästi, kui vähegi suudame.“

    Maailma ja inimese ühenduslüli

    Sümpoosioni töödes ja nende tutvustustes osutati korduvalt looduslikele sümbolitele, originaalsetele ideedele ja universaalsete jõudude koostööle ning savikunstile kui orgaanilise, tunnete „seedimise“ ja väljendamise protsessile. Savi on ürgmateeriast võetud maailmaruumi ja selle asukate ühenduslüli.

    Iseküsimus on, kuivõrd haakus sümpoosionil esitletud tööde algupärane iseloom näituse kuraatori Evi Pärna ideega. Väljapanek installeeriti otse sündmusele saabunud vaatajate silme all, teosed juhatati sisse ju efektsete eellindistatud heliklippidega. Autor tõi koos oma abilistega kunstiteose vaatajate ette, kusjuures töö oli viimse hetkeni kaetud musta linaga.

    Eellindistatud meeshääl luges ette kuiva, eeskätt fakte koondava informatsiooni sellest, milline on töö autori haridustase, kas tal on pensioni- ja haigekassakindlustus, kas ja kui, siis millist lisatööd ta keraamiku elukutse kõrval tegema peab jne. Lõpetuseks veel ka numbrid selle kohta, mitu töötundi teose valmimisse kulus ning kui suur oli kunstniku hinnangul tehtud töö ning sellele kulutatud vahendite hind. Kui lina lõpuks teoselt tõmmati, siis sai tööd vaid vaevu minuti jooksul põgusalt vaadata, sest siis oli juba järgmise teose tutvustamise kord. Pikemalt sai töödega tutvuda alles pärast performance’it Tohisoo mõisa taga pargis.

    Meeleolukas õhtu lõppes Aigi Orava ja Külli Kõivu ehitatud tuleskulptuuri avamisega, mis tõi vaatajate silme ette keraamikakunstis sedavõrd olulise, savi põletamise protsessi orgaanilise osa. Pimedusse mähkunud mõisapargis paljastati kuumusest hõõgav, leeki meenutav skulptuur, mis paistis läbi öö nagu tõeline tulekeeris. Skulptuur oli sümmeetrilise, spiraalse struktuuriga, mida elav tulekeeris kunagi hoida ja pikemalt säilitada ei suuda. Savist sündinud tuli, mida peab omakorda tõelise tulega põletama, et sümboolne tuleleek saaks endale jäädava struktuuri. Paradoks paradoksis, asi iseeneses.

    Lõpetuseks võiks pöörduda tagasi „kompleksse teaduse“ ja sellest parafraseeritud „kompleksse kunsti“ teemade juurde. Antropoloogid Pablo Servigne, Raphaël Stevens ja Gauthier Chapelle ei väsi oma ühiselt kirjutatud teoses „Teistsugune maailmalõpp on võimalik“ üle kordamast, et maailma praeguses, ökoloogilises ja ühtlasi sotsiaalses, majanduslikus ning ka eetilises kriisiolukorras on vaja katastroofist pääsemiseks või vähemalt selle üle elamiseks hakata uut tüüpi lahendusi ja mõtlemist juurutama.

    „Kuidas saame nende ja ennast ümbritsevaga taas ühendusi luua ja teha seda nii, et need ühendused oleksid vastastikused, usaldusväärsed, turvalised ja võrdsed? Just see on meie aja suur välja­kutse,“ kirjutavad käesoleva sajandi kõige kriitilisematele probleemidele uudse ja värskendava nurga alt lähenevad teadlased. Idee siduda savikunsti poliitilise eneseväljendusega näib olevat just selliseks innovatiivseks, uudseks lähenemisnurgaks ja distsipliine ühendavaks viisiks.

    Kui tahame juurutada uutmoodi, inimliigile eluvõimalust pakkuva biosfääri orgaanilise tasakaaluga arvestavat mõtlemist, siis tuleb hakata seda esmalt ikka enamates kogukondades/distsipliinides/juhtumistes praktiseerima. Kohila kunstisümpoosionil praktiseeritu ja nähtu on siinkirjutaja hinnangul üheks teeviidaks ja väljenduseks just uue mõtlemise kujundamisel ning juurutamisel. Kui vanad kombed ega kogemused enam meie ega maailma kasuks ei toimi, siis saabki olukorda parandada ainult uute mõtteviiside kujundamise ja ellu äratamisega.

  • Holokausti-maailmast hoolimise-maailma

    SVETA GRIGORJEVA

    Feminist Donna Haraway on sedastanud: „Pole tühiasi, milliste asjade abil me teistest asjadest mõtleme; pole tühiasi, milliste lugudega teisi lugusid jutustame; loeb see, mis sõlmed sõlmi sõlmivad, millised mõtted mõtteid mõtlevad, millised kirjeldused kirjeldusi kirjeldavad, millised sidemed sidemeid seovad. Loeb see, millised lood maailmu loovad ning millised maailmad lugusid.“1 Imbi Paju „Kirjanduskliinik“ haagib kenasti selle nutika tsitaadiga, autorgi ütleb raamatus: „Ma usun, et see, kellel on lugu rääkida, see vastutab, millist tänast ja homset ja millist lugu me endale ja teistele loome, kuidas me loome ise­ennast ja vaatame teist“ (lk 26). Sestap ei ole oluline mitte ainult see, mis lugusid jutustame, vaid ka nende jutustamise viis. Inimene on narratiivide narr, sõnu punuv loom.

    Mulle meeldib mõelda kultuurist kui kireteede konstellatsioonist. Need, inglise keeli desire paths, on kõik inimeste ja loomade kõndimise tulemusel tekkinud lühemad marsruudid, tihti just asfalteeritud teede kõrval. Linnaplaneerijad on hakanud seda fenomeni ka ära kasutama ja jätavad enne teede ehitamist või ehitamise kestel ruumi muutustele – ehitamise teises järgus ehitatakse põhiteedeks ümber ka nn kireteed.

    Huvitaval kombel tekib uute ametlike teede kõrvale ikkagi juurde ka kire omi. Ehk siis asi ei pruugi olla üldse selles, et inimestel või loomadel on tingimata vaja leida lühemat rada punktist A punkti B, asi võib olla ka selles, et meil on lisaks n-ö ametlikele teedele, aga miks mitte ka kategooriatele, mõistetele ja narratiividele, alati vaja juurde ka kõrvalisi.

    Minu meelest on nimelt kultuuril muu hulgas võime luua ja genereerida kompleksset mõtlemist, kuid seda vaid siis, kui põhiteede, põhinarratiivide kõrval on olemas ka nn kireteed. Mida rohkem on kultuuri sees erisuguseid pisemaid perifeeriaid, sõltumatuid eksperimenteerijaid, turuloogikast mitte välja tegevaid loojaid-mõtlejaid, seda tugevam on ka kultuuri enese võime iseenda konstruktiivseks kritiseerimiseks ja laiapindseks mõtestamiseks. Hea riik on selline, mis võimaldab sellistel „kõrvalistel“ alati juurde tekkida. Kui seda ei tehta ja toetatakse vaid üht suurt või ka mitmeid, aga siiski „suuri“ narratiive, enda ja oma riigi, rahvuse jms kohta, siis ka kultuuri enda kese närbub. Seda võime märgata muu hulgas tänasel Venemaal.

    Mulle tundub, et Imbi Paju oma raamatuga „Kirjanduskliinik“ rihib just kireteede manu. Tegemist on lühematest esseedest koosneva raamatuga, kus tuuakse nähtavale pigem „kõrvaline“: olgu selleks siis näiteks Jaan Kaplinski ema – tantsija Nora Liina. (Kas Eesti laiem avalikkus üldse teab, et meil on selline tantsija olnud, või olen ma ainus mühkam?) Või tuuakse konkurentsile mahitatud maailmas nähtavale just hoolimise ja vastastikuse abi olulisus. „Kirjanduskliiniku“ tekstid käsitlevad Elo Viidingut, Triin Tasujat, Kristiina Ehinit, Jaan Kaplinskit, Jaan Krossi, samuti üle lahe elavaid klassikuid. Loomulikult ei minda mööda ka Ukrainas toimuvast sõjast.

    Suure osa võtab enda alla just põlvkondadeülese trauma mõiste ja selle mõistmine, analüüsimine, päevavalgusse toomine, seda eriti Nõukogude ajaga seoses. Minu põlvkonna inimestel ja eriti noorematel puudub tegelikult suuresti arusaam sellest, mis tollal ikkagi „päriselt“ toimus, millise vägivalla ja pideva hirmu ühiskonnas pidid inimesed elama. Tänagi eelistame kollektiivselt mingitest asjadest pigem vaikida kui neid selgeks rääkida, sest see eeldab hulga valu välja tulemist. Ja kas pole valu tänagi vähe, miks peaks veel minevikus selle järele tuhnima, eks? Paju aga ütleb: „Trauma on ajarändur. Kui me ei astu vahele, liigub ta nähtamatult uutesse põlvkondadesse“ (lk 61). Sestap on autor võtnud nõuks kirjutada raamat, mis sütitaks selle tumedusse-pimedasse lükatud kõrvalise, nii isikliku kui ka ajaloolise valuga ikkagi tegelema, sest vaid nii on aina suuremaid düstoopilisi tuure võtvas maailmas ehk mingigi väljavaade normaalse(ma)ks tulevikuks. Kuigi kohatine holismitaotlus ja hoolimisele üleskutsumise programmilisus võib hakata häirima (no ei ole nüüdismaailma inimene harjunud selliste üleskutsetega sellises koguses, ei ole!), suudab „Kirjanduskliinik“ siiski luua oma tekstidega õdusa ja turvalise keskkonna, kus hetkeks näibki parema maailma loomise võimalus olevat täiesti reaalne.

    Päris palju on raamatus juttu psühho­analüüsist ja psühholoogiast, viidatakse nii Freudile kui ka Jungile ning kirjandusele kui teatud liiki teraapiale. Olen täiesti nõus, et kirjandus (ja kunst laiemalt) evib endas ka teraapilist toimet, olen isegi kogenud lugemise isiksust totaalselt transformeerivat väge. Samas näib autor teadlik olevat sellestki, et kohtumine oma sisemise „minaga“ on ka ohtlik: „Suur osa meie kollektiivsest rahulolematusest ja tühjustundest tuleneb sellest, et me viibime evolutsiooni selles faasis, kus kõik saab alguse n-ö Minust. Ma tahan olla edukas, ma tahan saada paremaks, ma tahan saada kuulsaks, ma tahan olla teisest parem, ma tahan kuuluda siia või sinna see­pärast, et see toob mulle edu“ (lk 305).

    Sotsioloog Nikolas Rose on oma raamatus „Mina leiutamine: psühholoogia, võim ja isiksus“2 öelnud, et nn autonoomse mina tõusule kaasaegsetes arenenud demokraatiates aitasid muu hulgas kaasa just „psü“ („psy“) distsipliinid: psühholoogia, psühhiaatria, psühhoanalüüs. Individualiseerimisprotsessis on arusaam „minast“ omandanud tänapäevaks aga hoopis uut laadi hingamise, elame selle hüperindividualiseeritud versioonis. Arenenud liberaalsed ühiskonnad näevad indiviidi piiritletumalt, endassesuletumalt ja eraldatumalt kui kunagi varem, sellisena, mida Rose nimetas juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oma raamatus „autonoomse isiksuse fiktsiooniks“. Turumajanduse loogika tuules on lausa mantraks saanud: „Saage terviklikuks, muutuge selleks, kelleks tahate, muutuge iseendaks!“

    Sellise „jäiga endasse suletud mina“ narratiivi raames näeb näiteks ka sotsiaalne ebavõrdsus välja pigem individuaalse saavutusena, mitte aga ajaloolise ebaõigluse ja struktuurse ebavõrdsuse tagajärjena. Inimesest saab sedasi justkui iseenda ettevõtja (nime brändimine jne), kes püüab maksimeerida oma jõudu, õnne ja elukvaliteeti, mõtlemata sellele, et „õnn meie õuel“ ei sõltu tihtipeale vaid inimese enda pingutuste määrast ja hulgast (lk 158). Rose kutsub üles loobuma uskumusest, et inimesed on olemuselt „eraldiseisvad, piiritletud, endasse suletud“, sisemise minaga olendid, mille seadusi ja protsesse tänase päevani psühholoogia meile muudkui „avab“. Vastupidi, oleme „kokku pandud“ (ingl assembled) isendid, kõik meie „privaatsed“ ning sisemust konstitueerivad mõtted, emotsioonid, tunded jne on tugevalt seotud sellega, mis keelte, praktikate, tehnikate ja artefaktidega oleme seotud. Kuigi Pajul on psühholoogiasse ehk rohkem usku kui minul ja Rose’il, pole temagi ideaalmaailm selline, kui kõik on veeretatud vaid indiviidi õlgadele. Takkaotsa suhestub see indiviid teistega eelkõige konkurentsi ja mitte näiteks ligimesearmastuse, hoolimise ja vastastikuse abistamise kaudu: „Elame Eestis esoteerikast ümbritsetud maailmas, kus paljud tõlgendavad seda nii, et tähtis on olla positiivne. Positiivne hoiak ei hõlma aga sageli usaldust jagada elu varjupoolt. Usaldada kedagi ja võtta abi vastu, pakkuda abi ja tunda tänulikkust, teeb saaja justkui tänuvõlglaseks, nagu ikka kui maailmas, kus elu väärtuse mõõt on Exceli-tabelis, mitte taipamises, armus, andestamises ja uuesti sündimises“ (lk 49).

    „Sina ise oledki parim, mis sul on. Sina ise oled.“ Nii ütleb Toni Morrisoni raamatus „Armas“3 üks tegelane naisele, kes on just uuesti kaotanud oma tütre. Jah, ilusad, tähenduslikud, armastavad, austavad suhted teiste inimeste ja mitte­inimestega on äraütlemata olulised, aga kui tihti tõmbame oma olemas­olu tähenduslikkuse eelkõige teiste inimestega suhtes olemise liistule? Kui tihti ütleme endale „Ilma temata ma ei saa, ilma temata ma suren, ilma temata ei oska elada“? Äkki peaks alustama sellest ja siis juba jätkuvalt endale meelde tuletama, et „ilma minuta ma ei saa“? Aga kes meist on selline? Ehk võiks olla keski-miski, mis ei tähista eelnevalt mainitud tänapäeva inimese teistest äralõigatud eneseküllast ja ülbet enesetunnetust, vaid hoopis sellist maailmas olemist, mis tõukaks meid looma tähenduslikku suhet iseendaga selliselt, et tunneksime, et olemegi oma elus „enda parimad minad“ ja seeläbi parimad ka teistega ja teistele.

    Näib, et Pajugi kutsub „Kirjandus­kliiniku“ lugejat üles just sellele, pakkudes üheks enese kultiveerimise praktikaks välja lugemise. Ja mitte igasuguse lugemise, vaid just selliste tekstide lugemise, mis nõuavad pingutust. Sellised on tekstid, millega ehk kiiresti ei samastu või ei samastu üldse, mis pelgalt ei kinnita seda, mida juba arvame end maailmast teadvat-tundvat, vaid mis lükkavad meis midagi nihkesse, kummuli, kummastusse, vajutades sisse mingi mustri, mis on meis tegelikult alati olemas olnud, aga vajanud avaldumiseks teatud tingimusi.

    Raamatut lugedes meenus ka Marju Lepajõe ütlemine „Ööülikoolis“, et inimesele on antud võimalus oma olemise kitsust leevendada, seda avardada – just lugemise ja õppimise kaudu. Millegipärast aga laseb ta selle võimaluse pidevalt käest, loobub sellest. Näib, et Paju on võtnud nõuks oma raamatuga ikkagi veel veenda lugejat seda olemise kitsust edasi venitama, ikka enesest hoolimise maailmani ja maailmast hoolimiseni välja.

    1 Donna J. Haraway, Staying with the Trouble: Making Kin in the Chthulucene, Duke University Press, Durham 2016, lk 12.

    2 Nikolas Rose, Inventing Our Selves; Psychology, Power and Personhood. Cambridge University Press, 1998, lk 158–160.

    3 Toni Morrison, Armas. Tlk Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, Tallinn 1997.

  • Balti elu suvi, Balti suve elu

    EKATERINA VELMEZOVA

    Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. aasta auhinna venekeelse kirjanduse kategoorias pälvis Tallinna luuletaja, tõlkija ja ajakirjanik Olga Titova. Tema raamatu „Balti elu suvi“ on välja andnud Tartus asuv kirjastus Dialoog.

    Raamat koosneb osadest „Armastuskirjad“, „Tervisepalved“, „Kirjad kaugetele ja lähedastele“, „Elu, nagu see on“, „Eesti poeem“ ja „Rõõmsate kohtumiste paigad“, kusjuures mõned on veel alajaotistega, ning lõpeb kaheleheküljelise kommentaariga. Kogumikus on üle 80 poeetilise teksti, millest suur osa on kirjutatud viimase kahekümne aasta jooksul (2002–2022, teksti all on märgitud selle kirjutamisaeg). Nagu näitavad alajaotiste pealkirjad, võib kogumiku põhiteemaks pidada inimsuhteid.

    Enamasti on keskmes inimesed, kellele kirjutatakse, kelle eest palvetatakse, kellega kohtutakse ja räägitakse, kelle järele igatsetakse neist lahus olles, et seejärel kohtumisel suurt rõõmu kogeda. Pole ime, et suurem osa raamatu poeetilistest tekstidest on pühendusega. Nagu märgitakse raamatu lühikeses annotatsioonis: „See on raamat armastusest selle sõna otseses ja laias tähenduses. Raamat on emotsionaalselt soe nagu suvi, nähtused ja sündmused on muutlikud nagu Balti päike, nii et meenuvad iga külma ja kehva ilmaga. Lugeja eest libiseb mööda hulk inimeste nimesid, kellele poetess on oma read pühendanud. Nende seas on tuntud kirjanikke, Olga Titova sõpru ja sugulasi, kolleege, kaaslasi jalutuskäikudelt ja neid, kellega luuletuste lüürilist kangelannat on sidunud sügav tunne.“

    Paljude tekstide pühenduses on ainult initsiaalid, mõnikord märgib autor ainult eesnime („Kirillile“, „Tiidule“), mitmed nimed ei ütle enamikule lugejatest peaaegu midagi. Küll aga tunneb Eesti venekeelse diasporaa kultuurieluga kursis lugeja nimede hulgas ära eesti kirjanduse tuntud tõlkija ja luuletaja Svetlan Semenenko, eesti bardi Aleksei Poki, õpetaja ja tõlkija Ksenia Hlebnikova-Smirnova ning preestri Igor Prekupi. Lähituttavate ringist on ulatunud autori tähelepanu kultuuriliste konnotatsioonide ja viidete kaudu kaugemateni: epigraafide autorite hulgas on Marina Tsvetajeva ja Ossip Mandelštam, Boriss Grebenštšikov ja A. H. Tammsaare (leidub nii selgeid kui ka varjatud viited kuulsatele ilukirjandustekstidele). Üks luuletustest kannab näiteks pealkirja „Jossif Brodski monumendi projekt“, teine – „Tolkieni teemadel“.

    Nii avardub poetessi sugulastest ja lähematest tuttavatest alanud „nimede geograafia“ ja sama võib öelda ka raamatu geograafia kui sellise kohta, mis osutub poetessile samuti tähenduslikuks. Huvitav on selles mõttes raamatu viimane osa pealkirjaga „Rõõmsate kohtumiste kohad“. See algab tekstiga „Viru väravad“, millele järgneb triptühhon „Luuletusi Oxfordist“ ja seejärel triptühhon (tagasi Eestisse, Tallinna!) „Balti paradiis“: „Hooaeg on vaieldamatult mööda läinud, / inimesed põgenenud Küprosele ja Hurghadasse // Aga mul sinuga on Stroomi rannas hea, / hooaeg on möödas, aga uut ei ole vaja“.

    Meeleolu poolest on see raamat tõesti väga soe, ent pealkirjas esinevale sõnale „suvi“ vaatamata pole selle poeetilised tekstid kirjutatud mitte põhiliselt suvel, vaid kevadel, suve ootuses. Kuigi väga sage on ka kevade teema (esimene rohelus, õitsvad sirelid, ööbikute trillerid …), siis mõnikord ei aimu kevad mitte niivõrd loodusmärkide, kuivõrd autorile oluliste religioosse ja kirikliku iseloomuga sündmuste kaudu (see semantiline komponent on kogumikus ilmselgelt olemas: suur paast, kannatusnädal, ülestõusmispühad). Kuna raamatu keskmes ei ole loodus, vaid suhted inimestega, siis ei tule aastaaeg, olgu looduse või kultuuri­kalendriga seonduvalt, mõnes tekstis üldse esile. Kaunis Eesti loodus on sellegipoolest esindatud: on põhjamaa hilise kevade esimese roheluse ootust, õrnad maikellukesed, suvine tähesadu ja õitsvad saialilled, suvised vihmad ja esimesed astrid, sügisõunad aias koos langevate lehtedega, valge talvine lumi, lumehanged ja -tormid.

    Mitu vene keeles kirjutatud luuletust on Olga Titova tõlkinud eesti keelde, mis on vahel kohal väikeste lisanditena poetessi venekeelsetes tekstides: „mu armas“, „mu kallim“, „noh, tere, tere“, „ma mõtlen sinu peale“. Tekstide autori ja lüürilise kangelase jaoks on see armastatu keel, mis on kehastunud luuleks: „lõpuks mind äratab / su võõras ja imeline keel. / Läheb läbi kõri pehme helina“.

    Seoses ilmselge eesti komponendiga raamatu tonaalsuses paar sõna ka raamatu esikaane kohta, mille kujundamisel on kasutatud Liina Görtzeni 2021. aastal valminud maali „Rannal“. Maal kaanel vastab pealkirjale igati: merre suubuva jõe suvesoojad täiskasvanud kaldad mõjuvad inimtühjana, kolm mahajäetud paati kõnelevad aga inimeste pidevast kohalolekust. Inimesed, tänu kellele – ja kellele – see Balti suve raamat on tehtud.

    Paljudele on suvi aasta tippaeg, aga hea luule seostub alati ka hiilgeaja ja õitsenguga. Seega on suvi ja luule lahutamatult seotud – luule ja Balti elu suvi.

    Olga Titova 14. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade üleandmisel. Titova pälvis venekeelse kirjanduse kategoorias tunnustuse luulekogu „Лето балтийской жизни“ ehk „Balti elu suvi“ eest. Sama kategooria teine auhind läks Andrei Ivanovile.

  • Innustav ja inspireeriv kola

    MERLE KARRO-KALBERG

    Ajutine mänguala 16. – 19. VIII festivalil „Uit“. Juhendajad ja ehitajad Mari Liis Viirsalu (MTÜ Lapsed Õue), Kerli Irbo ja Kristin Leis (arhitektuurikooli Tartu haru) ning arhitektuurikooli lapsed.

    Kui õpetajad pärast suvevaheaega Karlova koolimajja jõudsid, olid lapsed juba kohal ja õppimine, mängimine ning ehitamine käisid täie hooga. Festivali „Uit“ raames anti lastele ja noortele augusti keskpaigas Karlova kooli hoovis võimalus ise midagi valmis ehitada, päris tööriistadega tööd teha ning kõige selle käigus mõelda, mängida ja õppida – nii töötegemist kui ka suhtlemist – ja lihtsalt sisukalt suvevaheaega veeta.

    Valmis ehitati kaablirullidest ja laudadest seiklusrada, tankid, mis juba enne hoovi avamist mängulahingus tükkideks sõideti, majad, lingud õunte heitmiseks, vanadest rattakummidest puu otsa ronimise võrk, hulgaliselt onne, maju, poode jne. Seega kõik see, mida tavalisel mänguväljakul ei näe. Kolahoovi põhimõte on, et lapsed saavad ise ja omapäi ehitada, lammutada, ronida, mängida ja suhelda. Mänguväljakud on üks kõige standardiseeritum väliruumi osa ja kõik ettevõtmised normivaba mäng tagasi tuua ainult rikastavad laste õues ajaveetmise võimalusi.

    Karlova kooli õue ajutine kolahoov pani silmad särama suurtel ja väikestel. Ehitajad ei mallanud õhtul magama jääda, arendus- ja ehitusmõtted keerlesid peas ning kui hommikul silmad lahti löödi, oli plaan päevaks juba valmis.

    Mari Liis Viirsalu, kolahoovi eest­vedaja Eestis, rääkis ehitamise vahel, et Tartus on olemas ka alaline kolahoov, õuelasteaia juures. Selline paik sündis Tartus vajadusest. Õuelasteaiast välja kasvanud ja koolitee jalge alla võtnud lastel polnud pärast õppetööd justkui kuskil olla ning ikka ja jälle leidsid nad tee lasteaia õuele tagasi. Niisiis otsustati neile rajada omaette paik.

    Linnades leiab rohkelt võimalusi ja tegevust enamasti väikestele ja lasteaialastele. Liumägi, liivakast ja kiik ei paku aga mürsikule enam seda rõõmu, mis maimikule. 8–15aastastel lastel ja noortel polegi justkui vabal ajal suurt muud teha kui istuda, nutiseade peos, või käia trennis. Mänguväljakutest on nad välja kasvanud, atraktsioonid on läinud igavaks või aetakse nad sealt minema, sest väikelastega mänguväljakule tulnud vanemad tajuvad koolilaste mängu ohtlikuna. Nende energia ja kiirus on ju hoopis teistsugused kui kaheaastasel. Noortel on puudu aladest, mis oleksid neile ea- ja jõukohased: pakuksid iseseisva tegutsemise rõõmu vanematest eemal, võimaldaksid sõpradega koos midagi aktiivset teha ja seejuures ka mängida ning lasta loovusel lennata, mõelda välja oma mäng, arendada seda edasi, ehitada ise mängukeskkond. Mõni aasta tagasi kolahoovi mõtet tutvustavas Müürilehe artiklis tõdevad autorid, et meil on terav puudus keskkondadest, mis esitavad noorele väljakutseid ja ärgitavad tegutsema, on kõigile kättesaadavad ja konkureerivad põnevuse poolest digimaailmaga.1

    Kolahoovid on selleks kõigeks hea võimalus: kastidest, lauajuppidest, mullast, liivast, nööridest, kangastest ja paljust muust saab kokku sättida just selle, mida parasjagu vaja. Täiskasvanu silmale võib selline mänguväljak tunduda prügihunnikuna, kasimata laga, kuid lapse silm näeb segaduses ainult võimalusi. Kel on vähegi tulnud olla koos mõne väikelapsega, on ehk tähele pannud, et lapsed mängivad kõige enda ümber leiduvaga. Suur pappkast muundub kas tõllaks või basseiniks, puutokid mõõkadeks, kastanimunad printsiks ja printsessiks. Väikelapse puhul vaatame tema mängimist heldinult, kuid kui rüblik kooli läheb, siis eeldame millegi­pärast, et ta saab üleöö suureks ning selline mäng teda enam ei huvita. Tegelikult see pole nii. Täiskasvanud pole lihtsalt lastele ja noortele mängimiseks võimalust andnud.

    Täiskasvanu silmis kola on noori inspireeriv ehitusmaterjal.

    Õppimise koht

    Kolahoovi põhimõtete väljatöötamine ja selliste hoovide rajamine on toimunud käsikäes käsitlustega, kuidas laps õpib ja milline osa on teadmiste omandamisel mängul.

    Kolahoovis tegutsemine arendab mitmeid oskusi. Taanlane Mathias Poulsen on mängu eeliseid uurinud ning võrdleb kolahoovi Vana-Kreeka turuplatsi ehk agoraaga. Tema sõnul on sellised mängupaigad osalemise, kaasamise ja millegi koos tegemise õppimiseks väga olulised.2 Tema uurimistööst tuleb välja, et vabalt ja loovalt mängivad lapsed on iseseisvamad, tulevad paremini toime ootamatustega ja tunnevad end kuskile kuuluvat. Lisaks arendab koos ehitamine ja mängude väljamõtlemine koostööd, aitab hoida ja arendada loovust ning õpetab probleeme lahendama. Viimast on nimetatud ka XXI sajandi tööturul üheks põhioskuseks.

    Soome teadlane Marketta Kyttä on välja toonud neli laste mängumaa tüüpi: jäätmaa, vangikong, kasvuhoone ja Bullerby.3 Ta hindab keskkonda lapse vabaduse järgi, kui palju ta saab ise ringi liikuda ning mida õues ette võtta, see on millised võimalusi keskkond pakub. Näiteks jäätmaa tüüpi keskkonnas on lapsel küll palju vabadust ise toimetada, kuid keskkond ei paku tegutsemiseks just palju võimalusi. Kasvuhoone tüüpi keskkonnas on võimalusi mängida palju, kuid lapse liikumisvabadus on piiratud. Kõige kehvem on vangikongi tüüpi keskkond. Lapse arengut ja mängu toetab kõige paremini Bullerby mudel. See on mänguruum, kus laps saab ise ringi liikuda ja ümbrus pakub mängimiseks palju võimalusi. Asjata pole selle tüübi nimi Bullerby. See meenutab nimelt Astrid Lindgreni samanimelise raamatu tegevuskohta, kus lapse töö on mäng ning täiskasvanud suhtuvad sellesse austusega. Selline on ka kolahoov, keskkond, kus mängu piir on seal, kus lõpeb kujutlusvõime, sest kõike on võimalik koos teistega ja täiskasvanud juhendaja toetusel ehitada.

    Kole, aga ilus

    Sellised mängualad pole uus nähtus, vaid ammu läbi proovitud vana. Esimene kolahoov rajati Taani juba 1943. aastal. Selle mõtte autor ja teostaja oli maastiku­arhitekt Carl Theodor Sørensen, kellelt telliti mänguväljak Kopenhaageni äärelinna uuselamurajooni. Toona oli Taani Saksamaa võimu all ning puudust tunti kõigest, sealhulgas ka mänguvahenditest. Sørensen kujundas kolahoovi pärast laste mängimise jälgimist ja analüüsimist, et luua maailm, mida kujundaks laste kujutlusvõime, mitte arhitekti oma. Juba toona räägiti sellest, et kui laps saab eakohaselt luua ja mängida, siis oskab ta õppida tegemise ja kogemuse varal ega takerdu päheõppimisse ja pidevasse kordamisse.

    Sørensen on öelnud, et kolahoovid on tema kõige koledam looming, ent ühtlasi on see mõte, mille üle ta kõige enam uhkust tunneb. Siit koorub välja üks tahk, miks kolahoovi kontseptsioon täiskasvanute seas väga populaarne pole. Tühjad kastid, lauajupid, kaablirullid, pakud, nöörid, torud, kummid jms tundub pigem prahina, mille koht on prügimäel, mitte laste mänguväljakul. Kuna enamasti jääb ehitamine ehk mäng hoovis pooleli, mõjub tõsisele täiskasvanule see „laga“ talumatuna. Kõik see on nende silmis, kes on üles kasvanud teadmisega sellest, milline peab mänguväljak olema, lihtsalt kole segadus. Sellepärast on ka ametlikud ja püsivad kolahoovid kõrge aiaga piiratud: et säästa täiskasvanute silmi ja ilumeelt. Tara toimib ka vastupidi, kaitseb lapsi täiskasvanute liigsete õpetussõnade eest, sest hoovi lastakse üldjuhul ainult lapsed ja reegleid on seal kaks: kõigil peab olema tore ja kõigil peab olema turvaline. Viimase järele valvab täiskasvanud juhendaja, kes on kohal kindlatel kellaaegadel, mil kolahoovis mängida saab. Kõige selle juures on oluline, et juhendaja taipaks ennast õigel hetkel tagasi hoida ega kipuks mängu liiga palju kureerima.

    Tartu ajutise kolahoovi juhendajatena tegutsenud maastikuarhitektid Kristin Leis ja Kerli Irbo nägid, et lastele ja noortele tuleb lihtsalt aega anda ning alati pole vaja sekkuda. Näiteks annetas üks majatootja kolahoovile koormatäie tehases ette lõigatud ja kokku klappivaid maja juppe. Lapsed reageerisid ette­arvatavalt ja asusid laudadest kohe maja ehitama, kuid peagi sai materjal otsa, neil hakkas igav ning pärast väikest pausi alustati uut ja põnevamat ehitist.

    Tarbetu tarvilikuks

    Maailmas, kus lapse mäng on aina enam täiskasvanu kontrolli all ja piiratud, kõik ajaliselt ära planeeritud, tuleb endale ikka aeg-ajalt meelde tuletada, et ka omaette mängimine, minnalaskmine, unistamine ning tegemise kaudu õppimine on väga olulised oskused, mille tõttu kasvatakse rõõmsameelseks ja eluga hakkama saavaks täiskasvanuks.

    Üks oluline aspekt on kolahoovide rajamise juures veel. Lapsed saavad ehitamiseks teise ringi kauba ja kuna materjali on piiratud koguses, siis tuleb pidevalt uuesti kõike ümber mõelda ja lammutada, et taas ehitada saaks. See on mõtteviis, mida praegu päris ehituses alles hakatakse juurutama. Lapsed, kes on harjunud niimoodi mõtlema ning tegutsema, oskavad ka täiskasvanuna juba olemas materjali enam väärtustada.

    Tartu ajutise kolahoovi kasuks kõneleb kas või seegi, et Karlova kool tundis huvi, kas mõned atraktsioonid võib hoovi alles jätta. Omavalitustes investeeritakse mänguväljakutesse omajagu. Kõigile standarditele vastava mänguväljaku asemel võiks iga omavalitus selle raha kulutada vähemalt ühe avaliku kolahoovi rajamiseks. Mänguväljaku hoolduseks kuluva raha eest saaks aga palgata pädeva juhendaja, et kõik seiklus- ja mänguhuvilised noored saaksid pärast kooli kvaliteetajal unistada nii, et piiri seab vaid kujutlusvõime.

    1 Leene Korp, Mari Liis Viirsalu, Sigrit Rosental, Liis Kuresoo, Ada Tamme, Tee noorte heaoluni mingu läbi kolahoovide. – Müürileht 19. IV 2022.

    2 Mathias Poulsen, The junk playground as agora: Designing spaces to re-invigorate democratic participation. – DRS2022: Bilbao, 25. VI – 3. VII Bilbao, Hispaania.

    3 Marketta Kyttä, Environmental Child-Friendliness in the light of the bullerby model. – Journal of Environmental Psychology 2013, nr 35, lk 110–120.

  • Valga Vares

    MERLE KARRO-KALBERG

    Arhitektuuriresidentuur Vares koondab sarnaselt maailmast aru saavaid noori ruumiloojaid, kes said kokku õpingute ajal Eesti kunstiakadeemias. Ühel või teisel viisil on nad kõik mõtisklenud ja analüüsinud, mil moel saab arhitektuuri teha ehitamata jättes, milline on tulevikuarhitektuur ning kuidas professionaalsel tasemel luua ruumi juba kasutusel olevatest materjalidest ja ruumidest. Pärast kooli tundsid kõik, et traditsioonilised ruumiloome viisid neid ei kõneta ja nad soovivad pigem uurida, kas on võimalik asju teha teistmoodi, koos, ühiselt, mitte võistluslikult.

    2021. aastal hakkasid noored arhitektid residentuuri peale tõsisemalt mõtlema, otsima asukohta ja kohtuma mõttekaaslastega. Nende jaoks on tähtis pakkuda peavoolu arhitektuuriloomele alternatiivi, mõelda sellele, kuidas arhitektuuri tehakse, kuidas ruumiga suhestutakse, kust ruumi loomiseks vajalikud ressursid on pärit.

    Juuli algusest saadik kõpitseb Vares Valgas Uus tänav 35 maja kallal, mis asub vanalinna ääres, paarsada meetrit Läti piirist. Tegu on endise kaugõppegümnaasiumi hoonega. Järgmisel aastal, kui Tartu on Euroopa kultuuripealinn, oodatakse sinna kunstnikke ja arhitekte üle ilma, et anda neile võimalus pühenduda teemadele, mis neile oma erialal praegu olulised tunduvad, mõtestada ümber argielu rutiine, esemeid ja ruume ning katsetada ruumide ja materjalide ringlusega. Järgnevalt räägivad Merilin Kaup, Margus Tammik, Mari Möldre, Ulla Alla Varesest lähemalt.

    Margus Tammik, Merilin Kaup, Mari Möldre ja Ulla Alla (pildilt on puudu Triin Reidla) annavad ruumiloojatele võimaluse Valgas võtta aeg maha ning keskenduda kestvusele, mis igapäevaelus tihti võimalik ei ole.

    Kuidas te end ühendavat mõtteviisi kirjeldaksite?

    Margus Tammik: Seltsielu.

    Mari Möldre: See ilmselt kaasneb kõige muuga.

    Merilin Kaup: Meid kõiki paelub võimalus kujutleda ja ehitada iseomast maailma, katsetada ja otsida. Samuti käelised tegevused ja vahetu ruumiloome. Oluline on, et oleks tore.

    Möldre: Oleme siin Valgas residentuuri­hoonet putitamas ka seetõttu, et pakkuda iseendale ja teistele ruumi katsetamiseks ja materjalidega tutvumiseks. Mõnes mõttes tegeleme teemadega, mis on juba populaarsust kogumas, näiteks materjalide ja ruumide taaskasutus, kuid siin saame pakkuda võimalust vahetult tegevuse kaudu õppida. Tahame näidata ka seda, et alati ei pea arhitekti käivitavaks jõuks olema tellija, oluline on, et oleks aega tegeleda teemadega, mis huvi pakuvad, või ka alles otsida seda, mis paelub.

    Ulla Alla: Lisaks ruumile pakume residentuuris stipendiumi neile, kes tahavad päriselt keskenduda. Paneme rõhku käelisele tegevusele ja katsetamisele, mida jääb aina vähemaks. Oleme tundnud, kui lihtne on digimaailma uppuda. Me ei vastandu, pigem pakume ruumiloome alternatiivi, teist lähenemist. See on aeglasem kui tavapärane arhitektuuri tegemine, sest juba olemas olevad materjalid ja ruumid on kõik oma­näolised.

    Möldre: Mõnes mõttes ei seisne meie lähenemise uudsus niivõrd uuendustes, kuivõrd selles, et otsime ruumi loomiseks vanu ja unustatud viise: tööriistu ja tehnikaid. Oleme kätt- ja ninapidi materjalides sees. Muidu kipub nii olema, et ainult hiirel töötav nimetissõrm saab muskli, aga asju tassides ja ise ehitades on ka arhitektuur ihule lähemal.

    Varem tegutsesite Põhja-Tallinnas ühes garaažis, nüüdseks on Vares Valgas ja osa Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna projektist. Kuidas te Tallinnast Lõuna-Eestisse jõudsite?

    Möldre: Eesti arhitektuuri kompetents on suuresti koondunud Tallinna, natuke ka Tartusse. Alguses plaanisime residentuuriga ringi rännata, Lõuna-Eestisse tulemise soov oli meil juba ammu. Käisime Lõuna-Eesti omavalitsustes ja otsisime sobivat maja. Valgas selle leidsime, tulime siia siis, kui kirjutasime sihtasutusele Tartu 2024 projekti.

    Alla: Valgas olime varemgi olnud ja üritusi korraldanud. Linn pakkus meile kohe sobiva, alles hiljuti tühjaks jäänud koolimaja ja linnaarhitekt Jiří Tintěra on meid igatpidi toetanud ning aidanud sisse elada. Kui oleme Valgas, siis keskendumegi ainult siin olemisele ja tegutsemisele, Tallinn jääb kõrvale.

    Merilin Kaup: Valgas on ka palju mängu- ja hingamisruumi. Turu surve kinnisvarale on pea olematu ja see annab võimaluse teha asju, mis on katsetuslikud ning mitte tingimata kasumlikud. Me tegeleme materjalide ringlusega ning siin on, mida ringlusse võtta, sest kahanevas linnas püütakse linnasüdant tugevdada tühjaks jäänud hoonete lammutamisega. Valga linn on meid sõbralikult vastu võtnud ja meile palju vabadust jätnud. Lisaks residentuurihoonele tahame väikeste sekkumistega laieneda tervesse linna ning mõtestada materjalide ringlust ka laiemal tasandil.

    Mida toob tulevik? Mis plaanid on teil Tartu kultuuripealinna aastaks ja konkreetselt residentuurimajaga?

    Alla: Praegu teeme lihtsat remonti, et oleks olemas hädavajalikud söögitegemise ja pesemisvõimalused. Üldiselt jätame toad n-ö tooreteks kastideks. Kuna tegemist on ikkagi arhitektuuriresidentuuriga, siis lõpuks saab majast tegevuspaik, tahame, et juba olnu – eelnevad kihistused ja katsetused – oleksid maja osa. Soovime, et residendid kasutaksid kõiki kohapealseid materjale. Näiteks on siin 2000. aastate alguse kooli­mööbel, millele uut kasutust leida on päris keeruline. Enamasti visatakse see ära või jäetakse maha. Tahaksime näha, kas ja kuidas oleks võimalik ka sellele uus elu anda.

    Alla: Loomulikult on meil järgmisel aastal ka avalik programm: residendid ja kutsutud külalised Tallinnast ja Tartust korraldavad Valgas näitusi, töötubasid ja muid üritusi. Avalikus programmis on lisaks suve- ja talvekoolid, kuhu ootame suuremat seltskonda.

    Kaup: Üks osa programmist on residendid-stipendiaadid, kelle valime välja avalikul konkursil, kuid ootame külla ka teisi ruumiga seotud loojaid ja uurijaid. Näiteks võiks siia tulla terve bürooga kas või selleks, et arhitektuurivõistluse ettepanek lõpetada, niisama puhata või midagi ehitada. Igaüks, kes soovib, võib siia endast maha jätta kohapeal valmistatud objekti või ruumisekkumise. Oleme mõelnud, et residentuurihoonest võiks ajapikku kujuneda majamuuseum, mis on täis kummalisi taieseid ja kus saab olmerutiini uutmoodi läbi elada.

    Möldre: Maja on piisavalt suur selleks, et kõik ära mahuks, aga ka parajalt väike. Lisaks arhitektidele ootame siia ka teisi ruumiloomega seotud inimesi: pärandihoidjad, geograafid, ehitajad, maastikuarhitektid, urbanistid jne, nii praktikuid kui ka teoreetikuid. Tingimata ei pea materjalile käsi külge panema, võib tulla ka kirjutama.

    Kuivõrd on võimalik seda ruumiloome mõtteviisi ja lähenemist – aeglane toimetamine, materjalide ja ruumide ringlus, olemasolevast olukorrast lähtumine jne – rakendada ka n-ö päriselus arhitektuuri tehes ja projekteerides?

    Alla: Arhitektuuris on palju karme reegleid ja standardeid. Isegi kui arhitektil on huvi seda rakendada, siis ruumi­loome süsteemi ülesehitus ei anna selleks praegu võimalust. Me näeme, et huvi on, kuid selleks, et midagi muuta, on vaja ümber mõtestada terve süsteem.

    Tammik: Muutus hakkab peale väikestest sammudest. Mõtteviis saab alguse iseendast. Kui kokku saab punt, kel on julgus katsetada, uurida ja teha teistmoodi, siis see on ju juba tööviiside ümberkorraldamise algus.

    Möldre: Praegu on materjalide ringlemisega tegelemine siiski peamiselt arhitekti hobi, millega ta tegeleb vabal ajal. Tellimuste lähteülesannetesse jõuab see ehk juba märksõnade tasandil, aga seadused ja lühikesed tähtajad takistavad sisulisi muutusi.

    Valgas saame pakkuda stipendiumi, ruume ja aega, et selle kõigega tegeleda, seega sisuliselt tellimegi just seda, millesse ise usume. Meie mõõtkava pole muidugi nii suur kui ehitussektoril üldiselt.

    Tammik: Selle paari Valgas veedetud kuu jooksul olen hakanud ruumi teise pilguga nägema. Oleme pidanud lahendama nii mõndagi olmelist ja näiteks torustikku põranda alla ei joonista ma enam kunagi nii nagu varem.

    Alla: See, mida teeme, pole ju väga originaalne, ringmajanduse teema on nii Eestis kui ka maailmas väga tugevalt õhus. Meie tegevus on järjekordne panus maailma muutmisesse.

     

    Kas rohepööre ja materjalide ringlus on järjekordne moeteema? Kui palju see arhitektuuri ja ruumikunsti olemust muudab?

    Kaup: Rohepöördel on küllap mitu nägu, aga uutmoodi tegutsemine kindlasti muudab arhitektuuri olemust. Kulunud ja eriilmeliste materjalidega tegeledes tekivad uued esteetilised väärtused. Taolise brikolöörliku lähenemise puhul koosneb arhitektuur üha enam erilahendustest, sest puuduvad identsed masstoodetud elemendid, mille kordamisest ruum kokku pannakse. Selline lähenemine soosib ka ruumifunktsioonidega katsetamist, heas mõttes eba­tavalise ruumi loomist.

    Möldre: Arhitektuuri uue väljanägemisega peavad harjuma nii arhitektid kui kõik teised.

    Alla: Ma loodan, et see pole järjekordne moeteema. Veenda arhitekte ja arendajaid teisiti mõtlema, nägema, et need ruumid, mis meil praegu olemas on, ongi kõik ja rohkem ei tohiks midagi juurde ehitada, on muidugi keeruline.

     

    Mida uut te arhitektuuri kohta Valgas rassimise, ehitamise, asjade tassimise, materjali silumise, vana ruumi vaatlemise ja restaureerimise käigus teada olete saanud?

    Tammik: Kindlasti oleme nii mõndagi märganud arhitektuuri loomise tempo kohta. Siin on kõik aeglasem ja omajagu tuleb iseendaga tööd teha, et kiirustavast maailmast välja saada.

    Alla: Õppida saab kohapeal tegutsemist: vaatad, mis materjalid on kuuris, mis majas, leiutad, mida teha saab. See motiveerib edasi tegutsema.

    Möldre: Meil pole majaehituseks suuri summasid. Näiteks vannituppa oli vaja segistit. Kuna me sobivat ei leidnud, siis keevitame selle torudest ise. Vahepeal tundub, et projekteerimise ja ehitamise maailmas on kõik nii keeruliseks mõeldud, maja näib olevat süsteem, mida ilma vastava hariduseta polegi võimalik hallata. Ometi saab tihtipeale ka palju lihtsamalt.

    Kaup: Me saame Valgas ellu viia uitmõtteid. Toodete ja standardlahenduste välja­valimise asemel tuleb ise meisterdada ja leiutada ning selle käigus võib teinekord kogu asja ümber mõtestada.

    Möldre: Meie kasutada on üks n-ö doonormaja, lammutamisele minev lasteaed, kust käime materjali hankimas. Ka see on pannud ehitamisele teisiti lähenema, näiteks mõtleme, kuidas midagi seina lüüa nii, et järgmised põlved selle sealt lihtsa vaevaga kätte saaks.

    Tammik: Siin residentuurimajas on mitme ajastu kihid. Hoonet on iga paari­kümne aasta tagant renoveeritud. Väga selgelt tuleb välja, et 2000. aastate kihistust on lihtne lahti võtta, aga materjalid on rabedad ja raskesti taaskasutatavad. 1960. aastate laudisel on jällegi väga vintske ja paks lakikiht. Siit edasi tulebki küsida, kuidas mina ehitan, kuidas teha nii, et 30 aasta pärast keegi mind ei kiruks.

  • ,

    Liberalismi-konservatiivsuse vastandus arvamusajakirjanduse sisus

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Viimane Vikerkaare topeltnumber (nr 7-8, 2023) on väärt lugemine. Selle teema­tõstatuse „Maha liberalism!“ taustal hakkasin taas mõtlema küsimusele, millist maailmavaadet edendavad meie suuremad päevalehed. Laiale auditooriumile suunatud ajakirjanduse puhul oodatakse seda, et nende arvamus­küljed on võimalikult mitmekesised ja sõna saavad erinevate maailmavaadete esindajad. Auditooriumil peab olema võimalus tutvuda mitmesuguste arvamustega ja kujundada nende põhjal oma seisukoht.

    Varasemad uuringud on näidanud, et 1990ndatel olid vanade ajakirjanike asemele toimetustesse saabunud noored pigem liberaalsete vaadetega. Lihtsustatult võib öelda, et nad toetasid „õhukese riigi“ käsitlust, kus inimene peab näitama initsiatiivi, võtma vastutuse oma käekäigu eest ega pea lootma riigile ja sotsiaalabile. Ka nii kitsas valdkonnas nagu integratsiooni teema, mida ma tollal uurisin, domineeris meedias üksikisiku vastutuse idee. Arvati, et venekeelsele inimesele peab olema loodud võimalus omandada riigikeel ja olla hea kodanik, aga selle võimaluse kasutamine on küll puhtalt tema enda tahtmise ja algatusvõime asi.1

    Oma Vikerkaare loos soovitab Gustav Kalm mitte minna kaasa liberalismi ja konservatiivsuse vastandamisega. Need ei ole oma sisult vastandid. Neil on erinev fookus. Liberaalse maailmavaate kohaselt on vaja, et turu toimimiseks on kokku lepitud reeglid ja loodud kõigile turuosalistele võimalused nende reeglite raames tegutseda. Reeglid lepitakse kokku ühise seadusloome protsessi kaudu riigi abiga, aga muus osas sekkub riik turuosaliste majanduslikku aktiivsusesse minimaalselt. Sekkub vaid siis, kui on näha, et turg mingis osas ei toimi või ei ole turuosalistele tagatud võrdsed võimalused, ning ka siis, kui keegi reegleid rikub.

    Konservatiivse maailmavaate fookuses ei ole turg. Konservatiivsus tegeleb väärtustega ja leiab, et olemasolevad struktuurid on kindlasti olnud paremad kui uued – kuna varasemad on end toimivatena tõestanud, ei ole vaja ühiskonnas muutusi. Konservatiivsus ei suhestu oma olemuselt majanduse või turuga. Selle ratsionaalsusetaotluse puudumine vastandab seda muude ismidega. Konservatiivsus ideoloogiana näib pigem tuginevat kogemusele ja läbiproovitusele. Olemasolev on hea, sest „nii on alati olnud“.

    Kahte kõige laiema auditooriumiga uudistevahendajat Postimeest ja Delfit on samuti püütud vastandada liberaalsuse ja konservatiivsuse (olematul) teljel. Nagu oleks Delfi liberaalne ja Postimees konservatiivne. Täpsemalt veelgi – Posti­mees oma vaadetega seejuures rahvuskonservatiivne. Mida viimane tähendab, sellesse ma praegu ei süüviks. See on eraldi lai teema.

    Selleks et tuua nähtavale Postimehe ja Delfi suhestumine liberaalsusega, tegin otsingu viimaste aastate artiklites ja uurisin, kuidas nähakse kummaski arvamusportaalis riigi rolli. Kas me saame väita, et Delfi on liberaalsemate vaadetega kui Postimees? Arvamus­artiklite uurimisel eeldasin lihtsustavalt, et liberalismile on omane eeldada, et vastutus oma käekäigu eest lasub üksikisikul, riik peab ühiselu asjadesse sekkuma minimaalselt ja turg toimib kui „nähtamatu käsi“. Selle vastandiks on seisukoht, et vastutus üksikisiku käekäigu eest on riigil, riik peab sekkuma suurel määral ja ühiselu korraldama ka pisiasjades.

    Kui nüüd vaadata, kui palju oodatakse riigilt sekkumist, siis Postimehe arvamusportaalis tulevad esile ootused riigile just erakorraliste sündmuste ja murrangutega seoses. Näiteks oodatakse riigilt tormikahjude kompensatsiooni, toetust elektrikriisi tagajärgede leevendamiseks, Ida-Virumaal õiglase ülemineku eesmärkide saavutamiseks või Nursipalus harjutusvälja arendamisega kaasnevate mõjude talumiseks. Delfi arvamusportaalis on selliseid artikleid ka, kuid lisaks sõnastatakse ootusi riigile ka siis, kui näib, et ühiselu korraldus ei toimi või ei taga kõigile võrdseid võimalusi. Delfi arvamusportaalist leiab selliseid artikleid isegi arvukamalt ja nende sõnumid on üsna mitmekesised: „riik peab sekkuma ja ettevõtteid toetama“, „riik peab otsustama, kas tahab Narvaga päriselt tegeleda“, „elektriturg ei toimi praegu efektiivselt, sekkuma peab riik“, „riik peab kohtlema õpilasi võrdselt“, „õhuke riik pole taganud eakatele Euroopa mõistes väärikat elu ega pensioni“, „riik peab aitama kahtlevatel venelastel silmi avada“ jne.

    Selliselt Postimeest ja Delfit kõrvutades tuleb esile, et Delfis saavad need, kes sooviksid Eestit näha „paksema riigina“, isegi rohkem sõna kui Postimehes. Posti­mehes seevastu ei ole kriitika objektiks abstraktne riik, vaid pärast Isamaa välja­kukkumist koalitsioonist on kriitika suunatud teravalt just valitsuse vastu.

    Vastandina liberalismile tuleks ideoloogiate skaalal käsitleda pigem sotsialismi. Viimase aluseks ei ole eraomand ja kodanike aktiivsus oma (majandus)-huvide teostamisel, vaid ühisomand ja riigi eestkoste. Sotsialismist või sotsialistidest Delfi praktiliselt ei räägi, Postimees seevastu kasutab seda silti nii mõneski arvamusloos autorile mittemeeldiva erakonna või poliitiku tähistamiseks.

    Kahe väljaande arvamusvoogude võrdlusest tuleb esile, kust võib olla tekkinud nende vastandamine liberalismi-konservatismi (olematul!) teljel. See ei tulene üldse mitte erinevast lähenemisest riigi rollile, vaid liberalismist on saanud silt, mille abil konstrueerida oma ideoloogiline vastane ja muuta see niimoodi diskussioonivõimetuks.

    Millegipärast on lubanud Postimees oma veergudele lahmivaid ja sildistavaid autoreid, kes pilluvad oma tekstis süüdistusi „liberastide“ suunas või võitlevad „liberaalprogressiivse“ grupi või „marksistliku traditsiooniga“. Tihti ongi tegemist ainult sildiga, mis kleebitakse vastasele külge, tahtmata nüansseeritumalt mõista selle tähistuse tähendust. Liberaalsust tõlgendatakse kui vabameelsust eraelulises sfääris ning mitte selle algses maailmavaateid iseloomustavas tähenduses riigi ja inimese suhete iseloomustajana. Väljaanne on üle võtnud või lubanud oma veergudel vohama hakata diskursustel, mis on iseloomulikud meelsusmeediale populistlikus poliitilises võitluses. Arutleva demokraatia eestkõneleja filosoof Jürgen Habermas ütleb aga oma uues raamatus avalikkuse uuest struktuurimuutusest,2 et aruteluvõimalus sulgub siis, kui üksteist hakatakse käsitlema kui vaenlast, aga mitte kui konkurenti. Arutelu kadumine on demokraatiale ohuks.

    1 Ragne Kõuts, Rahvuslus, multikultuursus ja liberaalne lähenemine enamuse-vähemuse suhetes ning meedias. – Akadeemia 2004, nr 9, 2079–2114.

    2 Jürgen Habermas, Ein neuer Strukturwandel der Öffentlichkeit und die deliberative Politik. Suhrkamp 2022.

  • Minu koht

    RAIVO KELOMEES, kunstnik ja kunstiteadlane 

    Inimene olevat paikne. Kuid ta on ka seiklusjanune, hülgab oma kohti ja otsib uusi. Anastab ja omastab uusi kohti. Määratlus „minu koht“ on vastuoluline, sest sisaldab ruumimääratlust, kuid kätkeb ka muutust. Muutus leiab aset nii oma kohas, kui sellest välja kasvatakse, ise muututakse, ka uuest ja võõrast saab oma, kui seal on kodunetud.  

    Raivo Kelomees

    Eesti inimese oma koht on kahestunud, seisneb linna- ja maakodu ühtsuses. Mujal maailmas on see luksus. See ei ole ruumiliselt ja füüsiliselt ühena piiritletav: üks on tegelikult kaks. Maakodu on vaja vaimse ja füüsilise tervise säilitamiseks: liikumiseks, looduses viibimiseks, maa harimiseks ja hobikoriluseks. Selle üks tulemus on sügisandide hoidistamine, pigem juba kultuuritraditsioon kui hädavajadus.  

    Mõistagi on oma koht bioloogiline hädavajadus, mis on linnastunud keskkonnas alla surutud – ruumi tuleb jagada teistega. Introvertidel on suurem vajadus oma ruumi, eraldatuse ja suhtluse piiramise järele. Halvimal juhul seisneb füüsiline oma koht magamisasemes. Ise teema on, kuidas mõjutab privaatsuse määr inimese arengut. Kui inimesel puudub oma koht, mis on tema kontrolli all, jääb isiksus kängu. Eks mõni uurimus kajasta ka seda suhet. 

    Minu koht seostub ruumimääratluse kõrval ka vaimse ja erialase paiknemisega ühiskonnas, erialases ruumis. Paljud tegelevad sellega, millega teised enne neid: jätkavad traditsiooni, arendavad ja süvendavad valdkonda. Üksikud võtavad ette uue ja tundmatu, mis seeläbi tuntuks ja tavapäraseks muutub. Vahel tekib huvi uue vastu uudishimust ja kirest, uus on erutav. Mõnikord on selle taga kaalutlus: uuega tegeldes on vähem konkurente ja rohkem võimalusi oma ruumi loomiseks, oma koha tekitamiseks. Kunstiloojad võitlevad oma ruumi loomisel individuaalse stiili, tehnikate või teemade arendamise eest. Teadlaste avastused loovad võimalused uute teemade käsitlemiseks, uue teadmiste ruumi, mis on aluseks intellektuaalsetele omaruumidele.  

     

Sirp