Kuni peaminister ise ei tea täpselt kõiki asjaolusid ja pole kursis kõige toimunuga, ei saa ta ka karisid vältimata soovitud tulemuse suunas tüürida. Moraalikompassi nõel tiirleb ringi nagu vurr ega näita enam midagi.
Kui oleksin kompass, siis oleksin praegu üdini solvunud, et minu kui ausa mõõteriista nimi on kistud sekeldustesse, mille lahendamiseks tehniliselt vahendilt vastuseid ei saa. Leiutamisest saadik on kompassi nool meie poolkeral ikka põhja suunas näidanud, täpsemalt magnetpooluse suunas. Aga see ei tähenda, et suund, kuhu osutab nool, oleks ka suund, kuhu tuleb liikuda. Varem või hiljem jõutaks ju nii just magnetpoolusele, kus kompassinõel tiirleb ringi nagu vurr ega näita enam midagi. Ja nimelt see on praeguseks juhtunud peaminister Kaja Kallase moraalse kompassiga, millest ta palju rääkida armastab.
Vana hea Sokrates tuvastas üsna hõlpsalt, et tema õpilasel Alkibiadesel puuduvad riigijuhina töötamiseks vajalikud isikuomadused, millest neli tähtsamat on omakasupüüdmatus, julgus, õiglus ja mõõdukus. Teisisõnu, praktilise mõistuse või elutarkuse peab meelekindlalt, kuid õiglaselt ja täpselt parajas koguses rakendama üldise hüve saavutamiseks. Alkibiades ei jäänud õpetajat uskuma, tegutses kordamööda küll vägagi efektiivselt oma vaenutsevate tööandjate kasuks, kuid kasutas töövõtteid, mille tõttu jäid tema töösuhted lühiajaliseks ega loonud kestvamat üldist hüve.
Peaministri tegevust sellise moraalse kompassiga mõõtes paistab praeguseks, mil kaugeltki kõik faktid ei ole veel ühiskonna silme ette ritta pandud, et peaminister on end mässinud segadusse, millest mõistlikku ja puhast väljapääsu ei ole. Ise ei ole ta seda lõpuni mõistnud, on küll tagasi saanud välise rahu, kuid jäänud oma sisekriisi töötlemisel esimesse, eitamise faasi. Seetõttu kasutab ta ka oma suhtekorraldajate antud nõuandeid valikuliselt. Kaugeltki iga lõputult korrutatud jutupunkt ei leia uskumist isegi ajakirjanike hulgas, kes muudkui kaevavad edasi ning tulemustest saavad uut indu nii peaministri poliitilised oponendid kui ka neile kõlakodades kaasa laulvad passiivsemad poliitikaharrastajad.
Kellele „lihtsalt peaminister“ endale kaela tõmmatud personaalpuntras loota saab? Kas „usaldatud abikaasale“, „lihtsalt klassiõele“, parimatele suhtekorraldajatele, samu väärtusi jagavatele erakonnakaaslastele ja headele koalitsioonipartneritele? Loota muidugi võib, kuid kuni peaminister ise ei tea täpselt kõiki asjaolusid ja pole kursis kõige toimunuga, iga viimse kui kauba, raha ja info liikumisega, ei saa ta ka karisid vältimata soovitud tulemuse suunas tüürida.
Reformierakonna soovitus ja lubadus oma esimehele paistab praeguseks olevat, et peab seisma kindlalt ja vastu pidama, kuni uued teemad peale tulevad, nagu iga skandaaliga juhtub, ja sellest saab vaid tüütu mälestus, mida keegi ikka meelde tuletab, kuid mis enam ei hammusta ega vigasta. Ka valitsusliitlased ei ole millegagi märku andnud, et tahaksid peaministritoolil näha kedagi muud või koguni minna vallutama ületamatuid takistusi mingi uue koalitsiooni loomisel.
On inimlik, et ka iga minister ihkab enim lihtsalt rahulikku töökeskkonda, kus on võimalik tulemusi saavutada. Kuni peaministril on vaid isiklik probleem, ei sega see suuremalt teiste tegevust, nii et küllap saavad kõik valitsuse koosolekud peaministri hingevalust hoolimata kenasti juhitud ning vajalikud otsused langetatud.
Ajakirjanikega peaministril sama lihtsalt ei lähe, sest kaalul on nii nende kutsemeisterlikkus kui ka väljaannete usaldusväärsus. Uudishimu on üles köetud ja asi ei ole selles, et ajakirjanduse eesmärk oleks „kallutatult“ või „kellegi huvides“ peaministrit paljastada, vaid ikka neis seni vastuseta küsimustes ning vastustes, mis sünnitavad uusi küsimusi. Vastuseid, kuigi need võivad anda uut ja pahatahtlikult kasutatavat moona ka opositsionääridele, ootavad ennekõike lugejad-vaatajad. Pealegi, nagu peaminister, nii tahavad ka ajakirjanikud lihtsalt oma tööd teha ega lähe sugugi heatahtlikumaks, kui peavad selleks normaalsest rohkem vaeva nägema, sest ei ilmutata koostöövalmidust või süüdistatakse koguni alatuses.
Kõige tähtsam on kontrollida peaministri teisipäeval raadioeetris kõlanud väidet, et kevadel riigisaladuse loa uuendamise käigus kaitsepolitsei teda abikaasa äritegevuse riskidest ei informeerinud. Väide võib formaalselt vett pidada, kuid ei välista vähimalgi määral seda, et teda informeeriti mingil muul ajal ja muus vormis. Näiteks juba varem, veel enne valimisi: sellele näib viitavat toonase välisministri Urmas Reinsalu hea informeeritus selle äri detailidest. Näiteks julgeolekuasutuste igahommikuses memos. On eluliselt ebausutav, et pooleteise sõja-aasta jooksul ei ole julgeolekuülevaadetesse kordagi sisse lipsanud detailseid andmeid muutustest Eesti ettevõtete Venemaa-suunalises äris, piiriületustest, sanktsioonide rakendamisest, et kes on seal kes ja mida teeb. Igal juhul on tegu korraliku kahvliga, sest kui julgeolekuasutused on siiski info edastanud, on peaminister lihtsalt valetanud, ent mis halvem, seadnud end teadva vaikimisega šantažeeritavasse olukorda. Kui aga info ei ole liikunud, siis ei ole kaitsepolitsei täitnud oma ülesannet, milleks ta on loodud, ning vääriks korralikku puhastust. Kaunis mustvalge olukord, kus mõeldav kolmas variant oleks vaid see, et kaitsepolitsei otsustab asja peaministri kasuks kinni mätsida ja tema vale enda kanda võtta. Miks ta peaks või kuidas võiks?
Kui tulla tagasi isikuomaduste juurde, tundub peaministrile kirstunaelana see senistel andmetel täiesti seadusliku 350 000 euro olemasolu, mis mõjub paljudele unustamatu ärritajana Eesti keskmise leibkonna liikme 1000-eurose igakuise netosisissetuleku foonil. Argumenti „sul on liiga palju raha“ ei saa ükski peaminister tõrjuda selgitusega, et ta ongi kõigist targem, töökam ja tublim, või siis põlastada seda kui madalat sotsiaalset viha ja kadedust.
Faktid, et ka üsna tagasihoidlikul majanduslikul aktiivsusel peaministrina võivad olla saatuslikud tagajärjed, peaksid Kaja Kallasele olema oma eelkäijate Tiit Vähi või Mart Laari kinnisvarasekelduste näitel teada. Mis tahes majanduslik tegevus vabaturu kapitalismi tingimustes on seaduslikult omakasupüüdlik, seega peaks riigimehelik peaminister end sellest absoluutselt isoleerima, jätma vaba raha puutumatult öökappi lebama, usaldama oma tuludeklaratsiooni täitmise või koguni pangakaardid mõne ustava nõuniku kätte, et pisivigagi sisse ei tuleks. Tean omast kogemusest, et nii on Eesti ajaloos tehtud.
Oma raha lisatulu saamise eesmärgil paigutamine, väljalaenamine, ei ole omakasupüüdmatuse avaldus. Ja miks peaksid Eesti kümned tuhanded ettevõtjad, Reformierakonna tuumvalijaskond, uskuma Kaja Kallase versiooni tema abikaasa äritegevusest, et see oli soov „lihtsalt aidata“ ehk heategevus, kui kogu ettevõtluse mõte iga omaniku seisukohalt on ju küüned enda poole oma jõukuse kasvatamine, mille puhul ühiskondliku rikkuse ja heaolu kasv on kõigest kasulik kõrvalsaadus, mis maandab riske, nagu proletaarne revolutsioon või muu vägivaldne ümberjagamine? Seega: julged teha, julge ka tunnistada. Ütle, et jah, olen omakasupüüdlik ja tahan hästi elada ning su elektoraat vähemasti mõttes tunnistab selle õigeks ja ausaks. See, et n-ö vati sees kasvanud peaminister ja kogu tema erakond on kohati eluvõõras ega tunne vaeste elutegelikkust, on lihtsama rahva hulgas niikuinii kinnistunud veendumus, mida ei muuda ühegi valitsusprogrammiga ega põliseid omasid reetes.
Minu raha läheb praegu selle peale, et selles loos ilmub välja veel uusi fakte. Mis suunda need näitavad, ei tea. Kuid igal juhul on tähtis, et peaminister läbiks kriisi ületamises võimalikult kiiresti viha, kurbuse ja leppimise faasi, mis järgnevad eitusele. Kui selle käigus lendavad tuulde ka kõik tema ja ta abikaasa vaevaga kogutud säästud ja rajatud ärid, on see siiski kõigest raha, millest au on alati kallim.
Uuenenud õppekava toob kaasa suurenenud valikuvõimalused
HELIN PUKSAND
„Septembrikuus kõik, kõik on uus“ – selle Olivia Saare värsireaga algab kooliaasta juba aastakümneid, kuigi tänapäeva aabitsates seda luuletust enam ei kohta. Tõepoolest, septembris on nii laste, vanemate kui ka õpetajate jaoks palju uut: esimese klassi õpilastele on kogu olukord uus, teistel õppuritel on uued õpikud, uued õpetajad, ehk ka mõni uus klassikaaslane.
Üldhariduskoolides algab aga aasta uuendatud õppekavaga, millega hakati tegelema juba 2017. aastal, kuid mis võeti vastu käesoleva aasta märtsis. Kui enamikus ainetes peavad koolid ajakohastatud ainekava hakkama rakendama 2024. aasta sügisest, siis millegipärast otsustas Haridus- ja Teadusministeerium, et põhikooli keele ja kirjanduse valdkonnas hakatakse uuendatud õppekava järgi õpetama juba praegu algavast kooliaastast. Seega võib öelda, et põhikooli keele ja kirjanduse õpetajate jaoks on uuendatud ka riikliku õppekava ainesisu, mille töörühm edastas koolidele juuli algul. Loodetavasti oli selle valdkonna õpetajatel aega ka puhata, sest vähemalt eesti keeles ainesisu väga palju ei muutunud. Lugemine ja kirjutamine on ju põhioskused, ilma milleta ei saa ka teisi õppeaineid õppida.
Mis muudatusi uuendatud õppekava siis kaasa toob? Õpilastel suurenevad valikuvõimalused: B-võõrkeelena hakatakse koolides pakkuma muidki keeli, mitte ainult vene keelt, ja gümnaasiumis suureneb valikkursuste arv. Võib-olla olulisim muudatus on see, et õpetajatele antakse suurem vabadus.
Õppekavas tuuakse välja taotletavad teadmised, oskused, hoiakud ja õpitulemused, kuid ainesisu enam õppekavas ei esitata. See esitatakse eraldi rakendusdokumentides ja on soovituslik, mis tähendab, et õpetaja võib valida õpitulemusteni jõudmiseks ka teistsuguse lähenemise ja järjekorra. See võib muidugi tekitada probleeme õpilasel, kes kooli vahetab – mingit teemat on ta juba õppinud, aga mõnda teemat õpiti uues koolis juba varem. Lisaks õppeaine sisule peab iga õpetaja keskenduma ka üldpädevustele, et õppijaid paremini tulevikuks ette valmistada. Kuidas seda teha, seda kirjeldatakse rakendusdokumentides, kuid taas saab õpetaja ise valida oma tee.
Uuendatud õppekavas tehti väike muudatus ka valdkondade sees: kui uuendamise perioodil (2017–2022) kuulus eesti keel kui teine keel võõrkeelte valdkonda, siis vastuvõetud õppekavas on see paigutatud hoopis keele ja kirjanduse valdkonda. Muudatus on ilmselt tingitud eestikeelsele haridusele üleminekust ja võib tähendada seda, et eesti keele kui emakeele õpetajalt eeldatakse tulevikus ka eesti keele kui teise keele õpetamise pädevust. Tegelikult on juba praegu eesti koolides palju teise emakeelega õpilasi, kes õpivad eesti keelt koos emakeeleõppijatega, õpetajad aga ei pruugi (või ei oska) nende erisusi arvestada.
Eestikeelsele õppele üleminek algab järgmisest õppeaastast. Selle jaoks tehakse juba praegu eeltööd: uuendatud õppekavas on muu õppekeelega koolides eesti keele tundide arvu suurendatud, muu emakeelega õpetajatele pakutakse eesti keele õpet, suurendatakse õpetajakoolituse õppekohti ning Tallinna ja Tartu ülikool pakuvad mikrokraadiprogramme, mille abil saab omandada teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud õpetajana tööle asumiseks.
Üks olulisemaid meetmeid on piirkondlike meetmete rakendamine õpetajate tasustamisel: õpetaja lähtetoetus on Ida-Virumaale tööle asumisel 1,3 korda suurem kui mujal Eestis, Ida-Virumaa lasteaiaõpetajate palga alammäär on 1,3 ja kooliõpetajatel 1,5 korda suurem kui mujal Eestis. Ja üllatus-üllatus! Õpetajate puudus ei ole enam Ida-Virumaa probleem. Enamasti räägitakse küll suurest missioonitundest, mis on ootamatult just nüüd tekkinud, kuid usun, et suurem palk pole töökoha valikut tehes sugugi viimasel kohal.
Minu kodumaja vastas pargis pesitseb sõge rähn. Selle asemel et normaalse linnu kombel puid toksida, peksab tema nokaga tänavavalgusti metallist kuplit. Aknaid või terrassiust pole tarvis lahti tehagi, niigi kostab metalne tümin tuppa ära. Ta aktiveerub just kevaditi, mistõttu julgen ornitoloogiakauge inimesena üksnes oletada, et seda isasrähni – vaid isased saavad olla nii lollilt järjekindlad – kannustab soov tõestada pargis pesitsevatele emasrähnidele, et just tema on Liivimaa parim ratsutaja ja ainult temaga tasub asju ajada. Ent rütmitaju on sel rähnil hea: kui peaksin kunagi bändi tegema (arvestades minu kidurat muusikaannet, pole see küll kuigi tõenäoline, aga kui see peaks siiski sündima, võiks bänd kanda nime Frankie Goes to Munalaskme), siis ilmselt tasub võtta see rähn sinna taldrikuid mängima – trumme ei saa talle usaldada, ta peksaks need nokaga kohe puruks.
Enam-vähem sellise loo oleksin rääkinud Endla teatri suveteemalise dokumentaallavastuse „25° C ja päike“ (lavastaja Laura Jaanhold, esietendus 1. IV Küünis) lavastusdramaturgile Paul Piigile (Kinoteater), kui oleksin juhuse tahtel sattunud lavastuse tarvis intervjueeritute valimisse. Paraku ei sattunud, ehkki oleksin võinud, sest selle rähniloo puhul on mitu eeldust täidetud. Kas või see, et sõgeda rähni tümistamine jääb kevadesse, aega, kui kõik (meie kliimas tegelikult küll kolm-neli elamisväärset kuud) tundub olevat veel ees ja armastatud suvi kohe haardeulatuses. Kevad on suve eelroog. Ja kui eeldada, et minu ornitoloogiline oletus trummeldava rähni tegutsemismotiivide osas peab paika, siis eks ole kevadel ja suvel tavapärasest rohkem liikvel romantilisi tundeid, iha ja soovi kellegagi koos sõnajalaõit otsida. Neist teemadest on juttu ka lavastuses.
Mida on meil praeguses nukraks kiskuvas olukorras, kui otsakorral suvi teeb oma viimaseid hingetõmbeid, lavastusest „25° C ja päike“ õppida ja talveks hoidisena keldririiulile panna? Ja isegi kui ilmatarkadel peaks õigus olema, et tänavu tuleb mõnusalt pikk vananaistesuvi, ei tee see olemist kuigivõrd paremaks, sest varem või hiljem saab see ilu ja toredus ikkagi otsa. Muidugi on see lavastus – vaatamata dokumentaalžanrist justkui õhkuvale tõsidusele – lõbus nauditav meelelahutus. Nagu lavastaja Laura Jaanhold kavalehel ütleb, võiks see lavastus oma helguses mõjuda nagu massaaž: vaatad ära ning pärast on pehme ja puhanud tunne. Ka võrdlus spaakülastusega, mis Pärnu puhul eriti asjakohane, tundub sobilik. Kuid selle kõrval ei saa mööda tõdemusest, et see kimbuke suvepilte, mis on kokku kogutud inimeste juttudest-mälestustest, aitab mõtestada ja aru saada, mida suvi eestlastele tähendab. Samuti on enam kui kindel, et ennekõike on see lavastus igatsusest. Isegi kui näitlejad sebivad laval oma suveasju teha, mäkerdavad päevituskreemiga ja hullavad niisama, tiksub vaatajatel ikka kuklas teadmine, et meie laiuskraadil igavest suve ei ole. Küllap on paljud märganud, kuidas see nukrusega segatud tunne hakkab varsti pärast jaanipäeva hinge pugema.
Tegijate intrigeerivaim mõttekäik, mida küll laval otseselt ei kuule, seisneb selles, et just nelja meil valitseva aastaaja (kolm neist on paras piin), aga küllap ka tolle pideva igatsuse tõttu suve järele on eestlastest kujunenud eksistentsialistid ja fatalistid ning väikest viisi filosoofid. Kannatused ja ootus panevad mõttetegevuse tööle ning õpetavad hetke püüdma. Nagu loodetavasti ka seda, et suve ei tohi kulutada arutule rapsimisele, mis niikuinii ei päästa kriipiva kiirusega läheneva külma ja vihma käest, vaid kindlasti tuleb leida aega ka võrkkiiges lesimiseks ja pilvede vahtimiseks.
Tanel Veenre näitus „Sinihabe“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 24. IX, kujundaja Katrin Sipelgas ja helikujundaja Veiko Anvelt (Ajar Stuudio).
Tanel Veenre on oma näituse pealkirjastanud Charles Perrault’ 1697. aastal ilmunud muinasjutu „Sinihabe” järgi, mis olla XVII sajandi lõpul mõeldud pedagoogilise ja hoiatusliku mõistujutuna Louis XIV vennatütrele, 19aastasele mademoiselle’ile. Muinasjutt jõudis Gustave Doré graafika kaudu hiljem kunsti ning üldse on see inspireerinud paljusid loojaid.
Sinihabeme legend räägib ülirikkast mehest, kes peibutas oma noori abikaasasid ja tappis neid, sulgedes saladused maagilise võtmega ruumi. Muinasjutus ilmnevad tabud on pärit idamaise kirjanduse mõjudest, ka too härra olla kandnud idamaiseid riideid.
Tänapäeval on muinasjutul kokkupuuteid soolisuse ja postkolonialistliku teooriaga, aga ka psühhoanalüüsi ja õudusfilmikultuuriga. Just kaht viimast võiks seostada Tanel Veenre näitusega, aga väga delikaatselt, õnneks. Näituse helikujundus lisab teostele mitteverbaalse impulsi – helid mähivad iga objekti ebamäärasesse ohu ja hoiatuse aimusse.
Kunstnik on teostes kokku pannud ootamatused, millesarnaseid võib kohata mõne gurmeerestorani menüüs või ebamaises poeesias.
Ometi võiks muinasjututeemat ka ignoreerida, sest Tanel Veenre kui esteet eksponeerib näitusel fantaasiarikkaid teatraalseid maske, mida ta on loonud juba pikema aja jooksul, aastail 2011–2023, osana oma ehte- ja moekunstist, samuti kabaree- ja teatrietendustest ning moe-show’dest. Osa maske ja aksessuaare on juba osalenud etendusel (Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre moevaatemäng Haapsalus 2021. aastal; Pariisi kabaree). Sellest seisukohast võiks igale maskile juurde kujutleda ka tervikkostüümi (Tanel Veenre võrratud siidkleidid), aga ei pea seda tegema – näitusel käsitletakse maske iseseisvate skulpturaalsete objektidena.
Veenre näituse eelkäijana võib käsitleda ka esteet Agu Pilti, kelle ulmelises kostüümi- ja akvarelliloomingus oli näomaskidel oluline roll. Näituse tõlgendusse lisandub tasuta kaasaandena meditsiiniliste näomaskide kandmise nõue kogu maailmas aastail 2021-2022. Sügav analüüsiteema sotsiaalsetest ja poliitilistest pingetest, identiteedi allasurumisest ning uue identiteedi loomisest kas välisjõu survel või vabal valikul läheks aga Tanel Veenre poeetilise dominandiga näitusest juba liiga kaugele.
Valdavalt abstraktsed maskid on pandud hämaras ruumis õhku rippuma ning nende ülesanne tundub olevat kas varjata kujuteldava modelli nägu või luua uus nukulik nägu. Varjatud alateadvuslikele hoovustele apelleeriv, kuid elegantselt mänguline näitus jätkab mõtteliselt ehtekunsti rühmituse ÕhuLoss traditsiooni, kus on väärtustatud niihästi perfektselt teostatud objektid kui ka neid ümbritsev ruum ja keskkond.
Kui tulla tagasi muinasjutu juurde, siis selle peategelase rolli on pandud esitama ruumi keskel rippuv „Dalí” (merihobud, kosmiline tolm). Vaevalt mõeldakse siin Salvador Dalí triksterlikku isikut ennast. Pigem loob märksõna „Dalí” näitusele psühhoanalüütilise teooria ja sürrealistliku kunsti avarama raamistiku. Siiski tunduvad kuivanud ja krimpsus merihobudest mehenäo kontuurid mõeldud võib-olla hinnangulisena ja muinasjuttu silmas pidades eemaletõukavana. Pole kahtlustki, et Tanel Veenre ei jää muinasjutu suhtes erapooletuks, vaid tunneb kujuteldavatele noortele naistele igati kaasa.
Näituse voldikus on aga mitu korda välja toodud Charles Perrault’ lause „Aga kiusatus oli nii suur, et ta ei saanud sellest jagu“, mis mõjub näituse võtmena. Ilmselt pakkus muinasjutt kunstnikule nii suurt kiusatust, et see korraks näitusena läbi mängida – olgu siis karmi üldkultuurilise analüüsina või julge eneseanalüüsina.
Soovitan pöörata eraldi tähelepanu iga töö pealkirjas välja toodud materjalidele ja kooslustele, mille hoolikas komponeerimine kuulub samuti ÕhuLossi traditsiooni. Kunstnik on teostes kokku pannud ootamatused, millesarnaseid võiks kohata mõne gurmeerestorani menüüs või ebamaises poeesias. „Sinihabeme“ näitusel on kasutatud järgmisi materjale ja kooslusi: balsapuit, kosmiline tolm, plastik, klaashelmed, nailon, viskoos, magnetid, teras, vilt, tekstiil, terasneedid, merihobud, veel kord kosmiline tolm.
Paljudest spekulatsioonidest selle üle, mis võiks aidata Ukrainal sõda Venemaa vastu võita või saavutada kiiremat edu, on intrigeerivamalt mõjunud Iisraeli sõjanduseksperdi Grigori Tamari ja Ukraina relvajõudude ülemjuhataja endise nõuniku Dan Rice’i väljaütlemised.
Tamari arvates pole sõja võitmiseks vaja leiutada jalgratast. „Teil on olemas HIMARSid, mis saavad kasutada ATACMSi laskemoona. Viissada [suure laskeulatusega – Ü. M.] ATACMSi raketti oleks venemaalaste jaoks lõpp, see tähendaks viitsada sihtmärki 300 km raadiuses, see tähendaks Musta mere sõjalaevastiku baase, komandopunkte, sidekeskusi, laskemoonaladusid, suuri õhukaitseüksusi, lennuväebaase ja edasi vastavalt luure soovitustele,“ ütles Tamar Ukraina väljaandele Politeka.1
Newsweekile antud intervjuus väidab Rice omalt poolt, et sõja käiku võiksid otsustavalt kallutada – Ukrainale soodsas suunas – kaks tuhat mitmikraketiheitjatele ehk HIMARSitele ja MLRS 270-le mõeldud kobarraketti ehk M26 DCIPM. Need võimaldavad Ukraina vägedel hävitada Vene suurtükke 45 kilomeetri ulatuses senise 25 asemel, mida lubavad 155 mm kobarmürsud. Nii lihtne see Rice’i sõnul ongi: kobarraketid pühiksid minema Vene rindeüksused, lööksid puhtaks ka tagala ning sõda saaks läbi. „Mina kui USA armee ohvitser ei läheks iial lahingusse ilma DCIPMide toeta, see oleks esimene asi, mida ma lahingusse minnes nõuaksin. Ja kui mõnda komandöri kästaks minna lahingusse ilma selle toeta, siis nimetaksid nad seda ebaseaduslikuks käsuks ja oleksid sunnitud tagasi astuma, kuna Ameerika sõduritele ei anta vahendeid, mida nad vajavad.“2
Seni pole USA nõustunud kumbagi lahingumoona Ukrainale tarnima. Nii jääb üle vaid arutleda selle üle, miks see nii on. Teiselt poolt on USA langetanud otsuse, mis võimaldab Ukrainale üle anda hävituslennukid F-16, seda on oma varudest lubanud teha nii Holland kui ka Taani. Ka on alustatud Ukraina lendurite ja tehnilise toe väljaõpetamist. Need hävituslennukid hakkavad mõjutama sõja käiku aga alles tuleval aastal.
F-16 poliitiline saladus
Otsus hävitajate F-16 eraldamine kohta on üks lüli poliitilises protsessis, mis on jäänud avalikkuse eest varju. Võib vaid oletada, miks on nendega nii kaua venitatud ja miks otsustati need lõpuks ikkagi Ukrainale anda, arvestades, et venitamise tõttu on ukrainlastel tulnud maksta oma eluga ja hävitatud tsiviiltaristuga. Ohvriks toodud Ukraina sõdurid ei erine õigupoolest Vene nn kahurilihast, kes kompenseerib oma eluga lahingutehnika vähesuse või puudumise. Sõjatehnikaga venitamise tulemus on muu hulgas seegi, et vastaspoolele anti aega end vallutatud territooriumil kindlustada, mistõttu tuleb nüüd ulatuslikest miiniväljadest taas Ukraina sõdurite elu ohtu pannes läbi närida.
„Kujutage end Ukraina vägede asemele, kes üritavad ületada kahemiilist miinivälja, liikudes edasi vaid meeterhaaval,“ räägib Rice. „Samal ajal kui üritate miinivälja puhastada, tulistatakse vahetpidamata tuhandetest Vene kahuritest, sõdurid hukkuvad miinide otsas ja neid tapavad Vene enesetapudroonid. Ja siis tabab teid Vene suurtükituli.“ Rice’i sõnul tunneb ta kaasa Ukraina sõdureile, kellele pole antud õiget laskemoona, kuigi see seisab kasutult Saksamaal ja ootab utiliseerimist.
Sellest võib järeldada, et kuna kobarmoona eraldamine on poliitiliselt delikaatne teema, sest selle keelustamisega on ühinenud 123 maailma riiki ja selle eraldamine Ukrainale põhjustab kriitikat, siis on poliitiliselt lihtsam „utiliseerida“ Ukraina sõdureid kui anda neile vaidlusalust laskemoona.
Nii et valik on lõputu õudus?
Ukraina abistamine ei ole doonorriikidele kaugeltki ainult välispoliitiline küsimus, vaid osa sisepoliitikast, mis on neile ehk olulisemgi. Sisepoliitikast sõltub poliitiliste jõudude ja poliitikute võimulpüsimine ning isiklik heaolu. Sisepoliitiliselt on oluline, et Ukraina sõda püsiks oma piirides, Venemaalt lähtuv tuumaoht oleks ära hoitud ja sõja majanduslik mõju ei halvaks muu maailma majandust – et sõda ei tuleks n-ö minu õue peale. Nii eelistatakse poliitilise valiku puhul, kas Ukraina sõja lõputu õudus või Venemaa õudne lõpp, mõistagi esimest. Ukrainat aidatakse just sel määral ja sellistel tingimustel, et sõda jätkuks Ukraina pinnal ja muu Euroopa oleks kaitstud, ja seda sõltumata sellest, kui suuri ohvreid kannab Ukraina, sest teisel kaalukausil on kaos Venemaal ja kardetud tuumaoht.
Tõsi, kuna Ukraina edu pole olnud nii kiire, kui doonorriigid on oodanud, on kõne all ka kolmas valik ehk rahuläbirääkimised ja sõja lõpetamine diplomaatilisel teel või ka nn poliitiline diil. Kõneldud on näiteks tehingust, mille korral vahetab Ukraina Venemaa okupeeritud territooriumid NATO-liikmesuse vastu. Selle jutuga tuli hiljuti välja NATO peasekretäri kantseleiülem Stian Jenssen. Kuigi NATO on sellekohastest ütlustest nüüdseks distantseerunud, pole põhjust kahelda, et see nn Saksa või Korea jaotamise variant on ühe võimalusena jätkuvalt päevakorral ja mingid kanalid kõnelusteks Venemaaga on selleks lahti. Võib arvata, et Putinit üritatakse neid kanaleid kasutades survestada leidma mingitki (lääne arvates) ratsionaalset lahendust, kuid seni on Vene diktaator jäänud kindlaks oma ultimatiivsetele nõudmistele. Nii peaks Ukraina Putini arvates tunnistama nn väljakujunenud reaalsust, mis tähendab vallutatud territooriumide loovutamist Venemaale, NATOga ühinemata jätmist ja oma armee desarmeerimist minimaalse määrani.
Putini põikpäisus = relvaabi Ukrainale
On arvatud, et kui relvatarned Ukrainale on aeglustunud või katkenud, siis on selle taga lääne tuumikriikide parasjagu käimas kõnelused Putiniga. Üks selle vaatekoha eestkõnelejaid on olnud Ukraina sõjaväeluuraja ja propagandist Oleksi Arestovõtš, kelle hinnangul pidurdusid lääne relvatarned järsult pärast Hersoni vabastamist möödunud aasta novembris. Selle tõttu nihkus Ukraina uus vastupealetung rohkem kui poole aasta võrra edasi ja Venemaa suutis end vallutatud territooriumeil jõuliselt kindlustada. Kuna Putini režiim pole ilmutanud vähimatki kavatsust sõjategevust lõpetada, on lääs andnud Ukrainale järjest juurde uusi relvaliike ja suurema hävitusjõuga laskemoona, et ühelt poolt aidata Ukrainal edeneda, kuid teiselt poolt survestada Putinit sellega järele andma. Sellele käsitlusele tuginedes võib arvata, et Putini jätkuva põikpäisuse korral saab Ukraina ühel päeval ka ATACMSid ja M26 DCIPMid. Kuna Putinit ümber veenda tundub lootusetu, töötab lääne luure kindlasti ka võimuvahetuse suunas, kuid eeldusel, et sellega ei vallandu kaost.
USA, kelle julgeolekupoliitika on keskendunud ennekõike Hiinale, on huvitatud ka sellest, et püsiks Venemaa mõjuvõim endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikides, kuhu Hiina on juba oma kombitsad välja sirutanud. Kuna Venemaa kuulub siiski kristlikku kultuuriruumi, võib vähemasti ajaloo loogikale tuginedes loota, et sinna ta ka jääb ning USA ja Venemaa koostöö osutub millalgi taas võimalikuks. Venemaa teine valik, majanduslik sõltuvus Hiinast, meenutaks ju vägagi alandavat olukorda, kui Vene vürstiriigid olid vasallisõltuvuses mongolite Kuldhordist.
Infosõja karikakramäng
Praegune infosõda on päris sõja osana nagu karikakramäng, kus osapooled ja eksperdid kordavad lillelt õielehti rebides vaheldumisi: võidab, ei võida, kaotab, ei kaota, saab NATO liikmeks, ei saa jne. Kuni karikakral jätkub õielehti, nii kaua kestab ka mäng ja toolid läbirääkimiste laua taga seisavad tühjad. Initsiatiiv sõjas on praegu Ukraina käes: lõunarindel on Ukraina end miiniväljadest läbi närinud ja valmistub lõplikuks läbimurdeks Vene kaitsest. See on andnud taas lootuskiire ka pessimismi vajunud läänele, kes ootas Ukrainalt kiiremat edu, kui seni on õnnestunud saavutada. USA staabiülemate ühendkomitee esimehe Mark Milley sõnul on Ukraina pealetung kulgenud aeglaselt, kuid mingi edu on siiski saavutatud ja kuna alles on märkimisväärne osa lahingujõust, on vara ennustada tulemusi.3
Venemaa tegutseb mõistagi selle nimel, et tõestada Ukraina pealetungi edutust. Kuna Ukraina edenemine on olnud aeglane, toetab Vene seisukohti tegelikult ka kriitilise hoiaku võtnud lääne meedia. Nii näiteks ei anna ajalehe Washington Post artiklid kõnekate pealkirjadega „USA luure sõnul ei suuda Ukraina rünnaku põhieesmärki täita“, „Ukraina loodetud maksimumtulemusega võit näib olevat kaugel“, „Ukraina võimalused võtta tagasi märkimisväärne territoorium on otsakorral“4 Ukrainale just kuigi palju lootust. Kindlasti kajastavad need artiklid mingi osa ameeriklaste arvamust ja USA ekspertide hinnanguid, kuid panevad ühtlasi küsima, kas selle taga ei ole mitte kellegi otsene mõjutustegevus.
Ukrainlaste väsimatu lohutaja ja optimismi valvur Oleksi Arestovõtš on veendunud, et hiljemalt novembris jõuavad Ukraina relvajõud Aasovi mere äärde ning Vene väekontingent satub Dnepri lõunakaldal ja Krimmis sisuliselt piiramisrõngasse. Kui Ukraina relvajõududel õnnestub vabastada juba käeulatuses Tokmaki linn, piirkonna oluline logistikakeskus, halvatakse sellega ka Venemaa maismaakoridor ja varustusteed Venemaa ja Krimmi vahel. Ühtlasi avab see tee nii Melitopolisse kui ka Berdjanskisse. Lõunarinde kokkukukkumise järel väheneks kogu rinne aga enam kui poole võrra ja sel juhul saab vabaneva ressursi ümber suunata Luhanski ja Donetski oblasti vabastamiseks.
Ukraina taktika on rünnata lõunarindel korraga mitmest suunast, mis sunnib Venemaad oma nappivat reservi pidevalt ümber paigutama. Selle taktika eesmärk on Vene väed ära kurnata, et ühel hetkel nende kaitseliinidest läbi murda. Sellal, kui ukrainlased on keskendunud lõunarindele Zaporižžja oblastis, üritavad venelased peale tungida idas peamiselt Lõssõtšanski, Bahmuti ja Donetski suunalt, kuhu nad on koondanud suure osa oma väekontingendist, et sundida Ukrainat oma reserve sinna paiskama ja sellega tasalülitada ukrainlaste edasine pealetung lõunas. Ühes või teises suunas on Vene pool saavutanud idas ka vähest edu, kuid põhimõtteliselt seisab rinne seal paigal.
Liitlased on soovitanud Ukrainal pöörata vähem tähelepanu idarindele, kus edu saavutada on raskem ja ukrainlaste rinne suhteliselt hästi kaitstud, ning keskenduda rohkem lõunasse. Ent kuna idas kesksele kohale asetunud Bahmut on omandanud sümboolse tähenduse, heitlust selle linna pärast on võrreldud Teise maailmasõja Kurski või Stalingradi lahinguga, siis ei taha kumbki pool lubada endale sellelt rindelõigult taandumist, sest sellel oleks suur propagandistlik mõju. See on tekitanud erimeelsusi liitlaste ja Ukraina relvajõudude juhtkonna vahel. Küllap ka seetõttu on USA siiani vaid väga ettevaatlikult tunnistanud Ukraina edu lõunas.
Ukraina võit USA presidendivalimisteks
Kuni pilt pole selge, ei ole mõtet oodata ka läbirääkimisi. Ukrainal on osa oma relvajõudude reservist jätkuvalt kasutamata ja mängumuutjaks võivad olla ka hävitajad F-16, mille eraldamiseks Ukrainale on lõpuks olemas USA nõusolek. Samuti on Valge Maja taotlenud kongressilt tulevaks eelarveaastaks Ukraina sõjaliseks abistamiseks 13,7 miljardit dollarit. See näitab, et Venemaa mõjutamise peamine argument on jätkuvalt sõjaline, millest tulenevalt on tõstnud USA ka panuseid.
Venemaa survestamise taga võib Arestovõtši arvates näha ka katset panna Venemaa oma talvisest rünnakukampaaniast Ukraina infrastruktuuri vastu loobuma, arvestades, et Venemaa on aktiviseerinud nii rakettide kui ka droonide tootmist ning suunab suurema osa neist tõenäoliselt taas Ukraina tsiviilobjektide ja taristu vastu.
Otsusega eraldada Ukrainale hävitajaid F-16 on järjekordne samm Venemaa alistamise suunas astutud ja jääb oodata, millal sõjateatrisse ilmuvad ka raketid ATACMS ja M26 DCIPM, mis võiksid tuua sõja käiku otsustava pöörde. Tõsisemalt või vähem tõsiselt on spekuleeritud, et tegelikult soovib USA president Joe Biden näha Ukraina võitu või silmanähtavat edu sõjas alles tuleva aasta suvel, sest siis oleks sellel positiivne mõju Bideni valimiskampaaniale ja see võtaks tema oponentidelt võimaluse süüdistada teda maksumaksjate raha asjatus raiskamises. Küllap kehtib ka raha kulutamise puhul reegel, et võitjate rahakoti üle arvet ei peeta.
1 „На этом все будет кончено для россиян“: раскрыто оружие, которое кардинально изменит ход войны. – Politeka 10. VIII 2023. https://politeka.net/politeka-onlajn/411939-na-etom-vse-budet-koncheno-dlya-rossiyan-raskryto-oruzhie-kotoroe-kardinalno-izmenit-hod-voyny
2 David Brennan, Ukraine Seeks ‘Gamechanger’ HIMARS Upgrade To ‘Win the War’. – Newsweek 16. VIII 2023. https://www.newsweek.com/ukraine-gamechanger-himars-upgrade-win-war-dcipm-cluster-munitions-counteroffensive-artillery-1820071
3 Suleiman Al-Khalidi, Top US general says Ukraine to get F16 jets soon. – Reuters 25. VIII 2023. https://www.reuters.com/business/aerospace-defense/top-us-general-says-ukraine-get-f16-jets-soon-2023-08-24/
4 John Hudson, Alex Horton, U.S. intelligence says Ukraine will fail to meet offensive’s key goal. – Washington Post 17. VIII 2023. https://www.washingtonpost.com/national-security/2023/08/17/ukraine-counteroffensive-melitopol/
Susannah George, Ukraine running out of options to retake significant territory. – Washington Post 20. VIII 2023. https://www.washingtonpost.com/world/2023/08/20/ukraine-counteroffensive-analysis-war-russia/
Ishaan Tharoor, Ukraine’s hopes of maximal victory look remote. – Washinton Post 21. VIII 2023. https://www.washingtonpost.com/world/2023/08/21/ukraine-counteroffensive-hopes-endgame-victory-difficult/
Koolikatsed ja koolide edetabelid tekitavad küsimusi
VALLE-STEN MAISTE
Täna algab järjekordne kooliaasta. Meie PISA testide tulemused on head, üha enam inimesi on kõrgharitud või osaleb elukestvas õppes. Ometi tõdes õiguskantsler Ülle Madise oma ametiaja alguses 2016. aastal, et „liigume hariduses kihistumise, hiiliva tasuliseks muutumise ja stressi süvenemise suunas“.1 Kas vahepeal on midagi muutunud?
Lähisajandite inimest iseloomustatakse üldiselt terapeutilises võrgus ja hingehädade käes vaevlevana2, ent iseäranis näib psüühiline häiritus kaasnevat meie hariduseluga.3 Kas selline kool saab olla tugeva ja terve ühiskonna alussammas?
Tahaks alustada siiski sellest, mis on hästi: enamik koole pingutab sõbraliku ja õpihimu hoidva koolielu nimel, lisandub uusi põnevaid aineid ja praegusaja lastele paremini sobivaid õpetamisviise. Laste elurõõmu kadu on hakatud rohkem märkama, ei rehmata ebaõiglaselt käega, et ähh, lumehelbeke, või et kodu viga, või et vanem hädaldab liialt, või vaat kus meie ajal… Ja see on hea alus Eestis ainumõeldavale lähenemisele: iga laps on hindamatu väärtus, meie kõikide hool on aidata tal kasvada heaks inimeseks, luua Eesti tulevikku. Õiguskantsleri ametkonnal on nõuandvad kojad, eraldi kuulame laste ja noorte enda arvamust.
Mitu aastat piiranguid ja üldine masendav taust on halba teinud küll. Õpilased on kurtnud julma kiusamist, sh veebis, ja väga palju kuuleme, et koormus murrab maha. Viie aasta tagune Praxise uuring näitas, et üle kahe kolmandiku õpilastest tundis vähemalt korra nädalas, et liiga palju on õppida, puhkamise ega huvitegevuse aega ei jää. Teisalt on küllalt ka neid lapsi-noori, kes jaksavad väga hästi õppida, teisi abistada, trennides käia – kõike vabal tahtel ja rõõmuga. Lakkamatu hirmutamine elutervet lootust ei süsti. Tuleviku mustaks maalimise asemel tasuks hoopis innustada uusi tehnoloogiaid leiutama, ajalugu ja keeli õppima, Eestit paremaks tegema, kas või omaenda jagu.
Meie ühiskond on ebatervelt võistlev. Selmet arendada tugevat ühtluskooli, lehvib juba lasteaiapäevil armutu konkurentsivaim, tassime lapsi eelkoolidesse ja eraõppesse, et puuduva tooli mängus kehvema rahakoti ja tutvustega rahvuskaaslasi kõrvale tõrjuda. Kas paljud hariduse probleemid ei alga sellest?
Ülemäärast võistlust paistab paraku tõesti igast eluvaldkonnast. Enese teistega võrdlemine on inimlik, konkurents aitab rohkem pingutada ja eks oskus pingutada ole ju eluks vajalik. Hulluks läheb asi, kui kange mõõduvõtt hakkab eneseusku murendama. Või kui võistlus pannakse püsti seal, kus seda üldse vaja pole. Põnnide võidu etteõpetamine ja sellele järgnev võitlus koolikohtade pärast on mu meelest liigne küll. Põhiseaduse järgi peaksid kõik koolid Eestis aitama lapsel saada võimetekohase hariduse.
Peened inimesed võivad ju kusagil roosiaias rääkida viisaka arvamuskultuuri olulisusest või asutada mingeid liberaalse solidaarsuse Salku, kusagil on ikka kümned tuhanded rahvuskaaslased, kes meie ühiskonnas end väärtuslikuna ei tunne. Nõustun väga su mõttega 2016. aasta ettekandes haridusjuhtidele: „Korralik haridus igale lapsele pole Eesti jaoks mitte ainult majandusliku heaolu, vaid ennekõike rahvuse, keele ja kultuuri ning ühiskonna koospüsimise küsimus.“ Kas meie haridussüsteem pigem liidab või lahutab ühiskonda?
Pikemas vaates on ühiskonnale kasulik, et ei kujune getosid ega halbu ja häid koole. Kedagi ei tohi tagasi tõmmata, jutt pole sellest. Vaja ei ole mitte võrdsust, vaid võrdseid võimalusi. Ühiskonna koospüsimine nõuab, et enamik suudaks enda kõrval näha ja mõista teistsugust. Kool on ettevalmistus eluks, kohanemiseks ka mingi hulga ebaõigluse või rumalusega, ka sellega, et kõikide inimeste energilisus või naljasoon ühepalju ei meeldi. Ses mõttes on ju hea, kui ühes klassis õpivad koos erineva koduse tausta ja võimetega lapsed. Selleks on aga tarvis piisavalt õpetajaid ja väiksemaid klasse. Kui klassid on nii suured ja irooniliselt öeldes salujuhanlik sotsialistlik võistlus lämmatab, ei jõuta märgata lapse andekust või lahendamist vajavat probleemi. See võib ju olla ebahariliku käitumise taga peidus.
Ülle Madise: „Põnnide võidu etteõpetamine ja sellele järgnev võitlus koolikohtade pärast on mu meelest liigne küll.“
Õiguskantsleri ülesanne on jälgida, et meie (haridus)elu oleks vastavuses põhiseaduse ja muude meile siduvate rahvusvaheliste regulatsioonide ja tavadega. Millised on neist johtuvad kesksed ideed ja põhimõtted? Missuguste väärtuste järgimisega on meil lood kõige küsitavamad?
Nii see on, õiguskantsler peab jälgima seaduslikkust ja seda, kas laste parimad huvid on seatud esikohale. Võrdsed võimalused igale lapsele sõltumata tema elukohast, vanematest, kodukeelest – see on selge nõue. Ka tervisemuredega või teistmoodi käitumisega lastele peab olema tagatud võimetekohane haridus, paraku jagub ses osas arusaamist vähe. Tänagi vaatab postkastist vastu lapsevanema mure, et Rajaleidja soovitas väikeklassi, aga seda pole. Suurlinna kool seejuures.
Kui suure osa õiguskantsleri tööst ja ajast võtavad hariduselu mured? Millega inimesed õiguskantsleri poole pöörduvad?
Haridusega seotud kaebusi tuleb iga päev. Võitlus lasteaia- ja koolikohtade pärast, õpetajate ja õpilaste suhted, kooli kodukord, hindamise korraldus, võrdne kohtlemine, koolitee ohutus, ülekoormus, logopeedide jt vajalike spetsialistide nappus, jooseptootsiliku noore klassi väljasõidult igaks juhuks kõrvale jätmine, kiusamine … Hiljuti saime koos treenerite, sportlaste ja laste endiga valmis juhendmaterjali „Turvaline sport“. Selle mõte on, et juba treeninguid alustades lepiksid laps, treener ja vanem, kas püritakse tippu või treenitakse oma lõbuks, mida üksteiselt oodatakse, kuidas pühendutakse. Noored ise kurtsid, et on pidanud kannatama alandamist ja halvustamist. Oluline on see, et keegi ei pea taluma väärkohtlemist, et reeglid on ette paigas ja konfliktid lahendatakse otsekohe, osaliste väärikust säästes.
Kas muredega pöörduvad ka õpetajad ja õppejõud või on peamised siiski õppurite mured?
Õpilased, kes meile pöörduvad, on kahtlemata nutikad. Näiteks küsivad, miks kool ei pea täitma määrust, mille järgi ei tohi iga päev kontrolltööd olla. No mis sa vastad: määrus on ammu ajale jalgu jäänud, ära ei parandata. Ükskord laekus kaebus, et õpetajad on kurjad. Enamasti tulevad muredega siiski vanemad ja õpetajad. Üpris tihti kurdetakse, et erivajadusega lapsed kogevad tõrjumist nii õpetajate kui teiste lapsevanemate poolt. Lapsi ei aita pidev lahterdamine, vaid erivajadusele vastav tegelik tugi. Üliõpilased pöörduvad enamasti seoses õppe- ja hindamiskorralduse, diskrimineerimiskahtluse või stipendiumidega. Näiteks Kristjan Jaagu stipendiumi asjus just hiljuti leidsime, et stipendiumi mõte – toetada eestikeelset akadeemilist järelkasvu – tuleb selgelt statuuti kirja panna. Tragi üliõpilane luges statuuti ja küsis, mis alusel temalt eesti keele oskust nõutakse.
Jätkuvalt teevad muret ühiskonda kihistavad katsed. Mu tänavu ainult viitega põhikooli lõpetanud laps ei saanud üheksa aasta eest slummikooligi sisse, kuna oli eelkoolis dresseerimata. Laste võimekusega pole katsetel ju midagi pistmist? Mõõdetakse vanemate valmisolekut ja majanduslikku suutlikkust õppetöösse panustada, mille alusel lüüakse lahku eliit- ja tavakoolid ning inimesed.
Riigieksamid ja katsed ning koolide pingeread tekitavad üksjagu vastuseta küsimusi küll. Kui PISA test vaatab riiki tervikuna, siis üksikute koolide võrdlemise mõttest on raske aru saada. Kui õpilased ja nende vanemad on katsetega välja valitud, siis on ju selge, et õpetajate suhtes õiglast koolide võrdlust olla ei saa. Mõõtmine on õigustatud seal, kus tulemusega on midagi peale hakata. Muul juhul lihtsalt lisapinge, ei muud.
Oled juba aastate eest õiguskantslerina rõhutanud, et ühtluskooli põhimõttega ei sobi, et õpilasi valitakse jne. Meie eri põlvkondade haridusteadlased, olgu tegu Viive-Riina Ruusi, Kaire Põdra ja Triin Lauri või Sandra Haugasega, on ju toonud lakkamatult argumente haridusliku kihistumise vastu. Miks midagi ei muutu?
Kuni ei teki põhjendet usku, et kõikides koolides saab hästi õppida, vist ei muutugi. Õnneks on koolid üha tublimad ja sõna levib.
Ehk eesti inimene tahabki oma järeltulijatele osta keskmisest rahvuskaaslasest suhteliselt enam hariduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset kapitali, soovib, et ta laps kasvaks eredatest peredest tulevaste tegijate keskel ja mitte nii eredad figuurid oleksidki kusagil mahajääjatena eraldi? Kas see polegi mitte tugevate tahe, mis on sellise õhkkonna kujundanud, mitte mingi kogemata ebaõnnestunud süsteem?
Võib olla küll. Meenub, kuidas vaidlesin tuntud ettevõtjaga, kes esindas vaadet, mille kohaselt haridus, tervishoid, korrakaitse peaksidki olema puhtalt eraasi. Ise maksad, ise valid, turg paneb kõik paika. Ja kui ei ole niipalju nuppu ja tahtejõudu, et teha valikud, mis tagavad piisava jõukuse ja seejärel õige kooli või õige ravi, oma viga. Põhiseadus sellist ühiskonnakorraldust ei toeta. Ühiskonnas ongi erinevad vaated ja neid võib ikka avaldada.
Õiguskantslerina oled algusest peale püüdnud panustada, et erarahaga ei saaks põhihariduse raames pakutavat üleliia diferentseerida. Mis ses vallas on õnnestunud ära teha?
Uusi kaebusi pole ses vallas tulnud, võib-olla oli abi asjakohasest juhendist koolidele. Aastal 2015 selgus, et ametlikult tasuta põhikoolid leiutasid õpetajatele lisatasu maksmiseks poolkohustuslikke fonde või nimetasid näiteks inglise keele tunnid huvihariduseks, mille eest tuli eraldi maksta. Koolitarvete hinna või priiskavate laisteaia- ja koolilõpupidustuste üle kurdetakse jätkuvalt – tõsi, need viimased peegeldavad pigem vanemate agarust ja vähest arvestamist kehvemal järjel olijatega. Õpilased ise rääkisid, et kõikidel ei ole näiteks kodus kohta, kus koolitöid teha, või pole arvutit ja printerit, aga kool eeldab, et on.
Osalesin tänavu gümnaasiumivaliku pöörises lapsevanemana. Jäime ellu, ent absurdi kohtas. Teemast oli nii meedias kui ka ühismeedias palju juttu, tihtipeale üsna emotsionaalselt ülesköetud, paanitseval moel. Mis sulle silma jäi?
Sama. Tohutult muret ja noortelt võetud nädalavahetusi. Teisalt: arvukalt ka neid õpilasi, kel eksamid pealtnäha mängeldes tehtud, kõikide gümnaasiumide uksed valla. Eesti on väike, me peame hoidma iga olemasolevat last nagu silmatera. Ka üksainus kooli tõttu sügavalt õnnetu laps on liiga palju.
Muidugi peavad gümnaasiumid üksteisest eristuma. Kuid omavahel võisteldes alustavad ja lõpetavad koolid igaüks eri ajal oma katsetega ja nõuavad lastelt koolivaliku kinnitamist, hindavad lapsi raskesti mõõdetavate bürokraatlike oskuste alusel või küsivad veidraid küsimusi. Kas gümnaasiumide eripära ei ole võimalik arendada nii, et valikukriteeriumid oleksid siiski ühtsemad, objektiivsemad ja selgemad, ning et katsed toimuksid kindlal ajal ja koolid ei saaks nendega trikitada vaata et varsti juba jaanuarist augustini?
Tundub, et virvarrist on õpitud ja segadust püütakse vähendada. Hoidkem pöialt.
Kas avaliku raha haridusele eraldamisel on meie ühiskond olnud kitsi? Kas mingi otsustav hüpe siin aitaks paljudest hariduselu kummitavatest muredest lahti saada?
Kui õpetajaid oleks rohkem ja seega oleks neil õpilaste jaoks rohkem aega, ja kui õpetajatele lubataks rohkem iseseisvust ja loomingulisust, vähem tagasikiskuvat ülemäärast konkurentsi, läheks kindlasti paremaks. Õpetajaameti maine hoidmine eeldab korralikku palka ja tervislikke töötingimusi, siis oleks see vahest ka rohkematele üliõpilastele ihaldusväärne valik. Lapsed ja noored on ju tegelikult väga vahvad, õpetajaamet aga omamoodi elukestev õppimine, ei saa kuidagi igavaks minna. Ja töö tähendusrikkuses pole küsimustki!
2 Vt nt Peter Gay, Inimene terapeutilises võrgus. – 20. sajandi inimene. Avita 2019.
3 Riigikogule esitatud kõrghariduse toetusrühma raportist (https://haka.ee/wp-content/uploads/RK_korghariduse_toetusruhma_raport.pdf ) saame teada, et igal kümnendal tudengil on probleeme vaimse tervisega, kolmandik kannatab kurvameelsuse ja pooled liigmuretsemise all. Kui loeme varalahkunud Mark Fisheri või David Graeberi või meie noorte õppejõudude, nt Eret Talviste kirjeldusi akadeemilisest kapitalismist, on märksõnadeks vaesus, ärevus, ärritus, segadus, alandus, hirm. „Stress on tappev” on kujunenud hariduskatsetel osalejate refrääniks, mis paistab hästi välja pere- ja haridusfoorumite seisukohavõttudest.
Marksistide suur naiivsus seisnes ja seisneb, hoolimata kõigist ajaloo õppetundidest, usus, nagu oleks kurja juureks varanduslik ebavõrdsus ehk tootmisvahendite eraomand. Kui vabrikud saavad töölistele ja rikkad, kelle raha lubab neil palgata ehk orjastada teisi inimolendeid, ära kaovad, siis saab inimkond lõpuks ometi asuda vabale ja loomulikule arenguteele. Ühesõnaga, jõudeklass, selle paljas olemasolu, on silmanähtav skandaal ning ei tohiks olla midagi lihtsamat, kui see lihtsalt ära kaotada.
Me teame aga ja oleme näinud: mingisuguse ajaloolise jõudeklassi „väljajuurimine“ on küll võimalik, kuid nõuab küllalt ohtra vägivalla rakendamist (marksist ütleks, et klassivägivald, mida valitsevad klassid on seni rakendanud valitsetavate peal, pööratakse lihtsalt ümber, nende vastu). Tõsi, on näiteid ka vähem vägivaldsetest deklasseerimistest ja varade ümberjagamisest. Kõige lähem on 1920ndate Eesti Vabariigi maareform, üks radikaalsemaid mittekommunistlikke, mida ajalugu tunneb. Sest kui siin maal on kord olnud üks tõesti klassikaline, selgelt defineeritud ja ka vastava eneseteadvusega jõudeklass, siis oli see muidugi Balti aadel oma päritava (kunagi kokku röövitud) suurmaaomandi ja kõiksugu endale põlistatud privileegidega.
Mõne aastaga ja peaaegu ilma verevalamise ja suurema vastuhakuta tehti sellest isandaklassist tavalised kodanikud, nende võimu peamine tugisammas, mõisavaldused jagati laiali talupoegadele, kes veel paar põlve tagasi olid olnud peaaegu et nende isiklik vallasvara. Mõisahoonetest, millest mõni oli palee mõõtu, said külalaste koolimajad. Üks selle ajaloolise suurreformi (sealtpoolt vaadates röövimise) „ohvritest“ Camilla von Stackelberg on kirjeldanud selle äkitselt oma privileegid kaotanud jõudeklassi elu oma mälestustes, mis eesti keeleski välja on antud („Tuulde lennanud lehed“, Olion 2003). Majanduslik kitsikus läks lõpuks nii suureks, et endine aadlidaam pidi hakkama mõtlema rahateenimise peale. Huvitav on aga nimelt tema peaaegu muuseas pillatud tunnistus, et palgatööle minek, ükskõik missugusele, oleks tema seisusest naisejaoks olnud talumatu häbi, peaaegu võrdne prostitutsiooniga. Mingisugune ettevõtlus (kus jäädakse ikkagi enda perenaiseks) oli veel kuidagi lubatav ja sellega ta siis kätt proovibki – kuni muidugi ajaloo tuuled kogu selle põlise jõudeklassi siit Läänemere kallastelt päriselt minema puhuvad.
Teise maailmasõja järgsetes suurtes ühiskondlikes muutustes muidugi kadusid taolised muistsed tabud tasapisi igalt poolt ja tänapäeval vaevalt enam seda palgatöökeeldu kuskil mäletatakse. Sellest on muidugi alles ajaloolised mälestusmärgid, nagu näiteks Briti monarhia. Kadunud kuninganna oleks kindlasti hakkama saanud suuremat sorti skandaaliga, kui ta oleks läinud kraanikausi juurde oma teetassi loputama. See oleks olnud kohutav solvang palee töötajatele (endise nimetusega teenijatele) ja üleüldse teatav kuningliku puutumatusetabu rikkumine. Aga vaevalt ta kunagi niisuguse jõleduse pealegi tuli. Kasvatus juba oli teistsugune. Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks elus kuigi palju saanud jõude olla. Vastupidi, tema elu oli rohkem kontrollitud ja reeglistatud kui nendesamade paleeteenijate oma, kellel vähemalt oli nende töövaba aeg (ingl leisure time), kuna monarhil ka koerakestega hullamine kuidagiviisi tseremoniaalsete kohustuste hulka käis.
Tööl ja tööl on vahe
Sedasama tuleb märkida ka tolle juba näiteks toodud kohaliku aadliklassi kohta. Töö kui niisugune polnud Balti mõisates sugugi põlu all. Vastupidi, mälestused räägivad ka sellest, kuidas preilisid pandi lastena aeda tööle, sõstraid korjama või koguni peenraid rohima. Noorhärrad muidugi pidid ka maast madalast oma ametit õppima, oli selleks siis mõisa majandamine või karjäär riigiteenistuses. Aga tööl ja tööl oli vahe. See vahe oli põhimõtteline ja lepitamatu. Oli vajadusest (ja sunnist) tehtav töö, mida tegid talupojad, töölised ja kõik see muu rahvas, keda polnud õnnistatud sünnipäraste õiguste (ega ka kohustustega!). Ja oli vabatahtlikult, omal soovil, isikliku ja üldise kasu nimel, lõbu pärast tehtav töö. Isegi kui need tööd mõnikord olid tehniliselt identsed (näiteks palgalise mõisavalitseja ja mõisniku töö), lahutas neid ja nende tegijaid tähenduslik ja seisuslik kuristik.
Et see Balti aadli jutt kokku võtta, märkigem veel, et meie ajalooannaalidesse omamoodi kurioosumina läinud maareform (õieti sotsialistlik ümberkorraldus siiski täiesti kodanliku korra raames) oli nii vähe vägivaldne vaid pealtnäha. Vägivald, mis selle võimalikuks tegi, toimus lihtsalt mujal. Kui poleks kõrval olnud bolševistlikku Venemaad, kus vana jõudeklass lihtsalt jõudu mööda maha tapeti, ja suure saksa rahva kaotust ilmasõjas, vaevalt siis ka meie kohalik „saks“ nii ilma vastuhakuta enda paljakstegemisega leppinud oleks. Tuleb ka öelda, et suur osa neist sakstest säilitas siiski arvestatava varanduse (linnamajad, tööstused, aktsiad jne) ja ka teatava majandusliku positsiooni kuni sundümberasumise viimse krahhini. Säilitas positsiooni ja eelkõige kombed, mille hulka kuulus ka keeld luua lähedasi suhteid oma klassist väljapoole jäävate, samu kombeid ja tõekspidamisi niisiis mitte tundvate ja jagavate inimestega.
A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ (1935) on elav mälestusmärk ja tunnistus nii ühe kaduva klassi (enda loodud) tragöödiast kui ka ühe tõusva klassi (eesti haritud kodanluse) omast – tragöödiast mitte ikkagi jõuda päriselt oma ideaalini, mida too vihatud ja kadestatud sakste klass endast põlvest põlve oli kujutanud. Sinna võis küll jõuda varanduslikult (kas või omandades terve mõisa), aga mitte sümboolselt, tähenduslikult. Vähemalt mitte paari põlvkonna jooksul. Tuleb nimelt välja, et kombed, traditsioonid, eneseteadvus, teatav esteetiline ja moraalne kuju eraldab sotsiaalseid klasse hoopis võimsama jõuga kui varandus, omand.
Nimelt klassiühiskonna (ja tõtt-öelda on kõik ühiskonnad, igatahes moodsas, „tsiviliseeritud“ maailmas, ühel või teisel moel klassiühiskonnad) sellele küljele Thorstein Velblen keskendubki. Kui Marx lähenes asjale rohkem poliitökonoomilise külje pealt (sealt tema tugevus ja nõrkus), siis Vebleni arusaam on rohkem antropoloogiline, ta uurib neid tähendusi, sümboleid, rituaale ja kombeid, millega see nn jõudeklass ennast defineerib, defineerida laseb ja põlistab.
Omamoodi on tema raamat ka ühtlasi (nagu me teame, ebaõnnestunud) katse ise sellesse klassi välja või õieti sisse murda. Oma tegelikult kaunis paljastavad, õõnestavad, isegi revolutsioonilised (vaimses mõttes) arutluskäigud üritab ta rüütada oma aja, XIX sajandi lõpu akadeemilisse kõnepruuki. See muudab raamatu muidugi raskesti loetavaks, aga sellest õpetatud sõnavahust on siiski võimalik läbi näha ja leida sealt alt tähelepanekuid, mis ei ole oma värskust kaotanud. Muuseas on raamatu rituaalselt professorlik stiil näide nimelt sellest, mida ta kirjeldab raamatu viimases peatükis („Kõrgtaseme õpe rahakultuuri väljendusena“ – mnjah, paistab, et tõlkija on sellesama akadeemilise rituaalkeele veidi liiga entusiastlikult üle võtnud). Seal ta räägib, et ülikoolid on loodud eelkõige jõudeklassi sümboolse põlistamise, mitte niivõrd (teaduslike) teadmiste edasiandmise asutustena. Nojah, see viimane on muidugi ka alati tähtis olnud, ja nimelt selles mõttes, et teadmisedki on võim ja sedagi võimu tuleb kiivalt hoida ühe teatava, tegelikult raskesti defineeritava seltskonna valduses.
Meie armsa Balti aadli juurde siiski veel kord tagasi tulles: ülikoolistuudiumi läbimine oli nende jaoks nimelt eelkõige vormiline kohustus, veel üks vajalik tunnistus õigesse ja paremasse seltskonda kuulumisest, mis omandada tuli. Ametit, millega tulevikus ka leiba teenida,õppisid universiteedis need, keda Veblen üldiselt liigitab täiendava või tuletatud jõudeklassi alla ja kelle eristamiseks (nii aadlist kui ka muidugi lihtrahvast, aga ka kaupmeestest) leiutati Liivimaal koguni omaette literaatide seisus: pastorid, arstid, notarid, sellesama ülikooli õppejõud jt.
Jõudeklassi igihaljus
Oluline ja tänini värske Vebleni juures ongi see, et ta näitab jõudeklassi teatavat igihaljust, kadumatust ning võimet ennast just kõiksugu sümboolsete, tähenduslike, esteetiliste ja rituaalsete vahenditega aina taas luua ja ühtlasi koos hoida. Haridussüsteem on üks neist vahendeist. Kas ka tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas? Ikka. Igatahes mingil määral ja isegi kui see läheb vastuollu (ja lähebki) haridussüsteemi deklareeritud ning ka siiralt püüeldavate väärtustega. Ükskõik kui võrdseid võimalusi kool ka pakkuda ei püüaks, jääb ta olemuselt ikkagi selektiivseks või õieti jätkab tahes-tahtmata „paremate“ ja „tavaliste“ inimeste eristamist ja selle eristuse konsolideerimist, mis ühiskonna kõigil tasanditel (alates kas või kodust ja perekonnast) pooleldi teadvustatult, aga suuresti teadvustamata toimub.
Asi pole ju nii, et inimesed elaksidki nende ideaalide või õpetuste järgi, mida nad kuulutavad. Nii koosneb näiteks meie aja vasakpoolse intellektuaali veendumuste pagas väga tugevatest võrdsust (rasside, sugude, sotsiaalsete klasside) rõhutavatest ideedest kuni arusaamani, et ajaloolise ebavõrduse tasandamiseks tuleb vähemalt ajutiseks kehtestada vastupidine ebavõrdsus (variant vanast marksistlik-leninlikust kujutelmast, et kodanlase saab tootval tööl ümber kasvatada ausaks tööliseks). Mis aga ei tähenda, et seesama n-ö vasakpoolne intellektuaal oma tegelikus elus ei teeks kõike selleks, et säilitada siiski teatavad privileegid, anda oma lastele parem haridus (et ka neil säiliksid need privileegid) ja igal juhul mitte langeda selleni, et äraelamiseks tuleks teha mingit rasket ja tuima tööd.
Selle tööga ongi keerulised lood, olid juba Vebleni ajal ja on seda enam nüüd. Töö, töötamine oleks nagu üleüldine ideaal. Kas nimelt rikkad pole need, kes kõige rohkem töötavad ja sellest ka hea meelega räägivad? Kuidas nad teevad pikki päevi, on rakkes praktiliselt 24/7 ja „aja mahavõtmiseks“ (niisiis eluks, mida jõudeklass justkui aina elama peaks) peavad nad mõnikord põgenema kuhugi kaugetele lõunamere saartele, mägedesse, levist välja … Kes oma tööst eriti rääkida ei armasta, on pigem need, kes „ikka veel“ teevad niisuguseid töid, mida läbi aegade on ainsaks tööks peetud, see tähendab, midagi rasket, mõnevõrra tuima ja igatahes mingil viisil tootlikku. See on töö, mille keegi kuskil ära teeb, ja mis vahel toru- või muu töömehe kujul ka tänapäeva tööka jõudeinimese koju ilmub, aga millest viisakas seltskonnas palju ei räägita. Kas olete märganud, et kui raadios või ajalehes räägitakse tööst, peetakse selle all täiesti enesestmõistetavalt silmas tööd kontoris, arvutis, koosolekul, konverentsidel jne – ühesõnaga tegevust, mis võib olla muuseas ka vägagi kurnav, väsitav ja tervist rikkuv, aga mis ometi sümboolses tähenduses kuulub ühte teise maailma kui, noh, ütleme, lihttöö.
Jah, kohatu on rääkida tänapäeva hommikust õhtuni elektriseeritud börsimaakleri või koosolekult koosolekule väntsutatava arendusspetsialisti puhul jõudeklassi kuulumisest. Aga Vebleni mõttes nad sinna ikkagi kuuluvad, kuigi selle võib-olla vähem uhkesse alasektsiooni (ülalpool on mõistagi miljonärid, kuulsused, kõrgemad valitsusametnikud ja muu selline juba tõeliselt välja murdnud rahvas). See „jõudeklassi“ sõna ei ole muidugi kõige täpsem ega õnnestunum, aga ega mina ka paremat välja pakkuda ei oska. Ingliskeelses originaalis viitab leisure class ja leisure pigem lõbule kui tegevusetusele, jõude seismisele. Tänapäeva maailmas on leisure vist kõige rohkem see, mida nimetatakse vabaks ajaks, meelelahutuseks (sellesse kompleksi kuuluvad mõisted, nagu vabaajarõivad, hobid, aktiivne puhkus jne).
Veblen märgib ka ise, et jõudeklassi inimesed ei seisa sugugi jõude, vastupidi, nad on vägagi busy: seltskonnaelu, jaht, peod, visiidid, võimu juurde kuuluvad kombetalitused jms võivad olla sama kurnavad, kui on tänapäeva rikaste ja kuulsate 24/7 ära organiseeritud elu. „Jõudeoleku“ vaste inglise keeles oleks pigem idle ja asja uurides avastasin, et Charlie Chaplin on juba sajandi eest teinud filmi „The Idle Class“ (niisiis, kõige täpsemas tõlkes „Jõudeklass“), kus nali on lõpuks selles, et pole selge, kumb õieti kuulub jõudeklassi, kas rikkur, kes ei pea midagi tegema, või vaene logeleja, kellel ei ole midagi teha.
Ega „jõudeklassi“ või minu pärast „kodanlust“ olegi üldse lihtne piiritleda, tabada, määratleda. Ühest küljest ta küll demonstreerib ennast (elustiili, kommete, tõekspidamiste ja muuga), teisest küljest varjab ja isegi häbeneb (rõhutades, kuidas kõik see on tulnud ainult raske töö ja enesesalgamise hinnaga jne). Lisaks on see kõik ajas aina muutuv, ujuv, teisenev. Alati on kuskil seal taga raha, rikkus ja võim, aga mil viisil see paremate inimeste seltskond ennast manifesteerib ja näitab, see on aina muutumises. Kunagi osutas härrade kerekus ja punased põsed nimelt nende heale elule, heale päritolule, üldse sellele, et tegemist on korralike inimestega. Need, kes tegid tööd, seda lihtsat ja põlatut, ei saanud paksuks minna, sest see töö oli liiga raske ja kurnav.
Rikaste sale figuur
Nüüd on asjalood vastupidi ja rikka tunneb ära pigem tema saledast figuurist (mis osutab, et tal on aega, võimalust ja oskust endaga tegeleda), suur ülekaal aga, eriti muidugi Ameerikas, on selge alamklassi tunnus … Ajad muutuvad, aga mitte inimeste soov ikkagi näida paremana, tunda ja näidata, et sa kuulud nende hulka, kellele on siin ilmas natuke rohkem lubatud. Nagu näitasid XX sajandi suured sotsiaalsed eksperimendid, on jõudeklass Vebleni tähenduses hävimatu. Ta sünnib taas, olude kiuste, isegi nn kommunistlikus riigis oli ta täiesti olemas, miks ei olnud! Võimule lähemal seismine tähendas privileege, ka materiaalseid, ja oli tuhat sümboolset pisiasja, mis seda välja näitama pidid: teatav auto, suvila teatud rajoonis, korter teatud majas, ligipääs teatavatele puhvetitele (kus müüdi tänapäeva mõistes täiesti tavalist toitu, aga nii polnud see siis!) kuni erilise, defitsiitse vetsupoti ja tualettpaberini välja.
See kõik on nüüd juba veidi arusaamatu ja naeruväärne ajalugu, aga ega tänapäeva jõudeklassi antropoloogia sellepärast lihtsamaks pole läinud.
Teatud mõttes on jõudeklassi ideaal piserdunud laiali üle kogu ühiskonna. Ka kõige kehvemas palgadetsiilis rabelev töötaja pingutab selle nimel, et kas või lühikese aastapuhkuse ajal oma elu mõne jõudeklassi atribuudiga ehtida: hoida raha kokku ja osta üks puhkusereis näiteks. Muidugi käivad tõelise jõudeklassi liikmed hoopis teistel reisidel, aga ka odavaid puhkusi müüakse samade märkide abil (palmid, meri, täielik vabadus, pühendumine naudingutele). Või kui vaid vaadata sellele meelelahutusorgiale, mis meie armsal Eestimaal puhkeb igal suvel (ja näib, et iga suvega veel tuure üles võtab, kuigi see tundub juba võimatu): kõik need suvelavastused, kontserdid, gurmeefestivalid. Milleks muuks see kõik on, kui mitte selleks, et kinnitada endale ja näidata teistele: ka mina, siiski …
Kas laste saamise või ilma lasteta jäämise motiive üldse tohib uurida? Kas peale ülikoolide tohivad teadusuuringuid teha ka teised? Sellised küsimused on kõlanud paaril möödunud nädalal. Vastus mõlemale küsimusele on jah. Aga kas rahvastikuregistri andmed on kättesaadavad igaühele? Kas teadust on võimalik teha ilma uuritavat valdkonda tundmata? Ei ja ei. Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele on andmed kättesaadavad ainult avalik-õiguslikke ülesandeid täitvatele asutustele (nt ülikoolidele) põhjendatud huvi korral. Ülikoolidesse ja teadusasutustesse on ühtlasi koondunud teadustööks vajalik kompetents.
Eraõiguslike juriidiliste isikute asutatud sihtasutuse Pere Sihtkapitali nõukogu liige, kes oli ühtlasi Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan, sõlmis oma ülikooli ja sihtasutuse vahel fiktiivse lepingu, mis võimaldas juurdepääsu rahvastikuregistri andmetele 24 000 naise kohta. Sihtasutus saatis neile küsitluse, milles küsiti mh seksuaalsuhete, seksuaalse orientatsiooni, usu ja poliitiliste eelistuste kohta.
Ei ole ennekuulmatu, et selliseid küsimusi esitatakse. Poliitiliste arvamusküsitluste tulemustest loeme ajalehtedest pidevalt ja praegugi on käimas või ettevalmistamisel tervise- ja perekonnasotsioloogia uuringuid, mis muu hulgas puudutavad ka seksuaalsust. Tegemist ei ole keelatud ega unarusse jäetud uurimisvaldkondadega. Eesti ülikoolides ja teadusasutustes on palju inimesi, kes nendega tegelevad.1 Professionaalid esitavad vahel ka n-ö valusaid küsimusi, aga nad teavad, kuidas seda teha.2 Kui aga paljud küsimustele vastamisest teadlikult keelduvad, on tulemuseks kallutatud valim, millest üldkogumile üldistusi teha on väga riskantne.
Pere Sihtkapitali sihtasutus on oma rahastuse saanud riigilt, poliitilise kokkuleppe alusel. Ta on siiski eraõiguslik juriidiline isik, kes otsustab ise, kuidas ta saadud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks kasutab. Sihtasutuse algatatud lastetute naiste uuring ei olnud riiklik tellimus.3 Tekibki küsimus, miks otsustas sihtasutus teha oma küsitlusuuringu juba käimasolevate uuringute tulemusi ootamata. Küsitlusprojekti ei ole Tartu ülikoolis ega Eesti teadlaste infosüsteemis (ETIS) registreeritud ja nii ei teagi me, millistele seni käsitlemata uurimisküsimustele vastuste andmiseks see oli kavandatud.
Kas hüpoteesiks oli religioossuse, poliitiliste eelistuste või seksuaalse orientatsiooni seos lastetusega? Kas loodeti, et lastetutest naistest saadakse selline esinduslik vastajate valim, mille alusel oleks võimalik taolisi seoseid statistilise olulisusega tuvastada? Ja kust oleksid sellised hüpoteesid üldse saanud tekkida, kui senised uuringud tõstavad esile hoopis probleeme stabiilse püsisuhte loomisega ning vajadust perepoliitika järele, mis on suunatud „mitte niivõrd sündimuse stimuleerimisele kui perede ja laste toetamisele“?4 On võimalik, et kavandajad ka ise ei teadnud, millised uurimuse hüpoteesid olid ja kust nad tekkisid. Tundub, et nad hästi ei tundnud ka olemasolevaid uurimusi. Kuulda on olnud ainult ühe uurimustemaatikaga veidigi seotud teadlase (ühtlasi sihtasutuse nõukogu liikme), Tallinna ülikooli demograafiaprofessori seotusest projektiga.
Tartu ülikooli jurist hoiatas sotsiaalteaduskonna dekaani (ja sihtasutuse nõukogu liiget), et ülikool ei nõustu oma nime kasutamisega uuringus, mille teostamisse ülikooli sisulistelt ei olegi kaasatud. Kaasamine tähendanuks aga mitte ainult allumist ülikooli eetikakomisjonile, vaid ka seda, et kontroll küsimuste, kogu meetodi, andmete ja raha üle läinuks erialateadlastele. Isikuandmete kaitse seadus ja korruptsiooniseadus ei ole sõnakõlks ega bürokraatlik takistus õilsate eesmärkide ees. Seaduslikult tegutsedes oleks sihtasutus võinud suunata maksumaksjatelt saadud raha käimasolevate uurimisprojektide toetamiseks või selleks, et keegi koostaks poliitikasoovitusi juba olemasolevate või varsti oodata olevate andmete alusel. Selle asemel eelistati töövõimalusi pakkuda sihtasutuse enda nõukogu liikmetele.
Põhiküsimus pole selles, kas perekonnasotsioloogilisi uurimusi on võimalik teha (neid tehakse jätkuvalt), kas ebamugavaid küsimusi on lubatud esitada (on) või kas eraõiguslikud sihtasutused tohivad korraldada küsitlusi (nad tohivad). Põhiküsimus pole ka poliitikas. Põhiküsimus on selles, et seaduslik tegutsemine oleks ka teaduse seisukohast andnud tulemusi.
1 Praegu aktuaalsete uuringute kohta vt https://sisu.ut.ee/suk/uuringud; https://ggp2020eesti.ee
2 Vrd Merilin Pärli, Soomere: me peame teadma vahel vastust ka väga valusatele küsimustele. – ERR 12. VIII 2023.
Ukraina ülesehitamisest ehk Kaotatud kodude asemele tulevad uued
JOHANNA JÕEKALDA
Ukraina peremajade tüüpprojekti arhitektuurivõistlus
I preemia – „Hata“, Dagopen (autorid Oleksi Volodõmõrovõtš Pahomov, Jaan Kuusemets, Anna Solts ja Oksana Buzjak)
II preemia – „Ruut“, Molumba (autorid Karli Luik, Johan Tali, Oksana Šapovska, Marõna Harlampova ja Harri Kaplan)
III preemia – „Krestiki Noliki“, Kuu arhitektid (autorid Joel Kopli ja Anastassija Klimentjeva)
Ergutuspreemia – „Segasumm“, Koko arhitektid ja Drozdov ta partnerõ (autorid Lembit-Kaur Stöör, Vincent Marquardt, Mathilda Viigimäe, Mark Joonas Artma, Liisi Murula-Kerstna, Raivo Kotov, Oleg Drozdov, Serhi Kostjanõi, Solovjova Hanna, Alissa Aleksandrova, Rudnjev Kostjantõi)
Ära märgitud tööd – „Kalõna_8“, Eek & Mutso; „Kalõna_16“, AB Standup; „Huba“, Sirkel ja Mall
Žürii: Tarmo Needo, Eva-Maria Liimets ja Anna Silem (ESTDEV*), Johanna Jõekalda (kultuuriministeerium), Pelle-Sten Viiburg ja Siiri Vallner (Eesti arhitektide liit), Olena Oliinõk (Ukraina arhitektide liit). Žürii tööd toetasid eksperdid Tallinna Lastekodust, Eesti Puitmajaliidust ja Žõtomõri linnast.
Korraldasid kultuuriministeerium, Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (ESTDEV) ja Eesti arhitektide liit (EAL). Arhitektuurivõistlus on osa suuremast kultuuriministeeriumi ja ESTDEVi vahelisest koostööst, mille eesmärk on tagada Ukraina ülesehitamisel Davosi kvaliteetse ruumikultuuri põhimõtete järgimine.
*ESTDEV ehk Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus on välisministeeriumi rakendusüksus, mis viib ellu Ukraina ülesehitustöid. 2023. aastal on välisministeerium eraldanud selleks kaheksa miljonit eurot.
Ajal, mil Ukraina on võidule üha lähemal – okupeeritud alasid vabastatakse ning inimesed pääsevad tagasi koju –, tuleb iga päevaga juurde ka neid, kes jäävad oma kodust ja lähedastest ilma ning kelle elu muutub sellega pöördumatult. Aitamaks Ukrainat vanemateta jäänud lastele turvalise kodu pakkumisel, otsustas Eesti võtta sel aastal ülesehitustööde raames1 ette peremajade rajamise.
Kevadsuvel toimus arhitektuurivõistlus Ukrainasse ehitatavate peremajade tüüpprojekti leidmiseks.2 Arhitektuurivõistlus oli märgiline esmalt selle poolest, et tõstis ülesehitustöid puudutava arutelu keskmesse loodava elukeskkonna kvaliteedi, mis on jäänud mitmetel ülesehitustööde foorumitel seni varju.3 Lisaks viidi selle arhitektuurivõistlusega praktikasse4 erinevates Ukraina ülesehitamise toetusavaldustes paika pandud põhimõtted.5 Järgnevalt avangi lähemalt ülesehitustööde head tava ja väärtuste kogumit, millest peremajade arhitektuurivõistluse korraldamisel lähtuti. Ühtlasi kirjeldan nende põhimõtete väljendumist konkursil esile tõstetud kavandites.
Elukeskkonna kvaliteedikriteeriumid. Arhitektuurivõistluse ettevalmistamisel võeti lähtekohaks, et Ukraina on Euroopa Liidu kandidaatriik ja Ukraina ülesehitamisel ehitame üles uut Euroopat. Seejuures tuleb lähtuda parimatest Euroopa Liidus tunnustatud praktikatest. Euroopas ei ole ruumiloome liikmesriigiti seadustega ühtselt reguleeritud. Küll on aga olemas ühtne arusaam näiteks ehituse energiatõhususest ja elukeskkonna kvaliteedi põhimõtetest. Kui Eestis tuleb ruumiotsuste tegemisel lähtuda kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetest, siis sellel arhitektuurivõistlusel rakendati rahvusvaheliselt universaalsemat Davosi kvaliteedisüsteemi.6 See näeb ette, et lisaks praktilistele väärtustele, nagu otstarbekohasus, kliimasõbralikkus ja majanduslik elujõulisus, peab loodav keskkond olema ka esteetiliselt nauditav, hea kohatunnetusega, kohalikku konteksti arvestav, mitmekesisust soodustav ja loodud kaasavas ruumiloomeprotsessis. Need kriteeriumid toodi lähtekohana välja juba võistlustingimustes ja võeti aluseks ka kavandite hindamisel.
Võidutöös „Hata“ on selge Ukraina kultuuriruumist lähtuv arhitektuur: näha on mitmeid viiteid Ukraina traditsioonilistele arhitektuurivõtetele. Kavandatud on mõjus ruum, mis loob helge ning turvalise kodutunde.
Mida arhitektuurivõistlusel otsiti? Saame olla Ukraina ülesehitamisel kõige kasulikumad, kui pakume seda, milles meil on endal kõige suurem erialane oskusteave. Peremajade arhitektuurivõistluse ettevalmistamisel toetuti Eesti heale kogemusele iganenud ruumiprogrammide nüüdisajastamisel, kaasava keskkonna loomisel ja jätkusuutlikul ehitamisel. Peremaja on kuni kaheksale lapsele ja asendusvanemale mõeldud asenduskodu. Selle puhul on oluline vältida institutsionaalset ilmet ning jälgida, et see sobituks hoonestatud elupiirkonda teiste tavaliste kodude vahele ja pakuks lastele võimalikult loomulikku kasvukeskkonda. Sellise lähenemisega on Eestis asenduskodusid kavandatud üle 15 aasta ja neist leidub häid näiteid üle Eesti.
Riigi tellitavate hoonete puhul on Eestis arhitektuurivõistluste korraldamine üldreegel ja nii peaks see ka olema riigi poolt Ukrainasse rajatavate objektide puhul. Avatud arhitektuurivõistlused on ühtlasi tõhusaim viis vältida korruptsiooni ja leida ruumilisele probleemile parim võimalik arhitektuurilahendus. Erinevalt varem Eestis korraldatud peremajade arhitektuurikonkurssidest oli sellel võistlusel ka täpsem sõjaoludest tulenev spetsiifika. Otsiti kõrgetasemelise arhitektuuriga puithoonet, mis oleks tehaseliselt toodetav, kohandatav eri tühjadele kruntidele ja vastaks sõjas vanemad kaotanud laste vajadustele. Hoone valikul peeti silmas, et see sobituks kriisi konteksti, aga arvestaks ka pikemat perspektiivi ja Ukraina tulevikku Euroopa Liidus.
Hoonete kavandamisel tuli arvestada ka sellega, et hoone tulevased elanikud peavad toime tulema sõjatraumadega. Osad peremajades elama hakkavad lapsed on saanud sõjategevuse käigus vigastuse või puude ja peavad harjuma elus uuel moel hakkama saama. Arhitektuurivõistlusele laekus mitmeid tundlikke kavandeid, mis võtsid eesmärgiks traumaga toimetulekut ja taastumist toetava ruumi loomise, mis pakuks toetavat kasvukeskkonda ja annaks tagasi turvatunde. Ergutuspreemiaga otsustas žürii esile tõsta Koko arhitektide ja Drozdov ta partnerõ kavandit „Segasumm“, mis tegeles lastele lapsepõlve tagasi andmise teemaga. Ka äramärgitud kavand „Kalõna“ arhitektuuribüroolt Eek & Mutso tegeles kaitstud keskkonna loomisega ning mõtestas laste vaimse ja füüsilise taastumise ruumilisi vajadusi.
Turvalise kodutunde loomine seisneb enamas kui hoonesse varjendi kavandamises. Mitmed arhitektuurielemendid on saanud sõja kontekstis teise tähenduse. Arhitektid seisid keerulise ülesande ees, kuidas käsitleda arhitektuuri vahenditega sõjakoledusi ja pakkuda samal ajal neist leevendust. Näiteks suured aknapinnad ei mõju sõja olukorras turvaliselt, ent lahenduseks ei ole ka akendeta müüride taha varjumine. Hoone peaks andma elanikele lootust ega tohiks jääda hiljem vabas Ukrainas sõjaaja hirmutavaks mälestusmärgiks. Selliste kohapealset konteksti puudutavate teemade mõtestamiseks kaasati protsessi ka Ukraina osapool.
Vasakul ülal esikoha pälvinud kavand „Hata” büroolt Dagopen. Vasakul all teise koha kavand „Ruut” Molumbalt, all paremal kolmanda koha kavand „Krestiki Noliki” Kuu arhitektidelt. Paremal ülal ergutuspreemia pälvinud kavand „Segasumm” arhitektuuribüroodelt Koko ja Drozdov ta partnerõ.
Eesti ja Ukraina ruumiloomeekspertide kokkutoomine. Võistluse korraldamisse ja žüriitöösse olid kaasatud ruumiloomeeksperdid Ukrainast ning arhitektuurikonkursil osalemise eelduseks seati, et kavand peab valmima kõrgema kutsekvalifikatsiooniga Eesti ja Ukraina arhitektide ühistööna. Ühest küljest aitab see Ukraina arhitekte erialaselt toetada ja pakkuda neile koostöövõimalusi, teisest küljest aga annab sisendi kohaliku konteksti ja ruumikultuuri paremaks tunnetamiseks. Võidutöö puhul on Ukraina koostööpartneri kaasamine oluline ka ehitusloa saamise ja autorijärelevalve teostamise seisukohalt. Võistlus viidi läbi kakskeelsena – võistlustingimused, hankedokumendid ja infotund tehti kättesaadavaks nii eesti kui ka ukraina keeles, et tagada Ukraina arhitektide suurem huvi ja kaasatus.
Eesti-Ukraina ühistiimide seadmine võistlusel osalemise eeltingimuseks oli korraldajatele teatav risk, sest selline lisategur võinuks paratamatult pärssida osavõttu ja võistluse õnnestumist. Koostööd otsustati aga prioriteedina hoida ja see tasus täielikult ära. Võistlus tõi kokku hulga uusi Eesti ja Ukraina arhitektide kollektiive, kes nägid koostöös pigem võimalust kui piirangut. Oli neid Eesti arhitekte, kel oli büroos juba mõni Ukraina arhitekt tööl, kui ka neid, kes kirjutasid arhitektuuriportaalide kaudu leitud arhitektuuribüroodele, kelle arhitektuurikeel neid kõnetas, ning töötasid kavandite kallal virtuaalselt. Konkursile laekus 17 kavandit, mis oli nii spetsiifilise fookuse ja koostöönõude ja nii lühikese tähtajaga konkursi kohta väga suur hulk. Kavandid olid kõrgetasemelised ja tänu koostöönõudele ka tavalisest mitmekesisemad. Jääb loota, et erialast koostööd jätkavad ka need autorite kollektiivid, kelle ühise loomingu tulemusel kavandatud peremajad seekord ei teostu.
Eesti-Ukraina ühistiimid ning konkursi ettevalmistamisel ja kavandite hindamisel toimunud koostöö Ukraina Arhitektide liiduga ja Žõtomõri kohaliku omavalitsusega teeb sellest suurima Eesti-Ukraina koostööprojekti arhitektuuri valdkonnas.
Ukraina kultuurikontekst ja võidutööd. Lähtudes Euroopa parimatest praktikatest, ei tohi unustada Ukraina kultuuriruumi ja sealset konteksti. Sel on sümboolne tähtsus, et Eesti poolt üles ehitatav ruumiline keskkond arvestaks Ukraina kultuurikonteksti ja looks keskkonda ka uut väärtust. Teadlike ruumiotsuste tegemisel saab ka kriisiprojektides kvaliteedipõhimõtteid silmas pidada. Kvaliteetne elukeskkond ei seisne tingimata kallites erilahendustes, vaid pigem kaalutletud ruumiotsustes.
Võidutöö „Hata“ autorid arhitektuuribüroost Dagopen kavandasid selgelt Ukraina kultuuriruumist lähtuva arhitektuuriga hoone: võidutöös on näha mitmeid viiteid Ukraina traditsioonilistele arhitektuurivõtetele. Hoone meenutab vormilt ja plaanilahenduselt traditsioonilist Ukraina elumaja, aga on lahendatud nüüdisaegses võtmes. Hoone puhul on praktiline pool ja loodav lisandväärtus heas tasakaalus. Kavandi puhul on kaetud lai spekter Davosi kvaliteedikriteeriume. Lisaks Ukraina kohaliku konteksti ja identiteediga arvestamisele pakub kavand välja kliimasõbraliku passiivse varjestuse meetodi ja loob lihtsate ja tundlike võtetega ruumi, mis on otstarbekohane, esteetiliselt nauditav, inimesi ühendav, hea kohatunnetusega jne. Kavand on mõjusa ruumiga ja loob helge ning turvalise kodutunde. Lisaks on suur väärtus see, et hoone on elementmajana hästi teostatav, aga ei mõju tüüpilise elementmajana.
Teise ja kolmanda koha kavandid tegelesid õnnestunult sellega, et mõtestada ümber koridoripõhine tüpoloogia ja vältida asutusele omast ülesehitust. Molumba kavandi „Ruut“ puhul väärib esiletõstmist läbi maja kulgev mitmekesine eluruum, mis võimaldab eri vanuse ja huvidega lastel segamatult aega veeta. Hoone on elementmajana hästi teostatav ja sobitub sellisena hästi kriisi olukorda. Puudu jäi aga kohaliku konteksti mõtestamisest.
Ka Kuu arhitektide kavand „Krestiki Noliki“ pakkus eri vanuses lastele eraldumisvõimalust, mille heaks näiteks on elutoast eraldi paiknev raamatukoguala. Hoone on selge ja kompaktse plaanilahendusega, optimaalselt teostatav ning sobitub hästi kriisikonteksti, kuid jätab tagaplaanile Ukraina piirkondlikud eripärad.
Kõik auhinnatud tööd tegelesid eri moel sellega, et hoone ei mõjuks asutuse, vaid koduna. Teise ja kolmanda koha tööde puhul jäi puudu kultuurilisest väärtusest, ergutuspreemia ja esile tõstetud tööde puhul arhitektuursest läbitöötatusest ja veenvusest. Esikohatöö tõusis teiste hulgast esile selle poolest, et lisaks teiste võistlustingimustes toodud kriteeriumide katmisele oli selle kavandi puhul silmapaistvalt läbi tunnetatud Ukraina kultuurikontekst. Davosi kvaliteedisüsteem suunas žüriid sellele võib-olla ka tavapärasest suuremat tähelepanu pöörama, mis on sellise märgilise objekti puhul ka igakülgselt põhjendatud. Sellistest kriteeriumidest lähtumine tuletab meelde, et teemadel, mida on harjutud nimetama lisandväärtusteks, on elukeskkonnas keskne roll. Nagu Ukraina kolleegid on välja toonud, on loodava elukeskkonna kultuurilised kihistused ja sotsiaalne mõõde olulised ka selle poolest, et sõja eest pagenud inimesed sooviksid tagasi koju pöörduda.
Hooned ehitatakse tehases toodetud puitelementidest. Selline lahendus on kliimasõbralik, hoiab kokku aega ja töömahtu.
Mille poolest saame ülesehitustöödel silma paista? Ülesehitustööde aruteludes on leidnud ruumiloome küsimuste asemel seni sagedamini kajastust infrastruktuuri taastamist, ettevõtluskoostööd, investeeringute turvalisust ja kasumlikkust puudutavad teemad. Üha sagedamini räägitakse Ukrainast kui Euroopa suurimast ehitusplatsist. Ehkki turumajanduse oludes arusaadav, tundub arutelu selle üle, kuidas ettevõtted saaksid teenida ülesehitustööde pealt maksimaalselt kasumit, kohatu ja kohati liiga kaugele läinud. Ukraina on Euroopa suurim ehitusplats vaid seetõttu, et inimesed on tapetud ja hooned on saanud raketitabamused. Head-kriisi-ei-saa-raisku-lasta-vaade ei sobitu sellesse.
Peaksime hoidma fookuses, millist ruumilist keskkonda Ukraina vajab ja kuidas seda saavutada. Arutelude keskmes peaks olema see, kuidas saavutada Ukrainas kohapeal maksimaalne mõju ja tulemus, mitte siinsete ettevõtjate suurim kasu. Näiteks peremajade projekti puhul võiks elementide Eestis tootmise ja kohale transportimise asemel edaspidi kaaluda ka nende tootmist Ukraina element- ja moodulmajatehastes, et toetada Ukraina ettevõtlust ja majandust. Selles kontekstis on positiivne, et ESTDEV on võtnud ülesehitustööde suunal ette ka Ukraina ettevõtete koolitamise7, mis võimaldab loodetavasti edaspidi ulatuslikumat koostööd teha.
Olukorras, kus meie rahalised vahendid on piiratud, aga oleme ajaliselt teistest ees, on oluline, et meil oleks välja töötatud strateegiliselt parim töövoog ja lahendus. Me ei hakka kunagi silma paistma suurte summadega, aga saame paista silma eeskujuliku tööprotsessiga, mille puhul on meil juba kogemused arhitektuurivõistluse korraldamisest Eestis ehitusplatsi töökorralduseni Ukrainas, ning väärtuste ja kvaliteedi küsimuste esiplaanile seadmisega. Oleme Ukraina ülesehitamisel edukad, kui meil on pakkuda välja parim töövoog ja erialane oskusteave (ning selle võistluse puhul ka tüüpprojekt).8 Selleks ajaks, kui teised riigid ülesehitustöödega alustavad, on meil juba olemas toimiv lahendus, mille elluviimist saavad toetada ka need, kes ei soovi lahendust ise nullist välja töötama hakata.
Esimesed kaks peremaja ehitatakse valmis Eesti riigieelarvest eraldatud vahenditega, aga tegu on tüüpprojektiga, mida võiks välisdoonorite toel ehitada kümneid või sadu kordi, seda enam, et vajadus asenduskodude järele ainult kasvab. Silmapaistmiseks on oluline, et meil oleks lisaks parimale lahendusele ka head ja usaldusväärsed partnerid, milleks on peremajade puhul Olena Zelenska Fond Ukrainas.
Kaotatud kodude asemele tulevad uued. Ukraina ülesehitamisel on oluline näidata parimaid praktikaid, nagu kohalike kaasamine, avatud arhitektuurivõistluste korraldamine, Euroopas tunnustatud kvaliteedi ja kestlikkuse põhimõtete järgmine jne. Arhitektuurivõistluse korraldamine andis hea kogemuse, kuidas ülesehitustööde teoreetilist raamistikku praktikasse viia ja tagada, et loodav elukeskkond ja pakutavad lahendused oleksid uuenduslikud ja jätkusuutlikud ning looksid uut väärtust. Selle kogemuse pinnalt saame teha Ukrainas uusi projekte nii meie kui teised. See teave on jagamiseks ja kokku plaanitakse panna ka ülesehitustööde juhendmaterjal, millest saavad lähtuda ka teised riigid oma võistluste korraldamisel ja projektide elluviimisel.
Selliste koostööprojektide kasutegurina armastatakse välja tuua Ukraina osapoole võimalust tutvuda Euroopa Liidus kehtivate nõuete ja standarditega, aga siin ei ole tegelikult tegu vaid ühepoolse õppimiskohaga. Kui jätta ka kõrvale ukrainlaste imetlusväärne oskus hoida vaimu üleval ka kõige raskemal ja lootusetumal ajal, väärib välja toomist, et sellised projektid annavad ka Eesti arhitektidele kogemusi julgeolekukriisi ruumiliste väljakutsetega tegelemisel, mida meil loodetavasti endal kunagi praktikas vaja ei lähe.
Ukrainas on üles ehitada palju. Saame kõik anda oma valdkonna ja erialaoskuste pinnalt parima, et Ukrainat toetada – olgu selleks siis Ukraina arhitektide toetamine, oma teadmistega ülesehitustöödesse panustamine või midagi muud. See on selge, et Ukraina võidab. Selliste projektide käivitamisega saab ukrainlaste tahet ja lootust arhitektuuri toel veelgi võimendada. Meil on anda inimestele lootus ja sõnum, et me ei karda neid aidata ka enne, kui sõda lõpeb. Ukrainlased on selles keskkonnas iga päev ja hoiavad sellega Euroopas rahu. Nende lasteaiad, lastekodud, kodud, infrastruktuur, sotsiaalne ja kultuuriline kude vajavad kohest ülesehitamist ja sellesse panustamine on vähim, mida saame teha. See tuletab meelde arhitektuuri laiema mõjujõu.
Iga päev kaotab mõni väike ukrainlane oma ema, isa, kodu. Nende elu muutub päevapealt ja pöördumatult ning miski ei too seda neile tagasi. Peremajade projekti eesmärk on anda aga osadelegi väikestele ukrainlastele tagasi nende lapsepõlv. Sellised projektid saavad anda neile lootuse ja lapsepõlve, mis jääks seonduma turvalise koduõuega ja millest jääksid kõigest hoolimata head mälestused. Hetkel on lootust näha kahe esimese maja valmimist juba uue aasta esimeses pooles.
1 Eesti on otsustanud toetada Ukrainat lisaks relvaabile ka sõjas kannatada saanud struktuuride ülesehitamisel. Eesti oli üks esimesi riike, mis haaras kinni Volodõmõr Zelenski üleskutsest alustada juba sõja ajal ülesehitustöödega ja valida selleks kindel sihtregioon, milleks on Žõtomõri oblast.
2 Arhitektuurivõistlus toimus riigihanke vormis https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/5752680/general-info
3 Näiteks Žõtomõri piirkonna ülesehitusfoorum Kultuurikatlas (detsembris 2022).
4 Baltimaade algatusel formuleeriti näiteks Davosi ühisavalduses Ukraina ülesehitustööde põhimõtted. Peremajade arhitektuurivõistlusel kasutati neid esimest korda praktikas.
5 Kultuuriministrite Davosi ühisavaldus Ukraina ülesehitamiseks (jaanuaris 2023), Lugano konverentsil esitletud Ukraina suurem riiklik ülesehitamise plaan (juulis 2022), Eesti põhimõtted Ukraina vastu suunatud Venemaa agressiooni käsitlemisel (oktoobris 2022) jne.
6 Davosi kvaliteedisüsteemi täpsema kirjelduse leiab siit https://davosdeclaration2018.ch/en/dd;nav/index/quality-system
7 Eesti toetab Ukraina ettevõtteid riigi ülesehitustöödel osalemisel ja koolitab Ukraina spetsialiste koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega https://estdev.ee/ukraina/eesti-toetab-ukraina-ettevotteid-osalemisel-riigi-ulesehitustoodel/
8 Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo rõhutas selle tähtsust Paide arvamusfestivali arutelul „Ukraina ülesehitamine: me ei saa läbi kukkuda“.
„Ich schicke das für Papa er ist Photograph Riet,“1 kirjutab nelja-aastane Hilja Riet konarlike tähtedega Dresdenist saadetud postkaardi tagaküljele. On 1909. aasta ja ta viibib Saksamaal oma ema Mariega, kes täiendab ennast fotograafia alal. XX sajandi esimest kümnendit võib mõtteliselt pidada Jaan Rieti fotoateljee ümber tekkinud naisfotograafide dünastia alguseks. Need neli naist ehk õed Marie Riet (sündinud Uudelt) ja Anna Kukk (sündinud Uudelt) ning Hilja Riet ja Elma Riet on Viljandi Kondase muuseumi näituse „Sõsarkond“ peategelased.
Mis või kes äratas aga Hilja isa, Abja vallas talupoegade peres sündinud Jaan Rieti huvi fotograafia vastu, ei ole teada. Fotoateljee pidamine oli Jaanile äri, aga ka kirg ja eneseteostus. Pereliikmete enesetäiendamine välismaal, enda kursishoidmine fototehnoloogia ja sellega kaasas käivate vahendite ja meetoditega annab tunnistust nii tehnilisest nõudlikkusest kui ka kõrgest standardist, mis selles Viljandi fotoäris endale oli seatud. „Sääl õppimise juures oleks aga tähele panna, et Wiljandis töötamise viisi mitte ära ei unustaks. Dresdeni piltnikul ei oleks Wiljandis midagi teha: ta jääks lihtsalt nälga,“ kirjutab Jaan Mariele Saksamaale. „Säälsetest töödest hakkab rahwas alles siis aru saama, kui ta üleüldises hariduses ja muude kunstitööde maitsetes nii kaugele on jõudnud kui Dresdeni publikum. Ja enne kui meie rahwas nii kaugele jõuab läheb wähemalt 25–50 aastat ära.“
Naised fotoateljee kese
Pean tunnistama, et esimest korda näitusel olles sattusin vaimustusse: sellist loomingulist julgust ja mängulisust nagu nendel, peamiselt XX sajandi esimesel kolmel kümnendil jäädvustatud piltidel, pole ma Eesti fotoajaloos varem kohanud. Jaan Riet oli oma perekonna naiste võimestaja, õhutades neid fotograafiat õppima ja ennast arendama. Eelarvamused on naisfotograafide puhul tänapäevalgi visad kaduma, mis siis rääkida ajast, mil kaamerad olid suured ning fotograafi töö märksa füüsilisem.
Näitusevaade Kondase keskuses. Eest tahapoole: Marie Riet (Uudelt), Anna Kukk (Uudelt), Hilja Riet ja Elma Riet.
Näituse teeb eriliseks see, et kuraatorid on otsustanud publikule tutvustada fotograafide ateljeetööst väljapoole jäänud loomingut, mille hulka kuuluvad Anna Kuke fotodokumentalistika, Marie, Jaani ja nende tütarde tehtud perekonnaportreed ning argielu jäädvustused. Näituse keskmises saalis näeb Rietite pere elu mitmekümne aasta vältel. Seintel eksponeeritud skannitud klaasnegatiividest teostatud digiprintide kõrval on vitriinides perekonnaalbumid ja võõrsilt saadetud kirjade originaalid.
Kohe näituse alguses rabas mind portree Annast, kes, käed kukla taga, eneseteadlikult kaamera suunas muigab. Ilmselt on kaamera taga keegi, keda ta hästi tunneb, kas tema õde või õemees. Võib-olla katsetatakse uut kaamerat või optikat, sellistel puhkudel tuleb vahel ka fotograafil endal kaamera ette istuda. Anna täiendas oma fotograafiaoskusi Saksamaal vähemalt kahel korral, 1907. ja 1909. aastal, samal ajal kui ka Marie. 1910. aastal, veidi aega pärast Saksamaalt naasmist, otsustab Anna kolida Venemaale, Zeja linna Kaug-Idas, ja kohtub seal linnaametniku Jaan Kukega. 1912. aastal, vaevalt aasta pärast nende poja Olevi sündi, võtab Anna vastu kutse pildistada kullakaevandust Amuurimaal. „Tuleb 25 ülesw. 13/18 suuruses teha, igast 4 exempl, ilma pääle kleepimatta, teha, saan 125 rbl sõit prii (laewa ja hobustega). Lähän suure huwitusega, saan kulla kaewandust näha,“ kirjutab Anna kodustele. Tema kullakaevanduse fotoalbumit saadab kirjalik, joonistega varustatud dokumentatsioon, kus kirjeldatakse töö etappe kaevandamisest kuni kaalumise ja pakendamiseni.2
Ent Anna ei ole pelgalt dokumentalist. On teada, et koos abikaasaga pidas ta Novosibirskis fotoateljeed. Kahjuks ei ole sellest ajast säilinud ühtegi negatiivi. Pärast Oktoobrirevolutsiooni otsustavad Kuked Eestisse naasta, ent Jaan sureb haiguse tõttu. Anna naaseb koos pojaga Viljandisse ja alustab taas tööd Rieti ateljees.
Marie andis kaalukaima panuse fotoäri töösse aastatel 1915–1917, kui Jaan oli Esimese maailmasõja rindel. Nii äri, majapidamine kui ka kahe väikse tütre, kümneaastase Hilja ja viieaastase Elma kasvatamine jäid tervenisti Marie õlule. Sel perioodil pildistatud portreed kannavad aga ikka Jaan Rieti templit. Tellimuse vormistamine ja registriraamatusse märkimine, valguse ülesseadmine ja pildistatava juhendamine, klaasnegatiivide ilmutamine, kontaktkoopiate või suurenduste tegemine, retušeerimine, kartongalusele liimimine ja kõige lõpuks negatiivide arhiveerimine – fotoateljee töövoog eeldas oskuslikku töökorraldust. Arvestades Rieti ateljee populaarsust, oli töömaht suur ja äri püsis tänu naispersonali visale tegutsemisele.
Nii Anna kui ka Hilja omandavad 1930ndatel meisterfotograafi kutsetunnistuse. Meistrieksami reeglid töötas välja 1936. aastast tegutsev Eesti Meisterfotograafide Ühing, mille asutajaliikmete hulgas olid ka Anna Kukk ja Jaan Riet. Ühing karmistas järjest kutsetunnistuse väljastamise nõudeid, et takistada konkurentide arvu kasvu. Näiteks sai meisterfotograafi tunnistust taotleda vaid see, kes oli sooritanud eksami retušeerija, operaatori ja laborandi-kopeerija erialal ning töötanud vähemalt kolm aastat fotoalal.
Nii nagu Hilja, omandab viis aastat noorem Elma fotograafiaoskused vanemate ateljees. 1934. aastal asub ta õppima Londoni polütehnikumi fotograafia erialal. Kool jääb pooleli, ent Inglismaale jäi ta kuni 1937. aastani, mil ta isa kutsel Viljandisse tagasi tuleb. Fotograafi kutsetunnistuse saab ta 1941. aastal.
Ateljeetöö ja aiatöö
1914. aastal valmib Rietite Karl Burmani projekti järgi ehitatud eramu, mille juurde kuuluvad klaaslae ja maast laeni akendega ateljeeruumid ning Marie rajatud dendroaed. Kui Anna Kukk oli 1920. aastal Eestisse tagasi tuleb ja Rieti ateljees tööle hakkab, jäävad Jaani põhitegevuseks välivõtted, sealhulgas stereoskoopiliste linnavaadete pildistamine. Marie pühendab ennast aastakümneteks aiale. Ühe Kondase keskuse näituseruumi keskele on tekitatud roheline saareke, kuhu on koondatud mõned neist taimedest, mida Marie oma Koidu tänava aias kasvatas. Teadaolevalt oli seal rohkem kui sada liiki Eestis vähem või rohkem haruldasi taimi. Peale taimesektsioonide olid seal ka istumisalad ja bassein, mida ääristas mägitaimedega terrass. Fotodel on aed üsna hästi dokumenteeritud, see mõjub oma lopsakuses ja mitmekesisuses tõelise paradiisina.
Aia rajamise algusaastad kattuvad Elma ja Olevi lapsepõlvega. Mitmetel fotodel on lapsi pildistatud neist suuremate taimede taustal või jalgupidi basseinivees sulistamas. Aed mõjub seejuures ka laste kasvatamise metafoorina – seegi nõuab aega ja hoolitsevat kätt. Tähelepanuväärne on üks Anna tehtud foto Olevist: poiss poseerib seal alasti koduaias. Kui sada aastat hiljem vaatame seda ema pildistatud alastifotona alaealisest, siis XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse fotograafias oli poiss- või meesakt sageli viljeletud žanr. Mõnel puhul teenis see homoerootilist pilku, ent sageli uuriti antiigist ja renessansist inspireerituna mehe keha fotografeerimise abil anatoomiat ja proportsioone.
Viljandi tüdrukud lillepiltidega
Viimane näituseruum on pühendatud Hilja Rieti loomingule, peamiselt tema loodud fotopostkaartide motiividele, mis said 1930ndatel populaarseks üle kogu Eesti. Hilja pildistas pühadekaartide kompositsioone ja ka lillemotiive. Ilmselt oli tema huvi taimede vastu päritud ema Marielt. Hilja pildiruumi- ja kompositsioonitaju kujundas nelja aasta jooksul Pallases üldjoonistus- ja maalikursustel omandatu. Ehkki Hilja oli üks esimesi, kes tellis endale Saksamaalt 35 mm rullfilmikaamera Leica, on tema lille- ja pühadekaardid üles võetud plaatkaameraga. Kui ateljeeportreede puhul on standardiks nõelteravad kujutised, siis Hilja vaikelud on pehme joonisega ning pildisügavuse varieerumist on ta kasutanud kui kunstilist võtet. Fotograafilise piktorialismi traditsioonile lähedast esteetikat on kaasaegsed nimetanud impressionistlikuks ja ka futuristlikuks, mis annab tunnistust sellest, et vähemalt Eesti fotograafias oli tegemist uudse lähenemisega. Nende postkaartide autor on ametlikult Hilja Riet.
Anna Kukk (Uudelt). Hobusel, koer, Venemaa, Zeja linn, umbes 1911.
Hilja fotodega on kutsutud dialoogi pidama Viljandi päritolu kunstnikud Hedi Jaansoo ja Annika Vihmann. Ehkki mõlema looming on esindatud ainult kolme fotoga, annavad teosed aimu nende käekirjast, vaikelu žanri kaudu tegelevad nad korraga nii mineviku kui ka käesoleva hetkega. Hedi Jaansoo on oma vaikeludes peale lillede kasutanud ka oma vanavanemate Leili ja Sulo lillepiltide albumist pärit kujutisi, vanaemast tehtud portreefotot ja osta.ee-st leitud Hilja Rieti originaalpostkaarte. Lillede kaudu räägivad need teosed põlvkondlike sidemete vastupidavusest ja haprusest. Jaansoo mainib oma teoseid saatvas tekstis, et Hilja Rietist kuulis ta esimest korda just tudengina Kondase keskuses töötades. Vihmann aga tõdeb, et sai alles hiljuti teada, et elas Hilja viimasest elukohast vaid mõnesaja meetri kaugusel. „Siin me igatahes oleme, Viljandi tüdrukud oma lillepiltidega,“ nendivad mõlemad.
Saatus
Võib-olla oli just 1940ndatel kätte jõudmas hetk, mil Eestis hakati kunstimaitses muule maailmale järele jõudma, nagu sellest on unistanud kunagi Jaan Mariele saadetud kirjas. Kui ajalugu oleks tahtnud teisiti, ehk oleksid Hilja ja Anna saanud tunnustatud fotokunstnikeks ka väljaspool Eestit? Nende sotsiaalse ja perekondliku tausta, hariduse, visuaalse silmaringi ja keelteoskuse näol olid selleks kõik eeldused olemas. Rietite fotoäri likvideeriti lõplikult 1948. aastal ning fotograafiast sai peaasjalikult kommunistliku ideoloogia tööriist. Hilja püüdis küll saatust trotsides oma tööd jätkata: 1950ndatel portreteeris ta omal algatusel Eesti kunstnikke, pildistas Vanemuise ja Ugala teatri lavastusi, aga oma töid õnnestus tal näidata ainult amatöörfotonäitustel. Tänu sellele, et Elma kandis pärast abiellumist teist perekonnanime, õnnestus tal Rietite majja elama jääda ja suurem osa negatiividest päästa. Ta loobus fotograafina tegutsemisest, töötas Viljandi Elektrivõrgus ning hiljem klaverisaatjana.
Viljandi muuseum eesotsas Mari Vallikiviga on Rietite pärandi uurimiseks ja tutvustamiseks ära teinud suure töö. Rieti fotoateljee panus Eesti kultuuri-, kunsti- ja fotoajalukku ei ole ainult regionaalne, vaid palju laiahaardelisem. Seetõttu on see kõrgetasemeline ja mitmekesine materjal väärt hoopis mahukamat muuseuminäitust ja trükist, kui seda on võimaldanud Kondase keskuse ressursid. Asjaolu, et Rieti ateljee klaasnegatiivide digiteerimine on juba hõlmatud üleriigilisse protsessi, mille raames teevad koostööd mitmed mäluasutused, annab selle mõtte teostumiseks lootust.
1 „Ma saadan selle isale, ta on fotograaf Riet.“
2 Sellest albumist pärit fotod olid esimest korda avalikkuse ees Šelda Pukyte ja Indrek Grigori kureeritud näitusel „Hõbetüdrukud“ Tartu kunstimuuseumis.
