ühismeedia

Viimaste kunsti- ja rakenduskunstistipendiumide jagamise järel pean oma kohuseks jagada avalikkusele sihtkapitali liikmete mõningast rahulolematust seoses taotlusavalduste vormistamisega. Tase käib iga korraga üha enam alla, kuigi avalduste elektrooniline vorm peaks taotlejail võimaldama meile vajalikku teavet just lihtsamalt saata. Tegelikult peab ülipeenikese kirjaga elektronposti väljatrükkide nappides lausetes sageli otsima seda iva, miks kunstnik või institutsioon tahab toetust saada. Me ei tahaks stipendiumide taotlemise protsessi kuidagi bürokratiseerida. Vastupidi, oleme laialt rakendanud väheste vastukohustustega ?loomingulisi stipendiume?, ent sellise konkurentsi tingimustes, kus soovitud kogusummast saame vaid rahuldada kolmandiku, peaks taotleja mõtlema sellele, kas tema paberites on taotluse eesmärk selgelt ning täpselt välja toodud.

Tuntud kunstnikelt me soovitusi ei nõua, nende puhul oleks see ebaoluline formaalsus. Ent kui noor kunstnik, tihti veel õppija, esitab taotluse, kus puudub CV, siis on soovitajad ja eelarve hädavajalikud, kõnelemata loomingu visuaalsetest näidetest. Me ei oska taotleja taset, võrreldes nendega, keda tunneme või kelle taotlused on korrektsed, hinnata. Nad jäävad esmajärjekorras toetuseta.

Noortega seondub ka õppeprotsessi rahastamine. Meie sihtkapitali prioriteetides on selgelt välja öeldud, et me ei toeta kunstiõpinguid Eestis ning diplomi- ja bakalaureuseõpet välismaal. Toetame küll magistriõpet, aga sedagi teatud mööndustega, rahastades kas selle õppe üksikuid etappe, lõputööd või juhte, kui mõni oluline kunstiinstitutsioon, näiteks Eesti Kunstiakadeemia, toetab seda õpet, tihti mõne rahvusvahelise fondi kaasabil, ka omalt poolt. Kogu magistriõpet välismaal on meie vahendite nappust ja üliõpilaste hulka arvestades võimatu toetada. Kuigi tahaks.

Ka tuntud kunstnikel on sihtkapitali suhtes väikseid kohustusi, sest eks ole korrektselt vormistatud taotlus ka omamoodi meisse suhtumise avaldus. Kas annate tänaval almust kerjusele, kes karjub teile: ?Anna raha!?? Mõni lohakalt vormistatud taotlus kõlab aga alandavalt nii andjale kui võtjale.

Taotledes stipendiumi konkreetsele näituseprojektile, on hädavajalik lisada galerii või muuseumi kutse koopia, kus on kirjas näituse toimumise täpne aeg. Kahjuks on olnud juhtumeid, kus galeriiomanik teatab meile, et kapitalilt toetuse saanud ja arvatavalt tema ruumides esineva kunstniku näitust pole plaaniski. See on juba sihtkapitali petmine!

Ka ei ole meil pidevas rahanappuses võimalik anda stipendiume pikka aega ette ning seega oleme sunnitud eelistama taotlusi, mis jäävad peamiselt jaotamisele järgnevasse kvartalisse. Kunstnikena mõistame, et isikunäitusi valmistatakse tihti ette kogu aasta või kauemgi, aga pika perioodi rahastamine pole meile jõukohane. Kuigi ? igal aastal antakse mõned kogu aastat katvad loomingulised stipendiumid, mida kunstnikud peaksid taotlema aasta lõpus. ?Ela ja sära? stipendium, mida seekord taotles juba 25(!) kunstnikku, on kujunenud omamoodi preemiaks loomingulise tegevuse eest.

Tõsiasi on, et kapitali vahendite võimalik suurenemine peaks endaga kaasa tooma nii igasuguste stipendiumide arvu kui ka aastastipendiumide suuruse kasvu. Selline on näiteks ka põhjanaabrite praktika, toetada loovaid vaime pikemajaliste stipendiumidega, sest üksikud napid rahasüstid ei soosi loomingu jätkusuutlikkust ning süvendavad vaid kunstnike ebakindlust, mida on läbi kümnendi kultiveerinud uues Eesti ühiskonnas leviv kujutava kunsti suhtes ebasõbralik hoiak, mida alatasa võetakse kokku sõnaühendiga ?purki sittumine?. Ometigi on sellega seostatav kunstnik meie üks rahvusvaheliselt tuntumaid, ka kohalikku kunstielu pidevalt ja jõuliselt mõjustanud silmapaistev looja. Nii võiks ju eesti heliloomingut ja muusikakultuuri, meie kaasaja kuulsaima helilooja noorpõlve eksperimentidele mõeldes, iseloomustada kui ?viiulipõletamist?. Mõnede Eesti meedias domineerivate ajakirjanike kultuuritase, mille hulka kuulub ka kujutava kunsti mõistmine, on aga äärmiselt primitiivne. See, et meedia neid üldse rakendab, on haletsusväärne ning kõneleb ilmekalt eesti inimest oluliselt mõjustava valdkonna vaimsest viletsusest.

2.

Ei saa öelda, et kõik Eesti kunstis olulised ja kogenud institutsioonid oma taotlusi hästi vormistaksid. Ikka unustatakse esitada eelarve ja suuremate projektide juurde vajalikud põhjalikud selgitused. Ja miks mitte ka soovitused? On juhtumeid, kus esitatakse küll massiivne eelarve, aga milleks raha konkreetselt kasutatakse, unustatakse lisada. Kui me siis neis eelarvetes näeme mitmekümnete tuhandete kroonide suuruseid kulutusi kohvipausidele, pidulikele lõunatele ja õhtustele koosviibimistele, siis tekib kahtlus, kas on ikka tegemist kunstiprojektiga ehk hoopis seltskondliku koosviibimisega, rahvusvahelisega pealegi.

Mõnikord esitab tuntud kunstiasutus meile palju projekte, näiteks kaksteist korraga, ja sihtkapitalil on raske kindlaks teha, millised neist on tähtsamad, sest kõiki me nagunii rahastada ei suuda. Oma prioriteedid peaks taotleja ikkagi selgelt välja ütlema. Ka soovitame enne ürituse väljakuulutamist tõsiselt mõelda, kust leitakse selleks raha. Ehk võiks enne sihtkapitaliga veidi arugi pidada, kui mahukas tema kullaauk on. Oleme juba praegu veidi mures tuleva aasta pärast, mis on kuulutatud kunstiaastaks ning mille kulminatsioonina avatakse septembris 2005 KUMU ? uus kunstimuuseumi hoone. Sellega seotud tulevikuplaanide koostamisel tuleks juba praegu üle vaadata ürituste hulk ja rahanumbrid ning selgeks teha, kus need tulevad. Muuseumi avamine on küll ülitähtis sündmus, ent eesti kunstnikud tahavad ka ikka edasi elada ja luua, galeriid näitusetegevust jätkata. Suurte sündmuste tarbeks tuleks meil raha juba aegsasti reserveerida, et mitte täielikult halvata eesti igapäevast kunstielu.

Omaette probleem on maakondade, väikelinnade, asulate ja külade taotlused. Kogu riiki kattev kunstielu on tervitatav ja Euroopas tavapärane kultuurisituatsioon meilgi kujunemas. Samas on paljude väikelinnade ja maakohtade majanduslik olukord muutunud sedavõrd paremaks, et nad peaksid ka ise kunsti rohkem panustama. Kui linnake ehitab endale veekeskuse, kõnelemata spordihallist, kaubamajadest ja hotellidest, peaks ta olema võimeline ka üht galeriid ülal pidama ning kunstisündmusi peasponsorina finantseerima. Kunst on ju üks element sellest kultuuriruumist, mida raha sisse toov turist või jõukas kodanik kasutab. On selge, et seis, kus kunstisaal peab andma rohkem linnale kui tema linn temale, ei saa kaua kesta. Sihtkapitali rahakoti rauad avanevad selles uues olukorras ikkagi vaid siis, kui ka kohalik võim leiab kunstiprojekti tarvis ise vahendeid ning on selle peamine rahastaja. Nii nagu iga küla peab toitma oma kerjused, peab iga küla ka oma peod enda rahadega maha pidama ja mälestusmärgid oma kulul püsti ajama. Kultuurkapitalist saab edaspidi vaid mõne kunstiprojekti toetaja, et projektile kõrgemat kvaliteeti taotleda. On ebaloomulik, et üks kunstialdis paik korraldab rahvusvahelise kunstiürituse, reklaamides sellega eelkõige iseennast, aga panustab sellese ise vaid veerandi kogu kuludest, oodates Tallinnast ülejäänud kopsakat summat. Nii ebavõrdset mängu sihtkapital ei mängi ning tulevastes taotlustes mõelgem ka sellele.

3.

Taotluste suur hulk, viimane kord üle 230, on sihtkapitalile äärmiselt koormav, ent samas ka rõõmustav, kinnitades, et vaatamata kesisele rahastamisele, elab eesti kunst edasi, on aktiivne ja ruumiliselt üha laienev, mitmekesine ning erinevaid põlvkondi hõlmav. On heameel, et nende kõrval, kelle tööd on muuseumis, on hulk neid, kes end kunsti varakambritele oma heas usus vastandavad, taotledes aina kunsti uuenemist, mõned ägeda vormi või skandaaliga, mõned endasse süvenemisega. Kõik see on vajalik: hea keraamik, kes oma käsitööd ka turul müüb, on Eesti kunstikultuurile sama vajalik kui videokunstnik, kes o
ma kalli tehnika abil loodud teosega hõivab kogu näitusehalli ? nii nagu orkester vajab esimest viiulit ja timpanilööjat. Elav kunst on vertikaalne, horisontaalseks muutub ta alles muuseumis, seinale rivistatult. Meie kõigi ühine huvi on kunstile võimalikult soodsa kasvukeskkonna loomine, milleks on ellu kutsutud ka Kultuurkapital.

Kui mõni stipendiumist ilmajäänu minuga tänaval pahandab või lausa maha lüüa ähvardab, lohutan end ikka sellega, et homme on võib-olla hoopis tema andja ja mina taotleja. Sihtkapitali liikmeskond roteerub ja demokraatia toimib. Seepärast ei tee me oma otsuseid kergekäeliselt, aga ärgem taotlegem isegi stipendiume justkui möödaminnes, hea juhuse peale. Hea juhuse peale võib homme vihma sadada, aga ei midagi muud.

Edu ja ilusat ilma kõigile suvistele kunstiprojektidele!

,

Lisandusi kirjanduse sihtkapitali otsustele

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on viimastel aastatel saanud toetada paljusid vajalikke projekte. Vahel on isegi tundunud, et projektide konkurents ei ole küllalt tugev, mida ei saa hoopiski öelda loomestipendiumide konkurentsi kohta. Tore oleks tõsta kirjanikustipendiumide osakaalu, kuid vaevalt oleks lahenduseks kogu raha jaotamine loomestipendiumideks. Kui tuleb valida, kas paljudele ja üsna vähe või pisut vähematele, kuid natuke rohkem, siis on areng läinud pigem viimases suunas.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali igakordselt jaotatavad summad koosnevad kahest osast. Üks osa on otsustatud tavaliselt eelnevalt ja koosneb varem võetud kohustustest (loomestipendiumid, kirjandusajakirjade honorarifondide suurendamine, vahel üksikud sihtstipendiumid, mis eraldatakse osade kaupa ? näiteks otsustati toetada audioraamatute väljaandmist kahes osas). Teiseks tulevad iga kord läbivaatamisele laekunud uued taotlused. Rahasumma, mida jaotatakse, ei ole konstantne, vaid sõltub iga kord vastava kvartali laekumisest, erinevused võivad eri kvartalites osutuda üsna suureks. 2004. aasta II jaotuses jäi jaotatav raha pärast stipendiumideks jt. kohustuste täitmiseks vajaliku hulga mahaarvamist ligemale kümme korda väiksemaks küsitud toetustest. Seetõttu jäid mitmed projektid seekord rahata. Paljudel juhtudel arvas komisjon, et soov on põhjendatud, kuid vajalikku ettevõtmist ei ole hilja rahastada kolm kuud hiljem järgmisest jaotusest. Nii julgustab kirjanduse sihtkapital küsijaid esitama oma taotlus uuesti.

Samas juhib sihtkapital tähelepanu mõnele korduvale probleemile. Kahjuks ei saa kirjanduse sihtkapital rahastada projekte, mille vajalikkuses ei pruugi keegi kahelda, kuid mille toetamine ei ole kirjanduse sihtkapitali ülesanne (näit. sõnaraamatute koostamise taotlused või paikkonna kodulooga seotud projektid). Võimaluse korral on mõnedki taotlused suunatud teistele sihtkapitalidele, kuid paratamatult jäävad osa n.-ö. võimalustevahelisse ruumi.

Tõlketoetust küsides unustavad tõlkijad sageli lisada selgituse autoriõiguse lunastamise kohta. Ka ei toeta kirjanduse sihtkapital reeglina taotlusi, milles küsitakse toetust tõlkimiseks, lubades raamat seejärel ise kirjastada ? eelistatakse kokkulepet kirjastajaga, mis tähendab tõlke toimetamist ja annab teatud garantii raamatu kujundamise, aga ka müügi korraldamise osas. Samuti eelistatakse toetada juba valminud tõlkeid, mitte tõlkimise alustamist. Iga taotluse puhul (välja arvatud loomestipendiumid), eriti aga kirjastamistoetuste puhul tuleks lisada selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutatud eelarve, mis on alati oluliseks soovituseks. Niisamuti on teretulnud igasugune selgitav materjal, eelkõige muidugi käsikiri või selle osa. Sama kehtib ka paljudel juhtudel raamatu kujunduse kohta. Lasteraamatute puhul ongi tavaliselt esitatud ka illustratsioonide näiteid. Toetades loovisikuid ja kirjandusinstitutsioone, toetab ju kultuurkapital ka lugejat, aidates tasakaalustada mitte ainult raamatu hinda, vaid toetades head kirjandust ja kaunist raamatut.

Toetus sallivusele ja seksuaalsetele vabadustele on siin teisejärguline. On ju teada, et perversioonile leidub koht üldse vaid teatava korra repressioon, tingimustes ning sagedasti tekib mõnu, jouissance lacanlikus tähenduses, ?sealpool mõnuprintsiipi?. Laiaulatuslik seksuaalne vabastus ei tööta naudingu kättesaadavuse huvides, vaid täiesti võimalik, et ühtäkki hoopis vastupidi.

Ometi, siin nilbel maal, kus seksuaalsus on tähenduslikustatud eelkõige kui vibraatori-Vilbade ja ei-loe-raamatuid-jüride meesðovinistlik eneseusu alalhoidja, rikkuse ja jämelõualisuse kanalisatsioon, kus kiilanev ja vuntsidega mees eksponeerib avalikult oma power?it, võimet läbi trukkida oma tütrest nooremat nukukest ?, siin nilbel maal ei saa olla muud teed kui seksi avalik karnevaliseerimine. Mida tähendab mõiste ?pederast? eelmainitud vendade suus? Ikka seda, et ?mille peale sul pervert tõuseb, vaata, kuidas käitub mees?. Selliste vendade domineeritud ühiskonna pea on seksi suhtes nii kitsas mustas augus, et see tuleb sealt välja saada ja avalik karnevaliseerimine on siin kindlasti üks hea tee. Muidu ei kao vabal ajal ja hobina logisevat bemarit klopsivad kiilakad jorsid, kes tüdrukuile tissipiiksu tegemise staadiumist üle saades vaid juuste värvi ja rinna ümbermõõtu silmas peavad ning seda siis ilase naeratuse ja käe püksi ajamisega kostitavad.

Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli on avaldanud arvamust, et seksuaalsus ja religioossus on nii intiimsed asjad, et nende nimel tuleks kusagil äärelinnas, avaliku pilgu eest kõrval marssida, kui üldse marssida. Huvitav, miks seksparaad a la ?bemariga Hollywoodi ees? on meile niivõrd omaseks saanud, et me aktsepteerime seda avalikkuse kõigil tasandeil? Ühiskonna asju mõtestav ajakirjanik ei pea nõustuma ühiskonnateaduses tüdimuseni argumenteeritud loosungiga ?isiklik on poliitiline?, kuid kui ta juba sel teemal sõna võtab, siis võiks ju kursis olla ning suhestuda ja mitte positsioneeruda nagu punastav nõukaaegne perekonnaõpetuse õpetaja: ?Seks on väga intiimne asi?.

Loomulikult on seda paraadi vaja. Väga suur hulk karvase rinnaga ?tõelisi maskuliine? ei teagi, kui suur hulk neid kunstikriitikuid, telediktoreid ja muidu tublisid mehi, keda nende prouad seni imetlusega jälginud on, tegelikult omasugu ihalevad. Lugupeetud inimesed Eestis on pidanud targemaks oma seksuaalseid erinevusi seni varjata ja ühiskond suhtub teemasse paljuski üsna faðistlikult. Kust see sallivus tuleb, kui mitte ilmsiks tuleku läbi, et need nii toredad naabrid, staarid, klassikaaslased ?tegelikult sellised? on. Ja meil kõigil on oma klaassilm, valehambad, puujalg, täispuhutud rinnad või papist tuss, nagu kirjutas omal ajal Sylvia Plath.

Artiklis ?Klassitsismi tagasitulek? (Areen 29. VII) diagnoosib Linnar Priimägi klassitsistlike ilmingute tärkamist Euroopa kunstielus: ?Pärast ?moodsa kunsti? laine laugumist Euroopas kasvab, esiteks, niihästi klassikalise kui ka klassitsistliku kunstipärandi populaarsus, teiseks, kunstiteaduses taasärkab huvi klassikalise, teosekeskse kunstiteooria vastu, ja kolmandaks, tekib kunstiloomes uusi stiihilisi suundumusi, mis oma esteetilistes alustes kaugenevad modernismist ja lähenevad klassitsismile.?

Klassitsistlik pärand

Uute või taastärkavate suundumuste tuvastamine ja mõtestamine kunstimaailmas on provintslastele eriti väärtuslik ja ses mõttes tuleks Priimäe ettevõtmist kõrgelt hinnata. Ometi pole klassitsistliku kunstipärandi populaarsust õigustavaid väiteid just ohtrasti. Pärandi uusavastuse egiidi all räägitakse üksnes Saksamaal mõne aasta eest aset leidnud kunstisündmustest. München ja Berliin on suured kunstilinnad ja nende kunstielu tähtis, kuid mitte kogu Euroopa kunstielu määrav. Samuti igatsen ma Areeni lugejana teada saada, mispärast ei märgi teised, st. paljud samades linnades aset leidvad kunstisündmused tärkavaid trende kunstimaailmas. Mis mõttes on trendid Londoni, Pariisi, Madridi, Rooma jt. linnade kunstielus üldse tuvastatavad? Priimäe poolt märgitud klassitsistlik liikumine kunstielus võib osutuda marginaalseks, kui eeldada, et see keskendub eelkõige maalikunstile.

Klassitsism kunstiteaduses!

Priimägi väidab, et ?Klassitsism toob kunstiteaduse tagasi teose juurde, taastab esteetika kui teosekeskse kunstiteooria. XX sajandi teises pooles keskendus kunstiteadus ühekülgselt kunstipoliitikale ja kunsti sotsioloogiale.? Kuid sellele avaldusele ei järgne ühegi rõhutatult teosele keskenduva kunstiteadusliku voolu esindaja nimetamast. Priimägi osutab vaid ühele, Dana Arnoldi nn. uuele kunstiajaloo juhtteosele.

Rääkida klassitsistlikust kunstiteooriast on eriti eksitav siis, kui puudub õigustus teosekeskse lähenemise paaritamisele just terminiga ?klassikaline? või ?klassitsistlik?? Eitamata kunstielu seotust kunstiteooriaga, vajab vältimatult pikemalt seletust, kuidas saab klassitsism kui kunstielu nähtus (millega mõeldakse teatud reeglite kogumi printsiipe, iseäralikke teemasid ja kanoniseeritud autoreid) kaasa tuua muutusi kunstiteaduses ja selle teooriates? Mis on sellel kunsti sisulisi ja vormilisi tunnuseid käsitleval mõistel pistmist kunstiteaduslike paradigmadega? Mille tõttu on seda võimalik esitada ühe liikumise ilminguna?

Eelmise sajandi analüütilised kunstifilosoofid (eelkõige Monroe Beardsley) on osutanud romantismi esteetikale kui esteetikale, mis rääkis kunstiteose asemel kunstnike loomingupsühholoogiast. Esteetikat ei ole aga tarvis segi ajada kunstniku psühholoogilise sümptomaatika uurimisega. Kuigi seda laadi teooriat seostati romantismiga, ei ole teosele osutamist esteetikas küll kunagi klassikaliseks peetud. Kas kunstiteaduses on?

Milleks klassitsism?

On ilmne, et Priimägi mitte ei kirjelda kiretu pilguga kunstimaailmas aset leidvaid sündmusi, vaid osutab klassitsistlikele ilminguile kunstiteaduses ja kunstiloomes kui millelegi positiivsele. Missugused on siis need argumendid, mille pärast tuleks meil klassitsistlike tuulte puhumist kunstiteaduses Priimäe moodi tervitada? Ons siis midagi peale pelga fakti, et mõned kunstiteadlased ja kunstnikud on mitteklassitsismist väsinud?

Tundub, et ainus arvestatav asjaolu Priimäe silmis on kunstifilosoofiliselt kulunud õigustus, et a la teised teooriad (voolud, paradigmad) pole teost üldse tähele pannud, st. räägivad millestki muust kui kunstiteostest ja et XX sajandi teise poole kunstiteadus keskendus ühekülgselt kunstipoliitikale ja kunsti sotsioloogiale ning et klassitsism toob kunstiteaduse tagasi teose juurde, taastades nii teosekeskse kunstiteooria. Kuid miks peaks kunstiteadus olema eelkõige teosekeskne? Paistabki, et Priimäe kasutada on salapärane metakunstiteaduslik Archimedese punkt, millest lähtudes teosekeskne liikumine talle teistest kunstiteaduslikest lähenemisest eelistatum paistab.

Julgeksin teosekeskse lähenemise teoreetilises korrektsuses ja aprioorses kunstiteaduslikus väärtuses kahelda. Esiteks, ka eelnevalt nimetatud kunstiteaduslikel suundumustel on omad esilekerkimise põhjused ja õigustused. Ja nende seas ei mänginud kindlasti vähetähtsat rolli eelnenud teooriate liigne suunatus teosele. Kuigi Priimägi paistab eeldavat, et mitmekülgsus on kunstiteaduslik väärtus, ei kõrvalda ta kahtlust, et kunstiteaduse teosekeskne hoiak võiks osutuda ühekülgsuse ilminguks.

Esteetikud on ikka vaielnud, kas ja mis mõttes on maalikunstis kunstiteos samastatav füüsilise objektiga. Kirjanduse ja muusika puhul ei ole aga nn. füüsilise objekti hüpoteesiga (Wollheimi termin) mitte midagi peale hakata. Nende puhul on teose enesega kohtumine mõnes mõttes ülepea võimatu. Klassikalise muusika puhul saab teost esitada lugematu arv kordi. Teos on seega midagi etendusest erinevat ja eristatavat. Niisiis, isegi kui me eristame teoseid teoste ajaloost, kunstnike eluloost, teose vastuvõtu psühholoogiast, ei ole ikkagi selge, kus on teos kunstiobjektis. Kunstiteosed on kultuuri- ja mitte loodusnähtused või objektid. Seega, olles nii teravapilguline klassitsistlik esteetik kui tahes, ei saa kunsti olemust ega teose ontoloogilist lokalisatsiooni avastada nagu vee molekulaarstruktuuri. Lühidalt: ei ole kaugeltki selge, mille juurde või pigem kuhu siis kutsutakse, kui kutsutakse teose juurde.

Kolmandaks, ma ei ole sugugi kindel, et teosetsentrism üldse evib kiiduväärt normatiivseid tagajärgi. Võiks ju samavõrd uskuda, et tsentreeritud lähenemine teosele taasjuurutab kunstiteose fetiðeerimist, palistab teoste poetamist kunsti ?klassikalisse? locus?esse, kas külma eluvõõrusse muuseumimüüril või rikkuri seinale jõukurluse maitsemanifestiks. Teosele keskendumine kaldub teost eraldama ilma avaramast poliitilisest, ajaloolisest kultuurikontekstist. Tulemuseks on inimestest võõrandunud, lihtsalt ese, mis kuidagi enam ei kõnele.

Kus on esteetika?

Priimäe kolmikjaotuses, kuidas võib kunstist rääkida (maitseotsustus, kunstisotsioloogia, kunstiteadus), nimetatakse esteetikat pelgalt kunstiteaduses pruugitava keele nimetusena. Kuna esteetika olemasolus filosoofilise distsipliinina ei ole võimalik kahelda, võiks tahta teada vastust küsimusele, missuguse tunnetusliku kaalu võiks omistada esteetika otsustustele.

Kuid veelgi tähelepanuväärsem on, et Priimägi annab kunstisotsioloogiale ja kunstipsühholoogiale üksnes mingi esseistliku eelteaduse staatuse. Ma kaldun aga arvama, et see, kuidas sotsioloogia ja psühholoogia kunstist räägib, on vähegi tõsiseltvõetava käsitluse juures rohkem teadus, kui seda on kunstiteadus. Kuidagi sobimatu on mõtelda, et Berlyne, Arnheim, või Bourdieu oleksid mingid kunstiteaduse eelteadlased. Kui miski on esseistlik, siis eelkõige kunstiteadus, mitte aga kunstisotsioloogia või kunstipsühholoogia. Meie endi Boris Bernstein väitis, et just kunstiteaduslikule proosale on püsiomased mitmesugused kunstilised ambitsioonid (kujunduslikkus, emotsionaalsus). Erinevalt teistest teadustest säilib kunstiteaduses kunstiline karakteristika isegi väljaspool populariseerivat laadi kirjutisi, st. spetsialistidele määratud tõsiteaduslikes tekstides. Sellist kunstipära seletati uuritava aine spetsiifikaga, mis väljendab lipukirjas ?kaunist tuleb kaunilt kõnelda?. No aga kui kunst ei ole enam kaunis, mis mõtet siin kaunilt kõnelda!

Neomodernismi manifest

Magistrikraadiga kunstnikust esteetik Armando Bayraktari ja Kanada päritoluga kunstnik André Durand sõnastasid 2001. aastal ?Neomodernismi manifestis? 17 kriteeriumi, millest Priimäe arvates terve rida lähendab ?neomodernismi? klassitsismile. Priimägi ei ütle, millised neist manifestis sisalduvatest kriteeriumidest selliste lähendaj
atena toimivad. Kuigi Bayraktari ega Durand ei ole minu teada kusagil oma loominguga seostanud klassitsismi mõistet, osutavad mitmed kriteeriumid klassitsismile. Iga elemendi õigustatus seisneb tema seoses tervikteosega: vormi lihtsus, alasti figuuri olulisus, perspektiivi ja sügavuse rõhutamine jne. Manifestiidioom on sageli kõrgendatult obskuurne, nii jäävad neomodernismi manifesti mõnedki punktid arusaamatuks. Kuid mõned manifesti kriteeriumid ei ole vastuolus paljude ebaklassitsistlike vooludega ning rakenduvad kindlasti ka suuremale hulgale teostele, kui manifesti lõpus osutatud. Mõned neomodernismi kriteeriumid on aga selgelt ebaklassitsistlikud. Klassitsistlikku kunsti on ikka seostatud moraliseerimise ja õpetuslikkusega, poliitilises mõttes patriotismiga ning ühiskonna primaarsuse rõhutamisega üksikisiku üle. Need tunnused on aga suhteliselt sobimatud neomodernismi manifesti 5. ja 6. kriteeriumiga, mille kohaselt on neomodernistlik hoiak religioosse ja poliitilise ainestiku suhtes pigem erapooletu ja filosoofiline; neomodernistlik kunst ei ole mõeldud usu kinnitamiseks ega propagandaks.

?Looduse poolest? liberaali õnneks ei koorma põhjuslikkus, reaalsustaju ja (ajaloo)mälu. Tema enesetunde ja maailmakirjelduse alus on sekretoorne, meenutab ?mõtteviisilt? kana, kellel parajasti rasvane vihmauss silme ees vingerdab: sellele ta keskendub, seda ta nokib, lähtudes omaenese hormonaalsüsteemi signaalidest. Sellist sekretoorset liberalismi on palju, sest kehakeemiatki esineb rohkesti, eriti tormilisel ja tasakaalustamata kujul murdeeas.

Innustudes peamiselt omaenese keha meeldivatest ja ebameeldivatest mulksudest, saab verisulis ?liberaal? asjade ja nähtuste vahel valitsevatest seostest teadlikuks vaid siis, kui need otse todasama mulksumisprotsessi pärsivad. Tõelus eksisteerib liberaali jaoks meeldivate ja vaenulike, atraktiivsete ja mitteatraktiivsete fragmentidena. Neid ta ?avastab? ja hindabki ? ikka vahetu nahatunde põhjal.

Loen näiteks, kuidas üks moodne briti kirjanik iseenda ?lesbilise loomuse? avastas. ?Avastusel? on eellugu: äärmuslikult usklik perekond, tabud ja keelud. Siit on seoseid ja lugu aimata: traumaatiline keskkond, murdeealise loomulik protest, kujuneva seksuaalsuse kanaliseerumine ?lubatud? religioosse taustaga ?õesuhtes?, toimunu õilistamine loomingus. Liberaalne mõtlemine lubab omaenese instinkte käsitleda kontekstiväliselt, ?ajaloota?, ilmutusena või ?loomusena?.

Ometi jääb sisemulksudest liberaalse identiteedi kujunemiseks väheks. Hädasti on vaja ka mingit välist toetuspunkti, milleta ?loodusliku? liberaali minapilt jääks vedelaks või hägusaks. Appi tuleb vana hea vaenlasekuju. Mida räigem on kurjami pilt, seda vägevam on kehakeemia, seda võimsam on individuatsioon. Rohkem kui mingi muu ideoloogia vajab ?kehakeemiline? liberaal eredat vaenlasekuju. Seepärast erutavadki teda otsesignaalid, lõpetatud tähendused ja visuaalsus kui selline: etendamine ja butafooria, märgid ja etiketid, pakendid ja univormid, paraadid ja maskimängud. Neis on kõik liberalistlikku identiteeti tagavad impulsid ja tähendused, eriti vaenlase kuju, ?korraga? antud ja puust ning punaseks värvitud.

Ainus, mis võib ?sekretoorset? liberalismi murendada, on see, kui liberaal lihtsalt suureks kasvab? Siis on võimalik ainevahetuse tasakaalustumine. Vahetu minatunde, eufooria ja noru, kehakeemia ja meeldivate ning ebameeldivate märkide-sümbolite asemel võib suureks kasvanud liberaal ajaloolist ja sotsiaalset aegruumi aduma hakata. Tasapisi võib tulla arusaam, et asjadel on põhjus, isegi kui see on keerukas ja varjatud. Et märgil ja inimeselgi on ?ajalugu?. Ja et tegelikult ?kuulubki? iga surelik kusagile ? ning seda ahistavat fakti tuleks kuidagi positiivselt mõtestada, mitte ignoreerida. Surivoodil või isegi varem avastab ?looduse poolest? liberaal, et isegi kehal ja selle keemial on peale alguse ka lõpp. Ja et üleüldse tuleb too ?ainuomand? ja vaba tahte instrument tagasi anda, kuhu vaja.

Muidugi on liberalismi kirjeldatud looduslik vorm vaid üks selle juhtiva õpetuse modifikatsioone. Leidub märksa vintskemaid, mis jäävad alles ka pärast pikka murdeiga. Neistki on head ja huvitavat kõnelda.

ISEA kontekstis on mõneti teist laadi para-doks, et uute meediarakenduste teke lähtub just samadest eeldustest või on pigem nende eelduste üks kõige võimsamaid apoteoose. Pidev uute väljendusvahendite ja -võimaluste otsing viib uue meedia ja kunsti kokku ning teeb neist tänuväärsed partnerid.

Kõige huvitavam antud suhte puhul on aga see ?paradigmaatiline muutus?, mis uue meedia tööstusliku arendamise osas on viimastel aegadel aset leidmas. Et uued meediatehnoloogiad ei ole kunstnikele enam lihtsalt nii-öelda etteantus, midagi, mis tekib neist sõltumatult ja mille kunstnikud seejärel lihtsalt uutmoodi kasutusele võetavad. Midagi, mis sünnib modernistlikule progressi-protokollile omaselt determineeritult läbi tehnoloogilis-majanduslike jõudude tulevärgi ning millega ühiskond, kultuur ja kunstid peavad end seejärel võimalustekohaselt mugandama. Selle asemel, võib-olla esimest korda kõrgtehnoloogilise meedia osas, on digitaalsete meediavahendite arendamisse vähem või rohkem kaasatud kõige mitmekesisem valik subkultuure ning, mis antud kontekstis peaasi, avangardseid kultuuri- ja kunstiliikumisi. See ongi ehk peamine tõdemus, millega võiks kokku võtta ISEA konverentside poole.

Konverentside alateemad ?Avatud kood kui kultuur?, ?Juhtmevaba kogemus? või ?Kantav kogemus? viitavad kõik äratundmisele, et arvutipõhise meedia osas on põhjust rääkida kultuurist ning kogemusest, mille sõnastamise ning kujundamise osas on just kunstnikel ning humanitaar- ja ühiskonnateadustel üht-teist kaasa rääkida. Digitaalmeedia eneserefleksioonisasendubagatehnoloogiline determinism tasapisi kultuuriteooria või muude humaansete, näiteks kognitiivse või sotsiaalpsühholoogia parimatest traditsioonidest pärit diskursustega.

Kuid mitte alati ei ole see nii olnud. Päris kinokunsti sünnivalude ajastul oli veel ehk võimalik, et Johannes Pääsukese moodi mehed käisid, filmikaameraõlal, mööda maad ringi ning nende tollased eksperimendid moodustasidki kogu tollase kinoinstitutsiooni. Kuid üsna peatselt kasvas kinomeedium sedavõrd raha- ja tehnikanõudlikuks, et tee selle tüürpoordi juurde kadus eksperimenteerimisaltil avangardil päris pikkadeks aastakümneteks. Ka arvutipõhist meediumi arendati esiotsa üsna samasuguse mudeli alusel: esimeste protokollide ja kasutajaliideste arendamine käis peentes ja salastatud Pentagoni, Xeroxi või Apple?i laborites, kuhu oli juurdepääs vaid tollasel inseneriteaduslikul eliidil. Ja kuigi Interneti tekkides oli õhkkond ses osas juba valdavalt optimistlik ning lauldi usinalt halleluujat veebi egalitaarsele iseloomule ja kõigi poolt mõjutatavusele, siis vaid veidi hiljem oli juba olemas vägev Interneti-mull. See läks peatselt küll väidetavalt katki, kuid metafoorina viitab see ikkagi, et vaid pooledekaadise eksistentsi käigus oli veebimeediumil tekkinud oma tööstuslik tuum ning skeptilisemate hinnangute järgi oli see kujunemas peamiseks agendiks, mis antud meediumi arengut suunas.

Ometi, just mulli lõhkemist võib siiski pidada teatud kokkuleppeliseks teetähiseks, mis viitab paradigma muutusele ka tööstuses endas. Veebidisaini arengu uurijad on toonud välja, kuidas üheks mulli lõhkemise kaasnähuks oli ka vahepeal tekkinud suurte veebidisaini agentuuride häving ? sest suurtellijate jaoks olid nende nõutud hinnad ühtäkki liiga kõrged, kuid pakutavad lahendused juba liiga kanoonilised. Globaalsed tellijad, näiteks Nike või Sony, avastasid, et pöördudes ükshaaval väiksemate võimalike firmade,tihtivaidpaarist-kolmest andest koosnevate rühmituste poole, on tulemuseks hoopis värskemad ja innovatiivsemad lahendused.

Sarnane on ka viis, kuidas oma dünaamilise pildikeele (Flash) võimalusi arendab näiteks kaasajal Macromedia: peaasjalikult lihtsalt veebis ringi surfidesjaotsidessealtinnovatiivsemaidlahendusi, mida kasutajad Flashi vabalt kasutada olevat koodi väänates leiutanud on. Kui lahendus seda väärt arvatakse olevat, liidetakse see keskkontorite poolt juba Flashi valmisarsenali nimistusse. Ehk lihtsalt öeldes: pärast selliseid kogemusi nagu tsentraalselt pealesunnitud WAPi altminek ning SMSi-põhiste teenuste sünd päris rohujuuretasandil, tegelevad uue meedia töösturid ennekõike uute toodete sobitamisega juba olemas kultuuri- ja käitumismustritesse. Ning on seejuures tänulikud igasuguse informatsioonikillu eest, mille abil neid mustreid tundma õppida. Põnev on aga see, et mitmesuguste humanitaar- ja sotsiaalteaduste kõrval on ka kunstid aina enam anga?eeritud seda sorti teabe tekkimisse.

Seda põhjusel, et kunstid uurivad keskkonna eksperimentaalsest ümberkujundamisest saada-vat elamust. Tehnoloogiliste vidinatega mängivad performance?id võivad näiteks sünnitada ootamatut äratundmist (näiteks juhtmevaba) tehnika tähendusest ruumile ning argikäitumisele. Moekunstnike kriitilised eksperimendid tehnoloogiaga muudetavate keha ja identiteedi vahekordade kujundamisel pakuvad aga juba praegu uusi ideid peavoolulisele high-tech-rõivatööstusele.

Või võtkem näiteks Helsingi konverentsil esinenud sotsioloogiadoktor Nina Wakeford, kelle kõige aktuaalsemaks uurimisprojektiks on mobiilsete tehnoloogiate kasutajate käitumismustrite uurimine ühistranspordis mittesekkuva etnograafilise vaatluse abil. Pole kahtlust, et tegu on uurimusega, mille tulemustest on tekkiv mobiilse meedia ?sisutööstus? juba ette äärmiselt huvitatud. Ning miks mitte ei võiks Wakefordi uuringuraporteid uurida ka pikalt nn m-pileti ühistranspordis juurutamisega hädas olnud Tallinna linnavalitsus.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et võib-olla oleme me tunnistajaks üsna ainulaadsele situatsioonile, kus kõrgtehnoloogiline meedium areneb mainstream?i ja kriitiliste subkultuuride, tuuma ja perifeeria teadliku koostöö tulemusel, sõltudes seejuures otseselt nii perifeerias sündinud innovatsioonist kui ka sealsamas võrsuvast, antud sünnimehhanisme kirjeldavast metatekstist. Teadlikkust ja enesekindlust, et see just nii on, väljendasid üsna ilmselt ka ISEA konverentside rõhuasetused, alates juba mainitud otsingutest nii ?kantava? kui ?juhtmevaba? kogemuse osas ning lõpetades ?avatud koodi kultuuri? kui teatud perifeerse resistance?i rolli sõnastamiskatsetega.

Kuid võib-olla isegi keskse tähtsusega oli selle kõige kõrval alateema nimega ?Uue ajalugu?. Tegu on alles viimastel aastatel tekkinud paradigmaga, mis uurib paljuski Foucault?lt laenatud mõistelise aparatuuriga ?uue meedia arheoloogiat? ? tänaste digitaalmeedia rakenduste tekkelugu ning selle protsessi kultuurilisi mõjutajaid. Tegu on seni ehk kõige jõulisema ning akadeemiliselt ?distsiplineerunud? katsega kummutada antud valdkonnas seni domineerinud tehnoloogiakeskne diskurss ning otsida ükshaaval välja kõik need väiksed perifeersed kultuurilised mõjutajad, varasemad konventsioonid, koodid ja formaadid, mis on uuele meediale andnud tema tänase näo.

Mõistagi on selline ?arheoloogia? paljuski nn humanistliku traditsiooni enesekohane jutustus, kuid eks oma ajalugu tuleb ju ikka ise kirjutada ning pole kahtlust, et kunsti-institutsioon tegi selleks ISEA-l äärmiselt jõulise ja organiseeritud katse. Jääb vaid loota, et see teoreetiline kogupauk jätab ka kohalikku, vahest ehk liigagi positivistlikust vaimust kantud Interneti ja uute meediatehnoloogiate alasesse diskussiooni vähemalt mingigi jälje. Sest meedia on vähemalt niisama palju kultuur kui tehnoloogia ning selle oma lokaalse uue meedia kultuuri uurimisega on meil ehk just paras aeg algust teha.