ühismeedia

Püüdsin kord ühelt muusikateoreetikult välja uurida, kuidas ta defineerib autentsuse mõistet (Schönbergi dodekafoonia ja modernistliku esteetika kontekstis). Sama lugu! Ei tahtnud professor sugugi armastatud ülimõistesse süveneda. Vist kartis, et too laguneb ära. Jälle hirm! Kuigi pole põhjust. Me teame ju, et eristusvõime on juba rakul ja bakterilgi. Et jumalikult kaunis matemaatiline korrapära ümbritseb meid liblika tiivamustris ja silma võrkkestas, aatomis ja universumis. Järeldus lausa pakub end: kontrollitud eritlusel põhinev dodekafoonia on kooskõlas eluslooduse ehituse ja kõige üldisema tunnetuskogemusega.

Sügavusestki saab kenasti kõnelda. Selle mõiste aluseks on ruumiline mõtlemine, struktureerimise ja suhestamise võime. Ruumiillusioonid (sügavus, taust ja reljeef, üleval ja all) on muusikataju tõsiasjad. Ruumilise ja hierarhilisena tajutakse enamikku sotsiaalseid ja kultuurilisi nähtusi. Ka ?erapooletu? modernistlik struktuuri mõiste lubab kõnelda süva- ja pindstruktuurist. On semiootiline ruumilisus: silmanähtav märk ja ?sügavuses? peituv, liikuv, invariantne tähendus. On ?vana? metafüüsiline, religioosse taustaga sügavuse-idee, mille isaautoriteet ilmselt hirmutabki inimesi kõige enam…

Mõni häda ?sügavuse?-taoliste mahukate, metafoorsete üldmõistetega on. Pole neil lõhna ega maitset, ei ole neid näha ega kuulda. Me teame, mis on taburet ja dressid, maakera ja mööbel. Aga sügavus, mida ei saa meetriga mõõta? Või teised väidetavalt eksisteerivad asjad nagu harmoonia, ilu, demokraatia, moraal? Kõige hullem ongi, et üldmõiste läheb alati pankrotti, kui seda ?eluga? võrrelda. Lihtsalt ei ole võimalik seda tuvastada ja kõik. See kõik traumeerib inimesi. ?Kuradi professorid,? ütlevadki mõned udutajate kohta ja saadavad kuhu vaja.

Ehk on täna, pärast integratsiooni (M. Lõhmus), uusi, paremaid sõnu, millega inimesi hirmutamata kultuuri kirjeldada? Mõned meenuvad: vötame mönuga, kuul, fäntästik, tðill, glamuur jne. Näivad tõesti inimsõbralikud, kirjeldavad meeldivaid seisundeid ja aistinguid. Aga paljunda ja levita neid sajas ja tuhandes kanalis ? äratavad needki hirmu ja õudu. Võib isegi küsida, kas mingit sügavuse-juttu üldse kostabki kommertsretoorika kõminast, mida valitsevad anglitsismidest kubisev argikeel, sektantlik subkultuurne sõnavara ja populaarkultuuri mütoloogiad?

Näib, et Sõna ise on ilmsüütu. Mõned kuluvad, kaotavad jõu. Mõned võtavad inimese üle võimu. Jõu saavad nad aga alati inimeselt endalt ? tema hirmust või armastusest. Igal tõsiusklikul subkultuuril, igal sektil on omad ülimõisted ja ülitekstid, mõni ilus lugu liblikatest ja universumist või suurest mõnust, mida ei analüüsita, vaid millega üksnes tõlgendatakse teisi, ?alamaid? tekste. Eks igas ole oma tõde ka. Et see tõde üle pea ei kasvaks, tasubki sõnu aeg-ajalt välja vahetada ja remontida. Arukas on vahel ?sügavusest? ?pinnale? tulla, et näha, mis seal ka on. Ja vastupidi: mõnikord tasub sukelduda, et uurida, mis toimub seal, kuhu silm ei näe.

Kui mingi sõna ees on hirm? Elementaarne, Watson. Ava uks, süüta tuli. Siis näed, et pole hullu midagi. Sõna on nagu tuba. Seal on kandvad seinad, lagi ja põrand. Uksest saab sisse ja välja. Võib seal olla ka mingi vana kummut, mis seinale jubeda varju heidab. Üldiselt on keskel tühi koht, selle võid täita, millega soovid. Ka hirmuga, kui tahad või oled harjunud. See, et võid, on kultuuri imelisim omadus.

Austatud pidulised! Täna on meil põhjust olla kahekordselt rõõmsad. Esiteks seetõttu, et taas kõneleb olemine eesti keeli, on ilmunud järjekordne teetähis Martin Heideggeri mõtteteelt. Kuid meile pole vähem tähtis see, et ümmarguse teetähiseni on jõudnud selle raamatu tõlkija, kes meie, üliõpilaste jaoks pole sugugi üksnes tõlkija. Hoolimata M. Heideggeri viibetest, et tõlkimine on alati ka tõlgitsemine, millega kõnealune tõlkija otsustavalt nõustub, peetakse tõlkijaid ometi sageli üksnes mõtlejate abimeesteks, filosoofia teenriteks. Meile on Ülo Matjus ennekõike armastatud õpetaja ja teejuht ? kuid mitte selline, kes noori mõtlejahakatisi Heraklesena mõnele käidud rajale tõukaks. Pigem istub Matjus Herakleitosena teelahkmel, viibates sealt meile vaheteo vajalikkust oma mõttetee leidmiseks. Sestap olgu lubatud, et minu tänases pidukõnes Heidegger tagaplaanile jääb ning kilbile tõstetakse Matjus kunstitõlgitsejana. Seda vaatamata sellele, et kõnealune ise on ütelnud ühe konverentsi korraldamise käigus: Heidegger ei saa kunagi olla sekundaarne!

Null, mis tähistab täitunud aastakümmet Ülo Matjuse elus, on samas ka ringjoon, millel on Herakleitose järgi algus ja lõpp seesama. Tahtmata vihjata, nagu oleks Matjuse viljakas mõttetee selle nulli tõttu lõpule jõudmas, võtaksin järgnevalt kokku mõned peatuspunktid tema kunsti tõlgitsemise rajalt. Tegu on minupoolse pealiskaudse ja vägivaldse rekonstruktsiooniga teemal: Ülo Matjus teel kunsti algupära poole. Martin Heideggeri ?Kunstiteose algupära? järelsõnas lausub Matjus, et hoidub teadlikult Heideggeri teose sisulisest tõlgitsemisest, piirdudes tõlgitseva tõlkimisega.* Meie, noored, tunnemegi vahetult Ülo Matjust kui fenomenoloogilise mõtlemise jüngrit, Husserli ja Heideggeri üle loengute pidajat, kes trükisõnas kirjutab eelkõige Heideggeri tõlkimisest, ka filosoofiale loomuomasest võimutusest* , aga mitte kunstist. Matjuse tihedam side kunsti ja esteetikaga näib olevat vaid eesti filoloogide esteetikaloeng, mis on saanud kümne aastaga tudengite hulgas tuntuks ja ka kardetuks. Võibki näida, et ?Kunstiteose algupära? on tõlgitud eesti keelde ikka üksnes Heideggeri pärast, mitte kunsti pärast. Kuid ?Kunstiteose algupära? järelsõna pealkiri ?Esteetika ületamisest? annab märku ? olgugi et ka see pealkiri on Heideggerilt laenatud ? ka Ü. Matjuse enda hädatarvidusest. Kui pöörame pilgu minevikku, siis näeme, et Matjus on tegelenud väga intensiivselt kunsti mõistmise ja määratlemise küsimustega. Meenutatagu kas või kandidaadiväitekirja 1975. aastast ?Intentsionaalsuse probleem Roman Ingardeni esteetikas? või siis teaduslikku tööd 1974. aastast ?Kunsti spetsiifika mõistmisest keskaja filosoofias?.*

Kui võtate vaevaks minna teadusraamatukogu bibliograafia osakonda, siis leiate, et Matjus on aastakümnete vältel asunud sageli kahekõnesse mitmesuguste kunstiteostega ? nii luulega, filmiga kui ka kujutava kunstiga.* Paljud neist tõlgitsustest leiduvad nüüd ka teoses ?Kõrb kasvab?.

Lisaks kõigele sellele on Ülo Matjus 70ndatel-80ndatel aastatel tõstatanud kirjasõnas korduvalt küsimuse kunsti kui sellise järele ? ja juba siis kunsti enese järele. Esteetika ületamine algab palju varem kui Heidegger eesti keelde jõuab. Lugesin neid aastakümnetetaguseid artikleid kartusega, kas tuleb mulgi õppida n.-ö. ridade vahelt lugemist, leidmaks Matjuse sõnumit kohustuslike parteifilosoofia tsitaatide rägastikust2. Kuid julgen kinnitada, et säärast hermeneutikat mul rakendada ei tulnud, Matjuse poolt öeldav paistab reljeefselt silma.

Juba 1970. aasta Loomingus nr. 2, arvustades Leonid Stolovitði esteetikaraamatut, kiidab Matjus küll autori käsitust kunstist ühiskondliku nähtusena, kuid lisab ka, et samas ?ammutab kunst võimalusi transtsendentsest võimaluste maailmast, sellest maailmast, mis sisaldub loojas, kunstnikus?? (lk. 53)*. Matjus ei rahuldu kunsti gnoseoloogilise funktsiooniga, rõhutades, et tollal fetiðeeritud peegeldusteooria kõrvale peab jääma koht ka loovuse jaoks (lk. 54).

Aasta hiljem, 1971. aasta Loomingus nr. 8 kirjutab Matjus artikli pealkirjaga ?Üks ja ainus kunst?*, kus jätkab poleemikat säärase lähenemisega, mis näeb kunsti vaid vahendina ühiskonna jaoks. Ta heidab Sokratese kombel üldsusele ette, et üha kõneldakse kunstist ja kunstinähtustest, kuid ei osata kunsti kunstina määratleda. ?Võib eluaja tegelda kunstiga, teadmata, mis on kunst? (lk. 60). ?Mida sügavamalt teatakse, mis on kunst iseendana, seda enam muutub ta ka kunstiks ühiskonna jaoks? (lk. 62). Kõnealuses artiklis teeb Matjus ettepaneku määratleda kunsti ennast, An sich ? tõsi küll, veel Hegeli dialektika abil (vt. lk. 61). Kuid otsustav on Matjuse vahetegu küsimuste vahel ?mis on kunst? ? ja ?mis on kunst kellegi jaoks?? Eristub kunsti ontoloogiline aspekt väärtuselise, praktilise, utilitaarse kõrval. Kunsti olemus ei ole kunsti funktsioneerimine, Matjus kirjutab veel: ?Nõnda on ka kunstil kui oleval oma eesmärk, ta on iseenda eesmärk, nagu ta on ühtlasi iseenda vahend? (lk. 63). Kas kumab siit juba intentsioon, et olev, mis ei viita kohemaid kasutusseostele teiste olevate kõrval, saab meid juhtida olemise juurde?

Mulle tundub, et vaadeldud artiklis nagu ka 1980. aastal kirjutatus ?Küsitavaks kunst?* üritatakse kunsti määratleda veel metafüüsiliselt, ehk ka esteetiliselt, Hegeli ja Kanti varal. Kuid võimsalt tungib esile Matjuse soov vahet teha, fenomenoloogiline tõmme kunsti enese poole, soov jätta maha kunsti ühiskondlik-funktsionaalne kest. See taotlus ei olnud julge mitte üksnes omas ajas, kus inimene oli määratletud vulgaarselt ühiskondliku olendina ning kõik teda ümbritsevad nähtused pidid kandma selget ühiskondlikku pitserit. Selline üleskutse tundub veel julgemana ja ajakohatumana täna, kus postmodernsel pilgaril tundub mõeldamatuna, et miski võiks olla iseenesest, mitte nautlevate inimeste lõbujanu tarvis. Võrdleksin Matjuse häält selles kaoses veel kord Sokratesega, kes kutsub meid üles mõtlema mõistete algupäraste tähenduste peale ning samas manitseb mõõdukusele, hea daimon?i äratundmisele oma hinges.

Kui eelnenud artiklid olid kõigele vaatamata metafüüsika võimuväljas liikuvad sokraatilised katsed kunsti määratleda, siis lõplikult tõukub Matjus esteetikast 1984. aasta Loomingus nr. 5 ilmunud artiklis ?Esseelikke lisandusi kunsti ja kunsti ümbruse mõistmiseks?*.

Seal distantseerub Matjus nii meelelahutusest ? mis oma funktsionaalsuse tõttu ei saa kunagi ülenduda kunstiks endaks ? kui ka ülepea professionaalsest kunstist. Mõlemat iseloomustab tehtavus, teadlik ilusa, esteetilise (või siis meeli lahutava) valmistamine. See aga, mida Matjus otsib ja mis võiks olla kunsti algupära, sünnib teispool tehtavust, teispool meistri valitsemist aine üle. Päristise kunsti puhul tuleb välja midagi muud kui taheti (vt. lk. 126 jj.).

Mis see on, mis enam ei tundu kunsti ja luulena? Ma ei tea ? vastab Matjus (lk. 128). Ja see kimbatus ütleb lahti kunsti esteetilisest määratlusest, näidates teed kunstiteose algupära poole. Pole juhuslik, et just kõnealuses artiklis viidatakse esmakordselt ka Heideggerile. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi Matjus on jätnud maha metafüüsilise skematismi ja ärgitab ka tudengeid mõtlemise ?asja enda? järele küsima, ei ole tema ärgitustes ?isemõtlejalikku? suvalisust, vaid ülim täpsus ja hool asja enda suhtes. Selles täpsuses ja läbikaalutud töös on suurim eeskuju meie, tema õpilaste jaoks. Eelpool kõne all olnud arvustuses 1970. aastast teeb Matjus viite Leninile, mida pole põhjust ka täna häbeneda: ?? kommunistlik töö, töö tuleviku ühiskonnas rahuldab täielikult esteetilise suhtumise (siin: töösse suhtumise) üht tähtsamat komponenti ja nõuet ? omakasupüüdmatust, mida teatavasti rõhutas juba Immanuel Kant? (lk. 52).

Just säärast omakasupüüdmatut tööd teeb meie räigelt kasuistlikul ajal asja enese huvides Ülo Matjus. Näib, nagu ole
ks ta kui mitte kommunistliku-utoopilise kogukonna, siis vähemalt Platoni utoopilise filosoofide kogukonna liige. Mäletatavasti tõstis Platon oma utoopias küll filosoofid valitsejateks, kuid rõhutas sealjuures nende täieliku loobumise vajalikkust isiklikest ambitsioonidest. Meil, noortel ja püsimatutel, on Ülo Matjuselt veel palju säärast omakasupüüdmatust õppida.

1 Kahe aasta eest oli kõne eesmärgiks õnnitlemise kõrval ka Ülo Matjuse kunstikäsituse tutvustamine eriti just nooremaid tudengeid silmas pidades. Ehk kõlbab toona kõneldu ka esmaseks juhatuseks Matjuse raamatu ?Kõrb kasvab?. (Ilmamaa, 2004) juurde – enamat ei saa napist kõnest oodata. Kõ-neldut ei ole sisuliselt muudetud, lisatud on vaid viiteid.

2 Säärane kartus ei pärinenud mitte ?nõukogude filosoofia? lugemisest, vaid Eero Loone artiklist ?Eesti filosoofia eesti kultuuris pärast II maailmasõda? (EESTI FILOSOOFIA: mis see on? Tallinn, 2002, lk. 15 – 42).

* Need artiklid on kättesaadavad ka raamatus ?Kõrb kasvab?.

Prof. Mittelstrass, te olete teinud hiilgavat akadeemilist karjääri ning olete aktiivne mitmetes akadeemilistes ning teaduslikes organisatsioonides. Kõige seast, mida te teete ning kus osalete, torkab silma üks eriti tähelepanuväärne ja huvitav institutsioon: 2002. aastast olete Londonis asuva Academia Europaea president. Milles seisneb selle organisatsiooni tegevus ning millised on sealjuures teie ülesanded?

Akadeemia loodi aastal 1988 Euroopa teadusministrite ja Londonis asuva Royal Society poolt. Organisatsiooni sooviks on tuua kuuldavale euroopa teadlaste hääl, ka teaduspoliitilistes küsimustes. Praegu on akadeemial umbes 2000 liiget kõikidest Euroopa riikidest, osalt ka väljastpoolt Euroopat. Minu ülesanne on eelkõige akadeemia teadusliku ja teaduspoliitilise tegevuse arendamine, selleks vajalike rahaliste vahendite muretsemine, samuti akadeemia esindamine.

Esimesed saksakeelsed ülikoolid loodi Prahas 1348 Karl IV poolt, Viinis 1365. aastal ja vanima ülikoolina tänase Saksamaa pinnal Heidelbergi ülikool 1386. Praegu on Saksamaal kokku 359 kõrgkooli, ühtekokku 1 939 233 üliõpilasega, sealhulgas 99 ülikooli ühtekokku 1 370 436 üliõpilasega.

Konstanzi ülikool oli esimene moodne ja kompaktne campus?e tüüpi ülikool Lõuna-Saksamaal. 1965. aastal arendati välja reformülikooli kava, kus visandati uudsed õppe, õpetamise ning teadustöö vormid. Instituutide asemele rajati õppe- ja teadustöö üksustena valdkonnad, sisse seati tsentraliseeritud haldussüsteem, ühtsed tehnika-, arvuti- ja keeleõppekeskused, loodi uutmoodi omavalitsus. Uue mõtte väljendusena loodi ka kõikide teaduskondade jaoks mõeldud raamatukogu, kus kõik raamatud on avariiulitel. Algusest peale planeeriti ülikooli elu- ja töökeskkonnana, kus õppetöö ja teaduse uued vormid ka arhitektuuriliselt väljenduvad: minimaalsed vahemaad, väiksemate seminariruumide eelistamine suurtele loengusaalidele, õppe- ja puhkeruumide vaheldumine, julge kaasaegne arhitektuur nii interjööris kui ka eksterjööris, mis koondus nimetuse alla ?Kunst am Bau?.

Prof. Mittelstrass, olete peaaegu algusest peale töötanud reformülikoolina tuntud Konstanzi ülikoolis. Mis oli üldisemalt ülikoolireformi eesmärgiks Konstanzis?

Reform algas juba ülikooli asutamisega. See tähendab, et ülikooli hakati rajama algusest peale sellisel viisil, mis oli ebaharilik ning kandis kogu ulatuses reformide ideed. Nii polnud Konstanzis algusest peale instituute: erialade koostöö edendamiseks loodi kohe alguses valdkonnastruktuur. See oli reformi väga õnnestunud osa. Edasi kuulub reformülikooli omapära hulka tugev ülikooli juhatus, kesksed komiteed, näiteks üks komitee õppetöö, teine teadustegevuse jaoks. Nõnda pole rahalised vahendid seotud mitte üksikute osakondadega, vaid on ülikoolisisese konkurentsi otsustada. Need kaks reformi said määravaks juba ülikooli algusaastail. Valdkonnastruktuur väldib liiga kitsast erialast institutsionaliseeritust ja loob suurema paindlikkuse. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et institutsioonid järgiksid teaduslikke arenguid ja mitte vastupidi. Nõnda võivad kujuneda pikaajalised interdistsiplinaarsed ainetevahelised rõhuasetused, ilma et selleks peaks muutma institutsioonide struktuuri. See oleks igale ülikoolile eeliseks.

Kui suurel määral viidi ülikoolireform läbi teistes Saksa ülikoolides?

Siin puudus ühtne joon. Paljud ülikoolid on ikka ja jälle tegelenud reformiküsimustega, eriti silmas pidades struktuurireforme. Tulemus on väga erinev, mitte ainult liidumaade, vaid ka ühe liidumaa ülikoolide vahel. Laiaulatuslikke üldisi reforme paljude üksikürituste kõrval olnud pole. Kõikjal, kus reformid toimusid, oli tulemus väga erinev. Tagajärg on, et kogu Saksa ülikoolisüsteem on muutunud mitteülevaatlikuks.

Ülikoolireformi oluline moment oli ka haldusreform, näit. Konstanzis loodi ka ülikooli nõukogu, midagi kuratooriumi-laadset. Mis on selle institutsiooni funktsioon?

See on reformi uuem areng. Kõigil Baden-Württembergi, aga ka teiste liidumaade ülikoolidel on nüüd nn. ülikooli nõukogu, millel on põhimõtteliselt kuratooriumi funktsioon. Kuratooriumi põhiülesanne on ülikoolide nõustamine arenguplaanide tegemisel, nt. eelarve koostamisel või personaliküsimustes (professorite kutsumine). Nõnda on ülikoolil uus partner, kellega tuleb oma plaanid ja ideed kooskõlastada. Konstanzis on siinjuures erinevalt teistest ülikoolidest oluliseks kriteeriumiks, et ülikooli nõukogu liikmed ei ole ise Konstanzi ülikoolist, vaid tulevad kõik väljastpoolt. Seeläbi on tagatud nõukogu sõltumatus.

Kui palju erineb Konstanzi ülikool teistest Saksamaa ülikoolidest?

Ta on väike, ülevaatlike ja paindlike struktuuridega, teadusele orienteeritud, olulisel määral reformidele suunatud ning seeläbi kasu saanud. See kõik kokku määrabki Konstanzi ülikooli erilisuse. Seda erilisust tõestavad ka paljud edetabelid.

Kas väide, et Saksa ülikoolide tase on suhteliselt ühtlane, vastab tõele?

See on traditsiooniliselt nõnda olnud. Erinevalt Ameerika või Prantsusmaa teadussüsteemist püütakse siin hoida kõiki ülikoole sama kõrgel tasemel. Üha kasvava konkurentsi tingimustes, mitte ainult Saksamaal, see siiski muutub, või on juba muutunud. Kuna ülikoolid kuuluvad Saksamaal liidumaade pädevusse, siis puudub ühtne ülikoolisüsteem. Liidumaad pööravad oma ülikoolidele väga erinevalt tähelepanu ning seetõttu kaob tasapisi algne homogeensus. Tulevikus on meil väga häid, suurepäraste saavutustega ülikoole, palju keskmisel tasemel ülikoole ja kindlasti ka palju neid ülikoole, mille tase on madal.

Saksamaa viis suuremat ülikooli on Kölni ülikool (63 000 üliõpilast), Ludwig-Maximiliani ülikool Münchenis (44 211), Westfaleni Wilhelmi ülikool Münsteris (44 000) ja Berliini vaba ülikool (42 700) ning Hamburgi ülikool (39 900). Need arvud iseloomustavad tendentsi, mida on märgata ka Eestis: nimelt ettekujutust, et kõrgharidus on üha tugevneva konkurentsi tingimustes tööturul läbilöömiseks möödapääsmatu. Kas sellistes tingimustes peaks ka Eestis tundma hirmu massiülikooli ees?

Eesti ei satu tõenäoliselt kunagi situatsiooni, milles meie parasjagu oleme. Münsteri, Müncheni või Kölni ülikool oma umbes 50 000 üliõpilasega on tõesti massiülikoolid, mis pole aga kindlasti tuleviku ülikoolivormi väljendus. Siinkohal oleks soovitav selliste mammutinstitutsioonide jagamine eraldi osadeks, nagu juhtus Pariisis: Sorbonne jaotati mitmeks eraldi kõrgkooliks, et oma struktuure sel teel taas ülevaatlikuks muuta. Kriitiline piir algab umbes suurusjärgust 30 000 ja 40 000 üliõpilast. 10 000 ? 20 000 üliõpilasega ülikooli ma veel kaasaegses mõttes massiülikooliks ei nimetaks.

Loomulikult sõltub kõik ka distsiplinaarsest spektrist. Kui see on kitsas ja koolitatakse näiteks ainult majandusteadlasi või juriste, siis tekib massiefekt erialasel tasemel. Kui ülikool on aga väga diferentseeritud ning esindatud on loodusteadused, humanitaarteadused, sotsiaalteadused, meditsiin ja ehk ka veel tehnilised teadusharud, siis massiefekti, umbes 3000 kuni 4000 üliõpilasega ühe üksuse kohta ei teki.

Millised on massiülikoolides saadud hariduse suurimad puudused?

Praeguse ülikoolihariduse eeliseks on olnud, et see haridus oli, vastavalt vanale humboldtlikule ideaalile, teadus- ja uurimislähedane, koos vastava tiheda kontaktiga õpetajate ja õppijate vahel. Massiülikoolides pole see enam loomulikult võimalik. Massiülikoolides muutub stuudium esiteks koolilikuks ja teiseks kaob ära vahetu side teadustööga. Need on kaks väga olulist puudust.

Seoses pidevalt kasvava üliõpilaste arvuga räägitakse üha enam ka sellega kaasnevast järeleandmisest ülikoolihariduse kvaliteedile ning vajadusest nimetada mõned ülikoolid ümber rakenduslikeks kõrgkoolideks.

Saksa olu
des võib öelda, et juba praegu on ülikoole, mis peaksid end pigem rakenduslike kõrgkoolidena tähistama. Eeliseks on siinjuures, et Saksamaal on ülikoolide kõrval juba olemas hästi toimivad rakenduslikud kõrgkoolid. Vaid nõnda on võimalik suurele arvule üliõpilastele vajalikul tasemel haridust anda. Eesti-sugusel maal, kus ülikoolide ja rakenduslike kõrgkoolide eristamist sellises vormis veel ei ole, ei olegi ehk aga vastava süsteemi loomine soovitav. Oletatavasti rahuldaksid kaks kuni kolm suuremat ülikooli kogu maa kõrgkoolitasemel hariduse andmise vajaduse. Ja nende puhul tuleb siis püüelda ? vähemalt varustatuse osas ? samatasemelise arengu poole. Siiski tuleb ka siin jätta mänguruumi erinevateks arenguteedeks saamaks Euroopa tasemel kaaluga ülikoolideks.

Kuidas sobib rahvusülikool, nagu Tartu ülikooli meelsasti nimetatakse, ühinenud Euroopa konteksti?

Vastus küsimusele, kui rahvuslik saab olla veel üks maa Euroopas või kui euroopalikuks see muutuma peab, sõltub sellest, millised on Euroopa üldised arengusuunad. Ka juhul, kui järgitakse soovitud arengusuunda, see tähendab, et suundume tõesti ühtsesse Euroopasse, jääb rahvuslik ikkagi oluliseks elemendiks, kuivõrd see on regionaalne, nii-öelda osa Euroopast, milles nähakse end oma ajaloo taustal kodumaaga seotuna. See tähendab, et meil saavad ka edaspidi ühinenud Euroopas olema iseseisvad, identifitseeritavad riigid ja regioonid ning see saab olema aluseks rahvuslikkuse või/ja regionaalsuse ja rahvusvahelisuse küsimuse määratlemisel Euroopa piirides. Tekib teatud dialektika, mis seisneb selles, et ennast nähakse ühelt poolt eurooplasena ja teisalt eestlasena. See kehtib aga ka kõigi teiste eurooplaste kohta.

Erinevalt Eestist torkab Saksamaal silma, et doktorikraad on väga paljudel inimestel, kes on tegevad mitteakadeemilistel aladel, näiteks päevalehtede toimetajad, koolidirektorid, gümnaasiumide õpetajad, kõrgemad riigiametnikud. (2002. a. oli Saksamaal 2302 habilitatsiooni, kaitsti 23 838 doktorikraadi.) Eestis püüeldakse doktorikraadi poole enamasti vaid siis, kui soovitakse teha teaduslikku karjääri. Muudes valdkondades eelistatakse pigem praktilist laadi enesetäiendust.

On kindlasti hea, kui võimalikult paljudel inimestel on kõrgtasemel, antud juhul siis akadeemiline haridus. Vastab tõele, et meil on pigem liiga vähe kõrgelt kvalifitseeritud akadeemilise haridusega inimesi kui liiga palju. Kas selle hariduse juurde peab tingimata kuuluma ka doktorikraad, on omaette küsimus. Mitte mingil juhul ei tohiks olla kergelt saadud, ?odavat? doktorikraadi; sellega ruineeriks süsteemi. Kui on olemas palju üliõpilasi, kes on võimelised kirjutama doktoritööd kvalitatiivselt kõrgel tasemel, siis tuleks seda ka soodustada. Mida kõrgem on kvalifikatsioon, seda parem üliõpilastele endile, kuid seda parem ka ühiskonnale, mida rohkem eeskujulikult koolitatud inimesi seal on.

Üldiselt kujutab doktoriõpe endast tõesti esimest sammu teaduslikus elus. Kes tahab jääda ülikoolisüsteemi, näeb niisiis oma tulevikku teaduses ja seega kõrgkoolis, sellele on see kvalifikatsiooniaste ja doktorikraad tingimata vajalik. Olgu veel täiendavalt lisatud, et ka väljaspool ülikooli on töö- ja elukutsealasid, mille puhul on kvalitatiivselt kõrgetasemeline haridus tähtis ning mille juures oleks doktorikraadi omandamine kasulik. Hädavajalik tingimus erialase edu saavutamiseks see aga pole.

Kui otsustatakse teadusliku karjääri kasuks, ei tähenda see kaugeltki seda, et ühiskonnale midagi öelda ei oleks. Kas ja millisel viisil peaksid teadlased väljaspool teaduslikke institutsioone tegevad olema? Milline laiem tähendus ja roll on teadlastel, sh. filosoofidel ühiskonnas üldiselt?

Kõik sõltub sellest, kui palju kõrgelt või maksimaaltasemel kvalifitseeritud inimesi ühiskonnas vaja on. Veel kord: praegu näib valitsevat üksmeel selles, et kõrgtasemel haritud inimesi on pigem liiga vähe kui liiga palju. Kaasaegne ühiskond tähistab end meelsasti teadmisteühiskonnana, niisiis ühiskonnana, kes näeb oma tulevikku teadmistes ja teaduslikult toetatud oskustes. Kui me tõepoolest juba sellises ühiskonnas elama peaksime ? ühiskonnas, kus teadmised on olulisim ressurss ? siis on vaja tõsiselt selle eest hoolt kanda, et meil suur hulk antud ressurssi olemas oleks. Kui suur hulk ? seda peab iga maa ise otsustama.

Üldiselt pean ma oluliseks, et teadlased poleks vaid teadlased selle sõna kitsamas tähenduses. Nad peaksid seda, mida nad teavad, ja seda, mida nad oskavad, jagama ka valdkondadega, mis ehk pole nende isiklikes teaduslikes huvides kitsamas mõistes. Ma arvan, et ühiskonnal on õigus saada osa teadlaste teadmistest ja oskustest, nende haridust ja tööd ühiskond ju ka rahastab.

Millised võimalused oleksid selleks osasaamiseks kõige sobivamad?

Kindlasti tavapärased nõustamisülesanded. Nende täitmise juurde kuulub ka teatav ühiskondlik üksikisiku, teadlase algatus, nimelt ka ise jälgida, kas see, mida ta teab, ja see, mida ta oskab, ka väljaspool ülikooli või uurimisasutust kasulik on ning siis ka kasulikuks saada võiks. Samas tuleks tõsta ka ühiskonna, ühiskonna institutsioonide teadlikkust, kuidas teadlaste teadmistest ja oskustest tõesti kasu saada.

Kas võiksite tuua mõned konkreetsed näited, milliseid nõustamisülesandeid saksa teadlased kõige sagedamini täidavad? Millised on sealjuures nende eelised praktikute kõrval?

Enamik silmas peetud nõustamisülesannetest on institutsionaliseeritud, s.t. nõustamine toimub selleks loodud asutuste kaudu. Näiteks on olemas teadusnõukogu (üle terve Saksamaa nii liidu kui liidumaade kasutuses olev vahend, ka teaduse enda jaoks), rahvuslik eetikanõukogu (Saksa liiduvalitsuse poolt tellitud), liidumaade kõrgkoolide struktuurikomisjonid, varem ka liidukantsleri juures asunud uurimis-, tehnoloogia ja innovatsiooninõukogu. Selle kõrval on veel arvukalt komisjone nii kogu liitvabariigi kui liidumaade tasandil. Nõustamine üksiku tasandil on harv, vähemalt institutsionaalses mõttes.

Teadlase, s.o. teoreetiku nõuannete eelis peitub selles, et neil on võimalik jagada väga diferentseeritud teaduslikku teavet, mis on tänapäeval moodsa ühiskonna tuleviku seisukohalt möödapääsmatu.

Huvitav teema on kindlasti ka teadmiste ja võimu suhe, teadlaste suhe poliitikaga. Kuidas peaksid teadlased suhtuma poliitilistesse küsimustesse?

Sellele küsimusele on raske vastata. Parimaks märksõnaks on siingi poliitika nõustamine. Teadus peaks poliitikat nõustama, aga seda peaks tegema nii, et säilitataks oma sõltumatus. Nõustamine ise ei tohiks kindlasti huvidest lähtuda ? välja arvatud üldine huvi tõe vastu. Ma räägiksin siin pigem ühiskonna kui poliitika nõustamisest. Kogu ühiskonnal, mitte ainult poliitikal on õigus saada teaduselt, s.o. siis teadlastelt, eelarvamusvaba ja huvidest sõltumatut, selles mõttes siis objektiivset nõustamist. Teaduslik nõustamine on vaid siis tõesti väärtuslik, kui see pole seotud oma, s.t. teaduslike huvidega. See peab, rõhutan veel kord, olema sõltumatu nõuanne.

Teisalt peab ka poliitika omalt poolt silmas pidama, et säiliks see distants, s.t. mitte püüdma nõustamissuhetes kaasata teadust oma huvisfääridesse. See on muide alati poliitika juures tendentsiks olnud, avaldudes ka selles, et nõustajateks valitakse need teadlased, kes sobivad, s.t. kes asuvad vastaval poliitilisel joonel. Kus distantsi silmas ei peeta, on tagajärjed kõikidele kahjulikud: nõustaja kaotab oma sõltumatu positsiooni ja nõusaaja ei saa tõeliselt sõltumatut ja selles mõttes objektiivset nõu. Suurimat ohtu näen ma antud juhul selles, et tekib poliitika ja teaduse huvide segunemine, mis kummalegi poolele kasu ei too. Teadlaste ainus huvi peaks olema see, et suudetaks ka nõustavas funktsioonis ? luban endale väljenduda veel kord empaatiliselt ? tõe lähedale hoida.

Nõnda jõuamegi eetik
aküsimusteni. Eetikast näib hetkel olevat saanud moesõna, sel teemal kõneletakse üha rohkem, samuti luuakse eetikakeskusi. Kas usute, et nõnda on võimalik mõjutada ühiskondlikke arenguid?

Üldiselt kehtib arusaam, et moodne ühiskond on sattunud situatsiooni, kus ühelt poolt muutuvad vanad moraalinormid, väärtussüsteemid üha nõrgemaks ja teisalt tõstatab teaduse ja tehnika areng üha uusi eetilisi küsimusi. Kuna teaduse ja tehnika tagajärjed võivad olla eetilise tähtsusega, tuleb sellest teadlik olla ja arendada eetikat praktilise eetika vormis.

Millises institutsionaalses vormis ? keskustena või kuidagi teisiti ? ja millisel hulgal, on taas raske öelda. Peaasi on kindlasti, et ühiskond tervikuna saab teadlikuks sellest, et eetiline nõustamine on vajalik ning seetõttu on vaja ka vastavaid teadmisi, neile kindla institutsiooni vormi andmist. Sama tendentsi on märgata ka Saksamaal. Ka seal, kus moodustatakse komisjone, mis tegelevad eetikaküsimustega, on näha, et eetikaalased teadmised kitsamas mõistes on siiski veel suhteliselt nõrgad ja ka mitte eriti välja arendatud.

Seetõttu ongi nõnda tähtis, et ülikoolides õpetataks eetikat professionaalsel tasemel ning vastav haridus oleks seotud ka teiste distsipliinidega peale filosoofia, mille osa eetika on. Oleks halb, kui me suurt vajadust eetika järgi küll tunnetame, kuid seda vajadust diletantlikult rahuldame. Niisiis on vaja edendada eetikat kui teaduslikku distsipliini, kui filosoofia haru professionaalsel tasemel.

Kas on olemas distsipliine või alasid, mille puhul on eetilistele küsimustele tähelepanu pööramine eriti oluline?

Eelkõige on need alad, millel on oma rakenduse kaudu oluline mõju ühiskonnas ja ühiskonnale. Siia kuuluvad loodusteaduslikud alad, majandusteaduslikult relevantsed alad; niisiis distsipliinid, mis puudutavad kas teadustegevuses või rakenduslikuna otse või kaudselt ühiskonda, muudavad seda, määravad selle arengut. Siin on eetiline haridus muu hulgas möödapääsmatu.

Kui relevantne on eetika küsimus meditsiinis?

Siin on see erakordselt tähtis ja sellisena seda ka tunnustatakse. Saksamaal on see näiteks viinud eetikakomisjonide rajamiseni suurte kliinikute juures, nii regionaalselt kui regioonidevaheliselt.

Milline roll või positsioon peaks olema eetikaga tegelevatel institutsioonidel avalikkuses?

Oleks vale, kui neid mõistetaks vaid akadeemiliste asutustena, kes vaid omaette uurivad ja mõtlevad. Sealjuures on professionaalsuse põhimõttest lähtuvalt oluline, et eetika poleks midagi, mida tehakse muude asjade kõrval, vaid ala, millega tegeletakse väga tõsiselt ja professionaalsel tasemel. Kui see toimub ülikooli seinte vahel, peaks vastava asutuse mõju ühelt poolt olema maksma pandud ülikoolis, teiselt poolt aga ülikoolist väljaspool, ühiskonnas ? kõikjal seal, kus ühiskonnal eetikaalast nõu vaja on. Kindlasti on see nõnda poliitika puhul, aga ka majanduses. Siin peaks mõjujõudu võitma sellised institutsioonid nagu Tartu ülikooli eetikakeskus. Neid tuleb tunnustada, teadvustada, kaasata, ka poliitilisse mõtlemisse. Samas tuleks ka ise valgustamise eesmärgil sellise mõju saavutamist püüelda.

Kui suur on oht, et selline eetikakeskus võib sattuda huvide konflikti?

Kõik sõltub sellest, kas selline eetikakeskus mõtestab end viisil, et toimib eetilistes küsimustes sõltumatult ja püüab jagada võimalikult objektiivset nõu. Tähtis on valmidus astuda kriitiliselt vastu ühiskonnagruppidele, kes arvavad, et nemad on juba tänu intuitsioonile, jõule või päritolule see eetiline teadmine. Sest veel kord: eetika on osa filosoofiast ja esitab sellega põhjendatusele kõrgeid nõudmisi. Seda peab ta ka ise täitma. See ei lähe ilma professionaalse teadmise ja oskusteta.

Ilusa mõttega positiivse omamüüdi vajalikkusest algas ka üks Jaan Krossi arvamus (EPL 7. VI). Miskipärast lõppes see tungivate soovitustega sulanduda kas Pätsi 1940. aasta või Gustav Suitsu 1917. aasta ideede kohaselt ? ja saada soomlaseks (?). Eestlaste sulandumise unistuses on üllatavat järjepidevust. On iseloomulik, et ka integratsiooni paljudest tähendustest valitakse eksimatult just sulandumise, kellekski teiseks saamise tee. Lahkesti ja ?humanistlikel kaalutlustel? näiteks kas või omaenese keeleruumi ahendades (J. Ross, ?Meie ja venelased?, PM 17. IV). Tundub, et lugu edukast sulandumisest on lausa meie rahvuslik ?suur lugu?.

Kui algselt oli integratsiooni mõiste meil tihedasti venelastega seotud, siis täna on sel juba avaram tähendus. Tegelikult ongi too maagiline sõna uue aja ühe vägevaima ?suure loo? tugisammas, mis tõotab kõikide pattude lunastust ja inimkonna probleemide lahendust. Mis on integratsiooni mõiste tuum? Miks eestlane (Eesti eliit?) seda nii kirglikult armastab? On?s tõesti küsimus ligimesearmastuses ja humanismis? Aga sel juhul peaks ligimesearmastus terves Eesti ühiskonnaski õilmitsema. Pole nagu kuulda. Ei ole meil ju üht ühtset Eestit, vaid viimastel andmetel vähemasti kakskümmend kaks. Integreerudes kogu maailmaga, ei ole eestlased paraku suutnud eestlastega integreeruda või eesti ühiskonda (rahvusest sõltumata) integreerida.

Ei ole ju päris kindel, kas ikka tasub pidada positiivseks lahendiks meil viimasel kümnendil ellu viidud ?huntide ja lammaste? mudelit, mida kiidab reformierakondlane Ignar Fjuk (?Hundid ja lambad?, PM 10. VI). Pole kahtlust, et see variant meeldib ?julgetele ja isekatele kriimsilmadele?. Integratsioon mitte sotsiaaldarwinistlikus vaid inimlikus tähenduses eeldab ikka mitme osalise tahte arvestamist.

Näib, et integratsiooni mõiste populaarsus poliitikas ei põhinegi mitte selle positiivsel, konsensuslikul, vaid pigem negatiivsel tähendusel: eeldab kaitsemehhanismidest loobumist, alistumisrituaale. Alistumisrituaalid on loomariigist pärit tarkus: kui paljastad õrna kõripiirkonna, võid ellugi jääda. Eestlaste kui rahvuse ajaloole mõeldes näib, et tegemist on ?õpitud? käitumisega. Pole kahtlust, et ühiskonna lõikes meeldivad alistumisrituaalid kõige rohkem tugevamale poolele.

Kas üldse ongi kahe kohaliku integratsioonimooduse, igihalja ?õndsa sulandumise? ja progressiivse ?huntide ja lammaste? mudeli kõrval võimalik mingi väärikam ja inimlikum variant nii maailmaga suheldes kui omade keskis?

Teoreetiliselt küll. Väliskontekstis näiteks vana hea lahke peremehe ja viisaka külalise mudel. Peremees määraks oma tare reeglid ja oleks külalislahke, aga ei võtaks iga külalist kohe tagakambrisse intiimselt integreeruma. Külaline ehk ei tahagi nii põhjalikult. Üleilmne integratsioonimudel paraku ei tunnista (egoistlikku) peremeheõigust, vaid apelleerib vabaduse vaimu ja humanismi kiirgavale igameheõigusele: iga teeline kohe tagakambrisse, valgete linade vahele. Humanism ja vabaduse vaim teadagi on nagu viiruk idealistide ninasõõrmeis. Jäävadki rumalad uskuma. Kuigi peremeheõigus ei ole kadunud, vaid funktsioneerib nüüd mujal, mitte rahvusriikide, vaid suure raha tasandil. Ja uus peremees ? Suur Raha ? on tabamatu ja ebaisikuline, asub kõikjal ja eikuskil nagu Püha Vaim.

Ka kohalikus kontekstis tuleks üldiseks kasuks ?vana moodi?, rohkem inimese, mitte hundi või kõikjalviibiva vaimu näoga peremeheõigus. Inimesega ju saab kõnelda, kokku leppida. Vaimu poole saab vaid palvetada. Hundile meeldivad vaid soe veri ja alistumisrituaalid.