udmurdi kultuur

Wolfgang Künne peab 13. – 15.

veebruarini Tartu ülikoolis Gottlob

Frege teoreetilist filosoofiat käsitlevaid loenguid.

erakogu

Professor Künne, sel aastal on Tartus teie pidada Gottlob Frege teoreetilise filosoofia loengud. Millest räägite?

Üldteemaks on Pilatuse küsimus “Mis on tõde?”. Nagu enamik filosoofe, nii mõistan ka mina seda küsimust siiski teisiti kui Rooma asevalitseja, kes andis kannatamatu õlakehitusega mõista, et inimene ei leia niikuinii õiget vastust sellele keerukale küsimusele. Minu küsimus on esitatud pigem Sokratese vaimus, tema päris, mida kujutab endast õigupoolest vaprus või aukartus või mõõdukus või tarkus. Siin on tegemist ühe meie argise ning teadusliku maailmanägemise põhimõiste analüüsiga.

Kas sokraatilisele küsimusele tõe loomuse kohta on üldse võimalik uudset vastust anda?

Minu arvates on progress vähemalt filosoofias mõnikord dialektiline: mõnikord pöördume tagasi vanade vaadete juurde uuel ning loodetavasti paremal kujul. Nii ei mängi analüütilise filosoofia esiisade tõeteoreetilised vaated mitte sellepärast minu loengutes suurt rolli, et need on välja kuulutatud kui Gottlob Frege Lectures 2007, vaid pigem seetõttu, et üksikasjalik tegelemine Fregega on alati väga viljakalt mõjunud mu enda mõtisklustele tõemõiste üle.

Millised on teie loengute temaatilised raskuspunktid?

Raskuspunkte on viis: (i) sõna “tõene” on ilmselt omadussõna, aga (nõnda seab küsimuse Frege) kas sellega tõepoolest mingi omadus omistatakse? Viimaks tundub, et väide “on tõsi, et rohi on roheline”, ei ütle midagi enamat kui et “rohi on roheline”. Mida arvata sellisest liiasuse teesist? (ii) “Loodusseadused ei saa tõeseks nende avastamisega” kirjutab Frege 1897. aastal ning kolm aastakümmet hiljem kõneleb talle vastu Heidegger (ise seda märkamata) “Enne kui loodusseadused avastati, ei olnud need tõesed”. Kellel on õigus? (iii) Michael Dummett, kes on kõige tuntum Frege tõlgendaja ning ühtlasi üks kaasaja tähtsamaid süstemaatilisi filosoofe, ütleb, et meie arusaam tõest on kätketud kahte printsiipi. Üks on vastavuse intuitsioon: “Kui väide on tõene, siis peab leiduma midagi, mille tõttu see on tõene” ning teatavuse printsiip: “Kui väide on tõene, siis peab olema põhimõtteliselt võimalik teada, et see on tõene”. Kuidas neid printsiipe mõista ja kas need tõepoolest määravad ära meie arusaamise tõest? (iv) Eelviimases loengus kaitsen ma tõeteoreetilise minimalismi ühte versiooni, kus püütakse mõtestada ühte enesestmõistetavust, mis on minu arvates tõepoolest olemuslik meie arusaamisele tõest: “See, mida keegi ütleb/mõtleb, on tõene parajasti siis, kui on nii, nagu ta ütleb/mõtleb.” (v) Viimases loengus käsitlen tõesust ning tõepärasust. Analüüsin (seoses Bolzanoga) pettuse ja vale mitmesuguseid ilmnemisvorme.

Paljud niinimetatud postmodernistlikud filosoofid paistavad arvavat, et midagi sellist nagu tõde ei ole üldse olemaski või et parimal juhul on tõde kultuuriti relatiivne?

Filosoofid, kes peavad tõeseks teesi, et miski pole tõene, pole kadestamisväärt oma “positsiooni”  vastuolulisuse tõttu. Arusaam, et tõesus sõltub alati kultuurist, näib mulle võrdlemisi veider, kui heita pilk sellistele tõekandidaatidele nagu “Džomolungma ei asu Baltikumis” ja “2 on ainuke paaris algarv”. Ja sellest, et mõnda seisukohta tunnustatakse ühes kultuuris kui tõde, aga teises lükatakse see tagasi väärana või see põrkub täielikule mittemõistmisele, ei järeldu, et tõde on kultuuriti relatiivne. Järeldub pigem see, et eri kultuuritaustaga inimesed ei jaga mitte alati kõiki veendumusi. New Yorgi filosoof Paul Boghossian on äsja oma vaimukas ja hõlpsasti arusaadavas raamatukeses “Fear of Knowledge: Against Relativism and Constructivism” paljastanud prominentsete “postmodernistlike” filosoofide mõistelise segaduse ja mul ei ole sellele midagi juurde lisada.

Millised probleemid kerkivad esile kaasaegses teoreetilises filosoofias?

Kõik need puudutavad valdkonda, kus kattuvad keelefilosoofia, ontoloogia ja teadusfilosoofia. Need probleemid seonduvad mõisteliste pingetega eri rühmadesse kuuluvate väidete vahel, mida meil on kalduvus tõeks pidada ja mille korral tõstatub iga kord küsimus, kas ja kui, siis kuidas saaks ühitada eraldi rühmadesse kuuluvaid tõekandidaate teineteisega niiviisi, et tulemuseks oleks mõisteliselt kooskõlaline ettekujutus meist ja maailmast, kus me elame. Siin on neli näidet: (1) väited makroskoopiliste objektide kohta igapäevases maailmas, nii nagu seda on maalinud Vermeer ja Monet versus füüsikalised väited aineosakeste voogude kohta; (2) elamuste kirjeldused, nagu me võime neid leida Tolstoi ja Prousti teostest vis-à-vis väited neuropsühholoogiliste protsesside kohta; (3) indeksikaalsed, vaatevinklist sõltuvad väited (“mina”, “siin”, “nüüd”), mida me pidevalt esitame versus väited, mis on pole indeksikaalsed ega vaatevinkliga seotud ning mis esinevad harilikult teaduslikes teooriates; (4) eksistentsiväited aegruumis lokaliseeritavate objektide kohta vis-à-vis eksistentsiväited abstraktsete objektide kohta (“11 ja 23 vahel leidub algarve”). Kõigil neil juhtudel jätkub mul vähe sümpaatiat paljude loodusteadlaste ja mõningate teaduskuulekate filosoofide poolt soositud reduktsionismi või isegi eliminativismi vastu.

Olite aastaid tegev Saksa Analüütilise Filosoofia Seltsi eestseisuses. Kas on võimalik paari sõnaga öelda, mille poolest erineb analüütiline filosoofia teistest filosoofiaga tegelemise viisidest?

Lühike vastus on: “Ei.” Veidi pikem algab ülestunnistusega, et see küsimus tekitab alati kimbatust. Mulle tundub, et see kimbatus ei pruugi olla huvitav üksnes autobiograafiliselt. Ma leian, et on äärmiselt kerge klassifitseerida artikleid või raamatuid autorite nime teadmata “analüütiliseks” või “mitteanalüütiliseks”, aga kui minult küsitakse, kuidas ma seda tean, satun ma kimbatusse. (Kas meie kõigiga ei juhtu nii, kui peame ütlema, kuidas me teame, millal on tegemist mänguga?) Hädaabina toetun ma ajaloolisele iseloomustusele. Analüütilised filosoofid jätkavad traditsiooni, mille vaarisa Bernard Bolzano tegutses Prahas, mille vanaisa Frege toimetas Jenas ja mille isad Russell, Moore ja Wittgenstein õpetasid Cambridge’is, traditsiooni, mis õitses enne 1933. aastat Viinis, Berliinis, Varssavis ja Lvovis ning mille kese oli pärast Teist maailmasõda kõigepealt Oxfordis ja seejärel Harvardis. Negatiivses plaanis on kõikidele analüütilistele filosoofidele ühine see, et nad ei lase filosoofial tegeleda oma isikliku ajalooga. (Kui analüütikute poolt tagasi lükatud “arheoloogiline” filosoofiamõistmine oleks samasugune, siis ei saaks rääkidagi filosoofia traditsioonist Jooniast Jenani). Aga see negatiivne ühisosa ei eralda analüütikuid muidugi sellistest fenomenoloogidest nagu Husserl…

Kuidas jõudsite filosoofia ning iseäranis analüütilise filosoofia juurde?

Filosoofia juurde jõudsin Dostojevskit, Kierkegaardi, Sartre’it ja Camus’d lugedes, analüütiline filosoof sai minust pärast “Damaskuse tee” kogemust: Heidelbergis toetas Hans-Georg Gadamer igati mu tööd dissertatsiooniga Platoni “Parmenidesest” kui hegelliku dialektika eeskujust. Gadameri soovitusel siirdusin aastaks stipendiaadina õppima Inglismaale. Ma läksin sinna hegeliaanina ning tulin tagasi koju isikuna, kellele polnud Hegeli loogika muud kui sofismide võrgustik. Mitte et ma oleksin Londonis ja Oxfordis Hegeli kohta midagi halba või üldse midagi kuulnud, aga ma läbisin seal esimest korda loogika kursuse ning lugesin esimest korda Freget, Russelli, Wittgensteini, Austinit ja Strawsonit. S
elle pöördumise tulemusena ei jäänud Hegelist mu dissertatsioonis järele midagi muud kui see, et ta oli mõttelooliselt äärmiselt oluline Platoni tõlgendaja, ja Gadamer ei pannud mulle seda pahaks.  Ning Gadameri juhendamisel alanud järelemõtlemine Platoni ideede õpetuse üle teisenes hiljem tegelemiseks universaalidetüliga analüütilises filosoofias, mis oli minu esimese raamatu (“Abstrakte Gegenstände – Semantik und Ontologie”, 1983) keskpunktis.

Mille kallal te parajasti töötate?

Pragu lõpetan Frege “Loogiliste uurimuste” kommentaare ning samuti on valmimas sissejuhatus mu enda koostatud kogumikule tõeteooriatest Bolzanost ja Fregest kuni Horwichi ja Crispin Wrightini. Seejärel jätkan tööd raamatuga, mille esialgne pealkiri on “Bernard Bolzano – analüütiline filosoof saksa idealismi varjus”.

Humanitaarteadused ning eriti teoreetiline filosoofia on praegu järjest kasvava surve all tõestada oma tähtsust ühiskonnale. Kas arvate, et filosoofia peab sellele survele järele andma? Kas filosoofia on ühiskonnale oluline?

See surve on kahjuks ka minu ülikoolis väga tugev, aga ma arvan, et me peaksime panema vastu kiusatusele kinnitada pidevalt filosoofia olulisust. Kultuuriministri kõrvus kõlavad selgitused niikuinii poolenisti veenvalt üksnes rakendusliku eetika puhul. Ühiskondliku olulisuse mõistega, mille järgi on meditsiinieetika tähtsam kui metaeetika, tunnetusteooria, keelefilosoofia ja ontoloogia kokku, kuivõrd kõigist neist filosoofilistest distsipliinidest on ainult meditsiinieetika olnud poliitnõustamisel potentsiaalselt kasulik, ei tohiks filosoofid ja teised humanitaarteadlased leppida. Humanitaarteaduste ja eriti filosoofia väärtus seisneb nende panuses inimkonna kultuuripärandi säilitamisse ja kriitilisse omandamisse ning meie teoreetilise ning praktilise maailmakäsituse kontseptuaalsete põhiküsimuste argumenteeritud mõistmisse. Me ei peaks läbinähtavaid vältimatuse kinnitusi pakkudes lipitsema paljude ignorantsete poliitikute ees, kellele see ühiskonnale kaudselt oluline vorm pole piisav (ja kes püüavad absurdsel moel mitmemiljonilist eelarvepuudujääki seeläbi tasakaalustada, et nad just kõige väärtuslikumate teaduste rahakraani ikka kõvemini kinni keeravad). Selleks kohustab meid, nii näib mulle, intellektuaalne ausameelsus. Kuid me ei ole vältimatult tarvilikud. Ka kultuur ei ole vältimatult tarvilik, vaid üksnes – väga väärtuslik.

Usutlenud prof Daniel Cohnitz,

eestindanud Kristi Lõuk ja Bruno Mölder

1. Kas riiklik/avalik kultuurielu korraldamine ja juhtimine

(sh rahastamine) iseseisva kultuuriministeeriumi kaudu praegusel kujul ja reeglite alusel on parim ja ainuvõimalik variant Eestis? Miks?

Kui ei, siis mida esmajärjekorras tuleks muuta?

2. Kas erakond on kaalunud ja analüüsinud kehtiva korralduse

alternatiive? Milliseid? Kui on, siis miks need on kõrvale heidetud?

3. Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset

(ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng peaks aeglustuma või kulgema mõne negatiivse stsenaariumi järgi?

Isamaa ja Res Publica Liit

Praegune kultuurielu korraldamine ei ole kindlasti ainuvõimalik. Väga võimalik, et see ei ole ka parim. Teatavasti oli kultuur päris üheksakümnendate algul meil lühikest aega haridusministeeriumi all. See ei leidnud kultuuriavalikkuse suurt toetust ja pärast seda pole keegi ministeeriumide lahutamist teravalt tõstatanud. Ma ei arva ka, et see oleks Eesti praeguse halduskorralduse kõige teravam kitsaskoht. Lisaks tuleb meil arvestada sümboolse tähendusega. Kuni me pole suutnud kultuuri muude vahenditega piisavalt väärtustada, on eraldi ministeeriumi olemasolu lisaks kõigele enesetunde küsimus. See, et kultuuriministri roll viimastes valitsustes on olnud pigem teisejärguline, on omaette probleem, mis osalt tuleneb personaalsetest põhjustest.

IRL tahab kultuurkapitali loomingutoetuste osa kahekordistada. Üks võimalus selleks on hasartmängu- ja aktsiisimaksudest sihtkapitalidele mineva rahaosa suurendamine. Suurtele kultuuriinvesteeringutele tuleb sel juhul riigieelarvest lisaraha leida. Eelarve praegust seisu arvestades on see täiesti võimalik. Eeskätt tahame toetada kultuurile pühendunud inimesi, praegu meenutab kultuurkapitali toetus tihti abiraha, mitte tegeliku loomingutoetust. Meie areng lubab tegelikult enamat ja lõpuks tuleb teadvustada, et rahva püsimiseks on just kultuur keskne valdkond.

Minu arvates on üks suuremaid ohte bürokraatia kasv ja riigiaparaadi horisontaalse koostöö puudulikkus. Kui suudame seda ülepaisutamist vältida, siis on võimaliku majandusseisaku tagasilöök meie rahvuslikule elutegevusele, sealhulgas kultuurile vähem valus. Lisaks peavad valdkonnad nagu ringhääling ja muinsuskaitse olema poliitilisest võimust sõltumatud ja neid ei tohi raha abil survestada.

“Loomemajandus” on viimase aja entusiastlik märksõna, aga kindlasti ei lahenda see kultuurikorralduse ja rahastamise põhiprobleeme. Mingites valdkondades (disain jm) võib nutika tegutsemise korral eraraha juurdekasvu siiski loota ja kui on side innovatsiooniga, siis saab uurida ka struktuurifondide kasutamise võimalikkust.

Andres Herkel

Tõenäoliselt on võimalik eesti kultuuri toetada ja kultuurielu riigi tasandil koordineerida ka ilma ministeeriumi bürokraatliku aparaadita. Juba pikemat aega tundub pisut kentsakas, et kultuuriminister tegeleb palju spordiküsimustega. Veelgi arusaamatum on mulle, et Eesti avalik-õiguslik ringhääling kuulub ühe parteiliselt reguleeritud ministeeriumi haldusalasse.

Olen aga Andres Herkeliga nõus, et kultuuriministeeriumi olemasolu annab samas justkui mõista, et meie riigile on kultuur oluline. Kui kultuuriministeerium aga kehastab ametnike võimu elava kultuuri üle, siis on asi tegelikkuses kehvasti. Seesuguseid ilminguid jõuab viimasel ajal avalikkuse ette üha sagedamini.

Ja loomeliidud on samal ajal tagaplaanile jäänud. Tark minister, arvan ma, toetuks just neile.

Kultuurkapital vajab senisest rohkem raha sihtkapitalidele – seda jagavad ju valdkondade inimesed, kes teavad, kuhu ja kui palju tegelikult kulub. Siin saab riik rohkem panustada ja seeläbi oma kultuurist hoolimist näidata.

Ela Tomson

Eesti Reformierakond

1. Jah. pean õigeks, et kultuuriministeerium jätkab eraldi ministeeriumina ning kujundab kultuurivaldkonna seadusloomet ja riiklikke rahastamispõhimõtteid, et riigi poolt toetatav keskkond loominguga tegelemiseks ning sellest osasaamiseks oleks võimalikult soodne.

Kultuuriministeeriumi liitmine mõne teise ministeeriumiga vähendaks paraku paratamatult kultuurivaldkonnale riigi poolt jaguvat tähelepanu. Kuigi ka praegusel juhul sõltub paljugi ennekõike inimestest, neist, kes juhivad kultuuriministeeriumi, aga ka parlamendi kultuurikomisjoni.

2. Reformierakonnas ei ole me viimastel aastatel arutanud kultuuriministeeriumi rolli muutmist. Küll on olnud arutelu all riigi tugi erinevatele kultuurivaldkondadele, millest nii mõnegi arutelu tulemus on jõudnud ka Reformierakonna lähiaastate tegevuskavva. Näiteks ei tohi loomingu toetamisel tähtsustada nende asutuste omandivormi, kus loominguga tegeldakse. Ehk siis näiteks riigi-, linna- või erateatrite puhul ei saa rahalise toetuse suurust määrata teatri omandivorm, vaid ikka tegevus.

Samuti peame oluliseks näiteks nn 1%-seaduse rakendamist ehk siis riigi tellitud ehituste eelarvest kuluks 1% kunsti soetamiseks avalikku ruumi.

Samuti peab Reformierakond vajalikuks kultuurkapitali juurde ka disaini sihtkapitali loomist lisarahastusega.

3. Kui Eesti majandusareng peatub või liigub hoopis tagasi, siis toob see kaasa keerulised ajad kõigis eluvaldkondades. Sellises olukorras otsustavad kultuurivaldkonda eraldatava raha suuruse ikka valitsus ja parlament. Ehk siis tuleb loota, et kultuuri rahastamise kallale ei minda. Küll aga peab esmane ülesanne olema üldse sellise musta stsenaariumi vältimine. Ja selleks tuleb jätkata poliitikaga, mis senise majanduskasvu on kindlustanud. Oluline on stabiilne maksusüsteem ning majanduskeskkonna hoidmine, mis siiani on Eestile edu toonud. Ja selle eest Reformierakond seisab. Sellisel juhul ei pea rääkima ka majanduslangusest ega võimalikest kärbetest kultuuri rahastamisel.

Urmas Paet

Eestimaa Rahvaliit

1. Kuna põhiosa kultuuri rahastamisest toimub Eestis läbi riigieelarve, siis on vajalik riiklik asutus, kes seda korraldab ja kaitseb. Mõõtmatult parem ja kindlam on, kui seda teeb iseseisev ministeerium, mitte mõne teise ministeeriumi allosakond. Olles 1995/96. aastal iseseisva kultuuriministeeriumi taastamise eestvedaja, loen seda oma suurimaks teeneks eesti kultuuri ees ning mõtlen õudusega, mis oleks kultuuri rahastamisel juhtunud ning kogu sfääri stabiilse ja mõtestatud arengu asemel toimunud, kui ka kultuuri juhtimine oleks pidanud kaasa tegema viimase aastakümne jooksul hariduse juhtimisega seotud kaootilise turbulentsi.

2. Absoluutses enamikus Euroopa riikides juhivad riiklikku kultuuripoliitikat iseseisvad kultuuriministeeriumid. Seepärast puudub igasugune mõte hakata Eestis taas leiutama mingit neljanurgelist ratast. Kehtiv kultuurielu ametkondlik korraldus on täiesti rahuldav ning selle “reformimisega” tegelemine oleks kahjulik ning nii materiaalseid kui inimressursse raiskav pseudotegevus à la haridusministeeriumi Tartusse viimine.

3. Kui Eesti majandusareng (s.t ka maksulaekumine) peaks kulgema mõne negatiivse stsenaariumi järgi, siis loomulikult vähenevad kõik riigieelarvelised eraldised, sealhulgas ka kultuurile. Ilmselt toimub siis põhjalik prioriteetide kaalumine ja järjestamine ning kultuurirahva põhiargumendiks saab jääda rõhumine põhiseaduses kirja pandud Eesti riigi eesmärgile. Piisab muide ainult Sirbi peatoimetaja poolt korduvalt propageeritud naftatransiidi lõpetamisest, mis hõlmavat meie SKTst “vaid” 5% (seega pisut rohkem kui meie tervisekulutused ja kaks ja pool korda rohkem kui meie kaitsekulutused), ning eesti kultuuri rahastamine olekski üsna käpuli. Ma ei usu, et on võimalik leida meetmeid, mis sel juhul katla “kultuurses” nurgas paksemat suppi keedaks kui teistes.

Jaak Allik

Erakond Eestimaa Rohelised

1. Kas parim, vajaks pisut üldisemat arutelu, ainuvõimalik aga kindlasti mitte.

Arvan, et ideaalis võiks kultuurielu korraldamine ja finantseerimine olla märksa vähem tsentraliseeritud, s.o kohalikel omavalitsustel võiks ja peaks olema palju suurem otsustusõigus. Selle reaalsuseks muutmine tähendaks aga põhjalikku haldusreformi.

Kultuuriasutuste finantseerimisega seotud pakiliste probleemidena näen

– võimaluse puudumist planeerida oma tööd pikemalt kui eelarveaasta, mis on pea unikaalne olukord Euroopas;

– riigipoolse toetuse seotust omandivormiga. Kuigi mitmed valitsused järjepanu on kuulutanud selle sobimatuks, kehtib see toetussüsteem siiani;

– arusaadava ja läbipaistva rahastamisskeemi poolikut rakendust. Pean siinkohal silmas ennekõike teatrijuhtide ja teatrinõuniku koostatud inimtööaastate arvestusel põhinevat süsteemi;

– sponsorlusega seotud probleeme. Erafirmade huvi kultuuri toetamiseks pärsib kehtiv seadusandlus.

2. Jah, oleme seda teinud, kõrvale heidetud pole hetkel ühtegi varianti. Rohelised pooldavad mitmekesisust kõigis inimelu valdkondades, kaasa arvatud kultuur ja selle korraldamine ning finantseerimine. Tervitame iga sammu, mis võetakse ette tsentraliseerituse vähendamise suunas.

3. Rahastamise stabiilsuse ühe olulise garantiina näevad rohelised rahastamisallikate paljusust ning riigi toetuse võimalikku sidumist näiteks SKTga.

Peeter Jalakas

Eesti Keskerakond

Pärast taasiseseisvumist säilisid üldjoontes nii kultuuri senine institutsionaalne struktuur kui ka selle rahastamise põhimõtted. Aga juba 2001. või 2002. aastal polnud enam võimalik kiiresti arenevat ja keerukamaks muutuvat institutsionaalset struktuuri vanaviisi rahastada. Selles olukorras jäeti mõned kultuurialad (rahvakultuur, kujutav kunst, film jt) piisava tähelepanuta ja eri kultuurialade rahastamise disproportsioon süvenes. Mis aga veelgi olulisem – selline status quo’d hoidev rahastamismudel ei olnud võimeline reageerima uutele nähtustele ja väljakutsetele. Taasiseseisvunud riigi kultuuripoliitika sisuks on olnud kultuuri senise institutsionaalse struktuuri säilitamine.

Nii oleks võimalik edasi minna ainult ühel juhul – kui struktuur ei areneks. Aga süsteemiteoreetiliselt tähendab areng alati struktuuri (antud juhul siis kultuuri institutsionaalse struktuuri) keerukamaks muutumist. Kultuurieelarves ilmneb see rahastamist vajavate eelarveridade pidevas laienemises.

Muuta on vaja nii kultuuripoliitiliste otsuste tegemise kui ka kultuuri finantseerimise süsteemi. Praegune otsustamine on liialt tsentraliseeritud. See on ebaefektiivne ning süvendab perifeeria ja keskuse vahelist lõhet. Detsentraliseeritud süsteemid suudavad nendega paremini toime tulla. Nad suudavad paremini silmas pidada kohalikke huve.

Kuna huvid ja probleemid jagunevad regionaalselt erinevalt, vähendab detsentraliseerimine poliitiliste otsuste keerukust. Probleeme saab kohalikul tasandil diferentseeritumalt ja täpsemalt käsitleda. See muudab nende käsitlemise ja otsustamise odavamaks. Detsentraliseerimine vähendab ka riigiaparaadi keerukust: vähenevad kulutused infole ja kontrollile.

Detsentraliseerimisel on üks takistus, nimelt 1993. aasta kohaliku omavalitsuse reformiga loodud süsteem, mis koosneb rohkem kui kahesajast omavalitsusest. Olukorda ei ole parandanud ka 1997. aastast alates aetud omavalitsuste liitmise poliitika. Lahenduseks oleks teise tasandi omavalitsuste taastamine.

Kuna see ei ole kiiresti lahendatav küsimus, on kultuuriministeerium läinud Eestis dekontsentratsiooni teed. 2005. aasta 23. augustil sõlmisid kultuuriminister ja regionaalminister koostöölepingu, mille eesmärk on tagada ühine ladus tegutsemine kultuuriministeeriumi valitsemisalaga seonduvate maakondlike ülesannete täitmisel. See samm võimaldab küll otsustamist mõnevõrra “allapoole” viia, aga ei lahenda põhiprobleemi, milleks on kultuuri rahastamise struktuur.

Samm, mida on saanud praegu ära teha, on eelarve nn paindliku poole ehk kultuuriprogrammidele ette nähtud raha suurendamine. Rööbiti sellega on püütud vähendada valdkondadevahelist ebavõrdsust.

Raivo Palmaru

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Kui kultuuriministeerium mandub rahandusministrile alluvaks raamatupidamisbürooks, mis masinliku rutiiniga vormistab vaid ülemuse viisa saanud rahaülekandeid, siis mahuks ministeerium ka ühte tuppa ära. Olen aga veendunud, et Eestis on viimane aeg alustada riigiteadvuse muutmisega: vabaneda marksistlikust baasi ja pealisehituse kammitsast ning tuua kultuurielu riiklik korraldamine pealisehituse umbsest kambrist päevavalgele värske õhu kätte. Eesti majanduslik edukus ja loovus põhineb Eesti kultuuriruumil, mitte vastupidi! Sest nimelt kultuuriruum on see, mis seob tervikuks meie loodusliku, sotsiaalse ja majandusliku keskkonna. Järelikult tuleb kultuuriministeeriumil võidelda endale kätte roll, milleks ta on kutsutud ja seatud: strateegiliselt tegutsev võtmeministeerium Eesti vaimse julgeoleku tagamise nimel.

Kultuuriministeerium ise kaunite kunstide mõttes kultuuri ei loo. Küll aga on tema ülesanne luua ja korrastada õigusruumi peamiselt kolme sihiga. Esiteks tagada, et loovisikute anded pääseksid maksvusele võimalikult parimal viisil. Teiseks, et oleks tagatud mis tahes valdkonna kultuurivaramu säilimine järeltulevatele põlvedele. Kolmandaks tagada, et nii Eesti kultuurivaramu kui ka maailmakultuuri saavutused oleksid soovijaile kättesaadavad. Nende sihtide saavutamine eeldab tõepoolest juriidilist loovust näiteks maksuseaduste ja loovisiku seaduse muutmisel, rahvakultuuri või rahvamaja seaduse koostamisel, euroopaliku arhitektuuripoliitika ja planeerimisseaduse rakendamisel.

Samuti on kultuuriministeeriumi otsene ülesanne kaitsta neid asutusi, mis tegelevad eesti kultuuri säilimise, kättesaadavuse ja levitamisega. Enamik neist ei tööta kommertsalustel ega saa töötada projektipõhiselt, sest eesti kultuur pole projekt. Need loovad avalikku hüve. On talumatu, kui omaenda valitsus surub need kitsikusse ja kui ei täideta isegi must valgel antud rahastamislubadusi. Hirmutav tõsiasi on see, et kultuurivaldkonna eelarve osatähtsust riigieelarves on viimastel aastatel järjekindlalt vähendatud. Sest rahandusminister ei lubavat seda tõsta. Seda nimetan meie vaimse julgeoleku nõrgestamiseks.

Mart Meri

Wiimati näitasime, kuidas kihihuwiline põhimõte meie politilises elus on seesmisesse kitsikusesse jõudnud.

Kihihuwilikud rühmad ei ole mõistnud isegi nende ootusi rahuldada, keda nemad on kõlawate lubadustega oma järele kiskunud. Weel wähem on need rühmad osanud ligikaudugi täita neid ülesandeid, mis meie riiklik elu on nende peale pannud.

Sügaw pettumusetunne laialistes rahwahulkades kihihuwi-rühmade wastu ajab nüüd neid rühmi oma juhtidega järjest ärewamat taktikat kasutama ja järjest tõmbawamaid wõitluswõtteid käsitama. Sellega loodetakse weel koos hoida oma järelkäijaid, kes aitaksid kanda erakonna organisatsiooni.

Kuid liiwale ehitatud hoonet ei suudeta mitte kaua kokkuwarisemise eest hoida. Meie rahwa mõtleja osa hakkab arwustawalt jälgima lootuseta politikamängu, mida meie kihihuwi-rühmad suurte hulkade püüdmiseks nüüd juba 10 aastat on nii wäheste tagajärgedega etendanud. Niipea kui sarnase mängu mõttetust laiemates hulkades hakatakse taipama, kaotawad kihihuwilaste kõlawad hüüdsõnad oma tõmbejõu.

Hakatakse aru saama, kuhu see wiiks, kui riigis tõesti üks kiht saaks wõimu oma kätte haarata, et seda siis kõikide teiste kulul oma huwides ära kasutada. Mõistetakse, kuidas see tähendaks Eestis rahwawabaduse ja kogu meie rahwariikluse lõppu.

Ühtlasi taibatakse, et sarnast siesukorda meil tekkida ei saa. Meie rahwa wabadusetung ja riiklik mõte on seks liig elaw. Kõigile sarnastele püüetele astub meie rahwa enamus kindlasti wastu.

Kõik muidugi ei anna enesele seisukorrast täit aru. Kuid selge on, et meie rahwa rohkemarenenud ringkonnad kihihuwi lühinägelikust mängust tüdinendes jälle hakkawad mõistma rahwusliku politika mõtet.

Riigiwõimu ei tohita mitte rakendada üksikinimese ega kihihuwide teenistusesse üldsuse ja teiste kulul, waid riigiwõimu tuleb seks tööle panna, et rahuldada kogu rahwa ja riigi elulisi huwisid, ühtlasi aga wõimaluse piirides rahuldust muretseda iga üksiku rahwakihi kui ka iga kodaniku õigustatud nõuetele.

Kihihuwi-rühmade püüete wastu wõideldes oleme meie pidanud eriliselt rõhutama riiklikka seisukohti meie politilises elus.

Sellest on wastased kinni haaranud, et asja nõnda käänata, nagu ajaksime meie taga ainult tuulist rahwuslikku huwi, millest kellegil kodanikkudest kuuma ega külma ei olewat. On katsutud näidata, nagu hõljuksime meie oma rahwusliku politika ideaalidega kõrgel pilwedel, ilma et meie maise elu nõuetest aru saaksime ehk suudaksime nende rahuldamiseks midagi ära teha.

See kõik on aga meie mõtete ja püüete sihilik pahupidipööramine. Meie oleme ikka rõhutanud, et meie riigi ja rahwa eluhuwi teenistuses tegutsedes ühtlasi tahame teoga kaasa aidata kõikide rahwakihtide ja kõikide kodanikkude õigustatud nõuete rahuldamisele, niipalju kui see tegelikkudes oludes wõimalik ja kooskõlas seisab üldsuse eluliste nõuetega.

Meie oleme ikka tahtnud ajada rahwuslikku reaalpolitikat, mis on wõimaliku kunst üldsuse ja üksikute õigustatud elunõuete kooskõlalikuks rahuldamiseks.

Et meil sellega tõsi taga, oleme näidanud pikkade aegade kestusel. Kes aga siiski weel kahelnud, kas meie rahwusliku politika mõte küllalt reaalne ja kas meie wõimaluse korral suudaksime oma ideedele elulikku tuuma anda, nendele tohiks selle poolest selgeks tõenduseks olla wiimase wabariigi walitsuse tegewus, kus meie oleme küll reaalpolitilisemalt tegutsenud, kui seda meie oludes wahest oleksid teha suutnud meie kihihuwi mehed oma teedel.

Meie kihihuwi-rühmade ummik näitab kõige selgemini, et tõsine politika mitte mõeldaw ei ole silmapilgu-huwide haaramisel ilma ideelise aluseta.

Meie riigielu peab jälle wälja jõudma lootuseta seisukorrast, kuhu ta on kistud meie kihihuwi-rühmade sekeldusrikka, aga teguwõimetu politikamängu läbi. Mie politiline elu peab terwenema, kui me tahame, et meie rahwas üle saaks kõigist aja ja olude raskustest oma demokraatliku riikluse teedel.

Ainsaks õigeks teeks, mis meie riigielu tõsiselt edasi wiib, on rahwuslik reaalpolitika, mille hüüdsõna all peawad koonduma wanad ja noored meie rahwa ja riigi parema tulewiku kindlustamiseks.

6.1.29

Ausalt, järgnev kirjutis on ajendatud tülgastusest üldise imetluse pärast, millega Eesti diplomaatiline kantseliit pühitseb Samuel Huntingtoni nime…

Kultuurilehest Sirp on viimase paari aastaga saanud tribüün meie presidendile, endistele ja praegustele pea-, välis- ja kaitseministritele ning ka vähematele valitsuspoliitikutele. Politiseerumist ilmestab kõige paremini kuulisa Diplomaatia, mille kolleegium kuulub pea täies koosseisus tegevteenistusse diplomaatilises korpuses, kuid ka nädalalehe enda esileheküljed, kus enamasti aasitakse esmalt sise- ja välispoliitilist maastikku, et alles siis hõrgu balleti, kauni koorilaulu ja puhta luule poole kiigata. First things first.

Kurss kultuurimõtlemise politiseerimisele on sümpaatne, eriti ajal, kui meie loovintelligentsi poliitvõimekuse laeks jääb kapriisitsev boikott Kalevipoja ja pronkssõduri väljakutsele. Samas võib küsida, kas juhtiva kultuurilehe koopereerumine Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse, Eesti Välispoliitika Instituudi, presidendi kantselei, välisministeeriumi  ja Toompea võimukünkaga ei lõpe mitte kurvalt mõnel kohalikul ideoloogilisel madalikul. Näiteks sellisel, kus kõneldakse peamiselt piiririigist, sanitaarkordonist ja tsivilisatsiooni eelpostist. Teame, et populaarsest ilukirjandusest kuni presidendi aastapäevakõneni prevaleerib Eestis just selline äärepealsuse retoorika ning märkimisväärne osa eestlastest kannabki peas maailmakaarti, millel nende rahvus kõlgub kuristiku äärel, hing NATO visatud paelaga kaelas.

Hirm Venemaa ees on pantvangi võtnud kogu meie maailmapildi ja artikuleerib ametlikku kantseliiti apocalypse soon ähvardavas helistikus. Ime siis, et avalik arvamus on ehmatanud end veendunud turuliberaaliks, kellele mööndused sotsiaalsfäärile võrduvad kommunismiohu taassünniga ning Ühendriikide mõjuvõimu kahanemine isikliku julgeoleku kadumisega. Shibboleth’iks, millega eristada praeguste aegade “head eestlast” näiteks “heast eurooplasest” võib vabalt olla suhtumine politoloog Samuel Huntingtoni. Pole saladus, et tema kultuurifilosoofiast on saanud lisaks USA-le hingeabi ka Eesti välispoliitiline strateegia, mille kohaselt algab ida pool Narva jõge lootusetult teistmoodi maailm, elavad teistmoodi inimesed ning viljeldakse hoopis teist kultuuri.

“Tsivilisatsioonide kokkupõrke” eestinduse eessõnas õnnistab fundamentaalset vahet ka praegune president, endine välisminister Toomas Hendrik Ilves, tsiteerides ameeriklast: “venelased ei saa hakata eestlasteks”.1 Aamen? Ei teagi, millega Samueli ja Toomas Hendriku purunenud assimilatsiooniunelmaid korvata. Ja mida öelda oma kahele kolleegile kunstikeskuses. Vahest ehk: “Sorry, sõbrad, te olete looduse vingerpuss. Ma panen teile doktor Mengele juures aja kinni.” Samasisulise teadaande saadaksin ka Arvo Pärdile ja oma raamatupidajale, sest nemad on ju õigeusku kolinud.

Kuid maailmaparandajaid nii pisike mastaap ei huvita. Ammu enne Huntingtoni ja tema järel on sellesarnast latentse rassismi retoorikat varieerinud ka kõik teised “Balti erikorra” erivärvi sõnameistrid. Mistap pudenes Huntingtoni mõtteseeme ka viisteist aastat tagasi tänulikku mulda, mis oli just pääsenud idanaabri kirsa alt ja vajas huumuseks hädasti mõnd Blut und Boden’i tüüpi revanšistlikku doktriini, mis õigustaks kättevõidetud kohta päikese all. Ksenofoobilised sanitaarkordoni metafoorid, mille abil end okupatsiooni traumast distantseeriti, inimeste poliitiliste õiguste lahterdamine etnotsentristliku lojaalsuse alusel ja miks mitte ka kõnekujundid sanitaarset sisekorda ahistavatest viiruslikest elementidest: venelased, luureagendid, kommunistid, muulased; kõik nad toodavad rohkem või vähem viisakas vormis poliitilist sallimatust, mis kodurahu huvides peidab end kultuurifundamentalismi ja essentsialistlikesse mõistujuttudesse ajaloolisest ettemääratusest: “Ma ei ole küll rassist, aga …” jne.

Kõik, kes arvavad koos Huntingtoniga, et “majanduslik tõus toob kaasa poliitilise ebastabiilsuse”, ja kardavad, et “majanduslik vahetus toob kaasa inimestevahelise kontakti; see ei too üksmeelt”2, võivad end lohutada sellega, et autor pole alati olnud inimpelglik fatalist. Nooruses oli ta pigem batalist ning eelistas maailma sundtsiviliseerimist, propageerides seda progressina. Pärast 1967. aasta reisi sõdivasse Vietnami tuli ta Foreign Affairsis lagedale äärmiselt peadpööritava arutlusega Lõuna-Vietnami sunniviisilisest “urbaniseerimisest” ja “moderniseerimisest”. Elimineerimaks viet­kongide sissisalku toetavat külakeskkonda, spekuleeris ta, et “kui sõjalise jõu otsene kasutamine maapiirkondades kasvaks piisavalt massiivseks, et ärgitada massilist migreerumist linnadesse”, võib “maoistliku agraarrevolutsiooni juured läbi lõigata Ameerika sponsoreeritud urbanistliku revolutsiooniga.”3 Erinevus CIA instseneeritud Phoenix-pogrommiga külaelanike massimõrvamiseks osutub pelgalt taktikaliseks: kohapeal mahalöömisele eelistatakse massiküüditamist pommirahe all.

Tõsiasi, et Huntingtoni arutlused olid esitatud reaalse sõjategevuse taustal, kus külades ja põldudel voolas napalm, taevast sadas Agent Orange’i nimelist herbitsiidi ning peagi mädaneski viis miljonit külaelanikku Saigoni ümbruse põgenikelaagrites, andis elupõlisele vasakradikaalile Noam Chomskyle põhjust võrrelda arutlejat joonelt koonduslaagriteoreetiku Heinrich Himmleriga4, samuti väga pragmaatilise ja tegusa inimesega. Ka tema tihedasse agendasse ei mahtunud kuidagi küsimused rahvusvahelisest õigusest, isikupuutumatusest ja rahvaste enesemääramisest. Aaria vere saneerimine võttis kogu aja. Ehk oligi ajapuudus põhjuseks, miks Ühendriikide diplomaatia suutis hiljem Vietnami sõja hukka mõista vaid pragmaatilistel kaalutlustel (good intentions gone bad politics): raha, inimelud, aeg ja rahvusvaheline maine kadusid Indohiina džunglisse ning kasu ei midagi – punased võitsid ikkagi. Aga Huntingtonil oli hiljem palju seletamist oma Harvardi tudengite ees, kellele 1968. aasta tähendas hoopis sõja ja autoriteetide eitamise kõrgaega. Ja avalik kraaklemine Chomskyga, kes olevat tendentsliku tsiteerimisega teinud temast genotsiidi apologeedi, ei edenenud ka soodsalt. Vasakpoolsetele on ta siiani profašist.

Ei saa öelda, et Huntington oleks ka hiljem näidanud nägu nende hulgas, kes mõistsid sõja hukka moraalselt, et sõda kui selline on halb, et Genfi konventsioon on kõigile järgimiseks jne. Pigem leiame ta nende eminentsete teoreetikute hulgast, kes seitsmekümnendate alul nuputasid kambakesi, kuhu sohu uputada rahuliikumist, hipikultuuri, etnilist ja soolist ärkamist, keskkonnaaktivismi ja antiglobalismi ning mida teha 1968. aasta tudengitega, keda ikka ei köitnud karjäär distsiplineeritud palgalisena riiklik-korporatiivse sõjatööstuskompleksi ridades. Trilateraalse komisjoni 1975. aasta raportis “Demokraatia kriis” kurdab valitsuse julgeolekunõunik Ühendriikides levinud “demokraatiaga liialdamist” ja “demokraatia kontrollimatust”, selle ravimiseks soovitab aga “demokraatia märkimisväärset kärpimist”. Mitte just ülearu nõtke sulega lisab ta: “Demokraatia efektiivne toimimine eeldab mõnedelt inimestelt teatavat apaatiat ja mitteosalemist.”5 Karta on, et endale ja Carteri administratsioonile auväärt referent selliseid kõvakäelisi soovitusi ei jaganud, küll aga ellujäänutele Indohiinas, Ladina-Ameerikas ning neile õpihimulistele noortele kaasmaalastele, kes ikka veel ei mõistnud hinnata napalmi tsiviliseerivat jõudu.

Igatsus apaatse ja riiklikult ajupestud kahuriliha järele kosub Huntingtoni kirjutistes kaheksakümnendatel suisa jesuiitlikuks kasuistikaks. Avaliku arvamuse nakatamisest poliitilistesse paranoiadesse saab ausalt üles tunnistatud Realpolitik: “võib juhtuda, et sa pead müüma” interventsiooni või muud sõjalist sekkumist “viisil, mis loob eks
iarvamuse, et võideldakse Nõukogude Liiduga. See on see, mida Ühendriigid on teinud Trumani doktriinist saadik.”6 Õnneks polnud Baltimaadel punaohtu vaja reklaamida. Siinsed ostjad rebisid Huntingtonil kauba käest, neil oli ju tõepoolest Nõukogude Liiduga kana kitkuda. Enda õnnetuseks said revanšihimus baltlased aga kauba peale ka veendumuse, et poliitparanoiade maaletoojal jagub kompetentsi ka globaalseks kultuuriantropoloogiliseks ekspertiisiks ja et need kaks on tegelikult üks ja seesama asi.

Imetlusväärse kiirusega muteerus ideoloogiline rinne meie paesel rannamaal kultuurilist apartheidi pooldavaks maailmapildiks: eestlased siin- ja venelased sealpool lääne tsivilisatsiooni piiri. Ning see lõhenemine kujunes kassahitiks, millest nõukogude-ohu hulgimüüjad ei osanud unistadagi. Muu hulgas sai Ühendriikide instseneeritud või otseselt algatatud sõjategevus Kesk-Ameerikas, Ida-Timoris, Kambodžas, Laoses ja praegu ka Lähis-Idas nagu imeväel ületamatute kultuuriliste barjääride tõend. “Islami piirid on verised” ja muu selline jutt. Mees, kes ei saanud aru, miks Indohiina põliselanikele ei meeldi napalm, leidis endale toetajaskonna, kes ei soovigi mõista venelasi. Ime siis, et ühisel jõul kerkivad kultuuride vahele müürid.

USA pakub ideoloogilisel piiril teenivatele sõjasulastele katust ega salli flirti konkureeriva idagängiga, selge see. Keegi ei vaidlusta ka Huntingtoni teeneid selles, et maailmas pole enam ruumi kultuurilisele dünaamikale ja dialoogile, kuid selle edukas marketing fataalse kultuuriparatamatusena kuulub juba ainuisikuliselt talle kui mehele, kes usub napalmi diplomaatilisse potentsiaali.

Juhuks, kui Eesti valitsev kultuuripoliitiline korpus peaks aga juhtumisi soovima kas või korraks seda teravamalt teadvustada, võib soovitada järgmist kantiaanliku eetika mõtteharjutust. Mõeldagu end “passiivsusele ja resignatsioonile määratud inimeseks”, ent sedapuhku mitte Indohiina poolsaarel või Harvardi mässavas tudengilinnakus, vaid näiteks neljakümnendate aastate Eesti metsavendade seas. Kujutletagu järgmist. Loeb see rõhutud seltskond oma rõskes tihnikupunkris idaimpeeriumi kõige soliidsemat välispoliitilist ajakirja Inostrannõje Dela, kus mingi noorelt kiilanev prillipapa kõneleb pragmaatilise sirgjoonelisusega vajadusest põletada maha Eesti metsad, mürgitada põldude saak, pommitada puruks külad ja küüditada kõik külaelanikud Tallinna ümbruse  koonduslaagritesse, et elimineerida metsavendlust toetav infrastruktuur. Ja loeb see jahmunud seltskond ka, et seda kõike nimetatakse “urbaniseerimiseks” ja “moderniseerimiseks”. Harjutuse lõppmoraal: kui me tänases Eestis tervitame sellise mehe kultuurifilosoofiat osana oma ametlikust välispoliitilisest doktriinist, siis peame leppima, et maailma silmis paistab tänane Eesti välispoliitika kaunikesti natsimeelsena. Fair trade, one might say.

1 Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine, 1999, lk 21.

2 Samas, lk 278.

3 S. Huntington, The Bases of Accommodation. –  Foreign Affairs, July 1968.

4 Noam Chomsky, American Power and New Mandarines, 1969, lk 21.

5 Tsit: Noam Chomsky, Radical Priorities, lk 138.

6 S. Huntington, International Security, Summer 1981; National Interest, Fall 1989.

Veel üle-eelmiste riigikogu valimiste eel tundus mulle, et debatt käib liiga abstraktsel tasandil, ilusad visioonid ei ole piisavalt praktiliste tegevuskavadega kaetud. Kui meenutada korraks meie demokraatia uut algust, 1992. aasta valimisi, siis seal toimus võitlus ärkamisaja romantilises järellainetuses puhtalt sümbolite keeles: valimisvõidu tõi plakat “Plats puhtaks!”, suurima häälesaagi sai Jüri Toomepuu, kelle teleklipp koosnes mõnest lausest. Tänaseks on pendel kandunud teise äärmusse: valimiseelsetes lubadustes pakuti puhtaid hüvesid ja privileege ilma visioonita. Nagu näitavad valimistulemused, läks pakutu kaubaks, kaks kõige heldemat pakkujat edestasid teisi soliidse vahemaaga.

Mul ei ole alust üldistamiseks, kuna ma ei ole jälginud teiste postsotsialistlike riikide valimiskampaaniaid, kuid ometi tundub mulle, et Eesti viimane valimisvõitlus oli ajaloo lõpu järgse poliitika ideaalmudel. Fookuses väga selgelt majandus, kõike muud (nt haridus, keskkonnakaitse) käsitleti vahendina majanduskasvu jätkamiseks, et valija saaks laenubuumi tekitatud tarbimisvõimalusi edasi nautida. Pretensioonitu poliitika “viimastele inimestele”…

Ma ei arva sugugi, et poliitika peaks koonduma Ülima Idee ümber, XX sajandi kogemused meenutavad meile piisavalt hästi, kuhu viib ideoloogiline fanatism. Isiklikult pooldan pigem Schumpeteri demokraatiakontseptsiooni (võimuvõitlus, mida teostatakse valijate häälte hankimise kaudu)1 kui valgustusaegset retoorikat – viimase väärastunud vormi võite nautida praeguse USA näitel. Aga ometi oleme harjunud, et poliitilised parteid kõnelevad ikka üldise hüve ja rahva tahte keeles, mitte otsesõnu: hüve hääle eest. Meenutame Gogoli “Revidenti”: algul rääkis Hlestakov ääri-veeri, et sõitis-sõitis, raha sai otsa, oleks vaja laenu. Kuid kui kõik andsid, siis lõpus juba: raha siia ja jutul lõpp.

Sellise pragmatismi vohamist saab ehk seletada n-ö eestluse ideega meie põhiseaduses. Väikerahva kombel on meie ülimaks taotluseks püsimajäämine, ei muud. See eesmärk on teadagi ohus: demograafiline vetsupott, migratsioon, Vene karu ja hiiliv ingliskeelne enesekolonisatsioon. Selleks, et püsida, on vaja õgida. Ja sugu teha, milline imperatiiv on kõigi parteide loosungites sees. Aga kui hääbumegi, siis pigem lookas laua taga kui reservuaaris vireledes. Sellest mõttekäigust lähtudes võib aru saada, miks rohelised said kokkuvõttes ikkagi vähe hääli. Nende programm, mis oli väga inimkeskselt roheline, sisaldas siiski ka ebameeldivat tarbimise ohjeldamise punkti. IRL tegi aga oma seisu arvestades tubli tulemuse, kuna produtseeris kampaania käigus idealistlikke märke, saades endale aristokraatide, keda ainult tarbimine ei rahulda, protestihääled. Programm oli ka IRLil tegelikult eudaimonistlik, põhiväärtuseks õnn.

Tulgem võitjate juurde. Esmapilgul üllatusin ka ise, et Reformierakond valimised võitis, pikemalt järele mõeldes aga mitte. Majandusliku jõukuse lubadusi külvasid nad Keskerakonnaga mõlemad, küsimus on ainult tehnikas. Esiteks on praegune soodne seis tarbimiseks saavutatud reformarite meetoditega, miks siis mitte jätkata. Teiseks on keskil paratamatult suuremate korruptantide imago kui teistel – mida rohkem võimurite käpa külge kleepub, seda vähem nodi jõuab ihara valijani. Võitjate suurimaks trumbiks oli aga lubadus jõuda Euroopa viie jõukama hulka. See on ju võimalus olla naabrist parem! Millise kärsitusega ootab valija, kes täna Soomes sibiks käib, seda aega, mil saab hoopis ise sinna Kassiaru Jaska kombel laiama minna!

Rääkida ajaloo lõpu järgsetel valimistel suurtest vastandumistest on rumalus. Isegi reklaami olla kahele võitjale teinud üks ja sama firma. Seni, kuniks Keskerakonda paaria seisuses hoiti, oli veel mingit intriigi, kuid nüüd on peaaegu kõik kõigiga olnud ning tõsiste poksimatšide asemel toimub valimiste eel meelelahutuseks wrestling of superstars – viimane on teatavasti võitluse simulatsioon. Ükskõik, kas võimule saab palkade tõstmine või maksude alandamine (või mõlemad), ikka jääb selgusetuks, kuidas kavatsetakse neis tingimustes lahendada kas või majanduse põhiküsimus: anda haridusele, teadusele ja innovatsioonile uus hingamine.

Kui isegi imekombel leitakse mehisust teaduse jaluleaitamiseks, siis karta on, et kultuurile ei jää suurt midagi üle. Kes midagi teha tahab, peab võtma õppust tuntud kultuuritegelasest, kes valimisvõidu eufoorias läbi peanaha inises, et tema astus parteisse just sellepärast, et oma üritust elus hoida. 53,9% valinutest andis oma hääle kiiret rikkust lubavatele parteidele. Postmodernsel ajal ei ole võtta suuri eesmärke, tuleb rahulduda olemasoluga. Kui palju lihtsam oli Herakleitosel 2500 aastat tagasi distantseeruda poliitikast ja demokraatiast: “Sest parimad [inimesed] eelistavad kõigele ühte: igavest au surelikkudele [asjadele]. Enamus aga küllastub otsekui tõpra kari.” (M 95)

1 Vt. J. A. Schumpeter, Kaks demokraatiakontseptsiooni. / Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Koostanud Jüri Lipping. EYS Veljesto Kirjastus, Tartu 2002, lk. 63–98.