tehiskliimas toidu tootmine

Jõulud on lävel ja tavapärase heategevusäri kõrval koguvad üha uhkemad heategevuskampaaniad hoogu. Poliitikud ja popstaarid etlevad firmalogode ja haigete imikute taustal. Koorid laulavad ja kodutud pestakse Raua tänava saunas puhtaks. Filantroopilised ideed võivad saada ka sauna- ja jõulukampaaniatest avarama tähenduse ja ületada “väikese” heategevuse piirid, kehastudes sotsiaalselt vastutustundlikus käitumises, mis vähemasti pealtnäha hülgab äriloogika. Uuringute kohaselt on paljud Euroopa ja Ameerika tarbijad (sõltuvalt küsimusest  2/5 kuni 3/4) valmis rohkem maksma toodete eest, mis on keskkonnasõbralikud või toetavad heategevust. Emori hiljutise, üldisema profiiliga uuringu kohaselt ei erine Eesti elanikud märgatavalt eurooplastest oma suhtumises ühiskondlikku abisse ja koostöösse. Iseasi, et põhimõttekindlus näitab mõningast vähenemist, kui jutuks tuleb reaalne isiklik osalus. Ka on vist paratamatus, et filantroopia kipub muganduma turuga. Eestis näiteks on sotsiaalabi funktsiooni täitvate mittetulundusühingute probleemiks (lisaks tegevuste koordineerimatusele ja halvale rahastamisele) just kommertsialiseerumine konkurentsi mõjul.

Kes saab hukka mõista inimeselt inimesele suunatud abistava käitumise? Ometi tekib väljaspool seda inimlikku, rohujuure tasandit küsimus heategevuse põhjustest ja motiividest. On täiesti mõistetamatu, miks ei saa õitsvas, demokraatliku riigikorraga riigis massiliste heategevuskampaaniateta läbi ka näiteks inimeste elementaarsete põhivajaduste või põhiseadusega garanteeritud, enesestmõistetavate sotsiaalteenuste valdkonnas – ja seda olukorras, kus tegemist ei ole katastroofiga ja riigi rahakott ajab väidetavalt üle ääre?

Pole parata: ikkagi on heategevus sotsiaalsete kaitsemehhanismide nõrkuse ja täiendava ümberjagamise märk, sageli rakendab see inimeste loomuliku sotsiaalse empaatia kellegi kasumiteenimise ree ette. Tore, et heategevuse teevad võimalikuks massilised “ülejäägid”, mis osutavad aga ka mõttetule ületootmisele ja -tarbimisele. Sotsiaalset kaastunnet ja vastutustunnet on täna varasemast lihtsam haarata ka puhtalt poliitilise võimuvõitlusega seotud ettevõtmistesse. Ju on poliitikud aru saanud, et (retsiprookne) altruism on kasulik ja sõnum, mis kõneleb hoolivusest, kasvatab sotsiaalset kapitali. Ning isegi vaid sõnum annab lootust süsteemse, riiklikult koordineeritud ja toetatud sotsiaalpoliitika edenemisele.

Lootusest üksi on siiski vähe. Ja kommertsialiseerunud ning kampaanialik heategevus leevendab, kuid ei lahenda probleeme – ei likvideeri õpitud abitust, vaid toimib nagu Potjomkini küla, varjates sotsiaalse allakäigu ennetustöö ja kaitsemehhanismide puudumist ning kinnistades ebavõrdsust. Ei ole lohutav seegi, et sama pilt vaatab vastu suurte rahvusvaheliste abiorganisatsioonide tegevusest: pole vist valelikumat pilti kui vallutussõja varemetel nälginud lastele toidupakke jagav sõdur, mitmekülgse ülevõimu sümbol. Ja hoolimata käibetõest, et alati on neid, kes ei suuda ega tahagi muud, jääb ka väikese koduühiskonna puhul küsimus, kui suur on ja kui suur võiks olla see “loomulik” osa ühiskonnast, kes ei vajagi muud kui taldrikutäis suppi ja täisaun jõulukuul või, pisut kõrgemal tasemel, Rootsi pensionäri vanu pükse.

Keeleinspektsiooni peadirektor

Riigikeele kohta liigub legend, mida ikka ja jälle tõestisündinud loo pähe jutustatakse. Kui Ameerika kongressis arutati riigikeele kehtestamist, olevat hääletamisel inglise keel saanud saksa keele üle võidu kõigest ühe häälega. Loos on tõtt niipalju, et 1794. aastal arutati kongressis Virginia osariigi sakslaste taotlust tõlkida õigusaktid saksa keelde, mis aga esindajatekojas häältega 42:41 tagasi lükati. Kaalukeeleks osutunud spiikrit Frederick Mühlenbergi, kehvapoolse saksa keele oskusega teise põlve ameeriklast ja anglofiili, jäi saatma saksa rahvuse reeturi maine. Niinimetatud Mühlenbergi legend aga tõstis sakslaste eneseteadvust ja uhkust oma keele üle. Samas näitab selle loo populaarsus inimeste usku seadusetähe jõusse: riigikeele staatus võib teha imesid.

USA põhiseaduses ei ole antud inglise ega ühelegi teisele keelele riigikeele staatust, kuid inglise keel kui kõige levinum keel täidab seda rolli edukalt. Samas on ka USAs arvukalt neid, kes taotlevad ühe riigikeele kehtestamist (nt English-only movement), ning ka neid, kes võitlevad inglise keele ülemvõimu vastu, nimetades ameeriklasi rahvaks, keda lõhestab just seesama inglise keel (a nation divided by one language).

Riigikeele valik on kahtlemata keelepoliitika nurgakivi, kuid kas ainult sellest piisab?

1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigikeel on eesti keel. Eesti Entsüklopeedia annab riigikeele mõistele järgmise seletuse: hariduse, asjaajamise, teeninduse ja teabe kohustuslik, seadusaktiga määratud töökeel.

See tähendab, et põhiseaduslikud institutsioonid toimivad riigikeeles ning põhiseadusest tulenevad toimingud tehakse riigikeeles: riigivõim pöördub rahva poole riigikeeles, riigikeeles koostatakse, kuulutatakse välja ja avaldatakse seadused ning muud ametlikud dokumendid.

Avalikud teenused – arstiabi, haridus ja õigusabi – peavad samuti olema elanikele kättesaadavad riigikeeles, mis ei välista riigi territooriumil elavatele vähemusrahvustele avalike teenuste osutamisel vähemuskeelte kasutamist. Näiteks võib riik ülal pidada vähemuskeelseid õppeasutusi, edastada vähemuskeelseid tele- ja raadiosaateid või anda suurematele vähemusrühmadele õiguse suhelda ametivõimudega vähemuskeeles.

Riigikeele kasutamist täpsustab keeleseadus, mis sätestab keelenõuded isikutega suhtlemisel, avalikus teabes ja reklaamis, kaupade märgistuses, kasutusjuhendites ja kohanimedes, pitsatitel, kirjaplankidel jne.

Põhiseaduse vastuvõtmisest möödub peagi 15 ning keeleseaduse vastuvõtmisest 12 aastat. Selle aja jooksul on täpsustunud paljud õiguspõhimõtted, muutusi on kaasa toonud Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Keeleseaduse rakendamise ning järelevalve käigus on selgunud, et mitmed valdkonnad vajavad täpsemat või tõhusamat reguleerimist.

Keeleseadust tuleb muuta

Vaatleme keeleseaduse muudatuste vajalikkust seaduse täitmise järelevalves ilmnenud probleemide kaudu.

Alustuseks midagi positiivset. Praegu delegeerib seadus keeleseaduse täitmise järelevalve korra kehtestamise valitsusele, vabariigi valitsuse seaduse kohaselt peaks see tulenema otse seadusest. Sellekohane seadusemuudatus jõuab peagi riigikokku ning loodetavasti on nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad eelnõu vajalikkuses ühel meelel ning miski ei takista selle kiiret menetlemist.

Vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud eesti keele oskuse nõuded vajavad ühtlustamist ja kaasajastamist, kuid nõuete langetamisest tuleks hoiduda. Keeleinspektsiooni poole on pöördunud inimesed, kelle eestikeelse tööalase teabe õigust on rikutud. Kui kaebus on esitatud töötaja peale, kellelt seaduse alusel eesti keele oskust ei nõutagi, siis on meil seda raske menetleda. Kaebuse esitajal on aga raske aru saada, miks näiteks erasektori keskastme juhid, raamatupidajad ja teised spetsialistid, samuti korteriühistute juhid ei pea eesti keelt oskama, kui nende töö eeldab inimestega suhtlust ja dokumentide koostamist. Mitmed keerukad järelevalvejuhtumid Maardus, Narvas ja Narva-Jõesuus näitavad, et kohaliku omavalitsuse valitavate ametnike (linnapea, aselinnapea) keeleoskusnõuded vajavad täpsemat reguleerimist nii nõuete sätestamise kui ka järelevalve seisukohalt. Lisaks avalikele teenistujatele ning erasektoris avalikes huvides tegutsevatele töötajatele tuleks kaaluda eesti keele oskuse nõude taastamist rahvaesindajatele, mis kaotati 2001. aastal.

Tööalase keeleoskuse tasemed tuleks viia kooskõlla Euroopa Nõukogu “Euroopa keeleõppe raamdokumendi” keeleoskustasemetega. Nii täiskasvanute keeleõppes kui ka keeleoskusnõuete kontrollimisel tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata tööalasele keeleoskusele. Keeleseaduses tuleks ette näha keeletunnistuse kehtetuks tunnistamise võimalus, kui järelevalve käigus selgub, et inimese keeleoskus ei vasta tunnistusele märgitud tasemele või kategooriale.

Mitte-eestlaste eesti keele oskus on mõnevõrra paranenud, kuid  samas on näha õpimotivatsiooni langust. Tööjõupuudus on sundinud tööandjaid keeleoskusnõuetes järeleandmisi tegema ning keeleoskamatuid töötajaid koguni õigustama. Keeleinspektsioon on saanud kirju, milles tööandjad väidavad, et töötajad, näiteks bussijuhid või arstid (!?) saavad teenindada sõitjaid või ravida patsiente ka nõutavast madalama keeleoskusega või hoopis ilma selleta. Siinkohal tahaks küsida välismaale tööle siirduvatelt arstidelt, miks nemad end vastuvõtva riigi keele õppimisega vaevavad?

Keeleringkondades on viimasel ajal palju juttu olnud vajadusest näha keeleseaduses ette ametnike ning poliitikute kohustus suhelda Eesti avalikkusega eesti keeles, sest ka venekeelse auditooriumi ees mõjub ladusat eesti keelt kõnelev ametnik veenvamalt kui see, kes vaevaliselt võõrkeelt pursib. Mure ametliku keelekasutuse taseme languse pärast on viinud mõttele teha eesti kirjakeele normi valdamine kohustuslikuks kõikidele avalikele teenistujatele ning haldustekste koostavatele töötajatele.

Reklaam on infokandja

Keeleinspektsioon on saanud viimastel aastatel hulgaliselt kaebusi võõrkeelse reklaami kohta. Kaebuste lahendamise käigus selgub tihtipeale, et võõrkeelne tekst on registreeritud kaubamärgina. Tihti on selle toimingu ainus eesmärk ennast eesti keele kasutamisest taskukohase riigilõivu abil vabaks osta. Suur on aga kaubamärgiomaniku pettumus, kui ta keeleinspektorilt kuuleb, et võõrkeelse kaubamärgi kasutamine ei vabasta eestikeelse tarbijateabe andmise kohustusest. Taoliste arusaamatuste vältimiseks tuleks õigusaktides sätestada kohustus tõlkida olulist tarbijateavet sisaldav võõrkeelne kaubamärk eesti keelde. Eestikeelsuse nõue peaks kehtima ka valimisreklaami suhtes.

Eespool öeldust on näha, et riigikeele ülesanded ei piirdu avaliku võimu teostamisega. Eesti põhiseaduse preambuli kohaselt peab riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sellega on Eesti riik võtnud kohustuse kaitsta ka eesti keelt, sest raske oleks ette kujutada eesti rahvust ja kultuuri ilma keeleta. Kuid ühestki seadusemuudatusest pole kasu, kui me igapäevaelus puhtpragmaatilistel kaalutlustel küll inglise, küll vene keelele järeleandmisi teeme.

Maailmal olid aga lunastuse vastuvõtmisega teised plaanid. Isegi kui Jeesuse varaseid jüngreid võiks pidada maise vara hüljanuteks, sai edu saavutanud kristlikust kirikust peatselt rikkuse ja kõrkuse kants. Koguni jõulupildist on välja roogitud olukorra tegelik kehvus koos sõnnikuaurude ning reisist vanunud ja tolmunud rõivastega. Uue kuninga sünniloo kitsikuse asemel pakub kristlus juba sajandeid estetiseeritud versiooni, kus nappusel suurt ruumi pole. Vaevalt püha perekond end kaanepildisündmuse tarvis kuidagi paremaks ehtis – sellega on tegelenud siiski hilisemad kunstnikud ja hingekarjased. Isegi kui väita, et pühadusel on estetiseeriv mõju, tähendab see, et meie esteetiline meel ei suuda tervikuna vastu võtta kuulutust, mis kristluses nii olulisel kohal. Kogu läkituse paremaks aktsepteerimiseks tuleb see ahvatlevamaks muuta, isegi kui selle eesmärgi jalgu jääb vaesuse õilsuse ning enesesalgamise ideaalsuse sõnum. Jõulud on Jeesukese asemel oma valdusse saanud hoopis kolm kavalat meest, kes kogu asja tulevast olemust ette nägid ja püha imiku ette esimesed jõulukingid laotasid – ja vaesus ning lihtsus on täna kaugel sellest, et olla jõulusõnumis olulisel kohal.

Kasinusel on viimase kahe aastatuhande jooksul üldse üsna kehvasti läinud. Vajadus vaesust neutraliseerida ja estetiseerida osutab, et seda peab kiivalt varjama ka igapäevaelus. Issanda loomaias tähendab see näiteks erinevate illusioonistrateegiate kasutamist, et hoida viletsuse ja puuduse tülgastavat muljet endast võimalikult kaugel. Selleks sooritatakse ühiskondlikule positsioonile vaatamata üle jõu käivaid ostusid või püütakse tarbimiskarussellis kas või näivalt osaleda. Marc Cooper (Pinochet and me: A chilean anti-memoir, Verso, London 2001, lk 85-86) kirjeldab, kuidas oma nina staatuseookeanis vee peal hoidmiseks tiirutavad keskklassi esindajad katoliikliku Tšiili supermarketites üksteise ees ringi, delikatessikuhi kärus – enne kassasse jõudmist aga poetavad hinnalised tooted ettevaatlikult kärust välja; või kuidas teel koolist koju kinnitavad vanemate hoolitsevad käed laste rõivastele kallite akadeemiliste institutsioonide märgid, et veenda võimalikke kõrvaltvaatajaid oma kõrges staatuses. Ei erine sellise näivuse loomises ka meie rikkamad ja vaesemad, kes oma igapäevases eneseparaadis püüavad jätta muljet võimest omada parimat ja hoiavad kokku selle pealt, mida nii lihtne väljapoole demonstreerida ei ole.

Sellest jääb aga väheks. Vaesust tuleb turumajanduses ka aktiivselt negatiivsena kujutada. Signaliseerides jõuliselt oma ostuvõimet, marginaliseerime me samaaegselt ostuvõimetut elanikkonda. Seda on võimalik teha väga demonstratiivselt. Äärmusliku vaesuse visuaalset pilti presenteeritakse sellistel väljanäitustel nagu näiteks kodutute pesupäev, mida jõuluaja lähenedes suure aplombiga korraldatakse ja televiisoris näidatakse. Tänase jõulusõnumi paradoks on selles, millise staatuse saab nõndaviisi vaesus ja vähenõudlikkus. Esiplaanile ei seata mitte rasketes tingimustes vastupidavaid inimesi kui kristliku elu sümboleid, vaid need, kes sümboolse jõuluheategevuse kaudu võivad leida veel ühe võimaluse enese, oma rikkuse ja sellest sigineva helduse presentatsiooniks. Kui aitajad ehk koos aidatavatega sauna läheksid või lausa neil selga küüriksid, oleks tegemist tõesti kristliku ettevõtmisega. Selle asemel on aga tegemist üritusega, kus vaesuse avalikustamisel tingimustes, kus kõigi peamine püüd on seda varjata, ignoreeritakse “aidatavate” häbitunnet.

Kuigi jõulupilt kolme targa ja nende kinkidega kuulutab tegelikult sõnumit, et kõige rikkam ja tähtsamgi painutab pea vaese ja väeti ees, osutab meie tänane praktika hoopis pika ja heategelikult parastava sõrmega neile, kes ei suuda end staatussümbolite ja tarbimise kaudu vaesuse räpase mõju käest päästa. Ligimese aitamine on kahtlemata osa kristlikust kuulutusest, ent seda tüüpi abi, millega puutume kokku jõuluaja jooksul, tundub Jeesuslapsukese eesmärgid lootusetult maha salgavat. Jõuluaegne pasunat puhuv heldus (vt Matt 6:2) tallab jalge alla olulise osa jõulusõnumist – vaeste osaks jääb aga vaid maine alandus ning sesoonse heategevuse mõrud ja harvad palukesed.

Muidugi meeldis Elvis meile kõigile rohkem kui Pentagon, aga vaadake, kui vilets argument see on. Lõpuks, Elvis alavääristas oma fänne

n-ö ?uute? albumitega, täis varem avaldamata jäetud laule, lisaks üks uus lugu, et olla kindel, et kõik me jobud ikka ostaks; ja see peegeldus tagasi me halvakspanus, avalikus või salajases, selle mehe vastu, kes jõudis jumalastaatusele lähemale kui Carlos Castaneda, enne kui sõjaväeteenistus ta taltsutas ning paljastas tas selle lolli lakei, kes ta algusest peale tegelikult oli. Ja alates sellest, pea kaks kümnendit juba, ootame me ikka, et ta jälle metsikuks muutuks, ullikesed nagu me oleme. Elvis ise teadis oma südamete südames arvatavasti paremini kui meie, et seda ei juhtu kunagi, sest tema südamete süda polnud ilmselgelt meie ühine südamete süda, sest ta oli nii ilmselgelt lihtsalt üks vaene lollike lõunaosariikidest, kellele ?isakesest? manager maailma vahendas ja filtreeris, et sõeluda välja kõik, mis võiks nõrgendada ta staatust vägeva rahamasinana, ja lõppeks ülistasid kõik, vähemasti rockikriitikud, teda ta äärmusliku halvakspanu eest kõigi suhtes, kes tast vähegi hoolisid.

Ja Elvis oli perversne; ainult tõeline pervert võiks avaldada midagi sellist nagu ?Having Fun with Elvis On Stage? (?Lõbutsedes Elvisega laval?), tolle albumi, mis ilmus umbes kolm aastat tagasi ja koosnes tervenisti laulude vahel aetud lobast, mis oli nii ülearune, et see paneks nii Willy Burroughsi kui Gert Steini punastama. Elvis turustas igavust juba siis, kui Andy Warhol tegi alles kingareklaame, aga Elvise patt oli see, et ta ei taibanud, et ta fännid pole perverdid ? nad armastasid teda tervenisti, helpisid sisse kõik, mis ta neile kaela kallas, ja seetõttu on mul neist jobudest palju rohkem kahju kui Elvisest endast. Ma mõtlen ?  kelle pärast neil veel on põhjust terve öö vihmas seista? Mitte kellegi, ja tõeline traagika ses tragöödias on ühe põlvkonna oma, kes keeldub loobumast oma noorukieast, isegi kui nad tunnevad menopausi õitsele puhkemas ja näevad oma juuksepiiri kaugenemas horisondi taha ? koos Elvise ja kõige muuga, millesse nad kunagi arvasid end uskuvat. Kas nad hoolivad ka viie aasta pärast sellest, mida ta viimased kakskümmend aastat tegi?

Muidugi, Elvise surm on tuleviku?oki masurka suhteliselt pehme irooniline variatsioon, ja kõige tähendusrikkam asi ta lahkumise juures on ehk see, et terve seitsmekümnendate ajalugu on täis taandamisi ja demüstifikatsioone; kolm endist Elvise ihukaitsjat lõid hiljuti kampa tolle urgitsejaga New York Postist ja klopsisid kokku raamatu, mis pakkus meile seda soppa, mille järele me nii igatsenud oleme. Elvis oli meie pühadest lehmadest viimane, keda avalikult tümitati; kõik teavad, et Keith Richard istub oma kama otsas, aga kui Elvis läks lavale kivis peaga, ei lekkinud sest piiskagi? Omamoodi oli see nii paha kui ka hea. Hea, sest Elvis ei julgustanud teisi mõtlema, et on vahva olla ringi kõndiv medikamendikapp; halb, sest nii seisis Elvis Nixoni saladus-kui-hüve-poliitika eest, mida esitleti tollal mõned aastad ameerikluse kvintessentsina. Mingis mõttes ei saanud teda näha ainult fenomenina, mis plahvatas viiekümnendail ning aitas kujundada hingelist vabaksmurdmist kuuekümnendail, vaid lõpuks kui Nixoni aastate perfektset kultuurilist väljendust. Mitte, et ta tollal rohkem panustanud oleks, aga ta iha võimukandjate moodi privaatsuse järele võimaldas tal karistusest pääseda pea sõnasõnaliselt mõrvaga, kindlasti aga oma fännide sümboolse vägistamisega, mis tähendab, et meil oleks parem hüvastijätuks viibata ühe tõstetud näpuga.

Kuulsin Elvise surmast, mil parajasti ühe sõbra, samuti muusikaajakirjanikuga, ta tuletõrjetrepil Chelsea? 21. tänavas õlut manustasime. Chelsea on tore kant; vaatamata faktile, et hull naine, kes elab ülakorrusel, hoiab tühjusega sõimeldes mu sõpra iga öö öö läbi üleval, ei koli ta minema, sest talle meeldib kogukonnatunne selle mitmekesisuse keskel: vana kooli ametiühinglastest kommunistid elavad ta majas läbisegi koos kõikvõimalike usutunnistuste esindajatega, keda meeleldi kutsutakse ?etnilisteks?. Kui me Elvisest kuulsime, saime kohe aru, et tuleb surnuvahti pidada. Nii ma läksin kahekümneneljakasse, et kast õlut osta. Kui ma välja tulin, nägin paari latiinot, kes passisid välisukse juures. ?Kas kuulsite? Elvis on surnud!? Nad vaatasid mind halvakspaneva ükskõiksusega. Mis siis? Võib-olla, kui ma oleks neile öelnud, et Donna Summer on surnud, oleksin mingit reaktsiooni näinud; mäletan, et kõndisin ses kandis T-särgiga, millel oli kiri ?Disco imeb?, vali, mittevaimustunud pomin jõudis mu tajusse, mis ainult näitab, et mitte just kõigi jaoks polnud Elvis tänini valitsev rock?n?roll?i kuningas, tegelikult polnud rock?n?roll kõigile isegi tänini valitsev muusika. Nüüdseks on iga kodanik leidnud oma väikse painava nurgakese, millesse oma ajud õhkida: nagu kuuekümnendad olid peamiselt nartsissistlikud, on solipsism olnud seitsmekümnendate üdi, ja see ei paista kusagil paremini, kui ?popmuusika? maailmas. Ja Elvis võis olla suurim solipsist üldse.

Ma palusin kahekümneneljakas kaks six-pack?i ja rääkisin mehele leti taga uudist. Ta oli umbes viiekümnene, veidi halliks läinud, priske vats ees, elu ikka silmes säramas, ja ta ütles: ?Pagan, sellest on küll kahju. Nüüd on meie ainus lootus see, kui biitilid jälle kokku tulevad.? Viiekümnene.

Ütlesin talle, et mu meelest oleks see ajaloo suurim antikliimaks, ja parim, mida Stones teha saaks, oleks ka laiali minna ja meid edaspidi häbitundest päästa.

Ta naeris ja juhatas mind lihuniku juurde, tänavat pidi veidi edasi. Seal küsisin ma teenindajalt sama, mida ma kõigilt küsinud olin. Ta oli ka viiekümnendais ja ütles: ?Tead mis? Mul ükskõik, et see värdjas surnud on. Ma viisin oma naise teda 73ndal Vegasesse vaatama, me maksime neliteist dollarit pileti eest, ta tuli lavale ja laulis kakskümmend minutit. Siis kukkus pikali. Tõusis püsti ja laulis veel paar laulu, siis kukkus jälle pikali. Lõpuks ütles ta: ?Kurat, ma võin sama hästi istudes laulda? Nii ta siis kükitas lavale maha ja küsis bändilt, mis lugu nad järgmiseks teha tahaks, aga enne, kui nad vastata jõudsid, hakkas ta kurtma, et tuled on liiga heledad ja teevad ta silmadele haiget. ?Keerake need maha või ma ei laula nootigi.? Nii nad tegidki. Mina ja mu naine, me istusime täielikus pimeduses ja kuulasime, kuidas see tüüp laulis neid laule, mida me teadsime ja armastasime, ja ma ei räägi nüüd ainult ta vanadest kuradi lauludest, aga ta retsis need kõik ära. Mingu ta perse! Ma ei ütle, et ma olen rõõmus, et ta suri, aga ma tean üht asja: ma sain tõmmata, kui ma Elvis Presleyt vaatamas käisin.?

Ka mina sain tõmmata sel ainsalt korral, kui Elvist nägin, aga hoopis teisel moel. Oli sügis 1971 ja ajakirja Cream toimetusse, kus ma tollal töötasin, ilmus kaks piletit Elvise kontserdile. Otsustati, et kaks töötajat, kel polnud kunagi au olnud Elvist näha, saavad piletid ja nii ma sattusingi koos kunstilise juhi Charlie Auringeriga Detroiti suurimas kontserdisaalis peaaegu esiritta. Charlie oli varem öelnud: ?Kas sa taipad, kui palju me võiks nende pagana piletite eest saada, kui me need maha müüks?? Ma ei taibanud, aga kui väärtuslikud nad olid, selgus hetkel, mil Elvis lavale lonkis. Ta on ainuke meessoost esineja, kellele ma kunagi seksuaalselt olen reageerinud; see polnud päris erektsioon, pigem südame tõus. Kui vaatasin teda, läksin ihast, kadedusest, imetlusest ja eneseprojektsioonist segi. Tähendab, Mick Jagger, keda ma olin näinud juba nii vara kui 1964 ja kaks korda 1965. aastal, ei saanud isegi ligilähedale.

Seal ta oli, Elvis, totras valges kostüümis, mis nägi välja nagu pealisnuppudega üle löödud keskaegne kindlus; ja ta oli liiga paks ja ta vööpannal oli sama suur kui teie pead, ainult et teie pead pole tehtud puhtast kullast, ja ükskõik kes muu oleks välja näinud nagu idiootlik Neil Diamond, aga Elvisele see istus
. Mis poleks istunud? Pole oluline, kui viletsaks ta plaadid kunagi läksid, kui tahtlikult ta püüdles keskpärasuse poole, selles oli ikka tallel mingi vihje, mingi välgatus neist päevist, mil ta? noh, ma ei olnud seal, nii et ma ei lähe selle mõttega edasi. Aga seda ma ütlen: Elvis Presley oli see, kes tõi avalikult pealetükkiva seksuaalse raevu Ameerika popkunsti (ja seeläbi ka rahvale endale, sest kasutada sõnu ?popkunst? ja ?Ameerika? samas lauses on liigne kordamine). On öeldud, et ta oli esimene valge, kes laulis nagu must mees, mis on tõestatud faktide mõttes muidugi vale, aga kultuurilise mõju mõttes ilmselgelt tõene. Aga mis veel olulisem, on see, et kui Elvis hakkas oma puusi liigutama ja Ed Sullivan keeldus seda näitamast, sattus terve maa seksuaalsest frustratsioonist krampidesse, mis viis püsivasse rahulolematusesse, mis kulmineerus psühhedeelse-võitleva folkliikumise plahvatuses kuuekümnendail.

Tähendab, ärge rääkige mulle Lenny Bruce?ist ? ta ropendas avalikkuse ees ja omandas üldsuse silmis märtristaatuse. Ja lisaks oli ta lahe, liiga kuradi lahe, kui te minu käest küsite, see oligi ta häving, samas kui Elvis polnud üldse lahe; ta oli kuramuse veoautojuht, kes jumaldas oma ema ja ei öelnud ta läheduses kunagi ?sitt? ega ?kurat?, ja just Elvis alarmeeris Ameerikat, teadvustades fakti, et sel on käskudest kaitsevall, mis lämmatab. Lenny Bruce demonstreeris, kui kaugele saad sa minna nii rõhutud ühiskonnas nagu meie oma, aga Elvis lõi rea ?kui palju maksab see koerake vaateaknal?? jalaga aknast välja ja asendas selle reaga ?lähme, kepime?. Meie, ülejäänud, tuigume ikka veel selle löögijõust. Praegu möllab seksuaalne kaos, aga sest kaosest võib tõusta tõeline arusaamine ja harmoonia, ja nii või teisiti, Elvis päästis need vood pea ainuisikuliselt tammi tagant valla. Sel õhtul Detroitis, õhtul, mida ma kunagi ei unusta, tuli tal vaid veidi oma õlalihast liigutada, isegi mitte kehituse jagu, ja tüdrukud saalis, keda selle liigutuse kiir tabas, karjusid, minestasid, ulgusid kuumuses. Sõna-sõnalt: iga kord, kui see mees liigutas ükskõik millist oma kehaosa sentimeetrikese, läksid kümned või kümned tuhanded vaatajad meeletuks. Ei Sinatra, ei Jagger, et biitlid, mitte keegi, keda te välja mõelda suudate, pole kunagi esile kutsunud hüsteeriat nii paljudes. Ja seda isegi pärast pooltteist kümnendit jamaplaate ja näitamist, et ta isegi ei ürita.

Kui armastus tõesti igaveseks moest läheb, mida ma ei usu, siis meie hellitatud hoolimatuse kõrvale üksteise suhtes asub veelgi põlastavam ükskõiksus üksteise austusobjektide vastu. Mu arvates on see Iggy Stooge (Iggy Pop ? J. R.), sinu jaoks Joni Mitchell või keegi, kes paistab rääkivat su isiklike tunnete eest, selgesti piiritletud situatsioonist, rohketest piinadest ja vähestest ekstaasidest. Me fragmenteerume niiviisi edasi, sest kõik kaardid on solipsismi käes; ta on kuningas, kelle valdused neelavad endasse isegi Elvise omad. Aga ma saan teile lubada üht asja: me pole enam kunagi üheski asjas nii ühel meelel, kui me olime Elvise osas. Ma ei vaevu ta surnukehale hüvasti ütlema. Ma ütlen hüvasti teile.

Village Voice, 29. august 1977

Raamatust ?Psychotic Reactions and Carburetor Dung? (2001) tõlkinud Jürgen Rooste.

8. I 2005 saanuks Elvis 70aastaseks. Lester Bangs (suri 1982. aastal) oli 1970ndail üks põnevamaid popmuusikast kirjutajaid.

Lenin oli sunnitud ümber sõnastama terve sotsialistliku projekti, sama peaksime meie tegema veelgi radikaalsemal tasandil.

Vladimir Iljit? Lenin suri 21. jaanuaril 1924, kaheksakümmend aastat tagasi. Kas piinlik vaikus tema nime ümber tähendab seda, et ta suri kahekordselt, et tema pärand on samuti surnud? Tema hoolimatus isikuvabaduste osas on meie liberaal-sallivale hoiakule üdini võõrastav ? kelles ei tekitaks tänapäeval külmavärinaid tema sapine reaktsioon 1922. aastal men?evike ja esseeride kriitikale bol?evike võimu aadressil?

Tõepoolest, niisugune jutlus, mida kuulu­tavad ? nii men?evikud kui ka esseerid, kujutab endast nende õiget loomust: ?Revolutsioon on läinud liiga kaugele. Me oleme alati ütelnud seda, mida sina ütled praegu.  Luba meil seda veel kord korrata.?  Meie aga vastame selle peale: ?Lubage teid selle eest seina äärde seada.  Te kas võtate vaevaks hoiduda oma vaateid avaldamast või, kui te soovite avaldada oma poliitilisi vaateid praeguses olukorras, kus me oleme palju raskemates tingimustes kui valgete otsese kallaletungi ajal, siis, vabandage, me kohtleme teid kui kõige halvemaid ja kahjulikumaid valgekaartlikke elemente.?

  (Tsiteeritud lõik on pärit tekstist ?VK(b)P

Keskkomitee poliitiline aruanne? 27. märtsil 1922.  Vt V. I. Lenin, Teosed 33. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955, lk 253.)

See tõrjuv hoiak vabaduse ?liberaalse? arusaama suhtes seletab Lenini halba kuulsust liberaalide hulgas.  Nende kaasus põhineb suuresti standardse marxistlik-leninistliku vastanduse eitamisel ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse vahel, kuid nagu isegi vasakpoolsed liberaalid à la Claude Lefort ikka ja jälle rõhutavad, on vabadus juba oma mõistest lähtuvalt ?formaalne?, nii et ?tegelik vabadus? võrdub vabaduse puudumisega. Leninit mäletatakse kõige paremini tema kuulsa repliigi poolest: ?Vabadus ? jah, aga kellele?  Tegemaks mida??  Ülal tsiteeritud men?evike juhtumi puhul tähendas Leninile nende ?vabadus? kritiseerida bol?evike valitsust ei rohkem ega vähem kui ?vabadust? õõnestada tööliste ja talupoegade valitsemist kontrrevolutsiooni huvides.

Kuid tänapäeval, pärast ?tegelikult eksisteeriva sotsialismi? [nn Realsozialismus] hirmutavat kogemust, kas pole enam kui selge, milles seisneb sellise arutluskäigu ekslikkus?  Esiteks, ta taandab ajaloolise konstellatsiooni suletud, täielikult kontekstualiseeritud olukorrale, kus inimeste tegude ?objektiivsed? tagajärjed on täielikult määratud (?sõltumatult sinu kavatsustest teenib see, mida sa praegu teed, objektiivselt??).  Teiseks, selliste lausungite väljaütlemise positsioon annab õiguse otsustada, mida sinu teod ?objektiivselt tähendavad?, nii et nende näiline ?objektiivsus? kujutab endast õieti vastandit, täielikku subjektiivsust: mina otsustan, mida sinu teod objektiivselt tähendavad, sest mina määratlen olukorra konteksti (ütleme, et kui ma kujutlen oma võimu töölisklassi võimu vahetu ekvivalendi või väljendusena, siis igaüks, kes mind vastustab, on ?objektiivselt? töölisklassi vaenlane).

Kas see ongi siis kogu lugu?  Kuidas vabadus liberaalsetes demokraatiates tegelikult avaldub?  Kuigi Clintoni ametiaeg oli musternäide tänase (eks-)vasakpoolsuse alistumise kolmandast teest parempoolsele ideoloogilisele väljapressimisele, oleks tema tervishoiureformi programm sellest hoolimata kujutanud teatavat tegu, vähemalt praegustes tingimustes, sest oleks rajanenud Suure Riigi haldusaparaadi ja kulude kärpimise vajaduse üldlevinud arusaamade eitamisel ? teatud mõttes püüdis see ?teha võimatut?. Pole siis ime, et see kukkus läbi. Selle ürituse läbikukkumine ? võib-olla Clintoni valitsusaja ainus tähelepanuväärne, kuigi negatiivne sündmus ? annab tunnistust ?vaba valiku? ideoloogilise arusaama materiaalsest väest. Teisisõnu, kuigi n-ö tavainimeste enamus polnud reformiprogrammiga õieti tuttavgi, õnnestus meditsiinialase lobitööga (mille tugevus ületab kahekordselt kurikuulsa kaitsekulutuste lobi!) avalikkusele sisendada vankumatu arusaam, et üldise tervishoiu tingimustes saab vaba valik (selles osas, mis puudutab meditsiini) miskit pidi ohustatud. Selle täiesti fiktsionaalse ?vaba valiku? esilemanamisega võrreldes osutus igasugune ?kindlate faktide? loendamine (Kanadas on tervishoid efektiivsem ja vähem kulukas, ilma et vaba valik oleks vähenenud jne) täiesti tulutuks.

Sellega oleme siin sattunud liberaalse ideoloogia tõelisse närvikeskusesse: valikuvabaduse rõhutamine, mis tänapäeval, sotsioloogide (Ulrich Beck jt) osutatud ?riskiühiskonna? ajastul, nii pakiline on; isegi olukorras, kus valitsev ideoloogia üritab meile Heaoluriigi lammutamise tagajärjel tekkinud ebakindlust müüa uute vabaduste võimaluse pähe. Kas olete sunnitud igal aastal vahetama töökohti, tehes lühiajalisi lepinguid, selmet omada pikaajalist stabiilset ametikohta?  Miks mitte näha selles vabanemist kinnistunud töökoha piirangutest, kui võimalust ennast üha ja uuesti taasluua, teadvustada ja teostada oma isiksuse varjatud potentsiaali?  Te ei saa enam toetuda standardsele ravikindlustusele ja pensionitagatisele, nii et olete sunnitud otsima lisakatet, mille eest peate loomulikult maksma?  Miks mitte võtta seda kui järjekordset lisavõimalust valida: kas parem elu nüüd või turvatunne tulevikus?  Ning kui selline kitsikus tekitab teis ängistust, saab postmodernne või ?teise modernsuse? ideoloog teid kohe süüdistada võimetuses kanda täielikku vabadust, andumises ?vabaduse eest põgenemisele?, ebaküpses kinnistumises vanade stabiilsete vormide külge.  Veelgi parem, kui selline olukord kaasatakse ideoloogiasse, mis mõistab subjekti kui loomupäraste võimete ja kalduvustega õnnistatud psühholoogilist indiviidi, sest siis tõlgendatakse automaatselt kõiki neid muutusi omaenda isiksusest tingitud tagajärgedena, mitte aga turujõudude poolt sinna-tänna pillutamise resultaadina.

Sellised nähtused teevad tänapäeval veelgi tarvilikumaks ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse vastanduse taaskehtestamise uues, täpsemas tähenduses.  Võtame Ida-Euroopa riikide olukorra 1990. aasta paiku, kui ?tegelikult eksisteeriv sotsialism? oli kokku varisemas: ühtäkki olid inimesed paisatud ?poliitilise valikuvabaduse? olukorda ? ent ometigi, kas neile tõepoolest kordki esitati fundamentaalne küsimus selle kohta, mis tüüpi uut ühiskonnakorraldust nad tegelikult tahavad?  Inimestele öeldi kõigepealt, et nad sisenevad poliitilise vabaduse tõotatud maale; seejärel, kohe varsti, anti neile teada, et see vabadus hõlmab metsikut erastamist, riikliku sotsiaalkindlustuse lammutamist jne jne.  Neil on ikka veel vabadus valida: nii et kui nad soovivad, võivad nad välja astuda. Kuid ei, meie kangelaslikud idaeurooplased ei soovinud oma Lääne juhendajatele pettumust valmistada, jäädes stoiliselt kindlaks valikule, mida nad eales polnud langetanud, ning sisendades endile, et peavad käituma küpsete subjektidena, kes on teadlikud tõsiasjast, et vabadusel on oma hind. Ning just siinkohal tuleks söakalt riskida ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse leninliku vastanduse taaskehtestamisega: Lenini sapise vastulöögi tõehetk men?evistidest kriitikutele seisneb selles, et tõeliselt vaba valik on valik, kus mitte lihtsalt ei valita kahe või suurema hulga võimaluse vahel etteantud koordinaatide raames, vaid kus otsustatakse muuta tervet koordinaadistikku. ?Tegelikult eksisteerivast sotsialismist? kapitalismi ?siirdumise? konks oli selles, et inimestel puudus igasugune võimalus valida selle siirdumise ad quem ? ühtäkki olid nad (sõna otseses mõttes) ?paisatud? uude olukorda, kus nende ees seisis uus hulk etteantud valikuid (puhas liberalism, natsionalistlik konservatism).

Just seda Lenini painajalikud tiraadid ?formaalse? vabaduse vastu õigupoolest tähendavadki, selles seisnebki nende ?ratsionaalne tuum?, mis väärib säilitamist: kui ta rõhutab, et po
le olemas ?puhast? demokraatiat, et me peaksime alati küsima, keda antud konkreetne vabadus teenib ja millist rolli see mängib klassivõitluses, siis tahab ta just nimelt alal hoida tõeliselt radikaalse valiku võimalust.  Selles lõppkokkuvõttes ?formaalse? ja ?tegeliku? vabaduse erisus ongi: ?formaalne? vabadus on valikuvabadus olemasolevate võimusuhete koordinaadistikus, ?tegelik? vabadus tähendab sekkumist valda, mis õõnestab neid koordinaate endid.  Lühidalt, Lenin ei taotle mitte valikuvabaduse piiramist, vaid fundamentaalse Valiku alalhoidmist ? kui Lenin pärib vabaduse rolli järele klassivõitluses, siis pärib ta õigupoolest järgmist: ?Kas see vabadus soodustab või tõkestab fundamentaalset revolutsioonilist Valikut??

Viimaste aastate kõige populaarsem Prantsusmaa TV-show, mille vaatajareiting ületas kurikuulsa ?Suure Venna? tõsieluseebi oma kahekordselt, oli ?C?est mon choix? (?See on minu valik?), vestlussaade, mille külaliseks on tavaline (või erandjuhul väga tuntud) isik, kes on teinud veidra valiku, mis on määranud terve tema elustiili: üks otsustas näiteks mitte iialgi kanda aluspesu, teine üritab pidevalt leida oma isale ja emale sobilikumat seksuaalpartnerit.  Ekstravagantsus on lubatud, isegi nõutav, kuid ühemõtteliselt on välistatud sellised valikud, mis võiksid häirida avalikkust (ütleme, et aprioorselt on välistatud isik, kes on otsustanud olla rassist).  Kas saab ette kujutada paremat võrdpilti, milleni õigupoolest küünib ?valikuvabadus? meie liberaalses ühiskonnas?  Me võime jätkata oma pisivalikute tegemist, üha põhjalikumat ?eneste taasleiutamist?, tingimusel, et meie valik ei häiri tõsiselt ühiskondlikku ja ideoloogilist tasakaalu. ?C?est mon choix?? puhul oleks tõeliselt radikaalne olnud keskenduda just nimelt ?häirivale? valikule: kutsuda külaliseks selliseid nagu pühendunud rassistid, s.o inimesi, kelle valik ? kelle erinevus ? tõepoolest teeb vahet.  See on ka põhjus, miks on ?demokraatia? tänapäeval üha enam ja enam võltsküsimus, laias kasutuses niivõrd diskrediteeritud mõiste, et võib-olla tuleks riskida ja loovutada see vaenlasele.  Kus, kuidas ja kes langetavad globaalseid sotsiaalseid küsimusi puudutavad võtmetähtsusega otsused?  Kas need langetatakse avalikus ruumis, enamuse aktiivse ja pühendunud osaluse korral?  Kui vastus on ?jah?, siis pole tähtsust,

kas riigis kehtib üheparteisüsteem või mitte.  Kui vastus on ?ei?, siis pole tähtsust, kas meil valitseb parlamentaarne demokraatia ja individuaalne valikuvabadus või mitte.

Seoses ?riigisotsialismi? lagunemisega kaks aastakümmet tagasi ei tohiks unustada, et umbkaudu samal ajal sai ka Lääne sotsiaaldemokraatlik heaoluriigi ideoloogia otsustava hoobi ning lakkas toimimast kujuteldava eesmärgina, mis oleks võimeline virgutama solidaarset ja kirglikku pooldajaskonda.  Arusaam, et ?heaoluriigi aeg on möödas?, moodustab tänapäeval osa üldiselt omaks võetud tarkusest.  See, mida need kaks lüüasaanud ideoloogiat jagasid, oli arusaam, et inimkond kui kollektiivne subjekt on võimeline mingil moel piirama ebaisikulist ja anonüümset ühiskondlik-ajaloolist arengut ning tüürima seda soovitud suunas.  Tänapäeval heidetakse selline arusaam kiiresti kõrvale kui ?ideoloogiline? ja/või ?totalitaarne?: ühiskondlikku protsessi tajutakse taas kujundatuna anonüümse Saatuse poolt väljaspool igasugust sotsiaalset kontrolli.  Globaalse kapitalismi tõusu esitatakse meile just sellise Saatusena, mille vastu pole võimalik võidelda ? sellega kas kohanetakse, või jäädakse ajaloo marsile jalgu ja saadakse lömastatud.  Ainus, mida saab teha, on muuta globaalne kapitalism nii inimlikuks kui võimalik, võidelda ?inimnäoga globaalse kapitalismi? eest (seda see kolmas tee lõppkokkuvõttes tähendabki, või õieti ? tähendas).

Meie põhiline poliitiline valik Ameerika Ühendriikides ? kas demokraat või vabariiklane ? ei saa meile mitte meenutada meie kimbatust Ameerika selvekohvikus, kui soovime kunstlikku magustajat: kõikjalolev Equal ja Sweet&Lo, siniste ja punaste pakikeste alternatiiv, kus pea igal indiviidil on oma eelistus (vältige punaseid, need sisaldavad vähki tekitavaid aineid, või vastupidi), ning naeruväärne klammerdumine oma valiku külge üksnes toonitab alternatiivi täielikku mõttetust.  Ning kas sama ei kehti ka karastusjookide kohta: koka või pepsi?  On teada-tuntud fakt, et ?Sule uksed? nupp enamikus liftides on täiesti ebafunktsionaalne platseebo, mis on sinna paigutatud üksnes selleks, et jätta indiviididele mulje, justkui osaleksid nad mingil moel, annaksid oma panuse lifti liikumisse; kui vajutada sellele nupule, sulgub uks täpselt sama kiiresti, kui vajutada lihtsalt korrusenuppu, ilma seda protsessi ?Sule uksed? nupule vajutamisega ?kiirendamata?.  See võltsi osalemise äärmusjuht on kohane metafoor kujutamaks indiviidi osavõttu meie ?postmodernsest? poliitilisest protsessist.

Just seetõttu kaldumegi tänapäeval vältima Leninit: mitte sellepärast, et ta oli ?vabaduse vaenlane?, vaid sellepärast, et ta meenutab meile meie vabaduste saatuslikku piiratust; mitte sellepärast, et ta ei võimalda meile mitte mingit valikut, vaid sellepärast, et ta meenutab meile, et meie ?valikute ühiskond? välistab õigupoolest igasuguse tõelise valiku.