Kumus astuvad loomingulisse dialoogi Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism
Kumu kunstimuuseumi suures saalis avaneb publikule 1. detsembrist näitus „Nende meeltes on lõputu universum. Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism“, mille keskmes on 1980. aastate teise poole Itaalia ja Eesti kunstnike teoste põnevad dialoogid.
Näitus toob Itaalia erakogudest ja muuseumidest Eesti publiku ette esindusliku ülevaate 1970. aastate lõpus Itaalias moodustunud transavangardi rühmituse loomingust, mis on asetatud kõrvuti 1980. aastate teises pooles Eesti kunstivälja uuendanud Raoul Kurvitza (1961) ja Urmas Muru (1961) teostega. Kuigi sündinud teisel pool raudset eesriiet, on Kurvitza ja Muru külm ekspressionism – kunstnike endi antud nimetus – justkui Itaalia transavangardi põhjamaine peegeldus.
„Transavangardi rühmitus tekkis Itaalias otsese vastandusena eelnevate kümnendite ühiskondlikke eesmärke teenivale ja analüütilisele kunstile. Rühmitust vedanud kriitik Achille Bonito Oliva (1939) ja kunstnikud Sandro Chia (1946), Francesco Clemente (1952), Enzo Cucchi (1949), Nicola De Maria (1954) ja Mimmo Paladino (1948) nägid oma tegevust kui missiooni, millega segunes ka teatav annus loomingulist ülbust,“ ütles näituse kuraator Fabio Cavallucci. Erinevalt Itaalia kontekstist ei soovinud Raoul Kurvitza ja Urmas Muru asutatud Rühm T eelnevatele põlvkondadele vastanduda, vaid varasemast justkui mitte hoolides, rajada kunstis uusi mõtte- ja tegutsemisviise.
Enzo Cucchi (1949). Joovastav muusika (Musica ebbra). 1982. Õli, segatehnika, metallkollaaž, lõuend. Collezione D’Ercole, Rooma. Fotograaf: Corrado de Grazia
„Eesti Kunstimuuseumi jaoks on näituse üks eesmärke pöörata tähelepanu 1980. aastate Eesti maalikunstile ning selle tähendusele meie lähikunstiajaloos. Seda perioodi on kunstis nimetatud ka „kadunud kümnendiks“. Ühelt poolt hoidis kunstnikkond üleminekuaja päevapoliitikaga teatavat distantsi, teisalt jäid 1980. aastad Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud suurte muutuste taustal kunstiajaloole üsna ebahuvitavaks. Seetõttu vajab see kümnend veel aktiivset mõtestamist,“ lisas näituse kuraator, Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme.
Olulise põhimõttena propageerisid nii transavangard kui ka Rühm T subjektiivset, isiksuse- ja emotsioonidekeskset lähenemist kunstile, kunstniku täielikku loomingulist ja vaimset vabadust. Nende loomingu tõukejõud oli eksistentsiaalne pinge, tunnetus inimelu mööduvusest kõikses universumis. See pinge leidis nii transavangardi kui ka külma ekspressionismi puhul sarnase väljendusviisi pöördumises dramaatiliste, mütoloogiliste ja metafüüsiliste süžeede juurde just maaližanris, mis taas tähelepanu keskmesse tõusis.
Näitusega kaasnevad publiku- ja haridusprogrammid. Laupäeval, 2. detsembril leiavad avaprogrammi raames aset publikuüritused. Näituse kuraator Fabio Cavalluci viib kell 13 läbi ingliskeelse kuraatoriekskursiooni. Kell 14 on kunstisõbrad oodatud koos Raoul Kurvitza ja Urmas Muruga ekskursioonile „Kunstnikega näitusel“.
Avaprogrammi lõpetab kell 15 kuraator Sirje Helme ja ajakirjanik Joonas Hellerma vestlus, mille fookuses on näituse ja seal eksponeeritud kunstivoolude ning nendega seonduva terminoloogia lahtimõtestamine. Lisaks on kell 12‒14 avatud lastele ja peredele töötuba „Lõputu maal“.
86 teosega näitus on avatud 19. maini 2024.
Meeskond
Kuraatorid: Fabio Cavallucci, Sirje Helme
Näituse kujundus: Kaarel Eelma
Graafiline disain: Tuuli Aule
Haridusprogramm: Darja Andrejeva
Koordinaator: Anastassia Langinen
Ajaloomuuseumi advendinäitusel Suurgildi hoones on Nikolai Langebrauni töökoja jõuluteemalised portselanesemed
Eesti Ajaloomuuseumi advendinäitusel Suurgildi hoones on sel aastal eksponeeritud Nikolai Langebrauni töökojas dekoreeritud jõuluteemalised portselanesemed
Nikolai Langebrauni töökojas dekoreeritud jõuluserviis. Priidu Nõmme kogu
Näitus „Habras ilu. Jõuluportselan Nikolai Langebrauni töökojast 1928 – 1940“ on avatud 1. detsembrist 7. jaanuarini 2024.
Uhke vormi ja värviliste piltide ning säravate kuld- või hõberantidega kaunistatud õrnad portselannõud olid 1920.-1930. aastatel peo- ja pühade laudade ehteks nii linnas kui maal, sest sajandeid ainult aadelkonna kodusid ehtinud luksusliku materjali hind oli tehnoloogiliste uuenduste tõttu muutunud sedavõrd soodsaks, et sellest valmistatud esemeid võisid endale soetada ka tavakodanikud. Ja portselan muutus hea elu sümboliks.
Portselaniostmise kõrgaeg saabus jõulude eel, sest siis tuli nõusid muretseda jõululauale ja teha lisaks ka kingitusi. Detsembris müügile jõudnud lumiste käbide, kuuse- ja männiokste või inglite piltidega kaunistatud esemete vormide valik oli rikkalik. Portselanipartiidest võis leida nii külluslikke tervikserviise kui lihtsaid väikeseid vaase ja küünlaaluseid – ikka nii, et oma hapra jõuluime saaks koju viia iga soovija.
Suurgildi hoones võib käesoleva aasta detsembris näha rikkalikku valikut neist portselanesemetest, mis sobisid nii jõukamate kui tagasihoidlikuma sissetulekuga perede jõululaudadele ja kingipakkidesse.
Pühaderõõmu jagub kõigile – väikestest vaatajatest väärikast vanusest välja.
Näitus „Habras ilu II. Jõuluportselan Nikolai Langebrauni töökojast“ sündis koostöös Priidu Nõmmega, kelle erakogusse kuuluvad ka kõik eksponeeritud esemed.
Kuraator: Anne Ruussaar
Kujundaja: Aime Andresson
Projektijuht: Marje Jürgenson
Konservaator: Liisu Ristal
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
3., 10., 16. ja 17. detsembril toimuvad Suurgildi hoones ka advendikontserdid, mille kohta leiab täpsemat infot siit. Kontserdipiletiga saab külastada ka näitust.
Normide järgimine ei ole veel nende kummardamine. Valle-Sten Maiste vestles Roomet Jakapiga
Esiküljel Roomet Jakapi.
Multitalent, esseist ja filosoof, muusik ja etenduskunstnik, Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo kaasprofessor Roomet Jakapi avaldas hiljaaegu filosoofiast, haridus- ja teaduspoliitikast ning kunstist rääkiva artiklikogumiku „(Ir)ratsionaalne“. Olles filosoofiavallas kõigiti pedantne ja innukas analüütiline töömesilane, vihjab Jakapi justkui ometi, et selline roll ei ole mõeldav oma tegevust lõpuni tõsiselt võttes.
ÜLO MATTHEUS: Surnud Putin, elus Putin. Hübriidmaailm ja kriminaalsed presidendid
Kuigi juba üle kuu ringleb Youtube’i jututubades Putini surma müüt, mille käis 26. oktoobril välja kanal General SVR ja mida on võimendanud ka Vladimir Solovei, siis ei näi maailm väga seda müüti uskuvat. Tegelane, kes kannab Putini nime, on hoopis tuule tiibadesse saanud, osaleb G20 kohtumisel ja paneb paika teda manitsenud Olaf Scholzi. Ometi ei ole General SVR ega ka Solovei oma väitest taganenud ja taovad trummi edasi, kinnitades, et Putini asemel tegutseb tema teisik, keda kutsutakse Vassilitšiks. Seda on ka nimetatud psühhoteraapiaks neile, kes Putini surma väga ootavad.
JOHANNES LÕHMUS: Eesti film kui toolimäng Kohaliku filmiökosüsteemi kokkulepete, väljakutsete ja tulevikustsenaariumide üle arutlevad režissöörid, produtsendid, näitlejad ja stsenaristid.
Hiljuti jõudsid Ameerika Ühendriikides lõpule selle sajandi pikimad ja märgiliste võitudega filmitööstuse ametiühingute streigid suurtootjate ühenduse AMPTP ja stsenaristide WGA ning näitlejate SAG-AFTRA vahel, mille taustsüsteemist 15. septembri Sirbis olen ka kirjutanud. Sellest tõukuvalt kutsusin ühe laua taha erialaliitude esindajad, et uurida, kuidas meie näitlejad, produtsendid, režissöörid ja stsenaristid koostööd teevad ja mida tuleb teha, et eestlased ka edaspidi Eestis filme teha saaksid.
Neil teemadel vestlusringis osalevad Eesti Filmitööstuse Klastri (EFK) juhatuse liige Elina Litvinova (klaster koondab alaliiduks 21 filmitootmisfirmat), Eesti Näitlejate Liidu (ENL) esimees Tõnn Lamp, Eesti Stsenaristide Gildi (ESG) kaasasutajad Lauri Lippmaa ja Andris Feldmanis ja Eesti Filmirežissööride Gildi (EFG) asutajaliige Liina Triškina-Vanhatalo.
KRISTIINA DAVIDJANTS: Meelelahutusäri on ennekõike äri Hollywoodis pole kõik kuld, mis hiilgab, ning näitleja ja stsenaristi tuntuse ja tasustatuse vahel võivad olla ootamatult suured käärid.
Vendade Coenite mängufilmis „Barton Fink“ (1991) tähistab stsenaristist nimitegelane väga eduka päevatöö lõppu maniakaalsusse kalduva koreograafianumbriga tantsupõrandal. Tavakodanikud üritavad teda korrale kutsuda, ja Barton jõuab hõisata „Ma olen kirjanik, ma loon!“, enne kui kellegi mõistmatu ja raske rusikas eufoorilise stsenaristi vastu maad virutab. Üle 30 aasta vana film, kus pilatakse Hollywoodi mogulite aegset nn kuldajastut, pole kaotanud oma aktuaalsust, pigem on isegi valmimishetkest veel päevakajalisem.
LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Suured küsimused ja hapupiim
Kaks aastat oma järeldoktorantuurist veetsin ma Tšiili pealinnas Santiagos, töötades sealses paavstlikus katoliku ülikoolis. Pärast ohjeldamatule hulgale tembeldatud paberitele allakirjutamist ülikooliga töölepingu sõlmimisel pandi mulle lõpuks ette üks väga esinduslikul kriitpaberil, terviklikult kujundatud ja ilukirjas looklevate kriksadullidega kaunistatud tekst. Kahes eksemplaris, nagu ikka. Ja tehti jälle käte abil selgeks (sest ükski inimene administratsioonist inglise keelt ei rääkinud, olin neile tõeliseks nuhtluseks), et ka siia tuleb alla kirjutada. Ma ei vaevunud enam isegi proovima välja uurida, mis see siis nüüd on, vaid kirjutasin lihtsalt alla. Hiljem seletas üks tšiili kolleeg mulle ära, et see tekst uhkel paberil ütleb, et allakirjutanu lubab pühalikult, et ei uuri midagi sellist, mis võiks kahtluse alla seada katoliikliku maailmapildi. Ülikool on ju ikkagi paavstlik. Lisades kohe sinna juurde, et see on mitte midagi tähendav formaalsus.
KRISTEL VILBASTE: Ehe ehe Ilu ja harmoonia, põnev ja salapärane kunst on peidetud kõikjale loodusesse. Looduse ilu on üheselt mõistetav ilu.
Seda lugu ajendas mind kirjutama oktoobrikuus Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus „Mets vastab, allikas kõnetab“, kus vaatamiseks välja on pandud eesti kunstnike konkursitööd, mis on ajendatud otse loodusest saadud ideedest. Paljud kunstnikud mainisid, et algul nad kahtlesid, kas oskavad midagi sellist luua, aga tulemus on vapustav.
TIINA PETTAI, ANNI MARTIN: Auhinnaline Võru pärand Kui linnavõimul ja linlastel on ühine eesmärk, hakkab ajalooline linnasüda pulbitsema elust ja melust.
„Täname ja tunnustame pärandi hoidmise ja arendamise eest!“ seisab tänukirjal, mille Võru linnavalitsuse esindajad 2. novembril toimunud muinsuskaitseameti aastaauhindade üleandmisel vastu võtsid. Võru linn pälvis ametilt laureaaditiitli kultuuripärandit väärtustava kohaliku omavalitsuse kategoorias. Miks just Võru, on asjakohane küsida.
ANNI MÜÜRIPEAL: Nõrgimast saab kuningas Kui plaan teoks tehakse, saavad sõiduriistu kasutavad tallinlased aeglasema auto- ja mugavama ühissõidukiliikluse, kõik aga kvaliteetsema avaliku ruumi.
20. novembril kiitis Tallinna volikogu heaks jätkusuutliku linnaliikluse kava. Kuidas see kava elluviidult linlaste elu parandab, selgitavad Tallinna abilinnapead Vladimir Svet ja Madle Lippus.
JOOSEP SUSI, JOHANNA VAIKSOO: „Suitsu nurk. Gustav Suitsu „Paysage de la Seine““
MARE MÜÜRSEPP: Maailma parimad laste- ja noortekirjanduse eestindajad Karupoeg Puhh, väike prints, Oxfordi vaeslaps Lyra ja Harry Potter – kõik nad kõnelevad meie lastega tõlkijate keeles.
21. novembril jagati kahekümnendat korda jagati Paabeli Torni auhindu aasta jooksul tõlgitud laste- ja noorteraamatutele. Täpsemalt siis nii, et mõlemas kategoorias – juturaamat ja pildiraamat – on valitud kuni viis nominenti. Nende hulgast tõstetakse esile üks juturaamat ja üks pildiraamat, mille tõlkija, autor, illustraator ja kirjastus saavad audiplomi. Kõik nomineeritud teoste tõlkijad, autorid, illustraatorid ja kirjastused saavad nominendidiplomi.
MARGUS OTT: Argidialektika XXII. Ennasttäis tühistamine
Olen ennasttäis. Ma olen kõige-kõige. Üle kõigi. Etem, parem. Ma olen nii ennasttäis, et hõlman lisaks omaenda kehale ka oma lähiruumi ja asju selles. Minu valmistatud puulusikas ja minu keevitatud taburet on võrratud, tippude tipp. See minu tekst siin on kõikse parem maailmas. Minu eluase on kõige oivalisem. Minu lapsed on kõige tublimad, ilusamad, targemad – üle kõige ja kõigi. Vähe sellest. Minu linn on kõige parem maamuna peal. Ükski teine linn ei saa ligilähedalegi. Veel enam. Minu riik on kõige parem. Minu planeet on kõige parem. Minu päikesesüsteem! Minu universum! Ühtki teist universumit ei saa minu omaga võrreldagi, nad on minu universumi kõrval krööm, köömes, kõõm. Neid pole ollagi.
Arvustamisel
Johanna Venho „Esimene naine“ ja „Sügisraamat“
EMLSi mees- ja noormeestekooride konkurss
Toivo Tulevi autoriõhtu kontserdisarjas „Heli ja keel“
Eesti muusika nädal
Sven Grünbergi albumi „Om“ teosed elavas ettekandes
kontsert „Kõrvits/Kareva. Laulud valu allikalt“
näitused: „Conrad Dellingshuseni joonistatud maailm“, Kristina Normani „Hansaühendused“ Zwolles ja „Tundemaastikud“ Vilniuses
Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus“
Vanemuise „Tuhkvalge“
Eeva Mägi dokfilm „Kellele ma naeratan?“
Ehtekunstnike aastanäitus 2023 “Helk” A-Galerii akendel ja seifis
Reedel 1. detsembril kell 18:00 avatakse A-Galerii SEIFIS ja AKENDEL aasta 2023 meeleolusid ja suundumusi peegeldav ehtekunsti näitus HELK. Näitusel osaleb 45 kunstniku ning enamus teoseid on esmaesitlusel. Näituse kujundajaks on skulptor Anna Mari Liivrand.
Aastanäitus on kui helk kogu peegelduste särast, mida ehtekunstnikud loovad ja seni loonud on. Helk koondab kogu valguse ühte punkti ning pillub seda siis väsimatult laiali. Pelk helk, mis võib tunduda pealiskaudse sädelusena, kujuneb vahel suure lohutuse allikaks.
Helk on justkui tardunud aeg, imeline hetk katkematus ajavoolus. Heureka! Selgus ja avastus… see, mida otsib iga loovisiksus. Selle leides sünnib midagi ainulaadset, midagi, mis toob rahu hinge, ärgitades tegutsema.
Mahedalt kõlisev hõbekulin, sõrmes olevalt briljandilt või võõra kuldhambalt teravalt silma pistev päikesejänku kätkeb omapärast üllatust. Helk ehtelt on puänt ja täpp i peal, mis ületab ootusi ning seeläbi ülendab tervikut. Kõiki A-Galerii kunstnikke kokkukutsuv näitus HELK küündib aastat niisamuti kaunilt lõpetama.
Näituse kujundaja: Anna Mari Liivrand
Näituse koordineerija: Sille Luiga
Näitusel osalevad: Adolfas Saulys, Agnes Veski, Aino Kapsta, Ane Raunam, Anneli Oppar, Anni Kagovere, Egle Sitkauskaite, Eilve Manglus, Ene Valter, Erle Nemvalts, Guntis Lauders, Hansel Tai, Henri Mardisalu, Ivar Kaasik, Ive Maria Köögard, Kadi Kübarsepp, Kadi Veesaar, Kärt Summatavet, Katariina Kriipsalu, Kati Erme, Keesi Kapsta, Elis Liivo, Kertu Tuberg, Kertu Vellerind, Krista Laos, Krista Lehari, Liina Lelov, Liisbeth Kirss, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Mari Relo-Šaulys, Merike Balod, Raili Vinn, Riin Somelar, Sille Luiga, Tamara Sergijenko, Tea Vellerind, Triin Kukk, Ülle Kõuts, Ülle Voosalu, Ulrika Paemurru, Urve Küttner, Valdek Laur, Viktorija Lillemets, Yu Fang Hu
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Nautimus ja Bohemian Wine and Art.
Postmodernistlikud individuaalmajad näitusel “Vaprad ja ilusad”
Arhitektuurimuuseumi galeriikorrusel ootab alates 30. novembrist vaatajaid näitus „Vaprad ja ilusad. Eesti eramuarhitektuur 1980. aastatel“ Eesti postmodernistlikust arhitektuurist.
Postmodernistlik esteetika jõudis Eesti arhitektuuriruumi 1970. aastate keskpaiku ja sellest sai 1980. aastaid iseloomustav stiil. Postmodernismi julges ja mänglevas vaimus on meil kujundatud nii ühiskondlikke hooneid kui ka individuaalelamuid.
Kuraator Triin Reidla sõnul leiab postmodernistlikke eramuid pea igas Eesti nurgas. Rotermanni soolalao näituse keskmes on eelkõige neli elamuala, mis on kavandatud 1970. aastate lõpust kuni 1991. aastani: Rehe tänava piirkond Viljandis, nn Arhitekti linnaosa ja Ihaste Tartus ning Ilmandu küla Tallinna külje all.
Näitusel on selle perioodist pärit tuntud eramutest näiteks arhitekt Veljo Kaasiku „Venna maja“ Meriväljal, olümpiavõitja Erika Salumäele kingitud eramu (arhitekt Maire Annus) Pirital, Raine Karbi projekteeritud suurejooneline eramu Nõmmel aga ka näiteks mitmel aastal Viljandi linna Kauni kodu tunnustuse pälvinud maja Kesk-Kaare tänaval (arhitekt Kalvi Voolaid). Fotovaliku leiate SIIT.
Triin Reidla sõnul hakatakse sellegi ajastu arhitektuuriteoseid väärtustama seda suurema tõenäosusega, mida suuremaks kasvab ajaline vahemaa, omal ajal vastakaid tundeid tekitanud elamud on nüüdseks osa meie arhitektuuriajaloost.
aasta 21. aprillini avatud näitus on sissevaade elamute kavandamise, (ise)ehitamise ja kujunemise lugudesse muutlikel 1980.–1990. aastatel ja põhineb Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl „Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika”. Näitus on loomeuurimuslik osa Triin Reidla doktoritööst Eesti Kunstiakadeemias.
Näitusega kaasnevad kuraatorituurid, koolivaheajalaager, Arhituur kultuuripealinn Tartu 2024 raames ning mitu ekskursiooni.
Kuraator Triin Reidla Kujundajad Koit Randmäe ja Brit Pavelson Fotograaf Martin Siplane Koordinaator Anna-Liiza Izbaš Täname Eesti Kunstiakadeemiat ja Kultuurkapitali
Kuni 15. jaanuarini 2024 saab esitada töid Tartu Kunstioksjonile, mis toimub 5. aprillil 2024 Tartu Kunstimajas.
Kõik kunstnikud võivad oksjonile esitada kuni kaks teost. Osalema on oodatud professionaalsed kunstnikud üle Eesti.
Töid saab esitada 15. jaanuarini täites registreerimisvormi kodulehel oksjon.kunstimaja.ee. Seal samas on leitavad ka oksjoni reeglid kunstnikule. Esitatud teostest valib žürii välja 50 tööd, mis pääsevad näitusele, kataloogi ja oksjonile.
Väljavalitud teosed tuleb kunstnikel toimetada Tartu Kunstimajja (Vanemuise 26, Tartu) 5. veebruariks 2024.
Oksjonile valitud töödega saab tutvuda alates 8. märtsist 2024 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avataval näitusel ja oksjoni kodulehel. Oksjon toimub reedel, 5. aprillil kell 17.00 Tartu Kunstimajas ja internetis Zoomi vahendusel.
Tegemist on viienda Tartu Kunstioksjoniga ning seda organiseerib Tartu Kunstnike Liit koostöös Art & Tonic galeriiga.
Tunnen Mirjam Parvet ammuilma, aga ega me õigupoolest rääkinud ei ole. Võib-olla ei ole ma osanud kuulata? Mirjam ei jutusta ülearu, ta kaalub iga sõna ja ütleb oma mõtte välja vaikselt. Samasugune kõnelemisviis iseloomustab tema esimest raamatut „Varjukeha“.
Eile, 23. novembril tunnistati Mirjam Parve luulekogu aasta parimaks debüütteoseks.
Palju õnne Betti Alveri nimelise auhinna puhul! Sul näib olevat Betti Alveriga eriline side.
Tõnu Õnnepalul on väga tore essee „Minu esimene luuletaja“ just Betti Alverist.1 Ka minu esimene luuletaja on Betti Alver. Enne tema loomingu juurde jõudmist oli see, mida Õnnepalu kirjeldab kui lapsepõlve helget ratsionaalsust – luule tundus mulle mõttetu.
Ema kinkis mulle kunagi märkmiku, öeldes: „Sa võid siia oma lemmikluuletusi kirjutada.“ Mõtlesin: miks? Ühel hetkel sain siiski aru, et luule toimib teisel tasandil kui proosa ning on luuletusi, mida tõesti tahad üles kirjutada. Pidime gümnaasiumis kirjandustunni jaoks lugema ühe valitud autori tekste ja mingil põhjusel valisin Alveri hõbedase seljaga „Üle aegade Assamalla“2. Mul on ere mälupilt, kuidas tulen koolist, astun trammi pealt maha, vaatan märga asfalti ja mu peas ketrab justkui iseenesest, kutsumata, Alveri luuletus inimhingest, „Võrdlus“: „Nii küdev kui ahi, / nii külm nagu hang, / nii rikas kui röövel, / nii vaene kui vang“ … Ma ei olnud seda üldse teadlikult pähe õppinud. Jällegi ütleb Õnnepalu selle kohta ilusti: kui oled teismeline ja sinu sees valitseb kaos, vajad midagi, mis sind koos hoiaks. Alveri luulel on nii tugev struktuur, et see annab ka lugejale mingi korrastatuse. Tol hetkel ma ei mõelnud niimoodi, aga kui seda Õnnepalu esseed lugesin, tundsin seal palju ära.
Mirjam Parve Tõraveres. Sellest paigast kõnelevad mõnedki „Varjukeha“ read, näiteks need: „kusagil luksub õnnest üks lind / mu vari on vikatimees / kompostihunnikut koomale trampides / ületab mitmekordselt mind ennast / tutistan rehaga kulu …“
Alveri luule avas mu silmad juhuse tahtel. See oli väga tugev kogemus. Nagu esimene armumine: miski kontrollimatu, mis lihtsalt juhtub ja mõjutab väga sügavalt. Ise väga valida ei saa. „Võrdlus“ oli esimene luuletus, mille ma sellesse märkmikku kirjutasin.
Kelle tekste su märkmikust veel leiab?
Kõige rohkem ongi Betti Alveri, aga ka Heiti Talviku tekste. Lugesin palju arbujaid. Aga ka Juhan Liiv, Ernst Enno, Ellen Niit, Kaplinski, Keats, Dylan Thomas, Puškin Alveri tõlkes … Märkmik hakkas ootamatult oma funktsiooni täitma. Kui olin ülikoolis, sai see ühel hetkel täis ja siis võtsin uue.
Oled kirjutanud Betti Alveri loomingu kohta nii bakalaureuse- kui ka magistritöö.
Jah, lugesin Alveri luulet, aga ka raamatuid, mis on Alveri kohta välja antud: „Lisandusi tundmiseks“3, Karl Muru kirjutatud biograafia4, tema „Luuleseletamine“5 … Mis on kujund, mis on allegooria, mida keelega saab teha, mida keel võib inimesega teha – paljudest asjadest sain aru mõnd Alveri luuletust lugedes. Ka sellest, et kõigest ei saa aru. See ei olnud kuigi teadvustatud protsess. Aga lõpuks tundsin, et Alveri luule on miski, millest ma midagigi tean, ja seetõttu ma kirjutasin sellest ka ülikoolis.
Kuidas jõudsid tõlkimiseni?
Kõigepealt tõlkisin üht raamatut sellepärast, et mu väike õde luges „Roheliste Viilkatuste Anne’i“. Selle kaks esimest osa on eesti keeles ilmunud, aga sari on tegelikult pikem. Õde soovis ka kolmandat osa lugeda ja palus, et ma talle tõlgiksin. Jõudsingi ühe peatüki ära tõlkida, aga siis tuli muu elu vahele ja õde õppis inglise keele piisaval määral selgeks.
Ülikoolis õppisin magistrantuuris kirjalikku tõlget. See eriala oli väga tarbetekstikeskne, kuid võtsin juurde kaht ilukirjanduse tõlkimisega seotud ainet: üks oli Ene-Reet Sooviku seminar, kus tõlkisime ilukirjanduse katkendeid ja lõpuks ühe teksti omal valikul. Valisin Virginia Woolfi lühijutu. Ene-Reet Soovik natuke toimetas mu tõlget ja arvas, et see kõlbaks avaldada. Tõlkisin ajapikku veel jutte ja ühel hetkel saatsin mingi valiku Loomingu Raamatukogule. Tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, kust ma selle jultumuse võtsin, aga läks hästi ja olen Ene-Reedale ja Loomingu Raamatukogule ja eriti raamatu toimetajale Triinu Pakule väga tänulik.6 Sain nauditava müstilise tõlkekogemuse: tahan midagi öelda eesti keeles ja see õnnestubki. Tõlkimine sai mu kätte.
Millal luuletamine su kätte sai?
Mõtestatumalt proovisin luulet kirjutada gümnaasiumi ajal. Tegin väikese vihikukese, mille tekstid kukkusid poolkogemata välja eri luuletajate pastiššidena. Miski mulksub sees ja tahad seda kuskile suunata, aga ei seisa veel oma jalgadel – selleks on ka tõlkimine väga kasulik, et saab proovida käia kellegi teise karkude toel. Pärastpoole üritasin mõnda aega luuletamisest pigem eemale hoida, aga ühel hetkel andsin alla, nagu näha.
Kui palju näed niisugust mulksumist ja tuterdamist Värske Rõhu toimetajana?
Olen tõlke- ja päevikutoimetaja ning võrreldes luule- ja proosatoimetajaga saadetakse mulle palju vähem tekste. Teistest rubriikidest loen neid asju, mis ilmuvad, aga ei tea kuigi palju sellest, mis jääb välja.
Ajakirja jõudvate tekstide puhul – jah, me püüame autorit aidata, kui saame aru, mida ta soovib teha ja tal natuke juba tuleb välja. Peame aga silmas kaht asja. Kõigepealt ei saa me olla liiga enesekindlad, et meie teame, kuidas on parem. Noored autorid on väga tundlikud ja vastuvõtlikud. Mul on teatav võimupositsioon, kuigi ma rõhutan alati hoolega, et minu ettepanekuid võib ka tagasi lükata ja et tekst on ikkagi autori oma. Üritan olla delikaatne ja pigem peegeldada ühe (heatahtliku) lugeja pilku. Teine põhjus, miks ei tasu olla liiga jõuline, on see, et autorit ei saa teha küpsemaks, kui ta on. Me ei saa panna teda kirjutama keerukamat mõtet, kui tal parasjagu on, või teda mingist nooruse rabedusest vägivaldselt välja kiskuda. See on ka üks ilus asi noorte autorite juures. Mulle väga meeldib, kui keegi otsib midagi. Võib-olla ta ei saa sellele veel nii osavalt pihta, aga otsimine meeldib mulle rohkem kui see, kui on omandatud mingi võttestik, stiil või žanr ja vestetakse meisterlikult tekste. Tunnen erilist õrnust nende tekstide ja autorite vastu, kelle puhul on märgata ettevaatlikku kobamist, mis läheb huvitavas suunas.
Missugune on praegu noore kirjanduse üldpilt?
Kõige tõesem vastus on kõige igavam. Ega seal ei ole ühisnimetajat, ei saa väita midagi eranditult kõigi kohta käivat. Mulle on aga tundunud nende autoritega suheldes, kelle tekste ma toimetan ja kellega Värske Rõhu üritustel kokku puutun, et nad on nii toredad, nii armsad inimesed. Nad paistavad mulle palju vähem küünilised kui mu enda eakaaslased 20. eluaastate alguses. Vähemalt mina tajusin tollal sagedamini küünilist poosi, mis on tegelikult muidugi tihti abitu ja õrna inimese enesekaitse. Ometi oleks praegu palju rohkem põhjust olla lootusetu. Nüüd mind liigutab seesama keeleline või vormiline kobamine, püüd vabaneda koorikutest või maskidest. Mitte et kirjanduses ei oleks maskimänge või igasuguste eri häälte kasutamist, aga need ei ole küünilise enda maailmast eraldamise teenistuses.
Kuidas on sinu „Varjukeha“ luuletused koorunud? Kas kirjutad paberile peas valmis komponeeritud briljantse teksti või hakkab ta paberil muutuma, kesta ajama ja alles lõpuks saab temast teos?
Siin on mõlemat sorti tekste. Mu ideaal on orgaanilisus. See huvitab mind ka tõlkides: kas see lause või luuletus kasvas ja on omaette elus asi või ma olen selle klotsidest kokku pannud oma tahte järgi.
Väga raske öelda, kas sellest saab väljastpoolt aru. Kui ma tõlgin romaani, siis ega ma kõiki lauseid jumaliku inspiratsiooniga paika ei saa. Vahel pean jõuga painutama mingid jupid kokku, et need tervikus oma funktsiooni täidaksid. Kas see on lugejale tunda või ta ei pane tähelegi? Luule puhul on tehnilisus vast selgemini tajutav.
Kas „Varjukehas“ on ainult orgaanilised tekstid või mõni tehniline ka?
Ma ei kirjuta luuletusi nii, et hakkan olemasolevale mõttele otsima kujundit ja vormi. Kui tulen mingi mõtte peale, mis tahab lihtsalt väljendamist, võin selle päevikusse kirjutada.
Luule puhul võiks see orgaanilisus tähendada vormi ja sisu lahutamatust – nad tekivadki koos. Semiootikas räägitakse palju sellest, et kirjandusteksti sisu ei ole vormis nagu vein klaasis, kust selle saab välja kallata. Seal on mõni tekst, mille olen kokku pannud ajapikku kogunenud juppidest. Aga ka need jupid on tekkinud ise, olendikese või taimekesena. Siis on mulle tundunud, et üksi need võib-olla püsti ei püsi, aga koos moodustavad mingi terviku. On ka mõni tekst, mida olen rangemalt toimetanud või millelt liigliha maha kraapinud. Olen püüdnud välja puhastada seda, mis see tekst tahab olla.
Üht pisikest muutust märkasin luuletuses „Jahtuvas saunas“: „hiiglaneitsist“ on saanud „ilmaneitsi“. Miks nii?
Kui „Suitsu nurgas“ 7 tõmmati hiiglaneitsi juurest niit otse Tuglase novellini, olin ma üllatunud, sest ma polnud seda novelli ise lugenudki (kuigi hiiglaneitsist kuulnud nähtavasti ikka olin). Minu peas oli pigem Alveri „pikk ilmaneitsi päris ihuväel .. kesk hiiekaski“, pool-sootu. Mind ehmatas esialgu „Suitsu nurga“ lõpus esitletud naljatlev tõlgendus (luuletus kui kutse, kui ahvatlus), sest selle lugeja-vaatepunkt oli nii väljaspool. Niivõrd, kui ma üldse lugeja peale mõtlesin, kujutasin ilmselt ette, et ta asetab end mina positsiooni, ringutab koos (lüürilise) minuga, aga tuli välja, et piilus hoopis akna tagant. Muidugi pole minu kui autori ettekujutus tekstist üldse oluline, lugejal on õigus tekstiga suhestuda ükskõik kuidas ja mis positsioonist, tal on õigus omalt poolt kaasa või vastu mängida. See äratas lihtsalt mälestuse ühest olukorrast, kui mulle 12-13aastasena, kui olin veel täiesti laps, tehti selgeks, et minu väljasirutatud poos kuskil paadi peal lebaskledes on kuidagi „väljakutsuv“. Pani mõtlema, et naissoost keha justkui ei saagi end avalikus ruumis välja sirutada, ilma et seda erotiseeritaks väljapoole suunatud signaalina.
Kindlasti tekitas minus ebamugavust ka „Suitsu nurgas“ kasutatud määratlus „erootiline“, aga mitte seepärast, et see oleks vale või luuletusele kuidagi vägivaldselt külge poogitud. Erootilisus on ju lai mõiste: see võib tähendada lihtsalt eluiha, ja sellisena ei pea see isegi olema teisele, väljapoole suunatud. Suvel lugesin Sirje Kiini Underi-biograafiat ja hakkasin järsku mõtlema, kui palju minus on internaliseeritud misogüüniat. See oli see, mis tekitas tunde, et minul peaks olema ebamugav ja häbi. Sest kultuuris on pigem tavaks olnud naise erootilisust häbistada. (Või kaubastada.) Minus tekkis trots: ei pea ju laskma seda endalt niimoodi ära võtta. Siis tahtsin korraks hiiglaneitsi luuletusse tagasi panna, lihtsalt väikese lehvitusena Underile. Aga jäin ikkagi selle juurde, et kirjutamise hetkel nägin ma pigem ilmaneitsit – valget, kuldset.
(Muide, lugesin pärast ka novelli „Maailma lõpus“ ja mul on üksainus küsimus: mida kuradit, Tuglas?? Kogu lugupidamise juures.)
Mil määral jälgid oma loomingu vastuvõttu? „Varjukeha“ on saanud ebatavaliselt palju tagasisidet: mitu raadiosaadet8, mitu arvustust9.
Jah, muidugi mind huvitab ja rõõmustab, kui midagi öeldakse. Kui avaldasin samu tekste ajakirjanduses, oli alguses hea meel, et need ilmusid, aga siis järsku sugenes ebakindlus. Mul hakkas piinlik – miks ma need avaldasin? See tundus nagu luhtunud kommunikatsiooniakt: ütled midagi ja keegi ei vasta. Tegelikult ei ole tagasiside lihtsalt kombeks. Mõni sõber on vahel arvamust avaldanud, kui mul kuskil midagi ilmunud on, ja olen selle eest väga tänulik. See tähendab mulle väga palju, et raamatule on arvustusi kirjutatud. Nii Sirbi kui ka Müürilehe oma tekitas minus heldinud tunde, et inimesed saavadki minust ikka aru. Need peegeldavad midagi sellist, et tekstid said aru lugejatest – väga ilus tagasiside, mis tekitab õnnestunud kommunikatsiooniakti tunde. Mul on olnud huvitav neid lugeda. Ka Värske Rõhu kriitikakonkursile tuli kaks arvustust selle raamatu kohta – mõlemad liigutasid mind.
„Varjukeha“ puhul on esile toodud kiindumust väikeste asjade maailma, kõrvalseisja vaadet jm, kuid kas ei ole üks teose märksõnu „keel“? Raamatu viimaseid ridu „armastus oleks võinud võtta mõne teise kuju“ saab tõlgendada muu hulgas kui kiindumust keelde.
Kiindumus keelde – kindlasti. Keel on valdkond, mis tekitab minus tugevaid tundeid! Ja element, kus ma end ilmselt kõige rohkem kodus tunnen. Mitte et ma keelt valdaksin, keel ei ole kasutaja käskudele alluv tööriist, vaid pigem (parimatel hetkedel) suhe teise elusorganismiga, nagu tants, mingi tundlik koostoimimine, mis pole täielikult kontrolli all ega ennustatav, aga see just teebki asja vaimustavaks ja huvitavaks, loominguliseks. Eesti keel on mõnes mõttes ju samasugune sattumus kui see, et Betti Alveri otsa komistasin, aga emakeel on ainus, mille poeetilise sügavusega ma kontakti saada suudan.
Too viimane luuletus lähtub sellest, et aeg-ajalt mind heidutab, kui mõtlematult me keelt kasutame: kogu aeg toodame mingit suvalist mulinat. Aga keelel on palju funktsioone ja üks neist on ka lihtsalt empaatiline kontakt, sidususe hoidmine. Mulin võib toimida samamoodi nagu kellelegi otsavaatamine või ukse avamine või kui kellelegi jõudu soovida. See ütleb, et sina näed teist inimesena, ja teised näevad sind inimesena, ja ilma selleta ei oleks ühiskonnas turvatunnet. Sellessamas mulisevas keelekasutuseski on vältimatult samuti palju loomingulisust, kas või needsamad makaroonilised puupingid seal viimases luuletuses (leidsin selliseid salmikesi kunagi fraseologismide andmebaasist Justkui). Oleks nagu täiesti mõttetud laused, aga nende olemasolu teeb mulle nii palju rõõmu!
Mirjam, peame neid puupinke vist lugejale tutvustama. Tsiteerin:
kuulasin muulil mees rääkis naise-lapsega ütles häälde harjunud torinal ei no ma vaatasin et kotis kellegi jäätis sulab aga see oli lihtsalt jäätisepaber heh kuulasin üle lainete karjus naine mehele ma ütlesin ju et seal on need kivid ta ju tuleb sulle vastu hüüdis talle nördinult teine naine kuulasin merest tuli naine rääkis koeraga oi sa oled nii märg näed nüüd olen mina ka märg näedsa kus sul saba käib kõik see oli nii arbitraarne mingid suvalised helid häälitsused juhtumisi moodustasid eesti keele leksikasse kuuluvaid kooslusi kukkusid kogemata välja tähenduslikud on kõneorganitel lihtsalt selline harjumus bitte sitsen sie sohva pääle puupingid on pesus ну ёж это ёж ich soll silbern erzittern vēl putru mind the gap gyöngyöt dobálni semminek örülni siitsiitsiitmetsast mitteükspirrutikk hõkaplõhv lenn pörlömm ütser armastus oleks võinud võtta ka mõne teise kuju
Jah, kõik, mida me teeme, on nii suvaline, nii palju prahti, lärmi ja mõtlematust, aga ma pean väga oluliseks endale vahel meelde tuletada, et kogu selle plähmerdamise juures suudavad inimesed koos elada ja toimida ja isegi väga ilusaid asju teha. See on ju mingis mõttes uskumatu. Et kõigi meie ebaratsionaalsete (ja ka ratsionaalsete) kurjade ja isekate ajede ja lihtsalt abituse ja lolluse kiuste ei olegi me üksteist veel lõplikult maha nottinud, ei ole kõike hävitanud, vaid oleme üksteise toel ikka elus, ja mitte ainult seda, vaid inimene on jõudnud ka näiteks raamatute trükkimiseni ja leiutanud klarneti ja meisterdab talvel lindudele rasvapalle – nii palju naljakaid asju, mis ei ole ellujäämiseks otseselt hädavajalikud. See on nii tore, et need on olemas, ja kuidagi liigutav. Inimlikkus ei ilmne ainult kangelastegudes, vaid miljonis argises pisiasjas. Ühiskond püsib koos tänu lõputule hulgale peaaegu nähtamatutele, paljuski mitteteadlikele väikestele liigutustele. Need on mõtted, millega ma ennast lohutan. See on elu pehme kõhualune.
Mirjam Parve
on luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Ta on õppinud Tartu ülikoolis semiootikat ja kirjalikku tõlget ning töötab ajakirjas Värske Rõhk tõlke- ja päevikutoimetajana. Ta on eestindanud inglise ja ungari kirjandust.
Mirjam Parve on pälvinud Juhan Liivi luuleauhinna ja Siuru stipendiumi (mõlemad 2022.aastal) ning esikluulekogu „Varjukeha“ eest Betti Alveri auhinna (2023).
Betti Alveri auhinna pälvib kahe hingedepäeva vahel luule- või proosavallas ilmunud parima debüütteose autor. Koos Mirjam Parvega tõsteti auhinna kandidaatidena esile Kristi Everst (luulekogu „Koerad haukusid mu minekut“), Elisabeth Heinsalu (luulekogu „Kui ma olin udu“), Mart Kuhi (romaan „Vihmakass“), Sven Mikser (romaan „Vareda“), Maryliis Teinfeldt-Grins (luulekogu „Kivi alla kükakille“) ja Sven Vabar (jutukogu „Ribadeks tõmmatud linn“).
1 Tõnu Õnnepalu, Minu esimene luuletaja. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 11.
2 Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Luuletusi ja poeeme 1931–1988. Sarjas „Betti Alveri teosed“. Eesti Raamat, 1989.
3 Betti Alver, Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks. Koost ja toim Enn Lillemets ja Kristi Metste. Tänapäev, 2007.
4 Karl Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Ilmamaa, 2003.
5 Karl Muru, Luuleseletamine. Ilmamaa, 2001.
6 Mirjam Parve tõlked ilmusidki. Vt Virgina Woolf, Kirjutamata romaan ja teisi jutte. Tlk Mirjam Parve. – Loomingu Raamatukogu 2017, nr 25-26.
Valitsus, täpsemalt selle juhtrollis Reformierakond, astus õpetajate streigiähvarduse täideviimisele pika sammu lähemale, kui keeldus haridusminister Kristina Kallasele andmast volitusi piisavaks järeleandmiseks riikliku lepitaja juures, et töötüli kokkuleppega laheneks. Haridusministril ei ole seega ühtki muud töövahendit kui veenmisjõud, millega ta peab suutma jaotada õpetajate 2024. aasta ning sellele järgneva kolmaastaku palgaprobleemi kaheks iseseisvaks teemaks ja omamoodi vahetuskaubaks. Kui olete nüüd leplikud, saate tulevikus hüvesid, kui ei, arvestage halbade tagajärgedega pikemaks ajaks.
On öeldud ja riigieelarve eelnõus ka kirjas, et tuleval aastal palka õpetajate algselt ega kompromissina nõutud mahus juurde ei tule. Kuni pea- ja rahandusminister sellest jäigast positsioonist ei loobu, on nad õpetajatele ka sunnitud vastusammu ette kirjutanud. Riigi rahanduse korrastamist on haridussüsteemi toimimise ees mugav primaarseks pidada, sest tulu- ja kulutabeliga töötamine ei nõua vähimatki empaatiat. Rahandusminister võttis selle ka lühidalt kokku: streikida ei ole mõtet, sest me väga hindame õpetajate tööd ja raha ju niikuinii ei ole.
Kui õpetajad lähinädalatel või -kuudel tõhusalt (ja teistelt elualadelt tuge saades) streikima ei peaks hakkama, on see kapitulatsioon ehk tähendaks valitsuse seljavõitu, millest saab ühtlasi järgimist väärt juhendmaterjal tulevastele valitsustele. Just sellele, et streik jääb üldse ära või päädib kiire murdmise ja läbikukkumisega, näibki kogu Reformierakonna hasartmängupanus tehtud olevat. Panus peegeldab erakonna hinnanguid õpetajaskonna ja nende ametiliidu meelekindlusele või saamatusele, koalitsioonipartnerite allaheitlikkusele ning oma vankumatule võimele kujundada avalik arvamus endale meelepäraseks. Oma mõtteilma üdini julgeolekustanud Reformierakonnas teatakse hästi, et suurema ja tugevama vaates on alati parim kurnamistaktika. See kehtib ühtviisi nii suhetes koalitsioonikaaslaste kui ka kodanike huvi- ja ametirühmadega.
Igal õpetajate toetajal on praegu kulla hind.
Koalitsioonipartnerid on küll õpetajate toetuseks pisut häält teinud, kuid Reformierakonnas mõistetakse, et Eesti 200-l on muidki huvisid ja eriti uue, end krokodilliks pidava esimehe juhtimisel. Krokodillid ju söövad, mitte ei sülga raha. Haridusministri kuivalejätmise tõttu Eesti 200 valitsusest ei lahku. Sotsiaaldemokraadid aga saab kahvlisse panna osutusega, et kõige parem leevendus õpetajate palgamurele on koolivõrgu optimeerimisega vabanev raha, teisisõnu sotsiaaldemokraatide regionaalpoliitiliste ihade kustutamine.
Kehtiva moe järgi on Ukrainas toimuv kõige peegel, seega otsustatakse õpetajate töötüli ja streigi tulemus enne streiki. Võidab see, kes võidab infosõja. Kuigi valitsusel on sel rindel esialgu ilmne ülekaal nii elavjõus kui ka tehnikas, on ta praeguseni ilmutanud kommunikatsioonis tublisti käpardlikkust ja strateegiat ei paista kuskilt, mis sest et peaministri lähikond ja valitsuskommunikatsiooni korraldav riigikantselei kubiseb nõunikest, spetsialistidest ja strateegidest. Võimalik, et nende äratuskell ei ole veel helisenud, kuid õpetajad peaksid ennetavalt välja mõtlema head vastukäigud valitsuse võimalikele psühholoogilistele ja teabeoperatsioonidele, et mitte pärast üllatuda ja nutta.
Vana tuntud juhtimisvõte „jaga ja valitse“ on endistviisi kasutuskõlblik. Seetõttu võib oodata, et valitsuse kitsid rahalugejad otsivad ja leiavad viise, kuidas õpetajaskonda seesmiselt lõhestada ning avalik arvamus nende õigustatud nõudmiste suhtes valdavalt negatiivseks häälestada. Nii mõnigi statistikast leitav fakt teeb selle suhteliselt lihtsaks.
Esiteks moodustavad viimase rahvaloenduse järgi alaealiste lastega leibkonnad ainult 27,5% kõigist Eesti leibkondadest. Olukord lasteaias ja koolis puudutab seega vahetult vaid iga neljandat leibkonda. Ülejäänutele ehk üksi või kahekesi alaealiste lasteta elavatele saab näidata, et nende toimetuleku ja heaolu parandamine on takistatud või võimatu õpetajate omakasupüüdliku ahnuse tõttu. Pisut bensiini neisse ühismeediagruppidesse, kus natukenegi sütt juba hõõgub, väike vihje erakorralise pensionitõusu ärajäämisele, tervise- või hoolekandeteenuste halvenemisele pedagoogide süül ja küll ta plahvatab.
Teiseks, sotsiaalset viha õhutab hästi ka õpetajate nõudmistes kinnistunud eesmärk saada 120% riigi keskmisest palgast. Keskmist palka (tänavu II kvartalis 1873 eurot) või enam saab Eestis teatavasti vähemus ja keskmine on üle 300 euro suurem kui mediaanpalk (1524 eurot), millest rohkem ja vähem teenib võrdne arv inimesi. Seega võib soovi saada keskmisest veel viiendiku võrra rohkem näidata kui loodrite moraalitut nõudmist pääseda sissetulekult Eesti jõukaima viiendiku, rikka vähemuse hulka.
Hiljutise palgauuringu järgi tagab sissetulekuga enam-vähem rahulolu 2200 eurot ületav brutopalk, millest jääb kaugele maha mediaan-, aga ka keskmine palk. Tõenäoliselt arvab enamik väiksepalgalistest, et ei saa töö eest õiglast tasu ning on valmis ka uskuma müüte pedagoogide kergest elust, väikesest normkoormusest ja pikast puhkusest. Ja see ajab natuke vihale valitsuse abitagi, kuid miks mitte mõne teabeoperatsiooniga veidi juurde külvata?!
Kolmandaks, õpetajate poolt olemine tähendab ju (vanemate) naiste poolt olemist, kuna keskealised ja pensionieelikutest naised moodustavad õpetajaskonna enamiku, ja selline asi käib tihtipeale lihtsamale (vähe teenivale) mehele au pihta. Selle fakti ekspluateerimisel õpetajate tasalülitamiseks võib valitsuse juhtpartei loota tõhusat abi opositsiooni konservatiivsemalt ja mehisemalt osalt, kus on ühtviisi hästi teada nii naise koht peres ja ühiskonnas kui ka ainult naissool lasuv süü palgalõhe tekitamise pärast. Pealegi on Isamaa esimees Urmas Reinsalu kanakarja siseelu põline asjatundja.
Neljandaks saab tänapäeva õpetajate saamatust võrreldes Pätsi või ka okupatsiooniajaga demonstreerida rahvastikupüramiidi abil. Kuni 20aastased moodustasid 1939. aastal 30% rahvastikust ja peaaegu samavõrra veel ka 1980. aastal. Tööealisi oli kaks korda rohkem. Uuel iseseisvusajal on alaealiste osakaal kiiresti kahanenud 20%ni kogurahvastikust. Ühe koolitatava ülalpidamiseks oli ammustel aegadel ühiskonnas kaks, nüüd aga kolm tuluteenijat. Kui praegu hakkama ei saada, ei saa viga olla muus kui õpetajaskonna kehvas kvaliteedis.
Kui lisada siia otse õpetajatele sunnatud ründavad sõnumid nende missioonitunde, eeskujuks olemise kohustuse ning vastutuse aadressil ja näitlikustamine, millist majanduslikku kahju ning argiprobleeme põhjustab lastega peredele üksainuski streigipäev, paistab valitsus juba ette infosõja võitjana.
Kõik ei ole siiski kadunud, kui õpetajatele kaasa tundvad kommunikatsiooniässad aitavad neid vastumänguplaaniga, leiavad uued kaitse- ja pealetungiargumendid ja ka senisest veel rohkem ja veel tuntumaid kõneisikuid oma kaasusele jõu lisamiseks. Miks mitte arvestades ka valitsuse kukutamise võimalust, ehkki on ette teada, et mis tahes järgmine muu koosseisuga koalitsioon suudab ja soovib õpetajate soove täita veel vähem kui praegune.
Kliima muutumist on pikalt kujutatud kui apokalüptilist, eksistentsiaalset ohtu, ent üha rohkem on põhjust hakata sellest mõtlema kui majandusriskist. Praeguse prognoosi kohaselt tõuseb keskmine temperatuur planeedil Maa sajandi lõpuks umbes 2,7°C võrra, mida on küll kaugelt rohkem kui enam-vähem ohutuks peetud 1,5°C, aga vähem kui tsivilisatsiooni kui sellist ohustav tase. Proosalisemate probleemide lahendamine pole aga tingimata lihtsam. Nii kliimamuutused kui ka neid ohjeldav poliitika mõjutavad argielu praegu, mitte enam kunagi ähmases tulevikus. Lahenduste otsimine on seetõttu liikunud üha rohkem keskkonnateadlaste, aktivistide ja mittetulundusühingute juurest kindlustusametite, finantsinstitutsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kätte. Peale keskkonna ja tervise peab kuumema planeediga kohanema ka kapitalism.
Eesti põlevkivisektor on rohepöörde väljakutsetega lähedalt tuttav. Nagu valitsus nähtavasti Enefit Poweri õlitehasega seotud riigikohtu otsust lugedes esmakordselt avastas, tähendaks õlitehase käimalükkamine, et aastal 2040 moodustaks Eestile ette nähtud CO² heitekogusest veerandi nimelt sellesama õlitehase toodetud toss – ja kogu ülejäänud Eesti, põllumajandusest transpordini, peaks siis ülejäänuga toime tulema. Milline on põlevkiviõli turuhind viieteistkümne aasta pärast, on omaette küsimus, mille peale nii mõnigi vabal turul tegutsev investor panuseid teha ei tahaks. See on ka põhjus, miks põlevkivitööstus on muutumas aina rohkem riigist sõltuvaks sektoriks ning nõjatub üha enam terminitele nagu „julgeolek“ ja „varustuskindlus“ – puhtalt turumajanduslikel kaalutlustel ei investeeritaks sinna enam sentigi.
Õlitehase näide osutab ka raskustele, millega seisavad silmitsi fossiilkütuste tootjad üle kogu maailma. Kuna keskkonnareegleid aina karmistatakse ja taastuvenergiast saab nii hinna kui ka mahu poolest aina võimsam konkurent, on oht, et need ettevõtted avastavad oma bilansis terve hulga luhtunud investeeringuid ja varasid (nn stranded assets). Fossiilenergia hiidettevõtted üle kogu maailma kulutavad üüratuid summasid kaardistamaks uusi ja ebakonventsionaalseid kütuselademeid, olgu need siis kuskil sügaval merepõhjas või Kanada naftaliivades. Ent nagu õlitehase saaga on näidanud, on kasutuskõlbmatusse jaama investeeritud 320 miljonit eurot lihtsalt summa, mille oleks võinud sama hästi kasiinos maha mängida. Ning kui Enefiti bossid loodavad nõjatuda „riigikapitalismi“ tugevale käele, millega ulatatakse kõigist tasuvuskalkulatsioonidest hoolimata tehasele siiski kasutusluba, on paljude seesuguste projektide puhul aina reaalsem oht, et ühel hetkel ei ole suure häda ja vaevaga maa seest välja tiritud surnud dinosaurusi võimalik müüa enam ühelgi turul. Muidugi loodab iga ettevõtja, et see hetk saabub siis, kui temaettevõte on investeeritu tagasi teeninud, aga riik ei peaks seda õnnemängu lihtsalt pealt vaatama, vaid kasiinosõltlase isaliku käega rehabilitatsiooni saatma.
Ka teised turuosalised on märganud, et terve hulk ettevõtjaid mängib kilavi silmi muusika lõppemise hirmus. Eriti tähelepanelikud on selles vallas olnud kindlustusfirmad, kes aina sagedamini ei kindlusta sektoreid, kus muutuv kliima on väljamaksete hulka järjest suurendanud. See on toonud kaasa probleeme nii Florida kinnisvaraarendajatele kui ka California põllumajandusettevõtetele, kellest esimesed kannatavad sagenenud orkaanide, teised aga põua ja metsatulekahjude all. Võiks ju ka öelda, et las minna, küllap turg paneb asjad paika ning kliimakriisi eiranud ärimehed lähevad lõpuks lihtsalt pankrotti. Ent paraku ei ole jutt Kadaka turu pudupoodnikest, vaid suurimatest ettevõtetest, kes on pealegi väga heades suhetes võimsate valitsustega ning hoiavad enda käes suurt osa taristust, millele tugineb kogu maailma tööstusühiskond. Suured laevad tõmbavad põhja minnes endaga kaasa ka terve hulga süütuid pealtvaatajaid. Just seetõttu on tarvis, et riik (ja kui riik seda ei suuda, siis Fridays for Future Eesti tüüpi vastutustundlikud aktivistid) survestaks ettevõtteid aegsasti uue olukorraga kohanema, isegi kui nood kõigest väest üritavad näppe kõrvadesse toppides reaalsust eitada. Nii saame vältida pankrotte, mis Hemingway kuulsat ütlemist meenutades toimuvad „alguses aeglaselt, siis aga kiiresti“.
