Toeta
Otsi

teaduspoliitika

  • Mõrv ja girl power 1935. aasta Pariisis

    PILLERIIN RAUDAM

    Mängufilm „Minu kuritegu“ („Mon crime“, Prantsusmaa 2023, 102 min), režissöör François Ozon, stsenaristid François Ozon ja Philippe Piazzo, operaator Manuel Dacosse, produtsendid Éric Altmayer ja Nicolas Altmayer. Osades Nadia Tereszkiewicz, Rebecca Marder, Isabelle Huppert, Fabrice Luchini, Dany Boon, André Dussollier jt.

    Vaene, ent näitlejakarjäärist unistav Madeleine Verdier satub peale kuulsa filmiprodutsendi Montferrandiga kohtumist politseiuurijate huviorbiiti: just tema on peamine kahtlusalune produtsendi surmas ning väidetavalt viimane, kes seda meest elusana nägi. Veel enam: tema puhul on olemas ka motiiv, sest Montferrand oli üritanud nende kohtumisel Madeleine’i ahistada. Nutikast korterikaaslasest ja heast sõbrannast Pauline’ist saab Madeleine’i advokaat. Kaks hakkajat naist suudavad kohtus tõestada, et tegemist oli enesekaitsega, ning see lennutab nad järsku uberikust korterist kõrgklassi luksusse. Madeleine’ist saab naiste iidol ning lausa feminismi sümbol. Aga … kui on vaid üks kuritegu, siis neid, kes ütlevad, et see oli nende tegu, on rohkem.

    François Ozon kuulub prantsuse filmikunsti järjekordse uue laine olulisemate režissööride hulka. Ozoni filmograafia on aukartustäratav: sajandivahetusest peale on tal peaaegu igal aastal valminud mõni täispikk mängufilm (enne seda tegi ta igal aastal ühe või mitu lühifilmi). Peamiselt esteetika, visuaalse loojutustuslaadi ja julge teemavaliku poolest tuntud Ozon ei ole austajaid alt vedanud ka oma uusima teosega. „Minu kuritegu“ on küll kerge ja lõbus, aga ka #MeToo liikumise maiguline ning viskab huumori vahele ka teravaid kommentaare praeguse ühiskonna aadressil. Ozon on filmi kohta ise öelnud, et COVIDi pandeemia ajal oli kõik nii depressiivne, et tal tekkis soov minna tagasi komöödia juurde, teha midagi kerget, aga näidata samal ajal tänapäeva murekohti, nagu võimudünaamika ja naiste positsioon ühiskonnas.1

    „Minu kuritegu“ on toonud kokku prantsuse filmi värske vere ja tuntud tegijad. Peaosaliste Madeleine’i (Nadia Tereszkiewicz, paremal) ja Pauline’i (Rebecca Marder, vasakul) kõrval teeb eklektilise rolli Odette Chaumette’ina Isabelle Huppert (keskel).

    „Minu kuritegu“ on toonud kokku prantsuse filmi värske vere ja tuntud tegijad. Madeleine’i (Nadia Tereszkiewicz) ja Pauline’i (Rebecca Marder) dünaamika on võimas, nendevahelises keemias on midagi üdini ausat ja siirast. Mõlemad naised kannavad tehniliselt keerulised dialoogitihedad ja ajastutruud rollid veenvalt välja. Marderi ja Tereszkiewiczi on ära märkinud ka Unifrance kümne talendi seas, keda võiks 2023. aastal jälgida.

    Noore duo kõrval teeb eklektilise rolli XXI sajandi 25 parima näitleja hulka valitud Isabelle Huppert.2 Huppert’i meisterlikkust on alati nauditav vaadata, ent on näha, et Ozon on tal lasknud temperamentse näitlejanna Odette Chaumette’ina lõbutseda ja end vabaks lasta. Meesnäitlejatest astuvad üles Ozoniga varemgi koos töötanud Fabrice Lu­chini ja prantsuse režissöör ja stsenarist Dany Boon.

    Filmi „Minu kuritegu“ osa ainest on võetud 1934. aasta näidendist, mille autorid on Georges Berr ja Louis Verneuil. Ozon on sellega austust avaldanud nii teravmeelsetele Ameerika 1930ndate nn ekstsentrilistele komöödiatele (screwball comedy) kui ka François Truffaut’ filmile „Viimane metroo“3. Ozon lustib metatasandiga, kus näitleja mängib näitlejat: nii Madeleine kui ka Odette Chaumette on näitlejad. Kuhu siis tõmmata näitlejana piir näitlemise ja päriselu vahel, kui ühtäkki on kõik kaalul?

    Jäin filmi vaadates mõtlema kunagi kuuldud tarkusele, et kui tegelasel läheb halvasti, siis tee nii, et tal läheks veel halvemini. Just nii teeb Ozon Pariisis aset leidva 1935. aasta krimiloo keskele sattunud naistega, korduvalt. Kui noorele duole tundub seis filmi alguses nii õudne, et kõige mõistlikum lahendus on ennast maha lasta, siis koputab surm politseiuurijate ja mõrvakahtlustuse näol ise uksele. Hoogsas tempos hargneb lahti mõrvalugu, kus kõigil oleks justkui motiiv. „Minu kuritegu“ on üles ehitatud klassikalise krimifilmi süžeele. Võiks öelda, et keskmisele krimilugude austajale on see isegi ootuspäraste käikudega, ent need on linateose nõrkus ja ühtlasi tugevus. Kogu tervik on rõhutatult üle võlli klišee: on aimata, et midagi juhtub, ja tore on ikka, kui lõpuks ka nii läheb. Selline sündmuskäik võimaldab situatsioonikoomikal ja absurdimaigul särada.

    Operaator Manuel Dacosse toob loo vaatajani pehmes pildikeeles. Ozonile omane esteetiliselt ilus stiil on kandunud ka sellesse teosesse: visuaal on naturalistlik ja soojades toonides. Valgusküllased stseenid on muinasjutulised ja korra viiakse publik lausa Pariisi katuste kohale. Mustvalge koloriidiga on edastatud tegelaste meenutused ja uurijate kuritööhüpoteesid. „Minu kuritegu“ on igati professionaalne ja kvaliteetne šedööver, kuigi mõnele võib veidi vajaka jääda visuaali eripärast.

    Looming kommenteerib alati aega, mil teos on loodud. Paratamatult loovad aeg ja ruum konteksti sellele, kes teost kogeb. „Minu kuritegu“ on nimetatud isegi #MeToo–järgseks komöödiaks. Filmis rullub lahti meeste ja naiste vaheline võitlus, mis taandub vanale heale sõna sõna vastu olukorrale. Noore näitleja Madeleine’i ahistamine temast kõrgemal võimupositsioonil mehe poolt haakub maailmas aktuaalsete sündmustega. „Minu kuritegu“ pole pelgalt krimikomöödia, vaid filmis nähtav naiste stereotüüpi surumine mõtestab laiemalt naise positsiooni ühiskonnas. Mida ometi peab siis üks naine ära tegema, et teda meestega võrdselt koheldaks ja tema öeldut sama tõsiselt võetaks? Olukord 1935. aastal kohtusaalis on nii traagiline ja üle võlli, et mõjub juba naljakana. Muidugi, kui päriselus aastal 2023 midagi samalaadset toimub, siis enam naljakas ei ole. Filmis jääb kõlama mõte „ära hinda inimest tema motiivide, vaid tegude järgi“. Ozon tõstatab laiema küsimuse ja vajutab ka meie ühiskonna aktuaalsetele valupunktidele – miks üks naine peaks üldse midagi rääkima, kui teda nagunii ei usuta?

    „Minu kuritegu“ on selge girl-power-film. François Ozoni kangelannad on mõlemad ühtaegu võluvad ja ka võimukad ning maailm vajab tugevate nais­tegelastega lugusid. Veel enam: maailm vajab lugusid, mis tõstatavad filmimeediumi vahendusel teravaid, eriti naistega seotud küsimusi. 2022. aastal avaldatud Variety artiklis on välja toodud, et 2021. aasta filmidest on 85% puhul kujutatud rohkem mees- kui naistegelasi.4 Seejuures on meespeategelasi peaaegu kaks korda rohkem kui naispeategelasi ning vaid 31% filmides on keskendutud ainult naissoost peategelasele. Võib ehk loota, et pärast Barbie võidukäiku on midagi muutumas?

    1 Elsa Keslassy, Francois Ozon Discusses His ’Post #metoo Comedy’ ’The Crime Is Mine’. – Variety 14. I 2023.

    2 Manohla Dargis, A.O. Scott, The 25 Greatest Actors of the Century (So Far). – New York Times 25. XI 2020.

    3 „Le Dernier Métro“, François Truffaut, 1980.

    4 Pat Saperstein, Only 7% of Movies in 2021 Featured More Women than Men, Study Finds. – Variety 15. III 2022.

  • Eriline meeleolu tööstushallis

    KAAREL KÜNNAP

    Kontsert „ERSO V4R1“ 24. VIII klubis Hall. ERSO muusikud Theodor Sink (tšello) ja Vambola Krigul (löökpillid), Sander Saarmets (elektroonika), Mikk-Mait Kivi (visuaalid) ja DJ V4R1. Kavas Steve Reichi, Bart de Vreesi ja Sander Saarmetsa muusika.

    Tänapäeva techno-klubile nagu Hall on omane teatav rituaalne salapära: külastajatele luuakse vandeseltslaslik põranda­alune õhustik, „kõik on keelatud“, igaüks ei pruugi uksest sissegi saada. Ma ei saa väita, et mulle seda laadi eksklusiivsus alati meeldinud oleks, kuna solidaarsust on selles, et ühed saavad ennast erilisena tunda selle arvelt, et teised ukse taha jäeti, vähevõitu. Seejuures on Halli uksepoliitika veel väga leebe – leidub ka klubisid, kuhu on võimatu siseneda ilma isikliku siseringitutvuseta. (Kes tahab saada sissevaadet sellise ekslusiivsuse äärmusvormidesse, võib vaadata Berliini näokontrollimeistritele keskenduvat dokumentaalfilmi „Berliini väljaviskaja“*.)

    Eelnevat arvesse võttes pean siiski ütlema, et meeleolu, mis tekib, kui sellise salapärastatud kohavaimuga keskkonda asetada süvamuusikakontsert, on üsna eriline. Nimelt kuulub süvamuusika­kontserdi juurde miski, mida techno-klubis tavaliselt ei näe – etteastete-eelne ootus. Techno-pidu pürgib oma olemuselt sujuva, katkestusteta elamuse poole, kus üks lugu miksitakse sujuvalt teiseks ja ka DJ-de etteasted on omavahel samalaadsel viisil kokku sulatatud. Kui varasematel kordadel olen Halli sisenenud sellise katkestustevaba ajatelje suvalises, vabalt valitud punktis, siis siinkirjeldataval neljapäeval oli võimalik kohale jõuda erandlikku, meeldivast ootus­ärevusest pingestatud ruumi.

    Avarasse, napilt valgustatud, pika järelkõlaga, betoonisesse endisse tööstushalli kogunes tasapisi publikut. Lavakujunduseks kasutatud väljavalgustatud võsapuud koos siin-seal saaliseinte ääres põlevate küünalde ja sissejuhatuseks kõlava hillitsetud, aga pineva ambient-muusikaga jätsid tunde, nagu oleksin sisenenud just nagu džunglisse kadunud koopapühakotta.

    Enne enda kirjutatud „Wooden Temple’i“ sooloettekannet pani Sander Saarmets pähe nokkmütsi, kaugenedes justkui eelnevate palade ajal täidetud interpreedirollist ja sisenedes DJ-kultuurile lähemal seisvasse elektroonikaartisti omasse.

    Etteastet alustas improvisatoorse iseloomuga pala, milles osalesid kõik kolm laval käinud muusikut. Lava keskel istuv Theodor Sink lõi tšelloga ühtlase saagiv-pulseeriva aluskanga, mida Sander Saarmets oma juhtmepundardega ühendatud aparatuuri kasutades pehmete, abstraktsete, vabavormiliste elektronhelidega täiendas. Vambola Krigul uitas rahulikus tempos oma muljetavaldavate mõõtmetega ja mitmekesise, üle poole lavast hõivava löökpillikomplekti vahel ja kutsus esile harvu, värvilisi helisid, kord puudutades põgusalt mõnd trumminahka, kord tõmmates poognaga üle taldriku- või gongiserva. Publiku keskendunud kuulamisest andis tunnistust igasuguse jutusumina puudumine saalis: mõõdutundeliselt hõreda kõlaga muusika vahel rullusid selja taga jooke serveerivast baarist mööda betoonelementidest lage ettepoole vaid jääkuubikute klõbin vastu plastanumaid ja avanevate alumiiniumpurkide ergud krõpsatused, mis lavalt tulevat helipilti kaootiliselt, aga üllatavalt hästi täiendasid.

    Tekkinud meeldivalt ebamäärasele ja meditatiivsele impromeeleolule tegi järsu lõpu järgnevalt esitatud Bart de Vreesi pala „Flöödile, klaverile, mandoliinile, löökpillidele, fagotile, kitarrile, viiulile, harfile, klarnetile või …“ vabalt valitud võimendatud instrumendile. Krigul positsioneerus ühte oma komplekti kompaktselt käe järgi sätitud nurka ja alustas ülimalt keskendunud ja tempokat mängu ebatõenäolisel valimil väiksemamõõdulistest löökpillidest. Teos oli täis äkilisi rütmivaheldusi ja kannapöördeid, kõlas agressiivselt ja lõbusalt. Tempot kruvisid veelgi fonogrammilt kõlavad kergelt groteskse alatooniga kummimänguasjade ja muu eklektilisega tekitatud helid, mida täiendas sugestiivne, äärmiselt teravalt killustatud montaažiga taustavideo, kus muu hulgas löödi näiteks haamriga erinevate objektide pihta. Omaette koomilise aspekti lisas see, et teos oli jagatud arvukateks erineva, aga tihtilugu ikkagi harjumatult napi pikkusega osadeks, mille traditsioonilisi pealkirju videos kuvati – näiteks vahemäng kestis minu meelest alla kümne sekundi. Postmodernistlik esteetika kõige paremas mõttes.

    Kindlasti oleks järgnenud Steve Reichi „Tšello kontrapunkti“ millalgi huvitav kuulda ka kaheksa ühtaegu mängiva tšello esituses, aga selle kontserdi jaoks valitud fonogrammtaustaga versioon sobitus keskkonna ning Reichi korduste-, kajade- ja peegeldusterikka komponeerimislaadiga igatahes hästi. Kihilisest, komposiitpäritolu helist jäi mulje, nagu oleksid Theodor Singi hingestatult mängitud soolopartii kajad ja peegeldused kivise tööstushalli seinte ja lae vahelises avaruses mingile füüsikareegleid eiravale oma elule ärganud.

    Viimane akustiliste instrumentide osalusel mängitud pala oli teine improvisatsioon, seekord duett löökpillidele ja elektroonikale. Nüüd pani Krigul oma komplekti kõlama suure ja raske, hukatuslikuna, rõhudes suurel trummil tekitatud vibratsioonidele ja suurele, tuhmist metallist, porise kõlaga gongile. Jõuline.

    Edasine õhtu oli pühendatud elektroonikale. Märgilisena mõjus ka see, et enne enda kirjutatud „Wooden Temple’i“ sooloettekannet pani Sander Saarmets pähe nokkmütsi, kaugenedes justkui eelnevate palade ajal täidetud interpreedirollist ja sisenedes DJ-kultuurile lähemal seisvasse elektroonikaartisti omasse. Ka publiku hoiak näis hakkavat etteaste vältel tavapärase klubiõhtu suunas transformeeruma: leidus neid, kes tantsisid, kohati räägiti omavahel, kuna oht valjemat ja täidlasemat helipilti sellega rikkuda oli nüüd kadunud.

    Teos ise mõjus meditatiivse ja võimsana, voolides rahulikus tempos, baastasandil ühtlast, techno– või house’ilikku biiti eri loomingulistesse vormidesse, mis lähenesid mingil hetkel lõhustatud abstraktsioonile, teisel aga isegi millelegi Argentina tango laadsele. Kõlapildile lisasid massi mahlane bass ning mitmesugused tummise kõlaga, minu kõrvale kohati kaudselt suuri vaskpille ja kohati koorilaulu meenutavad atmosfäärilised elektronhelid.

    Niigi keskkonda vormiva ja trippy’na mõjunud teosest aitasid tõelise rännaku teha seinale projitseeritud Mikk-Mait Kivi visuaalid. Retroesteetikatele vihjates oli esile manatud midagi väga värske ja tänapäevasena mõjuvat: arhailises kolme­mõõtmelises joongraafikas esitatud konkreetsete vormidega kosmosetehnika pöörles alul tõeliselt üksildases digitaalses tühjuses, et seejärel kunstniku esile kutsutud digihäirete mõjul võbelema lüüa ja millenniumiaegse Winampi visualizer’i laadis psühhedeelselt vonklevateks virmalisteks laguneda ja jäädagi lõpuks nende kahe oleku vahel vaakuma.

    Kui pärast „Wooden Temple’it“ jäi kõlama Saarmetsa muude elektronprojektide muusika, oligi trans­formatsiooni­tsükkel kammerkontserdist klubimuusikaõhtuks lõpule jõudnud, jättes Halli tavapäraste dünaamiliste ringikõndimiste, keskkonnavahetuste ja elavate suitsuruumivestluste tallermaaks. Kammermuusika ja techno ei lahustu üksteises – nii, nagu Reichi ei pea tingimata esitama lagunevas tööstuskeskkonnas, mis on reivide pidamiseks nii tavapärane, ei vaja ilmselt ka Saarmetsa elektronmuusika tingimata klassikalise suurvormi pealkirjastatud kuju –, aga kui neid kahte teineteisega segada, võib saada emulsiooni, mis pakub omal viisil mitmekesist, ent terviklikku meeleolu.

    * „Berlin Bouncer“, David Dietl, 2019.

  • Erakordne kunstiline sissevaade nõukogude aega

    AIJA SAKOVA

    Näitus „Vilniuse pokker“ Vilniuse MO muuseumis kuni 28. I 2024, lavastaja Oskar Koršunovas, kujundaja-kunstnik ja stsenarist Gintars Makarevičius koostöös kuraatorite Dovilė Barcytė ja Algė Gudaitytėga.

    MO muuseumis Vilniuse 700. aasta tähistamiseks loodud näitus „Vilniuse pokker“ põhineb Ričardas Gavelise 1989. aastal ilmunud samanimelisel romaanil („Vilniaus pokeris“) ja mõjub kui ilmutus. Ehkki tegemist on näitusega, mis on pühendatud Vilniuse linnale, ei ole kaugeltki mitte tegemist linnaruumi interpreteeringute või pelga hommage’iga linnale. See on näitus nõukogude aja (järel)mõjudest, toonasest argipäeva ängist ja inimeste eluvõitlusest vaba mõtte ja inimeseksolemise nimel.

    MO muuseum, mis avati külastajatele 2018. aastal, on kahe teadlase ja filantroobi Danguolė ja Viktoras Butkus eraalgatus: 2008. aastast on nad kunstiajaloolaste, iseäranis Raminta Jurėnaitė abiga süsteemselt tegelenud nõukogude aja kunsti kogumise ja kollektsioneerimisega, sh toona keelatud kunsti kogumisega.1

    Näitus, mille pealkirjaga ei anta asjatundmatule alust kahtlustada süvasukeldumist nõukogude argipäeva ja toonase inimese hingeellu, rabas kunstilise terviklikkusega. Mälu-uurija ja keskmiselt rohkem nõukogude aja (järel)mõjudest huvitatuna ei ole ma seni varem kohanud näitust, kus oleks suudetud selle aja tunnetust vahendada nii vahetul moel. Näitus moodustab kunstivormide (kirjandus, kujutavad kunstid ja teater) ühenduse tõttu eriliselt tugeva kunstilise terviku, kus igas ruumis jutustatakse oma lugu ja säilitatakse tsitaatide kaudu kunstiline tervik. On erakordne, et kunstinäitust on kutsutud kureerima lavastaja Oskar Koršunovas ja stsenarist Gintars Makarevičius ning et näituse kese on loodud kirjandusteose ümber.

    Kahjuks ma ei tea (veel), mis tunne on vaadata näitust, kui olla varasemalt tuttav leedulastele tähtsa Ričardas Gavelise 1970. ja 1980. aastatel sahtlisse kirjutud romaaniga. Kuid isegi asjatundmatule on selge, et tsitaadid romaanist on näituse tööde ja käsitletud teemadega väga oskuslikus dialoogis. Ka näituse kataloogis rõhutatakse muuhulgas just võrdset kirjandusteksti ja näitustööde dialoogi.

    Raimundas Sližyse maal „Kaks“ (1972), mis kujutab voodil lebavat meest ja naist, on iroonilises, ent soojas dialoogis Klimti „Suudlusega“.

    Eksponeeritud tööde hulgas on mõistagi taiesed MO muuseumi 6000 teosest koosnevast kollektsioonist (maalid, fotod, skulptuurid, installatsioonid jm), kuid on ka täiesti uusi, just selle näituse tarvis loodud töid. Nii näiteks on üks näituse keskne teos, mitme seina suurune audiovisuaalne projekt „Jõgi“ („Upė“, režissöör Gediminas Lapė) sündinud spetsiaalselt näituse tarbeks. Kuid ka mitmed teised tööd ja installatsioonid on loodud just neisse ruumidesse. Kahest pikast kottpimedast koridorist, mida valgustavad keskel vaid särisevad ja justkui kohe-kohe läbi põlevad valgustid, läbi kõndimine nõudis minult enese­ületust. Kõhedus, mida selline ruum suudab vaatajas luua, on vaieldamatult tõeline.

    Jõudes ruumi, mille seintel on Raimondas Paknyse fotod kirikust, mis nõukogude ajal oli muudetud arhiiviks, ja kus kõlab muusika, olin veendunud, et must, ruumi päises poodiumil asuv „kast“ on pianiino. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on vitriini ja väga oskusliku viisiga eksponeerida „Vilniuse pokkerist“ inspireeritud Mindaugas Skudutise grotseskseid sarže.

    Nurgatagune kitsuke ruum on oskuslikult muudetud nõukogude aja kunstniku ateljeeks. Teisal jällegi on tekstist ajendatud seinapragu – kitsas aken teise maailma – toodud reaalsesse ruumi ning pandud omapärasesse ehk isegi vastuolulisse kontrasti pop-kunsti seksuaalse tooniga töödega, kus on kujutatud naise vagiinat kui pragu.

    Näituse avasaal on pühendatud eeskätt maalile ja fotokunstile, reaalsetele ning kujutletud linnapiltidele: Kostas Dereškevičiuse maalide trolliakendest välja vaatavad või Arvydas Šaltenise maalide telefoniputkas helistavad inimesed kõrvuti Liudas Parulskise tehistaibuga koostöös sündinud linnafotodega annavad näitusele õige tooni. Linnaruum oma iseseisva eluga on asetatud kõrvuti raamidesse surutud, ent ometi väga kehalise inimesega. Vitas Luckuse fotoinstallatsioonid-natüürmordid paljastavad peegli kaudu ainult jupike inimese kehast ja tekitavad sellega kontrasti argiste esemetega. Raimundas Sližyse maal „Kaks“ (1972), mis kujutab voodi lebavat meest ja naist, on iroonilises, ent soojas dialoogis Klimti „Suudlusega“.

    Marija Theresė Rožanskaitė 1972. aastal loodud maal 1941. aasta küüditamisest köidab tähelepanu: kunstnik on suutnud avada küüditamise valu otseselt kujutamata küüditatavat inimest. Kęstutis Gribaliūnas on oma „Surma päevikutega“ (2009–2012) loonud kõhedust tekitava ja samal ajal aukartust äratava arhiivi Siberisse küüditatud inimestest. Tema kogus on praeguseks üle 4500 portree inimestest, kes selle tee on läbi teinud.

    Haigus, aga ka haigustest mõjutatu ja grotesksed inimkujutused on üks näituse teemadest. Maalidest vastu vaatav süsteemi põhjustatud paranoia ja jälitamishirm on dialoogis Gavelise romaani mõtetega „NENDEST“, kes inimese üle valvavad. Gavelise sõnadega küsitakse näitusel retooriliselt „Ütleme et NEID ei eksisteeri. [—] Kuidas siis seletada, et igal ajal ja igal pool, niikaugele kui silm ulatub, valitseb üks idioot tuhandete intelligentsete inimeste üle ja viimased kuuletuvad vaikselt? Kust tuleb hall vaikiv enamus igas ühiskonnas?“

    Isegi kui kõik Gavelise romaani tsitaadid ei söövi samaväärselt mällu, jääb selgelt kõlama näitust läbiv motiiv inimese siseheitlusest olla sündinud just sellesse aegruumi: Vilnius kui ääremaa ja „pasaauk“, nõukogude süsteemi osa, aga ka kui kohtade koht. Nii on nõukogude aja äng ja vastupanu homo soveticus’ele ühtviisi unikaalne ja universaalne, sest igas ajas ja igal pool kohtab vaikivat halli massi.

    Vilnius kui linn, mille 700 aastapäevale näitus on pühendatud, muutub siin millekski, mis on iga inimese sees ja mis võib peituda igas linnas, igal pool. Jõgi Neris ei ole mitte unustuse jõgi Lethe, vaid jõgi, mis ühendab põlvkondi üle aegade ja mis hoiab mälu ja lohutab. Aega mõistetaksegi näitusel Gavelise romaanist lähtuvalt tsüklilisena. Näituse tutvustuses kutsutakse külastajat kogema seda kui universaalselt lugu, kus julgustatakse järele mõtlema igaühe isikliku suhte üle ajaloo ja mäluga, aga ka aja ja kohaga, milles elatakse.

    Ehkki näitust saadab kohapealne audiogiid ja veebilehe kaudu saab seda ka järele või ette kogeda virtuaaltuuri vahendusel2, on see igal juhul oma nahal ja oma silmadega kogemist väärt. Mulle näitas see meie ühist nõukogude minevikku ja aitas mõista tolle aja ängi. Tundsin uhkust kunstiliste mälumärkide üle, mida leedu kunstnikud on suutnud luua nõukogude režiimi poolt küüditatute või holokausti üle elanute mälestamiseks. Olin heas mõttes kade selle näituse pärast. Eelkäige aga väga tänulik Leedu kolleegidele.

    1 https://mo.lt/en/about/

    2 https://mo.lt/en/virtual-tours/#vilnius-poker

  • Plastiliinist linn

    TETJANA KASIMA

    Linnafestivali „Uit“ installatsiooniprogramm „Linnapausid“ 16. – 19. VIII Tartus. Osalesid Alexander Römer (Saksamaa), Iwo Borkowicz ja Ola Korbańska (Poola), Deana Kolenčíková (Slovakkia), Marco Manfredino (Itaalia), Kristīne Mogiļevceva (Läti) ja Daria Khramova (Iisrael), Kureeritud Elurikkus, Margus Tammik, Ulla Alla, Merilin Kaup ja Mari Möldre, Johan Kirsimäe ja Markus Varki, Taavi Piibemann (kõik Eesti). Peakorraldajad-kuraatorid Marie Valgre ja Kadri Lind

    Kas linn on tajutav ja kujuteldav paik või ruum, kus elatakse? Nii küsis 1970. aastatel prantsuse filosoof Henri Lefebvre raamatus „Ruumi tootmine“ („La production de l’espace“, 1974). Lefebvre oli esimene, kes hakkas ruumist mõtlema ja käsitlema seda sotsiaalse konstruktsioonina. Kui varem peeti ruumi muust ühiskonnast irdseks anonüümseks taustaks, pelgalt ühiskonna mahutiks, siis Lefebvre nägi ruumis tootmisprotsessi ühiskondlikku tulemit, mis kujuneb väga paljude mõjutate koostoimel. Ta tõi esile ruumi mitmetise mõju: kasutaja loob küll ruumi, kuid valmis saanud ruum mõjutab ja muudab ka kasutajat.

    Lefebvre väidab, et tajutava ruumi loovad meeled ja kogemine, kujuteldav ruum on füüsiline ning ehitatakse valmis ideoloogia ja praktiliste teadmiste kombinatsioonina. Elamise ruum on selline, kus füüsiline ja tajutav puutuvad kokku ning need on omavahel seotud. Elamise ruumides on hulgaliselt tähendusi ja sümboleid, mille annavad ruumile elanikud ja kasutaja, kellele need paigad ka midagi ütlevad – kes neist aru saavad. Märkide ja vihjete mõistmine sõltub paljuski kujutlusvõimest, taustast ja sellest, kuidas keskkonda kasutatakse.

    Ühte linna võib mahtuda palju linnatunnetusi: igal linlasel on paik, kus ta end hästi või hoopis kehvasti tunneb. Individuaalne argiruum näitab, et linnast ei saa mõelda vaid kui paberile joonistatud ja välja ehitatud linnaplaanist, millestki, mis koosneb geomeetrilistest vormidest, majadest, teedest ja rohe­aladest nende vahel.

    Taavi Piibemann sorteeris festivali ajal lammutatud maja telliseid: punased ühte, valged teise ringi sisse. Installatsioon „Mida see, mida sa teed, teeb?“ esitas küsimuse, kuidas peegeldavad linnade ehitamise põhimõtted ja viisid linlaste elu, suhtlust, valikuid ja elustiili.

    Lefebvre’i kolmeosaline ruumimääratlus on nii teoreetiline kui ka praktiline ja selle valguses on selge, et linn on mitmekihiline kultuuriline ning sotsiaalne nähtus, ruumide võrgustik, mille osised üksteist täiendavad, aga võivad ka omavahel konflikti sattuda. Kui vaadata linna sellise pilguga – kui sotsiaalset konstruktsiooni –, saab esitada ka provokatiivseid küsimusi. Millisele ühiskonnagrupile on linnad ehitatud? Kes on need, kes ruumi kasutavad? Kes saab otsustada ruumiloome üle? Kes ütleb, milline ruum välja ehitada ja keda kaasata? Kelle määrata on hoonete saatus ja käekäik, kui keegi neid enam kasutada ei taha ja kui nende asemele on tellitud uus projekt? Veelgi olulisem on aga küsida, kas linlaste emotsionaalset sidet linnaga võetakse linna arendamisel ja ruumi loomisel arvesse ning kuidas säilitada ja uude linna edasi kanda mälestus kohtadest, mis on määratud hääbumisele.

    Kas unustatud ja hüljatud?

    Linnafestivalil „Uit“ (viide uitamisele) keskenduti sel aastal linnapausidele, Tartu tühermaadele ja tühimikele. Linna­pausidena käsitati üleminekufaasis ja taltsutamata paiku, millel ei paista esmapilgul funktsiooni olevat, kuid ometigi on neil oma väärtus just sellistena, nagu need on. Tartlased, festivali külastajad ja niisama uitajad suunati linna vaatama teise pilguga, uurima, mida tähendab tühjus ja kui palju ruumilisi tähendusi sellel olla saab, aga mõtiskleda ka selle üle, kuidas unustatud ja ignoreeritud linnaruumi kasutada ning nautida. Festivali eesmärk oli ja on ka edaspidi tähelepanu pöörata sellele, kuidas tartlased oma kodulinna näevad ja tajuvad. Rikkaliku installatsiooniprogrammi, temaatiliste ja värske vaatenurgaga jalutuskäikude, jalgrattasõitute ja loengute kaudu ärkasid linnapausid ellu, mistõttu sai linnaga suhestuda uudsel moel.

    Kuigi festivali keskmes olid unustatud ja hüljatud kohad, selgus üllatuslikult, et need on tegelikult otse nina all. Sellised paigad muudeti neljaks päevaks tegevuspaikadeks, mis andsid siiski võimaluse omaette olla ja avalikkuse silme alt eemale tõmbuda. „Uit“ näitas ette, mis on linnapausid, kuidas unustatud paiku kasutada, kui mitu palet on linnal ning kuidas uurida suhet linnaga ja emotsionaalset sidet ruumiga. Vähetähtis pole seegi, et festivali käigus said külastajad ka teadlikuks oma linna­kasutusmustrist ning õppisid ümbruskonnaga uutmoodi suhestuma. Selle kõige käigus sai Tartust suurem linn, mille nurgataguseid kohti küll tihtipeale ametlikult linnakaardilt ei leia.

    Installatsioonid

    Noorte vabakutseliste Tartust pärit arhitektide Johan Kirsimäe ja Markus Varki Ohvitseride parki püstitatud interaktiivne installatsioon „Taburet“ sai innustust pidevas muutuses linnakeskkonnast. Festivalil sai igaüks suurest taburetihunnikust haarata endale oma ja leida tujule vastav istekoht. Näiteks võis mööda rada jalutada pargi tagumisse otsa, nautida puudest raamitud vaadet Tartule ning tunda end samal ajal turvaliselt varjatult. Sellest paigast avanes linnale harjumatu vaade: väikesed aiad ja tagahoovid, mänguväljakud, naine vaipa kloppimas, koeraga jalutajad. Linna askeldused ja igapäevaelu tuli nii uitajatele lähemale, olme asetus festivali keskele. Linnast sai justkui suur käsn, mis imas endasse ja põimis kokku avaliku ruumi ja eraviisilise argielu. Ajutise ja ebamäärase olekuga linnapausid murdsid rutiini: mööduja võis torniks laotud taburette ümber tõsta, kuhja ise kujundada, vaadata linna taburettide torni otsast või võtta ühe ja leida istumiseks meelispaiga.

    Varjatud, kuid avastamist väärivaid paiku pakkus festival veelgi. Näiteks Oru tänaval paiknes kõrge heki sisse peidetud rohelises linnalooduse oaasis kõrge pukkinstallatsioon „Kohtunik“ (autor maastikuarhitektide ühendus Kureeritud Elurikkus), mis lõi seosed Lewis Carrolli raamatuga „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ ning Frances Hodgson Burnetti „Salaaia“ varjatud maailmadega. Arhitektide Ulla Alla, Merilin Kauba, Mari Möldre ja Margus Tammiku teos „Mis on muru mõte?“ tekitas aga kõigi silme all peidusolemise tunde.

    Poola arhitektide Ola Korbańska ja Iwo Borkowiczi „Kollektiivse iha niitmine“ pani mõtlema, kui palju ruumi hõivab inimene muru, puude ja taevaga võrreldes.

    Peale selle, et festivalil „Uit“ näidati Tartut eri nurkade alt, innustati ka kasutama paiku, mis on tavaliselt linasele suletud. Turistide kaardil on kesklinn enamasti märgitud kohana, kuhu peab kindlasti minema. Itaalia arhitekti ja disaineri Marco Manfredino töö „Kesklinnas silla all“ andis võimaluse vaadata südalinna teisest vaatevinklist – Kroonuaia silla alt. Sildade mitmetine ja kohati vastuoluline olemus võeti selle installatsiooniga hästi kokku. Sillapealne ja sillaalune on tihtipeale kaks erinevat maailma. „Kesklinnas silla all“ ei viinud külastajat kumbagi maailma, vaid jättis ta pendeldama nende kahe vahel. Silla alla rajatud platvormil jõuti Mi­chel Foucault’ raamatus „Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia“ kirjeldatud heterotoopiasse, paika, kus ei kehti tavapärane aeg, kus esmapilgul kombineerimatud ruumid kohtuvad ja segunevad. Manfredino installatsioon koos arhitektuurikooli rajatud kolahooviga, kus lapsed said ise mänguilma luua ja mänguliselt ehitada, näitavad, et linnapausiruum hoiab tegelikult Tartu linnakudet koos.

    Ruum ruumis

    Tühimikud ja kasutamata paigad toovad esile linna mitmekihilisuse. Selgus, et ruum on nagu matrjoška: ühe, ametliku ja harjumuspärase ruumi sees on veel omakorda palju teisi ruume.

    Linna võib vaadata kultuuride kohtumispaigana, kus sulavad ühte üksikisiku saatus ja käekäik ning aja kulg. Ajalugu on linnadesse ladestunud kihtidena. Suvaline tänav kõneleb ajaloo vastuoludest, kõrgustesse sirutuv linn paljastab jõujooned, mis linna kujundavad. Linnapausid on paigad, kus vastuolud kõige paremini avalduvad. Kõigil, kes on unustatud ja hüljatud paikade otsa komistanud, tekib rohkem küsimusi, kui on vastuseid, kuid just sellepärast selliseid pause vaja ongi.

    Marco Manfredino installatsioon „Kesklinnas silla all“ andis Tartu kesklinnale uue vaatenurga.

    Inimesel on vaja korda, rütme ja mustreid – linn on siin parim näide. Linnaehitus ja planeerimine ütleb palju elanike ja inimloomuse vastuolulisuse kohta. Ühe linnaplaneerija ambitsioonikast eneseväljendusest võib saada mõne linnaelaniku õudusunenägu. Üsna tabavalt võrreldakse linna labürindiga. Iga linna alge on plaan, kavandatud ruum dikteerib ka linna kasutamise, paneb paika sotsiaalse korra. Linnas on alati paiku, mida kardetakse ja välditakse, ning paiku, mis pakuvad leevendust, mistõttu sätitakse nende järgi oma jalutuskäike.

    Viie päeva jooksul sorteeris kunstnik Taavi Piibemann festivalil purustatud hoonete tükke ja organiseeris need Tiigi tänava parklas n-ö omale kohale: punased ühe ja valged teise maha joonistatud musta ringi sisse. Ühtlasi puudutas ta oma installatsiooniga „Mida see, mida sa teed, teeb?“ just eeltoodud teemasid. Kuidas peegeldavad linnade ehitamise põhimõtted ja viisid linlaste elu, suhtlust, valikuid ja elustiili? Kas ja kuidas on võimalik jäädvustada linnade ja argiste kohtade pidevat muutumist?

    Paljude tee Tartu raudteejaama viib just sellest Tiigi tänava parklast mööda. Kui paljud aga märkavad muutusi enda ümber? Mõnikord muutuvad linnad nii kiiresti, et ei suuda meenutada, milline maja seisis tuttava tänava ääres nädal või kuu aega tagasi. Siinkohal tasub meenutada USA poeedi James Merrilli mõtet luuletusest „Linna taastamine“: Nagu ikka New Yorgis / lammutatakse kõik / enne kui jõuad sellest hoolima hakata.

    Meelde tuleb ka Charles Baudelaire’i luuletus „Luik“, kus ta kurdab vanas Pariisis valitseva meeltesegaduse üle ja neab linna, mis muutub paraku sama kiiresti kui linlaste südamesoovid. Saksa filosoof Georg Simmel rõhutab essees „Metropolid ja vaimuelu“ linnaelu pidevalt vahelduvat vaatemängu ja toob välja, et elanikud peavad ikka ja jälle kohanema uue ümbrusega. Ta väidab, et seetõttu viib linnastumine lõpuks elus pettumiseni.

    Linnapausid on kui lakmuspaber, suunates muutusi tähele panema ja dokumenteerima, osutades, et linnades on palju vastuolulisi paiku, mis tekitavad mitmetisi tundeid. Linnades on palju vastakat: seal saavad kokku turvalisus ja oht, ilus ja inetu, reaalsus ja illusioonid, rikkus ja vaesus, mõõdetavus ja suhtelisus. Seetõttu on linlasel keeruline öelda, mida ta oma kodukoha vastu tunneb, milline on paik, kus ta elab.

    Muutuva pealispinna all

    Festival „Uit“ sundis peatuma, vaatama, jälgima olukordi ja paiku, mis on peidus kiire elutempo ja pidevalt muutuva kesta all. Neli päeva uitamist tõi selgelt välja, et kohad, mida peetakse tühjaks ja kasutuks, on tegelikult võimalusterohked, täis elu ja lootust. Vaja on ainult uskuda ja ette kujutada. Kes soovis, leidis Tartust üles festivali kaardile kantud pausikohad, et neid uudistada omal moel, anda ruumile oma tähendus. Kui vaadata Tartut linnapauside vaatenurga alt, siis tundub see olevat plastiliinist. See on paik, kus kujutlusvõime saab vabalt lennata, paik, kus kõik püsiv muutub ajutiseks ja keeratakse pahupidi.

    Linnapauside tõttu pole linn ainult tajutav, kujuteldav või elamise ruum, see on ka elus ruum, kihav, oma rütmide, rutiini ja rituaalidega. Kas linnapausid on püsivad või põgusad? „Uit“ näitas, et mõlemat. Kuigi festivali pausikohad olid defineeritud, kaardile kantud, kellegi esile tõstetud ja seega justkui ajutised, elavad need edasi linlaste mentaalsel maakaardil. Need elavad edasi ka uitajajate peas ja südames, põhjustades möödunud ja tulevastele suvedele mõeldes pakitsevat igatsust.

    Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

  • Koomiksifilmide sinine lootus

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Sinine põrnikas“ („Blue Beetle“, USA 2023, 128 min), režissöör Ángel Manuel Soto, stsenarist Gareth Dunnet-Alcocer, operaator Paweł Pogorzelski, helilooja Bobby Krlic. Osades Xolo Mariduena, Bruna Marquezine, Damián Alcázar, Adriana Barraza, Susan Sarandon, Raoul Max Trujillo jt.

    Esmapilgul eristub „Sinine põrnikas“ kõigist teistest koomiksifilmidest üsna vähe – ja olgu ette rutates öeldud, et ka sisulises mõttes peab see mulje paika –, ent koomiksigigantide vahelise heitluse siseilma pühendatuile on tegemist mitmes mõttes märgilise linateosega.

    Nimelt on Ameerika koomiksite ajalugu keerelnud kahe ettevõtte, Marveli ja DC vastasseisu ümber. Marveli talli kuuluvad teatavasti reeglina märksa kangelaslikumad lood ja värvikamad tegelased, nagu Ämblikmees, Raudmees ja X-mehed, DC vappi on aga kaunistanud antikangelane Batman ning loomulikult superkangelaste superkangelane Superman.

    Koomiksilehtedel on matši keeruline vilistada, ent kui DC oma „jagatud universumiga“ kinno jõudis, oli Marveli võidukäik juba alanud. Räägitagu 15 aastat pärast esimese uue aja „Raudmehe“1 filmi saabumist kangelasväsimusest ja kukkuvast kvaliteedist palju tahes, kassa­tulemused on ka pärast kolme­kümmet Marveli linalugu suurepärased ja üksikute kriitikute nagu siinkirjutaja karjatused „No pasarán!“ on ammu jäänud hüüdja hääleks kõrbes.

    Ka DC käpp pole kukkunud mulda, aga päris kulda ka mitte – edulugude kõrvale on jagunud mitu kõrbemist, sealhulgas kolm järjestikust superkäkki, mille võiks ajalooannaalides nimetada ka võta-üks-ja-viska-teist-triloogiaks: „Must Aadam“, „Shazam! Jumalate raev“ ja „Välk“2. Kriitikute nuut on tabanud hoopis halastamatumalt ning ka tavavaatajad on kurtnud liigse tumeduse, nüristavalt üheülbalise kolkimise ning kehvade vormi­valikute ja looliste seoste üle.

    Jaime Reyes (Xolo Mariduena ) satub suurkorporatsiooni Kord Industries salajase eksperimendi keskmesse ning korjab sõna otseses mõttes kukile maavälise tehnoloogilise tehisteadvuse, mis muudab ta Sinise Põrnika nimeliseks supervõimetega inimrelvaks.

    Nüüd on aga DC juurde jõudnud kauaoodatud messias, esimene silmapaistev kahe leeri vaheline ülehüppaja. Nimelt on Marveli edu loorberid sätitud suuresti sarja eest hoolt kandnud pea­produtsendi Kevin Feige’i õlgadele. Nüüd on DC juures sama rolli täitma asunud James Gunn – mees, kes lavastas Marveli hinnatumate lugude sekka kuuluva kosmoseseikluse „Galaktika valvurid“ ning tolle kaks edukat järge3, millest viimane vallutas ekraane alles tänavu kevadel.

    Vaimuka ja poliitkorrektsusest mitte just üleliia pidava Gunni esimeseks kurikuulsaks sammuks oli peaaegu valmis „Batgirli“ korstnasse kirjutamine. Vastselt kinodesse jõudnud Jaime Reyesi seiklust võib omakorda pidada uue juhatuse esimeseks päris oma pääsukeseks. Või noh, põrnikaks.

    Reyes ilmus koomiksilehtedele 2006. aastal ehk siis võrdluses kuulsamate kaaslastega üsna hiljuti. Filmis naaseb Gothamis õiguskraadi omandanud Reyes oma kodulinna Palmera Citysse, kuid põrkub Mehhikost migreerunud vanemate vaesuse, gentrifikatsiooni teele jääva kogukonna ilmajäetuse ning ahtavõitu töövõimalustega. Mitme juhuse tahtel satub ta suurkorporatsiooni Kord Industries salajase eksperimendi keskmesse ning korjab sõna otseses mõttes kukile maavälise tehnoloogilise tehisteadvuse, mis muudab ta Sinise Põrnika nimeliseks supervõimetega inimrelvaks.

    „Sinisele Põrnikale“ on – arvestades laiemale publikule võõrast tegelast, seniseid põrumisi ja mitte üleliia lubavat turundust – saanud osaks ootamatult positiivne vastuvõtt. Suur roll on selles kahtlemata just Gunnile omasel, mitmeid DC filme lavastanud Zack Snyderi kõhukinnisuse mõõtu tõsimeelsusest kordades lõbusamal stiilil. Kaasa aitavad korraga retrohõnguline ja futuristlik sinakas-lillakas-roosa värvipalett ning suhteliselt värske uus tegelane, kelle taustaetüüde surevatest vanavanematest ja/või koduplaneedist pole vaataja erinevalt Supermanist või Ämblik­mehest juba tosin korda kuulnud.

    Veelgi suurem võlu peitub märksõnas, mis valvekonservatiividel harja punaseks ja närvi mustaks tõmbab ning märksa arukamateski seltskondades keerulisi arutelusid esile kutsub – nimelt esindatuses. Kui Marvel on rihtinud järje­panu turunduspunkte näiteks esimese naiskangelase, esimese mustanahalise kangelase või esimese aasia-ameerika kangelase ümber kootud lugudega, siis Jaime Reyes on esimene Lõuna-Ameerika päritolu superkangelane. Võib vaielda, milline peaks olema selliste esindusküsimuste täpne tasakaal kunstilise või meelelahutusliku tasemega. Samas on keeruline seada kahtluse alla, kuivõrd popkultuuriliselt mõjukas ning tähenduselt kaalukas oli näiteks „Must Panter“4 nii mustanahalistele ameeriklastele kui ka paljudele aafriklastele, kes nägid esmakordselt enda jaoks samastatavat superkangelast neile olulise tähendusaktsendiga loos.

    „Sinine Põrnikas“ ei piirdu üksnes moraalse lipu vormilise heiskamisega, vaid seab Jaime kultuurilised juured filmis ka korduvalt nähtavale ning pakub omamoodi kommentaari rassi- ja klassi­vihast räsitud Ameerika tänapäevale, kus lõunasuunalt oodatakse odavat tööjõudu, aga mitte päris inimesi. „Sinise Põrnika“ tegelased on sümpaatsed ja erinevalt paljudest eelkäijatest ning teistest märulitest on filmi keskmes tõepoolest (lugeda Vin Dieseli häälega) perekond, keda kujutatakse luust ja lihast tegelaste, mitte pelgalt funktsionaalsetest statistidest taustajõuna.

    Suurstuudiote kassafilmide turvalises kontekstis on film poliitiliselt vaat et mässumeelnegi. Erinevalt patriootlikule peavoolule, kus valge meesgeenius reeglina ikkagi lõpuks rahvuslikku julge­olekut kaitseb, on „Sinine Põrnikas“ häälestatud pigem rasvunud võimu, ebavõrdsusest kasu lõikava eliidi ning ameerikaliku äravalitustunde vastu.

    Arvestades kõike seda, on vaid traagilisem, kuivõrd vähe suudab film lõpuks ikkagi eristuda ning rohkearvulisest kaaskonnast kõrgemale tõusta. Superkangelaste maania on omandanud ammu mõõtmed, kus midagi leidub absoluutselt igaühele. Erinevad rahvused ja nahavärvid? Vaata eespoolset loetelu. Kõverpeegel antikangelase näol? „Jokker“5. Satiir superkangelaste aadressil? Amazoni sari „Poisid“, Disney+ sari „Erakordne“ või kas või klassika „Valvurid“6. Eneseteadlik metakommentaar? „Deadpool“ või „Ämblikmees. Üle kogu multiversumi“7. Selline üleküllus lahjendab aga veelgi iga uue lisanduja potentsiaalset mõju ning muudab võimaluse silma paista aina ahtamaks.

    Pelgalt teise värvinguga etnilistest juurtest selleks ei piisa. Ehk aitaks ka lihtsalt kvaliteetsest režiist ja kaasahaaravat sündmustikust? „Sinise Põrnika“ puhul on paraku mitterahuldaval tasemel nii märulikoreograafia, väheütlevad kurjamid kui ka sajamiljonilise eelarve kohta talumatult kehvad eriefektid. Suur osa heast usust, mida süstivad sümpaatsed tegelased ja sisukam lähenemine nende taustale, mängitakse maha lõpusirgel, kuhu üritatakse toppida kogu eelneva intiimsuse kohta võõristavalt palju madinat. Kahjuks jääb seetõttu lõpuks näppude vahele üsna vähe, mida mäletada või millele jätku oodata.

    1 „Iron Man“, Jon Favreau, 2008.

    2 „Black Adam“, Jaume Collet-Serra, 2022; „Shazam! Fury of the Gods“, David F. Sandberg, 2023; „The Flash“, Andy Muschietti, 2023.

    3 „Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014; „Guardians of the Galaxy Vol. 2“, James Gunn, 2017; „Guardians of the Galaxy Vol. 3“, James Gunn, 2023.

    4 „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.

    5 „Joker“, Todd Phillips, 2019.

    6 „The Boys“, Eric Kripke, 2019–…; „Extraordinary“, Emma Moran, 2023–…; „Watchmen“, Zack Snyder, 2009.

    7 „Deadpool“, Tim Miller, 2016; „Spider-Man: Across the Spider-Verse“, Joaquim Dos Santos, Kemp Powers, Justin K. Thompson, 2023.

  • „Tõesti tõsine tükk“

    ELSBETH AARSALU

    Villike teatritalu „Metuusala”, autorid Jan Kaus ja trupp, lavastaja Mihkel Kohava, kunstnik Elisa Sinisalu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Kirill Havanski. Mängivad Karol Kuntsel, Margaret Sarv ja Rainer Elhi. Esietendus 29. VII Villike teatritalus.

    On taasiseseisvumispäev, vihmane, aga mitte külm. Kogu öö on välku löönud, allilm ja varjud kummitavad akna taga, aga on neid, kes elavad kaua. Kohe väga, väga kaua. Kas see on hea, kas me ihkame igavest elu, mis on surm ja suremine, mis elu? Ja kui ilus on Eestimaa loodus, tahaks kauemaks jääda, linlane ei saa ikka maal hakkama. Armastusest oli ju ka juttu. Sõber katkestab mu mõttelõnga: „Mis sul siis mõtteid tekitas, mis mulje jäi?“ – „Keeruline nii kiiresti öelda. Armastus, üksindus, elu kui karistus, vana ja uus testament,“ loetlen. – „Ilus oli see mõte elu ja surmaga küll.“ – „Karistuse oma?“ – „Surma poole vaatavalt.“ – „Et surm pole õudne?“ – „Jah, kuidagi nii. Ja et surma saavad lõpuks kingituseks need, kes on armastanud,“ saan vastuseks. See viimane lause sobib Mihkel Kohava lavastatud „Metuusalat“ kirjeldama küll.

    Igavikuline teema praegusel ajal. „Metuusala“ eel arvasin, et kirjutan vana testamendi kõige vanemast mehest, tema lapselapsest Noast, Jahve karistusest inimkonnale tolle kurjade tegude eest, nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd väldanud veeuputusest, eesti rahva kurvast saatusest, visast meelest ja teab millest veel – juba kirjutangi –, aga tegelikult oli lavastus palju lihtsam. Lihtsalt lihtsaid asju on tihti raske sõnadesse panna, nii lihtne see ongi. On tunne, et teos sattus õigele ajale: üksindust on maailmas praegu palju, sõda käib (kogu aeg), hing ihkab leevendust ja show’d on juba halvas mõttes saanud küll.

    Meelisel (Karol Kuntsel) tuleb iga viiekümne aasta tagant asuda uude rolli, olgu selleks talupoeg, maadeavastaja, doktor või kirjanik.

    Siiski taustast. Vana testamendi järgi on Metuusala Aadamast arvutades seitsmenda veeuputuse-eelse patriarhi, Siioni linna prohveti ja juhi Eenoki poeg. Esimese Moosese raamatu järgi elas ta 969aastaseks, aga kui toonane kuukalender päikeseaastatesse ringi arvutada, siis võiks see vastata 78 aastale. Kõrge iga tähistab igatahes auväärset meest.

    Eesti versioonis on selle vana mehe nimi Meelis (Karol Kuntsel) ning siinse maa põhjalikumalt üles kirjutatud ajalooga korrelatsioonis tema vanus teose lõpuks umbkaudu viissada aastat (tekst on Jan Kausi ja trupi algupärand). Iga viiekümne aasta tagant tuleb mehel asuda uude rolli, olgu selleks talupoeg, maadeavastaja, doktor või kirjanik. Eesti ajaloost on stsenaariumis hetked Liivi sõja ja XIX sajandi sündmustest, Meelise-Metuusala endistest eludest jäävad kõlama Banteni kuningriik ja Tirtayasa valitsusaeg, Osmanite impeerium ja Uus-Meremaa. Kunstiliselt on kõik need üleminekud väga kavalalt lahendatud: tihti markeerivad ajastu muutumist detailid (naisel esmalt paks seelik, lõpus kitsad mustad püksid; küünlavalgus, mis asendub nutikate elektrilampidega) või keelekasutus.

    Keelel tuleks palju pikemalt peatuda, aga päev hiljem virusel (ahjupealsel) elutseva hirmutise, palavikurohu või doktori kopsude kuulmistoru metalset hüüdnime meenutada püüdes sain aru, et oleks tulnud need sõnad kohe üles kirjutada.

    Meediumide kooskõla. Lavastuse keel on tõesti rikas, kujundirohke ja eeldan, et teadlikult aegruume eristava funktsiooniga. Kunstniku (Elisa Sinisalu) koostöö teksti autorite ja näitlejatega on olnud arvatavasti tihe, sest kõik toimib. Isegi kui publik jääb viivuks segadusse, järgneb uues stseenis eelnevast kas kokkuvõte või visuaalne selgitus. Peale selle on tähtsamad märksõnad kirjas kavalehel. Värvidest raamivad lavastust tagasihoidlikult mahedad, tuhmhallid, kahkjasrohelised, roostekarva ja ookrid toonid, mis kõik sobivad teatritalu ümbritseva väga-väga maalilise loodusega. Pealegi ei oleks „Metuusalat“ võimalik esitada muusikalise saateta (Kirill Havanski), mis mõjub Villike idüllis mõnusalt filmilikult.

    Näitlejate töö on väga hea: Margaret Sarv kannab kõik naiste rollid lennukalt välja, vend Joosep (Rainer Elhi) jääb märkamatult, aga painavalt tagaplaanile, nimitegelane Meelis jonnib ega murdu. Väga meeldis Joosepi kuju tants Meelise viimases elus. Igal kunstiliigil (sõnal, helil, visuaalil, liikumisel) on lavastuses suur kaal: žanri poolest oleks „Metuu­sala“ siis tragöödia?

    Traagikat on loos küll. Meelise algne patt oli vend Joosepi hülgamine moskoviitide kätte (venna nimi viib mõtte tahes-tahtmata Jaakobi kaheteistkümnele pojale ja piiblis vendade poolt kadedusest Egiptusesse saadetud Joosepile, kes andestab; üldisemalt jääb vennatapu motiiv tegevustikku raamima). Katkule vanemad kaotanud ja ühest käest vigaseks jäänud Joosep sureb lavastuses 15aastasena, kuid jääb Meelist igaveseks kummitama.

    Tehniliselt on see lahendatud lava kohal vaatleva või stseeni ilmuva venna vaimu, kolmanda tegelase jutustuses korduvate venna või vennasarnaste isikute mainimisega. Algses hülgamises oli mängus ka naine, kes kordub Meelise tulevastes eludes uues, aga samalaadses rollis. „Palun lase mul jääda,“ kõneleb naise hääl. Kas jonnist, vihast, vimmast või hirmust, aga Meelis ei lase. Lavastuse lõpetab sarnane palve, kutse, aga kas Meelis leebub? Eks see jää publiku interpreteerida.

    Trupp soovitas pärast etendust minna vaatama Tamme-Lauri tamme, mida ka tegime. Tahtsime tammega üksi olla ja emakese maa võimsa loomingu vanu juuri, oksi ja (üllatuslikult metallkonstruktsiooni ja betooniga täidetud) tüve tajuda, aga me polnud ainsad. Eestlane tahabki üksi olla, nii nagu Metuu­sala või Meelis, aga kõik tulevad uurima ja tikuvad ligi, kas pole? Võimas on see tamm küll. Ja võimas on koht, kus ta on kõik siinset maad tabanud õnned ja õnnetused üle elanud.

    * Artikli pealkiri on katke kahe proua vestlusest, mida pärast etendust pealt kuulsin. Tabasin selle lause vähemalt viis-kuus korda. Hiljem kinnitasid kaaslasedki, et teatritalust väljudes oli see esimene, mille nad publiku reaktsioonidest kinni püüdsid.

  • Luulesalv – Tommi Turuneni luuletused

    TOMMI TURUNEN

    Tommi Turunen on Mika Keräneni alter ego. Autor selgitab oma teise mina tausta järgmiselt: „Need tekstid räägivad sellest, mis oleks juhtunud minuga, kui ma poleks tulnud Eestisse, vaid oleksin jäänud Põhja-Karjalasse.“ Mõistagi kirjutab Turunen kodumurdes. Valiku oma luuletusi on ta avaldanud raamatus „Latvis“ (2021). Eesti publik on Turuneni loomingust osa saanud prõmmusaalides, nüüd on hea meel avaldada paar luuletust Contra tõlgituna ka Sirbis.

    Tommi Turunen 17. VIII esinemas Karjalas Heinävaara koolis.

    Silmävesi päst priis

    ma ei pelgäq sõta
    egaq putinit egaq surma
    egaq ütsindäolõkit
    kirändüskriitikat liikmismüllü ekret
    vai fc florat
    ütskõrd võidami nigunii
    ku mitte seo huuaig
    sis tulõva

    a pelgä külh periselt tuud
    kas ma tulõ toimõ
    tütre suurõ
    kutsiguga liina pääl
    ja kas latsõlats saa arvu võro keelest

    pelgä ka kardokakasvatamist
    kost vett saa ku lump är kuios
    pelgä ka hindä põlvi peräst
    et nä minnu alt es vidänü

    mu meelest ma pelgä õigit asju
    ma pelgä noid asju miä mullõ miildüseq
    ja ma ei pelgäq umist tundist kõnõldaq
    inämb ei pelgäq ollaq õkvalt
    sääne miis nigu olõ
    esiki ku sa must arvu ei saaq
    esiki ku ma esiq hindäst arvu ei saaq

    ikkõq ka ei pelgäq
    huulõq joba habisõsõq
    põsõlihassõq vibisõsõq
    neoq ommaq rassõq aoq
    mass ikkõq õigidõ asju peräst
    pelädäq õigit asju

     

    Aig OM käen

    Eino kulõq, sul ka joba aig aigupiten pääst ullis minnäq.
    Pia suur miis ja käeq-jalaq tüüd täüs.

    Õkvalt sohva pääle pikäle ja ei pakõq kohegi.
    OM nigu OM, muguq olt ja valgustut.

    Olt ja valgustut vai ikõt ja valgustut.
    Võit torśotaq hindäette.

    Egas taa monoluug nii tõsinõ kah ei olõq.
    Sa ei piäq hinnäst nüpeldämä.

    Nüpeldäq ummi ettekujotuisi!
    Ütskõik midä tühjä tuu tähendäs.

    Kae noq, mudsu tuli nakas kistuma.
    Kistuguq noh.

    Pümmen omgi kinämb ollaq.
    Ei saaq midägi tarvilist tetäq.

    Niimuudu!
    Rahulidsõlt. Hürrämäldäq.

    Lasõq no üts kõrdki ollaq nii nigu OM.
    Ei liigutaq ninnigi, pikutat niisamatõ uma ao täüs

    ja või ollaq,
    et päält tuud

    võit vast viil ma ütle maksimum kalalõ minnäq.
    Mõllu vehkmäldäq pillut mõrraq sinnäq, kohe tuul paadi vii.

    Ja sis nakas är pildma, või vel´o.
    Kujotat ette midä kõkkõ.

    Ah et nigu näütüses?
    No egaq maq kah ei tiiäq.

    Maq olõ saq
    ja taa om monoluug,

    mitte määndegine psükoterapeut,
    a elomuutus piät aigupiten tulõma.

    Ku sa õkvalt hipis ei nakaq,
    sis võit iks jo kablutaq kunstinäütüisi vallalõtegemiisi piten

    ja võrgutaq vannu ribatanu nissuga hipisit.
    Kül nuuq näütäseq sullõ reikit

    ja kiitväq säänest tantraputru,
    et õkvalt OM.

    Oh, kül sa är käänät,
    är murõhtaguq.

     

    Karjala keelest võru keelde tõlkinud Contra.

     

  • Deemonid on uus kaif

    HELENA STREIMANN

    Mängufilm „Räägi minuga“ („Talk to Me“, Austraalia-Ühendkuningriik 2022, 95 min), režissöörid Danny ja Michael Philippou, stsenarist Danny Philippou ja Bill Hinzman, operaator Aaron McLisky, helilooja Cornel Wilczek. Osades Sophie Wilde, Alexandra Jensen, Joe Bird, Miranda Otto jt.

    Ülepeakaela filmimaailma sukeldudes esitleb populaarse Youtube’i õuduskomöödiakanali Rackaracka taga olev dünaamiline duo Danny ja Michael Philippou oma esimest täispikka mängu­filmi „Räägi minuga“. Juba alates 2013. aastast edukalt oma oskusi lihvinuna on üksteisega äravahetamiseni sarnased kaksikvennad jõudnud tänaseks postitada juba 157 videot ja koguda rohkem kui 6,78 miljonit jälgijat. Nende täispikk kinematograafiline katsetus jookseb praegu kinodes üle kogu maailma ja tähistab uut peatükki nende kunstnikuteel.

    „Räägi minuga“ peategelased on 17aastane Mia (Sophia Wilde) ja ta parim sõber Jade (Alexandra Jensen) ning Jade’i noorem vend Riley (Joe Bird). Ühel peol tutvustavad sõbrad neile uut, verd tarretama panevat meelelahutust, mis trendib ka sotsiaalmeedias: palsameeritud käe surumine küünlavalguses sõnade „Räägi minuga!“ saatel avab portaali, mille kaudu saab astuda ühendusse surnutega. Lisades sõnad „Ma lasen su sisse“ saab anda vaimudele ka võimu enda üle, aga portaal ei tohi jääda avatuks kauemaks kui 90 sekundiks, vastasel juhul ei ole võimalik vaimudest enam vabaneda.

    Paari aasta eest on mõnevõrra segastel asjaoludel surnud Mia ema, kas siis juhusliku või tahtliku üledoosi tõttu. See salapärane surm toidabki filmi narratiivi. Kui vaim, kes kehastab näiliselt Mia ema, saab enda võimusesse Riley, on Mial ainult üks eesmärk: kohtuda taas oma surnud emaga ja selgitada välja tõde. Algab ohtlik mäng, mille käigus satuvad Mia ja Riley kättemaksuhimuliste vaimude mõju alla, see viib omakorda ohtlike manipulatsioonideni keha ja hingega.

    Probleemide jada käivitajaks on Mia (Sophia Wilde) egoism ning tema ükskõiksus teiste saatuse vastu. Vaevalt pruugib tal ilmutada liigset ahnust, kui hetkelisest reaalsuse eest põgenemisest saab lõks, limbo, millel pole enam lõppu.

    Filmis vaadeldakse selliseid raskeid teemasid nagu kurbus ja enesetapp, vastu­pandamatu soov irduda tegelikkusest ning – vägagi ajakohaselt – ühismeedia mõju noortele. Käsitlemist leiab ka süvenev tuimus ja tundetus ning võimetus kriitiliselt analüüsida täna­päevase maailma ohte. Ja kui filmi alguses tehakse seda kõike mõneti nalja­toonil, siis mida edasi, seda tõsisemalt.

    Kuigi filmi süžee on küllaltki veenev ja ka püüe edastada ühiskonnakriitilist sõnumit on tõsiseltvõetav, on filmi loojad jäänud truuks oma peamisele eesmärgile – luua külmajudinaid tekitavaid põnevusmomente. Midagi revolutsioonilist vaataja siiski ei näe ja filmis on järgitud võttekäike, mis on tuttavad juba deemoniõudukate žanri eelkäijatest, nagu „Ouija“, „Naeratus“ või „Kurja kutsumine“.1

    Näib, et vaatajate hulgas on suurenemas nende osakaal, kes usaldavad üha rohkem tootmisfirma A24 tehtud filmide kvaliteeti. Nii võiks oletada, et suur osa filmile „Räägi minuga“ osaks saanud kiitusest on mõnevõrra kallutatud ja tuleneb seotusest A24ga. Tõsiasi, et „Räägi minuga“ kannab markeeringut „A24 film“ (on ka ütlemine, et „A24 ei eksi iial“), ei tarvitse siiski tagada, et iga selle kaubamärgiga ehitud teos on saavutab sellele jõukohase kinematograafilise taseme.

    Kahjuks tuleb tõdeda, et „Räägi minuga“ jääb alla standarditele, mille A24 püstitas selliste õudusžanri meistri­teostega nagu „Jaanipäev“ ja „Pärilik“2. Tuleb tunnistada, et kõik kolm on filmitud väga erinevas ja omapärases stiilis ega ole omavahel otseselt võrreldavad, kuid filmi „Räägi minuga“ puhul häirib mõningate õudusklišeede teadlik, kuid liigne kasutamine. Sellest ei ole saanud võluvits vaatajakogemuse parendamisel, vaid klišeed on jäänud sama maisteks kui varem.

    Aga kiitkem seda, mis kiitmist väärib! Filmis on edukalt välditud lõksu pommitada vaatajat lugematute võpakate ehk ehmatusstseenidega. Võpaka juurde käib tavaliselt lähivõte rahutust näoilmest või tegelaskujust, sellele eelneb pinev vaikus, mille ajal liigub kaamera kaasa koos tegelaskujuga, kes tavaliselt otsib midagi. Sageli kasutatakse ka subjektiivse kaamera võtet. Nii saavutatakse üha kohuv tunne, et kohe juhtub midagi halba – see kõik on väga mõjuv, aga üllatab vaatajat ainult hetkeks. Mida ootamatum on võpakas, seda mõjuvam. „Räägi minuga“ üllatab nii mõnegi hästi ajastatud võpakaga, aga paraku on osa neist üsnagi ennustatavad, mis valmistab pettumust. Sellele vaatamata on kiiduväärt, et filmis on välditud selle tehnika kuritarvitamist, sest nii saab õudusfilmist sageli kõigest silmamoondus, mis tuimestab lõpuks vaataja kaasaelamisvõime.

    Palju põnevam on aga avastada filmis uusi hirmutehnikaid, mis lähevad kaugemale katsest vaataja hetkeks toolil hüppama panna. Filmis „Räägi minuga“ on uuritud sellesse kätketud hirmu aspekti suure pühendumusega, kasutades tulemusrikkalt nii šokifaktorit kui ka verd ja vägivalda, analüüsides seejuures aga selliseid teemasid nagu lootusetus, üksindus ning kõikjale tungiv ja hingemattev lõksuaetu tunne.

    Just selle poolest väärib „Räägi minuga“ enim tähelepanu. Kuigi vaimude õudustäratav, korratu välimus võib vaatajat traumeerida, viib see filmi teismelistest tegelased täiesti uuel tasemel eufooriasse. Surnutega ühendusse astumine võtab peostseeni vormi, kus näeme teismelisi üksteise võidu surnutega kätt surumas, mis asjaosaliste endi sõnul on vaimustav ja vabastav. See, mis võib esmapilgul paista süütu meelelahutusena, võib kiiresti kasvada üle hävituslikuks: vaevalt pruugib Mial ilmutada liigset ahnust, kui hetkelisest reaalsuse eest põgenemisest saab lõks, limbo, millel pole enam lõppu. Kõik see sarnaneb kahtlaselt narkosõltuvusega. Mia iha tegelikkusest põgeneda näib olevat tingitud soovist leida vastus küsimustele, mis puudutavad tema ema surma. See annab aga ka võimaluse vältida otsavaatamist tegelikkusele, mis puudutab ta enda elu: suhteid isaga ning valusat tõde, et ema ei ole enam.

    Eskapismi teemal jätkates lahkab film ühismeedia destruktiivset olemust. Just see, kuidas seal mängu kujutatakse, käivitab sündmuste ahela, mis viib peategelaste kaasamiseni ning tingib nende üleoleva suhtumise mängu tagajärgedesse. Näib, nagu oleks kõigil tegelastel telefonid pidevalt peos, lambid sisse lülitatud – seesugune stseen on üha tavalisem nii filmides kui ka elus. See vähendab aga stseeni tõsiseltvõetavust ja hirmuefekti. Kui keegi lihtsalt toimuvat salvestab, et seda hiljem ühismeedias jagada, jääb mulje, nagu oleks tegu laste süütu naljaga; selline arusaam on aga kaugel tegelikkusest.

    Oskuslikult on juhitud tähelepanu probleemidele, mida ühismeediarakenduste vohamine takistamatult võimendab. Moraal väärastub ja moondub, entusiastlikult usaldatakse kõike, millega arvuti- või telefoniekraanil kokku puututakse. Päevast päeva põgenetakse äppidesse, lootes leida sealt sisu, mis kõnetaks, anutakse, et keegi või miski meiega räägiks. Tulemuseks ongi omaenda loodud alternatiivreaalsus, mis ei rahulda enam ka meid endid ja millest oleme ka ise tüdinud.

    Ühiskonnakriitikat ei kanna endas ainult filmi süžee, vaid ka tegelaskujud. Sellega kaasneb aga kaks probleemi. Ühest küljest tahaks vaataja tegelastele justkui kaasa tunda, ehkki nende tegevus näib olevat arutu ja enesekeskne. Probleemide jada käivitajaks on just Mia egoism ning tema ükskõiksus teiste saatuse vastu, see on filmis ka läbiv teema. See sunnib jälgima hoolikalt ka teiste tegelaste käitumist ning osutab tänapäeva noorte tundevaegusele ja apaatiale. Seetõttu on tegelased aga saanud ühemõõtmelised ning vaatajal on raske nendega sidet luua ja neile siiralt kaasa tunda. Mia saatus ja kujunemislugu, ehkki iseenesest kurb, ei leia sügavamat emotsionaalset vastukaja. Ainuüksi asjaolust, et tal on selja taga raske lapsepõlv, ei piisa, et anda filmile sügavam sisu. Sellest hoolimata väärib Sophie Wilde kiitust Mia tegelaskuju väljajoonistamise eest.

    Riley ja väikese tüdruku vaimu sissetoomine näitab, kuidas eelmiste põlvkondade tehtud valikud ja teod kujundavad vältimatult ka järgmiste põlvkondade tulevikku. Probleeme ignoreerides jääme lõksu lõputusse elu ringkäiku, langedes tagasi ikka ja jälle korduvasse ebamoraalsuse ja egoismi mustrisse. Vanemate ja laste omavahelised pinged illustreerivad filmis seda teemat piisavalt hästi.

    „Räägi minuga“ näib olevat katse analüüsida aja ja ajaloo tsüklilisuse kontseptsiooni. Selliste teemade nagu känguru ja Mia saatuse kordumine on küll mõneti etteaimatav, aga sellel on ka oma mõte. Asjaolusid arvestades on üha raskem ette kujutada, et tegelaste saatus võiks olla teistsugune. Pealegi meeldib taas alguspunkti naasmine sageli ka publikule, sest annab võimaluse tajuda lõppu, mis polegi lõpp, vaid ka millegi uue algus. Kas filmitegijate eesmärk on anda mõista, et maailmas voolab aeg tsüklitena, ajalugu aga kordab ennast, olgugi uute kanalite kaudu ja uute põlvkondade vahendusel? Arvestades asjaolu, et film „Räägi minuga“ näib olevat terve rea õudusfilmide kordus, tundub teooria paika pidavat.

    1 „Ouija“, Stiles White, 2014; „Smile“, Parker Finn, 2022; „The Conjuring“, James Wan, 2013.

    2 „Midsommar“, Ari Aster, 2019; „Hereditary“, Ari Aster, 2018.

  • Pealelend – KAI ARRAK (pseudonüümiga Kai Kask), kirjanik

    REET VARBLANE

    Sel suvel rahvuskultuuri fondi allfondina loodud Jüri ja Kai Arraku fond on seadnud endale eesmärgiks toetada just vanemas loomeeas kunstnikke ja kirjanikke.

    Miks on teie allfond vanuseliselt piiritletud? Mis vanusest on vanemas eas kunstnikud ja kirjanikud unarusse jäetud? Kas neil on raskem näituse tegemiseks vajalike materjalide ostmiseks või raamatu väljaandmiseks toetust saada kui noortel?

    Vahel kummitavad mind laulusõnad: „… me kõik jääme vanaks … aegade liiva oled ükskord tallunud oma tee …“ Paar viimast aastat on mind isiklikus plaanis sundinud palju mõtlema elu pikkuse/lühiduse ja väärtuslikkuse üle. Lahkusid nii mu ema kui ka isa ja abikaasa … Aga kurvastusest enam on need sündmused sundinud ka tegudele, mälestuste jäädvustamisele. Olles üles kasvanud kunsti, kirjanduse ja muusika keskel ja samuti koos nüüdseks selle juba vanema põlvkonna loominguga, mõistan, et just tänu nendele loojatele olen saanud suurepäraste emotsioonide osaliseks, sest ainult kaunid kunstid saavad muuta inimese elu elamisväärseks ja sisukaks.

    Jüri pealt nägin lähedalt, kui tähtis on tegeleda oma kunstiga sõna otseses mõttes viimse hetkeni. Ja nägin ka, kuidas paratamatult vanemas eas muutub raskemaks igasugune korraldamine ja organiseerimine, kas või füüsiliselt. Ma ei oska statistiliselt öelda, millises proportsioonis saavad toetusi nooremad ja vanemad tegijad, aga noortel lihtsalt on „kärmemad jalad ja osavamad käed“ juba taotluste kirjutamisel arvutiklahve klõbistades või lae all turnides oma pilte üles riputades. Seega panin siia tingliku vanuse alampiiri 65 aastat.

    Asutasin Jüri ja Kai Arraku fondi kummardusena kõigile neile kunstnikele ja kirjanikele, kes on mind läbi elu saatnud ja mõjutanud. Soovin, et vaatajad-lugejad saaksid olla jätkuvalt ümbritsetud nende filigraansest loomingust.

  • Too tants. Viga

    KAJA KANN

    Kuna too tants on ise üks suur viga, siis ei vaja see õigustust. Ei näidata seal võimekust, pole selget liikumist, harmooniat ega ilu, sageli isegi mitte hinge, ning kindlasti pole seal otseselt jutustatud lugu. Kõik, mida on enamasti peetud silmas tantsu või teatri all, on seal puudu.

    Tantsus on lugu küll iseeneslikult olemas. Ükskõik, milline see tantsu­etendus ka välja näeks, kätkeb see endas alati maailma kõige suuremat teemat: elu ja surma. Seda ei pea jutustama ega näitama. Surm on alati kohal vigastuse kaudu. Kui ütelda, et sõnateater räägib inimeste suhetest, siis tantsuteater elust ja surmast, nõnda ei eksi ka kunagi. Füüsilistel vigadel on oht saada vigastuseks – kaalul on elu. Otsene füüsiline risk käib kokku pigem spordiga sarnaste etenduskunstidega nagu tsirkus või ballett ning selle põhjust tuleb otsida keskajast.

    Tolles tantsus, mis on sündinud modernismi pinnalt, ei käi mäng elu ja surma peale. Tänapäeval oleme head ja hoolivad, väldime vägivalda ning mõtleme inimeste tulevikule – nii tantsija kui ka vaataja turvalisus on tähtis. Nii pagana vanaaegne on rõhuda veale ja vigastusele. Pigem tegeletakse armi ja armastusega. Seega asuvad tolle tantsu riskid mujal. Kui soovitakse, et tulevik oleks olemas ja üks etendus jõuaks ka lõpuni, ei tohi liiga suuri vigu teha. Puhas, selge ja turvaline alguspunkt, inimkeha kõndimine puhastes tingimustes, näiteks siledal põrandal. Muidugi peab ka keha olema perfektne, mitte liiga ülekaaluline, mitte liiga väsinud, mitte liiga noor ega sportlik, lihtsalt natuke liikunud veatu inimene. Seejärel hakkab koreograaf liikujale takistusi seadma. Selleks, et tekiks väike kurv, on lihtne kasutada lipukesi: tantsija lõpetab otsejoones kõndimise ja on sunnitud mööduma lipukesest, olgu siis paremalt või vasakult. Selleks, et sundida tantsija tagasi pöörduma, saab ehitada teele terve seina ja vastassuunas võib avada ukse ning juhatada tantsija lava taha. Kogu lugu. Viga on lavastatud ja etendus lõppenud.

    Kui aga etendus peaks kestma veidi kauem, siis on alati võimalus poetada teele liiva, seejärel vett või õli, ehitada mägesid ja orge. Perfektne kõnd muutub iseenesest kummaliseks, isegi valeks. Kui vett on kümne sentimeetri jagu, asub kõndimisel lisatakistus vaid põrandal, koormus on labajalgadel ja nähtav osa kehast seetõttu veidi pinges. Mäest üles rühkides kallutab kõndija keha veidi ettepoole, alla minnes balansseerib end vastupidi tahapoole, ikka selleks, et keha oleks erisugustes tingimustes tasakaalus. Koreograaf on lavastanud vea, aga vaataja seda kahjuks ei märka, sest ainuõige valik on muuta oma keha asendit, kui on tarvis kõndida eritingimustes. See on tavaline asi, mida igaüks meist on päriselus kogenud. Too tants, mis muudab kontekste, võtab kõik takistused tantsija teelt veel enne, kui lavastus valmis saab, ent jätab alles valesti kõndiva keha. Näitab laval erinevalt liikuvat inimkeha ilma põhjuseta. Nüüd jõuavad vastuolu ja põletavad küsimused ka vaatajani: miks ta nii teeb, mis tal häda on, kust see tuli, mis nii küll saab? Nimetagem seda struktuuriveaks, sest kaalul on rohkem kui elu.

    Sellise vea tagajärjed ei avaldu siin ja kohe teatrilaval, pigem kõlavad hoiatusena ja valguvad pärisellu laiali. Vaataja kehitab õlgu ja küsib, et no mis siis, leiab lavastuse olevat igava, sest tantsija panus näib pisike ja veel pisemad näivad koreograafi riskid. Kuna too tants teeb ettepanekuid ja pakub välja ideid, ilmnevad struktuurivigade tagajärjed alles tulevikus. Viga ei saa kuulutada eksimuseks, sest me ei tea tulevikku.

    Ja see on tolle tantsu suur jama. Kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov kirjeldas Vikerraadios Lääne- ja Ida-Euroopa erisugust suhtumist praegusesse sõtta, öeldes, et lääs ei taha enam mitte kunagi sõda ja Ida-Euroopa ei taha enam iial okupatsiooni, et just sellest lähtepunktist tulenebki erilaadne suhtumine ja praegune käitumine.* Hvostovi väljendatust lähtudes tuleb nentida, et too tants on väga-väga-väga läänelik – ei taheta konflikti ega vägivalda. Ja kui vaadata seda idaeurooplase pilguga, kes teab, mis on okupatsioon, siis on kõike liiga vähe. Kui piim ei lähe hapuks, siis ei teki maailma ka kunagi juustu. Too tants ei võta midagi ette, ei riski, isegi arvamust ei avalda. Istub justkui turvaliselt nurgas ja tegeleb ainult konflikti vältimisega, sest ta hoolib.

    * Andrei Hvostov, Lääs ei taha Ukraina kõrvulukustavat võitu. – „Vikerhommik“, ERR, Vikerraadio 23. VIII 2023. https://vikerraadio.err.ee/ 1609073132/andrei-hvostov-laas-ei-taha-ukraina-korvulukustavat-voitu

Sirp