Ljudmilla Gluškovskaja elu oli tihedalt seotud kirjandusega. Võib öelda, et ta teenis kirjandust, ta elu mõte oli kirjasõna.
Ljudmilla Gluškovskaja sündis Venemaal Tšeljabinski oblastis Karabašis. Esimest korda puutus ta tekstiga tõsisemalt kokku Uurali Riiklikus Ülikoolis, kus õppis aastatel 1955–1960 keeleteadust ja ajakirjandust. Pärast ülikooli tuli tal tekstidega tihedalt tööd teha õpetaja, ajakirjaniku ja toimetaja ametis. 1965. aastal abiellus Gluškovskaja literaadi Nil Nerliniga (kodanikunimi Juri Zotov, 1937–2015). 1980. aasta märtsis kolis pere Eestisse ning sellega said paika Ljudmilla Gluškovskaja elu kolm tähtsamat tugisammast: kirjandus, abikaasa ja Eesti.
Eestis töötas Gluškovskaja esialgu ajakirjaniku ja toimetajana, kajastas kultuurisündmusi ja õpetas noori ajakirjanikke. Juba kogenud eksperdina asutas ta 1994. aastal kirjastuse Vene Entsüklopeedia ja ajakirja Võšgorod. Teda huvitasid eelkõige keelatud autorid, traagilised lood Eestist ja mujalt.
Gluškovskaja eesti keele oskus oli passiivne, kuid see võimaldas siiski avaldada hulgaliselt eesti kirjandust. Tema vahendusel on vene keeles ilmunud Arved Viirlaiu, Oskar Lutsu, Ain Kalmuse, Jaan Krossi, Armin Kõomäe, Aino Perviku, Asta Põldmäe, Jaan Kaplinski, Maimu Bergi jpt teoseid.
Venekeelsetest autoritest panustas ta triole Juri Lotman, Aleksandr Solženitsõn ja Aleksandr Men – kõik kolm olid tuntud humanistlikud mõtlejad. Võšgorod ilmus 2019. aastani, kokku 99 numbrit. Gluškovskaja vestluskaaslased olid hämmingus, et toimetaja teadis kõigi nende sisu peast.
Toimetajana olid Gluškovskajal head grammatikateadmised, aga ka loomulik keelevaist ja arenenud stiilitaju – ta töötas tekstide kallal südamega. Ajakirja väljaandmisel ja raamatute kirjastamisel olid tema õlul järgmised ülesanded: olukirjeldused, intervjuud, kommentaaride kirjutamine, teatmematerjalide, ees- ja järelsõnade ettevalmistamine, töö arhiivides.
2009. aastal tunnustati Ljudmilla Gluškovskajat usina ja omakasupüüdmatu töö eest kirjanduse eestkõnelejana Valgetähe V klassi teenetemärgiga. 2016. aastal liitus ta Eesti Kirjanike Liiduga (soovitajad Maimu Berg ja Igor Kotjuh).
2015. aastal lahkus Ljudmilla Gluškovskaja abikaasa Nil Nerlin. See silmapaistev tandem, kahe mõttekaaslase, sõbra ja partneri sügaval armastusel põhinev liit, toimis tulemuslikult pool sajandit. Ljudmilla kirjastas Nil Nerlini kõik 14 raamatut (luulekogud ja romaanid), abikaasa aitas aga asjaajamisega kirjastuses ja ajakirjas.
2019. aastal avaldas Ljudmilla Gluškovskaja oma venekeelsed memuaarid „Mu kurbus on hele“, mis mõjus kui austusavaldus Juri Zotovile alias Nil Nerlinile. Raamat pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna. Kirjandusteadlane Ekaterina Velmezova on teose kohta kirjutanud nii: „„Mu kurbus on hele“ on raamat armastusest, pühendumusest ja truudusest, loovusest ja mälust, mis elavad surma üle.“ Need sõnad kehtivad nüüd ka Ljudmilla Gluškovskaja puhul.
Edgar Valteri illustratsioonipreemia tänavune laureaat on Piret Raud
Täna, Edgar Valteri 94. sünniaastapäeval anti Eesti Lastekirjanduse Keskuses üle tema nimeline illustratsioonipreemia, mille pälvis lasteraamatute autor ja kunstnik Piret Raud. Preemia on rahaline ning sellega kaasneb võimalus korraldada isikunäitus keskuse illustratsioonigaleriis 2023. aasta sügisel.
Lastekirjanduse ja illustratsiooni ekspertidest koosnev žürii valis preemia laureaadi ja nominendid 32 raamatukunstniku seast, võttes valikul arvesse viimase viie aasta jooksul avaldatud raamatuid. Laureaadi Piret Raua kaasnominentide hulgas olid illustraatorid Ulla Saar, Kertu Sillaste, Marja-Liisa Plats ja Catherine Zarip. Žürii esimehe Triin Soone sõnul on Piret Raud tundlik ja õrn, elu märkav ja mõtestav kunstnik, kes liigub iseteadlikult oma illustraatori loometeed. „Piret Raud teab täpselt, kus ta on ja kuhu ta tahab jõuda, moevoolude tuuled teda ei mõjuta. Ta on armsalt truu oma sulejoonistuse tehnikale ja saavutanud selles nauditava perfektsuse. Iga detail tema pildil on täpselt paigas, just sel kohal, kus ta ei jää märkamata, kuid samas annab tasakaalu tervikule. Tänu tema märkimisväärsele rahvusvahelisele tuntusele on täna nii, et esmalt näeme, mis tal laias maailmas ilmub, ja alles siis teame seda teost koju oodata, “ märkis Soone. Laureaat ise on oma loomingust rääkinud nii: „Töötan ühe raamatu kallal kaua, tihti peaaegu aasta, mistõttu on mu jaoks oluline mitte väsida ja ära tüdineda. Sellepärast üritan iga uue raamatu juures leida enda jaoks mingi uue nurga. Need on pealtnäha tühised asjad: näiteks, kuidas joonistada puud või lille või milline on üldine stilisatsiooni aste. Kõrvaltvaataja ei pruugi neid varjundeid üldse tähele panna, aga ometi on just see isiklik huvi ja ind illustreerimise juures mu jaoks olulisim.“
Nominendid valis välja 7-liikmeline žürii koosseisus Eva Laantee Reintamm (kunstiteadlane), Kadri Hinrikus (lasteajakiri Täheke), Leelo Märjamaa (IBBY Eesti osakond), Regina Lukk-Toompere ja Anne Pikkov (Eesti Kujundusgraafikute Liit), Asta Trummel (Kultuuriministeerium) ja Triin Soone (Eesti Lastekirjanduse Keskus).
Illustratsioonipreemia kutsuti ellu aastal 2019, mil esimeseks laureaadiks valiti Regina Lukk-Toompere. 2021. aastal sai tunnustuse Anne Pikkov.
Auhinna eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatukunstnike loomingut, edendada ja toetada eesti lastekirjanduse arengut ning jäädvustada Edgar Valteri mälestust. Preemia väljaandmist toetab Kultuuriministeerium.
Ukraina kunstinäitus “Kõndisin aias mööda rohelist rohtu…” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
Vadõm Ištšenko
Näitus “Kõndisin aias mööda rohelist rohtu…” Uue Kunsti Muuseumis!
“Kõndisin aias mööda rohelist rohtu” on harukordse ukraina naivisti Vadõm Ištšenko näitus, mis avaneb Pärnu Uue Kunsti Muuseumis juba sel reedel.
Kunstniku maalid ja puuskulptuurid poetiseerivad Ukraina külaelu igapäeva, iidseid kombeid, müüte. Väljapaneku avamisele 22. septembril kell 17.00 on oodatud kunstniku perekond ja kõik ukraina kultuurisõbrad. Rutakem, sest Vadõm Ištšenko teosed jäävad Pärnusse vaid 15.oktoobrini!
Vadõm Vasõlovitš Ištšenko loomingu näitel on meil võimalus tutvuda tõeliselt tänapäevase ukraina rahvakunstiga.
1970. aastal Harkivi oblastis Lozovas sündinud mees elab praegu Gorišni Plavni linnas Poltava oblastis. Seal lõpetas ta keskkooli ning sai mäe- ja metallurgiatehnikumi diplomi. Kuna ta aga alates varasest lapsepõlvest tundis huvi puunikerdamise vastu, asus ta kunstiga leiba teenima juba 1988. aastal. Tal oli õnn õppida kuulsa rahvakunstimeistri ja maalikunstniku Leonid Tsarhorodski töökojas. 2004. aastal toimus Gorišni Plavnis Vadõm Ištšenko esimene isikunäitus. Pärast seda on tema puunikerdused ja skulptuurid olnud eksponeeritud korduvalt Kiievis Rahvuslikus Rahvakäsitööliste Liidus, samuti 2020. aasta talvel Kiievi galeriis Triptühhon.
Ukrainas on ta tuntudki rohkem meisterliku puunikerdaja kui maalijana. Vadõm on Ukrainat esindanud mitmetel rahvakunstinäitustel Euroopas. 2019. aastal saavutas ta näiteks Roomas toimunud konkursil „Aurelia Medusa“ teise koha skulptuuriga „Pink“. Kindlasti on Vadõmi jaoks suurim tunnustus, et temalt telliti Gorišni Plavni linna Kolme Pühaku kiriku ikonostaas. Ta töötas selle kallal aastail 2011–2016 alates kujundusest kuni nikerdatud teostuseni.
Vadõm IštšenkoVadõm Ištšenko
Vadõmi puunikerdused kannavad rahvakunsti vaimu, on tehtud vanu töövõtteid järgides, kuid temaatiliselt põimuvad nendes minevik ja nüüdisaeg. Sama võib öelda tema maaliloomingu kohta. Oma maalidel kujutab ta rahvalikult lihtsal moel inimeste elu ning tema kunsti põhiülesanne on rahvatarkuse sügav mõistmine ja selle ühendamine modernsusega.
Käesolev maalinäitus „Kirjatud laulu org“ rändas enne Eestisse jõudmist ringi Ukrainas, pälvides kõikjal sooja vastuvõtu. Maalide teemad on pärit rahvalauludest. Lauluread said teoste pealkirjadeks ja laulude süžeed kanti üle lõuendile.
Iidne rahvatarkus, vanad loitsud ja rahvanaljandid aitavad kõigil rahvastel tulla eluga toime nii headel kui halbadel aegadel …
Näitus toimub koostööd Eesti Rahva Muuseumiga.
Näitus jääb avatuks kuni 15.oktoobrini 2023
Uue Kunsti Muuseum
avatud K-P 11-18.00
Rüütli 40a, Pärnu www.mona.ee
Kaks kohtumist suurel linal. Konstantin Kuningas vestles Steffi Pähnaga Steffi Pähn: „Kui mul on juba päris mitu eesti filmi, mille ekraanile ilmumist ma päriselt väga ootan, siis see on vist hea märk.“
Septembris jõudsid kinno pealtnäha erinevad eesti filmid: Rain Rannu „Vaba raha“ ja Triin Ruumeti „Tume paradiis“ – futuroloogia ja nostalgia, meie oma Barbenheimer. Mõlemas mängib Steffi Pähn.
KATA ANNA VÁRÓ: Auhindade jahihooaja avamine Lidol Veneetsia filmifestival on lahkelt valmis vastu võtma ka neid režissööre, keda mujal ei pruugita nii avasüli oodata, näiteks Woody Allenit, Roman Polanskit või Luc Bessoni.
Veneetsia rahvusvaheline filmifestival on viimastel aastatel teinud suuri pingutusi, et arendada välja taristu, mis vastaks kasvava hulga ajakirjanike ja festivalikülastajate vajadustele.
JÜRI SAAR: Keskkonnakaitselise tasakaalu poole Miks peaks Moskva järsku hakkama südant valutama Euroopa keskkonnaseisundi pärast, kui suhtub ääretu ükskõiksusega keskkonnakaitsesse omal maal?
Mure elukeskkonna säilimise ja looduses aset leidvate mastaapsete muutuste pärast, millest on lahutamatu keskkonda säästev eluviis, kuulub kahtlemata järjest enam läänemaailma rahvaste kesksete väärtushoiakute hulka. Milles seisneb ja kuidas lahendada vastuolu ülla idee hoolitseda selle eest, millise keskkonna me jätame tulevastele põlvedele, ja selle idee teostamise vahel, pole lihtne küsimus.
KEITI KLJAVIN: Riik kui ruumilooja Vestlusringis arutlevad ruumiloome varjatud tahkude üle Riigi Kinnisvara ASi ruumilahenduste eestvedajad ja suunajad.
Eesti elukeskkonna arengut suunab omand. Riigi omandis on 40 protsenti maaressursist. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) tegeleb riigi ehitatud keskkonnaga: haldab, vahendab, tellib, kavandab, analüüsib, annab nõu ja hangib. RKASi tegevus jaguneb üldjoontes kaheks: arendus ja haldus. Kinnisvara arendusosakond jaguneb omakorda projektidirektorite meeskondadeks ja projektid on jagatud projektijuhtide vahel. Kinnisvaraarenduse osakonda on loodud ruumilahenduste üksus, mille töötajatega järgnevalt räägime. Ühise laua taga on istet võtnud töö- ja teenuskeskkonna disainer Regina Kaasik, hoonete keskkonnasäästliku arendamise projektijuht Kadri-Ann Kertsmik ja ruumilahenduste meeskonna juht, arhitekt Kalle Komissarov.
JOOSEP SUSI: „Suitsu nurk. Ene Mihkelsoni „Kui olin saanud neljaseks““
August Sanga luuletõlkeauhinna kandidaadid
MARGUS MAIDLA: Innovatsiooni ja teadussiirde ümarlauaarutelu ehk Süvatehnoloogiliste iduettevõtetega maailma vallutama
Miks ikkagi on innovatsioon tähtis? Kuidas veel paremini edendada süvatehnoloogilist iduettevõtluse keskkonda? Kuidas jõuda kiiremini järele selle valdkonna maailma tippudele, näiteks Iisraelile, Singapurile, Iirimaale, meie naabritele Põhjamaadele?
Eestis on kogu vajaminev valdkondlik statistiline info koondatud teadmussiirde programmi 2023–2026. Juba on näha arengut, kuid kuidas saaks veel paremini?
Sirp kutsus neid küsimusi arutama Eesti maaülikooli rektori ja koduloomade füsioloogia professori Ülle Jaakma, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalitehnoloogia professori Veronika Zadini, ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) rakendusuuringute programmi arendusjuhi Kaupo Reede ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteaduri Andi Hektori, kes on ka süvatehnoloogia iduettevõtte GScan juhatuse esimees.
VAHUR LUHTSALU: Raha ei ole. II osa Inimarengu ning kõrghariduse, tipptehnoloogia ja riigi ekspordivõime vahelised seosed
Riigi üldises inimarengus on suur osa haridusel. Ei saa salata, et kõrgelt arenenud ja maailmas konkurentsivõimelisi riike on raske ette kujutada ilma ülikoolideta, mis kuuluvad maailma tippliigasse.
TAAVI HALLIMÄE, OTT KAGOVERE: Disainistik. Keel
Igasugune suhtlus on võimalik tänu keelele. Kui mõelda keelest võimalikult laias tähenduses, siis võib see kergesti viia kakofooniani. Meiega astuvad dialoogi erinevad vestluspartnerid, igapäevased esemed, virtuaalsed keskkonnad, isiklikud mälestused, kultuurilised stereotüübid, eri laadi esteetika, aga ka meie enda mitmene identiteet, mis on kujunenud kõige eelnimetatu tõttu.
Arvustamisel
Alex Schulmani „Malma jaam“
Jan Kausi „Kolm punkti“
Virginie Despentes’i „King Kongi teooria“
Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 30. Keskkondluse erinumber
muusika- ja linnafestival „Station Narva“
ERSO hooaja avakontsert
Baltic Drag King Collective’i näitus „Dräägime ära“
näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru?“
Flo Kasearu ja Elīna Vītola teos „Haigem“ ning näitus „Kütiorust Kadriorgu. Võim“
kogumik „Teatrielu 2022“
Pina Bauschi „Kevadpühitsus“ ning Germaine Acogny ja Malou Airaudo „ühised alad“
Neljapäeval, 21. septembril kell 18.00 avatakse Hop galeriis Taavi Teeveti näitus „Raamatukogu“.
„Aga mulle tundub, et inimsugu — ainus omataoline — sureb välja ja et püsima jääb Raamatukogu: valgustatud, mahajäetud, lõpmatu, täielikult liikumatu, täis hinnalisi köiteid, kasutu, hävimatu, salapärane.”
/Jorge Luis Borges „Paabeli raamatukogu” 1956/
Taavi Teeveti näitus loob ühtaegu vaadet ja kogemust. Galeriist saab Borgese ehk kuulsaimas novellis kirjeldatud raamatukogu kaugeim kamber, saal, kus lugejate ja raamatukoguhoidjate asemel valitseb aja kindlameelne juhuslikkus ja universumi ürgosa — kaos.
Borgese sõnades loodud mudelist saab tööriist, ehitub ruum ning vallandub võimaluste ahel. Taavi Teevet seiskab aja ning loob oma teosega võimaluse võtta ette jalutuskäik eksistentsi keskmesse, igaviku ja igavuse vahele, kus raamatute — lugude ja informatsiooni — avanemine ei juhtu mitte kerge ja harjunud käeliigutuse, vaid hulljulge kujutlushüppe läbi.
“Raamatukogu on täielik ja selle riiuleil on talletatud kõik kahekümne viie kirjamärgi võimalikud kombinatsioonid(…).”
Ruumis avaneb seisundipilt raamatukogu kaugematest nurkadest ühes teostega seeria “Pühendumine” kahest voolust:
Laserlõigatud piiblid ja lauluraamatud, mida on kasutatud pressvormidena. Neisse pressitud lehtmetall ja raamat moodustavad uue sõltumatu terviku.
Rauast valatud piiblid ja lauluraamatud.
Taavi Teevet on metallikunstnik, keda paeluvad materjalide ja tehnoloogiate sümbioos, klassikaliste tehnoloogiate eksperimentaalsed edasiarendused ja
mäng materjali mälu ning laetusega.Teevet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (2023) sepakunsti eriala MA cum laude ning töötab alates 2021. aastast osakonna ehe ja sepis töökodade meistri ja juhatajana.
2023. aastal pälvis Teevet Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku preemia MA tasemel ja Marzee kaasaegse ehtekunsti galerii lõpetajate näituse preemia.
Teevet on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Belgias, Ungaris, Itaalias, Ühendkuningriikides, Portugalis ja USA-s, olnud Bocuse d’Or rahvusvahelise gastronoomiavõistluse Eesti delegatsiooni serveerimiskomplektide autor 2021-2023 ning töötanud koos mitmete teatri- ja etenduskunstnikega, muuhulgas Paide Teatri, Ekspeditsiooni ning Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste
Instituudiga.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
Vana-Kalamaja tänava valmimist oodati kaua. Nüüd on rekonstrueeritud tänav avatud. Miks sellest nii pikalt rääkida? Esiteks on tegu väga mõnusa inimkeskse ruumiga – tänavaga, millest võiksid paljud järgmised lahendused eeskuju võtta. Teiseks seepärast, et praegu tavaliseks saanud tänavaruumi käsitlused said alguse just selle tänava ümber toimunud aruteludest, ja juba kümme aastat tagasi. Kolmandaks on eriline ka tänava valmimise protsess.
Neist põhjustest räägime järgnevalt põhjalikumalt arhitekt Toomas Paaveriga, kes on tänava uuendamise idee juures olnud algusest lõpuni. Vestleme Vana-Kalamaja tänava alguses, jalakäijatele ja jalgratturitele tagasi antud lõigus.
Istusime tänavapingil üle tunni, meie ümber sagisid isad lastega, koerad perenaistega, elevil koolilapsed, kurguni tõmmatud dressipükstes elunautijad, väärikad vanaprouad. Tunne oli selline, nagu oleks Tallinn astunud suure sammu inimlikuma linnaruumi poole ja tahtnuksime hüüatada: nagu välismaal!
Kui sa seda tänavat nüüd niimoodi, valmisehitatud kujul, vaatad, kas võid öelda, et see on see, millest üle kümne aasta tagasi unistasid?
Minu arust on see, jah, õigesti tehtud. See mõjub kui läänelik keskne väärikas linnatänav, inimestel on mugav. Siin liikus enne ka rahvast, aga mitte niimoodi ja mitte nii palju. Näe, kaks inimest kõnnivad kõrvuti, jutustavad. Enne poleks nad kõrvu mahtunud, kõnniteed olid kitsad ja sõiduteel kõndida näis kahtlane, isegi kui autosid polnudki. Praegu saavad ka kaks lapsekäruga vanemat ja sibavad lapsed koos jalutada. Ja autoga saab ikka igale poole ligi. Näiteks mina pean just seda tähtsaks, sest omal jalal saan liikuda väga lühidalt ja vajan taksoga üsna täpset kohalejõudmist. Seejuures sunnib tänavaruum hoidma rahulikku kiirust.
Esimese hooga ma vist ei oskakski siin autoga liikuda. Kogu aeg oleks tunne, et sõidan kõnniteel …
Toomas Paaver on Vana-Kalamaja tänava uue lahenduse juures olnud algusest peale, idee algatamisest projekteerimise lõpuni. Linnaruumis märgatakse ka detaile, tema ettepanekul kavandati istumiskoht Köie tänava nurgale.
Ja peabki nii olema. Asumisisene tänav ei ole maantee. See on kellegi koduesine ruum, kus inimesed võiksid end vabalt tunda. Mootorsõidukid on siin olemuselt nagu külalised. Mäletan, et veel 20 aastat tagasi juhtisin ise autot ja sõitsin, vist mitte siin, aga keset üht Kalamaja tänavat, aeglaselt palli mängivate laste vahelt läbi. Ammu pole sellist pilti näinud, aga see võiks ju naasta. Meie liikluskultuuri võiks jõuda see, et asumitänavatel liigutaksegi autoga just niimoodi, umbes jalgratturi kiirusel. Autol on mootor ja juhile võib see aeglus ju närvidele käia, aga kui mõelda, siis lühikestel tänavajuppidel hetkeks viiskümmend kilomeetrit tunnis kihutamine annab ajalist võitu vaid sekundeid. See väike asi rikuks ruumi ja looks tõsiseid ohte. Seepärast ongi vaja kavandada neile tänavatele kõnniteetunne. Vana-Kalamaja on veidi erilisem, see on kogu asumile tähtis, aga teema puudutab ka tavalisemaid tänavaid.
Paljud on unustanud, et selle tänava ideed idandati pikalt. Vana-Kalamaja tänavaruumi foorum toimus kümme aastat tagasi.* Idee Kalamaja peatänavast on veel vanem.
Tegelikult visioneeriti juba nõukaaja planeeringutes Vana-Kalamaja tänavat eelkõige jalakäijate tänavana. See mõte oli ununenud ja liiklustehniline projekteerimine peale tunginud, kui võtsin koos Telliskivi seltsiga ette algatuse, mille tulemus ongi nüüdseks valmis.
Paljud uued Kalamaja elanikud ei teagi, mis siin kümme aastat tagasi toimus ja mida mõeldi. Tähelepanuväärne on selles loos paljude osaliste järjepidev koostöö ja põhiidee püsimine. Siin on kodanikud, linnaametnikud, arhitektid ja insenerid kokku saanud, ühise eesmärgi silme ette võtnud, palju ka vaielnud, kuid lõpuks asjadest ühtemoodi aru saanud ja idee on ellu viidud. Eks sellised asjad võtavadki aega. 2013. aastal mõtlesime, et kui uuendatud tänav 2017. aasta kohalike omavalitsuse valimiste ajaks valmis saaks, siis oleme üsna lõdva graafiku teinud, aga ikka plaanisime liiga optimistlikult.
Telliskivi seltsiga tõmbasite Kalamaja elukeskkonnale toona üldse palju tähelepanu, tegite teistmoodi, kui seni oli tehtud.
Alustasime Vana-Kalamaja tänava ümbermõtestamist aastal 2012, mil tänavast kui avalikust ruumist veel üldse ei räägitud. Minu suurem mõte oligi see teema laiemalt käivitada. Üks tore sündmus alguses oli koos Teele Pehkiga korraldatud titekärude paraad. Jalutasime kogu tänava läbi, algas see nii, et kümned kärudega emad-isad ületasid loogilises, aga keelatud kohas Toompuiestee ja seiskasid hetkeks autoliikluse.
Siis tegin kulkale taotluse, et teeme ühiskondlikus koostöös vanalinnast mereni ulatuva tervikliku tänava eskiisprojekti. Nii palju raha meile selleks ei antud. Küll aga toetati protsessi käimalükkamist, mida sai käsitleda väiksema tööna. Korraldasime foorumi ja elanike seas küsitluse. Nii hakkas lumepall veerema. Siin õnneks mõisteti kõikjal, et tegu pole suure liiklusmagistraaliga. Mingit väga teravat võitlust autode ja inimeste ruumi üle ei peetud. Selle taustainfoga koostasin arhitektuurivõistluse tingimuste mustandi, millele tulemus üldiselt vastab.
Iga rohujuurealgatus ei jõua valmimiseni. Kuidas teil õnnestus see idee linnale maha müüa?
Eeltöö oli puhas kodanikualgatus, natuke aitasid kultuurkapital ja arhitektide liit loomestipendiumiga. Hiljem võttis linn idee kasvatamise ja asjaajamise. Arvan, et teostumisel on olnud väga oluline roll Jaak-Adam Looveeril, kes võttis visiooni väga omaks, täiendas minu algset lähteülesannet, lisas häid mõtteid ja vedas protsessi võistluse, projekteerimise ja elluviimiseni. Linn vajaks rohkemgi sellise tahte ja visiooniga ametnikke. Ilma nendeta ei juhtu midagi. Kodanikud ega arhitektid ei saa ise selliseid plaane lõpuni teostada.
Mida te toona tähtsaks pidasite? Mida uus tänav muutma pidi?
Kõigepealt pidasime oluliseks, et autode liiklus oleks rahustatud ja selleks tuleb otsida sobilikke ruumilahendusi, et leida tasakaal turvalise inimsõbraliku ruumi ning sõidukite liikumise ja parkimise ruumi vahel. Ka ristuvate tänavate seostamine ja kaasamine võistlusalasse oli vajalik. Loomulikult oli tähtis ka see, et Vana-Kalamaja tänav ühendaks merd vanalinnaga ja mõjuks ruumina terviklikult.
Õhus oli küsimus, kas võistlusalasse lisada ka Balti jaama ümbrus ja mereäär. Kõike korraga ei suudaks ehitada. Lõpuks otsustas linn mereäärse tulevikku lükata ja Balti jaama ümbruse sisse panna. Praegu kogemegi, et Toompuiestee ületus avanes, samal ajal Kalaranna tänavaga ristumisel on tupik. Sinna peaks lisama vähemalt ühe trepi ja ülekäiguraja.
Lõpptulemuses üks tõrvatilk siiski on. Toompuiesteed peetakse endiselt magistraalilaadseks tänavaks ja seetõttu pandi sinna ülekäigurajale valgusfoorid, mille tsükkel on jalakäijale nii ebainimlikult lühike. Need foorid saaks muidugi lihtsalt välja lülitada.
Oled selle tänava ümberkujundamise juures olnud algusest kuni lõpuni. See on ruumiloomes praegu haruldane, et üks arhitekt saab olla nii probleemi püstitamise, lähteülesande koostamise kui ka projekteerimise juures.
Jah, mulle on see olnud kümmekond aastat kestnud huvitav lugu ja olen tõesti saanud olulisemaid valikuid suunata nii alguses kui lõpus, puudutada nii tervikut kui detaile.
Võib aga öelda, et alates arhitektuurivõistluse võidust võtsid suure töö enda kanda Indrek Peil, Siiri Vallner Kavakava arhitektuuribüroost ja mitmed teised. Nad on ajanud algset mõtet hästi edasi, olnud hingega asja juures kuni üksikasjadeni juba kuus aastat, seal on minu osa väike. Arvan, et Eestis polegi teist tänavat, kus arhitekti pühendumus oleks nii võimsalt näha.
Mingi mõju on ka sellel, et nemad ja ka mina oleme selle tänava kasutajad ja kohaga väga tuttavad. Kavakava arhitektid kaasasid mind ka konsultandina Vana-Kalamaja tänava projekteerimisse. Sealt on pärit mitu elluviidud elementi. Näiteks vana küsitlust üle vaadates leidsin, et sooviti murul istumise kohta Kotzebue platsil. Selle mõjul tegid Kavakava arhitektid kivise platsi nurka reljeefse muruala. Samuti pärineb keskmine valgustirida minu ettepanekust kavandada see ruumipsühholoogilise nõksuna kiiruse rahustamiseks.
Mida siit tänavate kavandamisel edaspidi eeskujuks võtta?
Igal pool on oluline, et inimeste, jalgratturite ja autojuhtide ruumi vaadataks koos, seostatult, nii üldiselt kui detailides. Enamasti kiputakse lihtsustama ja eraldama: insenerid lahendavad sõidutee ja liikluse, arhitektid ja maastikuarhitektid siis jalakäijate tänavaosa, haljastuse, pingid, katendid jne. See pole õige lähenemine. Mõelda tuleks kohe alguses ja näha terviklahendust, kuidas autod sellises põimitud ruumis sõita saaks, kuidas ruumiliste võtetega autode liikumiskiirust ja tähelepanu suunata. Vajalik on mõelda, et auto pole lihtsalt mingi liikuv objekt, vaid et ka sealt soovib inimene astuda sisse ja välja, peatumine on tihti tähtsam kui parkimine. Ükski tänav ei seisa eraldi – liikumisteekonnad on seotud teiste tänavate, hoonete ja hoovidega. Sellest tuleneva ja kõiki kasutajaid mõistva tervikpildi loomine ja täpsustamine on suur töö, mis sageli jääb tegemata või läbi tunnetamata. Kõige selle juures tuleb silmas pidada ka ruumilist tervikmõju ja ilu. Võib-olla suudan nii seletada, et tänav, ka suur liiklustänav, vajab tervikuna arhitekti tööd, see pole insenertehniline rajatis.
Kuidas on elanikud uue tänava vastu võtnud?
Eks arvamusi on seinast seina. Õnneks pole ma märganud, et terviklahendus inimestele vastumeelne oleks, aga üksikasjades asutakse ikka kohe puudusi otsima. See ongi normaalne ja isegi vajalik, et saaks pisiasju veel täpsustada. Näiteks paistab, et mõni post on sattunud valesse kohta ja selle saaks eemaldada. Tähistusi saaks lisada, et ruumi mõistetavust parandada. Aga näib, et tervikuga ollakse rahul. Mitmed Telliskivi seltsi liikmed on meeldivalt üllatunud, et tänav sai palju parem, kui esialgu üldse loota julgeti.
Mõnele teeb muret ohutus ja ma ise ka veidi pelgan, et ega inimesed, eriti lapsed, nüüd liiga julgeks muutu. Juba üks raske õnnetus oleks kõige halvem tagasiside. Aga kui see juhtub, siis leian, et põhjustaja oli sõidukijuht, kes sõitis liiga kiiresti. Õnnetuses pole süüdi inimsõbralik ruum. Vastutus peab olema sellel, kelle juhtida on võimsam masin. Ohud tekivad jõust ja kiirusest. Väike laps keset tänavat ise mingit ohtu ei põhjusta. Kogu meie liikluskultuuris on vaja jõuda üldkehtiva arusaamani, et tugevam peab alati hoolima nõrgemast. Näiteks autojuht jalgratturist, jalgrattur jalakäijast jne. Igal hetkel peab juht valima kiiruse, mis jätab ruumi ohutuks.
Arvan ka seda, et kaaluda võiks sellist lisatööd, mille käigus jälgitakse Vana-Kalamaja tänava kasutajate käitumist ning selle järgi lisatakse lahendusele pisikesi kiirust rahustavaid või tähelepanu suurendavaid elemente.
Kas meetrilaiune jalgrattatee, mis siin nüüd mere poole viib, pole mitte liiga kitsas?
Vana-Kalamaja tänav ühendab mere vanalinnaga. Üks esimene skeem, mis idee tutvustamiseks tehti.
Siin ei ole. Asfalteeritud jalgrattarada tuleb vaadata osana kogu ruumist. Kui sama laiusega rattatee on joonitud näiteks Liivalaia tänava äärde, kus ühes servas on äärekivi ja teises kihutavad autod, siis on see jalgratturile muidugi täiesti kõlbmatu ja ebaturvaline. Sellises olukorras võiks autode ja jalgrataste rajad, jah, isegi umbes võrdse laiusega olla. Siin on aga jalgratturile kasutatav tänavaruum kogu laiuses. Jalgrattaraja mõte on anda ratturile sobiv katend ning oma koht eriti olukorras, kui inimesi on tihedalt ja ka rattureid võib olla palju. Äärekivide puudumine annab paindlikkuse. Üldisemalt pooldan mõtteviisi, et jalgratturi loomulik koht on ka kõnni- ja sõiduteel, aga ta peab alati teistest hoolima ja ka oma kiiruse turvalisuse eest hoolitsema.
Mis pilguga sa teisi suuri Tallinna tänavaehitusi vaatad? Pronksi tänavat on juba omajagu kritiseeritud, et tegu on vanamoodsa lahendusega.
On jah. Eriti selles mõttes, et ühissõidukid, nendega seotud inimeste ruum, kõnniteede laius, ülekäigurajad ja meeldivad ristmikud, väärivad seal rohkem tähelepanu. Peame aga teadvustama, et linnaruumi kui terviku mõttes ongi mõni tänav rohkem vajalik liikumiseks kui ajaveetmiseks. Pronksi on sellise tänava ehe näide. Kuskilt peab ka kesklinnast mööda sõitma, see on ammu nii planeeritud ja muid valikuid siin eriti pole. See tänav on vajalik ka ühistranspordile, sadamaga seotud transpordile ning muu hulgas näiteks vähendab Viru väljaku koormust. Aga ka suured liiklustänavad vajaksid inimlikumaid lahendusi ning toimivat kiiruse rahustamist.
Millise Tallinna tänava võiks järgmisena niimoodi ette võtta?
Õhus on Reisijate tänava, mis viib Balti jaamast Telliskivi loomelinnakusse, tulevik. See võiks olla midagi sarnast Vana-Kalamajaga selles mõttes, et vajab tundlikke lahendusi. Praegu koostatakse detailplaneeringut, kus see lõik on ikkagi liiga mootorsõidukikeskne. Kujutatakse ette, et sinna saab suunata mingid liiklusvood, aga seal pole sellist võimalust ja vajadust. Lisaks ei ühendu Reisijate tänav ühegi sellise tänavaga, mis need kavandatavad vood inimsõbralikult vastu võtaks. Reisijate tänavat, erinevalt Vana-Kalamajast, tuleb vaadata ülelinnalise rohevõrgustiku osana, sest see ühendab putukaväila ja bastionivöö pargid. Liikluse mõttes sobib sinna Vana-Kalamaja laadne jagatud ruum. Reisijate tänav on väärt, et selle eest praegu võidelda ja sinna ka arhitektuurivõistlus korraldada.
Kuidas teha nii, et see rahulolu ja head lahendused siit Kalamajast üle linna leviksid?
Esmalt peab juurduma arusaam, et iga tänavaruumi kavandamine on looming, samapalju kui hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse. Arhitekti töö on siin oluline. Iga tänavaruumi, selle kasutajaid, kohavaimu, loodust, tänavaäärseid hooneid, kohti ja muud tuleb tunnetada ja seostada. Seejärel saab koostöös inseneriga tehnilisi küsimusi lahendada. Vana-Kalamaja tänaval tehti nii tunnetuslike kui tehniliste teemadega palju tööd. Selle kogemuse edasi kandmiseks peab linnavalitsus harjumusi muutma ning juba algstaadiumis, enne tänava projekteerimise alustamist arvestama sellesse loomingulisse töösse panustamisega. Alati ei saa loota kodanike õhinapõhisele tööle.
Igas asumis võiks olla Vana-Kalamajaga samaväärse kvaliteediga peatänav. Aga olulised on ka nii suuremad liiklusteed kui pisemad kõrvaltänavad, igaühel on omad nüansid. Palju on ka tänavaid, mis on just praegusel kujul head ja mõistlik nõuanne oleks hoopis suuremast ümberehitusest hoidumine. Kogu tänavate kavandus peaks liikuma selles suunas, et neid käsitletaks kui linnaruumi olulist osa, mis töötatakse alati sügava tundega põhjalikult läbi.
* Vana-Kalamaja tänavaruumi foorumi materjalid ja ettekanded on koondatud Telliskivi seltsi veebisaidile. https://telliskiviselts.info/linnaruum/kuum-linnaruum/vana-kalamaja-t%C3%A4nav/vana-kalamaja-t%C3%A4navaruumi-foorum
„Jälle kordub see, ma tunnen, jälle kordub see,“ laulis Kollane Allveelaev G juba kolmekümne aasta eest. Mida iga sügise hakul ka ei räägitaks riigieelarve tegevus- või kulupõhisusest, läbipaistvusest, pulkadeks lahtivõtmisest, nulleelarvest, riigikogu rollist riigimajanduse strateegilisel planeerimisel või riigi rahanduse kordategemisest, kordub jälle see pimedas toas kärbeste püüdmise rituaal, mida valitsuskoalitsioonid ja neid ette valmistanud rahandusametnikud on aastaid muutusteta etendanud.
Sõnumite puuduse üle ei saa kurta. Nagu ikka, ilmub kõigepealt valgusvihku suvine majandusprognoos (mis on halb, aga mitte nii halb, kui kardetud). Seejärel näitavad ministrid vastavalt oma iseloomule ja võitlusvalmidusele üksteisele ja avalikkusele üksikuid eriti värvilisi pusletükke, aga pole lootustki, et nende mõne tüki järgi võiks keegi ära arvata, kas tervikpildil on kujutatud päris- või õhulossi.
Siis toimub verine võitlus Vihula väljal, kust tänu mõisa tihedalt piiravatele ajakirjanikele kostab sõjakära üle maa ning kust lõpuks valitsuse liikmed väljuvad väsinute, ent õnnelikena, sest läbi on saanud piinarikkad ja ärevad nädalad, mille jooksul „midagi ei ole kokku lepitud, kuni kõik on kokku lepitud“. Ent see „kõik“ jääb ka pärast Vihulat veel mõneks ajaks vaid vahendatud jutukildudeks, sest rahandusministeerium alles asub riigieelarve seaduse eelnõu ja seletuskirja viimistlema, et see riigikogule esitamiskõlbulikuks saaks. Tänavu pakub protseduurilist lisapinget see, kas ja milliste jõuvõtetega üldse õnnestub eelnõu riigikogule üle anda, sest obstruktsiooniõhinas opositsioonil võib ju veel mõni riugas varuks olla lisaks Martin Helme lubadusele tassida riigikogu juhatuse kolmik riigikohtu ette süüdimõistmiseks ning parlamendi kogu tegevuse õigustühiseks kuulutamiseks.
Eeldagem, et peaministril õnnestub eelnõu siiski riigikogule üle anda. Aga edasi? Parlamendi normaalse töörütmi hangumise kõrval eristab selle riigieelarve arutelu varasematest see, et riigikogu liikmetelt on ära võetud imeväike, kuid kõige magusam rahapaluke nimega „katuseraha“, mille hasartse jagamisega saadikud seni pimedaid sügisõhtuid täitsid. Vähemasti nii on koalitsioon ja selle eelarverea olemasolu aastaid kritiseerinud rahandusminister Mart Võrklaev lubanud. Kui otse ja omadele jagamise raha siiski mingis peidetud vormis eelnõusse on jõudnud, on tegu läbikukkumisega, mille eest ameti mahapanek on vähim, mida rahandusminister tegema peab.
Remondivõlg on Eestis kultuuri püsiosa juba sajandeid. Tartu toomkiriku püsiasukaks sai remondivõlg XVI sajandil ning sealt edasi on kogu aeg läinud ainult paremaks.
Kui aga nn regionaalinvesteeringute ümber sebida ei saa, siis mida üldse arutada, kui eelnõu on sama arusaamatu nagu varemgi? Kõrvalseisjad on lahendusi või selgust ootavaid probleeme tõstatanud, kuid kas saadikud-erakonnad neist ka kinni haaravad? Vaevalt küll, sest iga lahendus nõuab raha ning kuna iga muudatusettepaneku kohustuslik osa on ka uue kulu katteallika äranäitamine, tühistuvad saadikute ettepanekud juba eos. Allikaks saab olla nimelt laen (laenu keeldub praegune koalitsioon võtmast), riigivara müük (see ei käi eales nii kiiresti, et tulu juba järgmise aasta eelarvesse jõuaks) või maksutulu. Riigieelarve menetluse ajaloos ei ole teada juhust, et mõni riigikogu liige oleks suutnud usutavalt ja edukalt vaidlustada rahandusministeeriumi igikestvalt „konservatiivset“ maksutuluprognoosi ning näidata, et tegelikult läheb majandusel paremini ning makse laekub rohkem, kui ministeerium on arvestanud.
Muidugi annavad terasemad rahvaesindajad endale aru, et probleemid neist möödavaatamise tõttu ei kao ning hinda tiksub aina juurde. Ehk mõni võetakse ka jutuks, kuid riigikogu enamus elab teadmises, et kõik, keda või mida kärbitakse või alarahastatakse, taluvad oma kehva olukorda veel aastakese. Hariduses, kultuuris, sisekaitses, hoolekandes ja meditsiinis on ju kogenud talujad, kes ei kaota enesevalitsust ka siis, kui kuulevad rahandusministri täiesti jampslikku juttu avaliku sektori palgafondi külmutamisest neljaks aastaks.
Palk palgaks. Esmaspäeval avaldatud artiklis näitlikustas kultuurivaldkonna rahapuuduse mõõtmete ühe tahu kultuuriministeeriumis viis aastat kantsleri ametit pidanud Tarvi Sits*, kes kirjutas: „Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate hoonete remondivõlg oli mõni aeg tagasi pea 0,5 miljardit eurot. Osa sellest moodustasid rahvusraamatukogu ja ERR-i hooned, mis suurinvesteeringutega saavad vast lähiaastatel korda.“ Viimase lootuse täitumine ei ole paraku kindel, sest rahvusraamatukogu remondi finantseerimist alustas toonane valitsus teadliku pettusega (oli teada, et lubatud summa ei kata kaugeltki projekti vältimatuid kulusid). Kultuuriministri selgest vastuseisust hoolimata ei taha kuidagi raugeda eri algupära poliitiline initsiatiiv sokutada kõik, mis võimalik, kultuurkapitalile finantseerida. Justkui see oleks mingi võlumüts, mis öösiti üha uue rahaga täitub, kui palju ka päeval välja ei võtaks.
Kuid tähtsam fakt on see, et võlg kogu aeg kasvab. Vaevalt küll avastas ekskantsler selle tõsiasja alles pärast ametist lahkumist. Küllap oli ta seda aastaid selgitanud (ehkki avalikult häält tõstmata) nii mõnelegi kultuuri- ja rahandusministrile, aga tagajärjeta. Kurb järeldus on, et riigi kultuuripoliitika juhte ei ole kuulatud üheski valitsuses ning nende teadmiste ega põhjendatud nõudmistega ei arvestata.
Kui remondifondis on arvestuslikult 7 eurot ruutmeetri kohta, aga peaks olema minimaalselt 20, tähendab see ju, et kaks kolmandikku loomulikust lagunemisest on edaspidigi katteta. Iga riigikogu matemaatik, nagu ka riigi silmis igakuise 1600eurose brutoväärtusega tavaline kõrgharidusega kultuuritöötaja saab need andmed tabelisse panna ning teha kindlaks, mis aastaks kogu kultuurielu taristu väärtus nulli jõuab. Pool miljardit võib olla väike raha riigikaitses, kuid kultuuris on see valitsemisala pooleteise aasta kogu raha. Tähendab, võla kustutamiseks vajalik hüpe oleks hiiglaslik ja selle sooritamisega ei saaks hakkama ka mõni praegusest pillavama suhtumisega valitsus.
Küsida võib ka teistpidi: mille poolest on remondivõlg parem ja sallitum kui riigivõlg laenude või võlakirjade kujul? Küüniline seletus on, et kui riik võtaks juurde laenu, siis algaks kohe intressiarvestus ja tagasimaksed ning valitsusele jääks headeks tegudeks, investeerimiseks ja muuks praegusest veel vähem vaba raha. Remondivõlg aga elab ja kasvab eelarvetehnilises mõttes nähtamatuna, kuni ilmutab end ükskord füüsiliselt mõne hoone kokkuvarisemise või hindamatu ja asendamatu kollektsiooni tules või vees hävimise näol.
Kümmekonna aasta eest leidis riigivõim, et riigi kõige väärtuslikuma ja head majanduslikku käekäiku kindlustava kollektsiooni moodustavad tähtsamate ministeeriumide ametnikud. Nende kokkukolimine uude, suurde ja energiasäästlikku ühishoidlasse, tuntud ka kui kaksiktorn ja superministeerium, pidi tekitama imelise ja õnnestava sünergia. Kultuuriministeeriumi omad uude tarre ei mahtunud ja kiratsevad sünergiast osa saamata endistviisi Suur-Karja tänava maja üksinduses. Ehk just see seletabki, miks ei ole kultuuri rahastamisel laiapindset ametkondlikku mõistmist ja toetust? Ühes majas tegutsedes saaksid kultuuriametnikud võib-olla raha tekitavate kolleegidega nii headeks tuttavateks, et mõni nõunik võiks peaministrile pealekaebamist kartmata endale kultuuri rahapuuduse leevendamiseks rahandusministeeriumi kõikvõimsa kantsleriga koguni kerget naljatamist lubada.
* Kultuuriehitiste retrodisko aeg võiks lõppeda. – err.ee, 11. IX 2023.
Mesopotaamia ühest nn kuninganna ehk siis ülikutega seonduvast hauast leiti imeline härjapäine kuldlüüra. Koos sellega oli ohverdatud naisori, kelle käed olid asetatud lüürale. Võime öelda, et muusika oli aus, inimelu ilmselt mitte.
Praegu on riigis tähtis hea elu ehk siis heaolu, see, et puudust ei kannataks keegi. Hea võiks olla nii füüsilises kui ka vaimses plaanis, nagu teeb rõõmu näiteks Vana-Kalamaja tänav: kõigisse liikujatesse on selle planeerimisel suhtutud lugupidavalt ning lisaks on linlastel seal nüüd tasuta kasutada mänguväljak, raamatukogu, taskukohane muuseumikogemus. Tõsi, saab osta ka kallivõitu latet.
Järgmisel nädal uuritakse „Disainiöö“ festivalil taas – loomulikult toimub seegi Põhja-Tallinnas –, kuidas muuta elu etemaks, aga ikka kestlikult ja targalt. Väga kohaselt on XIX sajandi industrialiseerimisbuumi ajal Franz Krulli asutatud ja suureks masinatööstusettevõtteks kujunenud, aga siis uuele ajale jalgu jäänud kompleksis korraldatud üritusel „Disain 4.0. AI – kas tööstus või töötus?“ keskne teema tehisintellekti mõju disainisektorile.
Kui aga vaadata, kus soovitakse omavalitsustes kulusid kokku hoida, on see olnud pärast Eesti iseseisvuse taastamist ikka põhiliselt kultuur. Vahest võib öelda ausalt välja, et riiki ja paljusid omavalitsusi on juhitud ikka päris kehvasti? On ju rahvamajad ning raamatukogud ikka need, millele raha ei jätku, mida soovitakse sulgeda või ühendada või siis nende töötajaid koondada või neile uusi kohustusi kaela laduda. Muuseumide puhul on taktikaks valitud sihtasutuseks muutmine. Uue ministriga on taas kapist välja kraabitud mõte, et arhitektuurimuuseum, tarbekunsti- ja disainimuuseum, Palamuse Lutsu kihelkonnamuuseum ning ka Tartu kunstimuuseum ja Viljandi muuseum, mis on riigimuuseumid, peaksid edaspidi olema sihtasutused. Nupukalt võeti oluline teema jutuks augustis, et asjasse puutuvad persoonid ikka seenemetsast ega mereveest vägesid koondama ei jõuaks.
Suhtumine on selline, et kultuuriväärtuste hoidmise, tutvustamise, haridustöö ja uurimise asemel olgu fookuses ikka kasum. See tähendab paratamatut labasusesundi – pidada peoruumi. Tähelepanelik vaataja on märganud, et paljudes muuseumides ongi näitused kujundatud nii, et catering saaks lauad paika sättida. Ilmselt leitakse ministeeriumis, et kõiki valdkondi tuleb juhtida turumajanduse loogikast lähtudes. Muuseum on selles vaates elamuste ja suveniiride pood ning seminaride jaoks mõeldud rendipind.
Ent kultuur on ju see, mis meid mõtestab. Meie saatkondades, konsulaatides ja residentsides on näha, et sisearhitektid on rakendanud seda väga osavalt. Nii leiab esindustest parimat nüüdisaegset eesti disaini: varem näiteks Mangide tooteid, nüüd aga pigem Oot-Oodi pehmet mööblit. Singapuris jutustab innovaatilise metsarahva lugu Siim Karro (Myceen) seenematerjalist pink. Laialt kasutatakse vaipu – omaette klassist on ses vallas muidugi Peeter Kuutma. Olulised on maalid: nende seas on toredasti nii praeguste autorite kui ka pallaslaste tööd. Veelgi olulisem on, et eriti hõrgud on interjöörid ise, mis näitavad nii Brüsselis, Washingtonis kui ka Abu Dhabis, et meie ruumikultuur on maailmatasemel. Diplomaatilises plaanis veenavad need lahendused külalisi selles, et oleme põlised eurooplased, kellel on tihedad sidemed teiste kultuuridega, mida samuti tunneme ja millest lugu peame. Sellega demonstreerime, et me pole primitiivsed postsovetid, vaid edenenud maitsemeelega haritud rahvas.
Heade suhete tekkimiseks tuleb otsustavalt tegeleda usaldusväärse ja adekvaatse mulje loomisega. Äridiplomaatia vallas saab kasutegurit tõesti ka rahas mõõta. Kuid kas saab hinnasilti külge panna vabadusele, iseseisvusele või ka omakultuurile? Iga aasta riigieelarve tegemise aegu hakatakse jõukas väikeriigis pihta piinliku vaesusejutuga: ikka, et kaitseväe hangeteks jätkub, aga kultuurivallas saab kindlasti hakkama odavamalt või siis samade vahenditega kui seni. Näikse, et koonerdamine teeb õndsaks, või kui mitte seda, siis saab nii majanduse „korda“. Ometi on asi ikka pigem prioriteetides, küsimuses, kas kultuur on oluline või ei ole. Kui soovitakse oma riiki pidada, võiks selle taga olla ambitsioonikam idee kui relvaga ühe maakamara kaitsmine.
Kas keegi mäletab veel, mida ütles presidendi sisenõunik Toomas Sildam riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonile presidendi kantseleile lisaraha küsimisest aru andes? Või et üldse midagi sellist juhtus?[1] Ei mäleta? Ometi oli see kuum teema veel kuu aja eest, augusti keskpaigas.
Aga seda, kuidas sai Isamaa katuseraha toel sünnitatud rahvastikupoliitika mõttekoda Pere Sihtkapital rahvastikuregistrist tuhandete lastetute Eesti naiste andmed ja mida neilt naistelt küsiti?[2]
Pole ka ime, kui ei mäleta, sest juba on käsil uus kuum poliitiline skandaal rubriigist „Kaja Kallase sõnad ja teod“ ehk siis enese Venemaa-vastaste sanktsioonide eestkõneleja ja moraalikompassina positsioneerinud peaministri vassimine, kui uurimise alla võeti tema abikaasaga seotud firma veod Venemaale.
Skandaal skandaali otsa. Uudistel on paratamatult vaid teatud eluiga ja aeg järab teemade uudisväärtuse kallal hullemini kui ürask kuusepuus ning kuigi pidevad skandaalid kõiki väsitavad, on need siiski märk elutervest demokraatiast, tugevast (kodaniku)-ühiskonnast, professionaalsest ajakirjandusest ja sõnavabadusest. Skandaalid võimaldavad kontrollida kollektiivse moraalikoodeksi toimimist ja moraalse autoriteedi sümboolsele positsioonile valitud poliitiku hälbivat käitumist avaliku arvamuse vitsaga karistada.
Skandaalid on sagedasemad nii poliitika ja meediakultuuri muutumise kui ka tehnoloogilise innovatsiooni tõttu. Poliitikaliidrid brändivad end tähelepanukapitalismi ajastul julgemini kui kunagi varem kui teatud omadustega isikut, ja mitte ainult mingi ideoloogia esindajat, ning on seepärast nähtavamad ja rahvale „lähemal“ kui kunagi varem. Meedia on professionaalsem, aga ka agressiivsem. Ühismeedia annab poliitikutele võimaluse vahetuks suhtluseks oma auditooriumiga, kuid teisalt ka sellele auditooriumile skandaali puhkedes sõna sekka ütlemiseks ja teema ülal hoidmiseks.
John B. Thompson, kes tõi oma raamatuga „Political Scandal: Power and Visibility in the Media Age“ poliitskandaalid teemana perifeeriast meediauuringute keskpõrandale, defineerib poliitilist skandaali kui tegu või sündmust, millele on omane üleastumine mingitest piiridest, normidest, väärtustest või moraalsetest ootustest ja mis avalikkuse ette jõudes kutsub esile tugeva (negatiivse) reaktsiooni – ehmatuse, nördimuse ja viha.
Thompsoni arvates on skandaalid tänapäeva demokraatia lahutamatu osa ja need on mõjusad, kuna peegeldavad uut tüüpi avalikku ootust – ka valijaskond ei kipu enam traditsiooniliste ideoloogiatega samastuma ja seetõttu on poliitiku maine tähtsam kui kunagi varem.
Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poliitikasotsioloogia dotsendi Mari-Liis Jakobsoni andmetel kestavad Eesti ministrite skandaalid ühest kuni 946 päevani,[3] venimise on põhjustanud tehtud vea eitamine või õigustamine. Thompson nimetab seda teise järgu skandaaliks – see on olukord, kus poliitik algset üleastumist eitab, varjata üritab või õigustab, mõistagi puhub sellega skandaali lõkkele ja surve poliitikule järjest kasvab.
Head skandaali ei tasu raisku lasta, sellest tuleb õppida.
[1] Sildam ütles, et ei mäleta, kellega on presidendi kantselei lisarahastuse ja riigikogus vastuvõetavate seaduste väljakuulutamise teemal rääkinud, ja väitis, et kui midagi oligi, siis oli tegu kalambuuri või naljaga, mistõttu teda mõisteti valesti. Plekid jäävad paljudele!
[2] Pere Sihtkapital sai andmed õigusvastaselt Tartu ülikooli nime kasutades – Tartu ülikooli sotsiaalteaduste toonane dekaan Raul Eamets oli ka sihtasutuse nõukogu liige. Lastetutelt naistelt küsiti poliitiliste eelistuste, seksuaalpartnerite arvu, varasemate suhete kestuse, seksuaalse sättumuse jpm kohta. Eetikomitee luba uuringul puudus.
