tasaareng

Hiljuti rebenes kuliss paarist seni üsna kindlana tundunud kohast. Selgus, et tegelikult ei täidagi ETV venekeelne programm venelaste integreerimise õilsat eesmärki. Teiseks, näha on, et üldrahvalikule toetusele ja meediahuvile vaatamata ei täida muusikal reklaamitud põhieesmärki: ei tekita piisavalt seda va krabisevat, vaid hoopis kahjumit. Et venelased tuleb integreerida ja et õige kultuur on staadioni mõõtu ja kasumlik, seda on kuulutatud viimased viisteist aastat. Ja nüüd äkki on dogmad papimaalingu moodi.

Segadust on teistegi juhtivate sõnumitega: mõnigi näib omaette mõistlik, aga paned mitu kokku, siis tuleb jama välja. Näiteks tarbimine ? meie issameie, teadliku kodaniku tähtsaim tegevus. Kõik kanalid soovitavad tarbida kiiresti ja suurtes kogustes. Siiski levib ka õrn kumu, et tarbimine võib inimese ja looduse tervisele põntsu panna. Põhja-Ameerikas, kus kahesajakiloste inimeste hulk on ilmselt suurim maailmas ja liigsöömine rahvuslik spordiala, leiutati selle mõjul ostuvaba päev. Paraku ei saanud enamik meie tarbijatest asjast aru: kuis siis nüüd piirata, kui iga päev räägitakse vastupidist?

Või võtame tervisliku eluviisi. Mis saab selle vastu olla? Erinevalt meie valdavalt halli jumega vanuritest särab heaoluriikide eakatel silm veel seitsmekümneseltki. Ei sure nad õigel ajal ära, vaid püüavad sooja mere ääres peesitades oma eksistentsi maksimaalselt pikendada. Keeldudes kõrget elustandardit langetamast, on nad ühiskonnale koormaks, kurnavad sotsiaalkassat. Ei ole lääne vanurile ka asketismi võimalik õpetada ? kisa tõuseb taevani, valitsused kukuvad. (Eesti vanainimesed on õnneks teadlikumad, saavad aru maise eksistentsi tühisusest, surevad varem.) Ja kõige põhjuseks on eluiga pikendav poputamine, töötervishoid ja terviseteenustega liialdamine. Põhiline, et ideoloogiliselt on asi segane: kas tasub ikka porgandit süüa ja sporti teha või peaks SKP ja pensionifondi huvides end kiirelt surnuks töötama/jooma?

Sama segadus privaatsuse ja isikuvabadusega. Firmad ja parteid saadavad nimelisi reklaame postkasti. Koduarvutis võib nuhkida suvaline häkker, rääkimata riiklikust nuhkimissüsteemist. Vaba ja veel vabama maailma piiril võetakse sult näpujälgi, konfiskeeritakse küünekäärid ja uuritakse toitumiseelistusi. Miski pole saladus. Samas tõuseb suur lärm delikaatsete isikuandmete teemal, kui kõne all on statistika või teadusuuringud.

Ikka veel ei ole selge ka vaimliste ja ihuliste huvide õige hierarhia. Puhast eurovaimu täis inimesed hurjutavad nürisid kodanikke, kes hinnatõusu hirmus soola, suhkrut ja tuletikke varuvad. Justkui polekski uue elu reegel number üks odavalt ostmine ja kallilt müümine. Nagu ei algakski iga kiidukõne uuele ühiselule lookas lihalettide kiitmisega. Või NATO ? rahuingel. Kuidas seostada kaunist nägemust Suurima Venna tervituskõnega, mis kuulutas, et nüüd on meie ühine eesmärk raugematu ja verine võitlus terrorismiga. Või riiklikult tähtis lapsetegemise küsimus. No kes ja kellega neid teeb, kui noormees otsib noormeest ja meedia reklaamib seksuaalvähemusi?

Tuleb välja, et ühest küljest on soovitav tervislikult elada, et tarbida palju ja kaua. Teisest küljest on soovitav õigel ajal ära surra, et ei koormaks maksumaksjat. Soliidne on hinnata vaimseid väärtusi, aga elada isekalt ja hedonistlikult. Ühest küljest peaks tunnetama vastutust tööjõu taastootjana, teisest küljest on trendikas kuuluda seksuaalvähemusse. Uue aja inimene peab olema avatud ja usaldav, mitte mingi paranoik, aga samas ääretult valvas, sest vaenlane ei maga. Saa siis aru, kus on päris elu ja õiged väärtused, kus mingi kuliss, mille kärisedes taas tühjus vastu vaatab.

Aga potjomkinlusega on täna nagu muistegi: inimesed hoiavad saladust, harva teeb keegi suu lahti. Põhjus on lihtne: pettuse selgumise korral ei ole kunagi süüdi süsteem või institutsioon, vaid enamasti seesama (ebapädev, rumal, pahatahtlik või õnnetult ekslik) üksikisik ise. Kuigi, nagu vanasti, on klausleid siingi: üksnes äpudest tankistid visatakse üle parda, aga karastunud nomenklatuur saadetakse uuele objektil (kultuuriministeeriumist linnavalitsusse, sealt otse raadiosse ja nii edasi). Midagi püsivat leidub siinilmas ikkagi. See mõjub rahustavalt.

Kulbok näeb meie kultuurimudelit kui elitistlik-säilitavat ja peab selle põhipuuduseks omamaise kultuuritööstuse ahistamist. Nii ?on see osa kultuuritarbijatest, kes meelelahutusele orienteeritud, väga kerge saak globaalsele massikultuuritööstusele. Kuna kultuuri dünaamika on pärsitud ja kultuurielus osalemine piiratud, on elitistlik-säilitav kultuuripoliitika kitsarinnaline ja lühinägelik.? Kena küll, kui kultuuripoliitika oleks nii vägev instrument, et sellega saaks paja teises nurgas eri suppi keeta. Kultuuri seisund paraku sõltub ühiskonna kui terviku seisundist, avatud ühiskonnas ka võimsatest välisteguritest. Mis nähtusi õieti tähistab ?säilitav-elitistlik kultuurimudel?? Majad ja inimesed? Et polegi kõik majad maha müüdud ja kõik loovisikud FIEd? Millest mulje, et eesti kultuur on viisteist aastat oaasis või konservis vegeteerinud? Hoolimata pealemaksmisest ei elata ju saarekese peal, vaid sotsiaalmajanduslikus keskkonnas, mis tähendab konkurentsi ja kohandumist, ergastavaid ja hävitavaid muutusi. Elu ?säilituskarbis? ? see on koondamised ja likvideerimised, ajutised lepingud ja palaaganiga hinge see hoidvad näitlejad. See on saadete sisseost erafirmadelt ja produtsentide süsteem, kiratsevad raamatukogud ja muusikute lahkumine välismaale. See on kultuuritarbimise vähenemine ja paratamatu kommertsialiseerumisesund.

Kulbok muretseb kultuuritööstuse ja subkultuuride pärast, pannes võrdusmärgi klubikultuuri ja Kihnu kultuuri vahele. Rohkem ?Marmortahvleid? ja Kihnu memmede seelikutele lisaks ka ecstasy-tablettidele doteering? Kultuuritööstust meil eriti ei ole, aga turukunsti ja turustiihias orienteeruvaid terminaatoreid leidub mitmel alal. Jõudu neile. Nende tegevusest ja ka doteeritud ?elitistliku? ja turumõtlemisel põhineva ?tööstusliku? kultuuri koostööst on võimalik vahekokkuvõtteid teha. Jutt on filmist, muusikalist, ka teleproduktsioonist. Selle koostöö puhul laenab turutoode avaliku sektori tööjõudu (rendib artiste) ja lööb üle tarbija. Tulemuseks võib parimal juhul olla kasumlik ja oma ?anrireeglite põhjal hästi tehtud ? pildiliselt, helikujunduslikult või mõne näitlejatöö osas meisterlik ?, kuid ikkagi ?vaest?, lahjat kultuuri esindav massitoote. Või kahjum ja läbikukkumine.

Põhiline, peab pime olema, et mitte näha: ?tööstuslik?, turumõtlemine seab kunstitegemisele kindlaid nõudeid, mis ei ole sugugi vähem standardiseerivad kui Kulboki viidatud nõukogude ja Eesti Vabariigi totalitaarsed kultuurikaanonid. Kulbok tsiteerib Mikko Lagerspetzi, kelle väitel oli ?nõukogude võimu kultuuripoliitika põhialusteks hierarhilisus ja tugev tsentraliseeritus, mis püüdis saavutada ühisteadvuse ja ühtse elulaadi teket?. Kas on veel võimsamat ühisteadvuse ja elulaadi tootjat kui tööstuslik massikultuur. Rohkem rahvuslikku tööstust? Noh, on meil ju näiteks omad teleseebid. Vahet pole. Hale on vaadata tippnäitlejaid totrate tekstidega maadlemas. Tööstuse ?formaadid? kipuvad igal juhul olema globaalsed ja primitiivsed, muidu ei ole see tööstus.

Mine tea, ehk keegi teab saladust ja tõestab asja ära. Ehk ongi võimalik, et ikka ja jälle jutuks tulev salarelv ?rahvuslik kultuuritööstus? lahendab igavesed vastuolud, saavutades ühtaegu nii majandusliku tasuvuse, üldrahvaliku armastuse kui ka kõrge kunstiväärtuse. Kuni täiuslik masinavärk puudub, tuleb leppida tõsiasjaga, et nagu elus üldse nii ka kultuurikatlas käib ikka miski millegi arvel, midagi jäetakse omaenese hooleks ja midagi säilitatakse. Küsimus on, mida ja missuguste põhimõtete alustel. Selliste põhivalikute tegemiseks ongi riik ja mitmed kodanikuinstitutsioonid. Kui kultuuridemokraatiat ja tööstuslikku mõtteviisi niigi ülepea, kas ei ole siis kõige loomulikum just mõnede traditsioonile ja järjepidevusele tuginevate kultuuriliste erioskuste ja eriomaduste alalhoidmine ja toetamine? Või on kaitsmine ja säilitamine lihtsalt mõisted, mis ei sobi keskkonda, kus aktuaalsed loosungid kõnelevad murdmisest ja maksmisest?

Välisesinejatena tutvustasid oma kogemusi kultuurielu korraldamisel Euroopas Lars B. Andersson Uppsalast Rootsist ning Alessandro Bollo ja Stefano Bottoni Ferrarast Itaaliast. Kõik kolm esinejat on seotud ka konverentsi korraldamist rahastanud Euroopa Liidu raamprogrammi ?Kultuur 2000? toetatud projektidega ?Kohaliku festivali muutmine rahvusvaheliseks? ja ?Tartu-Turu kultuurisild?, mille käigus sai kaheksa Eesti festivali korraldajat osaleda kasulikel koolitustel koos partneritega Eestist, Soomest, Rootsist, Venemaalt ja Itaaliast. Konverentsil esitleti ka projekti tulemusena äsja valminud festivalide korraldajatele mõeldud metoodilist raamatut ja CD plaati.

Milles nende manifesteerivus kõige selgemalt ilmneb? On kaks põhilist utoopiat, kui kõneks tuleb virtuaalse reaalsuse (küberruumi) ja subjekti suhe; ?kollektiivne aju? on kontsentreerinud need kahte lausesse oma kirjutise lõpus: ?Uus elu väljub informatsioonimerest. Avatud identiteediga masin.? Utoopia üks versioon on n.-ö. neojungiaanlik või new age?ilik: oleme muutuste lävel, sünnib uus inimene (?informatsioonimerest?); meil on kollektiivne aju, ühine intellekt, võrk, millesse kuulume (rõhutan, et ka Tomberg/Luuk/Walden kasutavad kirjutades kollektiivset ?mina?). Utoopia teine versioon on n.-ö. dekonstruktsionistlik (või deleuze?ilik, foucault?lik): sa võid küberruumis endale identiteete juurde luua ja nendega piiramatult mängida (oled ?avatud identiteediga?); sa võid esineda homoseksuaalse moslemina, kuigi oled pedofiilne katoliiklane jne.; sa võid vabaneda patriarhaalsest autoriteedist, traditsioonilistest (humanistlikest) kitsendustest inimvaimu tajumisel ja eksternaliseerida oma fantasmid jne. jne. Utoopia mõlemal positiivsel versioonil on ka oma düstoopiline (negatiivne ja paranoiline) pahupool: (1) virtuaalne reaalsus on nagu maternaalne koletis, mis imeb meid endasse (protopsühhootiline süüvimine hallutsinatsioonide imaginaarsesse universumi); (2) kõigi meie positiivsete omadustega saab keegi (paranoikude varjatud niiditõmbaja) manipuleerida, meid kõiki kontrollitakse digitaalses ruumis (sellisel fantasmil mängib ka Wachowskite ?Matrix?).

On oluline, et Tomberg/Luuk/Walden, kes tituleerivad ennast ?vabalt modifitseeritava identiteediga subjektiks?, neile utoopilistele variantidele küll osutavad, kuid hurraa-optimistlikult, kordagi kõhklemata või kahtlemata. Ja sellest lähtubki nende põhimõtteline kriitika ?i?eki aadressil: mõnda tema ?suhteliselt teravat ja läbinägelikku tähelepanekut ning julget seoslikkust varjutab kokkuvõttes siiski krooniline otsustusvõimetus ? see modifitseeritavuse surm.? ?i?ek suutvat küll ?kirjeldada?, kuid ?ta ei ole suuteline võtma mõjusat ja jõulist seisukohta?; kokkuvõttes polevat ?võimalik aru saada, kas ?i?ek on vabalt modifitseeritava identiteedi suhtes kriitiline, pooldav või lihtsalt neutraalne ja tunnistav?. Nii paradoksaalne või isegi totter kui see ka näib, kuid ?i?eki süü on end ?vabalt modifitseeritava identiteediga? subjektideks kuulutanud kirjutajate jaoks põhimõtteliselt selles, et tema identiteet (tema positsioon või suhtumine) on liiga vabalt modifitseeritav, liiga avatud ja võimalusterohke, üheselt fikseerimatu ja identifitseerimatu. Sellest ?imelikust? vastuolust tingutuna võikski küsida: mis sellistes etteheidetes (suutmatus võtta kindlat seisukohta jms.) tegelikult kaalul on? Kes siin kellele ja mida tegelikult ette heidab?

Hüsteeria

Totalitaarsete riikide kõige ohtlikumad sisevaenlased on alati kahtlejad; nad on potentsiaalselt süüdi, kuna on kahtlased. Avaliku dissidendi saab kuulutada hullumeelseks ja hõlpsasti neutraliseerida ? ka ?kollektiivne aju? nõudis ?i?ekilt primitiivselt ühest vastust: oled sa pro või contra, meiega või meie vastu? (Kuid meid saab mõista vaid see, kes kuulub meie sekka, jagab meie fantasme jne. ? väga ilmekas on see, et Tomberg /Luuk/Walden kujutlevad end justkui ?indiaanlastena?, kelle suurt Manitoud kahvanäoline ?antropoloog? kunagi päriselt mõista ei suuda: ?kõnealust subjekti pole tegelikult võimalik distantsilt tunnetada ning niisuguse subjekti tagajaks on paratamatu seesviibimine??.)

Süüdistada ?i?ekit ?kroonilises otsustusvõimetuses? on põhimõtteliselt sama, mis süüdistada teda kroonilises ?hüsteerias?, st. hüsteeriku positsioonist kinnipidamises. Millal ilmneb hüsteerilise subjekti tähistaja? Siis, kui kellelegi heidetakse ette kahtlemist, seda, et ta ei tea, mida ta (tegelikult) tahab. Kui hüsteeriku tüüpiliseks hirmuks on muutumine teise pelgaks objektiks või instrumendiks (?ega mind ära ei kasutata??), siis perverdi tunnuseks ongi just nimelt objektistumine ja instrumentaliseerumine, asetumine ?suure Teise? vahendi positsiooni. Seda on subjektidelt nõudnud ka kõik totalitaarsed re?iimid, kuna selliste ühiskondade (libidinoosne) struktuur ongi fundamentaalselt perversne: kui totalitaarne subjekt piinab oma ohvreid, siis ikka vaid mõne ?suure Teise? (?ajaloolise progressi?, ?ülima tõe?, ?uue kommunistliku/virtuaalse inimese? vms.) vahendina, teostajana. Kui tuua mõni ?argielulisem? näide, siis selliseks ?instrumendiks? on ka isa, kes pojale kere peale andes kuulutab: ?Mul on endal ka väga valus, aga minu kui isa kohus on sind õigele teele juhatada (ehk sinust lollus välja peksta).?

Ses mõttes ei esinda ?i?ek tõesti mitte isalikult ja veendunult ?mõjusat ja jõulist seisukohta?, nagu Tombergi/Luugi/Waldeni ?avatud identiteediga masin? sooviks, vaid pigem pidevalt kahtleva (st. inimlikult avatud identiteediga) ?hüsteeriku? seisukohta: ta pole pooldanud negatiivset (paranoilist) suhtumist küberruumi (?meiega manipuleeritakse? jne.), kuid ta pole usaldanud ka positiivsetest utoopiatest võrsuvaid radikaalseid kujutelmi (?mängime vabalt oma identiteetidega? jne.). Asi on selles, et küberruumgi on ?avatud?, st. pole võimalik täiesti üheselt otsustada, kuidas ta ?psüühilise ökonoomia? tasandil mõjub või funktsioneerib. Siin sobiks selgitavaks võrdpildiks hästi üks anekdoot kalamehest (on ju kalameeste tegevus üleüldse mõistatuslik ja tähenduslikult avatud ? ka kalamehed ise pole suutnud üheselt selgitada, miks nad veekogude ääres korki põrnitsemas käivad). Anekdoodis saavad kalamehel ussid otsa, ta kinnitab konksu otsa sildi, millel kirjas ?uss? ja heidab õnge vette. Mõne aja pärast näkkabki. Pärast õnge väljatõmbamist selgub, et sildile on kirjutatud ?latikas?. Kui lugeda seda anekdooti kui subjekti ja küberruumi (virtuaalse reaalsuse) suhte allegooriat, on kohe võimalus ?hüsteeriliseks? kahtluseks: kuidas me teame, et meie virtuaalne suhtluspartner teisel pool ekraani (veepinda) on tõesti see, kelleks ta end nimetab? Kuidas me teame, et latikas on latikas (mitte tähistajatega manipuleeriv tuuker?)? Ja täpselt nagu ühes juudi anekdoodis (?Miks sa valetasid mulle, et sa lähed Krakovisse, kui sa tegelikult lähedki Krakovisse??) on siingi võimalus valetada tõe rääkimise vormis: ?Miks sa kirjutasid mulle, et oled latikas, kui sa tegelikult oledki latikas??

Kuid võime siin rõhutada ka küberruumi (ühendatud veekogude) vabastavat potentsiaali ja õhata: lõpuks ometi on subjektil võimalik vabalt ?ujuda? või ?hõljuda? erinevate (seksuaalsete, sotsiaalsete jne.) identiteetide vahel ja eksternaliseerida oma varjatud (kasvõi latikas olemise) fantasme. Ja lõpuks võime kahtlustada, et kalamehel (kuvari jõllitajal) on kalduvus nartsissistlikuks süüvimiseks imaginaarsetesse (peegel)piltidesse (maternaalne koletis neelab ta endasse).

Kuid asja tuum pole siiski neis avatud võimalustes või versioonides. See, milles ?i?ek põhimõtteliselt kahtleb, on nii positiivsete kui negatiivsete utoopiate ühine eeldus ? traditsioonilise subjekti surm ja mingi uue (?post-humanistliku? või ?post-oidipaalse?) subjekti sünd, mis eeldatavalt peaks aset leidma just küberruumi sogastes skiso-voogudes (või ?informatsioonimeres? vm.). Paljud argumendid ja ilmingud, millele sel puhul viidatakse, on ülepakutud: kas liiga erandlikud ? kui palju on ikkagi neid, kes arvutiga suheldes regresseeruvad täielikult mingisse (proto)psühhootilisse seisundisse? ? või siis üldse mitte erandlikud jne. Kahelda saaksime uue subjekti sünnis ka meie anekdootliku kalamehe näitel. Probleem, millel sel juhul keskenduda tuleks, oleks järgmine: näppigu oma ritva, aga tõeliselt ei kohtu ?uss? ja ?latikas? ju mitte kunagi ? on vaid vastastikune tähistajatega manipuleerimine, märkide ja kujundite ringlus, st. suhe kalamehe ja (hüpoteetilise) latika vahel pole kunagi vahetu, ?reaalne? suhe, see on alati vahendatud keele, sümboolse valla kui formaalse struktuuri poolt.

Kalapüük anekdoodis on ju sama virtuaalne kui nn. telefoni- või virtuaa
lseks ? kuid milles on ?i?eki sõnul virtuaalseksi õppetund? Alles nüüd (tagantjärele, pärast virtuaalseksi kogemust) võime täie selgusega taibata, et tegelikult on ka ?päris? seks olnud alati teatud mõttes virtuaalne, st. ta on nõudnud alati mingit fantasmaatilist mõõdet või ?puhvrit?… Kuid asi pole ainult seksis. Samasuguseks õppetunniks on küberruum üleüldse ? alles nüüd taipame, et mingit ?reaalset reaalsust? pole kunagi olemas olnudki. Reaalsus on alati nõudnud teatavat fantasmaatilist ja sümboolset (virtuaalset) mõõdet, et meile talutav olla; me ei olnud sellest varem lihtsalt nii teadlikud, ei tunnetanud seda nii.

Perversioon

Siit jõuamegi perversioonini küberruumis, millest Tombergi/Luugi/Waldeni ?i?eki kriitika justkui tõukuma pidigi (kuigi jäi mulle segaseks). Kuidas perversiooni mõista? Perversiooni elementaarseks tuumaks ? vähemasti psühhoanalüüsis ? on ?kaitse? surma ja seksuaalsuse/sooliste erinevuste vastu. See tähendaks siin ühtlasi ka seda, et iga n.-ö. perversne (fantasmaatiline) ?stsenaarium? saab alguse kastratsiooni salgamisest (selle kartusest ja eitusest) ? seda muidugi juhul, kui kastratsiooni all mõista subjekti vältimatut mortaalsust ja kohustust valida kindel sugupool (rõhutan siin T. Raudamile jt. mõeldes, et lacanlikus slängis ei tähenda ?kastratsioon? suguti mahalõikamist, vaid traumaatilist kogemust, kui erinev, lõplik või habras on inimeksistents). Sellest lähtudes on küberruum muidugi iga perverdi unistus, puhas perversioonide sfäär: idiootlikust kordamissunnist ajendatud (arvuti)mäng (?elu?) võib kesta lõputult; elame nagu multifilmides üle kõiksugu katastroofe; küpset seksuaalsust asendavad lapsikud mängud; pole vajadust valida kahe sugupoole vahel jne. Selline ?kastratsiooni? salgamine (mis küberruumis nii selgelt silma torkab) on tegelikult ka kõigi n.-ö. klassikaliste perversioonide (feti?ism, vuajerism, ekshibitsionism, masohhism jne.) varjatud tuum ? feti? pole (?mängult?) ju midagi muud, kui naise fallose asendaja (katab kinni tegeliku ?tühiku?, st. varjab sugudevahelise erinevuse) jne.

Niisiis, küberruum toimib küll puhta perversioonide sfäärina, kuid seal on üks oluline võimatus (nagu anekdoodis kalamehest): sa võid olla, kes sa iganes tahad (tatikas või latikas), sa võid saada, mis sa iganes tahad (kellegi või millegi õnge otsa), kuid see ei rahulda sind päriselt kunagi (?latikas? on vaid kriipsud paberil). Kuigi kõik on justkui võimalik, on kõigi võimalikkuste võimalikkus tingitud ühest fundamentaalsest võimatusest: formaalne (digitaalne, sümboolne) struktuur küll vahendab ja ehk isegi rahuldab su iha (ihalemise järele), kuid ei võimalda otsest naudingut (sõna ?latikas? ei täida kõhtu). Mis tähendakski siis, lühidalt öeldes, seda, et küberruumis on põhimõtteliselt nagu ?tegelikus? eluski: et tekiks teatav vabadus, teatav tähistajate ringlus (sümboolne vald) ja iha dialektika, peame alluma fundamentaalsele keelule (võimatusele, ilmaolekule), kuid see just ongi n.-ö. normaalse ?Oidipuse kompleksi? ja ?sümboolse kastratsiooni? sisu, küberruumis funktsioneerime me lihtsalt veelgi oidipaalsemalt, veelgi kastreeritumalt kui päris elus, kuigi seda on seal lihtsam enda eest varjata.

?i?eki kahtlused mingi uue (postoidipaalse vms.) subjekti sünnis põhinevadki niisiis väitel, et virtuaalne reaalsus ja aktuaalne reaalsus pole nii fundamentaalselt erinevad, nagu utopistid ja fantastid usuvad, loodavad või kardavad ? meie ?tegelik? tegelikkus on alati eeldanud virtuaalset mõõdet (et meile talutav olla ja ?reaalsena? paista) ja ei saa ka kuidagi väita, et küberruumis meid ükski (sümboolne) seadus või (Reaalse) võimatus ei piiraks.

Konformism

Teise ?ideoloogiliseks? puitunud käsituse kohaselt on perversioonidel küberruumis transgressiivne ja ?vabastav? potentsiaal. Teoreetilis-poliitilisel tasandil kuuluvad siia Deleuze?i ja Foucault? ideede (kõik nood risoomid ja nomaadid ja fluiidsed minapildid jms.) standardiseeritud ja populariseeritud versioonid. Kuid siin küsib ?i?ek, tehes talle iseloomuliku 180-kraadise pöörde: miks üldse (veel) eeldatakse, et perversioonis on midagi õõnestavat või radikaalset? Olla perversne, olla ?vabalt modifitseeritava identiteediga? subjekt ongi kõige kindlam viis olla konformist, olla kohanduja ? see pole radikaalsus või õõnestamine, see on sobitumine hiliskapitalistliku ideoloogia ja korraga (paindliku majandusega jms.). Ühiskondlikud institutsioonid taluvad, isegi soosivad või eeldavad identiteetide paljusust (nii nagu kunstilised institutsioonid eeldavad n.-ö. dekonstruktsiooni või transgressiooni). Ideaalne subjekt tänapäeval on mängurlik ja nauturlik biseksuaalne subjekt. Tema moraalse rahulduse allikaks pole enam see, et ta on suutnud vastu seista ühiskonna survele ja jäänud truuks iseenda tõekspidamistele (nagu protestantliku eetikaga ?autonoomsel? subjektil); tema moraalse rahulduse allikaks pole ka lojaalsus oma grupi suhtes (nagu ?organistatsiooni-inimesel?). Ideaalne postmodernistlik (perversne) subjekt on ?patoloogiline nartsissist?, kes ei hoia kinni mitte mingist kindlast eetilisest substantsist või ego-ideaali toestavast sõrestikust (moraalse eluviisi koodist), mis olid omased ?autonoomsele? inimesele ja ?organisatsiooni-inimesele?. Seda asendavad kohanemise reeglid, mis ei nõua mitte mingeid kindlaid ja siduvaid sümboolseid samastumisi; nad lihtsalt ütlevad, kuidas olla kohustuslikult edukas ja nautida (või manipuleerida meedia, esteetiliste tajudega vms.). Eriti häid kirjanduslikke pildistusi sellisest radikaalsest konformistist, kes paradoksaalselt kogeb end outlaw?na, lindpriina või mässajana, pakuvad Kaur Kenderi mõned romaanid (eriti ?Iseseisvuspäev? ja ?Check-out?) ? ja kui peaks mõjuma ehmatavalt, et paigutan siin Tombergi/Luugi/Waldeni (kes üritavad ju ilmselgelt esindada n.-ö. progressiivseid ideid ja väga tserebraalseid esteetilisi suundumusi) samasse konteksti ?kõmukirjanikust? Kenderiga, siis mis teha: sageli on nii, et ?kõrgkultuuris? toimuvad nihked peegelduvad ka ?populaarkultuuris? ja vastupidi; näiteks kõrgmodernistliku romaani (Proust jt.) sünd 1920. aastatel langes kokku detektiivromaani sünniga (Christie jt.) ning mõlemad tegelesid oma tuumas samade probleemidega jne.

Niisiis, ka deleuze?lik-foucault?lik perversiooni versioon ? olgu küberruumis või mitte ? ei toimi tänapäeval radikaalselt, ei õõnesta õieti enam midagi ega kedagi. Esimene samm õõnestamise suunas oleks hoopis mis? See oleks ikkagi hüsteeria.

Konventsioonis mõistetakse lapse all kuni 18-aastast inimest.

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad konventsioonis esitatud õigusi ja tagavad need igale nende jurisdiktsiooni all olevale lapsele.

Lastega seonduvas tegevuses tuleb esikohale seada lapse huvid.

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad iga lapse sünnipärast õigust elule.

Artikkel 9

Konventsiooniga ühinenud riigid tagavad, et last ei eraldata vanematest vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad, et niisugune eraldamine toimub lapse huvides.

Artikkel 12 ? 19

Konventsiooniga ühinenud riigid tagavad lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt. See sisaldab vabadust taotleda, vastu võtta ja edasi anda informatsiooni ning igasuguseid ideid.

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad lapse vabadust rahumeelseteks kogunemisteks.

Konventsiooniga ühinenud riigid peavad kaitsma last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla eest.

Artikkel 22

Konventsiooniga ühinenud riigid võtavad tarvitusele abinõud, et tagada põgeniku staatust taotlevale või põgenikuks peetavale lapsele vastav kaitse.

Kui vanemaid või teisi perekonnaliikmeid ei leita, saab lapsele osaks samasugune kaitse nagu mis tahes lapsele, kes on ilma jäänud perekondlikust miljööst.

Artikkel 23

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad puudega lapse õigust erihoolitsusele ning abi andes tuleb kindlustada puudega lapsele juurdepääs haridusele, väljaõppele, tervise kaitsele, taastusteenustele, tööalasele ettevalmistusele ja puhkamisvõimalustele niisugusel viisil, et laps saaks võimalikult täielikult osa võtta ühiskondlikust elust ja abi aitaks kaasa tema individuaalsele arengule.

Artikkel 31

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad lapse õigust puhkusele ja jõudeajale vastavalt eale ning õigust vabaks osavõtuks kultuuri- ja kunstielust.

Artikkel 32

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad lapse õigust olla kaitstud majandusliku ekspluateerimise eest ja töö eest, mis on ilmselt ohtlik või kahjulik lapse tervisele, kehalisele, vaimsele ja sotsiaalsele arengule.

Artikkel 33

Konventsiooniga ühinenud riigid rakendavad abinõusid, et kaitsta lapsi narkootiliste ainete kasutamise eest ning vältida laste ärakasutamist niisuguste ainete ebaseaduslikul tootmisel.

Artikkel 34

Konventsiooniga ühinenud riigid kohustuvad kaitsma last igasuguse seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse ärakasutamise eest.

Artikkel 38

Konventsiooniga ühinenud riigid hoiduvad oma relvajõududesse värbamast alla 15-aastaseid isikuid. Värvates relvajõududesse isikuid, kes on vähemalt 15-aastased, kuid kes ei ole veel saanud 18-aastaseks, püüavad konventsiooniga ühinenud riigid eelistada neist vanimaid.

Artikkel 40

Konventsiooniga ühinenud riigid tunnustavad, et igal lapsel, keda kahtlustatakse või kes leitakse süüdi olevat kriminaalseaduse rikkumises, on õigus sellisele kohtlemisele, mis arvestab lapse väärikustunnet ja vanust ning toetab lapse ühiskonda reintegreerimise taotlust.

Artikkel 42 + 54

Konventsiooniga ühinenud riigid kohustuvad teavitama sobivate ja toimivate vahendite kaudu nii täiskasvanuid kui ka lapsi konventsiooni sätetest.

Selle tõenduseks on valitsuste täievolilised esindajad käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.