Toeta
Otsi

taastuvenergia

  • ,

    Taaskasutusnäitus “Anna uus elu” Uue Kunsti Muuseumis

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel luuletaja Mirjam Parve

    Elu pehme kõhualune. Pille-Riin Larm vestles Mirjam Parvega
    Mirjam Parvele on keel elusorganism, inimeste ühendaja ja rõõmuallikas: isegi pealtnäha tühjas sõnamulinas võib peituda vahvaid poeetilisi killukesi.
    Tunnen Mirjam Parvet ammuilma, aga ega me õigupoolest rääkinud ei ole. Võib-olla ei ole ma osanud kuulata? Mirjam ei jutusta ülearu, ta kaalub iga sõna ja ütleb oma mõtte välja vaikselt. Samasugune kõnelemisviis iseloomustab tema esimest raamatut „Varjukeha“.

    MART JAGOMÄGI: Ei Runneli sõnad kao keelest, neid hõljutab õhtune õhkki
    Miks kellegi looming kõnetab rohkem kui teise oma? Miks mõni luuletus täidab luule ainsat ülesannet: peatada lugeja ning samal ajal teda liigutada?

    Maryse Condé ja ühiskonna mangroov. Ulla Kihva vestles Maryse Condéga
    Eesti keelde on jõudnud Maryse Condé romaan „Mangroovi ületamine“ („Traversée de la mangrove“, 1989). Guadeloupe’il sündinud Maryse Condé on üks Kariibi silmapaistvaimaid prantsuskeelseid autoreid, enim tunnustust on ta pälvinud oma ajalooliste romaanide eest.

    Loe ka Maryse Condé „Mangroovi ületamise“ arvustust!

    Kriitikaauhinna kandidaadid 2023
    Selgunud on Ants Orase nimelise kirjanduskriitikaauhinna tänavused kandidaadid.

    EGLE HEINSAR: Nii et paneme riigi kinni ja viimane kustutab tule?
    Võib-olla oleks kohane lasta edaspidi EKI-l keelt kirjeldada ja uurida ning mingi keelehooldeasutus võiks korraldada kirjakeelt, anda välja ÕSi ja pakkuda keelenõu?
    Keeleseaduses seisab: „Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile. (..) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi“. Eesti kirjakeele normi rakendamise korras täpsustatakse: „Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.“ Sama määrusega on sätestatud, et kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut (EKI).

    JÜRI EINTALU: Barbarite sõda
    Iisraeli-Palestiina sõda on barbaarsete tumedate jõudude omavaheline sõda. Iisraeli peaminister Netanyahu tsiteerib vana testamendi kõige verejanulisemaid lõike ja räägib vaenlase täielikust hävitamisest. Aga müüriga ümbritsetud Gaza sektori kuu aega kestnud brutaalne vaippommitamine just sedasi välja näebki.

    MERILI METSVAHI: Emajärgsed esiemad ja nende pärand
    Kultuuride võrdlemisel on täheldatud seaduspära, et mida erinevamad on naiste ja meeste sfäärid, sealhulgas rõivad, ehted ja soospetsiifilised esemed, seda meesdominantsem on ühiskond.
    7. novembril kõnelesid Vabamus aruteluõhtul „Naiste muutuv roll eesti külas“ Ken Ird, Merili Metsvahi, Marika Mägi ja Mare Mätas emajärgsuse (teisisõnu matrilineaarsuse) jäänukitest eesti talurahva seas modernismieelsel ajal. Kuidas me teame, et tegemist on matrilineaarsuse jäänukitega? Toon siinkohal mõned näited, kuidas need talupojaühiskonnas avaldusid.

    MAAJA VADI, MERILIN LAAN: Palju planeerimist ja märksa vähem praktilist korraldamist ehk Kaugtöö kogemused Eesti ettevõtetes
    Kaugtöö töökorralduse vormina ei ole midagi uut, vaid on Eestis kasutusel olnud aastakümneid. Suurem vajadus tekkis selle järele 2020. aasta alguses, kui paljud organisatsioonid pandeemiast tingituna pidid kaugtööle üle minema. Eesti Statistikaameti andmeteli kasutas 2022. aastal kaugtöö võimalust 26,2% ehk üle neljandiku kõikidest Eesti tööturul hõivatutest. See üleminek toimus organisatsioonide jaoks ootamatult ja vähese ettevalmistusega. Juba praeguseks on välja tulnud, et sagenesid nii töötajate vaimsed ja füüsilised tervisemuredii kui ka töökorralduslikud probleemid kommunikatsiooni, järelevalve ja muu osas.iii

    Terviseotsuseid tehakse transinimestega koos, mitte nende eest. Sara Arumetsa vestles Iva Žeguraga
    Iva Žegura on LGBTQI+ vaimsele tervisele spetsialiseerunud rahvusvaheliselt tunnustatud kliiniline psühholoog, kes elab ja töötab Horvaatias Zagrebis. Aprillis valiti ta Euroopa Transtervishoiu Ühingu (European Professional Association for Transgender Health, EPATH) tulevaseks presidendiks, kes astub ametisse 2025. aastal. Žegura pidas 27. X Tallinnas peaettekande „LGBTQI+ tervisevõrdsus – kuidas jõuame väärtustest tegudeni?“ konverentsil, mille korraldajad olid mõttekoda Praxis ja Eesti LGBT Ühing. Kohtusin Žeguraga järgmisel päeval, et rääkida temaga tööst transsooliste inimestega ajal, mil poliitilised rünnakud transsooliste inimeste vastu on kogu maailmas ohtlikult kogunud hoogu.

    GREGOR KULLA: Geid, lesbid ja bi’d filmis
    Kväärifestivali „Q-Space“ raames linastuvas filmiprogrammis on kolm märkimisväärset teost.
    Kväärifestival „Q-Space“ 30. XI – 2. XII Tallinnas ja Tartus.
    Nii-öelda kaasavad filmid on olnud minu fookuses juba paar-kolm-neli aastat. Ma olen keeldunud oma vabast ajast vaatamast läbini heteroseksuaalset filmi, sest esiteks pole see ilus ja teiseks ma ei taha seda toetada. See ei esinda ju kõiki võrdselt. Ja milleks toetan midagi, mis kinnistab juba kinnistatut ega mõista esindava kunstivormina oma kaalu. Pole vaja! Aga mis te arvate, et selle kaasava filmikunsti leidmine lihtne on? Kaugeltki mitte.

    Pealkiri fotokuud ei valgusta. Triinu Soikmets vestles fotokuu peanäituse „Transs“ kuraatori Ilari Laamaneniga
    Kommunikatsiooniküsimused on osa Ilari Laamaneni kuraatoripositsioonist, erialast ja elust. 
    Tallinna fotokuu peanäitus „Transs“ Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 6. X – 26. XI ja noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal“ Hobusepea galeriis 1. XI – 27. XI. 

    LIINA JÄNES: Nõukogude-aegse modernismi restaureerimine
    Lillepaviljoni arhitektuuri algilme on taastatud, kuid ümbruse oma mitte, ning sellega on kunstiteose terviklikkus igaveseks kaotsi läinud.

    IVAR SAKK: Kaduvikus kaigub kirjade kaja
    Tõnu Soo (1944–2023) mälestuseks
    Tõnu Soo töötas kultuurilehes Sirp ja Vasar kujundajana 23 aastat, 1971. aastast kuni 1994. aastani. Selle aja jooksul kujundas ta sadu ajalehtede esikülgi, lõi rubriigipäiseid, illustratsioone, vinjette ning kirjutas kunsti ja disaini teemalisi artikleid. Tema loodud keerulised kirjatüübid äratasid furoori ja huvi erialaringkonnas, aga ei jäänud märkamata ka lugejale.

    TAAVI HALLIMÄE: Disainistik. Teine
    Disain on kollektiivne ega sõltu sellest, kas seda kasutatakse kodanliku tarbimise huvides, tulevikukujutluste jutustamiseks või sotsiaalprobleemidesse sekkumiseks. Ükskõik, millisest otsast disainile läheneda, tegu on ikka praktikaga, mis kaasab oskuste ja teadmistega spetsialiste, aga mis olulisemgi – disaini kollektivistlikkus väljendub asjaolus, et disain on suunatud kellelegi teisele, suunatud disainerist endast väljapoole. Kui „kunst kunsti pärast“ võis meid kunagi veenda, siis „disain disaini pärast“ mõjub lihtsalt kummastavalt.

    Arvustamisel
    Maryse Condé „Mangroovi ületamine“
    Ene-Margit Tiidu „Me jääme püsima“
    RAMi kontsert „Some Other Paradise“
    konverents „Varajane ja hiline muusika“
    Floridante kontsert „Euroopa tippsolistid II. Tuuri Dede ja Peter Spissky“
    Tallinna fotokuu peanäitus „Transs“ ja noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal“
    Helle Ly Tombergi ja Ave Palmi näitus „Igapäeva väike elu“
    Eesti Draamateatri ja Kinoteatri „B-koondis“
    Eesti Noorsooteatri „Kasvav kuu“
    Kuressaare teatri „Unistus“
    mängufilmid „Langenud lehed“ ja „Maa, kus tuul seisab paigal“

    Esiküljel luuletaja Mirjam Parve. Foto Ruudu Rahumaru

  • ,

    Fotokuu viimane nädal toob külastajateni mahuka publikuprogrammi

    Veel kuni 26. novembrini kestab Eesti üks suurimaid kaasaegse kunsti biennaale Tallinna Fotokuu. Biennaali viimase nädala jooksul on publikul võimalus osaleda Fotokuu rahvusvahelise peanäituse „Transs“ eesti- ja venekeelsetel ringkäikudel, kuraatorituuril ja kunstnikuvestlusel. Lisaks toimuvad satelliitprogrammi raames kunstnik Paul Kuimeti kunstnikuraamatu ja kaasaegse fotokunsti kogumiku „starter-KIT” esmaesitlused.

    Oktoobri algul avati Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 7. Tallinna Fotokuu rahvusvaheline peanäitus „Transs“, mis uurib inimeste igapäevast sõltuvuslikku seotust ekraanidega. Näitusel osaleb 17 kunstnikku kaheksast erinevast riigist ning selle on kureerinud New Yorgis tegutsev kuraator Ilari Laamanen. „On olnud suur rõõm näha, kuidas kuraator suutis koostöös kohalike ja rahvusvaheliste kunstnikega luua niivõrd tervikliku ja haarava näituse. Julgustan kindlasti inimesi tuuridel ja ringkäikudel osalema, sest need pakuvad suurepärast võimalust süüvida teoste sügavamatesse tähendustesse ning mõista paremini nii kuraatori ja kunstnike visiooni kui ka mõtestada kaasaegset kunsti laiemalt,“ sõnas Tallinna Fotokuu juht ja Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) juhatuse liige Kulla Laas.

    Teisipäeval algusega kell 18.00 toimub näitusel „Transs“  väga aeglase vaatamise ringkäik, mille käigus aitab haridusprogrammide kuraator Minni Hein publikul läheneda kunstile tähelepanelikult ning avastada uusi viise selle kogemiseks. Kolmapäevast laupäevani toimuvad näitusel tavapärased ringkäigud: kolmapäeval kell 18:00 ja laupäeval kell 15:00 vene keeles, neljapäeval kell 18:00 ja laupäeval kell 13:00 eesti keeles. Lisaks toimub laupäeval kell 18:00 inglisekeelne tuur näituse kuraator Ilari Laamaneni juhtimisel. Sellega kaasneb vestlus näituse kunstnike Norman Orro ja Joonas Timmiga ümber nende heliskulptuuri „Tuul kui sosin, šiffer ja maagiline rehkendaja” (2023). Fotokuu peanäituse viimase nädala lõpetavad pühapäevased peretuurid eesti keeles kell 14:00 ja vene keeles kell 15:00. Kõik Lasnamäe paviljonis toimuvad sündmused on külastajatele tasuta. 

    Tallinna Fotokuu satelliitprogrammi raames toimub neljapäeval kell 18:00 kunstnik Paul Kuimeti inglisekeelne kunstnikutuur näitusel „Crystal Grid” Draakoni galeriis. Kuimeti näitusel eksponeeritakse teoseid 2020. aastal alguse saanud fotokollaažide seeriast, millel on kujutatud üle maailma erinevate botaanikaaedade palmimajades üles pildistatud taimi. Ringkäigule järgneb Kuimeti kunstnikuraamatu “Crystal Grid” esmaesitlus (kirjastus Lugemik) ja vestlus kunstikriitik Hanno Soansiga Kanuti Gildi SAALis. Esitlus ja vestlus toimuvad eesti keeles.

    Satelliitprogrammi raames toimub teinegi kauaoodatud esmaesitlus. Laupäeval kell 15:00 esitletakse Hobusepea galeriis kaasaegse fotokunsti kogumikku starter-KIT. Tegemist on kord aastas nii eesti kui ka inglise keeles ilmuva hakkava publikatsiooniga, mille eesmärgiks on kaasajastada, laiendada ja teha kättesaadavamaks värske eesti fotokunst. Esimese numbri kunstnike valikut iseloomustab suhestumine digitaalse keskkonnaga. Kogumiku esitlusele järgneb eestikeelne vestluspaneel, mille viib läbi kunstnik Elo Vahtrik.

    Lisaks on kuni pühapäevani võimalik Tallinna trammides Eri Klas ja Anne Veski kohata avaliku ruumi installatsiooni „Minu maja asub küla serval”, millega fotograaf Katerina Kouzmitcheva kutsub ühistranspordis reisijaid mõtteharjutusele empaatia teemal. Avatud on ka mitmed teised Fotokuu satelliitprogrammi kuuluvad näitused: Luca Berti isikunäitus „Põhjamaade sina” Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses (26.8.–26.11.2023), Toomas Volkmanni suuremahuline retrospektiiv „täis minevik” Fotografiska Tallinnas (29.9.–11.2.2024), fotograaf Kaisa Nele Hendla esimene suurem isikunäitus „Vahemärkmeid inimkogemusest” Positiiv Galeriis (6.11.–24.11.2023) ning Kaisa Eiche kureeritud noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?” Tallinnas Hobusepea galeriis (1.11.–27.11.2023) ja Tartu Kunstimaja väike saalis (17.11.–17.12.2023).

     

    Tutvu programmiga lähemalt!

     

  • ,

    Selgusid 2023 „Aasta interpreet” preemia laureaadid

    Eesti Interpreetide Liidu algatatud ja tänavu juba viiendat korda välja antav preemia „Aasta interpreet” 2023. aasta laureaadid on säravad, virtuoossed ning eduka loomingulise aastaga interpreedid – pianist Age Juurikas, tenor Mati Turi, organist Aare-Paul Lattik ja löökpillimängija Heigo Rosin.

    Eesti Interpreetide Festivali Eesti Muusika Nädal 21. novembril toimunud Eduard Oja autorikontserdil selgusid Eesti Interpreetide Liidu preemia „Aasta interpreet” laureaadid. Tänavu tunnustas Eesti Interpreetide Liit nelja interpreeti, kes kõik on 2023. aastal silma paistnud kunstiliselt kõrgetasemeliste esinemiste ja särava ning mitmekesise kontserttegevusega.

    Interpreetide Liidu juhatuse esimees Henry-David Varema: „Kõik tänavused laureaadid on erakordsed interpreedid, igaüks eristudes oma alal. Neid ühendab kõrgetasemeline professionaalsus ja sügav pühendumus kunstilisele eneseväljendusele.”

    Eesti Interpreetide Liidu juhatuse aseesimees Mihkel Poll lisab: „Aasta interpreedid on kõik oma eriala väljapaistvad esindajad, kes tegutsevad aktiivselt nii Eestis kui välismaal. Möödunud aasta on olnud auhinna saajatele loominguliselt väga viljakas, see on toonud palju meeldejäävaid kontserdielamusi publikule ning pakkunud inspiratsiooni kolleegidele.”

    Pianist Age Juurikas on sugestiivse esitluslaadiga soolopianist ja kammermuusik, kes ühendab Euroopa ja Vene klaverimängu traditsioone. Ta on esinenud soolokontsertidega ja kammerkoosseisudes pea kõikjal Euroopas, aga ka Põhja-Ameerikas ning soleerinud mitmete orkestrite ees. Samuti on ta teinud koostööd dirigentidega nagu Neeme Järvi ja Kaspars Putniņš. Tema lemmikrepertuaar pärineb 20. sajandi esimesest poolest, samuti huvitab pianisti kaasaegse muusika esitamine. Nii ei piirdu tema kontserdikavad ainult paljumängitud klassikaga, vaid alati leidub seal ruumi ka värskemale muusikale. Viimastel aastatel on Juurikas osalenud mitmes suuremahulises kaasaegse muusika projektis, nagu Grisey’ „Vortex temporum“, Stockhauseni „Mantra“ ja Toivo Tulevi „Nada“. 2018. aasta alguses ilmus tema debüütplaat „The Soul of Fire“, mis sai aasta kammermuusikaalbumi auhinna.

    Aare-Paul Lattik alustas oreliõpinguid Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis Urmas Taniloo juures, seejärel jätkas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus lõpetas magistrantuuri. Aare-Paul Lattik on täiendanud end Prantsusmaal Lille’i konservatooriumis prof Aude Heurtematte’i ja Lyoni konservatooriumis prof Louis Robilliard’i juhendamisel. Aare-Paul Lattik on olnud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku organist ning EMTA õppejõud. Ta on konkurss-festivali „Con brio 2000“ ja rahvusvahelise Tariverdijevi-nimeliste organistide konkursi laureaat (2005). Ta on andnud kontserte nii Eestis kui välismaal, salvestanud mitmeid CD-sid. Tallinna Rahvusvahelise orelifestivali „Reval“ ning Rahvusvahelise Uusaastafestivali „Bachfesti“ kunstiline juht.

    Aare-Paul Lattiku mitmekesises repertuaaris on eriline koht prantsuse orelimuusikal.

    Mati Turi on nii Eestis kui ka välisteatrite lavadel nõutud tenor. Tema repertuaari kuulub rikkalik valik ooperirolle ja oratooriumide soolosid, samuti on ta armastatud kammerlaulja ning pikaajaline Eesti Filharmoonia Kammerkoori liige, muuhulgas solist. Tema ääretult lai repertuaar hõlmab muusikat barokist eesti nüüdisheliloojate teosteni. Turi rahvusvaheline solistikarjäär ooperilauljana hoogustus 2005. aastal Juhana rolliga Joonas Kokkoneni ooperis „Viimased kiusatused“ Tampere ooperis. Vabakutselise lauljana on ta astunud üles ka Soome rahvusooperis, Hollandis Enschedes resideerivas Nationale Reisoperas, Chemnitzi Teateris Saksmaal, Rahvusooperis Estonia jm. Kammermuusikuna on tema kauaaegne partner olnud pianist Martti Raide ning igal hooajal on duo toonud publikuni vähemalt ühe uue laulukava. Aastate jooksul on Turi pälvinud korduvalt ka Kultuurkapitali preemiaid.

    Heigo Rosin on Eesti esimene löökpillimängija, kes on spetsialiseerunud soolo- ja kammermuusikale. Ta on esinenud soolokavadega ja orkestrite ees Euroopa ja Ameerika kuulsates kontserdisaalides, alates Carnegie Hallist New Yorgis ja lõpetades Gewandhausiga Leipzigis. 2015. aastal valiti Rosin World Percussion Group’i kontsertmeistriks, millega kaasnes viie nädala pikkune tuur USAs. Löökpillisolistina on ta korduvalt esinenud koos nimekate orkestritega nagu Riga Sinfonietta, Baltic Sea Philharmonic, ERSO, Tallinna Kammerorkester ja Vanemuise sümfooniaorkester. Hetkel õpib Rosin doktoriõppes Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning õpetab löökpille Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Enam kui kümme aasta pikkused karatetreeningud on Rosinat inspireerinud kombineerima võitluskunsti liikumist löökpillimängu omaga. Tänu sellele iseloomustab teda unikaalne mängutehnika, mida on lisaks kuulamisele ka huvitav vaadata.

  • ,

    Näitus: „Mille Sina võtaksid? – põgenemise lood”

    Esmaspäeval, 20. novembril kell 13  avatakse fotograaf Kaupo Kikkase ja kuraator Frances Stonor Saundersi fotonäitus „Mille Sina võtaksid? – põgenemise lood“, mis jutustab kaheteistkümne ukraina pagulase käekäigust kodust lahkumisel ja pärast seda.

    Venemaa alustatud laiaulatuslik agressioon, mis algas 24. veebruaril 2022, on ohtu seadnud kogu Euroopa julgeoleku ja meile olulised väärtused, sh ühele inimõiguste põhiõigusele, milleks on õigus elule. 

    „Mida sina võtaksid?” on näitus, mis kujutab kahtteist fotograafilist ja narratiivset portreed Ukraina diasporaast, suurimast inimeste sundümberasumisest peale teist maailmasõda.  

    Sundümberasumine on viinud miljoneid ukrainlasi oma kodumaast kaugele, neist endist sõltumatutel põhjustel.

    ÜRO Pagulasameti statistika järgi on tänavu registreeritud 14. novembri seisuga Euroopas 5,9 miljonit Ukrainast pärit pagulast, 2,4 miljonit pagulast on registreeritud väljaspool Euroopat, kogu maailmas on hetkel kokku o 6,3 miljonit Ukraina päritoluga pagulast.

    Eestist on ajutist kaitset palunud umbes 50 000 inimest, kellest kaitse pikendamist on taotlenud ca 30 000 inimest, rahusvahelist kaitset on taotlenud 6140 Ukraina kodanikku.

    Eesti riik ja Eesti elanikud on teinud ja teevad kõikvõimalikke pingutusi, et Ukrainat igati aidata – nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sõjaliselt. Me oleme taganud humanitaarabi ja aidanud tsiviilobjektide ja muu taristu taastamisel. Seetõttu on oluline, et Eesti ja Eesti elanike toetus ja annetused Ukrainale jätkuks ka Lähis-Ida konflikti taustal, ja Ukraina teema ei jääks tahaplaanile.

    Ukrainas tähistatakse jõule alates sellest aastast samal ajal koos ülejäänud Euroopaga, kuid kohandatud Juliuse kalendri järgi. Muudatuse põhjuseks oli vajadus eemalduda Venemaa pealesurutud pärandist tähistada jõule 7. jaanuaril. Kohandatud Juliuse kalendrit kasutavad mitmed õigeusklike riikide kirikud, kuid seda ei kasuta Vene õigeusu kirik. 

    Ukraina on alates Venemaa täieulatusliku sõjalise kallaletungi algusest asunud vähendama enda kultuurilisi ja muid seoseid Venemaaga.

    Näitus „Mille sina võtaksid?“ jutustab kaheteistkümne Ukrainast pärit inimese loo, kes pidid äkitselt kodust lahkuma, võtma kaasa vaid hädavajaliku ning ühe südamelähedase eseme, mis räägib nende elust. Iga lugu räägib šokeerivast kaotusest. Iga ese meenutab seda, mis jäi koju maha. Iga inimene on tunnistajaks teistele inimestele, kes ei leidnud väljapääsu põrgutulest… Ühtlasi on see näitus ka valgustav portree julgusest, sitkusest ja väärikusest, eludest, mis jätkusid. Need lood räägivad põgenemisest, aga ka naasmisest. 

    „Mida sina võtaksid?” on vaatajale suunatud küsimus. Näitus tuletab meile meelde, et me kõik võime jääda kodutuks ning meile kõigile esitatakse sama küsimus: kui asjad on maailma laiali paisatud ja identiteeti ümbritseb segadus, siis kui palju jääb alles sinu elust – sinust endast – kui sul õnnestub jõuda üle piiri. 

    Näitus on avatud 20. novembrist kuni 10. detsembrini Viru Keskuse I korruse aatriumis,

    Viru väljak 4 – 6, Tallinn E–L 10–21, P 10–19.

  • ,

    PÖFF kuulutas välja võitjad

    Vaatajad on kinos tagasi – nii võib kokku võtta 27. Pimedate Ööde filmifestivali.

    Lõplikke vaatajanumbreid veel pole, sest festivali lõpuni jääb veel üks päev, kuid juba praegu võib öelda, et nii palju rahvast käis viimati PÖFFil aasta enne koroonapandeemiat.

    PÖFFi juht Tiina Lokk tänas publikut usalduse eest. „See tõestab veenvalt, et inimesed otsivad rahututel aegadel pidepunkti kultuurist ja kunstist,” ütles ta.

    Festivali peaauhinna – 20 000 eurot – pälvis Itaalia režissööri Emma Dante film „Lunastus”.

    Ka näitleja, dramaturgi ja teatrilavastajana tuntud režissööri filmis kasvatavad kolm eluheidikute külas elavat prostituuti ühiselt nõrgamõistuslikku Arturot, kelle ema – nende kolleeg – suri sünnitusel. See on elurõõmus austusavaldus naistele – nende igavesele armastusele ja optimismile.

    „Võimas film sellest, kuidas jääda toetavaks ja eelkõige näidata üles inimlikkust marginaliseeritud keskkonnas. Kaunilt lavastatud, filmitud ja näideldud,” resümeeris žürii, mille tööd juhtis Taani näitleja Trine Dyrholm.

    Filmi peaosatäitja Simone Zambelli võitis ühtlasi Arturo rolli eest parima meesnäitleja auhinna.

    Parima režissööri auhind läks Hispaaniasse. Filmi „Andrea armastus” eest pälvis selle Manuel Martín Cuenca. Südantliigutavas linateoses igatseb 15-aastane Andrea isa armastuse järele, millest ta vanemate lahutuse tõttu on ilma jäänud. Filmi stsenariste Manuel Martín Cuencat ja Lola Mayot hinnati ka parima stsenaariumi auhinnaga.

    Kokku osales põhivõistlusprogrammis 20 linateost.

    Parima debüütfilmi preemia sai Uus-Meremaa režissööri Loren Taylori film „Kuu on tagurpidi”, mille tegelased tunnevad vapustava maastiku ja karmide äärelinnade taustal igatsust emotsionaalse sideme järele.

    Žürii märkis ära ka Eeva Mägi filmi „Mo Mamma”, nimetades seda „tõeliseks filmipärliks, mis käsitleb väga peenelt kolme põlvkonna naiste suhteid, ühendades filmikunsti eri liike ning eksperimentaalset ja konservatiivset lähenemist.”

    Parima Balti filmi tiitli võitis Anna Hintsi „Savvusanna sõsarad”.

    Võistlusprogrammi „Kriitikute valikud” parim film oli Kasahstani režissööri Ardak Amirkulovi „Maa, kus tuul seisab paigal” – vapper kasahhitar Župar asub koos oma kahe lapsega ohtlikule teekonnale läbi lõputute steppide, et põgeneda kollektiviseerimise tõttu puhkenud näljahäda eest, mis nõudis 1930. aastatel rohkem kui miljoni Kasahstani inimese elu.

    „Põhjusega mässajate” võistlusprogrammi parimaks filmiks kuulutas žürii Leedu režissööri Tomas Vengrise „Viis ja pool armastuslugu Vilniuse korteris” – selles romantilises draamas hargneb ühe AirBnB-korteri seinte vahel iga uue üürilise tulekuga uus lugu armastusest, vihkamisest, lootusest ja süütundest.

    Publikuauhinna pälvis ka Hollywoodis enesele nime teinud Boaz Yakini „Veel üks kord” – selles sürreaalses, tantsu, räppi ja muusikat ühendavas filmis avaneb maagiline uks hauataguse elu koridori, kus tänavatantsija DeRay otsib uut võimalust oma õnnetult lõppenud suhtes slämmija Naimaga.

    Kõiki võidufilme saab suurel ekraanil näha veel pühapäeval.

    Pimedate Ööde filmifestivali lõputseremoonia leidis aset Alexela kontserdimajas. Festivali esitlesid Elisa ja Nordic Hotel Forum. Elisa panustab eesti kultuuri jätkusuutlikku püsimisse, luues ja pakkudes kodumaist audiovisuaalset toodangut ning toetades filmikunsti. Nordic Hotel Forum on olnud PÖFFi külaliste koduhotelliks alates 2008. aastast, 2019. aastal pälviti ka kultuurisõbra tiitel.

    27. Pimedate Ööde filmifestivali auhinnad

    PÕHIVÕISTLUSPROGRAMM

    Žürii: Trine Dyrholm (Taani), John Altman (Suurbritannia), Hilmar Oddsson (Island), Inna Sahhakjan (Armeenia) ja Xie Fei (Hiina)

    Parima filmi grand prix:

    „Lunastus” (Itaalia)MisericordiaRežissöör Emma Dante

    Žürii põhjendus: „Võimas film sellest, kuidas jääda toetavaks ja eelkõige näidata üles inimlikkust marginaliseeritud keskkonnas. Kaunilt lavastatud, filmitud ja näideldud.”

    Parim režissöör:

    Manuel Martín Cuenca„Andrea armastus” (Hispaania)El Amor de Andrea / Andrea´s Love

    Žürii põhjendus: „Suurepärase oskuse eest lavastada inimlik lugu tõelise austuse, südamlikkuse ja elegantsiga oma tegelaste ning nende olukorra vastu.”

    Parim naisnäitleja (ex aequo):

    Lubna Azabal„Amal” (Belgia)AmalRežissöör Jawad Rhalib

    Žürii põhjendus: „Eelarvamuste vastu võitleva idealistliku õpetaja võimsa ja rabava kujutamise eest.”

    Kim Higelin„Nõusolek” (Prantsusmaa)Le consentement / ConsentRežissöör Vanessa Filho

    Žürii põhjendus: „Liigutava mitmekihilise soorituse eest teismelisena, kelle valulik täiskasvanuks saamine on mähitud mürgisesse suhtesse.”

    Parim meesnäitleja:

    Simone Zambelli„Lunastus” (Itaalia)MisericordiaRežissöör Emma Dante

    Žürii põhjendus: „Erakordselt tõepärase, julge, füüsiliselt mõjuvõimsa ja liigutava esituse eest.”

    Parim operaatoritöö:

    Goert Giltay„Nataša tants” (Holland)De Dans van Natasja / Natashas´s DanceRežissöör Jos Stelling

    Žürii põhjendus: „Maagilise muinasjutumaailma jäädvustamise eest rabavas mustvalges stiilis.”

    Parim stsenaarium:

    Manuel Martín Cuenca ja Lola Mayo„Andrea armastus” (Hispaania)El Amor de Andrea / Andrea´s LoveRežissöör Shahar Rozen

    Žürii põhjendus: „Liigutava ja emotsionaalse loo eest vanemate ja laste igavesest suhtest, mida selles suurepärases stsenaariumis delikaatselt jutustatakse.”

    Parim muusika:

    David Van Keer ja Birger Embrechts„Magnetmees” (Belgia-Luksemburg-Holland)De magneet man / The Magnet ManRežissöör Gust Van den Berghe

    Žürii põhjendus: „Tsirkusemuusika täpse tabamise ja selle filmimuusika läbivaks motiiviks arendamise eest.”

    Parim kunstnikutöö:

    Gregory Pushkin„Patsient nr 1” (Gruusia)Пациент#1 / Patient#1Režissöör Rezo Gigineišvili

    Žürii põhjendus: „1980. aastate Nõukogude Liidu atmosfääri veenva taastamise eest.”

    DEBÜÜTFILMIDE VÕISTLUSPROGRAMM

    Žürii: Nicolás Celis (Mehhiko), Diana Iljine (Saksamaa), Ron Fogel (Iisrael), Radhika Madan (India) ja Ran Huang (Hiina)

    Parim film:„Kuu on tagurpidi” (Uus-Meremaa)The Moon is Upside DownRežissöör Loren Taylor

    Žürii põhjendus: „Kibemagus mitmekihiline kombinatsioon kolmest ideaalselt põimuvast loost, mis räägivad inimestest, kes püüavad leida oma kohta maailmas – muljetavaldav ja nutikas, eriti debüütfilmi kohta.”

    Äramärkimine (ex aequo):„Mo Mamma” (Eesti)Mo MammaRežissöör Eeva Mägi

    Žürii põhjendus: „Tõeline filmipärl, mis käsitleb väga peenelt kolme põlvkonna naiste suhteid, ühendades filmikunsti eri liike ning eksperimentaalset ja konservatiivset lähenemist.”„Vaibumatu” (Sri-Lanka-India)TentigoRežissöör Ilango Ram

    Žürii põhjendus: „Sotsiaalse ja kultuurilise kriitika sugemetega hiilgav komöödia suudab usutaval viisil käsitleda selliseid universaalseid teemasid nagu tõde ja perekond.”

    BALTI FILMIDE VÕISTLUSPROGRAMM

    Žürii: Eleonora Granata Jenkinson (USA), Leon Prudovsky (Iisrael) ja Ari Tan (USA)

    Parim film:„Savvusanna sõsarad” (Eesti)Smoke Sauna SisterhoodRežissöör Anna Hints

    Žürii põhjendus: „Anna Hintsi dokumentaalfilm kogukondlikust, katartilisest kogemusest suitsusaunas viib vaataja maagiliste rituaalide atmosfääri, kus turvaline, emaüsasarnane saun võimaldab tegelastel paljastada oma sügavaimat tundeelu. Režissööri äärmine hoolsus ja täpsus universaalse naiseliku kogemuse käsitlemisel – läbi suitsu, naeru ja valu – annab jõudu. Selle filmi iga aspekt on täpne ja meisterlik, alates kaameranurkade valikust kuni hüpnotiseerivate laulude ja muusikani.”

    Parim koostööfilm:

    „Aeglaselt” (Leedu-Hispaania-Rootsi)Tu man nieko neprimeni / SlowRežissöör Marija Kavtaradze

    Žürii põhjendus: „Sügavalt emotsionaalse stsenaariumi ja erakordselt säravate osatäitmistega film uurib harva nähtud vaatenurgast keerulist suhet, mis paneb proovile ettekujutuse identiteedist ja seksuaalsusest. Peategelaste armastus on kaunilt üles võetud ning kujutatud tundlikult ja nüansirikkalt. Nende hellus, intiimsus ja valu on nii ood kui ka väljakutse armastuse jõule.”

    VÕISTLUSPROGRAMM „KRIITIKUTE VALIKUD”

    Žürii: Dina Iordanova (Suurbritannia), Bahman Tavoosi (Iraan) ja Jani Pösö (Soome)

    Parim film:

    „Maa, kus tuul seisab paigal” (Kasahstan)Zhel toqtaghan zher / The Land Where Winds Stood StillRežissöör Ardak Amirkulov

    Žürii põhjendus: „Monumentaalne eksistentsiaalne tragöödia tuuakse ekraanile tõelise kinofilmina. Oivaline mustvalge pildikeel tugevdab filmi jõulist ja sügavat totalitaarse kolonialismi hukkamõistu.”

    Parim režissöör:

    Guel Arraes„Grande Sertão” (Brasiilia)Great Sertão

    Žürii põhjendus: „Režissöör on võtnud endale võimatu ülesande ja saavutanud edu. Kaunilt teostatud düstoopiline nägemus, mis on tänapäeval kahjuks aktuaalsem kui kunagi varem.”

    Äramärkimine:

    Maya Kenig„Piimatööstus Emapiim” (Iisrael-Prantsusmaa)Halav / The Milky Way

    Žürii põhjendus: „Iisraeli ühiskonna klassi, rassi ja soo teemasid käsitleva julge ja uuendusliku stsenaariumi eest.”

    VÕISTLUSPROGRAMM „PÕHJUSEGA MÄSSAJAD”

    Žürii: Jim Stark (USA), Mania Akbari (Iraan) ja Andrius Blaževičius (Leedu)

    Parim film:

    „Viis ja pool armastuslugu Vilniuse korteris” (Leedu-Iirimaa-Läti)Penkios su puse meilės istorijos, nutikusios viename Vilniaus bute / Five and a Half Love Stories in an Apartment in Vilnius, LithuaniaRežissöör Tomas Vengris

    Žürii põhjendus: „Suurepärase pildikeele ja näitlejatööga film räägib viis ja pool liigutavat lugu paaride kohtumisest, armastusest ja lahkuminekust ühes Vilniuse Airbnb korteris, jättes publikule kustumatu mulje, mida ei pühi peast ka korteri kadumine filmi lõpus.”

    Parim režissöör:

    Agustín Toscano„Usaldan sind” (Argentina)En vos confío / I Trust You

    Žürii põhjendus: „Näidates vaheldumisi olevikku ja minevikutrauma painavaid mälestusi, kujutab see film õõvastavas kuriteos alusetult süüdistatud samasoolisele paarile osaks saanud ebaõiglust. Liigutav näide sellest, kuidas filmikunst saab rääkida tõtt võimu juriidilisest jõhkrusest.”

    Parim lühifilm:

    „Element” (Elevandiluurannik)Everything at OnceRežissöör Will Niava

    Žürii põhjendus: „Elevandiluurannikult ehk riigist, mis ei ole tuntud oma filmikunsti poolest, tuleb kaunilt filmitud ja näideldud film noorest tänavakaupmehest, kes kaotab pimeda raha tagajamise tõttu peaaegu elu.”

    RAHVUSVAHELISE FILMIAJAKIRJANIKE ÜHINGU FIPRESCI AUHIND

    Žürii: Yael Shuv (Iisrael), Tonci Valentic (Horvaatia) ja Tõnu Karjatse (Eesti)

    „Kõik loksub paika” (Saksamaa)Falling into PlaceRežissöör Aylin Tezel

    Žürii põhjendus: „Romantilise draama narratiivse ülesehituse ümbermõtestamise ning selle värskesse ja voolavasse filmikeelde valamise eest, luues samal ajal eheda ja õnnestunud portree lummavast kangelannast.”

    AASIA FILMIKUNSTI EDENDAMISE VÕRGUSTIKU NETPAC AUHIND

    Žürii: Mohammad Atebbai (Iraan), Italo Spinelli (Itaalia) ja Ra Ragnar Novod (Eesti)

    „Sisemaalingud” (Türgi)Başlangıçlar / InpaintingsRežissöör Ozan Yoleri

    Žürii põhjendus: „Läbinägelik debüütfilm muljetavaldava narratiiviga, mis kujutab sisemisi võitlusi.”

    PUBLIKUAUHIND

    „Veel üks kord” (USA)Once Again (for the very first time)Režissöör Boaz Yakin

    ELUTÖÖAUHIND

    Mike Newell ja Rein Rannap

    DENNIS DAVIDSONI SPOTLIGHTI AUHIND

    Yorgos Lanthimos („Vaesekesed”) ja Jonathan Glazer („Huvivöönd”)

    BRUNO O’YA STIPENDIUM

    Maarja Johanna Mägi

    NOORTE- JA LASTEFILMIDE FESTIVAL JUST FILM

    Žürii: Ditte Lundsgaard Nielsen (Taani), Damien Hauser (Šveits) ja Doris Tislar (Eesti)

    Parima noortefilmi grand prix:

    „Dyad” (Bulgaaria)DiadaRežissöör Yana Titova

    Žürii põhjendus: „Naelutav, südantmurdev ja tõstab esile ühiskondliku vastutuse võtmise tähtsuse noorte kasvatamisel. See film sidus üheks väga hea stsenaariumi, imetlusväärse lavastuse ning näitlejad, kes olid kogu hingega filmi sees.”

    Äramärkimine:

    „Skunk” (Belgia-Holland)Režissöör Koen Mortier

    Žürii põhjendus: „Režissöör suutis oskuslikult luua tasakaalu autentsete hetkede ning filmiliku visuaali ja kummitava jäävate stseenide vahel.”

    Euroopa lastefilmide assotsiatsiooni ECFA auhind:

    Žürii: Markéta Pášmová (Tšehhi), Gert Hermans (Belgia) ja Josep Arbiol (Hispaania)

    Parim Euroopa lastefilm:

    „Nina ja siilikese saladus” (Prantsusmaa)Nina et le secret du hérisson / Nina and the Hedgehog’s SecretRežissöörid Jean-Loup Felicioli ja Alain Gagnol

    Žürii põhjendus: „Ehe ja siiras film, mis kombineerib elegantse animatsioonistiili looga kahe lapse vahelisest loomulikust ja truust sõprusest. Mängulised ja leidlikud detailid annavad sellele animatsioonile värskendava karakteri, kuigi loo tagaplaanil väljendub sotsiaalne ebaõiglus.

    #noorfilmitegija auhind:

    Žürii: Antero Noor, Piia Parktal ja Kullar Viimne

    Parim film:

    „Kolmas puu vasakult” (Eesti)Third Tree from the LeftRežissöör Kaur Kulver

    Žürii põhjendus: „Võidufilm oli terviklik, hästi viimistletud ja tõi meieni põneva loo. See film köitis meid oma nüansirikka näitlejatööga, keeruka montaaži ning pinevust tekitava helidisainiga. Samuti kiidame meisterlikku kaameratööd ja lummavaid värve.”

    Äramärkimine:

    „Rohelised paugutajad” (Eesti)The Green BangersRežissöörid Jaagup Koov ja Joosep Koov

    Lastežürii auhind:

    Žürii: Isabel Kruut, Kristjan Uku Reinman ja Lota Metusala

    Parim film:

    „Tähtsad ninad” (Eesti)Totally BossRežissöör Ingomar Vihmar

    Žürii põhjendus: lapsed tõid välja, et film oli naljakas ja naljad eakohased, seda oli põnev jälgida, film kajastas tõsist teemat (rahapesu) läbi mõnusa huumori ning sellel oli kaasahaarav muusika.

    Eriauhind:

    „Nädalavahetuse mässajad” (Saksamaa)Wochenendrebellen / Weekend RebelsRežissöör Marc Rothemund

    Žürii põhjendus: lastele meeldis, et film puudutas nii olulist teemat (erivajadustega lapsed) ning tegi seda viisil, mida oli põnev vaadata. Ehk eriauhinna nimi võiks olla „Olulise teema huvitavalt ja mõtlemapanevalt kajastamine”.

    Noortežürii auhind:

    Žürii: Arabella Altrof, Maria Eliisa Jakobson ja Daniela Tuusis

    Parim film:

    „Skunk” (Belgia-Holland)Režissöör Koen Mortier

    Žürii põhjendus: „See õõvastav lugu jääb meile pikaks ajaks meelde. Film toob päevavalgele paljude laste varjatud kannatused, mis argielus jäävad kahjuks sageli tähelepanuta. Suur aitäh filmitegijatele, et tõite selle autentse ja häiriva loo suurele ekraanile.”

    Eriauhind:

    „Valgus valgus valgus” (Soome)Valoa valoa valoa / Light Light LightRežissöör Inari Niemi

    Žürii põhjendus: „Selle filmi melanhoolne pildikeel, meeldejääv helikujundus ja tundlik leina kujutamine tegid meie hingele pai.”

    Mudilaste žürii auhind:

    Žürii: Ralf Samuel Arulepp, Adele Ashilevi ja Kristjan Varts

    „Bim” (Belgia)Režissöör Tom van Gestel

    Žürii põhjendus: „See film oli väga põnev, seiklusrikas ja lõbus. Peategelane Bim oli julge ega andnud kunagi alla.”

    “Lunastus”, Arturo (Simone Zambelli). Foto: kaader filmist
    “Andrea armastus”. Foto: kaader filmist
    “Kuu on tagurpidi”. Foto: kaader filmis

     

  • René Kari loomingu üldiselt mõistetav ilu

    ANDRI KSENOFONTOV

    Juba koolipoisina imetles René Kari keha täiuslikkust. Sündinud 1950. aastal, kasvas ta üles ajal, kui klassikaline antiikkultuur oli kõrges hinnas. Klassikaline vaim innustas juba sajandi alguse nooreestlasi saama eurooplaseks, jäädes samal ajal eestlaseks, mistõttu kunsti­akadeemiat Tartus hakati nimetama Pallaseks ja Tartut ennast Emajõe Ateenaks. Levisid tõlked ja ümberjutustused Antiik-Kreeka mütoloogiast, trükki jõudsid August Annisti tõlgitud „Ilias“ ja „Odüsseia“; 1972. aastal alustas Hardi Tiidus antiikmaailma tutvustavat populaarset telesarja „Vana hõbe“.

    Tõsi, antiikklassika oli tõstetud kultuurietaloniks sõjaeelsetes despootiates, kuid see oli klassika, mis jäi kestma, kui hirmuvalitsused lagunesid. XX sajandi modernism ja puhta kunsti idee on võrsunud neoplatonismist, Muinas-Egiptuse aardeleiud avaldasid määravat mõju art déco ajastule. Isegi paneelelamute n-ö internatsionaalne stiil on hoolimata dekoori ja stiilitunnuste puudumisest allutatud ühele esteetilisele printsiibile – antiiksele kuldlõikele.

    Kari kodus ei vaadatud televiisorit, kuid talle avaldas sügavat muljet 1966. aastal siinses kinolevis näidatud itaalia mängufilm „Heraklese vägiteod“ (1958), kus peaosa mängis Steve Reeves, tuntud näitleja ja kehakultuuri populariseerija. Reeves esindab kulturismis seda suunda, mis taotleb klassikalist lihaste kontuuri vastukaaluna musklite paisutamisele steroididega. Ta on kirjutanud selleteemalisi raamatuid ja artikleid ning kuigi nendega Kari toona tuttav ei olnud, siis näitleja kangelaslik siluett kinolinal jõudis pärale ka ilma sõnalise seletuseta. Kõikidest antiiksetest eeskujudest eelistas Kari massiivsele Heraklesele siiski elegantset Achilleust.

    Kui Kari 1972. aasta sügisel sõjaväest koju jõudis, oli töö kõrgkoolides juba alanud. Ta läks Tallinna pedagoogilise instituudi ettevalmistuskursustele joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse gruppi. Osa loenguid loeti kõigile kursustele ühiselt, niimoodi sai Kari tuttavaks kehakultuuri kursusel õppiva Olev Annusega, Eesti kulturismi tulevase tähega. Noormehed vaidlesid selle üle, milline keha on täiuslik. Annus nägi teed ideaalile kulturismis, aga Kari hindas kõrgemaks klassikalist ideaali. 1974. aastal vedas Kari ühe sõbraga kihla, et mõne aasta pärast saab temast näitustel esinev kunstnik ja ta vormib oma lihased sama kauniks nagu Achilleusel.

    Pingeline pintslitöö

    Kari ütleb, et ta ei ole õppija tüüpi, ta on tegija. Tõepoolest, tema meetodit ei õpetata mitte kusagil, see on aeglane ja väheproduktiivne. Ta töötab nagu Madalmaade maalistuudio käsitööline, luues värvitoonide üleminekuid mitte pihustiga, mis annaks kiire ja tehniliselt ühtlase tulemuse, vaid saavutab samaväärse sujuvuse peene pintslitööga. Üleminekute värvitoonid on ette valmis segatud ja üleminekuastmed kartongist lõigatud lekaalidega ette joonistatud, töö on metoodiline, mehaaniline, pingutust nõudev ja täpne. Kuid pintslilöögid ei ole täiesti varjatud, neid on võimalik märgata pildi pinda lähedalt uurides. Ühest küljest loob see Karile iseloomuliku kordumatu faktuuri, teisest küljest sobib hästi tema kompositsioonide anatoomiliselt sujuvate kumerustega, sest ka kõige siledam inimnahk ei ole ühtlane, vaid faktuurne.

    René Kari. RK VII / fragment nr 9. 2023. Õli, kartong

    Oma keha vormib Kari maaliloomingule sarnase kannatliku metoodilisusega. Ta ei pumpa oma lihaseid spordisaalis ega kasuta suuri koormusi, vaid teeb mõõdukaid koduseid harjutusi korrapärase graafiku alusel. Alates 54. eluaastast on ta lasknud end fotografeerida iga suve lõpul, kui keha on tippvormis, järgneb talvine lõdvestumine ja rasva kogumine, et kevadel esimeste soojade ilmadega taas päevitamise ja trenniga algust teha, kuni järgmise hilissuvise-varasügisese fotosessioonini.

    Ka päevitades ei lõika Kari üle nurga, ei kasuta solaariumi, vaid toonib nahka ainult loomuliku päikesevalguse käes, olgu ilm nii külm või tuuline kui tahes. Eesmärk on klassikaline pronksi toon, ei tohi end ka ära kõrvetada. Enese eksponeerimine päikesele iga nurga alt ühtlaste ajaintervallide kaupa, kindlast kellajast kindla kellaajani, võib panna kannatlikkuse proovile. Lõbusamaks läheb suvises rannas mugaval lamamistoolil.

    Kari töö on nii järjepidev, et ta mitte ainult ei vooli kogu elu sedasama keha, vaid ka maalib sedasama pilti, mis kasvab mahus ja väärtuses. Loomulikult hoolitseb inimene oma ühe ja sama keha eest. Kuid nii nagu ei saa astuda kaks korda samasse jõkke, nagu õpetas Herakleitos, ei saa ka jalg, mis astub kaks korda jõkke, olla mõlemal korral sama. Hämmastav on see, kuivõrd vähe erineb hiljuti 73. sünnipäeva tähistanud Kari keha selle 54aastasest versioonist, mis oli väljas tema kehakunstiprojekti avaüritusel 2004. aasta näitusel „Miami Beach“ Tallinnas Vivian Napi galeriis ja hiljem ka Miami rannas, kuhu ta tegelikkuses jõudis alles 2010. aastal.

    Tuhast tõusev ilu

    Ilu mõiste ühendab keha, mida Kari vormib, ja pilti, mida kannatlikult maalib. Ilu mõistet kuuleb kunstiteemalistes aruteludes järjest harvemini. Esteetika on teine samast klassist pärit, kuid üldisema tähendusega mõiste, mis tasapisi käibelt kaob. Lisaks – ikka ja alati, kui on juttu Kari kunstist, tuleb kõne alla erootika. Kari ütleb, et tegeleb mehe keha iluga ning valib Heraklese ja Achilleuse vahel peamiselt sellepärast, et on mehena sündinud. Kuid maalikunstis huvitab teda eelkõige naise keha, milles avaldub tema arvates ülim ilu.

    Kui esimest korda Kari intervjueerisin, siis tõi ta näite naiselikust ilust. Tal oli kaasas foto oma emast, 17aastase tõelise kaunitari portree talvises riietuses. Kari armastas oma ema ning on kogu elu kõpitsenud vanematelt päritud maja ja aia kallal, nagu paljud meist seda teinud on. Nagu paljud meist, tahtis ta tagasi Eesti Vabariiki ja lõi kaasa taasiseseisvumise eelõhtu rahvaliikumistes. Ning nagu paljud meist, üritas elatist teenida oma loometöö tulemust turule viies ja on läbi raskuste siiani selles ka õnnestunud. Ta on müünud ka toidulisandeid ja kohvi samamoodi, nagu paljud meist on otsa otsaga kokku viimiseks reklaami või kaupa pakkunud lepingulise agendina või püramiidskeemi korras. Nagu me kõik, on ta imetlenud päikeseloojangut ja lasknud silmal puhata inimkehade tekil, mis katab rannaliiva.

    Kari otsib kunstis üldist, mis on ühtviisi ka ühiskondlik, riiklik, rahvuslik ja igaühele isiklik. Ka üldistuse, universaalse väärtuse teema pärineb antiikkultuurist Platonilt, kelle õpetust arendasid vaimsete distsipliinide kaupa niihästi renessansi kui ka valgustusaja filosoofid, teadlased ja matemaatikud, edaspidi juba XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse ja keskpaiga modernistid.

    Kui Platon raatsis tunnistada kunstiväärtust ainult flöödimängus, mis paneb lambad rohtu sööma ja sõdurid marssima (kõike muud pidas ta kõrgete ja puhaste ideede ebatäiuslikuks kopeerimiseks), siis Immanuel Kant täiendas teda aruteluga esteetika üle, tänu millele on üldse võimalik see, mida me nimetame kunstieluks. Kant osutas, et ta ei tea ühtegi inimest, kes oleks päikesetõusu ealeski inetuks tunnistanud, kõik imetlevad päikesetõusu kui midagi ilusat. Erinevalt moraalsetest, poliitilistest, religioossetest, kaubanduslikest, matemaatilistest ja teaduslikest otsustest on esteetiline otsus huvivaba, kuid kaugeltki mitte ebahuvitav.

    Kehakunsti paradoksid

    Sobiv koht, kus räägitakse üldistest huvivabadest asjadest, on foorumid, avalik-õiguslik meedia. Probleem seisneb selles, et avalik-õiguslikku meediat võtavad järjest üle ärikorporatsioonid nagu Google ja selle alla kuuluv Youtube. Erameedia peab teenima kasumit, see on allutatud erahuvidele. Kuid puhas kunst, puhas esteetika on huvivabad. Kõik, mis on aga erootiline ja kriminaalne, on seevastu mitte ainult huvidest küllastunud, vaid ka erutav ja köidab tähelepanu.

    Olen nõus, et Kari puhta joonega kompositsioone võib tõlgendada kui sürrealistlikke erootilisi maastikke. Päris kindlasti ei ole see puhta vuugi erootika, aga selle poolest mõiste „sürreaalne“ nii tänuväärne kunstikriitikas ongi, et ühendab sujuvalt harali olevad sõnad ja asjad. Üldse ei saa aga nõus olla Google’i korporatsiooni seisukohaga, justkui võiks üks Kari kehakunsti demonstreeriv video Youtube’is kahjustada kuidagi alaealiste isikute „füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut“.1 Kui Google’i kontot omamata või sinna sisse logimata video avada, kuvatakse mustal taustal ette tekst: „This video may be inappropriate for some users“ ehk „See video võib olla mõnedele kasutajatele ebasobiv“.

    Tsiteeritud teksti kohal on veel üks lause: „Sign in to confirm your age“ ehk „Logi sisse, et kinnitada oma vanus“. Viidatud direktiiv reguleerib audiovisuaalmeedia teenuste osutamist, sealhulgas videojagamisplatvormi kasutajate vanuse kontrollimise süsteemide loomist, kuid lubab vajaduse korral kehtestada rangemaidki meetmeid, kui seesama direktiiv ise määrab.2 See annab pea et vabad käed hankida mis tahes isikuandmeid, millel on suur turunduslik väärtus. Raamistades René Kari kehakunsti kui potentsiaalselt kõlvatut ja keelatut, aitab selle näitamine Google’il kasumit teenida.

    Karil on sellele vastu panna kestvad ideaalid. Igal ajastul on midagi, mida kõik inimesed tunnistavad ilusaks. Kunstis loeb eelkõige see, mida see publikule annab, kas see kõnetab inimesi, kas annab üle tundeid ja emotsioone, mis inimest rikastavad. Karile anti üle Konrad Mäe preemia ja medal eesti maalikunsti märkimisväärse rikastamise eest. Ju siis temal see ülesanne õnnestus, mis ei ole ka imestada, sest ta on ju üks meie hulgast.

    1 Youtube’i suunised viitavad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2018/1808 artiklile 6a(1). 2 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2018/1808, artikkel 28b, §§3(f) ja 6.

  • Loe Sirpi!

    Luulesalv. Sofia Lenartovõtš

    Eesti Kontserdi minifestival „Keelpillifookus“

    Kim Noble’i „Sa pole üksi“

    Ugala teatri „Head lapsed“

    Endla teatri „Mullingari kandis“

    In memoriam Andrus Vihermäe

    In memoriam Ivo Kuusk

    In memoriam Jaan Laur

    In memoriam Ottilie-Olga Kõiva

    In memoriam Tõnu Soo

    In memoriam Vjatšeslav Semerikov

    Esiküljel Konrad Mäe preemia laureaat René Kari. Foto Piia Ruber

     

  • Lõputult kulukad ambitsioonid

    KAAREL TARAND

    Ükskõik kui suure valearvestuse ja ennustatavalt kahjulike tagajärgedeni viinud otsuse on ülim vastutaja teinud, tema täielikuks rehabiliteerimiseks ei kulu poliitikailmas rohkem kui seitse aastat (sest igaüks väärib ju teist võimalust). Äsja leidis see kinnitust demokraatia mõttes eeskujulikus Ühendkuningriigis, kus peaminister Rishi Sunak kutsus valitsusse välisministriks endise peaministri David Cameroni, keda oli alles mõni nädal varem pidanud peasüüdlaseks kõigis Ühendkuningriigi majandusraskustes ja ühiskonna kehvades eluolulistes väljavaadetes. Just Cameron viis oma otsustega riigi Euroopa Liidust lahkumiseni, mis sest, et ta ise vähemasti sõnades oli enne referendumit liitu jäämise pooldaja.

    Brexitist saadud kogukahju alles loetakse kokku, käivad akadeemilised vaidlused, kas liitu jäämisel ja n-ö normaaltrajektooril majandust kasvatades oleks sisemajanduse kogutoodang igal aastal 3% või 5% suurem. Väliskaubanduse kahanemist nii ekspordi kui ka impordi suunal hinnatakse isegi 15% juurde. Ammu ei leidu kedagi, kes suudaks tõestada liidust lahkumise majanduslikku kasu. Kuigi lõppvastutaja on teada, ei esita keegi Cameronile siiski sadade miljardite naelteni ulatuvat kahjunõuet, ja kuigi Cameron on rikas mees, siis ega tal seda raha ka kuskilt võtta ei oleks.

    Kui asjad suures maailmas nii käivad, miks siis mitte ka Eestis, kus see võiks tähendada, et Isamaa populaarsuse tõusulainel saabub Eesti poliitika kõrgkihti tagasi kunagine pea- ja majandusminister Juhan Parts. Ka tema otsustest sündinud majanduskahju on alles kokkuarvutamisel, aga mõni kulurida juba teada. Tänavu augustis ja septembris sai USAs lõpliku kohtuliku kinnituse ammu teada tõsiasi, et kogu Eesti Energia USAs Utah’ osariigis põlevkivitööstuse arendamiseks tehtud investeeringu peab korstnasse kirjutama.

    Ajalehes Postimees, kus kogu sünnist saadik mäda plaan üksikasjalikult kokku võeti*, hinnati avantüüris kaotatud kogusummaks 65 miljonit eurot, see aga jätab arvesse võtmata kavandatud, ent saamata jäänud tulu. USAsse surema paigutatud raha oleks targema peremehe käes, mõnes indeksifondis või isegi pangahoiusena lebades mitte ainult alles jäänud, vaid ka kogu aeg kulutamiseks tulu juurde tekitanud. Sedasama, mis praegu igalt elualalt puudu on.

    Utah’s teab iga maaoravgi, et kui sada miljonit sisse panna, hakkab kaljust päevapealt õli purskama.

    Mida ka ei nõutaks ajalehtede juhtkirjades, loomulikult ei esita keegi Eesti Energia üldkoosoleku rollis suure seikluse heaks kiitnud Juhan Partsile ega vahetutele vastutajatele ettevõtte juhatuses ja nõukogus ühtki arvet. Vastupidi, kuna Parts on vahepeal kuus aastat oma finantsoskusi ja vastutussuutlikkust välismaal peent ametit pidades aina paremaks lihvinud, siis küllap mõtleb ta nüüd veel suuremalt ja teab varasemast geniaalsemaid lahendusi. Nagu ta ise aasta alguses intervjuudes mõista andis, oskaks tema Rail Balticu ehitamise kiiresti ja odavalt lõpule viia.

    Juhan Partsi võimas tagasitulek võib siiski ka ära jääda, aga eelöeldu foonil on viimane aeg asuda mõtisklema selle üle, mida võiksime lugeda juhtkirjadest ja analüüsidest seitsme aasta pärast peaminister Kaja Kallase otsuste majanduslike tagajärgede kohta. Mõni neist otsustest on juba langetatud, aga eeldused vigade lisandumiseks on endistviisi olemas.

    Esiteks, kui otsustaja mõtetes nõuab aina suuremat ruumi karjäärijärje kavandamine rahvusvahelisel areenil, siis ei pruugi tal jätkuda piisavat tähelepanu kodumaistele pisiasjadele, kuid eks tahaks siiski midagi suurt ja ajalukku minevat enne ametivahetust ära teha. Peaminister on praegu küll peamiselt raha-ei-ole-lainel, aga vaid seetõttu, et kohe sadadesse miljonitesse ja aastatega miljarditesse küündiva hinnalipikuga otsused riigikaitse rahastamiseks on juba tehtud ja võibki natuke hinge tõmmata. Sõjakulude tasuvus selgub aastate pärast, kui ostetud ja vananenud relvastus on Aafrika sõpradele odavalt edasi müüdud või tasuta ära antud. Kui hanked üldse lõpuni õnnestuvad. Eeldusi, et soetatav relvastus kodumaal aktiivses sõjategevuses lähiaastail ära kuluks, on sama vähe, kui põlevkiviseiklejatel oli aastate eest lootust näha õli purskamist Utah’s.

    Õigupoolest sai Eesti seda, mis juhtub siis, kui otsustaja mõtted on mujal ja vastutus jääb teistele, viimati tunda alles aasta eest. Siis koostas välismaale siirduv rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus demobiliseerumistööna valitsuse nimel kõigi aegade parima riigi­eelarve, mis kohe valimiste järel osutus tema lähimatelegi kaasvõitlejatele šokiks ja lõputute kannatuste karikaks.

    Nagu poliitiline keelekasutuski reedab, on Eesti juhtide üldisem ja kroonilisem häda kehvake võime suuri arve reaalsusega seostada. Kui räägitakse rahast, räägitakse numbritest, mitte arvudest, ehkki number on põhitähenduses vaid kirjamärk ja „suured numbrid“ võivad leiduda ainult kinga- ja riidepoes, mitte riigieelarves, kui seda just vaegnägijatele välja ei trükita.

    Kui edasijõudnu siiski arvude ilmast midagi taipab, on tal alati võimalus ennast petta absoluutarvu suhtarvuks teisendamisega. See rohi vähendab väiksuse valu ning aitab unustada kurba tõsiasja, et iga riik on täpselt nii suur, nagu on tema rahakott. Sõda Ukrainas finantseerivad suurriigid ja Eesti rahas mõõdetav mõju olukorrale rindel on mikroskoopiline, aga protsendid tõestavad muidugi, et oleme suurem kui Saksamaa.

    Piltlikustamiseks, kui Kaja Kallas või Joe Biden ütleb „kolm protsenti“, siis on see mõlemale võrdselt raske koorem. Öeldes „miljard“, on ühel selle suure arvuga vahetu ja isiklik suhe, teisel mitte. Bideni jaoks tähendab miljard summat, mille ta suutis oma valimiskampaaniaks annetajatelt kokku koguda ja sellele ei ole Kallasel promilligi vastu panna. Kogemuslikult on Biden näiteks ka USA hiiglaslikule kaitse-eelarvele hoopis lähemal kui Kallas Eesti omale. Sama kehtib ka kõigi Eesti erakondade kohta, sest igal valimisaastal tõestavad nad ikka ja jälle, et tühine seitsmekohaline arv miljon on midagi sellist, mida kampaaniaeelarve tabeli tulu- ja kulupoolel kuidagi tasakaalu ei saa, tee või tina.

    Nii ongi tee avatud uutele hädadele. Kui miski on taju piiridest väljapoole ulatuvalt suur, siis on selle väärtus „must miljon“ või „lõpmatus“. Selles olukorras ei ole ju vahet, kas mõne arvu sabas on mõni null rohkem või vähem. Suur summa lastakse lendu sügavama järelemõtlemiseta ning alles tagant­järele mõeldakse sellele välja õigustus, et tehakse „midagi suurt“. Hoopis väiksemate summade ümber käib aga lõputu arutamine ja vingumine. Kaja Kallase puhul, kes küll mitte ainult iseenda, vaid ka eelkäijate süül on rahalisse kitsikusse sattunud, tuleb eriti reljeefselt välja, et hasartne osalemine miljardäride mängu­lauas mõjutab tugevalt ka minapilti. Suurte seas seistes oled ka ise suur, sest millest muust võiks tekkida kujutelm, et Eesti juhib lääne kollektiivset sõda idamaise kurjusega ning selle peaministril on vastavalt õigustatud ootusi, mis võimaldavad „olla avatud“ NATO peasekretäri ametikohale asumise suhtes, nagu Kallas äsja ajalehe Politico reporterile kinnitas.

    Vastutusest vaba ja põhjendamatu kulutamine jääb Eestit saatma ka pärast Kaja Kallase hüpet Euroopasse. Kuidas ka erakonnad ei vahetaks esimehi ja muid nuppe mängulaual, ikka vaatab võimalike valikute hulgast vastu ainult kasvavat ambitsioonikust, mitte aga uut kvaliteeti arvutamise alal ega miljarditaju sündi.

    * Ülle Harju, Eesti Energia mängis rahva rahaga USAs Vene ruletti. Postimees, 11. XI 2023.

  • Maapind põleb jalge all

    LEA LARIN

    Elame kuumal ajal. Ja seda mitte ainult ülekantud, vaid ka otseses tähenduses. 2023. aasta senine keskmine temperatuur on Euroopa Liidu kliimamuutuste seire teenistuse Copernicus andmetel olnud rekordiliselt 1,43 °C kõrgem võrreldes tööstusperioodi eelse ajaga, enne kui hakkasime suures koguses fossiilkütuseid põletama.

    Suurem osa soojenemisest, umbes 1,28 kraadi, tulenebki inimtegevusest tingitud kliimamuutustest (looduslikud muutused, nt praegu ookeani soojendav El Niño, annavad palju väiksema panuse). Põletame fossiilkütuseid ja röhitseme atmosfääri üha rohkem kasvuhoonegaase ning kuumarekordid purunevad järjest.

    Juuli oli nii soe, et see võis olla 120 000 aasta jooksul kõige kuumem kuu. Oktoober oli viies järjestikune kuu, mil senine ülemaailmne soojarekord ületati ja kuna lähikuudel püsib temperatuur ilmselt keskmisest kõrgem, ei ole Copernicuse prognoosi kohaselt erilist lootust, et 2023. aastast ei saa kõigi aegade kõige soojemat aastat ja senine 2016. aasta rekord jääb püsima.

    Kokkuvõttes võib 2023. aasta osutuda Copernicuse ja ÜRO hinnangul viimase 125 000 aasta kõige soojemaks. Kuid mitte ainult käesolev aasta, vaid juba viimased kaksteist kuud on olnud rekordiliselt soojad ja ületavad samuti varasemat, 2015-2016. aasta rekordit.

    Mis see tähendab? See tähendab, et umbes 7,3 miljardit inimest puutus vähemalt kümne päeva jooksul kokku ülemaailmsest soojenemisest tugevalt mõjutatud temperatuuridega, kusjuures veerand maailma rahvastikust on viimase kaheteist kuu jooksul kannatanud äärmuslikult ohtlikku kuumust. Teadlaste sõnul jätkuvad ekstreemsed temperatuurid tõenäoliselt ka 2024. aastal. See tähendab, et ilmastik muutub järjest äärmuslikumaks. Näeme senisest veel rohkem põuda, surmavaid kuumalaineid ja metsatulekahjusid, aga ka üleujutusi ja erakordseid torme. Maismaa kõrbestub, merejää ja liustikud sulavad enneolematu kiirusega ning ookeanide ja merede veetase tõuseb. Lugematu hulga elus­looduse liikide elupaigad satuvad ohtu või kaovad ja liigid koos nendega. Miljonid kliimapõgenikud lähevad liikvele.

    Selle teadmisega kogunetakse 30. novembril Araabia Ühendemiraatidesse Dubaisse ÜRO COP28 kliima­kõnelustele. Sealt tõotab tulla halbu uudiseid. Juba 2015. aastal leppisid maailma riigid Pariisis COP21 kõnelustel kokku, et püüavad Maa keskmise õhutemperatuuri tõusu piirata alla kahe Celsiuse kraadi võrreldes aastate 1850–1900 keskmisega ja pingutada selle nimel, et temperatuuritõus jääks alla 1,5 °C. Kuid toona Pariisis otsustati ka, et koostada tuleb ülemaailmne ülevaade kogu planeedi jõupingutustest ja analüüsida kõigi meetmete tõhusust. Neid tulemusi COP28-l esitletaksegi.

    Raske uskuda, et see saab olema meeldivalt rahustav lugemine, kui mõelda sellele, et seesama 2015. aasta kuulutati samuti rekordsoojaks, sest globaalne keskmine temperatuur tõusis 0,9 kraadi võrra. „Tegemist on üleilmse temperatuurirekordi suurima ületamisega!“ kirjutati kaheksa aasta eest. Kuhu me jõudnud oleme? Selleni, et inimkonna ajaloo kaheksa kuumimat on olnud viimased kaheksa aastat. Maailm põleb, kütame edasi.

    Enamik maailma parimatest teadlastest on ikka ja jälle öelnud, et peame vähendama fossiilkütuste põletamist ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks poole võrra ja 2050. aastaks täielikult lõpetama. 2030. aasta on käegakatsutavas kauguses, pole enam kaheksat aastatki jäänud. Pole ime, et paljude arvates on käes inimkonna viimane šanss midagi ette võtta.

    Astrofüüsik Carl Sagan ütles juba eelmisel sajandil: „Mitte midagi, millest te huvitatud olete, ei toimu, kui te ei saa õhku hingata ja vett juua. Ärge jääge tukkuma, vaid tehke midagi. Olete juhuse tahtel sattunud elama planeedi ajaloo kriitilisimal hetkel.“

     

Sirp