suurandmeühiskond

Sellisele jõhkrale survele oleks mõistagi raske vastu seista. Ükski lapsevanem ei taha, et tema laps peaks gümnaasiumis vaeva nägema uue ainega, mida teised on varem kaua õppinud ja mille eest pannakse hindeid. Ainet ennast on senistes diskussioonides kaitstud kolme põhilise argumendiga. Esiteks tõstvat religiooniõpetus eesti rahva eetilist taset. Teiseks olevat kristlik religioon meie kultuuri põhialus, mida tundmata ei saa haridus olla täielik. Ja kolmandaks, teiste religioonide tundmine arendavat mõistvust ja sallivust, mis on globaliseerumise ja terrorismi ajastul erakordselt oluline.

Kaks esimest väidet on nõrgad ega ole väitluste käigus kuigivõrd täienenud. Kuna paljud väitlejad on “eetika” all mõelnud ennekõike kümmet käsku, pole nad suutnud vabaneda ka vanaaegse usuõpetuse varjust ega osanud kuidagi seletada, mis imeväel kristlik religioon inimese nii puhtaks ja valgeks küürib, et kõik teised on mustad ja koledad paganad. Ajalugu seda ju ei kinnita, ja kes on näinud “Ristiisa”, teab sedagi, et kiindumus religiooni ei välista mingil moel organiseeritud kuritegevust. Eetika ei teki põhimõtete, vaid elavate eeskujude kaudu. Ka arusaam, et meil olevat protestantlik kultuur, ei põhjenda omaette õppeaine vajadust, sest eks ole sel juhul palju olulisem süvendada usulise tausta tundmist ajaloo, kirjanduse, kunsti ja muusika õpetamisel? Nii oleks paremini tagatud ka õpetuse mittekonfessionaalsus, rääkimata seoste nägemisest eri kultuurivormide vahel.

Religiooniõpetuse pooldajate ainus tugev väide on see, et erinevate traditsioonide tundmine avardab maailmanägemist. Selles ei saa keegi kahelda, ja kuigi siingi saaks palju ära teha humanitaarainete õpetuse kaudu, jääb kuhugi tuikama teatav lünk. On ju tõsi, et tänapäeva eesti inimene kuigivõrd ei tunne isegi meie vanarahva pärimust, rääkimata teistest kultuuridest, usunditest ja mütoloogiatest. Pärimusõpetuse puudumine on palju tõsisem probleem kui usuõpetuse vajadus neile, kes seda soovivad, sest kirikuid ja kogudusi on Eestis küll, aga vanemate või kaugemate traditsioonide tundjaid vähe. Ka arusaam religioonist on tihti üsna kitsas, sest kõik peale kristluse tundub võõras ja eksootiline.

Niisugust tõsist puudujääki ei saa muidugi täita üleöö. Kuna monoteism oma olemuselt teised usundid ja jumalused välistab, võiks kristlikest kodudest pärit lastele küll olla kasulik vabatahtlik usuõpetus, mida annaks mõni haritud ja avarapilguline teoloog. Nõnda pääseks laps välja koduse kasvatuse ühekülgsusest, mõnikord isegi sektantlikust fanatismist (usuhullude peredest pärit laste jaoks ju omaette turvakodusid pole). Seevastu kohustuslik religiooniõpetus, mille mittekonfessionaalsus on kirjas ainult paberil ja mille ainekavasid koostavad kristliku taustaga inimesed, tekitaks maailmapildi avardamisele olulist kahju. Sellest võiks hõlpsasti saada hoopis vahend, mille abil õpilaste maailmapilti ahendatakse ja moonutatakse, seades teatavad usulised ideed teiste suhtes esiplaanile ja näidates neid “täiuslikumate” ning “kõrgematena”. Uks oleks valla niihästi rohmakale diletantismile kui ka ülevõimu-ideoloogiatele, mis kujutavad üht kultuuri või religiooni teistest progressiivsema ja arenenumana, õigustades ülejäänute tõrjumist või hävitamist. Kui otse välja öelda, siis pole kohustuslikust religiooniõpetusest kaugel sellinegi usuline rassism, mida Ameerikas kaua on esindanud Ku Klux Klan. Seda vältida aitaks vaid tõsisel kultuurirelativismil põhinev pärimusõpetus, mis ei peakski keskenduma üksnes religioonile, vaid samavõrd erinevate rahvaste kommetele ja tavadele, müütidele ja mõtlemisele. Selline õpetus avardaks tõepoolest maailmanägemist ja just seda peabki nõudma.

 Ka kunst ja kirjandus on läbi aegade lugusid jutustanud. Ometi on siin oluline erinevus: kunstiloomingut saadab teadmine, et tegemist on tinglikkuse maailmaga, mänguga, tõeluse ühe võimaliku tõlgendusega. Luues kõigi vahenditega tõeluseillusiooni, püüdes veenda ja peibutades “sisenema”, jätab lugu kunstiloomingus võimaluse pidada kõike mänguks. Liigsed tõeambitsioonid ei tule kunstiloomingule kasuks. Paradoks, aga rõhutatult ideoloogiline või “sotsiaalne” kunst kaotab veenvuses.

Usundit toestav superlugu välistab mängu. See ei püüagi veenda, vaid eeldab tingimusteta andumust. Kogu inimlik eksistents on sel puhul kodeeritud ühte suurde loosse või lugude gruppi. Kõik eksisteeriv on loo igavene taaskehastumine. Püha superlugu oma “lihalikus” olekus on isegi teisejärguline, see toimib nagu moodul või matriits, millega saab mõista kõiki inimesi ja olukordi.

Tolle looks saanud maailma tõlgendamine on saladusega looritatud ja jääb valitud, superlugu teenindava institutsiooni hierarhias kõrgemate persoonide  pärisosaks. Siin tulevad mängu ilmutused ja prohvetlus, eksperdid, kes teavad, ja poliitilised liidrid, kellel on nägemused. Mõnikord tundub, et polegi väga suurt vahet, kas tegu on looga nähtamatust käest või mehest, kes surnust üles tõusis. Siiski lubab ühiskondlik konjunktuur vähemasti formaalselt, loosungina, mitut konkureerivat lugu.

Aga salapärane mehhanism, mille abil mingi lugu võtab inimese peas võimu ja muutub universaalseks tõlgendamismasinaks, on kõigi õpetuste ja ideoloogiate imelisim ja jubedaim omadus. Ühtviisi õõvastavalt mõjuvad kõik, kelle mingi lugu on jäägitult alla neelanud, olgu tegu komsomoliaktivisti, usuaktivisti või euroaktivistiga.

Ka jätkuvalt päevakorras püsivale luterliku vundamendiga usu(ndi)õpetusele mõeldes tundub masendavaim totalitaarse mõtteviisi kultiveerimine, mis paratamatult kaasneb ühe suure loo universaalse moodulina kasutamisega ja mis välistab igasuguse (enese)kriitilise vaate väljastpoolt.

Suurte lugude ja keele võimu on XX sajandil piisavalt ja põhjalikult analüüsitud. Tundub, et just nende superlugude liigjõhker, pööbellik mahatallamine üha enam populismi kalduva liberalistliku mõttetraditsiooni poolt on see pinnas, millelt taasvõrsub usk seletada maailma lõplikult ja täielikult ühe lihtsa valemi abil. Ilmselgelt on paduliberalism ka Eestis tekitanud nõudluse ülima korra, müstiliste kirjutamata seaduste ja eetilise taassünni järele. Pole vist juhus seegi, et usuõpetuse asja ajavad meil erakonnad ja inimesed, kes seni vabaduse aadet on kuulutanud.

Küllap on võimatu elada lugudest sõltumatult – väljaspool kõike. Paradoks, aga humanismi ja valgustusmõtlemisega kaasnev objektiveerimispüüd ja suurte lugude hülgamine seostub enamasti asjadega, mida seesama valgustuslik humanistlik kultuur ei hinda: tundekülmusega, sotsiaalse empaatia puudumisega, künismiga jne. Nii pole ehk ka intelligentsile enamasti omane põhimõtteline väljapoole asetumine ja hüpertrofeerunud tinglikkustaju üldine ideaal, millest peaks lähtuma. Ja vastupidi – ka massi manipuleeritavusel, mis põhineb kalduvusel jäägitult mõne superloo sisse minna, on positiivseid külgi. Lood koordineerivad ja ergutavad inimgruppi või rahvust ellujäämisvõitluses, loovad ühtsustunnet ja aitavad eksistentsiaalsest üksildusest üle saada.

Ometi tundub XXI sajandil, pärast totalitaarsete režiimide langust, ülima absurdsusena muuta mingilgi moel kohustuslikuks üks superlugu, mis olemuslikult toimib totalitaarse matriitsina, välistades muud maailmatõlgendused. Võiks ju meenutada sedagi, et meie praegune superlugu, lugu vabadusest, mis kõik inimesed õnnelikuks teeb, peaks hõlmama ka vaimset vabadust. See peaks tähendama ka võimalust valida oma tähtsaim lugu ise ja mitme võimaliku hulgast. See peaks tähendama ka võimalust hüljata kirjakohtade võim ja nõidus, jätta Suur Saladus primitiivse mooduli sisse toppimata ja elada ise, avastades asju.

Martin Amis on kroonimaks oma vaidlusi sotsialistist isaga kirjutanud raamatu “Koba kohutav”, mis maalib Leninist veenva tülgastava pildi. Siiski on Lenin liberalismi olemust hästi tabanud. Slavoj Žižek on kirjutanud, et Leninit mäletatakse enim kuulsa repliigi järgi: “Vabadus – jah, aga kellele?  Tegemaks mida?”  Žižek arvab, et meie ebamugavustunne seoses Leniniga ei tulene sellest, et Lenin oli vabaduse vaenlane, vaid kuna Lenin meenutab meile, et vabadus on juba loomu poolest formaalne fenomen ja igasuguse ideoloogia ülesanne sarnaneb preestrite omaga: veenda kogudust, et vaid nemad teavad mõistete sisu ja tõde, mis tegelikult saab olla vaid illusioon. Parim võimalus poliitikuile on selleks muidugi jahumine mitte millelegi selgelt viitavate tähistajate abil.

Niisugust jahu kuulsime politseijuhi ja kahe ekssiseministri suust läinud nädala “Foorumis”. Ollakse teadlikud, et kümned tuhanded autojuhid sõidavad kolonnides päevast päeva pidevalt lubatust kiiremini. Indrek Sirgi argumente, et ei tahetagi midagi muuta, ei vaevutud kuulma. Süüdi on signifiers without a signified – nõukamentaliteet, varakapitalistlik jõmlus ja autokoolide vähene suutlikkus inimese kujundamisel (olgugi kursusi äsja süvendatud). Võetagu prügidiivaneid vedav linnapea ja Aljoša valveressurss ning püütagu kord kuuski vöötrajal mitte peatujaid. Praktiliselt kõik kalad jäävad võrku ja lühikese ajaga on isegi mõõdukate trahvisummade puhul võimalik riigikassasse miljoneid tuua. Lapsed ei hukku ehk enam koolide juures vöötrajal. Selle asemel politseijuht ja eksministrid irvitavad saates asjaomase küsimuse peale ning manitsevad jalakäijaid ise tähelepanelikud olema.

Hoopis teine asi on, kui mul on soov karusnahaäris väike jenka või pronksmehe ümber perfonksi teha. Omandit ja poliitilist korrektsust puudutavaid vabadusi ja valikuid valvatakse kiivalt, mõjuvate jõuvõtete saatel. Liikluses on aga tegu rikkumistega, mida auto-macho’de riigis ei tahetagi piirata. Autoga eputada, rooli taga “mees” olla on meie kapitalismi üks põhivabadusi ja mentaliteedi alustugesid. Kui sa aga parema meelega käid jala, sõidad rattaga, unistad inimlikust ühistranspordist ja arvad, et linnas võiks autoliiklust üldse piirata, siis oled sa haige ullike, minoriteet, kelle vabaduse järgi keegi ei küsi. Küllap oleks liberalismi põhimõtetega vastuolus ka nõudmine, et meie teedele autosid, mille maksimaalset kiirust juba tehastes 100 km/h pole piiratud, lihtsalt ei lubataks ja keelustataks ka maanteedel möödasõit.

Vabadus vaid neile, kel power’it jagub, kehtib meie varakapitalismis mujalgi. Soetasin hiljuti mere äärde suvilaputka. Suplen meeleldi aasta läbi ning sõidan rattaga metsas. Paraku on kõikjale veetud tõkked ning sildid “Eramaa” ja “Valve koertega” teinud selle ebameeldivaks ja ohtlikuks. Kui sul ei ole just karja jämedakaelalisi peletisi või jeep’i, siis on liikumine Klooga-Lohusalu-Laulasmaa piirkonnas, eriti sügiseti, kui suvitajad lahkunud, paras julgustükk. Meil on vabadus ehitada oma maja otse merre ja selle ümbruses üksikuid uitajaid igati ähvardada. Mis on uitaja vabadus?

Sama võiks küsida, pidades silmas Tallinki juhtide pruuki, mille kohaselt firma töötajad on nende igakülgse voli all omand. Eesti maine olevat kahju saanud. Parandada tuleb aga ikka sisu, mitte mainet. Mind on alati hämmastanud mitmed lausliberalismi suuvoodritest ajakirjanikud, keda muidu arukateks ja ausateks inimesteks pean, kui nad kirglikult põhjavad tööliste solidaarsus- ja koondumispüüdeid, jutlustades ärikeskkonna ja -vabaduste hoidmise vajadust. Kas nad oma valgekraetornis kordki ei ole kuulnud oma tootmises töötavate, eriti lihttöölistest klassi- või lapsepõlvekaaslaste kohati uskumatult ülekohtusest tööalasest saatusest röövkapitalistlikus Eestis. Ettevõtja vabadus teha töövõtjaga sigadusi on Eestis uskumatult suur ja seda on laialdaselt kasutatud. Eeskätt sellest räägib pinnale ujunud Tallinki julk.

Vabaduse formaalne karakter ja illusoorne iseloom ning teadmine radikaalse akti võimalikkusest ei tohiks ühiskonnal meelest minna. See aitab võimusuhteid inimlikuna hoida. Inimlikkuse minetamine on alati kahepoolne. Nii pole võimatu, et liberaalsele kohkumusele, et lubage küsida, kas revolutsioon ei ole liiga kaugele läinud, vastatakse taas kord leninlikult: “Lubage teid selle küsimuse eest seina äärde seada.”

Clifford James Geertz sündis 23. augustil 1926. aastal San Franciscos. Teeninud aastatel 1943 – 1945 USA armees, astus ta Antioch College’isse, et õppida inglise keelt ja kirjandust, vahetas aga eriala ning hakkas õppima filosoofiat. Kirjandusteaduslik taust on Geertzi töödes tuntav ning ka ta ise on sageli rõhutanud selle tähtsust. Ka kunagine soov saada kirjanikuks on tema teadustöödes selgesti tunda: Geertzi sõnakasutust ning stiili iseloomustab lennukus ja vabadus, mida antropoloogiateaduses muidu ehk harva kohtab. Samuti on ta kirjandusteadusest antropoloogilisse leksikasse üle toonud mitmeid mõisteid, olgu või “tekst” või “retoorika”, viimast on koguni nimetatud tema elu ja töö seisukohalt üheks keskseks mõisteks. Oluline on ka Geertzi filosoofiaalane taust (viimase vahetas ta antropoloogia vastu seetõttu, et tema arvates oli tegu liialt teoreetilise teadusega). Siinkohal tuleks kindlasti mainida Ludwig Wittgensteini ja tema hilisemaid keelealaseid töid, kus käsitletakse keele sõltumisi kõnelemiskontekstist. Lisaks Wittgensteinile on Geertzi mõjutanud ka Susanne Langer, Gilbert Ryle, Talcott Parsons, Paul Ricoeur, Alfred Schulz ja Max Weber.

Saanud 1950. aastal bakalaureusekraadi filosoofias, läks ta oma õppejõu George Geigeri soovitusel Harvardi ülikooli antropoloogiat õppima ja kaitses seal 1956. aastal doktorikraadi. Pärast lühikest aega kestnud välitöid Põhja-Ameerika kaguosa indiaanlaste juures suundus Geertz välitöödele Indoneesiasse. Välitöid tegi ta peamiselt Bali ja Jaava saarel ning Marokos – need piirkonnad said tema Trobriandiks. Lisaks sellele viibis ta lühemat aega veel ka Celebesil ja Sumatral. 2000. aasta maikuus peeti Marokos Safrūs temale pühendatud konverents pealkirjaga “Kultuurid, ühiskonnad ja maa-alad: auavaldus Clifford Geertzile”. “See valmistas mulle väga suurt rõõmu,” kommenteeris teadlane ise. “Sest antropolooge ei oodata kuigi sageli tagasi sinna, kus nad oma välitöid läbi on viinud”.

Alates 1970. aastast töötas Geertz pikemate ja lühemate vaheaegadega peamiselt Princetoni ülikoolis, mille emeriitprofessoriks nimetati ta 2000. aastal. Lisaks sellele on ta töötanud ka mitmetes teistes maailma juhtivates ülikoolides nagu Stanfordi, California, Chicago ja Oxfordi ülikool. Ta on avaldanud 12 raamatut (nende seas näiteks “Jaava religioon”, 1960; “Kultuuride tõlgendamine”, 1973; “Omakandi tarkus”, 1983 (eesti keeles 2003), “Teadmiste valgel”, 2000) ning olnud mitmete toimetaja või kaasautor.

Geertzist kõneldes tuleb kindlasti rääkida sümbolistlikust või tõlgendavast antropoloogiast. Oma peateoses “Kultuuride tõlgendamine” defineeris ta kultuuri kui “päritud kontseptsioonisüsteemi, mida väljendatakse sümbolite kujul teadmisi ja ellusuhtumist edasi andes, põlistades ning arendades”. Geertz vastandas oma seisukohad üsna selgelt lévistrausslikule (viimase tööd analüüsib näiteks “Kultuuride tõlgendamise” 13. peatükk) formalistlikule struktuuri- ja funktsiooniotsingule ning on mitmel pool rõhutanud, et tema viljeldavat antropoloogiat iseloomustab teooria puudumine. Tema peatähelepanu koondus rakenduslikule ja pragmaatilisele fenomenoloogilisele ning hermeneutilisele meetodile, üldistava tähendus- või kultuuriteooria (või -filosoofia) konstrueerimist ei pidanud ta vajalikuks. Sellest hoolimata seostatakse just tema nime teoreetilise murrangu ja postmodernismi saabumisega antropoloogiateadusesse. Geertz oli üks neid XX sajandi teise poole mõjukamaid antropolooge (Marshall Sahlinsi kõrval), kes osutasid oma tekstidega uutele suundadele ja andsid kultuuri analüüsimise tarvis uued alused, eeldused ja võtted. Mõlemad teadlased analüüsisid kultuuri, kuid üsna erinevas võtmes: Geertz hermeneutilises vaimus, Sahlins viljeles pigem uus-lévistrausslikku strukturalismi, nagu on märkinud USA antropoloog Stephen P. Reyna.

Antropoloogiat ei näinud Geertz “eksperimentaalse teadusena, mille eesmärgiks on seaduspärasusi otsida, vaid tõlgendava teadusena, mis otsib tähendusi”. Seega, kui kultuurid on sümboltähenduste süsteemid, ei saa tähendusi sotsiaalse interaktsiooni protsessist eristada. Nii keskendus Geertz eelkõige oma meetodi, “tiheda kirjelduse” väljaarendamisele. Kultuur on tema jaoks ennekõike relativistlik tekst, mida uurija peab “lugema”, tekst, millele ühiskonna liikmed on omistanud teatud tähendused ja mida antropoloog seda teksti lugedes ja nimetatud meetodit kasutades tõlgendama peab. Sümbolite tähendus sõltub muu hulgas kontekstist, selgitab Geertz “Kultuuride tõlgendamise”, tõlgendava antropoloogia ühe võtmeteksti esimeses peatükis. Meetodi kandva idee selgitamiseks kasutas ta G. Ryle’i praeguseks äärmiselt tuntud võrdlust silmapilgutamisega: silma pilgutamise füüsilist akti kirjeldades ei mõista me selle tähendust, sest võimalikke variante on väga palju ja need sõltuvad nii kontekstist kui ka sellest, milliseid tähendusi kas silma pilgutaja või pilgutamise pealtnägijad sellele omistavad (või ei omista). Nii tuleb erinevaid kultuurielemente ja kultuuris leiduvaid sümboleid uurida ennekõike põhjuslikult, erinevaid tähendusi kiht kihi järel maha koorides ja eristades. Tiheda kirjelduse meetodi üheks näidisrakenduseks empiirilise materjali põhjal võib pidada “Kultuuride tõlgendamises” ilmunud esseed Bali saarel korraldatud kukevõitluse kohta.

Eesti lugejale pakuvad kindlasti huvi ka Geertzi sümbolistliku antropoloogia ja Juri Lotmani ning Tartu-Moskva koolkonna semiootika võimalikud seosed. Esimesi, kes võrdles nimetatud autorite kultuurisemiootikat, oli ameerika sotsiolingvist ja antropoloog Dell Hymes 1978. aastal. Nimetatud teema vastu on huvi tundnud ka vene teadlased, näiteks on Andrei Zorin võrrelnud Geertzi ja Lotmani ideoloogia kontseptsiooni. Zorin näitab Geertzi ja Tartu-Moskva koolkonna erinevat lähenemist muuhulgas suhtumises Lévi-Straussi, kes Lotmani jaoks oli vaieldamatu autoriteet, Geertz aga kritiseeris julgelt tema “universalistlikku ratsionalismi”. Kuigi leidub ka palju sarnast, on Geertz ise 2003. aastal Toomas Grossile ja Marek Tammele antud intervjuus kinnitanud, et ei olnud raamatut kirjutades Juri Lotmani ideedega tuttav ning seega on koolkonnad kujunenud teineteisest sõltumatult.

Geertzi laia haaret arvestades on tal üsna ootuspäraselt ka mitmeid kriitikuid. Tuntuim on ehk ameerika religiooniantropoloog Talal Asad, kes on Geertzi kritiseerinud liigse kultuurile keskendumise ning selle pärast, et ta on jätnud tähelepanuta võimu konstrueerimise mehhanismid nii ajalooliselt kui institutsionaalselt. Samuti on Geertzi süüdistatud defineerimisprobleemides, liigses epiteetide kasutamises, kontseptsioonide ähmasuses, postuleeringutes stiilis “religioon on see, mida ta teeb” (nt N. Frankenberry, H. Penner), koguni etnotsentrismis (K. Windschuttle).

Kriitikast hoolimata ei ole Geertzi rolli antropoloogiateaduses võimalik üle tähtsustada. Seda näitab asjaolu, et tema teosed pole siiamaani oma aktuaalsust kaotanud – neid loetakse, tsiteeritakse, analüüsitakse ja ka kritiseeritakse endise innuga. Antropoloogia teoreetiliste ja metoodiliste piiride laiendaja, teoreetilise murrangu ja paradigmavahetuse algataja ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste vahele silla ehitajana kuulub Geertz, “antropoloogia saadik”, nagu ütles ameerika antropoloog Renato Rosaldo, õigusega nimetatud distsipliini kõige olulisemate esindajate sekka.

Selline vastus võib tunduda liialdusena; pealegi on teada, et valgete sissetungi algusaegadel lõid mõned bantude naabruses elanud bušmanid tsentraliseeritud kuningriike, kus polnud vähematki kahtlust, kes on kuningas. Kui aga tunda lähemalt nomaadlike bušmanite kogukonna struktuuri, saab selgeks, et teisiti olekski raske selle toimimist ette kujutada. Bušmanite ühiskonna algelement on meie tuumperekonna sarnane perekond, need perekonnad võivad omakorda liituda mitmest perest koosnevateks pererühmadeks. Teise astme kihi moodustavad kimpkonnad, kes elavad mõnda aega koos umbes samamoodi nagu eesti vana külakogukond. Pärast iga-aastast rännet moodustub kimpkond uuesti, kuid vahepeal võib see majanduslikel põhjustel kuuluda suuremasse kobarkonda. Kõigele sellele lisandub üksikisikute vaba liikumine. Mitmepäevaseid rännakuid võetakse tihti ette lihtsalt sugulaste ja sõprade külastamiseks, kuid samuti võib mõni perekond kolida teise kimpkonda, muutes kogu oma senist rännutrajektoori. Niisugune vabadus ja liikuvus on tõepoolest võimalik vaid siis, kui igaüks on iseenda pealik.

Mõned antropoloogid (näiteks Alan Barnard) on nimetanud sellist ühiskonda “anarhismiks Kropotkini mõistes”. Määratlus tundub tõesti õigustatud. Eks ole ju kõige anarhistlikum ühiskond see, kus igaüks on pealik? Nii oleks anarhismi kõige õigem seletada juba etümoloogilisest vaatepunktist. Kuigi anarhismile on XIX sajandist külge kleepunud üksildaste “pommipanijate” loodud maine, ja kuigi Pierre Joseph Proudhon võttis selle mõiste kasutusele ennekõike poleemiliselt, peaks sõna põhitähendus siiski olema “ainuvõimu puudumine”, s.t niisugune kogukondlik korraldus, mis ei põhine allutamisel ja allumisel.

Kirjutan seda kõike sellepärast, et paremini teadvustada tõsiasja: Eestis on viimaks ometi tekkinud iseseisev ja tõsiseltvõetav anarhistlik liikumine. See ei ole lihtsalt õllejoomine ja pungipanemine, vaid maailmavaateliselt põhjendatud kooslus, kus ideed on tasakaalustatud ja ühiskondlik programm ühtib otsese tegevusega. Ehk nagu kirjutas Mario Laul 20. oktoobril Delfi Interneti-portaalis: “Tihtipeale kujutatakse anarhiste ette vägivaldse seltskonnana ning lisatakse müüt anarhiast kui kaosest. See on aga valearusaam. Anarhism on konstruktiivne maailmavaade, mis kätkeb konkreetseid ettepanekuid tegevuseks… Anarhistid taotlevad riigi asendamist organisatsioonide võrgustikuga, kus võim oleks detsentraliseeritud. Esindusdemokraatiasse ei usuta, sest delegeerides oma otsustamisõiguse poliitikutele, antakse see vähemuse meelevalda.”

Et noortel anarhistidel on tõsi taga, kogesin teisipäeval George Bushi välispoliitika vastasel meeleavaldusel, mille oli korraldanud anarhistlik liikumine PunaMust. Seda hästi ette valmistatud meeleavaldust pole meie meedia küll ammendavalt kajastanud, aga vähemalt liikumise olemasolu on laiemalt teatavaks saanud. Nagu selgub leheküljelt www.punamust.org, on PunaMust vägivallatu, apoliitiline ja otsest demokraatiat pooldav hajus rühm, Proudhoni ja Kropotkini klassikalise anarhismi vaimus. Ühes leheküljel leiduvas anonüümses kirjutises on muuhulgas öeldud: “Anarhism on nii positiivne kui negatiivne. See analüüsib ja kritiseerib praegust ühiskonda, kuid pakub samal ajal välja visiooni potentsiaalsest uuest ühiskonnast, ühiskonnast, mis rahuldaks inimeste teatud vajadusi, mida praegune ühiskond ei suuda või ei taha rahuldada.” Ma ei tea, mida arvavad sellest noored anarhistid, aga mulle on oluline teada, et selline ühiskond polegi utoopiline. Õigupoolest on see üks vanemaid ja läbiproovitumaid inimeste kooselu viise. Antropoloogide kirjeldatud bušmanite elukorraldus annab selle kohta vaid ühe näite. Selline kooselu vorm, kus isiklik vabadus tihedalt põimub vastastikuse abiga, kaldub paratamatult taastuma, kui ühiskonda seesmiselt lõhkuvad jõud on ületanud loomuliku taluvuse piiri. Eestis on see kahtlemata juba juhtunud. Jääb loota, et taastumise protsess kulgeks võimalikult katkematult: selle pika tee lõpus kumendab muistne nägemus, kus eeskujud on küll olemas, kuid lõppkokkuvõttes on igaüks iseenda pealik.