Toeta
Otsi

sotsioloogiline uurimistöö

  • Sel reedel Sirbis

    Aasta viimane mahukas Sirp. Mõnusat lugemist!

    ÜLO MATTHEUS: Kas soovida Ukrainale head uut aastat või vaadata vaikides kõrvale?
    Kokkuvõte Ukraina sõjast ja üleüldisest julgeolekust
    Venemaa sissetungist Ukrainasse ja täiemahulise sõja algusest 24. veebruaril 2022 saab aasta lõpuks täis 676 päeva. Sõda on saavutanud oma apogee ja kumbki pool ei ole enam võimeline saavutama strateegilist edu. Initsiatiiv on siiski üle kandunud Venemaale ja Ukraina on keskendunud kaitsele. Arvestades Vene rünnakute intensiivsust, räägitakse Ukraina jututubades juba ka sellest, et kui rinne vastu ei pea, tuleb üle minna territoriaalkaitsele, mis tähendab partisanisõda. Pessimistlik vaade kerkib ikka esile siis, kui asjad ei edene loodetud suunas.

    JÜRI LIPPING: Teisitimõtlemine tuleb taas. Üks vastus
    See, mis on küsimuse all kõigis neis kriisides ja konfliktides, pandeemiates ja populismis, vaenamistes ja vandenõudes, on meie üldine suhtumine ümbritsevasse maailma.
    Lõpetan seda läkitust, mis mul muude askelduste käigus andestamatult venima jäi, teadmistepäeval. See on kena kokkusattumus, sest filosoofia üks alustõdemusi on Sokratese legendaarne ütlus „ma tean, et ma midagi ei tea“. See pole pelgalt lõbus sõnamäng; filosoofia võim ja võimutus ühtaegu, selle väeti vägi, ei seisne niivõrd teadmiste jagamises oma kaaskondsetele või tõdede kuulutamises inimsoole tervikuna.

    ALARI PURJU: Vaba turumajanduse kuulutaja 300
    Selle aasta suvel täitus kolmsada aastat Adam Smithi (5. VI 1723 – 17. VII 1790) sünnist. Ta oli šoti sotsiaalfilosoof, üks klassikalise liberalismi rajajaid, kes pani aluse klassikalisele poliitilisele ökonoomiale. Smith oli tervikliku süsteemi ehitaja, keda võib nimetada suureks mõtlejaks. Selliste inimeste elu määravad päritolu, haridus, kokkupuuted teiste tarkade inimestega, sealhulgas reisid ja õnnelikud juhused, ning lõpuks üldse mitte vähetähtis erialane töö. Alati ei järgita seda reeglipära, aga Adam Smithi puhul on need tingimused kõik olemas.

    KARIN TÄHT, KENN KONSTABEL: Kuidas tunnevad meie 15aastased õpilased end koolis?
    Hiljuti avaldatud PISA 2022 suurepäraste tulemuste varju jäi info meie 15aastaste õpilaste rahulolu kohta. Ometi on OECD korraldatava PISA uuringu suureks plussiks kindlasti võimalus saada teavet õpilaste rahulolust – seda võrreldes nii teiste riikidega kui ka Eesti piires demograafiliste rühmade lõikes.

    UKU VARBLANE, MÄRT MASSO: Rohepöörde pöörasus või pöörane võimalus?
    Arusaam rohelise ülemineku vajalikkusest paistab olevat üldtunnustatud, kuid oleme selle teekonna alguses ning vaja on head plaani.
    Üleminekut kestlikule majandusmudelile ja elukorraldusele tuleks mõtestada järsu pöörde asemel järkjärgulise protsessina, mida küll lähiajal tuleb varasemaga võrreldes kiirendada. Euroopa Liidus ja ka Eestis nähakse, et roheline üleminek peaks toimuma viisil, mis tagab korraga heaolu kasvu ja majanduse konkurentsivõime. Eesti elanikud peavad rohelist üleminekut üheks tähtsamaks arenguvaldkonnaks – selle aasta kevadel läbi viidud Eurobaromeetri läbilõikelise küsitlusuuringu järgi peab 76% elanikest kliimamuutust maailmas tõsiseks probleemiks ning 30% arvates tuleks keskkonna taluvuspiire arvestavale majandusele üleminekut kiirendada.

    KADRI AAVIK, KADRI TAPERSON, SAARA MILDEBERG: Vegankapitalism ja veganpesu ehk Protesti kaubastamine
    Detsembrikuu Müürilehes küsib Maris Pedaja: „Kas neoliberaalses majanduses on võimalik robinhoodilikult rohereformida?“ Siinses artiklis keskendume probleemidele, millega seisab neoliberaalses ja kapitalistlikus süsteemis silmitsi veganlus. Praeguseks on veganlus liikunud järjest enam peavoolu suunas ja pigem sobitunud kui vastandunud kapitalistliku ühiskonnakorraldusega – suundumus, mille tagajärjed võivad olla vägagi problemaatilised. Mida selline normaliseerumine veganluse ja veganite jaoks tähendab ning kas ja kuidas aitab see loomasõbralikuma ühiskonna poole liikuda?

    MARGIT RÜÜTELMANN: Kas ringmajandus ehituses on ulme või lähiaja tegelikkus?
    Ehitusmaterjali tuleb suhtuda nagu Lego klotsidesse – ühe ja sama klotsiga saab parandada vana või ehitada hoopis uue hoone.
    Teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“ raames uuris Eesti Ringmajandusettevõtete Liit koos Tallinna tehnikaülikooli ja maaülikooliga, mil määral suudetakse praegu renoveeritavatest ja lammutatavate hoonetest saadud materjali uuesti kasutada.

    Intiimne ja avalik. Helin Kuldkepp ja Darina Nossova vestlesid Willemijn Wilms Floetiga
    Delfti tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonna aseprofessor Willemijn Wilms Floet on akadeemilisele tööle pühendunud arhitekt ja hofje-ekspert. Hoonetest ja rohelisest siseõuest koosnev hofje on Hollandis populaarne juba keskajast. Sügisel tutvustas Floet kunstiakadeemias peetud loengul seda linnaehituslikku nähtust lähemalt.

    JAN KAUS: Võimalikud ruumid
    See on katse ühendada arhitektuuripreemiate auhindade üleandmise õhkkond ning spontaanne poeetika, milles põimuvad ruumilised ja sõnalised impulsid.

    TETJANA KASIMA: Jõuluaknad
    Tänaval patseerimine ja jõuluakende vaatamine on pühadesaginas hinge kosutav tegevus, mis avab ukse intiimsesse maailma ning näitab linna teise nurga alt.

    Väike rahvas, suured kogud, toekas kultuur. Pille-Riin Larm vestles Piret Voolaiuga
    Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM) valitses mitmed aastad isevärki turbulents: direktorid kippusid vahetuma, teadusagentuuri uurimistoetuste jaotamisel kogeti ebaedu, asutust ei soosinud isegi ilm. Suurema kärata alustas 1. jaanuaril 2023 kirjandusmuuseumi juhina tööd Piret Voolaid, kellelt küsin tema esimese tööaasta ja tulevikuplaanide kohta.

    KADI-RIIN HAASMA: Stig Dagerman 100. Geeniuse pärand Rootsis ja Eestis
    Tänavu sügisel tähistati Rootsis ja mujalgi kirjanik Stig Dagermani 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus tema tütre Lo Dagermani raamat oma isast ja emast, näitleja Anita Björkist, Uppsala linnateatris toodi lavale Stig Dagermani „Saksamaa sügis“ („Tysk höst“, 1947) ning uue saatesõna ja kommentaaridega anti Rootsis välja autori viimane romaan „Pulmasekeldused“ („Bröllopsbesvär“, 1949). Eestis on Dagermani (teoseid viimase kuuekümne aasta jooksul ikka mõne aja tagant avaldatud ja ka juubeliaastal jõudis lugejateni uus tõlge.

    Maarja Kangro luulesalv

    Sõda on sünnitanud tragöödiatungi. Tambet Kaugema vestles Maris Johannesega
    Kõige mitmekülgsem produtsent on tänavusel teatriaastal olnud Eesti Draamateater: Tiit Ojasoo suurejooneliste tragöödiate („Macbethi“ puhul koos Ene-Liis Semperiga) kõrval on Juhan Ulfsaki stiilipuhas „Teoreem“, kus küünilisus siiruse soustis. „See „kaks ühes“ pakend võib oma mängulisuses osutuda Eesti Draamateatri publikule vängeks, aga Von Krahli teatris karastunule sobib,“ leiab teatrikriitik Maris Johannes.

    EERO EPNER: Viimane eksistentsialist
    Kui Marko linnaliinibussiga teatrist mööda sõitis, avanesid teatri kahepoolsed tillukeste ruutudega uksed. Marko tegi seda, mida tema elus tuli ette üha harvemini – ta üllatus. Oli alles keskpäev. Teatriuste ette olid statiividele pandud telekaamerad, nende juures igavlesid operaatorid, oodates oma igavest võttepäeva. Harku taga tõmbus taevas tumedaks, kajakad tukkusid lohutult puuokstel, raadioeetrisse saabus lämmatav vaikus ning järjekordne elusuvi oli hääbunud.

    TRISTAN PRIIMÄGI: Otse lavalt lavale
    Eesti filmiaasta 2023 tõi mitmesugust rahvusvahelist sära ja ka ühe Euroopa filmiauhinna võidu. Mis veel juhtus ja mida toob 2024?
    Selle üle, kes me oleme ja kuhu kuulume, võibki arutlema jääda ja ega me vastuses kokku leppida suuda. Kahe viimase aastaga on selginenud see, kes me olla ei taha: Venemaa mõjuväljas olev endine NSV Liidu liiduvabariik. Juriidiliselt oleme vastu võetud mitmesse organisatsiooni nagu NATO ja Euroopa Liit, mis meid justkui demokraatliku Euroopa osaks on kinnistanud, aga kuidas on lood kultuuriliselt? Eriti filmikunstis?

    ANDREI LIIMETS: Roosad nukud, tuumapomm ja suitsusaun
    Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgse toodanguga.
    I
    Raske on ette kujutada paremat hetke filmiaastast kokkuvõtete tegemiseks. Viimased suured filmiuudised on toonud Euroopa aasta parima dokumentaalfilmi ja rahvusvahelise dokumentalistide ühingu ehk IDA parima operaatoritöö auhinna Soome lahe lõunakaldale, Lõuna-Eesti suitsusauna. Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratele“ (2023) jaanuaris hoo andnud „Sundance’i“ filmifestivali kavva valiti aga äsja lühianimatsioon „Miisufy“

    PEEP NEMVALTS: Sõnatsunami
    Harida õnnestub vaid juhul, kui keelekorraldust ei aeta segi keelekirjeldusega ja mõlemaga tegeldakse teaduslikult.
    ÕS 2025 koostajad-toimetajad püüavad seniajani aru saada, mis on ÕSi sõna. Loetlenud juhuvalikut sõnu, väidavad nad: „nimelt on need kõik õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) sõnad. Samma ritta sobivad uuemast ajast uduvikerkaar, hobiõpe, vadama, digitigedik, nepobeebi jpt, mis on lisatud EKI ühendsõnastikku (ÜS) keeleportaalis Sõnaveeb. Seeläbi saavad nendest samuti ÕSi sõnad, mis ilmuvad järgmises ÕSis, „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 2025“.“i Viidatud artikli lõpus nendivad nad, et „pole olemas ÕSi sõna – on eesti keele sõnad oma paljudes varjundites. ÕSi sõnad on meie kõigi sõnad.“

    MART NIINESTE: Abiks someturundajale
    Kui tahad selles sektoris olla tegija, eelista alati võõr- ja tsitaatsõna omasõnale! Sõnu „nägemus“ ja „visioon“ kasuta kindlasti järjest, näiteks „Meie nägemus ja visioon on“.

    Arvustamisel
    Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus
    Mihkel Muti „Liblikas, kes lendas liiga lähedale“
    Anders Härmi „Allumatud kehad“
    Paul Kuimeti „Crystal Grid“
    Malev Toomi juubelinäitus „Elutöö“
    näitused Pärnu galeriides
    „Pähklipureja“ Estonias
    Linnateatri „Õhtu rannal. Valter Ojakäär 100“
    kontsert „Playthings“ Mubas
    festival „Jõulujazz“
    mängufilm „Täiuslikud päevad“

  • Wiiralti stipendiumi sai kaheksa üliõpilast 

    Wiiralti stipendiaadid koos Heidy Purga ja Sirje Helmega

    Kultuuriminister Heidy Purga andis täna Kultuuriministeeriumis toimunud tseremoonial üle Eduard Wiiralti nimelised stipendiumid kaheksale kunstiüliõpilasele. 

    „Ühiskonnas, kus sõnad jäävad mõnikord liiga napiks, räägib kunst universaalselt, öeldes seda, mida sõnad ei suuda – luues nii dialoogi südame ja meele vahel. Seega on kunstnike, eriti noorte, enda kohta maailmas veel otsivate, toetamine eriti tähtis. Täna stipendiumi saanud kaheksa noore naise looming on väljakutseid esitav, korraga oma ilus ja valus kõnelemas meie ajastu rõõmudest ja muredest. Loodetavasti annab Wiiralti stipendium neile tiivad, et nad saaksid jätkata oma loomekäekirja arendamist ning rikastada Eesti kultuurimaastiku,” ütles kultuurminister Heidy Purga.

    2023. aasta Eduard Wiiralti stipendiaadid on Maria Kapajeva, Mara Kirchberg, Maria Izabella Lehtsaar, Laura Liventaal, Andra Rahe, Kadri Liis Rääk, Nele Marie Tiidelepp ja Elo Vahtrik.

    Eduard Wiiralti stipendiume makstakse alates 2004. aastast Wiiralti loomingu kasutamisest laekunud autoritasudest ja sellega toetatakse üliõpilaste õppe- ja loometegevust ning enesetäiendamist. Stipendiumi suurus on 3000 eurot. Eesti Kunstimuuseum lisab stipendiumile muuseumi kuldkaardi. Kaart on nimeline ning annab selle omanikule eluaegse tasuta külastusõiguse kõigis Eesti Kunstimuuseumi muuseumides.

  • Haridus- ja Teadusministeerium kutsub valima 2023. aasta parimat keeletegu

    Aasta keeleteo konkursi eesmärk on tunnustada tegusid, mis tõstavad eesti keele tuntust ja mainet, väärtustavad eesti keele õpetamist, õppimist ja oskamist, soodustavad eesti keele kasutamist ja staatuse kindlustamist ning edendavad eesti keele talletamist ja uurimist.

    Aasta parima keeleteo kandidaate saab esitada 14. jaanuarini 2024 ministeeriumi kodulehel www.hm.ee/keeletegu2023.

    Aasta keeleteo konkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna saaja valivad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel veebruaris.Kõik kandidaadid vaatab enne hääletust üle Emakeele Seltsi juhatus ning teeb eelvaliku.

    Laureaadid kuulutatakse välja 2024. aasta märtsis emakeelepäeva paiku. Keeleteoauhinda antakse välja kaheksateistkümnendat korda, laureaatide väljakuulutamine on osa emakeelepäeva tähistamisest.Keeleteokonkursi varasemad laureaadid.

    Keeleteo konkurssi korraldavad Haridus- ja Teadusministeerium ja Emakeele Selts.

  • ,

    Tartu kunsti aastanäitus Tartu Kunstimajas

    Reedel, 22. detsembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimajas traditsiooniline Tartu kunsti aastanäitus, mille kujundajaks on Evelin Zolotko.

    Näituse žürii koosseisu kuulusid Evelin Urm, Maiken Austen ja kujundaja Evelin Zolotko. Valikuga aastanäitusel esitletud töödest saab tutvuda kunstikeskkonnas NOBA.ac, kust neid saab soovi korral ka osta.

    Kokku kandideeris näitusele 238 autorit ning lõplikus valikus on 81 kunstnikku:
    Helli Aas, Indrek Aavik, Marina Aleksejeva, Vano Allsalu, Eva Alvor, Anton Aunma, Viktoria Berezina, Helen Bunder, Maria Evestus, Evi Gailit, Mirjam Hinn, Sergei Inkatov, Kristiina Jakimenko, Siiri Jüris, Kairo, Maik Kalberg, Kalli Kalde, Maria Kalm, Rudolf Karu, Markus Kasemaa, Katrin Kelpman, Jaak Kikas, Anna-Liisa Kilk, Viktor Kiss, Esti Kittus (1948–2023), Natalia Kondratenko, Liive Koppel (1940–2023), Eva Krivonogova, Peeter Krosmann, Hedi Kuhi, Auli Kumel, Artur Kuus, Toomas Kuusing, Timo Kähara, Heiki Kähr, Silver Laadi, Caroliina Ladva, Tea Lemberpuu, Lisette Lepik, Marita Liivak, Angeliina Birgit Liivlaid, Epp Loo, Jaan Luik, Ove Maidla, MAIKRO, Johanna Mauer, Lilian Mosolainen, Lauri Mällo, Eva Elise Oll (1988–2023), Aet Ollisaar, Maris Paal, Tamar Paal, Priit Pajos, Rainer Palu, Aleks Poolak, Sille Riin Rand, Lotta Karoliina Räsänen, Teodor Ruus, Rain Saarik, Moona Saul, Regina-Mareta Soonsein, Merike Sule-Trubert, Ardo Sägi, Paula Zarina-Zemane, Kaia Zupping, Maris Tammer, Edgar Tedresaar, Erik Teemägi, Maryliis Teinfeldt-Grins, Timo Toots, Are Tralla, Anita Trink, Külli Trummal, Andreas Tukmann, Maris Tuuling, Silver Vahtre, Julia Valtanen, Riina Varol, Kadi Veesaar, Kristina Viin, Danel Ülper

    Tänavusel Tartu kunsti aastanäitusel antakse välja kaks uut preemiat, mida toetavad Tartu kunstikollektsionäärid Veljo Ipits, Reigo Kuivjõgi ja Margus Punab.

    Näituse külastajad saavad hääletada publikulemmiku poolt ja lisaks valib preemiažürii noore kunstniku ergutuspreemia. Mõlema preemia rahaline väärtus on 3000 eurot.

    Samuti saavad külastajad valida oma lemmiknäituse Tartu Kunstimaja 2023. aasta programmist.

    Preemiasaajad kuulutatakse välja näituse viimasel päeval 28. jaanuaril. Noore kunstniku ergutuspreemiale kvalifitseeruvad kõik aastanäitusel osalevad kuni neljakümneaastased kunstnikud (näituse avamispäeval vanus 40 kaasaarvatud). Preemiažürii koosseisu kuuluvad Veljo Ipits, Reigo Kuivjõgi ja Margus Punab, Tartu Kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann ja Tartu Kunstnike Liidu esimees Peeter Talvistu.

    Kõigi publikulemmiku poolt hääletajate vahel loositakse välja Põhja- ja Baltimaade kunstnikele pühendatud kunstikeskkonna NOBA.ac kinkekaart väärtusega 500 eurot.

    Tuurid näitusel toimuvad:
    28. detsembril kell 17.30
    11. jaanuaril kell 17.30
    Ekskursioonid näitusel viib läbi näituse kujundaja Evelin Zolotko.

    Näitus on avatud 28. jaanuarini.

    Tartu Kunstimaja lahtiolek pühade ajal:
    Laupäev, 23. detsember – avatud 12.00–15.00
    Pühapäev, 24. detsember – suletud
    Esmaspäev, 25. detsember – suletud
    Teisipäev, 26. detsember – suletud
    Pühapäev, 31. detsember – avatud 12.00–15.00
    Esmaspäev, 1. jaanuar – suletud

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Teadusagentuuri värske kogumik tutvustab teadlaste saavutusi alates akude ümbertöötlemisest kuni tuumaenergeetika uurimiseni

    Äsja valminud ülevaates „Teadusrikas Eesti. Grandiprojektide tulemuste kogumik 2022“ tutvustatakse möödunud aastal lõppenud teadusuuringuid, mida rahastas Eesti Teadusagentuur.

    Viiendasse kogumikku „Teadusrikas Eesti“ on koondatud seitsme teadusvaldkonna 70 projekti: esindatud on arsti- ja terviseteadused, bio- ja keskkonnateadused, humanitaarteadused, sotsiaalteadused, tehnika ja tehnoloogia, täppisteadused ning põllumajandusteadused ja veterinaaria.

    Eesti Teadusagentuuri teadus- ja arendustegevuse rahastamise osakonna juhataja Indrek Otsa sõnul toob „Teadusrikas Eesti“ lugejani Eesti teaduse mitmekülgse ja põneva maailma. „Hea meel on tõdeda, et Eesti teadus katab laia spektri erinevaid teemasid. Meie teadlaste töö tulemusena tunneme paremini eesti keele arengudünaamikat, teame, millised geenid panevad puud kiiremini kasvama, ning palju muud huvitavat,“ kirjeldas Ots. Ta lisas, et muu hulgas võimaldab kogumik tutvuda Eesti teadlastega, kes on põnevate projektide taga.

    Kogumiku eesmärk on anda ülevaade, kui eriilmelisi ja põnevaid teemasid uurivad Eesti teadlased, ning anda lugejale lühidalt ja arusaadavalt aimu, millised on uurimistööde eesmärgid ja tulemused. Projektid on kokku võetud plakatitel, mille on Eesti Teadusagentuuri abiga koostanud uuringud läbi viinud teadlased.

    Kogumikku saab lugeda Eesti Teadusagentuuri kodulehel https://etag.ee/teadusagentuur/publikatsioonid/teadusrikas-eesti/.

  • Loe Sirpi!

    Eesti raamatu aasta 2025: 500 aastat eestikeelset raamatut ja eesti kirjakeelt    

    Heiki Pärdi „Maa ja linna vahel“

    Nina Lykke „Ega me siin lõbu pärast ole“

    Emily St. John Mandeli „Klaasist hotell“

    Pärt Uusbergi heliplaadi „Kuma“ esitluskontsert

    kontsert „Tšellariton“

    Urve Küttneri näitus „Kristallisatsioonid“

    VAT-teatri „Ballaad loomulikkusest“

    Vanemuise „Leopoldstadt“

    Rakvere teatri „Hääl minu sees“

    Kaja Kann, „Too tants. Ambitsioon“

    mängufilm „Nähtamatu võitlus“

    mängufilm „Eelmised elud“

    In memoriam Brigitte von Engelhardt

    Esiküljel sisearhitektuuri aastapreemia laureaat Hanna Karits. Foto Piia Ruber

     

     

  • Heaolutunde looja

    GRETE TIIGISTE

    Sisearhitekt Hanna Karitsa portfooliot läbib märksõnana heaolu. Hanna karjäär on olnud mitmekülgne, kaheksa aasta eest jõudis ta loogilise sündmuste jadana oma büroo loomiseni. Oma ettevõte tähendab vastutust, kuid pakub ka vabadust. Kõik on valikute küsimus.

    Hanna Karits pälvis 8. detsembril sisearhitektuuri aastapreemia ning koos arhitekt Mari Hundiga projekteeritud Põro maja sai arhitektide liidu elamu preemia laureaadiks, ühtlasi nomineeriti see moodne talumaja kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemiale. Tänavusse aastasse mahub ka vinoteegi Bestwine Studio interööri kujundus ning Wiigi maja sisearhitektuur Haapsalus. Kuigi Hanna Karitsa töölaud on täitunud juba uute projektidega, passib tunnustuste valguses korraks tagasi vaadata.

    Miks otsustasid õppida sisearhitektuuri?

    Kõik sai alguse Pelgulinna gümnaasiumis, mis on tugeva kunstiharidusega kool. Mu vanemad teadsid, et mind peaks esimesse klassi panema kooli, kus saab tegeleda kunstiga. Käeline tegevus istus mulle varakult, kõik vihikute tagumised kaaned olid täis joonistatud. Tagantjärele on huvitav mõelda, et oma nooruspõlve emotsioonid ja valud n-ö paigutasin kunsti ära. Samal ajal olin suhteliselt püsimatu, mistõttu meeldis mulle palju sporti teha.

    Siis jõudsin äratundmisele, et mind huvitavad ruumid, arhitektuur ja ehitamine. Edasi tekkis mõte sisearhitektuurist. Eks oli ka kõrvalekaldeid, mis ikka sõpradega suheldes tulevad, aga õnneks olid mu vanemad sihikindlad ja aitasid ideed ritta seada. Pelgulinna gümnaasiumi töödest sain koostada põhjaliku portfoolio maalidest, joonistustest ja graafikast. Ainult joonestamisega ei tegelenud ma kooli ajal kuigi palju. Siiski otsustasin minna kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri eriala katsetele.

    Mis õpinguajast meelde on jäänud?

    Meil oli päris karm põli, nõudmised olid kõrged. Hindamisi kardeti, nendeks tuli ööd ja päevad vaeva näha ning oma töid viimase hetkeni lihvida. Muidugi ühendab see kursusekaaslasi, kui tundide viisi kogu aeg ühes asja sees ollakse. Me elasimegi koos koolis. Intensiivne lõpuspurt pole praeguseni kuskile kadunud, sisearhitekti töö on loominguline. Projekt saab valmis siis, kui tähtaeg kukub – teen lihtsalt nii kaua, kuni võimalus on. Sellist olukorda pole veel olnud, et töö varem valmis saab.

    Sisearhitekt Hanna Karits oma stuudios, mille loomisel mõtles ta Virginia Woolfi „Oma toale“. „See on tõesti minu isiklik ruum, kus saan vaikuses ja rahus loominguga tegeleda,“ ütleb ta.

    Siinsel sisearhitektuuri õppel on tugev põhi, mille taga seisab kindel koolkond. Haridus peab toetuma tugevatele traditsioonidele, kuid samal ajal arenema ja muutuma. Kui baas on tugev, siis saab lisada uut – maailm ju muutub kogu aeg.

    Oled isegi kunstiakadeemias sisearhitektuuri üliõpilasi juhendanud.

    Vedasime koos arhitekt Jan Skolimowskiga avaliku ruumi projekteerimise õppeainet, lahendada tuli rahvusraamatukogu. Üliõpilastel oli võimalus luua hoonele terviklik interjööri kontseptsioon. See oli väga meeldiv kogemus, mille käigus saime tunda, kui raske on õppejõudude ja õpetajate töö, eriti kui seda tehakse muu töö kõrvalt. Pidev tagasisidestamine ja peegeldamine tõmbab tühjaks. Tahtsime olla ühtaegu innustavad, aga teistpidi konkreetsed. Kriitilise meelega ei tohi lämmatada kellegi sisetunnet.

    Enne oma büroo asutamist 2015. aastal töötasid koos paljude sisearhitektidega. Üllatavalt oled tegutsenud koguni spordikaupluste valdkonnas.

    Minu õpinguaeg langes kokku 2000. aastate majandusbuumiga, mil oli palju tööd, mida ei jõutud ära teha. Enamik kaastudengeid käis kooli kõrvalt tööl ning minagi sattusin sellele rajale. Läksin sõbra soovitusel juhuslikult töövestlusele, millele järgnes kaks aastat tööd Nike esinduses, kus minu ülesanne oli esinduskaupluste disainimine. Rahvusvahelises ettevõttes oli hea võimalus karjääri teha, kuid siiski taipasin õigel hetkel, et hakkan oma teelt kõrvale kalduma ja keskendusin uuesti koolile. Kuna olin juba harjunud tööl käima, siis järgmiseks liitusin Meelis Pressi arhitektuuribürooga, kust sain suures büroos töötamise kogemuse.

    Pressi büroo projekteeris toona ju tohutult palju.

    Osalesin Swissôteli sisearhitektuuri loomises. See oli suur objekt, palju oli koosolekuid rahvusvaheliste partneritega. See etapp oli kliendiga suhtlemise poolest väga õpetlik. Pärast akadeemia lõpetamist läksin Arro Projekti, kus nägin, kuidas tegutsetakse ühes väikeses büroos. Töötasin koos Annes Arroga pikalt, projekteerisime igasuguseid huvitavaid objekte üle Eesti. Suhelda tuli paljudega, lahendada praktilisi probleeme objektidel ja kontoris.

    Kas sealt edasi oli loogiline jõuda oma bürooni?

    Tekkis soov ise katsetada, kuidas saaks sisearhitektuuri luua. Iseseisvumiseks hakkasin mõttes planeerima ja püüdsin oma võimetest aru saada. Kasvatasin enesekindlust kuni tulidki tellijad ning võimalus proovida. Alustasin sõprade kontoris väikese laua taga ning sealt edasi on ettevõte orgaaniliselt kasvanud. Mulle ei meeldi teha nelja sammu korraga ega võtta liiga suuri riske. Iga objektiga riskitakse niikuinii, sest kogu aeg tuleb katsetada ja lahendusi väänata. Töö arenes sujuvalt ning unistasin, et kui mul oleks oma büroo, siis võiks see asuda Pärnu maanteel Saarineni majas. Hakkasin tasapisi asja uurima, kuigi ei teadnud, kas saan neid ruume endale lubada. Elus juhtub ikka nii, et tuleb mõte lendu lasta ja asjad hakkavad liikuma. Paari kuu pärast avasingi Saarineni majas oma väikese stuudio.

    Kui üldiselt on arhitekti või sisearhitekti meistriteos tema kodu, siis sinu puhul on just Saarineni maja büroo sisearhitektuur identiteedi- ja loomingulise vabaduse kandja.

    Stuudio puhul mõtlen Virginia Woolfi „Oma toale“, see on tõesti minu isiklik ruum, kus saan vaikuses ja rahus loominguga tegeleda. Mulle meeldib väga kodus olla ja eelkõige soovin seal oma perega puhata ning neile pühenduda. Kui iga koostöö on kompromiss, siis kodu on samuti kompromiss, sest seda ruumi jagatakse kõige lähedasematega ja kõigil peab seal hea olema. Stuudio on sellega võrreldes kompromissitu ruum, samal ajal ka avalik, sain selle luua just nii, nagu minu seest tuli. Eks stuudio on ka pidevas muutumises, töö käigus tekib materjalikatsetusi ning loomingulist segadust.

    Põro maja Lõuna-Eestis Võrumaal on erilise hõnguga moodne maakodu ajalooliste hoonete ansamblis. Projekteerisite selle koos arhitekt Mari Hundiga, vahetasite pidevalt rolle, olete mõlemad selle hoone arhitekt ja sisearhitekt. Kas piir arhitekti ja sisearhitekti töö vahel hakkab hägustuma?

    Mingil määral on valdkonna hõlvamine inimeses kinni. Loomulikult võib tegelda ühe nišiga, aga parem on projekteerida laiemalt. Varasemast oli mul Matsi rannamaja loomisest kogemus, kuidas projekteerida terviklikult hoonet ja lahendada ka selle interjöör.

    Rõõmustan väga, et Mari Hunt otsustas Põro maja projekteerimisel kaasa lüüa. Püüdsime ühiselt jälgida tervikpilti, mistõttu otsustasime kohe alguses, et teeme mõlemad nii sisearhitektuuri kui projekteerime maja ja vahetame positsioone. Töö hakkas sujuma. Meiega liitus täiesti uskumatu Lõuna-Eesti ehitaja Ain Siska oma meeskonnaga. Temast ajendatuna hakkasid projekti tähtajad sõltuma ilmast ja loodustsüklitest. Tuli olla valmis ajaks, mil saab metsa teha ja puitu kuivatada. See oli väga värskendav kogemus, eks arvuti ja virtuaalsuse tõttu aina kaugeneme päriselust.

    Hoone on ehitatud kunagise keldri müürile. See oli paras ülesanne, kuid tulemuseks on hea õhkkonna ja sisemise loogikaga kaunis maja.

    Keldrimüürile ehitamise andis ette tellija. Kartsime, et me ei mahu ära, lisaks oli müüri taastamine ja soojustamine keeruline, pidime vältima külmasildade tekkimist. Ühtpidi oli ülesanne keeruline, aga teisalt kaitsesime ideed kiivalt, kuna saime aru, et see on perele oluline. Vanasse keldrisse moosi järele minek tekitab erilise tunde. Põro on paik, kus kohtuvad mitu põlvkonda.

    Disainis juhtub tihti, et probleem annab parima lahenduse. Olime sunnitud mõtlema avaramalt ning tänu sellele tekkisid vundamendi piirist eenduvad mahud, mille täitsime siseruumis erilahendusega mööbliga. Sealt edasi jõudsime loogiliselt suurte klaaspindadeni, mis kadreerivad väljavaate. Kui on sõidetud pea kolmsada kilomeetrit Tallinnast Võrumaale on vaja teistest eralduda, et köögis süüa teha, siis oleks sellest kahju. Hoone eenduvad osad loovad võimaluse olla majas sees, aga ka kogu hoov on justkui peopesal.

    Loomingu juures on huvitav see hetk, mil tellija laseb protsessi vabaks ja sisearhitekt ning arhitekt saavad oma kogemuste põhjalt viimistleda lahenduse täiuslikuks tervikuks. Tekib loogiline jada ning otsad saavad kokku. Põro projektiga meil vedas – kõik osalised olid ärksad.

    Milline on sinu suhe tellijatega? Kas usud, et sisearhitekt pole pelgalt looja või projekteerija, et tema ülesanne on laiem?

    Mind väga huvitavad inimesed. Ilma tellija lähteülesandeta seda tööd teha ei saaks, seega pean olema võimeline kuulama niimoodi, et mõistaksin, mis on oluline. Eks see on keeruline, sest alati on kõrvalisi tegureid, mis võivad suunda muuta. Selge suhtlus on vajalik ja mõnikord tuleb olla ka konkreetne. Samal ajal üritan ennast mitte väga tõsiselt võtta ning aeg-ajalt ka hea huumori saatel loomingulisi ideid tutvustada. On meeldiv tabada ruumiloome abil kellegi olemust ja maailmatunnetust.

    Ruumi loomise protsess on pikk. Püüan teadlikult valida koostööks inimesi, kellega meil oleks omavahel meeldiv ja tekiks teineteisemõistmine. Soovin inimesele pakkuda paika, kus tal on hea olla. Ruumiga on võimalik tekitada turvatunnet ja mõnus keskkond, mis toetab keerulistel aegadel. Sisearhitekt saab teatud tundeid ja kogemusi ruumi abil võimendada, luua koha rahunemiseks, puhkamiseks või, vastupidi, aktiivseks tegevuseks.

    Olen tänulik, et minuga on jäänud püsitellijad – see on tagasiside tehtud tööle. Teisalt otsin pidevalt võimalust teha midagi, mida pole varem teinud. See võib olla kas või uus piirkond. Asukohtade kaudu hakkavad hargnema inimeste lood, millest ma inspiratsiooni saan. Sealt edasi tekib soov panna meeskond hästi tööle ning jõuda parima tulemuseni.

    Millised on need hoonetüübid või paigad, millega soovid järgmiseks töötada?

    Viimane unistus oli teha hotell, mida nüüd büroos teemegi. Tegu võib olla ka mõne ajastu hoonega, millega ma pole varem kokku puutunud. See pakub võimalust süveneda ajajärkudesse ja teemadesse ning ammutada uusi teadmisi.

    Ajaloolised hooned pole sulle võõrad, Wiigi maja Haapsalus pälvis tänavu sisearhitektide liidu tunnustuse.

    Selle hoone puhul tuli olemasolevaid kihistusi moodsate võtetega toetada. Wiigi majas tõime nüüdisaegse disainikihi abil esile väärika ajaloolise mööbli- ja kunstikogu. Ma ei arva, et millessegi tuleks kinni jääda ja olnut taasluua, aga igasuguse lammutamise suhtes olen kahtlev. Tuleb näha pikka perspektiivi ning pigem laduda olemasolevale uusi kihte peale. Ma üritan alati projekteerida tulevikku, mitte tänast silmas pidades. Me ei saa siin ja praegu otsustada, et tulevased põlved mingit hoonet või loodusobjekti ei vaja.

    Hanna Karitsa ja arhitekt Mari Hundi kavandatud Põro maja Võrumaal pälvis tänavu arhitektide liidu aasta eramu preemia.

    Sellised mõtted ja küsimused tekivad, kui loen Tallinna linnavalitsuse plaanidest linnahalliga. Käisin seal viimati „Kaduviku“ näitusel, mis oli tohutult populaarne just noorte hulgas, kes ei näe ehk igal pool kasumit ja kahjumit, nad tunnevad ära, et see arhitektuur on midagi erilist. Nad tulevad linnahalli aega veetma ja pilte tegema. Kuidas siis saame olla meie need, kes otsustavad ideede puuduse tõttu midagi nii märgilist ja ajatut maha lammutada – igaveseks?

    Teisalt, interjöörid muutuvad tihti, inimeste vajadused teisenevad.

    See on arusaadav ja loogiline, isegi pean arvestama sellega, et minu loodud ruum elab edasi. Sisearhitekti töö ei lõpe kunagi, eriti kui vaatame renoveerimise tähtsuse kasvu tulevikus. Sellest tekib küsimus, millised ruumid on üldse kvaliteetsed ning mida on võimalik ümber mõtestada ja ehitada. Vanem tööstusarhitektuur on hea näide: neis hoonetes asus kõigepealt tootmine, siis, üle saja aastat hiljem, rajati sinna kontorid, korterid ja kohvikud, aga need hooned on võimalik taas tööstuse tarbeks kohandada. Nii mõeldes saame vihjeid selle kohta, mis on kvaliteetne arhitektuur.

    Kui palju tuli vaeva näha, et luua vinoteek Fahle kvartali tehase­ruumidesse?

    Ühele avatud pinnale sooviti luua kauplus, kontor, konverentsiruum, professionaalne köök ja ruumid õhtuseks ajaveetmiseks. Tehnilisi nüansse oli palju ja ülesandeks osutus võimalikult funktsionaalse, aga vahetu ja kerge ruumi loomine. See oli keeruline töö, aga lõpuks nägime, et nendesse ruumidesse ongi võimalik kokku pakkida mitu otstarvet ning uuel kihistusel on eeldus kaua säilida.

    Kas meie sisearhitektuur on heas seisus?

    Jah, kindlasti. Meil on tugev koolkond ja taustsüsteem. Kui mujal töötab sisearhitekt tihti arhitektuuribüroos, siis siin ollakse pigem eraldi ning töötatakse arhitektide ja teiste projekti osalistega tihedalt koos. Siin on hea töötada ja loominguliseks eneseteostuseks on palju võimalusi.

    Mulle on jäänud mulje, et sulle on tähtis heaolu loomine. Kuidas seda tunnet ruumis saavutada?

    Otsin alati mingit tunnet ja see ei ole piiritletud konkreetse ruumiga, vaid kogu piirkonna, hoone ajalooga. Sellest omakorda joonistuvad välja materjalid, valgus ja liikumine – terve rida inspiratsiooniallikaid, mis toetavad uue maailma loomist. Eestis tuleb arvesse võtta ka valgust ning vahelduvaid aastaaegu. Talvel ja suvel kasutame ruume hoopis erineva tunnetuse ja otstarbega. Nii mõeldes projekteerisime Põro maja.

    Igasse projekti püüan lisada ka annuse salapära ja üllatusmomendi. Disain peab lisaks funktsionaalsusele olema põnev, lõbus ning fantaasiat kõditav.

    Millises ruumis on sul endal hea olla?

    See on hea küsimus, millele on kaks vastust. Ühtpidi tahan pidevalt midagi uut kogeda, reisida, erinevaid paiku näha ja nende võimalusi katsetada. Samal ajal tõmbab mind vanavanemate juurde, kus saab nautida aeglast elu. Need on kohad, mis mingist hetkest enam ei muutu ja see ongi mõnus. Need lapsepõlve lõhnad ja ruumid toovad alati tagasi.

    Ehk siis ruumis peavad olema otsingud ja mälestused läbisegi.

    Just, see peab olema turvaline paik, aga pakkuma võimalust midagi uut avastada. Ja siis pidevalt kaalun nende vahel ning täidan justkui kahte anumat.

  • F-16 annab tiivad

    KAAREL TARAND

    Mõhhailo istus kaevikus ja aeg oli igav oota, nägi tiblat tulemas seal mööda Dnipro randa … Aastatagusega võrreldes lendab mürske üle tema pea kümme korda vähem ja ta on ammu välja arvutanud, et kui „maailma teine armee“ jätkab senisel viisil edasiliikumist viis sentimeetrit ja tuhat langenut päevas, siis jõuab ta enne pensionile minna, kui mõni veel sündimata Ivan vangilaagri kaudu tema laskepesani jõuab. Täna on tal siiski tähtis päev ja mürsuvilina asemel peab hoopis raadiot kuulama. Sealt tuleb läbi müra reportaaž tema edasist elu määravast ajaloolisest maadlusmatšist. Kaugel Brüsselis koguneb hulk peenelt rõivastatud inimesi ja püüab üheskoos ühe ülekaalulise ungarlase pikali panna. Kui see õnnestub, saab Mõhhailo suvel koju, kui mitte, on see Ukraina lõpp.

    Millegipärast ei oska vaba maailma otsustajad ja nende tegevust kajastav vaba meedia elada muul viisil kui kõrgendatud erutusseisundis ja argitööd paksu värviga iga päev elu ja surma küsimuseks maalides. Ja siis minnakse ööseks mugavasse hotelli minibaari manu, et hommikul sama jandiga otsast peale hakata. Otsusel, kas Euroopa Liit alustab Ukrainaga liitumiskõnelusi kohe või hiljem, on ainult sümboolne tähendus, mis ei muuda karvavõrragi olukorda rindel, ei too sinna laskemoona juurde ega võta ära. Vaenlasega silmitsi seisja mõtleb ainult režiimil „tapan või suren“ ja tema adrenaliinitaset ei mõjuta ükski liitumiskutse tippkohtumiselt. Sõja rahastamise otsustel on hoopis suurem mõju, aga see ei ole Ungari raha ning raskusi selle Ukrainasse saatmisega pole ka siis, kui kõik Budapesti pangad on kinni.

    Otsused, mis kindlustavad ses sõjas Ukraina võidu, on langetatud varem ja mujal. Kõigepealt Washingtonis ja siis Moskvas, kusjuures mõlemad teenivad sama eesmärki, nii et kahtlusta või kokkumängu. Nii see muidugi ei ole: tulevane kaotaja lihtsalt ei saa veel ise aru, kuhu ta tee viib. Ei ole isikuomadust, mida kogu maailma putinoloogid ei oleks Moskva kremli peremehele omistanud, kuid kõik taandub ühele. Lapsepõlves vanemliku armastuseta jäänud traumeeritud hing ihkab armastust üle kõige ja selle pälvimiseks ei ole ükski vahend välistatud.

    Nagu uimastisõltlane vajab aja ja tarbimise edenedes aina kangemat kraami, nii ka rahva armastusest toituv võimur. Armastus ja truudus nõuavad pidevat ülekinnitamist. Sõjamehed peavad armastuse altarile regulaarselt trofeesid tassima, iga järgmine eelmisest suurem. On kujuteldamatu, millistes ootuspiinades Venemaa diktaator igal hommikul ärkab varsti juba kaks aastat. Kas täna tuleb see, mis pidi esmalt tulema 2. märtsil 2022, siis aprillis, siis sügiseks ja nii edasi? Mida tahes teenrid ka ette ei kannaks, kuni kandikul ei ole Kõjivit, ei saa isegi armee armastuses kindel olla.

    Kes kevadel kuldlindu püüdma läheb, on sügiseks surnud.

    Samamoodi ei paku piisavat hingerahu sotsioloogide töö. Väikese valimi pealt võib ju toetuseks tulla stabiilselt 70 ja 80 protsenti, aga mis siis, kui seal on viga sees? Küsitlejale võib valetada, aga valimissedelil mitte. Pisteline kontroll ei asenda üldkontrolli, mistõttu tuligi välja kuulutada presidendi valimised, mis sest, et tulemus on ette teada ja keskvalimiskomisjon saab õige toetusprotsendi kokku ka hääletussedeleid välja jagamata. Aga võib ka öelda, et on teada, kes iseenda seatud lõksu langeb.

    Erinevalt Ukraina presidendist ei ole Putin suutnud kunagi öelda, et tema riik on sõjas ning seetõttu kehtivad ka sõjaseadused, mistõttu kõiki normaalse rahuaja põhiseaduslikke protseduure, näiteks valimisi, läbi viia ei saa. Ühtki ratsionaalset põhjust, miks peaks Venemaal diktatuuri tingimustes demokraatiat etendama, ei ole. Puudub kasusaaja. Võim ei vahetu. Valimiskomisjonid saavutavad just selle tulemuse, mille nad pealiku huultelt soovina on välja lugenud, ja see on kindlasti parem kui sotsioloogide pakutav.

    Valimiste lavastamine tähendab aga tohutut ressursikulu, kusjuures kalleim on aeg. Kui kuni valimisteni ei ole sõda, ei saa korraldada mobilisatsiooni. Mobilisatsioonita ei ole väljaõpet ning rindel kulunule ja kaotatule asendust. Inimelu ei pruugi diktaatori silmis midagi maksta, aga kuidas tuld toita, kui puid juurde ei too?

    Lääneriikide juhid on haige mõnitamisest siiani hoidunud ega ole Putinit ülevoolavalt kiitnud ja tänanud targa otsuse eest viia läbi valimised ning hankida endale uus mandaat riigi juhtimiseks. See olnuks küll vaimukas, aga keskmiselt naljavaene elektoraat ei pruugiks igal maal seda mürgist huumorit mõista.

    Sõja lõpptulemust määrav otsus langetati augustis, kui USA andis loa varustada Ukraina armee hävituslennukitega F-16. Aega läks, aga asja sai. NATO vankumatu doktriini järgi võidab alati see, kelle kontrolli all on õhuruum. Ukraina sõjasündmused on seda vaid kinnitanud. Nagu avalikest allikatest lugeda võib, leidus lääneilma strateegide hulgas ka neid, kes oletasid, et Venemaa kasutab oma õhuväge samamoodi nagu NATO. Aga tuli välja, et venelased käsitlevad lennukeid vaid kahurväe pikendusena – kallis ja kasutu. Ukraina vägi on praeguseni olnud enam-vähem lennuvõimetu, kuid suutnud sellest hoolimata likvideerida hulgaliselt Venemaa õhujõudu. Oma tabeli järgi on Ukraina alla lasknud üle 300 Venemaa lennuki ning sama palju koptereid. Isegi kui arvudes on poole võrra liialdatud, tähendab see ikkagi, et kuuendik Venemaa lennuvõimest on maha võetud. Otse hävitatule on õiglane lisada ka kümned Venemaa lennukid, mis lennutundide lõpuni kulumise tõttu enam õhku tõusta ei saa.

    Viimases on ka vihje, milliseks kujuneb taktika kevadel, kui Ukraina piloodid lääne lennukitel sõtta sekkuvad. F-16 ei ole teatavasti moodsaim sõiduk ja tingimusteta võitja, kui Venemaa parimate lennukitega (neid on vähe) õhus üks ühele võitlema peaks. Selleks puudub ka vajadus. Kogu Venemaa lennuväe saab maha võtta umbes samal moel, nagu laevastikuta Ukraina võitis merelahingu Venemaa Musta mere laevastikuga. Seda küll täies koosseisus ei uputatud, kuid see sunniti taganema mere kaugeimale kaldale.

    Ameeriklased oskasid vastase lennuväge kurnata juba külma sõja päevil. Piisas saata üks väle luurelennuk riigipiiri lähedale provotseerima ja NSV Liit kamandas lendu terveid eskadrille. Ja nii need korvamatud lennutunnid muudkui kulusid. Hakkavad kuluma Ukrainaski. Ja Venemaal ei ole valikut. Kui lendavale ukrainlasele kedagi vastu ei saada, laseb too karistamatult Venemaa tagalas maapealseid sihtmärke või külvab surma rindejoonel. Praegu saavad Venemaa lennukid rinde lähedal end ilmutada ette teadmata kohtades ning seetõttu jääb õhutõrjele väga vähe reageerimisaega. Kui Ukraina saab lendama, on pilootide ülesanne meelitada neid jälitav vaenlane juba hästi sisse lastud kohtadesse, kus neid siis maa pealt nopitakse nagu pohli. Ainus variant Venemaa lennukite füüsiliseks säilitamiseks on need viimaste lennutundide ja kütusetilkade jõul kuskile Uuralite taha sõidutada. Ühel või teisel moel saab Ukraina taevas puhtaks ning tekib võimalus ka Vene maaväest ülesõitmiseks.

    Niisiis mängib aeg ikka Ukraina, mitte Venemaa kasuks ning meedias pahatihti reeturlikeks tembeldatud soovitused Ukrainale võtta talveks sisse rahulik kaitsepositsioon ning mitte meeleheitlike rünnakutega iga päev doonoritele tõestada oma abikõlbulikkust ei ole nõrkuse, vaid tarkuse tunnismärgid. Küll kevad annab tiivad ja toob ka võidu ning see teadmine võiks pakkuda meelerahu nii siin- kui sealpool jõule.

     

  • ,

    Õpetajad ja streik

    HELIN PUKSAND

    Hiljuti avalikustati PISA 2022. aasta uuringu tulemused. Iga kolme aasta tagant toimuva rahvusvahelise uuringu käigus hinnatakse 15aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi funktsionaalses lugemises ning matemaatilises ja loodus­teaduslikus kirjaoskuses. Kuigi tulemused on 2019. aastaga võrreldes kehvemad, on Eesti endiselt maailma parima haridusega riikide seas. Haridus ei saa hea olla ilma heade õpetajateta ehk tipptulemuste taga on meie õpetajas­kond.

    Õpetajatest on sel sügisel palju räägitud, aga enamasti mitte positiivses mõttes. Õpetajad on tõstnud pea ja nõuavad oma töö väärtustamist. Ilmselt tänu hoiatusstreigile leidis haridus- ja teadusministeerium õpetajate palga tõstmiseks riigieelarvesse kaheksa miljonit lisaeurot, kuid õpetajate streik on endiselt õhus.

    Miks hirmutavad õpetajad streigiga, kui valitsus lubab lisaraha? Õpetajate palk on olnud aastaid alla riigi keskmise. Enne riigikogu valimisi võis paljude erakondade lubaduste seas märgata soovi õpetajaametit väärtustada, näiteks Reformierakond lubas, et õpetajate palk hakkab olema 120% riigi keskmisest, sotsiaaldemokraadid lubasid isegi 130%. Pool aastat pärast valimisi selgus aga, et õpetajate alampalk tõuseb vaid 29 euro võrra, keskmise palgani jõudmisest pole enam juttugi, rääkimata keskmisest suuremast.

    Alampalka saab õpetaja, kes töötab koolis esimest aastat või kellel ei ole erialast haridust. Siin ilmnebki teine ebakoht: praeguse palgasüsteemi juures saavad ühesugust palka nii ilma vajaliku hariduse või kogemuseta õpetaja kui ka kogenud meisterõpetaja. Haridusministeerium kaotas kümmekond aastat tagasi ära õpetajate atesteerimissüsteemi. Kui enne seda võis kogenud ja tubli õpetaja taotleda kas vanemõpetaja või õpetaja-metoodiku ametijärku, millega kaasnes suurem palk, siis atesteerimissüsteemi asendamine kutse­standardiga võimaldas küll õpetajatel kõrgemat kutset taotleda, kuid palgaga see seotud ei ole. Muidugi võib öelda, et kogemustega õpetajaid väärtustatakse teisiti. Tõesti, kord aastas valitakse aasta õpetaja, kes on näidanud end tugeva õpetajana ja ennast tõestanud. Selle tiitliga käib kaasas ka suhteliselt korralik rahaline preemia. Ent tublisid õpetajaid on palju, aasta õpetaja tiitli saavad vaid üksikud.

    Palk ei ole siiski õpetajate ainus mure: õpetajad on hädas ka liiga suure töökoormusega. Kui ametlikult on õpetajatel lühendatud tööaeg, s.t nad peavad töötama 35 tundi nädalas, siis tegelikkus on sageli teistsugune. Inimesed, kes ise koolis ei tööta, ei kujuta enamasti ettegi, kui palju võtab aega ühe tunni ettevalmistamine ja õpilaste tööde kontrollimine. Kui algaja pedagoog on läbinud õpetajakoolituse, siis on tal vähemalt tagataskus metoodiliste võtete pagas, mis lihtsustab tundide ettevalmistamist. Kui aga õpetajaharidust ei ole, siis tuleb kõik ise avastada ning paraku toob see õpetajale vaid tööd juurde.

    Kesine palk ja liiga suur töökoormus ei mõju magistrikraadi ja õpetajakutsega spetsialistidele kutsuvalt ega motiveeri tudengeid erialavalikul. Seetõttu on ilma vajaliku hariduseta õpetajate osakaal meie koolides üha suurem. Kui vahel võib kuulda arvamust, et õpetajal pole eriharidust vajagi, õpetada saab niisamagi, siis viimase PISA uuringu tulemused näitavad, et just kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puudumine takistab õppimist kõige rohkem.

    Õpetajaameti populaarsusele ei aita kaasa ka meedia. Üsna sageli võib näha, et meedia kajastab meelsasti õpetajate läbipõlemist, mis jätab paraku mulje, et õpetajaamet on nii raske, et suurem osa neist ongi väsinud ega soovi oma tööd teha. Elutervetest ja oma tööd rõõmuga tegevatest õpetajatest enamasti ei räägita. Vaevatud õpetaja diskursuse muutmiseks on haridus- ja noorteamet ehk Harno loonud programmi „Õpetaja – hariduse kõneisik“, mille läbinud õpetajad peaksid tõstma õpetajaameti mainet ühismeedias ja ajakirjanduses. Kuigi selle programmi on läbinud juba kuus lendu särasilmseid õpetajaid, on vaevatud õpetaja kuvand visa kaduma.

    Sel nädalal tuli uudis, et õpetajad alustavad streiki 22. jaanuaril. Seega on valitsusel ja haridusministeeriumil viimane võimalus midagi muuta, et õpetajad saaksid rahulikult õpetamist jätkata.

     

     

  • Tõde, õiglus ja ausameelsus

    TRIINU SOIKMETS

    Olukorras, kus kummalised käärid lõikavad lõhe mittemüüdava (tõelise?) ja müüdava kunsti vahele ning osa taotlejaid kirjutab oma projekti õhku sisse lähtudes põhimõttest „palju küsid – vähe saad, vähe küsid – ei saa midagi“, pole vist ime, kui kultuurkapitali taotlusvoorudest kujuneb omaette farsižanr. Tuleb tervitada kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali komisjoni soovitust teha taotlejatel SWOT-analüüs, aga seda eeldusel, et komisjon selle ka ise enda kohta ära teeb – igasuguse otsuseid tegeva ametniku üks tüüpilisi patte on teatavasti topeltmoraal.

    Kõigilt vastavalt tema võimetele, kõigile vastavalt tema vajadustele, kõlab marksistlik juhtnöör, mille järgi ei peaks neile, kel juba olemas, midagi juurde andma. Selline formaalloogiline järeldus näikse vahel valitsevat muu hulgas suhtumises erakapitalil rajatud galeriidesse. Enam aga ei saa rääkida eragaleriidest kui pildipoodidest, sest neist mitmed esindavad professionaalseid autoreid mitte ainult oma näitusepinnal, vaid kaugemalgi ning loovad kunstnikele võimalusi erialaseks arenemiseks ja äraelamiseks. Reeglit kinnitavad erandid sihtkapitali komisjoni sellekohastes otsustes ei peegelda mitte niivõrd komisjoni üksmeelt, kuivõrd vastandlikke eelistusi, aga ilmselt ka õigustatud vajadust vaadata pealinnast kaugemale.

    Ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et tihti on galeriidel taiplikkust panna taotlust koostama copywriter, kes maalib mõnest näituseprojektist pisut parema ja/või galerii majanduslikust olukorrast kraadikese kehvema pildi, kui see tegelikult on. Kuid kas see välistab, et ka munitsipaalinstitutsioonides on põhipalgal osavad sulesepad või et mõni üksiküritaja on selline? Nii suurushullustus kui ohvrimentaliteet kasvavad külge lastetoas, mitte ametikohal, ning nende rakendamise eest vääriks nii mõnigi mitte kujutava kunsti toetust, vaid näitekunsti peapreemiat! Komisjoniukse taha kraapima minna ja audientsi paluda on juba omaette ooper – kas konjakipudel sai ikka kaasa? Lipitseja alandab mitte ainult iseennast, vaid ka oma eriala kolleege.

    Olles olnud tegev kultuurivaldkonnas nii riigi, era- kui omaalgatuslikul tasandil ja ka vabakutselisena, nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt, olen õppinud seda valdkonda tundma mitme nurga alt ning ma diskrediteeriksin iseennast, kui peaksin a priori ühte teisest parketikõlblikumaks. Kehastudes kärbseks seinal eelistan küll jääda sekkumatuks ja sõltumatuks dokumenteerijaks, kuid – fotograafia leksikat laenates – dokumentaalne vorm ongi ainuke, mis peegeldab mitte ainult tegelikkust, vaid ka vaatajat/lugejat. Hiljuti avaldas hea tuttav hea retsepti „kõigiga riidu minemiseks“: selleks tuleb asuda ametisse mõnes lehetoimetuses või komisjonis. Mõlemal juhul jääd süüdi selles, kui kellegi vajadused jäävad rahuldamata sõltumata sellest, kas tal – parafraseerides Marxi – üldse võimeid on.

    Neil päevil paneb kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali komisjon paika, kes viimase taotlusvooru põhjal ilma jääb ja kes juurde saab. Saab näha, kas tulemused järgivad varasemaid mustreid või pühivad uued luuad teistmoodi. Igal juhul soovitan kõigile asjaosalistele lugeda Karl Marxi asemel hoopis John Rawlsi dialektilist esseed „Õiglus kui ausameelsus“, kus muu hulgas on selgelt kirjas: „Hinnata tuleb praktikate süsteemi tervikuna, ning seda üldisest vaatepunktist: kuni ei olda valmis seda kritiseerima mingil konkreetsel ametikohal oleva tüüpilise isiku seisukohalt, pole selle üle midagi kaevata.“

     

     

Sirp