Enam kui 170 aastat tagasi kuulutasid Marx ja Engels „Kommunistliku partei manifestis“, et kapitalismi enesehävitamine ja proletariaadi võidukäik on vältimatud. Kapitalism kätkeb eos vasturääkivusi, mis viivad kapitalismi ja kodanluse hukuni. Marx ja Engels arvasid, et kodanlaste klassi olemasolu ja võimu tagab rikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali akumulatsioon, mille eelduseks on palgatöö. Palgatöö püsib tööliste omavahelise konkurentsi najal. Tööstuse areng viib tööliste üksteisest lahutamise asemel aga hoopiski nende revolutsioonilise ühtsustunde tekkeni. Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus. Kapitalism toodab oma hauakaevajaid.
Vastuolu laiutab ka kapitalistliku konkurentsi ja monopoliseerumise vahel. Kapitalistidel on loomupärane soov hoolitseda innovatsiooni eest. Kapitalistliku innovatsiooni eesmärk on eeskätt tootmiskulude vähendamine selleks, et saavutada konkurentsieelis. Innovatsioon võib seisneda arendustegevuses, tootmisvahendite uuendamises või tööjõu väljakoolitamises, et saavutada lõppkokkuvõttes väikseima võimaliku tööjõu hulgaga suurim võimalik tootmisväljund, või hoopis milleski muus.
Suurem kapitali hulk võimaldab ettevõtetel tootmisprotsesse arendada ning varem või hiljem purustavad suuremad ettevõtted oma väiksemad konkurendid. Mingil hetkel jõuame punkti, kus kapitalistlik innovatsioon on barjääri turule sisenemiseks sedavõrd kõrgeks tõstnud, et turg hakkab vältimatult monopoliseeruma. Kui tohutult suur eelnevalt olemasolev kapital muutub „vabale“ turule sisenemise eeltingimuseks, siis peame tõdema, et konkurents muutub turuloogika tingimustes mingil ajahetkel olematuks.
Seega on innovatsioon kapitalismi tingimustes teatud mõttes piiratud ning võib väga tõenäoliselt mingil hetkel stagnatsiooniks pöörduda. Kapitalism toodab kapitali üksnes tööjõudu ekspluateerides ja tehes investeeringuid tootmisprotsessidesse, ent palgatöö olemasolu aluseks on konkurents töötajate vahel, mida omakorda ohustavad innovatsiooniprotsessid. Kapitalismi nurgakivid murendavad pidevalt üksteist.
Filosoof Shoshana Zuboffi hinnangul elame jälgimiskapitalismi ajastul, mis kasutab inimkogemust omavoliliselt tasuta toorainena.
Ent siiski – ehkki tundub, et kõik Marxi esiletoodu kehtib ka XXI sajandil –, ei ole kapitalism siiani kokku varisenud. Võiks isegi väita, et kapitalism on praegu tugevam kui eales varem. Kuidas see on võimalik? Lihtsa vastusena öeldakse mõnikord, et aeg pole lihtsalt veel sealmaal. Kapitalistlik süsteem ei ole veel oma murdumispunkti jõudnud. See on küll osaliselt tõsi, ent ehkki Marx ei andnud kindlat tähtaega kapitalismi hävinguks, on kaheldav, kas ta arvas, et kapitalismi enesehävitamisprotsess vältab aastasadu.
Marx ei eksinud, et kapitalismil on tugev kalduvus monopole ja oligopole tekitada. Alles hiljuti saime lugeda, kuidas ülemaailmses toidutööstuses omavad pelgalt kümme megakorporatsiooni kontrolli suure osa toidupoodides müüdavate kaupade üle.1 Sama näeme pea iga turusektori puhul. Marx alahindas aga kapitalismi võimet pidevalt ja järele jätmata uusi eluvaldkondi kapitaliseerida.
Hea lähtekoht analüüsimaks, kus Marx siiski eksis, on Mark Fisheri kirjeldus kapitalismist kui „lõpmatult plastilisest entiteedist, mis on võimeline kõike, millega kokku puutub, omaks võtma ja endasse imendama“. Fisher seletab, kuidas on võimalik, et kapitalism on justkui pidevalt kriisis, oma lõpust vaid mõne viimase hingetõmbe kaugusel, ent on siiski võimeline end pidevalt taastootma.
Kapitalism on viimase 200 aasta jooksul tõestanud oma harukordset võimet nihkuda, kohaneda ja laieneda. Pidevalt leitakse uusi aspekte ja dimensioone, et muuta iga sekund meie igapäevasest eksistentsist rahateenimisväljaks. Alati, kui järjekordne turusektor muutub liialt mono- või oligopoolseks, liigutakse teenimissooviga uude sektorisse, kus monopolid pole veel välja kujuneda jõudnud, või loob kapitalistlik süsteem täiesti uue sektori, millest kapitali ekstraheerida. Niisiis, kui innovatsioon on oht kapitalismile, siis evolutsioon on lahendus.
Kapitalism on kui parasiit, mis selle asemel, et peremeest ja ennast hävitada, on võimeline peremeesorganismi manipuleerima sedasi, et too aitab tal nakkust levitada enne, kui peremeesorganism hukkub. Nii saab kapitalism oma kestmist uutes organismides kindlustada ka pärast algse peremehe surma. Kui aga kapitalism on kusagil oma piirideni jõudnud, limiidi saavutanud, mingi majandussektori või eluvaldkonna lõplikult monopoliseerinud, leiab ta ohvriks uue sektori, eluvaldkonna või organismi.
Hea näide on meie isikuandmete kaubastamine. Shoshana Zuboffi hinnangul elame jälgimiskapitalismi ajastul, mis kasutab inimkogemust omavoliliselt tasuta toorainena.2 Kapitalismil on õnnestunud rahaks muuta meie käitumine, täpsemalt andmed meie käitumise kohta. Ilmselt ei leidu kedagi, kellele tuleks uudisena, et teiste seas näiteks sotsiaalmeedia korporatsioonid meie kohta massiliselt andmeid koguvad. Probleem on aga sügavam, kui see esmapilgul näib. Kõik, mida me ütleme, kuuleme, loeme, teeme, mõtleme – kõik, mida üks inimolend üldse teha suudab, on kaubastatav ja tõenäoliselt juba kaubastatud.
Kui Marxi ajal algas inimese ja tema aja kaubastamine hetkel, kui ta hommikul vabrikusse sisenes, ja lõppes, kui ta sealt hilja õhtul lahkus, siis nüüd on olukord teine. Iga viimnegi sekund meie eksistentsist on muutunud kapitalistliku tootmise väljaks. Viimaseks sammuks oli ilmselt hetk, mil me hakkasime kasutusele võtma unemonitore. Nii on võimalik kaubastada andmeid, mis on saadud meie unest. Me ei pea isegi teadvusel olema, et osaleda kapitali tootmises. Isegi teadvuseta inimest saab ekspluateerida.
Ja need ettevõtted ei ekspluateeri meie tööjõudu isegi palgatöö näol – nad on suutnud leida viisi meie pealt kasumit teenida meile sentigi selle eest maksmata. Vastupidi: tihti maksame veel „teenuste“ eest, mida korporatsioonid lõppude lõpuks lihtsalt meie pealt teenimiseks ära kasutavad. XXI sajandi inimese elu saab kokku võtta järgnevalt: lähed suureks osaks päevast teadlikult tööle, et osaleda seal kapitali tootmise protsessides tihtipeale just nendes majandussektorites, mis on juba monopoliseerunud, pelgalt selleks, et pärast tööd koju minna ja oma „vabal“ ajal neidsamu suurkorporatsioone edasi teenida. Inimeksistents on tervikuna muutunud kapitalistliku tootmise territooriumiks.
Raamatus „Kapitalistlik realism: kas alternatiivi pole?“ esitab Mark Fisher kuulsa väite: „Meil on kergem kujutleda maailma lõppu kui kapitalismi lõppu.“ Ma läheksin Fisherist veel sammu kaugemale: tegelikkuses ongi kapitalismi lõpu puhul tegu maailma lõpuga. Võttes arvesse meie planeedi ökoloogilist seisu, mis ei ole muud kui peegelpilt kapitalismi parasiitlikust vajadusest lõputu kasvu järele lõplikus ökoloogilises süsteemis, ning võttes arvesse ka meie maailma poliitilist reaalsust, milles süsteemsed muutused kliimakriisi lahendamiseks on muutunud sisuliselt mõeldamatuks, näib, et kapitalism on tõepoolest oma parasiitliku elutsükli piirile ohtlikult lähedale jõudnud. Ühtlasi peegeldab see kapitalismi erilist võimet parasiteerida ka meie mõtlemis- ja kujutlusvõimel.
Nagu öeldud, ükski parasiitlik süsteem ei kesta igavesti. Kapitalism on end tõestanud ülivõimeka parasiidina, mis on suuteline pea igas olukorras kohanema ja peremeesorganismidel parasiteerima ja neid ka fundamentaalsel viisil kontrollima ja juhtima. Kapitalism pole ammu enam süsteem, mis on meie loodud ja seega meie kontrollida. Palju enam, kui meie kontrollime kapitalistliku süsteemi kulgu, kontrollib kapitalism meie elude kulgu. Ent loomulikult ei taga ka selline arenemisviis lõpmatut kestmist. Ka seesugune parasiit, kelle võime eri peremeeste vahel liikuda annab talle oluliselt pikema eluea, saab oma eluviisi jätkata üksnes senikaua, kui loodus pakub talle uusi peremeesorganisme, keda nakatada.
Ent ikkagi jääb üks pea ületamatu piir kapitalistlikule parasiitlikule laienemisele: sellel planeedil, mis võõrustab nii inimkonda kui ka kõiki meie institutsioone ja süsteeme, on ökoloogilised piirid. Alles nende piiride ületamisel jõuab kapitalism tõeliselt vältimatu enesehävinguni, hävitades sellega koos ka tuhanded ökosüsteemid. Ja sedasi langeb koos kapitalismi ja meie planeedi ökosüsteemidega viimaks ka inimkond sellisena, nagu me teda tunneme.
1 Kate Taylor, These 10 companies control everything you buy. – Independent 4. IV 2017.
2 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. PublicAffairs 2019.
Eelmisel nädalavahetusel toimus Paides üheteistkümnes arvamusfestival. Seal kõlanud mõtted, kinnipüütud faktid, sõlmitud tutvused, tugevdatud kogukonnad ja jagatud kogemused aitavad samm sammu haaval positiivsetele ühiskondlikele muudatustele kaasa, usub festivali kauaaegne vabatahtlik ja esimest aastat programmijuhi ametis olnud Sigrid Solnik.
Kuidas on arvamusfestival aja jooksul muutunud?
Arvamusfestivali meeskond teeb tööd selle nimel, et areneks Eesti arutelukultuur. Arvamusfestivali mõte on algusest peale olnud kokku tuua erinevad inimesed ning luua ruum ja õhkkond, kus saab omavahel igasugustel teemadel arutada, mõtteid vahetada, ja seeläbi avardada oma arusaama iseendast, üksteisest ja maailmast. Need sihid ei ole 11 aastaga muutunud. Küll aga on ajas näha liikumist kaasavamate arutelude poole. Klassikaline vestlusring on vaieldamatult festivali kõige populaarsem formaat ja õigesti valitud osalejatega ning professionaalselt juhitud vestlus on kindlasti nauditav kuulamine. Festivalil on läbi aastate siiski püüeldud selle poole, et muuta arutelusid korraldavatele organisatsioonidele kättesaadavaks ja lihtsasti kasutatavaks ka teistsugused formaadid, eelkõige sellised, kus saab ära kasutada kuulajate teadmised ja kogemused. Aasta-aastalt on üha rohkem arutelusid, kus ei püüta kuulajaid lihtsalt harida või probleemi lahti harutada, vaid kus kasutatakse ära kuulajate potentsiaal teemade kaardistamisel ja lahenduste leidmisel.
Mind on häirinud, et festivalil ei kohta üldse ettekande vormi. Kohe dialoogiga alustades jääb teema mõnikord piisava sidususe ja põhjalikkusega avamata.
Olen üheteistkümnest festivalist kohal olnud kümnel, aga ettekandeid ei ole tõesti kohanud. Küll olen näinud arutelusid, kus alguses annab keegi – on see siis ekspert või vestlusjuht ise – 10–15 minutiga ülevaate käsitletavast probleemist ning seejärel asutakse asja arutama. Arutelukorraldajana leian, et osa teemade puhul on see mõistlik lähenemine, aitab tausta avada ja seega ka fookust seada, saab asuda kohe asja kallale ega pea kolmandikku aruteluajast veetma põhiideede kordamise rütmis.
Kuidas saavutate teemade ja esinejate valikus tasakaalu, et populaarse ja populistliku kõrval ei jääks tähelepanuta ka aines, mis pole nii ligitõmbav, ent on ometi oluline? Kuidas hoolitsete selle eest, et poliitikute ja lobistide tähelepanuvajadus või ekspertide tarkus ei varjuta laia kaasamise üllast eesmärki?
Arvamusfestivali programmijuhi Sigrid Solnik
Festivali tiim ise arutelusid ei korralda, vaid pakume platvormi erinevatele organisatsioonidele. Iga korraldaja peab aga pääsema läbi ideekorje sõelast, kus hindame muu hulgas esitatud aruteluideede olulisust, uudsust ja eesmärgistatust. Ja siis peab iga korraldaja kujundama sellise arutelu, mis on formaadi, osalejate, arutelujuhi ja kirjelduse poolest konkurentsivõimeline. Tänavu käis arvamusfestivalil igal ajahetkel vähemalt 19 arutelu. Festivali tagasisideuuringud ütlevad läbi aastate sama: külastajad valivad arutelu peamiselt seetõttu, et teema huvitab. Teise kriteeriumina selle järgi, et huvi pakuvad esinejad. Siis tulevad vestlusjuhid ja sõbra soovitused jms. Tasakaalu kuulamise ning kaasamise või ekspertide ning lõppkasutajate või poliitikute ning tavainimeste vahel panevad paika festivali külastajad. Ja ühtegi tühja arutelu, kus osalejad oleksid vaid üksteisega rääkinud, ma festivalil näinud ei ole. Aga ma ei taha väita, et arvamusfestival on valmis ja arenguruumi ei ole. Kindlasti on. Näiteks peame pöörama rohkem tähelepanu representatiivsusele ja mitmekesisusele, et meil ei oleks viiest valgest mehest koosnevaid aruteluringe ning et mõne ühiskonna kitsaskoha üle ei arutleks vaid tippametnikud, aga konkreetse probleemiga kokku puutuvate inimeste hääl või jutu fookuses abivajajad ei ole üldse esindatud. Kindlasti tahame festivalil näha arvamuste igakülgset paljusust.
Oleme saanud tagasisidet, et aruteludes pole piisavalt konflikti või teisitimõtlemist. Igas arutelus muidugi ka ei pea konflikti olema ning konfliktsete teemade puhul ei taha nii mõnigi kord osapooled lihtsalt võõraste kuulajate ees erimeelsusi klattida. Kuid kindlasti on see üks suund, kuhu festival teadlikult liigub: tahame augustikuisesse Paidesse tuua rohkem konfliktilahendust. Ent n-ö tavalistesse aruteludesse eriarvamuste ja mittenõustumise sissetoomisel on oluline roll ka festivali külalistel: kui sa ei nõustu, kui arvad, et arutlejad ei puuduta asja tuuma või lihtsalt noogutavad üksteisele takka, siis ütle see välja.
Arvamusfestivali arutelukliima on kahtlusteta suurepärane. Oleks tore, kui arutelukultuur ja poliitilised debatid selles suunas areneksid. Ometi näeme, et festivali ümber liiguvad asjad pigem pärapidi. Valitsust juhtiv erakond salgab valimiseelsetes debattides oma ühiskonnaelu korraldamise kavad lihtsalt maha, ajakirjandus ja ühismeedia pigem polariseeruvad kaasamise asemel: Postimees ühtedele, Uued Uudised teistele. Miks arvamusfestivali kena kaasav vaim ei levi?
Lõpuks on tilkhaaval kukkunud vesi see, mis kivisse augu uuristab. Tegelikult see mingites suundades levib. Levib nii teadmine heast arutelust, professionaalse vestlusjuhti olulisusest ja kaasavate diskussioonide potentsiaalist. Festivali arutelud on näidanud inimestele eeskuju, et ka tulistel teemadel ja erimeelsuste puhul saab rahulikult ja ratsionaalselt argumenteerida. Festivalist tõukudes julgetakse näiteks kutsuda tippeksperte kaasa mõtlema ja levib teadmine, et Eestis on kõik inimesed ja kõik mõtted paari telefonikõne kaugusel või festivali kohvisabas siinsamas sinu ees. Eesti elu mõjutavad debatid ei ole ju lõppeks ainult need, mida näeb valimiste eel teleekraanil või mida peetakse päevalehtede arvamuskülgede esseede vahendusel. Asised ja lõpuks lahenduseni jõudvad arutelud käivad argipäeviti ettevõtetes, avalikes asutustes ja erinevates ühendustes.
Siinsamas kõrval, Kätri Kiilbergi loos, kõlab arvamus, et iseäranis valimisaastal ollakse poliitikute arvamustega niigi kursis ja sellest väsinud. Kuivõrd peaksid poliitikud olema festivalil esindatud?
Teise festivalipäeva hommikul juhatasin Paide keskväljakult üles Vallimäele festivaliklubisse üht prouat, kes oli tulnud spetsiaalselt selleks, et näha Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmeid. Tean ka inimesi, kes ei taha minna kuulama ühtegi arutelu, kus võtab sõna mõni poliitik, sest kõike seda, mida nad räägivad, saab lehest ka lugeda. Festivali külastajate maitsed ja soovid ei kattu, seega arvan, et poliitikud peaksid olema festivalil esindatud. Küll aga ei tee kuulsa poliitiku osalemine arutelu automaatselt heaks – sellega võiks iga arutelukorraldaja arvestada. Küllap, eriti valimisaastal, võiks see ju olla ka mõttekoht poliitikutele: kuidas osaleda arvamusfestivalil nii, et osalus ei oleks vaid jutupunktide kordamine või vastaspoole materdamine.
Suurte valimisdebattide ja tegelikult ka arvamusfestivali lõpetava erakondade esimeeste debati eesmärk ei olegi ju mingeid lahendusi leida. Tegemist on performance’iga, mõnel juhul ka puhta meelelahutusega. Sinna ei tule keegi teist poolt ära kuulama või mingit ühisosa leidma. Ma küsiks alati, milline on kasutatava vahendi või formaadi eesmärk? Milline on mõne arvamusfestivali arutelu eesmärk? Ja milline on polariseerivate ajakirjanduslike lugude eesmärk? Kes, mida ja kuidas sellest võidab? Ma ise ei oota arvamusfestivalilt, et seal toimuv suudab kuidagi lahendada performance’i kategooriasse kuuluvat tipp-poliitikute teravat vastandumist kusagil ajalehe veergudel.
Juba 2013. aastast peetakse augusti teisel nädalavahetusel Eesti südames Paides arvamusfestivali. Festivali peamine tõmbenumber, nagu nimetus ka ütleb, on arutelud. Seega võiks seda üritust nimetada arvamusfestivali asemel arutlusfestivaliks, sest oma hoiakute manifesteerimisest enam peaksid esil olema just mitmekihilised arutelud nii vestlusringide kui ka loengu vormis, kus kuulajaid interaktiivses formaadis natuke rohkem kaasatakse.
Festivali kavas olid punktid teemade järgi lahterdatud: nii räägiti näiteks vaimse tervise alal õpetajate heaolust, rohelise tuleviku alal ringbiomajandusest ning digitarkuse alal sellest, kui tume on tumeveeb. Oma personaalse kava alusel sattusin kuulama kõiki selle festivali populaarsemaid teemasid: kuulsin noortest ja noortelt, rohepöördest ja digipädevusest, Ukraina sõjast ja väärikast surmast. Muidugi ei saanud ilma mitmete poliitiliste debattideta, kus erakondade esindajad rammu katsusid.
Kuigi päevakajalistel aruteludel oli kindlasti palju kuulajaid ning huvitavaid arutlejaid, jäid mulle silma just need teemad, mida iga päev meediast ei pruugi leida. Üks huvitavamatest aruteludest oli juba mainitud digipädevuse ala „Kui must on tumeveeb?“. Telia telgis arutasid eksperdid küberturbe ja keskkriminaalpolitsei esindajad küberkuritegude üle, tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa juhatusel kõneldi vaimukalt sellistel keerulistel teemadel nagu, mis üldse on tumeveeb ja kuidas sinna saada, aga sellestki, kuidas seda kurjasti kasutatakse. Arutelu jooksul said kuulajad kohapeal näha,kuidastumeveebväljanäebningmidasealtotsidajaleidasaab.
Selle arutelu lõpus mõistsin ka kokkutulijate ning publiku olulisust festivalil. Üllataval kombel leidus publikus endine küberkurjategija, kelle põletavad pärimised ja kogemuslugu andsid arutelule palju juurde. Kõneks tulid nii hirmsad asjad, mida tumeveebi abil tellida saab, kui ka mure selle pärast, et narkodiilerid on järjest nooremad.
Hea meel oli näha nii erineva tausta ja suundumusega esinejaid: poliitikuid, ettevõtjaid, päästjaid, teadureid, kirikuõpetajaid jne. Võib-olla kõige värskendavamad olid tavalised inimesed ja noored, kes tõid festivalile kaasamise vaimu, mida arvamusfestivalilt võikski ju oodata. Varem on kuulda olnud kriitikat just festivali elitaarsuse kohta. Arutelude korraldajad ja esinejad on ühiskonna koorekihist, juba kuulsad arvajad, kuigi seal võiks kuulda olla ka keskmise Eesti inimese hääl. Sellel aastal tundus olevat küll palju koorekihti, poliitikuid, ajakirjanikke ja muid tuntud nägusid, kuid näha sai ka oma ala spetsialiste, aktiivseid kodanikke ning alles ühiskonnas teed rajavaid noori.
Arvamusfestival võiks olla kohtumispaigaks kõigile Eesti inimestele ning esindada nii paljusid kui võimalik. Kuigi spetsiaalse noortealaga ning kogemuslugudega on festival õigel teel, on veel tükk maad minna, et arvamused oleksid mitmekesisemad. Õppetundide kõrval, kus saavad eeldatavasti kaasa rääkida vaid eksperdid, lubatakse festivali tulevikuvisioonis rohkem kaasata ka koosloome ja konflikti lahendamise printsiipe. Nii saavad ka festivali külastajad rohkem aruteludes kaasa lüüa ning arvamusfestival jõuab eliidist kaugemale.
Arvamusfestival on kahtlemata poliitikutele hea koht, kus reklaamida oma või erakonna vaateid. Ka sel aastal oli festival poliittegelastest üle ujutatud ning iga kell toimus mitu arutelu, kus osalesid poliitikud. Sellel aastal puudus aga ürituse poliitiliselt maastikult varasemalt osalenud EKRE, kelle Paide osakond korraldas arvamusfestivaliga samaaegselt oma programmi. Kaspar Tammist, üks festivali eestvedajatest, kommenteeris Postimehele, et loodetavasti on erakonna puudumine ühekordne sündmus, sest arvamuste rikkus ongi selle sündmuse võlu.
Arvamusfestivali iga-aastasi tippsündmusi on festivali viimane arutelu, riigikogu erakondade esimeeste debatt, mida korraldab festivaliklubi. See arutelu oli festivali mahukaim ning kuulajaid kogunes hulganisti nii lava ette istuma kui ka massina ümberringi seisma. Üldiselt võib öelda, et kuigi poliitikateemad on rahva seas populaarsed, võiks arvamusfestival toetuda rohkem rahva, mitte juba tuntud poliitikute uskumustele. Pärast hiljutisi riigikogu valimisi on enamikku festivalil esinevatest poliitikutest juba nähtud ning ka nende debatid muutunud leierdatuks. Kui erakondade esimeeste debatt kõrvale jätta, siis oli festivali kavas palju poliitikateemalisi debatte, kus oleksid võinud arutlejateks sama hästi olla aktivistid ja oma ala spetsialistid, mitte vaid käputäis tuntud poliitikuid.
Minu meelest on selle ürituse suurim eesmärk innustada, julgustada inimesi kaasa rääkima ja arvama, ning kindlustada, et pole valesid küsimusi. Paljusid takistab üritusele tulemast kartus, et nende hinnangut ei kuulata või et nende hääl pole esindatud. Samuti mõte, et äkki ma ei mõista, mida need tuntud näod räägivad, või mis see minu arvamus ikka nende oma kõrval loeb. Niisiis on arvamusfestivalil suur vastutus ning ka üllas eesmärk julgustada – ja kaasata.
Kui palju kordi, sest hillitsetud väljendusviis pole mulle teatavatel, õigupoolest üsna harvadel puhkudel tähtis, kuivõrd mind ikka ju mitte üksnes mõtliku, vaid ka järelemõtliku inimesena tuntakse, olen ma rangelt sõrme vibutades teatanud majaperenaisele või ka -mehele, on sel juhtumisi leidunud söakust ja taktitust vastavat žesti sooritada: „Krügeri tuviõunast ei keedeta moosi!“ Ja olen, tõepoolest, veelgi harvematel kordadel, täiendanud oma märkust vastuvaidlemise suhtes sallimatu repliigiga „häbi peaks olema“ või „määrige see endale pähe“ või „söötke seale“, heites põlgliku pilgu serveerimisnõule, tõustes väärikalt lauast, kohendades maniskit ja pöördudes üle õla vaatamata, vahest vaid tõrjuva käeviipe saatel ukse poole, mille olen enda järel sulgenud kategoorilise pauguga, misjärel tõenäoliselt, ehkki ma oma pead sellega ülearu vaevanud pole, on matslikus majapidamises maad võtnud vaikus, välgust rabatud vaikus, millesse aegamööda, sügispäikese silmapiirile vajudes, hakkab imbuma kahetsus, enese ja teiste kodakondsete süüdistamine, kibe soigumine selle üle, et on kaotatud sõber, mees, kes teab iseenda ja asjade väärtust, kes suudab etteheitepalangus säilitada külma pea, sest pole ju ometi kildudeks paisanud nende väikekodanlikke lauanõusid, sülitanud nende lamineeritud töötasapinnale, millel kogu Krügeri tuviõuna kõrgelt sündinud ja hoolikate eugeenikute arendatud sorti teotav tegu ilmselt toime on pandud, kel aga sellegipoolest jagub põhimõttekindlust ja selgroogu, et välja ütelda tõde, kuitahes ehmatav see ka ei tundu, arvestades, et masendavaks moosiks on keedetud kogu saak, lehe varju peitunud ubinatest latva ehtinud punapalgeliste kroonijuveelideni välja, kogu ihuvili, mille on heldelt loovutanud viljapuuaia vaieldamatu kuninganna, päikese ja looja armust ning võhiklike aednike kiuste, sest vaevalt on neil aimu ka tõsiasjast, et Krügeri tuviõun, aadellik sort, on vastuvõtlik puuviljamädanikule ja kärntõvele nagu mõisapreili tiisikusele, nõnda et õieti tuleks imeks panna, kuidas see sinivereline puu hoolitsemata aias ülepea hinge on jäänud, ja et sõna otseses mõttes persse on keeratud ka nood nelikümmend liitrit moosi, mis nüüd, pärast otsustavat ja, nagu üteldud, vastuvaidlemise suhtes sallimatut hinnangut ju ometi kellelgi enam kurgust alla ei lähe, peidetagu teda pealegi rääsunud pannkookide vahele, segatagu teda pealegi aganaist torkiva herkulopudru sisse, katsutagu mõelda, endale sisendada, et ei, oh ei, see pole teps mitte Krügeri tuviõun, meie aia ja majapidamise, mis siin rääkidagi, kogu meie väikese ja madala maise eksistentsi kallisvara, millelt oleme neitsipuna röövinud, mille oleme riivatul kombel pastöriseerinud ja õhukindlasse purki konserveerinud, vaid hoopis, ütleme, Paide taliõun, Tellissaare või Tallinna pirnõun, katsugu pealegi end uskuma panna, kas või purgietikette vahetades, mitte et aiandusetiketist tuhkagi teataks, et nois keldripimedusse maetud pooleliitristes nõudes, mis veel nädala eest on tühjendatud hernesupist, pilafist või, jumal hoidku, makaroniroast veiseliha ja tomatipastaga, mille laibamaitse on küll perkolaatori kohal lahti aurutatud ja pesukäsnaga välja küüritud, mille võigast sisu märkivad sildid küll katlas lahti leotatud, mille lehka aga taara igavesti mäletab, kindel see, on hoopis, ütleme, sügisjoonik, suislepp või Sinap Orlovski – tühi vaev, sest nõndasamuti nagu mina ei suuda unustada ainustki korda, mil mu paljude, mitte üksnes lähikondlaste poolt laitmatuks nimetatud maitsemeelt ja kõlblustunnet on haavanud mõni sedalaadi faux pasignoble, jäävad ka tolles köögis, mida sestsaadik olen sunnitud oma nina ja silme ette manama koppehaisulise ja muldpõrandaga kaetuna, majarahva järelpõlvedeni kaikuma mu õiglased sõnad kui issanda vits.
Kui keegi küsinuks mult pärast mu esimest Avignoni teatrifestivalil käimist, mis eristab seda teistest festivalidest, oleksin vastanud kõigepealt: arhitektuur. Nagu Avignonis tavaks, ümbritsevad valdavalt keskaegses südalinnas antud etendusi kunagiste kabelite, kloostrite või isegi paavstide palee võimsad seinad. Oht ruumile alla jääda olnuks lavastustel suur, kui programmi poleks valitud maailma tipptasemel teatrit … mõningate eranditega.
Võttis pigem nõutuks. Tõsi, „maailma tipptase“ on ka suhteline mõiste. Oma taustalt ja ametilt kuulub näiteks koreograaf ja Schauspielhaus Zürich Dance Ensemble’i lavastaja Trajal Harrell maailmanimede hulka küll, ent tema „Romeo“ („The Romeo“) nägemine Avignoni paavstide palee auhoovis tegi pigem nõutuks, mitte ei avaldanud muljet. Kavalehel ilmunud intervjuus kirja pandud Harrelli mõte kõlab ambitsioonikalt: luua müütiline tants, mis toob kokku eri põlvkonnad ja kultuurid, peegeldab tantsu arenguteed aegade jooksul. Kui seesugust püüdlust võis hea tahtmise korral laval realiseerumas näha, siis Harrelli väide, et „Romeo“ „on segu kuuluvustundest, jagatud kultuurist ja isiklikust teekonnast“1, mõjus etendust vaadates kohatult.
Eeskätt napibki ses lavastuses kuuluvustunnet, etendajate omavahelist kooskõla, teineteise märkamist – domineerib „isiklik teekond“, see on isegi lausa omamoodi ood individualismile. Ehkki suurem osa trupist oli nii Harrelliga kui ka omavahel varem koos tööd teinud, mõjus lavastus kui paarinädalase töötoa järel kokkuklopsitud materjali ettenäitamine, kus igaüks seisab vaid iseenda eest. Tervik sai nõnda hektiline ja sihitu, et hakkas grandioosses paleehoovis mõjuma suurepärase ruumi raiskamisena.
Tiago Rodriguese autorilavastus „Nii palju kui võimatu“ koosneb kriisipiirkondades tegutsenud humanitaartöötajate meenutustest, mida näitlejad (fotol Adama Diop) jutustavad laval ümber, mitte ei mängi läbi.
Kiidulaul Tiago Rodriguesele. Kaks õhtut hiljem demonstreeris seekordse festivali kuraator, dramaturg ja lavastaja Tiago Rodrigues, kuivõrd minimalistlike vahenditega võib tolle ruumi siiski väärikalt täita. Rodriguese lavastuse „Peast“ („By Heart“) trupp sai kokku Rodriguesest endast ja publiku hulgast vabatahtlikult lavale astunud kümnest inimesest. Tung oli, muide, suur: neli-viis korda sama palju inimesi pidid publiku teenindajad lavaservalt tagasi saatma, kuivõrd püünel oodanud kümme tooli olid juba täidetud. Ainus, mida Rodrigues oma tulevastele lavapartneritele hoiatuseks ütles, oli, et lavale tulijatel tuleb etenduse käigus pähe õppida üks tekst: mitte lihtne, aga mitte ka võimatu, ühesõnaga tehtav.
Teksti õpetamisest-õppimisest kujuneski lavastuse skelett, kuid liha ehitasid luudele Rodriguese monoloogid kirjandus- ja kultuuriloost, sellest omakorda jooksis punase niidina läbi lugu autori vanaemast. Rodriguese näidendi põhjal võiks, tõtt-öelda, dramaturgiaõpiku kirjutada. Vaheldudes järjepidevalt teksti õpetamise ja sellele konteksti loomise vahel, kujunes lavastuse struktuur äärmiselt lihtsaks, ent hoidis sellele vaatamata publikut sadakond minutit ärksana ja isegi ootusärevuses: oli ju teada, et lõpuks tuleb kümnel „tavainimesel“ esitada peast Shakespeare’i 30. sonett. Veel enam, korraga isiklik ja üldinimlik, mõttetihe ja üldmõistetav, väärib „Peast“ oma sisu poolestki tähelepanu.
Samamoodi võiks etaloniks võtta Rodriguese lavaoleku, mida iseloomustab loobumine deklameerimisest ja teesklemisest. Ennekõike võib seda võrrelda püstijalakoomiku omaga: ta on laval pingevaba, eneseirooniline, avatud publikust tulevatele impulssidele. Rodriguese etteaste tegi aga eriti muljetavaldavaks seinal jooksev ingliskeelne tõlge. Nimelt võinuks pelgalt Rodriguese prantsuskeelset juttu kuulates ja argist hoiakut jälgides jääda mulje, nagu ta improviseeriks oma teksti – kus sa sellega! Jah, mõned laused lisas ta küll jalapealt, ent isegi repliigid, mis tulenesid justkui publiku reaktsioonist, ilmusid reaalajas subtiitritena seinale, olid seega ette valmistatud.
(Igati välja teenitud) kiidulaulu Rodriguesele lõpetan tõdemusega, et sama lihtsa, aga kütkestavalt sisuka terviku suudab ta kokku panna ka professionaalsetest näitlejatest koosneva trupiga. Teine festivali programmi kuulunud Rodriguese autorilavastus „Nii palju kui võimatu“ („Dans la mesure de l’impossible“) koosneb kriisipiirkondades tegutsenud humanitaartöötajate meenutustest, mida näitlejad jutustavad laval ümber, mitte ei mängi läbi. Nagu üks tsiteeritud humanitaartöötajatest ka kirjeldas, pole laval alati võimalik sääraseid olukordi taasluua – keskmise suurusega trupp ja teatrisaal ei anna üldjuhul veenvalt edasi tohutu mastaabiga kriise, mille keerisesse humanitaartöötajail tuleb sukelduda –, kuid meisterliku jutustamise korral ärkab kogu see õud ja kaos publiku kujutelmas tõeliselt ellu. Mis siis, et lood on muserdavad – neid võinukski kuulama jääda.
Teeskluse lammutamine. Ent millise valiku oli teinud Rodrigues Avignoni teatrifestivali kuraatorina? 21 päeva jooksul etendunud 44 lavastusest õnnestus mul nädalaga näha 14 (sealhulgas eelmainitud kolm), millest suurt osa saab iseloomustada tsitaadiga Rodriguese intervjuust: „Teatri eesmärk ei ole teeselda, et ei olda teatris.“2
Kõige otsesemalt lammutas seda teesklust Tim Crouchi „Tõde on koer, kelle koht on kuudis“ („Truth’s a Dog Must to Kennel“). Kui esialgu näis, et Crouchi kriitika objektiks kujuneb eelkõige keskklassi publik, kes tuleb teatrisse pigem ennast näitama kui etendust vaatama, siis pöördus kriitikanool aegamisi hoopis lavalolijate suunas: nood teesklevad, et viibivad saalis üksinda, ning minetavad seega võimaluse saavutada publikuga mingigi kontakt. Kriitikanoole pöördudes kasvas ka minu sümpaatia teose vastu; mitte et publikut kritiseerida ei tohiks, kuid festivali kontekstis näis see kuidagi kohatu. Lavastuse kodusaalis Edinburghi The Royal Lyceum Theatre’is võiks keskklassi kriitika langeda küll õigele pinnasele, kuid festivalipubliku ees – see koosnes valdavalt professionaalsetest teatritegijatest ja -vaatajatest – kõlasid Crouchi sõnad justkui valedele kõrvadele.
Seejuures ei mõjunud päris veenvalt ka Crouchi püüdlus luua ise see kontakt, mida tema meelest teistel napib: näitleja mängustiil jättis liiga etleva mulje, et oleksin temaga saanud tõepoolest inimliku kontakti. Seevastu sain tugevama kontakti näiteks Rébecca Chailloni lavastusega „Must leht nimega iha“ („Carte noire nommée désir“), kus käsitletakse mustanahaliste naiste vastast seksismi. Tegu on sotsiaalselt terava teosega, mille tähendus ei avanenud mulle mõistagi sama sügavalt nagu prantsuskeelsele publikule, kelle kultuuriruumist ja ühiskonnast oli kogutud lavastuse aines, ent meeldejäävaks kujunes see siiski. Eneseteadlikud ja -iroonilised, seejuures kõnekad ja kindlameelsed on need kaheksa naist, kes moodustavad enese õiguste eest laval võideldes rohkem kui ansambli – kogukonna. Sotsiaalne aktivism on põimitud kujundite ja mänguga nõnda osavalt, et ühesuunalisest kihutustööst, kuhu nii laetud teos võinuks langeda, on pääsetud suure kaarega mööda.
Mitte kujutada, vaid muuta. Chaillon ei olnud mõistagi ainuke, kelle lavastuse eesmärk pole maailma kujutada, vaid seda muuta. Festivali programmis oli sedapuhku ka Milo Rau lavastus „Antigone Amazonases“ („Antigone in the Amazon“) ning tema juhitud NTGenti manifestis seisab just seesama eesmärk. Rau teose sisule või vormile on keeruline midagi ette heita – Brasiilia maata tööliste liikumisega koostöös sündinud projekt on Raule iseloomulikult põhjalik ja puhtalt lavastatud –, vaielda saab ainult maitse üle. Kõrvuti näiteks „Musta lehe“, aga ka juba jutuks olnud lavastusega „Nii palju kui võimatu“, näib „Antigone“ liiga steriilse, liiga ratsionaalsena. Tundub, et mina ei saa lavastusega sina peale, kui mind hoitakse teadlikult sisseelamisest eemal.
Ühel õhtul elasin nähtusse võib-olla liigagi sisse. Mathilde Monnieri tantsulavastuses „Mustad tuled“ („Black Lights“) jutustatakse naiste lugusid nagu „Mustas leheski“, ent keskendutakse soopõhisele diskrimineerimisele ja vägivallale ilma rasse eristamata. Liikumisse pikitud lood olid äratuntavad ning verbaalse tänavaahistamise (catcalling) stseen tõi pähe nii mõnegi äsja kogetud olukorra Prantsusmaa tänavatelt. Läbi valgustamata hiigelparkla kulgenud jalutuskäik ööbimispaika näis piisavalt riskantne, et keset etendust otsustada: „Täna lähen taksoga.“ Ometi ei saa väita, nagu oleks „Mustad tuled“ tahtnud hirmutada või veel enam, kujutada naisi vaid ohvripositsioonis. Vastupidi, lavastuse finaaliks raputasid etendajad end kammitsaist priiks, kehtestades oma vabaduse, jõu ja vastupidavuse. Mängupaik kunagise karmeliitide kloostri võlvide keskel ainult võimendas naiste häält.
Naiste hääl sai võimenduse. Kui küsida, kelle lugusid sel Avignoni teatrifestivalil jutustati, võib soolise jaotuse kohta niisiis öelda, et pigem naiste. Seejuures on näiteks vanuselises jaotuses keerukam selget suundumust täheldada. Näiteks Alistair McDowalli, Vicky Featherstone’i ja Sam Pritchardi lavastuses „See kõik“ („All of it“) ning Alexander Zeldini „Pihtimustes“ („The Confessions“) on püütud katta ühe naise elukaart, kuid lähenetud ülesandele kardinaalselt erineval moel.
Kolmest osast koosnev „See kõik“ lõpeb samanimelise lühilavastusega, kus üritatakse tõepoolest kõik ära rääkida, alustades eostamisest ja lõpetades surmaga. Kate O’Flynn esitas selle eluloo ühtlase mõtete ja sõnade vooluna, kus iga paus, iga keskmisest valjem või vaiksem lause omandas erilise tähenduslikkuse. Ehkki jutustatud elu ei tundunud sündmuste poolest tavapärasest traagilisem, tõi teos endaga kaasa omamoodi eksistentsiaalse nukruse. Vanaks saamine ja surm näisid ka 25aastase perspektiivist äkitselt lähedal – lahutab neid eluetappe ju lavastuses vaid paarkümmend minutit.
Zeldini „Pihtimused“ võttis seevastu üle kahe tunni, et rääkida publikule autori ema elulugu keskkoolipäevist kuni pensionipõlveni. Festivali programmis paistis lavastus silma oma konventsionaalsusega: tegu on realistliku näitlejateatriga, mida nähtud lavastuste seas rohkem ette ei tulnud. Konventsionaalsus pole siin aga kindlasti pahe, eriti seetõttu, et psühholoogiliste näitlejatööde kaudu antakse edasi nüüdisaegses diskursuses lugu – ei väldita teemasid ja sündmusi, mis võisid peategelase nooruspõlves liigituda häbiasjaks või tabuks. Ülikooli sisseastumiseksamitel läbikukkumine, lahutus, vägistamine … Peategelase elust jutustati delikaatselt, kuid midagi ilustamata.
Koomikalainel. Vastukaaluks rasketele teemadele leidis programmist koomikatki. Arthur Amardi, Rémi Fortini, Simon Gauchet’ ja Blanche Ripoche’i koostöös sündinud „Kaunis maailmas“ („Le Beau Monde“) on humoorikas võtmes kaardistatud XXI sajandi argielukatkeid, mida võiks suulise pärandina elus hoida. XXI sajandi leksikon hakkas aga vormiliselt meenutama nüüdisteatri leksikoni, eriti seetõttu, et lavastuse tegeliku tähenduse tabamine oli mul keelebarjääri tõttu kohati raskendatud.
Lõviosa lavastusest sobib iseloomustama Luule Epneri kirjeldatud nähtus „näitlemine metatasandil“. Nimelt peab Epner silmas olukordi, kus näitleja rõhutab laval oma professionaalset identiteeti ehk seda, et on näitleja, demonstreerides näiteks oskust käsu peale pisaraid esile kutsuda või keerukat teksti kiirelt esitada. Seejuures kattis neid diktsiooniuperpalle sooritavaid ja grimassitavaid nägusid ka pidev irooniakirme, mis kinnitas näitlejate eneseteadlikkust veelgi.
Kui „Kaunis maailm“ mõjus oma koomilisuses muhedalt, tekitas Shakespeare’i „Suveöö unenäo“ põhjal sündinud komöödia „Unenägu“ („Le Songe“, lavastaja Gwenaël Morin) seevastu tahtmise pea käte vahele peita ning mitte kuulda ega näha. Üritades publikust naeru välja meelitada, veiderdasid näitlejad nagu laadateatris ning karjusid oma hääle ära nõnda, et lavalt tulevat juttu oli juba füüsiliselt ebamugav kuulata. Kindla käega teenisid nad välja koha nende „mõningate erandite“ hulgas, mida olen maininud sissejuhatuses.
Samasse kategooriasse kaaluksin ka Clara Hédouini lavastuse „Et mu rõõm jääks“ („Que ma joie demeure“), kuue ja poole tunnise rännaku, mis algas hommikul kell kuus ning kus väntsutati publikut mööda põlde ja puistuid palavuse käes. Ehk oleks too kannatus viinud katarsisenigi, kui tegijad oleksid osanud keskkonda raamistada nii, et hakanuksin tajuma seda elusa tegelasena. Kahjuks oli loodus näitlejatele vaid mängupaik, mitte partner – kas või labürintteatri G9 „Ürgaeg“ annab siin prantslastele silmad ette.
Võluv ruumikasutus. Etenduse ruumi ja selle potentsiaali ärakasutamise küsimus saatis mind tõesti kogu festivali vältel. Kõige osavamalt andis ruumile sõna ehk Anne Teresa de Keersmaeker, kelle 2010. aasta lavastust „Oodates“ („En Atendant“) etendati Avignoni kunagise tselestiinide kloostri sisehoovis. Mängides videvikutunnil, aga ilma tehisvalguseta, vajusid tantsijad ja muusikud aegamisi hämarusse ning saavutasid haruldase kooskõla nii neid ümbritseva aja kui ka ruumiga. Ka muusika toodi kuuldavale ilma võimenduseta ning pikkade pausidega, mis võimaldas teose helikujundusel moodustuda eelkõige kruusase pinna krudinast tantsijate jalge all. Selles rikkumatuses sai kloostrihoone kõneleda, nagu ka sajad linnud, kes kädistasid omatahtsi kahel keset mänguplatsi kõrguval puul.
Mal Pelo kollektiivi lavastusel „Avastused“ („Inventions“) oli Keersmaekeri omaga nii mõndagi ühist, seda nii koreograafia käekirja, elava muusika ja tantsu sümbioosi kui ka ruumikasutuse poolest. Siiski rõhutas hiljem nähtud „Avastused“ veelgi Keersmaekeri lavastuse puhtuse võlu: kuigi ka Mal Pelo oli jätnud lava suuresti tühjaks, et lasta särada mängupaigal, lütseumi hiiglaslikul hoovil, varjutas seda sära kohati kaootiline lavastus. Võiks ju muidugi öelda, et kui tahta nautida ruumi sära, tuleks astuda ruumi siis, kui seal parajasti etendust ei anta, ent just Keersmaekeri etendusel nähtu paneb mu vastupidist väitma. Lavastusel on ruumist tohutult võita, kui ta sel vaid kõneleda laseb – eriti Avignonis.
Mis veel? Kui keegi nüüd küsiks mult, milline on kõige olulisem mõte, mille võtan kaasa oma esimeselt Avignoni teatrifestivalilt, vastan nii: Tiago Rodrigues on tegija, kellel pingsalt silma peal hoida, olgu ta siis lavastaja, dramaturgi, etendaja või festivali kuraatori rollis.
1 Trajal Harell: „It’s a mixture between a feeling of belonging, a shared culture, and a more personal journey.“ Intervjuu Moïra Dalantile, 2023. Avignoni teatrifestivali koduleht. https://festival-avignon.com/en/interview-with-trajal-harrell-338362
2 Tiago Rodrigues: „The purpose of theatre isn’t to pretend that there’s no theatre.“ Intervjuu Marc Blanchet’le, 2023. Avignoni teatrifestivali koduleht. https://festival-avignon.com/en/Interview-with-Tiago-Rodrigues-345428
Eesti Draamateatri „Onu Bella tähestik“, autor ja lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, valgus- ja videokunstnik Rommi Ruttas, helikujundaja Lauri Kaldoja, koreograaf Märt Agu. Mängivad Tõnis Niinemets, Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk ja Maribel Lasn, bändi koosseisus Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo ja Kristjan-Robert Rebane. Esietendus 10. VIII Noblessneri valukoja Nobeli saalis.
Pool- või pseudodokumentaalse ning paljudel ka endal läbi elatud lähiajalugu käsitleva kunstiteose puhul on mõistetav, et hakatakse võrdlema elu- ja fiktsioonitõde. Näiteks soovitatud Mati Talvikul pärast Urmas Vadi ja Jaak Kilmi „Kohtumist tundmatuga“ lausa kohtusse pöörduda, kuna pole ju ometi tõsi, et telestaari tegi temast talle pähe kolinud marsielanik.
Faktide moonutamisel võib olla ka kunstiline lisafilter, nii nagu hindas üks prototüüp Mihkel Raua „Musta pori näkku“: „Pilditu mehe mälestused ajast, mida ta arvab, et mäletab.“ Kunstitõde võib olla elutõest üldistusjõulisem, kui see teisendav filter on teadlik ja terviklikult välja peetud. Etendust vaadates tuleb omaks võtta lavastaja mängureeglid ning mitte otsida sealt seda, mida pole kavatsetudki.
Julgus minna labasuse piirile. „Onu Bella tähestiku“ puhul on mitmele faktimoonutusele juba kriitikas tähelepanu juhitud: näiteks Aarne Valmise tegelaskuju või Peeter Volkonskilt laenatud redelinali. Sellesse lahtrisse võiks lisada veel ka Karmo Nigula kehastatud Linnar Priimäe, kes laval Merle Jäägrit Mercaks kutsub, kuigi asjaosaliste sõnul kasutanud lavastaja „Salomé“ proovides rangelt nimekuju Merle. Ühesõnaga, kõik see võiks olla põhjendatud, kui see kuulub teadlikult lavastajakontseptsiooni – seega tuleb esmalt küsida, milles see kontseptsioon seisneb.
Mitmes intervjuus on lavastaja öelnud, et sündmusi näidatakse peategelase vaatepunktist, kõik toimub n-ö Onu Bella peas, mida ka Tõnis Niinemets kohe etenduse alguses ütleb. Fookuses on Onu Bella, mitte Igor Maasik, ning olulisel kohal on ka üleminekuajastu avamine praegusele vaatajale, arusaam, et tollane ja tänane vabadusemõiste erinevad. Lavaesteetika mõtestamisel tuleks teadmiseks võtta ka lavastaja osutus, et ennekõike olid Onu Bella ja ta lähimad kaasvõitlejad ikkagi intellektuaalid ning kõrget ja madalat, ülevat ja labast ei tohiks eraldada, vaid need eksisteerivad koos.1
„Onu Bella tähestikus“ näidatakse sündmusi peategelase vaatepunktist, kõik toimub n-ö Onu Bella (Tõnis Niinemets) peas.
Viimane võiks Onu Bella ülima teadlikkusega loodud karakterit arvestades olla võti. Vaatamata oma sõnumiselgusele ja -kindlusele usun, et ka Moppelit ennast koormab kohati poliitilise lavastaja kohustav seisus. Mäletan aga ka tema päris esimest tööd, lühilavastust „Leib“ põimikus „Pikk pink“.2 Vähe sellest, et juba seal võis näha Moppeli edasistegi lavastuste trupi põhituumikut, avanes selles ka tema andelaad ja huumorimeel: lopsakas mängulust ja julgus minna labasuse piirile, seda niimoodi läbi mängida, et kujund tervikuna ei jää labaseks. Sellist mängurõõmu sai ta ehk tunda ka näiteks sarja „Naised vormis“ stsenaristina, kus iseenesest tõsiste teemade ümber tehti süüdimatut ja sundimatut nalja.
„Onu Bella tähestik“ võiks olla sarnane hullamisvõimalus, kuid võib-olla liiga aukartustäratava ja tegelikult üleliigse ülesandepüstituse tõttu – selgitada publikule ajastut – üksnes näidatakse labasust, kuid seda ei mängita läbi ega lahti. Põhiprobleem ongi vahest see, et sellele ei pakuta dünaamiliseks vastukaaluks intellektuaalset ja nn kõrget.
Eesmärk selgitada ajastut. Heili Sibrits heidab ette, et laval kujutatakse kõiki tegelasi ohmakatena ning sellega „meiemehestatakse Onu Bella“.3 Ma ei ole päris nõus väitega, et Meie Mees on „kohaliku muusikaäri üks madalam nimetaja“, keda ei tohi Onu Bellaga ühte patta panna, kuid klaarigu seda probleemi mõni tulevane dokumentaalne suvelavastus. Ometi mõtlesin minagi, miks mõjub lavastuses ansambli Öörahu loomine Onu Bella kodus nagu animasari „Beavis & Butt-Head“. Kas seegi teenib eesmärki selgitada ja üldistada ajastut? (Nimetatud sari alustas küll 1990. aastatel, kuid läbi selle ajastu oletatavate prillide üldistatakse lavastuses ka Onu Bella fenomeni, ehkki Öörahu oli varasem nähtus.) Sel juhul kellele? Kas sellest piisab? Keda siis tänapäeva teatrivaatajale sellisena tutvustatakse, kas tõesti kitarrivirtuoos Halvo Liivamäge ning Öörahu üht alussammast ja ideoloogi Tarmo Linnast?
Kuigi mu isiklik huvi Onu Bella vastu jahenes pärast Öörahu lagunemist, ei saanud ma siiski aru ka Meelis Mälgandile ülekohtuselt omistatud tolgusekuvandist. Usun, et see ei ole hinnang konkreetsetele inimestele, vaid esteetiline filter ja kunstiline võti lavastaja kujundisüsteemile. Ent millisele siis? Kui tegevus toimub „peategelase vaatepunktist“, siis kes nägi selliselt nii oma publikut kui ka oma kaaslasi? Peategelane ei olevat ju mitte Igor Maasik, vaid Onu Bella, seega, kas see annab vastava põhjenduse?
Moppel on võtnud enda ülesandeks seletada publikule ajastu olemust, kuid ta ei anna neile võimalust kogeda tolle ajastu tundeid. Ta omistab publikule juba ette lihtsustatud ja vägivaldselt paika pandud vaatepunkti ning veeretab vastutuse vaatajale, mitte ei pane ennast teadlikult tanki, nagu seda tegi Onu Bella. Võtme sellisele suhtumisele annab stseen, kus intervjueeritakse Rock Summeri külastajaid ja selgub, et kõik justkui teavad laval toimunud seksuaalvahekorrast, aga keegi pole seda oma silmaga näinud. Nõnda omistabki Moppel oma lavalised lihtsustused igilollile publikule, kelle rolli kaasati reaalne etendusepublik.
Moppel ütleb, et kogu see Onu Bella lugu töötabki ainult taustsüsteemis, tänapäeval selline asi enam ei toimiks.4 Aga seda taustsüsteemi ei kujutata lavaliste vahenditega. Seda tehakse küll loenguvormis, aga publikule ei looda tajuekvivalenti tollasest vabaduse ja tsensuuri vahealast, mida tänases päevas läbi elada.
Korraks tuli see esile dokumentaalkaadris, kus Vahur Kersna intervjueerib laululast teemal, mille poolest erineb neeger tavalisest inimesest. Kui lavastuses kujutatud ajastul oli esmalt saavutatud vabadus, mille sümboliks oli laval Alo Mattiisen, ning Onu Bella uuris, kui kaugele saab vabadusemõistet venitada, nii et publik selle eest ka maksaks, siis tänase vaataja pani kihistama üle kolme aastakümne tagune õigus käsitleda karistamatult ja pretensioonitult ülalmainitud teemat.
Moppel naudib sellist nalja ka ise, enamikus tema töödes on mõni selline vabastava huumori koht, kuid ta ei lähe sellega justkui lõpuni, vaid paneb tänapäeva trenditeadliku sotsiaalteadlase kombel õigesse kohta joonealuse viite. Öeldes, et praegu pole ühiskonnas selliseid tabusid, nagu Onu Bella ajal,5 teab ju Moppel ka ise, et see ei ole tõsi. Kui lavastuses öeldakse, et Onu Bella tahtis olla nii punk, et isegi punkarid ei võtaks teda omaks, siis Moppelil on eeldusi olla lavastajana nii feminist, et isegi feministid ei võtaks teda omaks. „Onu Bella tähestikus“ ta seda võimalust ei kasuta ning seetõttu ei saa ka vaataja sisse elada tolle ajastu meeleoludesse.
Meisterlik karakterigalerii. Publikust hüppab välja Anne Türnpu šokeeritud moraalijünger, kes on aga juba ette ära lahterdatud ja tühistatud. Tunneme temas ära nõukaaegse pedagoogi koondkuju, muigame kohusetundlikult ja paneme ta tolmunud riiulile tagasi, aga meile ei anta võimalust näha temas näiteks Paide bussijuhti pildistavat poliitikut, kuigi see võiks meile elustada ka Onu Bella ajastu dilemmasid, valikuid ja riske. Ühegi protsessi sisemisel dünaamikal ei lasta esile tulla. Anne Türnpu kehastab meisterlikult tervet galeriid koomilisi karaktereid, kuid on kahju, et hea näitleja pandi sportlase kombel koomikat sooritama (vihjates põgusalt isegi Onu Bella aktualiseeritud kvääritemaatikale), kuid lavastuse üldises eklektikas ei hakka see rollivõrgustik elama tähenduslikku elu, vaid paraku tühistab iga kehastatud üksiktegelase.
Kuidas siis ikkagi rääkida Onu Bellast nii, et ei räägi Igor Maasikust? Tõnis Niinemets iseloomustab oma ülesannet „lavalise võitlusena iseenda kui kuvandi ja iseenda kui inimese vahel“6, kuid just seda võitlust ju ei näidatagi. Ei küsita, miks ja kuidas tekkis ühel intellektuaalil mõte luua selline lavategelane ning mis valikuid ja loobumisi see talle tähendas. Nagu juba öeldud, lavastuse põhimotiiv ongi labasus, aga ilma seda peegeldava ja tasakaalustava intellektuaalsuseta. Selleks et aru saada, et vesi on külm, peame kuuma teadma.
Ülelibisev viide Onu Bella noorpõlvele (ilmselt inspireeritud raamatust „Ma võtsin viina“) näitab keemiahuvilisi poisse kuivkäimlas plahvatust korraldamas, seejärel jääb lava ehtima plastmassist peldik, omamoodi kommertskultuuri sümbol. Keemik õhkis vana maailma, teadmata veel täpselt, milline on uus. Onu Bella loobumist aktiivsest lavaelust näidatakse justkui nukra kainenemisena, kus staar mõistab, et tema eeskujul on sündinud juba palju labasuselaulikuid, keda ei ole ajendanud aga intellektuaalsed impulsid.
See on lavastaja teadlik valik ja siin ei tahaks küll kriitikuna kaasautoriks trügida, lihtsalt kripeldama jäi mõte, et ehk avanuks nii Onu Bellat, Igor Maasikut kui ka ajastut ikkagi ka ajalooline fakt tema aktiivsest lavategevusest taandumise kohta, mis sattus kohakuti 1995. aasta riigikogu valimistega. Onu Bella, kes oli meie popkultuuris mitme uue suundumuse teerajaja, magas poliitikasse minekuks maha 1992. aasta valimised, kus kajastus rohkem see üleminekuaja performatiivsus ja ambivalentsus. Kolme aastaga jõudis meie poliitmaastik juba tõsineda ning ei kuningriiklastel ega Tuleviku Eesti Erakonnal enam oma poliitilist nišši polnud. Seda kuni 2003. aastani, mil Res Publica tõi riigikokku tervelt kaks kolmandikku Kreisiraadiost. Aga mõte investeerida oma kapital poliitilise ja majandusliku kasu nimel poleks kuidagi määrinud Onu Bella tegelaskuju, pigem ehk täiendanuks tema paljuviidatud triksteriolemust.
Kontseptuaalne lõtvus. See teatav kontseptuaalne lõtvus kajastub osalt ka lavalistes lahendustes. Osa tegevust kuvatakse kaamera kaudu ekraanile. Kui Inga Saluranna laval esitatud ajalooloengud tekitavad oma didaktilisuses küsimuse, kellele ja milleks, siis samas võtmes hakkavad tööle ka näitlejate kaamerale esitatud repliigid. Aeg-ajalt vaatab kõneleja otse kaamerasse, seega publikusse. Ta ei loo silmsidet kaamera taga oleva inimesega, nagu enamasti intervjuude puhul tehakse. Ka ei zoomita kõnelejat nii lähedale, nagu näiteks teatri NO99 või Ekspeditsiooni lavastustes, kus see võte mõjub tegelase sisekõnena – ka monoloogil on alati mõtteline vestluspartner. Ei, otsa vaadatakse mulle kui publikuliikmele, kuid lavastusterviku eklektilises esteetikas ei saa aru, kas sellega kajastatakse kunstilise kujundina üleminekuaja dokumentalistide teatavat professionaalset rabedust või võimendatakse publikule antud vastutajarolli, tehakse n-ö eepilist teatrit.
Koreograaf on rõhku pannud rahvatantsujoonistele, aga muudes tantsustseenides, näiteks striptiisis, on ta jätnud näitlejad vaid tegevust markeerima, mitte lasknud mõjule pääseda korduste esteetikal. On tajuda, kui palju mõtteid ja näitlejaenergiat on tegelikult sellesse lavastusse panustatud, kuid kuna ei ole tehtud otsustavaid valikud, kipub tervik jätma mulje, et teatrikunsti olemus ei võimaldagi labasust koos intellektuaalsusega kujutada.
Rohkem igatsenuks selliseid stseene, nagu „Onu Bella paradiisi“ klipi filmimine botaanikaaias, kus Ivo Uukkivi vanemoperaator oma nooremat kolleegi õpetades suudab korraks labasusele sellise vindi peale keerata, et see mõjub esteetilise valikuna ja haakub Moppeli eespool tsiteeritud taotlusega. Või tundliku dramaturgia ja performatiivsusega esitatud intervjuu, kus Üllar Jörberg (Lauri Kaldoja) korduvalt kasside nimesid küsib. See on otsene, kohapeal täies kohalolus loodud situatsioonikoomika, mis ei viita stseenist välja ega hakka seetõttu mõjuma ka näiteks osutusena seniilsusele vms. See on just see intellektuaali loodud labasus, täie teadmise ja vastutustundega, mida Kertu Moppel Onu Bella puhul väärtustab, kuid lavastuses koguveenvuses esile ei too.
1 Vilja Kiisler, Kertu Moppel: lõpuks teen ikka seda, mida ise tahan. – Eesti Päevaleht 18. VIII 2023.
2 Pikk pink. Tallinna Linnateater, esietendus 23. XI 2009 Hobuveskis.
3 Heili Sibrits, Täna mängime Onu Bellat. – Postimees 15. VIII 2023.
4 Vilja Kiisler, Kertu Moppel: lõpuks teen ikka seda, mida ise tahan. – Eesti Päevaleht 18. VIII 2023.
5 Andrei Liimets, Kertu Moppel: Onu Bella „Ma võtsin viina“ sai rahva hümniks, see oli märgiline teos Eesti muusikaloos. – Eesti Ekspress, 9. VIII 2023.
6 Tiina Kruus, Tõnis Niinemets: meil on Onu Bellaga üllatavalt palju ühist! – Eesti Päevaleht 22. VI 2023.
Astronoomid mängivad digitaalse plastiliiniga juba ammu
JAAN PELT
Hamburgi observatoorium asub Bergedorfi äärelinnas ja on ümbritsetud kena rohelise pargiga. Pargis on Eestist pärit teleskoobiehitaja Bernhard Schmidti väike muuseum ja sealt võib leida ka hulganisti viljapuid. Minu võõrustaja, norra-saksa astronoom Sjur Refsdal näitas mulle kohe saabumisel, millised pirnipuud on talle eraldatud, ja soovitas lahkelt pirne süüa, kui isu on. Seda ei pidanud kaks korda ütlema, eriti kui silmas pidada, kui vaene aeg oli 1990ndate algus eestlaste jaoks.
Pirne oli palju. Kui ma ütlen palju, siis lugeja saab enamasti aru, kui palju on „palju“. Mingisugune ettekujutus tekib inimestel ka siis, kui öelda, et Linnutees (meie kodugalaktikas) on umbes 100 miljardit tähte. Oleme harjunud ka teadmisega, et maa peal elab üle 8 miljardi inimese. Kui aga räägime tähtede koguarvust vaadeldavas universumis (umbes 200 000 000 000 000 000 000 000), siis on meie ettekujutusvõime juba tõsises hädas. Kuid see pole veel kõik – tähtede heledus ja muud omadused võivad ajas kiiresti muutuda. Seega tuleks kogu seda suurt hulka vaadelda enam-vähem pidevalt muutuva pildireana.
Traditsioonilises astronoomias vaatles üks vaatleja teleskoobiga ühte tähte. Teda võis aidata assistent, kes kirjutas üles, mida observaator nägi. Sellisel kombel avastas näiteks Friedrich Georg Wilhelm Struve Tartu tähetornis Veega-nimelise tähe asukoha väikese muudatuse ja sai selle põhjal arvutada, esimesena maailmas, tähe kauguse meist.
Ülikauge täht Icarus (pilt all paremal, osutatud noolega) muutus nähtavaks 2016. aastal.
Väga olulise muutuse astronoomide töösse tõi fotograafia kasutuselevõtt. Näiteks võiks olla 1950. aastatel teostatud esimene Palomari taevauuring. Taeva süstemaatiliseks pildistamiseks kasutati Lõuna-Californias Palomari mäel asuvat 48tollist Oschini teleskoopi. See Bernhard Schmidti leiutatud optilise skeemiga teleskoop võimaldas koguda üle 2000 suure lahutusvõimega foto, mis katsid kogu vaatluspaigas kättesaadava taevaala. Plaatide kogu teisendati hiljem digitaalsesse vormingusse ja on ka praegu internetis hõlpsasti juurdepääsetav.
Huvitav on see, et Eesti astronoomidel õnnestus sügaval Nõukogude ajal välja kaubelda raha plaatide negatiividest tehtud fotode ostmiseks. Tõraveres asuva observatooriumi toonane asedirektor Charles Villmann oli suutnud veenda Moskva otsustajaid, et tegemist on tulusa tehinguga – iga galaktika eest tuli maksta ainult 0,01 Ameerika senti!
Eriti usinad Palomari fotode kasutajad olid Tõravere astronoomid Mihkel Jõeveer ja Erik Tago Jaan Einasto töörühmast. Tulemused on meile hästi teada.
Palomari piltide juurde tuleme allpool tagasi.
Ülikauged tähed
Läbi galaktikateparve MACS J1149.6+2223 paistnud supernoova SN Refsdal1 uurimisel tehti Hubble’i teleskoobiga huvitav avastus.
Täiesti juhuslikult leiti 29. aprillil 2016. aastal tehtud pildilt täpike, mille heledus oli võrreldes eelmiste piltidega tugevalt kasvanud. Patrick L. Kelly juhitud meeskond püüdis aru saada, mis juhtus. Pärast kõigi hüpoteeside kontrollimist leidsid nad vastuse – tegemist on tähega! Avastatud täht, mis sai endale ilusa nime Icarus, oli kõigist seni vaadeldud tähtedest umbes 100 korda kaugemal.
Muidugi teati, et kaugel galaktikas asuva tähe valgust võib olla võimendanud ees olev gravitatsiooniline lääts, galaktikate parv. Selle teadaoleva võimenduse suurus aga oli ebapiisav tähekujutise tekkeks. Appi tuli võtta veel üks efekt, nn mikroläätse efekt, mida varem oli teoreetiliselt uurinud ka Sjur Refsdal. Tegemist on juhuga, kui maapealse vaatleja ja kauge tähe vahele tõmmatud vaatekiirele satub mõneks ajaks teine täht, mis asub ühes parve galaktikatest. Siis võib juhtuda, et kaugema tähe näiv heledus võib tugevalt kasvada. Väikese ja suure gravitatsioonilise läätse võimenduste kombineerumine loob võimaluse näha väga kaugele.
Ülikauge tähe avastamise võimaldas paljude juhuste kokkulangemine. Projekti esialgne eesmärk oli lihtsalt taevafoonil moonutusi tekitavate galaktikaparvede otsimine. Juhuslikult sattus aga ühe parve taga süttima supernoova. See viis galaktikaparve detailse uurimiseni. Ja selle uurimise käigus juhtusid ühele vaatekiirele sattuma kaks tähte eri galaktikates. Juhuste aheldumise tulemusena avastatigi Icarus.
Põhimõtteline võimalus näha nii sügavale ja seega ka ajas väga kaugele on pannud astronoomid otsima võimalusi selliste juhtumite süstemaatiliseks uurimiseks. Selleks aga, et nõela heinakuhjast leida, on vaja teha piisava sageduse ja lahutusvõimega üle taeva vaatlusi. Saadav andmevoog on väga suur, räägitakse isegi andmete tsunamist. XXI sajandi teleskoopide tööd mõõdetakse kümnetes terabaitides päeva kohta. Ainult väga võimsad arvutid suudavad neid andmeid töödelda ja saadud piltidelt huvitavaid nähtusi leida. Sealjuures peavad kasutatavad programmid olema piisavalt taibukad. Tehisintellekt, masinõpe, süvaõpe, närvivõrgud – kõik see ei ole astronoomide jaoks moodne sõnakõlksutamine, vaid igapäevane tegelik vajadus.
Neuronid ja tabelid
Üks esimesi tähti, mille vaatlused astronoomid sisestasid algandmetena tehisnärvivõrku (allpool lihtsalt võrku), oli eestlaste jaoks oluline täht Veega Lüüra tähtkujust. Muidugi võib siin ju vaielda, kas Veega kauguse leidnud baltisaksa astronoom Struve oli ikka eesti astronoom ja mis ühel talurahval kogu selle härrade tsirkusega üldse pistmist oli.
Seda teemat riivamisi uurides sattusin Herbert Ligi raamatu „Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni“ (Eesti Raamat, Tallinn 1968) peale. Sealt lugesin, et talurahva ajaloo uurimistes vajalikku statistikat tehes on kombeks talu veovõime arvutamisel lugeda üheks rakendiks üks hobune või paar härgi. Oletame, et see valem oli samasugune Struve-aegses imperiaalses statistikas. Seega, kui oli vaja talupoegade olukorra arvulist hindamist, tuli tabelist tabelisse sissekandeid tehes härgade arv korrutada 0,5 ga (kaaluga) ja liita sellele hobuste arv, kaugemates kubermangudes võisid oma kaaludega arvesse tulla ka kaamelid, eeslid jms. Kui juhtus nii, et järgmises tabelis ei olnud vaja arvesse võtta rakendite summaarset arvu, vaid piisavalt rakenditega varustatud talude arvu, siis pärast härgade, hobuste, kaamelite ja eeslite kaalutud liitmist võidi võrrelda saadud arvu mingi etteantud normatiivse väärtusega (näiteks 3). Kui summa oli normist suurem, siis läks talu hästi varustatute kirja.
Kuue peegliga teleskoop Mt. Hopkinsi mäe otsas.
Selliselt koostatud statistilised andmed (tabelid) liikusid mööda administratiivseid tasandeid ülespoole, jõudes vallast impeeriumi keskusesse ja lõpuks imperaatori endani. Igal tasemel liideti alumise taseme arvusid, korrutati neid vajaduse korral kaaludega, teisendati vajalikule kujule ja saadeti järgmisele tasemele.
Kui üldistatud andmed jõudsid imperaatorini, siis tema hindas kogu olukorda. Tulemusena hakkasid ülevalt alla liikuma ukaasid ja prikaasid, mis muu hulgas ja vajaduse korral sätestasid ka statistikas kasutatavate kaalude uued väärtused.
Kui nüüd seda lugu juhtub lugema infoinsener, siis on ta nägu juba ammu naerul ja ta taipab, kuhu sihin.
Võrkude elementaarseteks osakesteks on neuronid – lihtsad arvutuseeskirjad, kus liidetakse kaaludega läbi korrutatud sisendiks olevad arvud (ühega korrutatud hobuste arv pluss poolega (0,5) korrutatud härgade arv, siis eeslid jne) ja saadud summale rakendatakse sobilik teisendus (kui summa on suurem kui 3, siis on talu piisavalt varustatud). Oma nime on neuronid saanud rakkudelt, mis kontrollivad inimese või looma juhtimisprotsesse. See ajalooliselt kujunenud nimi võib olla natuke eksitav. Infoneuronil ja tavalisel neuronil on ainult niipalju ühist, et nad võtavad oma väljundi „arvutamisel“ arvesse mitut sisendit, millest igaühe panus on kontrollitud kaaludega (kaks härga, kolm eeslit jne).
Andmed ja parameetrid võrkudes on organiseeritud tabelitena (tensoritena, vastavalt eriala kõnepruugile). Eestipärasemalt kasutame aga allpool tensori kohta nimetust plokk. Võrkude kirjeldamiseks kasutatakse tihti diagramme, kus värvilised kastikujulised plokid on asetatud ridamisi, näitamaks algoritmi töö eri faase. Mulle tuletavad need plokid meelde plastiliinikarpe lapsepõlvest. Esialgu tähenduseta värvilisi plokke oli võimalik voolida mis tahes loomadeks või viguriteks. Täpselt nagu alguses juhuslikke arve sisaldavatest kaalude plokkidest saab õpetamise käigus „voolida“ kasulikke mälumooduleid.
Ülekanded ja arvutused ühest tabelist teise võivad toimuda kahes suunas. Alt üles liikumine on kirjeldatav neuronkihtide läbiarvutamisega (valla pudulojuste tabelist piisavat veojõudu omavate talude arvu tabelisse ja sealt edasi). Imperaatori tuju arvesse võttev allapoole suunatud tegevus – vajalike paranduste sisseviimine kaalude tabelitesse (tagasilevi) on samuti suhteliselt lihtne mehhaaniline arvutusprotsess.
Õppida, õppida, õppida
On kaks võrgu „õpetamise“ võimalust. Juhendatud õppe puhul kasutatakse harimiseks treeningandmestikku, kus läbi võrgu lastakse andmeid, mille jaoks arvutuste vastus on juba ette teada. Esialgu on juhuslikult parametriseeritud võrk üsna abitu ja tema arvutatud tulemused kaugel õigetest. Kuid just see erinevus õige tulemuse ja arvutatu vahel annab vihje selle kohta, mida võiks paremini teha. Tagasilevi kaudu levib informatsioon vigade kohta allapoole (imperaatorist talumeheni) ja järgmise iteratsiooni jaoks kasutatakse juba täpsustatud parameetreid.
Juhendamata õppe puhul sisestatakse võrku suur hulk algandmete variante ja lastakse võrgul neid ise korrastada. Miks ja kuidas, sellest natuke hiljem.
Kui tehisnärvivõrk on treenitud (kaalude väärtused paika naelutatud), siis teda tihti veel testitakse ja lõpuks on ta valmis reaalseks tööks. Treenimine ja testimine on väga aja-, energia- ja rahamahukas toiming, võrgu kasutamine võib olla aga momentaalne ja suhteliselt odav.
Lihtne algus
Üks esimesi närvivõrkudel põhinevaid masinõpperakendusi astronoomias oli suurte, mitme peegliga teleskoopide juhtimine. Selleks et võimalikult teravat pilti saada, oli vaja peeglite asendeid pidevalt muuta. Juhtimiseks vajalike mehhaaniliste parandite suurused on väga keeruliselt seotud peeglite ees oleva õhumassi seisundi ja teleskoobi enda asendiga. Valemitega on neid seoseid väga raske kirjeldada ja sellepärast hakati kasutama tehisnärvivõrke. Heaks näiteks on kindlasti Mt. Hopkinsi mäe otsas olevas observatooriumis aastatel 1979–1998 töötanud kuue peegliga teleskoop MMT (Multiple Mirror Telescope). Juba 1990.–1991. aastal ilmusid ajakirjas Nature teedrajavad artiklid, kus kirjeldati detailselt kasutatud metoodikaid. Sealhulgas ka seda, millist rolli mängis Veega täht.
Autokodeerija skeem
Kasutatud võrk ise oli väga väike ja lihtne, sisendiks 512 pikslist koosnev mustvalge pilt, väljundiks kümmekond numbrit. Sisendi ja väljundi vahel oli ainult üks, nn varjatud kiht neuroneid. Tehniliselt võiks öelda, et tegemist oli klassikalise pertseptron-arhitektuuriga.
Tänapäevased võrgud sisaldavad mitut varjatud vahekihti ja sellepärast on vastavat metoodikat hakatud nimetama võrkude süvaõppeks (ingl deep learning). Ettevaatamatusest võib aga siin tekkida mõtteseos sügava mõtlemisega …
Üks pilt on parem kui …
Võrkude peamiseks kasutusvaldkonnaks sai siiski pilditöötlus. Kõige esimeseks astronoomiliseks rakenduseks oli ülesanne eristada Palomari taevaülevaate plaatidelt skaneeritud piltidel galaktikad tähtedest.2
Alguses prooviti kasutada jälle kõige lihtsamat võrgu kolmekihilist arhitektuuri – sisendplokk, varjatud neuronite plokk, väljundplokk. Treenimiseks kasutati „näpuga näitamist“ ehk siis inimese läbiuuritud pilte, kus tähed, galaktikad ja müraplekid olid juba eristatud.
Üsna kiiresti õpiti aga kasutama keerukamaid võrke. Alguses lisati sisendi ja väljundi vahele rohkem neuronite kihte – plokke (süvaõpe). Kuna iga järgmises kihis asuva neuroni sisendiks olid kõik eelmise kihi neuronid, siis vajalike arvutuste maht kasvas väga kiiresti.
Siis aga võeti õppust mõnest inimese aju ehituse eripärast ja hakati kasutama sidumipõhiseid võrke. Just selliseid, sagedasti kasutatavaid võrke on mõistlik veidi üksikasjalikumalt kirjeldada.
Küllap on kõik näinud, kuidas vanemad inimesed loevad lehte või raamatut kasutades luupi. Seda väärtuslikku instrumenti liigutatakse alguses mööda teksti ülemist serva vasakult paremale, siis liigutatakse luup natuke allapoole ja vasakust äärest jälle paremale jne. Sidumipõhises võrgus toimub kõik samamoodi. Suhteliselt väikest ruudukujulist kaaludeplokki liigutatakse nagu luupi sisendpildi suhtes ja igas peatuspunktis teostatakse hobused-härjad-eeslid-tehteid. Tulemused aga saadetakse uue pildina järgmises kihis töötlemiseks.
Iga selline „luubiga“ lugemine võimaldab eristada pildis erinevaid detaile. Mõni kaalude plokk on tundlik rõhtsete kriipsude suhtes, teised on tundlikud ristide suhtes jne. Mida iga plokk tegelikult arvutab, sõltub võrgu treenimisest, inimene siin midagi ette ei kirjuta.
Sidumipõhiste võrkude rakendamine oli kiirem ja andis ka paremaid tulemusi. Kui aga jõuti suuremate piltide töötlemiseni, jäid astronoomid hätta. Juhendatud õpe vajab juhendaja – inimese – osavõttu treeningprotsessist. Mida suurem mudel, seda suuremat kogust valmis sorditud andmeid peab treenimiseks kasutama. Aga kui palju neid üliõpilasi või Galaxy Zoo projektist osa võtvaid vabatahtlikke galaktikate uurijaid jätkub?
Seega, juhendatud õppe põhimõte ise seab piirid paljudele masinõppe rakendustele. Kas on mingi võimalus inimesest täiesti lahti saada ja lasta masinal kogu töö ära teha?
Loomadest veel, seekord ahvidest
Hästi on tuntud lugu ahvidest, keda on pandud arvutisse teksti sisse toksima, lootes, et nad kunagi ka terve teosega, nagu näiteks William Shakespeare’i „Hamletiga“ hakkama saavad. Matemaatikud väidavad, et see aeg saabub peaaegu kindlasti, kuskil igaviku piiril.3 Moraal seisneb selles, et huvitavad pildid, arvuread, tekstid jms moodustavad väga väikese osa kõikidest võimalikest pikslite, arvude ja tähtede kombinatsioonidest.
Juhendamata õppe mõte ongi hiigelsuure hulga võimaluste seast vajaliku alamhulga väljaeraldamine. Üks meetodeid, mis seda võimaldab, on autokodeerijatena töötavad võrgud.
Vajalik algoritm ise on imelihtne. Koostame võrgu skeemi, kus sisendi ja väljundi vahel on mitu neuronite vahekihti. Treenime võrku, sisestades sinna kõik oma pildid, täpsustamata, mis on pildil. Sihifunktsiooniks (imperaatori nõudeks) aga seame, et võrgu väljundpilt sarnaneks maksimaalselt sisendpildile.
Lugeja saab kohe aru, et võimalik võrgu skeem on ju lihtne – laseme pildid otse sisendist väljundisse. Autokodeerijas käib asi aga veidi keerulisemalt. Ta projekteeritakse nii, et keskmistes kihtides on tunduvalt vähem neuroneid. Neid on nii vähe, et pigem pole tegemist enam moonutatud piltide, vaid hoopis tunnuste kogumiga. Kui inimene peaks sama tööd tegema, oleks seal sellised tunnused nagu „ringikujuline“, „kollane“, „väljavenitatud“ jne. Masinõppe varjatud kihtides olevad tunnused tekivad aga õppe käigus ja need ei ole otseselt seotud inimese leiutatud mõistetega.
Sisuliselt koosneb autokodeerija kolmest osast: kodeerijast, tunnuste kihist ja lahtikodeerijast. Autokodeerijas treenitud võrku saab mitmel eri moel rakendada.
Astronoomias kasutatakse seda skeemi objektide klassifitseerimiseks. Oletame, et meil on vaja sorteerida piltidel olevad udused laigud tähtedeks, lihtsateks galaktikateks, interakteeruvateks galaktikateks ja läätsefekti poolt moonutatud galaktikateks. Selleks laseme autokodeerijast läbi kõik oma seni pildistatud taevakujutised, olgu neid või paarsada tuhat. Imperaatori käsuks on: „Mis sisse läheb, peab välja tulema.“ Külmutame nüüd paika õpitud kaalude väärtused ja viskame arvutuskeemist välja lahtikodeerija osa. Tulemuseks on meil arvutusmoodul, mis võimaldab suvalise sisendpildi teisendada väikeseks tunnuste hulgaks.
Kui nüüd sellele moodulile lisada veel mõned neuronite kihid koos oma parameetritega ja anda neile täpsustavat õpet, saame vajaliku klassifikaatori. Õpetamise sihifuktsiooniks oleks siis võrgu arvutatud objekti klassi ja inimese antud klassifikatsiooni kokkulangemine. Kuna lisatud kihtide sisendiks on väike hulk tunnuseid, siis on juhendatud täiendõppeks vaja tunduvalt vähem näitepilte.
Autokodeerijat võib kasutada ka üldse ilma täpsustavalt õpetamata. Näiteks võiks tuua Tõravere astronoomide lemmikandmebaasist SDSS (Sloan Digital Sky Survey) anomaalse spektriga galaktikate otsimise.4
Valmis treenitud autokodeerija lahtikodeerijat (tunnustest pildi arvutajat) võib kasutada aga uute pildivariantide genereerimiseks. Küsige oma laste või lastelaste käest, nad näitavad teile, kuidas generatiivsete närvivõrkude abil saab Obamast Trumpi teha või vastupidi.
Vanad joonistused
Pilte töötlevate võrkude õpetamiseks kasutatakse tihti kahe eri „huvidega“ võrgu koostööd. Oletame, et meie imperaator on kogunud hulga Madalmaadest kalli raha eest ostetud maale. Et oma galerii laiendamiseks raha kokku hoida, annab ta õuekunstnikule ülesande maalida võimalikult sarnaseid pilte. Iga valmis maalitud pilti näitab kunstnik nüüd imperaatorile, kes peab otsustama, kas tehtud pilt on „tõeline“ või mitte. Maalija sihifunktsiooniks on suur korralike võltsingute arv. Imperaatori mudelit treenitakse aga talle nii õuekunstniku kui ka Madalmaadest toodud originaale näidates. Tema võrgu parameetreid tuunitakse vastavalt sellele, kui täpselt ta kahte tüüpi eristada oskab.
See, nn generatiivsete vastastikuste närvivõrkude meetod on leidnud kasutust mitmes astronoomilises projektis. Toreda näitena võib tuua töö,5 kus Galileo päikeseplekkide joonistuste põhjal arvutati välja, kuidas tollane päike võis välja näha, kui teda oleks vaadeldud tänapäeva vaatlusriistadega.
Vaatame, mis tuleb
Kui tahame tuleviku taevaülevaadetest kätte saada kõike, mis huvitav, peame uurima, kuidas vaadeldud ja süvaõppe poolt eristatud objektide heledus ajas muutub.
Piltide puhul sisestame võrku fikseeritud mõõtmetega pilte. Aegridadega on aga asi hullem. Erinevate vaatlusridade pikkus (vaatluspunktide arv reas) on muutuv. Selliste andmete töötlemiseks sisestatakse neuronitest koosnevatesse skeemidesse andmeid üks punkt korraga. Esimene vaatlus, siis teine jne. Rekurrentsete närvivõrkude meetodiks kutsutud arvutusskeeme kasutavad astronoomid päikeseplekkide, muutlike tähtede, supernoovade, mikroläätse efekti, eksoplaneetide, kiirete raadiosähvatuste jms uurimiseks. Erinevate muutuste klassifitseerimise kõrval on võrgud kasulikud ka tulevikus toimuvate sündmuste ennustamiseks.
Astronoomid ja revolutsioon
Harva, kui revolutsiooni algus on nii hästi dokumenteeritud nagu praegune tehisintellektiga seotu. Nimelt, 2017. aasta suvel ilmus tagasihoidlik preprint ja hiljem lõpuni toimetatud artikkel peakirjaga „Tähelepanu on kõik, mida vajad“.6 Artiklis kirjeldati uut masintõlkeks loodud närvivõrkude kasutamise skeemi, millele pakuti nimeks „transformaator“.
Viis aastat hiljem, 30. novembril 2022, teatas USA väike kompanii OpenAI, et nad on tarvitamiskõlblikuks saanud juturoboti ChatGPT (Chat Generative Pre-training Transformer), mis lähenes nn Turingi lävele – inimene ei osanud tihti enam vahet teha, kas temaga räägib robot või teine inimene. Kõik järgnev on teada ja tuntud ja sellel pole mõtet peatuda. Kasutame parem juhust ja tarvitame ülaltoodud mõisteid ja näiteid revolutsioonilise tarkvara ligikaudseks kirjeldamiseks.
Kuna inimene loeb teksti sõnade kaupa, siis traditsioonilistes keelemudelites kasutati rekurrentseid närvivõrke, sisendiks ikka üks sõna korraga, täpselt nii nagu muutlike tähtede uurimisel (seal siis ikka üksiku vaatluse kaupa). Revolutsioonilise transformaatori puhul aga teisendatakse tekst alguses kujundlikult öeldes piltideks. Kui astronoomilist värvipilti võib kirjeldada kui teatud laiuse, kõrguse ja sügavusega (värv) arvude plokki, siis transformaatorisse sisestatakse fikseeritud laiuse ja kõrgusega kahemõõtmelisi „pilte“. Vastava ploki elemendid arvutatakse aga õppematerjaliks olevate tekstide fragmente kasutades.
Kui astronoomilises pilditöötluses kasutatakse sidumipõhiseid arvutuskihte, siis transformaatorites on olulised samuti lihtsad, kuid mõnevõrra erinevad arvutused. Mingi ettekujutuse võime saada, kui kujutame ette, et tekstipilte vaadeldakse mitte ühe luubiga, vaid kahe luubiga. Kui ühe luubi vaateväljas on sõna „kass“ ja teise luubi vaateväljas on sõna „kollane“, siis kassi kirjeldavas andmereas võidakse anda sõnale „kollane“ suurem kaal, s.t osutatakse sellele sõnale tähelepanu. Transformaatorile peab muidugi õigeid raamatuid näitama, eriti Mati Undi teoseid.
Transformaatori õpetamine (eeltreening) toimub ilma juhendamiseta. Nagu autokodeerijates üldiselt, on eesmärgiks see, et sisendtekst ja väljundtekst kokku langeksid. Seda küll erilisel moel – järgmist sõna ennustades, samm-sammult.
Juturoboti ChatGPT puhul kasutati transformaatorit eeltreeninguks ja selle järel juhendatud õpetamist järeltreenimiseks, täpselt nagu astronoomilises klassifitseerimisülesandes. Kuna eeltreeningu käigus on kogu treeningmaterjal pakitud suhteliselt väikestesse tähelepanuplokkidesse, siis pole järeltreeningu seansse väga palju vaja. ChatGPT keelemudeli GPT-3 esialgses versioonis kestis eeltreening mitu kuud ja tulemusena häälestati 175 miljardit parameetrit-kaalu (mitu hobust-härga jne). Järeltreeningu kohta palju andmeid ei ole.
Transformaatorid ja tähelepanu mehhanism on leidnud juba otsest kasutust astronoomias. Esimesed tööd on ilmunud nende rakenduste kohta kiirete üleminekute (plahvatused jms) detekteerimisel ja samuti pilditöötluses – gravitatsioonilises läätses lõhestatud ja moonutatud kujutiste otsimisel.
Millist kasu võiksid astronoomid veel saada keset praegust tehisintellekti ja masinõppe ümber kohisevat revolutsioonilist melu?
Võib-olla kõige tähtsam on eeldatav kiire numbriliste protsessorite tootmise kasv, nende võimekuse suurenemine, turu laienemise ja konkurentsi tõttu ka odavnemine. Plokiprotsessorid on praegu üsna kallid, näiteks NVIDIA A100 protsessor (selliseid kasutatakse juturobotite treenimiseks) maksab 6000 – 15 000 dollarit. Aga vaja võib neid minna palju, näiteks GPT-keelemudeli treenimisel kasutati neid hinnanguliselt 30 000 tükki.
Kindlasti on kasu ka uutest rahavoogudest, mis toetavad tehisintellekti, masinõppe ja eriti süvaõppega seotud uurimisi. Astronoomid on ju alati olnud esimeste uute tehnoloogiate rakendajate hulgas. Näiteks juba 1976. aastal alustasid insener Jim Janesick ja planeetide uurija Brad Smith taevavaatlusi, kasutades pildi registreerimiseks ränisensoreid. Nüüd on iga inimese telefonis neid juba päris mitu.
Mida kiiremini astronoomid omandavad uued masinõppe tehnoloogiad, seda kaugemale ja detailsemalt hakkab inimene koos masinatega maailmaruumi nägema. Ja võib-olla ongi see nende olemise sügavam mõte. Ilma imetlejateta oleks universum täiesti mõttetu.
1 Jaan Pelt, Uued augud plekist taevas ehk kosmilised korduslinastused. – Sirp 19. VIII 2022.
2 S. C. Odewahn, E. B. Stockwell, et al., Automated Star/Galaxy Discrimination With Neural Networks. – The Astronomical Journal 1992, 103, lk 318–331.
3 Infinite monkey theorem, Wikipedia.
4 Vanessa Böhm, Alex Kim, Stéphanie Juneau, Fast and efficient identification of anomalous galaxy spectra with neural density estimation. Preprint arXiv:2308.00752v, 1. VIII 2023.
5 Harim Lee, Eunsu Park, Yong-Jae Moon, Generation of Modern Satellite Data from Galileo Sunspot Drawings in 1612 by Deep Learning. – The Astrophysical Journal 2021, v907, n2.
6 Ashish Vaswani, Noam Shazeer et al., Attention is All you Need. NIPS’17: Proceedings of the 31st International Conference on Neural Information Processing Systems 2017, lk 6000–6010.
Lugedes ülemöödunud nädala Sirbis ilmunud Gregor Kulla teksti klassikalise muusika väidetava sumbumuse kohta1, joonisin hämmeldumisi alla hulga lauseid ja tegin veerule märkmeidki. Avalikult arutlemata jätmine tundus viimaks suisa võimatu ja tõetunnet riivav. Mu indu tugevdas ka äkitsi tekkinud kujutlus sellest, et kui sajandi või poole pärast asub keegi uudishimulik uurima Eesti muusikaelu praegusi sõlmküsimusi ajakirjanduses ilmunu põhjal, siis jääks tasakaalustava vaateta noist asjust küll üsna lohutu mulje. Nõnda võtsingi nõuks vaadata mõningaid kainestavaid fakte ja neist kerkinud mõtteid. Astugem siis koos läbi selle kitsukese tõsiasjade tihniku, misjärel jäägu otsustus aruka lugeja teha.
Milline õnn on tohtida tunda
Gregor Kulla läheneb probleemile kõigiti tundlikult ja paslikust küljest: „Igal ajastul on ka naised muusikat kirjutanud, kuid me ei tunne neid ega nende loomingut.“ Selle osutusega on võimalik üksnes nõustuda, ent edasine arutluskäik ei anna rahu. Autor väidab: „Keskkoolis ega kahjuks ka akadeemias neid ei õpetata.“ Küsin autorilt: milline on sellise tõdemuse taust ning milline väljapääs? Ja haagiksin sinna juurde mõtte, mida olen tüdimuseni korranud paljudele tuttavatele, sõpradele ja vaenlastelegi: teadmiste monopol pole juba aastakümneid koolide ega akadeemilise kraadiõppe käes. Iga õppuri vaba voli ja loodetavasti ka sisesund(!) on uurida ise edasi ja lugeda lakkamatult juurde, januneda enama järele.
Ükski akadeemiline kursus ei saagi katta muusikalugu ammendavalt, õppejõud peavad tegema halastamatuid valikuid. Sageli jääb teenimatult kõrvale mõnigi žanr, uuenduslik väljenduspüüd või kümneid samal ajal tegutsenud heliloojaid, kes vääriksid vaimustunud tähelepanu. Julgen siiski lohutada ja pakkuda sellest olemise kitsusest väljapääsugi: keegi ei jää ilma! Raamatukogud pakuvad rohkem kui eladeski jõuaks läbi lugeda. Heliloojate elulood ja nende loomingu hiilgavad (vahel ka hullutavalt küündimatud) analüüsid on tulvil avastusi. Olgu uurija huviks homoseksuaalsed heliloojad, keda kohtame rünnaku all „klassikalise kaanoni“ ülemiseski otsas arvukalt, vähemus- ja hõimurahvuste esindajad, eri ajastutel ja riikides aina alla surutud juutide muusikaline pärand või naiste väga nüansirikas ja mõjukas positsioon muusikaelus läbi sajandite – lektüüri leiab igaüks.
Tänapäeva õppuri positsioon on kogu maailma ajaloos pretsedenditu! Küll on kummastav sellisel ajal kaevelda, et näiteks ülikoolis pakutav humanitaarhariduse pagas pole piisavalt avar ja mitmekülgne või et pilliõppes piiratakse õppurit vaid kitsa repertuaariga.2 Õppeasutus saab õpetada printsiipe, luua alusvõimalusi ja aidata allika juurde, ent vastutus oma harituse oivalisuse eest on igaühe enese kanda. Enese otsustada on seegi, kas minna läbi elu leiutava, laiutava või kaebleva mõtteviisi viljelejana.
Avalike andmete valguses ei saa kuidagi väita, et Eesti praegune muusikaelu laiemalt või klassikalise muusika üle otsustamine kitsamalt on meeste mängumaa ning muud soolised eneseväljendused või seksuaalvähemused oma tegemistes seetõttu piiratud.
Milline õnn on tohtida mõelda
Tähelepanelikku vaagimist väärib ka tees, et orkestrite hooajakavva plaanitud teoste autoritest on üle 90% mehed. Selmet piirduda vaid fakti mainimise ja mõttele hoogu andvate näidete noppimisega, võiks juurdlejat huvitada ka mõned võimalikud põhjused (mitte segi ajada õigustustega). Selleks et põhjendused ei paistaks otsitud vabandusena, tasub läbi teha pisike rollimäng. Kujutlegem end viivuks koosolekule, kus osalevad orkestri direktor, dirigent ja noodikoguhoidja. Dirigent käib välja uue hooaja lennukad ideed, jagab oma vaimustust ühe või teise teose vastu. Direktor ja dirigent võivad üsna kärmesti jõudagi üksmeelele, koosseisu suurused sobivad kenasti jne. Nüüd asub noodikoguhoidja uurima, kust ja millistel tingimustel saaks orkester vajaliku noodimaterjali. Ja sageli algabki just sealt takistuste rada.
Nüüd võib igaüks ise katsetada: külastage tuntud kirjastajate (Edition Peters, Universal Edition, Bärenreiter, Boosey & Hawkes jne) veebilehti ning portaali Zinfonia (see on allikas, mida orkestrite noodikoguhoidjad pruugivad noodimaterjali leidmiseks ja rentimiseks). Püüdke näiteks hoolikalt otsida möödunud sajandite3 tuntumate naisheliloojate teoseid orkestrile. Kui palju naiste loodud XVIII–XX sajandi sümfoonilisest muusikast on korraliku esitusmaterjalina kättesaadav? Vastu vaatav ikaldus võib lausa jahmatada. Me kõik teame hästi, et orkester saab esitada üksnes seda, mida on võimalik puldile panna.
Peale asiste raskuste komplekti on kaalukausil ka kuulajate ootused. Ja muide, see klassikapublik pole koostiselt kaugeltki hallipäiste härrade poole kaldu, vähemasti Eestis mitte. Maksumaksja raha eest tegusid tegev hiiglaslik ansambel ei ole ainult eesrindlike ideede taimelava, vaid sõna parimas tähenduses konservatiivne nähtus, mistap vähemalt mingis osas peab see käima ühte jalga oma andunud kuulajate ootuste ja maitsega ning edenema evolutsiooni sammul, mitte revolutsiooni keeristes. Kujutage ette, et orkester ehitab terve hooaja ülevalt alla vaataval viisil ning hakkab kuulajatele õpetama, mida nad peaksid tahtma kuulata. Selline poos saab lõppeda vaid tühjenevate saalidega.
Mõelgem veel sammuke edasi, ikka helguse suunas. Kui iga orkestrimuusika soolise ebavõrdsuse üle – tõsi, sageli ka õigustatult – kurtev kriitik võtaks oma sisimaks aateks ühe möödunud sajandi(te) mittemehest helilooja loomingu tutvustamise ning aitaks ette valmistada kas või ühe unustusse vajuva orkestriteose partituuri ja partiide komplekti, mis pääseks kirjastatuna rahvusvahelisse levivõrku, siis saaksid jonnakad protsendid vähemalt võimaluse liikuda visalt võrdsuse suunas.
Muusikutel ega kuulajail poleks selle vastu vähimatki vastulauset, otse vastupidi. Tegudele siis! Miski ei õilista kriitiku sõnu rohkem kui talle armsate väärtuste kehastamine tegudes.
Keegi ei pane vaatamist pahaks
Uudishimu paneb ka küsima, milline on Eesti muusikaelu sooline koostis väljaspool orkestrimuusikat. Vaadelgem siis pisut. Alustuseks avagem Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) veebileht ja sealne heliloojate nimistu4. Eest leiame hulga sisukaid ja põnevaid ning parimas loomejõus heliloojaid, kellest mõõtu andev osa on ühtlasi naised. Nende muusika kõlab nii Eestis kui ka piiri taga aina sagedamini, seda kinnitab ka esiettekannete info ja kontserdikalender. Meie tuntumate naisheliloojate loomingut tellitakse esitamiseks lisaks lähiriikidele ning laiale Euroopale ka Austraaliasse, Jaapanisse ja Ameerikassegi.
Mõelgem viivuks sellegi peale, kes juhivad meie muusikaelus otsustava tähtsusega institutsioone. Kas juhtimine on koondunud porisevate vanatoide kätte? Üsna kaugel sellest! Kultuuriministri portfell on naise kanda, Eesti klassikaelu suurimat korraldajat (Eesti Kontsert) juhib naine, sealses kontsertide eest vastutavas muusikaosakonnas on seitsme töötaja hulgas üks mees. Kus küll ometi peidab end see patriarhaat, mis ei luba kavadesse mittemehi? Ehk hoopis muusikaõppes? Ei, sealgi tegutsevad uue põlvkonna kujundajatena valdavalt naised, mõne väga üksiku erandiga.
Meie muusikaelus annab suuresti tooni aktiivne kooriliikumine ja laulupeoga seotu. Kergitagem kaanekest, vaadakem sisse: Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse üheksaliikmeline nõukogu koosneb viiest mehest ja neljast naisest, Eesti Kooriühingu kümneliikmeline juhatus jaguneb sooliselt täpselt pooleks, Eesti Kammerkooride Liidu neljaliikmelises juhatuses on üks mees, Segakooride Liidu kümneliikmelises juhatuses on kaks meest. Kuidas ka ei vaataks – kuidagi ei anna rõhuva patriarhaadi mõõtu välja.
Eesti Interpreetide Liidu (EIL) viieliikmelises juhatuses on tõepoolest ainult mehed, Eesti Heliloojate Liidu (EHL) üheksaliikmelises juhatuses on kolm naist, muusikaettevõtete esindusorganisatsiooni ja arenduskeskuse Music Estonia juhtimise juures on naised enamuses, Eesti Muusikakoolide Liidu viieliikmelises juhatuses on vaid üks mees jne.
Võtame viimaks ajakirjanduse kui neljanda võimu kantsi ja setitame välja need kanalid, kus klassikal on veel vähegi avaram kõlapind alles. Need on Sirp, ajakiri Muusika ning valdkonnaülene kuukiri Teater. Muusika. Kino – ühegi nimetatud väljaande juures pole muusikatoimetajana ametis ainsatki meest. Klassikaraadio peatoimetajagi on naine, kelle alluvuses töötavast üheksast toimetajast esindab meessugu üks. Ja selles kõiges pole ju midagi laiduväärset! Patriarhaati ei anna aga tuvastada. Avalike andmete valguses ei saa kuidagi väita, et Eesti praegune muusikaelu laiemalt või klassikalise muusika üle otsustamine kitsamalt oleks meeste mängumaa ning muud soolised eneseväljendused või seksuaalvähemused oma tegemistes seetõttu piiratud.
Isegi tõde võib tahta tunda
Tunnistan nüüd üles – kõige enam pani mind mõtlema Gregor Kulla teksti läbiv tundetoon. Selles sisalduv hoiak spetsialistide, publiku ning lõppeks isegi eestlase kui sellise suhtes mõjus kummastavalt. Teksti toon ja sõnastus näivad viitavat justkui kõrgel kohtujärjel istuva Pontius Pilatuse poosile, mida enamasti väldivad targu isegi need kirjutajad, kelle väljateenitud autoriteet sellist poosi lubaks.
Toon subjektiivse hinnangu juurde maitseprooviks mõned tsitaadid (kursiivid on minusüülised rõhutused). Kulla sõnastab: „Esiteks mõistan, et eestlanepole sooteemadega kuigi kursis, ammugi klassikalise muusika valdkonnas.“ Kulla lisab kontserdisaalide kohta: „Häda seisneb selles, et see muuseum esindab aega, kus väärtuste asemel olid upsakad hoiakud, sallimatud ja diskrimineerivad.“ Ammu lahkunud inimeste hoiakute moraalitus on Kulla järgi justkui aksioom, mis tõestamist ei vaja ja millega kõik lugejad üksmeelselt nõustuvad. Seesuguse hoiakuga minevikule liginedes ilmselt liitlasi ega mõttekaaslust ei leia, pealegi on selline ilma põhjenduseta väljendus minu arvates lugeja suhtes lihtsalt lugupidamatu.
Ja kõige kummalisemalt mõjus ehk Kulla irooniline osutus EMTA õppejõudude kontserdile viidates: „Praegust puudulikku haridust ilmestas magusalt akadeemia meistrite kontsert ..“ Hariduse puudulikkusele viitavat sel puhul tõik, et plakatil poseerib üks kontserdi meessoost esineja lillega. Sama seika rõhutab Kulla oma tekstis lausa mitu korda, muidugi otsesõnu eksimuse sisu ausalt selgitamata, sest küllap kõik mõistavad ja nõustuvad vaikimisi. Mida sellest (korduvast) mõtteavaldusest moraalina välja lugeda? Mis küll lepitaks?
Ent siiski: ehk ongi Kulla tekst hoopis teadlikult provokatiivse joonega vormitud artikkel, mille aus mõte on kehutada kaasa mõtlema? Selle hüpoteesi lihvib õhukeseks autori varjamatult põlglik hoiak. Raskesti eiratavat dissonantset poosi aitab pisut leevendada mahe kooda, mis muu hulgas postuleerib autori soovi „olla osa inimlikkusest ja muutusest nii vaimus kui ka hinges“. Soovin talle selles raugematut indu. Vaprale lugejale saagu trööstiks sõõmuke värsket rõhku, mida palju muu kõrval pakub ka klassikaline muusika. Kontserdini!
1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.
2 Lisanna Laansalu, Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel. – Sirp 27. I 2023.
3 Möödunud sajanditele osutan seetõttu, et ühegi orkestri mitmekesine hooaeg ei saa koos seista vaid XXI sajandi loomingust. Uudisloomingu puhul on sooline võrdsus palju enam soositud ja tagatud.
4 Eesti Muusika Infokeskus. https://www.emic.ee/eesti-heliloojad
Klassikalise muusika soolise võrdõiguslikkuse arutelu jätkuks
GREGOR KULLA
Nagu ikka, avaldatakse kriitilisi arvamusi valdavalt veebikommentaariumides. Selle eest olen muidu noorte sandistaja ja ühiskonna lõhestaja rolli asetatud ühismeediale tänulik: nii saab aimu seisukohtadest ja küsimustest, mida niisama ütlema või küsima ei tuldaks. Siinsesse teksti olen kogunud mõned oma viimase artikli1 kohta antud konstruktiivsed kommentaarid, mis avavad teemaringi uusi tahke, mida ma artiklis näha ei osanud. Minu eesmärk ei olnud ega ole kinnistada juba üsna polariseeritud pooli, vaid soodustada vastastikust mõistmist. Sestap loodan, et avaldatud kommentaarid ja minu siinsed vastused neile on arglik samm selle mõistmise poole. Kõigilt osundatuilt on küsitud nende kommentaari kasutamiseks luba.
Tiia Teder: „Autor ootab rohkem vestlusi teemal sooline võrdsus klassikalise muusika maastikul. See on huvitav teema, aga pole küll Eestis valdkonna suurim probleem. Üks komponent, mille autor oma artiklis täiesti välja unustab, on kuulaja. Või õigupoolest, kujutab ette, et kui repertuaar oleks mitmekesisem, täituks saalid uue põlvkonna kuulajatega. Loodan, et trend tuleb edaspidi selline, aga praegu on pigem vastupidine ja inimesed tahavad kuulata klassikat. Ajalugu me ei saa muuta ja naisheliloojaid tagantjärgi kõrgele kohale seada, need aktsioonid jäävad ikka avastusteks. Discovery-sarjad on igal pool kontserdisaalides aktuaalsed, ja tõsi, maestro Järvi on üks suur avastuste esiletooja.“
Vastus: Tiia Teder tõstatab mitu olulist küsimust. Esiteks sooline võrdõiguslikkus. Nagu selgus artiklis toodud näidetest, on sooline võrdsus klassikalise muusika valdkonnas Eestis päris suur probleem. Võib-olla ei selgitanud ma piisavalt hästi, mispärast. Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse strateegia, mis kehtib ka meile, toob eraldi murekohana välja soolise ebavõrdsuse kultuuri- ja loomesektoris. See, et probleemi lahendamiseks on meetmeid ette näinud ka EL, on võimas, arvestades et valdkonna esindajad soovivad jätkata mugavustoonis meeste loomingu esitamist, sest kuulaja justkui tahab seda. Et jätame naised ja teised vähemused välja, sest seda tahetakse. Ei taheta. Me ei taha ju seda. Me elame demokraatlikus riigis ja selle üks tingimus on kõigi võrdsed võimalused. „Valdkondadevaheline sooline ebavõrdsus püsib peaaegu kõigis kultuuri- ja loomesektorites, kus üksikisikud kogevad diskrimineerimist soo, muude isikutunnuste ja identiteedi alusel. Olemasolevatest andmetest nähtub, et naiskunstnikel ja -kultuuritöötajatel on kogu ELis tavaliselt väiksem juurdepääs loome- ja tootmisressurssidele, neile makstakse palju vähem kui meestele ning nad on alaesindatud juhtivatel ja muudel otsustustasandi ametikohtadel ning kunstiturul. Naised on sageli seksismi, sooliste stereotüüpide ja seksuaalse ahistamise ohvrid.“2
Beethoven kirjutas ilusat muusikat, aga praegu üksnes teda ja teisi valgete meeste poolt ajalukku kirjutatud valgete meeste muusikat mängides, seeläbi neid esindades, kinnistame nende valgete meeste teguviisi, mis pole praegu enam põhjendatud.
Teiseks kuulajad, kelle jätsin artiklis sihilikult käsitlemata. Tõin välja, et võrdsete võimaluste poole liikumisel on suurim mõjuvõim organisatsioonidel ja institutsioonidel: nemad kujundavad kuulaja maitset. Või võiksid seda teha, selmet pakkuda kuulajale seda, mida kuulaja n-ö tahab. Mõlemad on äärmused ning ma kindlasti ei arva – mida märkisin ka oma artiklis –, et kontserdisaalides peaks kõlama ainult vähemuste helilooming. Ma ei väsi rõhutamast, et küsimuse all on tasakaal.
Tuttav kirjutas mulle ühismeedias, et küsis oma sõbralt, tuntud eesti pianistilt, miks tema kavades naisi pole. Pianistile olnud küsimus ootamatu ning arutelu tulemusena arvanud ta, et publikut on niigi vähe. Siis ei tuleks keegi kontsertidele. Mulle paistab, et klassikalised muusikud on justkui ootel, tundmata ei lüket ega tõmmet. Miks pole publikut, milleks sooline mitmekesisus ja miks mingi noor kriitikuhakatis üldse möliseb? Mulle tundub, et asi pole niivõrd isegi selles, et vähemusi ei taheta kavva võtta, kuivõrd selles, et kaanoniväliste, sealhulgas vähemusheliloojate esitamisel eeldatavasti tühjale saalile kaasnevad kolleegide küsimused ja häbistamine, mida põhjustab vähemuste alaesindatus ja mis omakorda põhjustab edasist alaesindatust. Kuidas süstida kunstilistesse juhtidesse, muusikutesse jt-sse julgust, et end ka tegudes väljendada ja sellest nõiaringist välja astuda?
Tederi sõnul ma kujutan ette, et kui kavad oleksid mitmekülgsemad, hakkaksid saalid täituma uue põlvkonnaga. Ta loodab, et trend on selline, kuid praegu on see pigem vastupidi. Inimesed tahavad kuulata klassikat. (Eeldan, et Teder mõtleb klassikalist kaanonit.) Mind huvitab, miks inimesed tahavad kuulata klassikat. Samuti huvitab mind, kas meil tuleb pakkuda kuulajale seda, mida kuulajad tahavad. Kuulaja tahab kuulda klassikalist kaanonit, sest me oleme talle näidanud, et ainult see olemas ongi. Kuulajad ei tea muud, aga ei ole ka nende ülesanne teha kunstilise juhi tööd ja pakkuda muusikutele välja seda, mida kuulata tahetakse. See pole soovisaade. On meie kohus aru saada, et kõik kavad, mida esitame, on ühtlasi ühiskondlik-poliitilised, ning panna see arusaam enda kasuks tööle. Kavadega tuleb väljendada väärtusi, mille eest sisimas seisame. See töö – avastada ajalugu, mida meile pole õpetatud – nõuab vaeva. Kui keegi seda teha ei viitsi, võin meelsasti aidata! Näiteks kui mina olen mittebinaarne demiseksuaalne naljakate poliitiliste vaadetega kunste liitev budistist maakas, siis otsin kavva heliloojaid, kes on minusarnaste taotlustega või kelle teos on mulle sobivalt paradoksaalne.
Näiteks oleks põnev tuua lavale mõni ajalooliselt julge lesbi – Dame Ethel Smyth –, valdkondade vahel turniv kunstnik Meredith Monk ja temaga koos tuuritanud Julius Eastman, kelle teosed käsitlesid tema positsiooni mustanahalise geiheliloojana valgetest pungil muusikaeliidis. Nende kõrvale sobiks esimene naine, kes avaldas ilmalikku muusikat oma nime alt, muuseas kolme last kasvatanud üksikema Barbara Strozzi, aseksuaalina paistev dandy Francis Poulenc ning lõpetuseks midagi haaravalt radikaalset John Cage’ilt. Kavast saab kirjutada põneva tutvustuse või pressiteate, mille peale läheksin mina kindlasti kontserti kuulama. See kava ei ärrita oma helikeelega muidu nüüdismuusikast kauget inimest ega jää lahjaks minusugusele. Sellise programmiga kasvatab muusik või kollektiiv enda vastu usaldust, mis pole üksnes mängutehniline, vaid ka sisuline: esitaja saab kavaga väljendada oma väärtusi ja arvamusi ning see tekitab kuulajas usaldust nii tema kõrgetasemelise mängutehnika kui ka tema kui inimese vastu, kes esindab oma vaateid ja seisab nende eest. Nii leiavad oma tee kõiki esindava ja mitmekülgse klassikalise muusika juurde ka need, kellele koosnes valdkond üksnes klassikalisest kaanonist: see peegeldab tänapäeva. Publiku küsimus peaks olema tagajärg, mitte põhjus.
Kolmandaks väide, et me ei saa ajalugu muuta ja naisheliloojaid tagantjärele kõrgele kohale seada, „need aktsioonid jäävad ikka avastusteks“. Ma pole väitnud, et naisheliloojaid tuleks tagantjärele kõrgele kohale seada, n-ö au sisse asetas nad Neeme Järvi. Samuti ei kirjutanud ma ajaloo muutmisest: see on võimatu. Teder ehk mõtleb, et kuulajatele ei saa hakata huupi peale suruma, kui head on äkitselt naisheliloojad: keegi ei tunne neid. Neid tundmata ei jõua kuulaja aga saali ja naisheliloojad jäävad avastamata avastuseks. Siin on minu arvates mõtteviga. Klassikaline muusika on kunstivorm, mitte tarbijaid taga ajav suurtootja.
Meie ülesanne pole ajalugu muuta, vaid jutustada seda nii, et see esindaks meie väärtusi: iga meie tegu on poliitiline ja meist oleks ilus mõista tagajärgi. Beethoven kirjutas ilusat muusikat, aga praegu üksnes teda ja teisi valgete meeste poolt ajalukku kirjutatud valgete meeste muusikat mängides, seeläbi neid esindades, kinnistame nende valgete meeste teguviisi, mis pole praegu enam põhjendatud. Beethoveni eluajal olid teised väärtused ja pole meie asi neid läbi tänase prisma hinnata: ega need muutu. Küll aga on meie asi praegu tegutseda vastutustundlikult ja kõiki austavalt, nii et meie teod looksid valdkonnas kõigile võrdsed võimalused. Meie oleme need, kes esinevad ja esitlevad, kuulaja on see, kes vaatab, kuulab ja ammutab n-ö teadmisi, mille põhjal otsustab, kas või millisele sündmusele ta jõuab.
Oleks rumal anda praegusele klassikalise muusika kuulajale ainult seda, mida ta tahab: ta tahab seda, mida me oleme talle varem esitlenud. Aga meie oleme tema väärtusi kujundanud ja seni esitlenud valdavalt mehi. Kui kuulaja näeb ja kuuleb, et tegeleme murekohaga, tuleb ta ju meiega kaasa – kui mitte kohe, siis aegamisi.
Johanna-Maria Jaama: „Süütunnet võib tunda ka naisena – näiteks kuna ma ei ole sellest kõigest varem päris nii (selgelt) mõelnud. Eriti see iva artiklis kõnetas, et ka kaasaaegsete loomingust mängitakse rohkem meeste kirjutatut. Seda ma ei teadnud ja selle peale ei tuleks. [—] Sellepärast ongi sellist artiklit vaja, et mõtlema panna. Liiga halvasti ei pea keegi end tundma, selge see, et harjumusel on jõud – ent edasi saab ju paremini!“
Vastus: Harjumusi küsimuse alla seada ja teadlikkust ärgitada oma artikliga püüdsingi. Et viia klassikalise muusika valdkonda sinnapoole, et meil kõigil oleksid võrdsed võimalused, on esmalt vaja olla teadlik, et selline ebavõrdsus valdkonda kimbutab. Nõnda murekohti käsitledes ja teiste kogemusi kuulates – näiteks saates „Delta“ äraütlemistest kõnelnud Maria Fausti, kellele on enne lavale minekut öeldud, et sind on rõve vaadata, ja kes on oma sooväljenduse tõttu erialaselt palju kannatanud3 – saame tasapisi saavutada olukorra, et valdkond hakkaks kas või välise surve tõttu liikuma mitmekülgsuse poole. Oma artikliga ei soovinud ma kedagi süüdistada selles, et nad pole probleemi varem täheldanud: kõigega ei saa kursis olla ega pea ka olema. Soovisin esitleda muret peamiselt faktide ja näidete kaudu, kirjutada tagajärgedest ja võimalikest edasistest tegevustest eesmärgiga, et klassikalise muusika valdkond oleks kaasav, toetav ja sõbralik.
Üks ja vahest kõige teostatavam abinõu, mida ka kommentaariumis mainiti, oleks kriitikute suurem tähelepanu soolisele mitmekesisusele. See tähendab, et märgata tuleks nii kavu, milles on mitmekesisusega lood täbarad, kui ka neid, milles on mitmekesisust silmas peetud. Sellele vihjasin ka oma artiklis: kriitiku roll on olla kursis nii oma erialaga kui ka maailmaga selle ümber, et luua kunstiteosele ja autorile kontekst, kuhu ta tänapäeva maailmas asetub.
Maarja Vaitmaa: „Näh, mina kui statistiliselt küllap keskmine kontserdisaali külastaja (üks üle keskea naine) võin öelda, et olen igati tegijate meeste poolt nii laval kui lava taga (heliloomingus). Või tegijate naiste poolt. Muusika on see, mis puudutab, või siis mitte, olenemata kuulsusest, soost või ajastust. Artiklit lugedes (hm, vähemalt püüdes …) tuli meelde kunagi loetud mõttetera: mitte kunagi hilisemas elus pole inimene enam nii tark, kui äsja kooli lõpetanuna.“
Vastus: Mina olen ka tegijate poolt, aga nende poolt, kes teadvustavad, mida nad teevad. Klassikaline muusika puudutab, aga selles valdkonnas esineb ka tugev ebavõrdsus, mistõttu on paljudel ses vallas keeruline tegutseda. Ma olen selle poolt, et kõigil oleks klassikalist muusikat hea kuulata, aga ka hea esitada, muusikat kirjutada. Üks meeles pidamist vääriv psühholoogiline tõik on ka see, et meid saab puudutada ja liigutada üksnes see, mida meile esitletakse (seni on meile esitletud peamiselt mehi) ja mida me teame, samuti puudutab meid enim see, mida oleme korduvalt kuulnud-näinud. See „puudutus“ on küll isiklik, aga paljuski ka ette määratud.
1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.
Al Paldroki näitus „Muutuse serval“ („On the Edge of Change“) Pärnu Linnagaleriis ja Eesti Energiate näitus Pärnu Kunstnike Majas kuni 26. VIII. „In graafika“ festivali avamisralli 5. VIII.
Kunstnike Al ja Taje Paldroki tegevus on näiliselt seotud Pärnuga, kuid pigem on tegemist globaalsete autoritega, kes end vahel kodumaal näitavad. Pärnu on kujunenud mitme festivali, näiteks „Diverse Universe’i“, Fideofesti ja „In graafika“ paigaks. Fideofestil ja „In graafikal“ on esimene veerandsada täis. Suvised ettevõtmised kustutavad janu laheda kunstisündmuse järele, mis on kunstirahvast varemgi kokku toonud.
Nüüd on tegevuspaikade kaardile kantud ka Pärnu loovlinnak, mis meenutab 1990. aastate gentrifikatsioonieelset maastikku ja toonaste loojate naiivset entusiasmi. Kinnisvaraobjekt kuulub ettevõtjatele, kelle huvide suund muutub ilmselt pärast selle väärtuse tõusmist. Kunstnikud toimivad taas kinnisvaraprojekti jalaväelastena, tekitades elu asustamata seinte vahele. Aga kasu on mõlemapoolne. Organiseerimata, kaootiline ümbrus on pinnas, kus loov mõte saab liikuda. See ei ole kammitsetud reeglite, korra ja puhtusega. Performatiivne kunstipraktika, skulptuur, installatsioon tekivad poolikus ruumis. Kaos ja loovus toimivad käsikäes.
„In graafika“ on tavaliselt kogum näitusi Pärnu linnas. Avamiste performatiivsed etteasted annavad pildikunstile täiendava mõõtme. Neid leidus ka tänavu kõikides sõlmpunktides, rohkem ja vähem vaimukaid, kehalisi ja lavastuslikke. Tomasz Szrama lasi rahval veini juua oma ihult, ta oli riputanud end jalgupidi puuoksa külge ja avanud püksisäärtes kaks veidipudelit. Henri Hütt ilmestas lavastuslikku lähenemist. Tema „Instrumendi vaikuses“ tõmbasid kaks bemmi kumme vilistades akordioni puruks. Vaatemänguline, pole kahtlust, nagu ka Sindi tuletõrjeseltsiga koostöös tehtud „Sild“, kus kasteti Pärnu jõge tuletõrjevoolikutest. Dmitri Zudovi ja Aleksei Judnikovi sarkastilised venevastased etteasted Tartu ülikooli Pärnu kolledžis olid täienduseks Zudovi seitsme surmapatu teemalistele maalidele samas hoones. Soomes tegutseva vene kunstniku monokroomsed tööd võlusid akademistliku tehnika ja vene militarismi kriitikaga. Judnikov ilmus publiku ette prantsuse 1960ndate filmidest tuntud fantoomi maskiga, mis tekitas äratundmist vist vähestes.
Nikolai tänava kunstnike majas eksponeeritud Eesti Energiate näituse (Jaan Toomik, Jüri Ojaver, Paul Rodgers ja Jaan Paavle) avas Jüri Ojaveri performance. Visandlik, muhe ja eneseirooniline etteaste tekitas küsimusi, kui palju on ühe perfoka tarvis vaja. Ootused olid kõrged, midagi suurt ja sügavat ei toimunud, ent kunstniku kohalolek leidis aset. Ansambel Rooluulein (Indrek Palu, Leonora Palu, Roomet Jakapi ja Jaan Malin) sidus häälutust eksperimentaalse muusikaga. Tavapäraseid näitusi nägi veel keskraamatukogus: Temuri Khvingia teosed ja Toomas Kuusingu linoollõiked, Marko Kekiševi kureeritud plakatinäitus.
Õhtu lõppes Nongrata ambitsioonika performatiivse suurteosega, kuhu kaasati loovlinnakus resideeruvad rahvusvahelised kunstnikud. Sellega anti aimu Nongrata globaalsest praktikast ja performatiivsest maneerist. Tegu oli kehalise, kärarikka ja vedelikurohke aktsiooniga, kus performaatorid toimisid vilunud akrobaatidena. Visuaalselt mõjuv ja vistseraalseid emotsioone tekitav vaatemäng. Kunstiajalooliselt sisaldab ettevõtmine viiteid kehakeskse performance’i-kunsti ajaloole ja muidugi Nongrata enda aktsioonidele. Olen ikka imestanud esitajate spetsiifilise talendi üle, sest poolalasti roomamine, liikumine tules ja vedelikes nõuab erilist avatust, kartmatust ja pühendumist. See on ka „keel“, mida sellist tüüpi performance’i-praktikas kõneldakse. Anonymous Boh kui korraldaja saatis tegevust sulgedega dekoreeritud megafonist ja kastis esitajaid voolikust. Tuli ja vesi toimivad arhailiste tähelepanutõmbajatena. Edastatav mõte seostus pealkirjaga „Muutuse äärel“, murega kaosesse langeva maailma pärast.
Reedeõhtune Pärnu ööelu pakkus kunstnike aktsioonidele pigem paralleelreaalsust. Baaride hedooniline kontingent oli muutused juba varem läbi elanud.
