Sirbi laureaadid

Aga mingem ajas veel kaugemale tagasi. 1930ndatel oli keskmine eluiga Eestis samalaadne Soomega. Okupeeritud Eestis jäi meeste keskmine eluiga 1950. aastal jätkuvalt allapoole iseseisvusaja lõpuaasta näite. Viiekümnendatel aastatel suremus Eestis langes, kuid alates kuuekümnendatest aastatest pöördusid Eesti ja Soome  rahva tervise näitajad selgelt lahku. Samal ajal kui Soome elanike tervis paranes ja eluiga ühtlaselt tõusis, said Eestis elavad mehed 30 aasta jooksul juurde vaid ühe eluaasta. 1970. aastal oli nii Eestis kui Soomes keskmine eeldatav eluiga sünnihetkel 70 eluaastat. Kakskümmend aastat hiljem oli see Soomes 75 eluaastat, Eestis ikka ainult 70. Nõukogude okupatsiooni tingimustes ei toimunud meil samasugust heaolu ja sotsiaalse turvalisuse kasvu kui Soomes, samuti ei jõudnud meieni paljud arstiabi tehnoloogilised saavutused. Ühtlasi illustreerib iseseisvuse taastamise eelne paigalseis nõukoguliku tervisekasvatuse ja haiguste ennetuse viletsat seisu, mida mõned vanemad Eesti arstid viimastel aastatel on püüdnud idealiseerida.

Iseseisvuse taastamise järel ei olnud Eesti elanikkond seega tervisest pakatav särasilmne töökäte meri, kes asus riiki ja majandust üles ehitama. Tervisenäitajatelt ja tervisekäitumiselt olime seisus nagu Lääne-Euroopa elanikud 30 aasta eest. Kogu rahva tervises Euroopale järelejõudmine on aga palju keerulisem kui ebaefektiivse ja kahjumliku ettevõtte või tööstusharu saneerimine. Seda eriti majanduse liberaliseerimise ajal, kui turule ilmusid varem kättesaamatud kaubad, millest osa kahjustab ilmselgelt tervist.

Lisaks Soomele tasub Eestil end võrrelda kauaaegsete saatusekaaslastega raudse eesriide tagant ning uurida, kas kellelgi on rahva tervise parandamisel viimasel 15 aastal tänu targemale käitumisele paremini läinud?

Tervishoius on rusikareegel, et suured kiired majandusmuutused viivad rahva tervisenäitajad järsult langustrendi, ning nii juhtus ka meil. Aga mitte ainult meil. Nii Eestis, Lätis kui ka Leedus keskmine eluiga alguses langes, kuid alates 1995. aastast on täheldatav tõus. Eestis jõudis keskmine eluiga okupatsiooniaja tipptulemusest 1988. aastal esmakordselt kõrgemale nelja aasta eest. Kui aga arvestada keskmist eluiga ilma Gorbatšovi alkoholipoliitika toodud väikse, veidi üle ühe-aastase tõusuta, siis ületasime nõukogude aja tipptaseme juba 1996.-97. aastal. Läti ja Leedu ei olnud 2003. aastaks veel oma Gorbatšovi-aegset tipptulemust keskmise eluea arvestuses ületanud. Palju hullem on olukord Venemaal ja Ukrainas, kus keskmine eluiga langeb järjepidevalt 1998. aastast saadik.

Meil tundub minevat natuke paremini kui Lätil ja Leedul ja meil lähebki märgatavalt paremini kui idanaabril. On lootust, et jõuame kohe (ehk olemegi juba jõudnud, sest rahvusvaheline tervishoiustatistika avaldatakse mõneaastase viitajaga) keskmise eluea poolest järele meist alati ees olnud Leedule. Soomlased aga on viimase 15 aastaga meiega võrreldes taas oma keskmise eluea edumaad kasvatanud, jõudnud keskmiselt 78,7 eluaastani Eesti 71,7 eluaasta kõrval.

Muidugi ei tähenda see, et enamik Soome elanikke sureb 78- ning Eesti elanikke 71aastaselt. Meie suurim elu- ja tervisekadu juhtub varem, noores eas, lollide ärahoitavate õnnetuste ja rumala käitumise tõttu. Statistika järgi ootab kuuekümne viie aastani jõudnud härrat ees veel keskmiselt 13 aastat ehk 78. eluaasta. Probleem on selles, et liialt paljud ei jõua 45. sünnipäevani. Hiljuti hukkus ühes liiklusõnnetuses kolm noort meest, sest üks noor purjus rallimees tahtis oma tüdruksõbrale näidata, et ta suudab kihutada 200 kilomeetrit tunnis. Kuni eakaaslased peavad sellist käitumist põnevaks, mitte rumalaks ja ohtlikuks, jääb Eesti võrdluses Soomega keskmise eluea poolest palju kaugemale maha kui võrdluses elatustaseme või majandusarenguga.  

Praeguses maailmas on ülikoolide ja ühiskonna suhted eri maadel korraldatud nii, et välja joonistub enam-vähem kaks üliõpilase võimaliku elukaare tüüpi. Ühtedes riikides on üliõpilane täisajaga õppija, kellel ei jää kontsentreeritud õpingute kõrvalt aega eriti millekski muuks ning tema elu möödubki peaasjalikult kloostritaolises kampuses omasuguste noviitside seltsis – mäletan ühe Michigani ülikoolis doktorantuuris olnud kolleegi räägitud lugu sellest, kuidas üks õppur sealt eksmatrikuleeriti, kuna teda olevat nähtud tantsukursustel ning see olnud ju ometi kindel märk, et ta ei võta oma õppetööd piisava tõsidusega. Teistes riikides seevastu võib üliõpilaselu kesta suhteliselt kaua ja rohkem rändava vagandina, keda karm distsipliin ei ahista. Õpinguid alustatakse ehk suurema hooga, kuid pärast jätkatakse töö kõrvalt ja omas taktis, nii et 160-ainepunktiliste õpingute lõpetamine võtab keskeltläbi kuus kuni seitse, aga vahel ka veel rohkem aastaid aega.

Paradoksaalselt on just see teine süsteem levinum riikides, kus kõrgharidus on tasuta ning avalik (näiteks Põhjamaades ja Mandri-Euroopas), esimene aga seal, kus see on tasuline ja peaasjalikult erasektori hoole all (Suurbritannia, USA, Jaapan). Lähemal järelemõtlemisel on see aga loogiline, sest kontsentreeritud õpinguaeg tuleneb ju otseselt sellest, et lõpetada lühema ajaga ja vastavalt ka vähema kuluga, kui aga pangad kuklasse ei hinga, on võimalik planeerida õpiaega rahulikumalt ja elada selle jooksul ka muud elu. Puhtmajandusliku pilguga süsteeme võrreldes tundubki, et esimene on efektiivsem. Mõõdetava tulemuse saavutamine võtab vähem aega ja õppurid on ise motiveeritud usinamalt töötama, samuti on neil rohkem võimalusi hariduse kvaliteedi üle nuriseda, sest nad ei saa tasuta lõunat. Ka ei ole ju kellelgi põhjust kahelda näiteks USA teaduslikes saavutustes. Küllap seetõttu ongi Eestis tekkinud segasüsteem, kus tasuline kõrgharidus on osalt tasakaalustatud riikliku koolitustellimusega ja peamised ülikoolid on avalik-õiguslikud, mis annab neile võimaluse toimida vajadusel avaliku, vajadusel erasektori käitumisloogika järgi.

Samal ajal ei oleks ka kõige parema tahtmise juures üliõpilastele meie haridussüsteemis kampus-kloostrite keskendunud elustiil kättesaadav ja kui lähekski nii, et kõik hakkaksid lõpetama ülikooli nominaalajaga, tähendaks see arvatavasti üpris kiiret kvaliteedi langust. Muide, kui räägitakse USA hariduse tasemest, peetakse enamasti silmas tippülikoolide doktoreid, mitte keskmiste ülikoolide bakalaureusi, kes maailma mastaabis ülikõrge tasemega paraku siiski silma ei paista. Pealegi ulatub populatsioon, millest ingliskeelsete riikide haridussüsteem oma tudengikandidaate nopib, ikkagi miljarditesse (kusjuures Eesti on selle osa) ja neil ülikoolidel ei ole ka hirmu oma kultuurikeskkonna jätkusuutlikkuse pärast. Seetõttu ei ole ingliskeelsel ülikoolimaailmal probleemi, kui mõni andekas noor inimene peakski ukse taha jääma, sest nende kõigi jaoks ei olegi seal ruumi.

Eestis on aga olukord hoopis teistsugune. Eesti ühiskonnas see lihtsalt peab olema probleem, kui andekad noored ei leia endale võimetekohast väljundit sellistel sekundaarsetel põhjustel nagu sünnikoht või perekonna majanduslik olukord. Kõigile Eesti elanikele võimetekohase hariduse kättesaadavus on ühiskonna jätkusuutlikkuse üks võtmeküsimusi. Arenguvisioon, mille kohaselt Eesti peakski jääma odava, kuid enam-vähem kvalifitseeritud tööjõuga allhankeriigiks, ei ole millegagi põhjendatav. Samuti seaksin kahtluse alla õpiaja lühiduse kasutamise kvaliteedikriteeriumina, pigem on olukord hoopis vastupidine: üliõpilane, kellel on võimalik oma õpinguid planeerida omas taktis, jõuab nende vältel kasvada nii inimese kui professionaalina ning suudab omandada samades oludes parema hariduse, kuna ta mõistab paremini, miks ja kuidas tal üht või teist ülikoolis pakutavat ainet edaspidi vaja võib minna.

Olen küll nõus sellega, et ultraliberaalne majandusmudel aitas suhteliselt nõrgast stardipositsioonist alustanud Eestil üsna kiiresti Ida-Euroopas esirinda jõuda ning seega võis olla õige ka selle ajutine rakendamine valdkondades, kus stabiilse ühiskonna puhul ei tohiks turudiktaat toimida, kuid praeguseks oleme juba jõudnud olukorda, kus peaksime suutma loobuda enese määratlemisest vaese ja näljasena ning seadma oma eesmärgid natuke ambitsioonikamalt. Materiaalse rikkuse asemel võiksime tahta tulevikus uhked olla hoopis näiteks oma elukeskkonna inimsõbralikkuse üle.

Olen üsna kindel, et meiega kultuuriliselt suhteliselt sarnase Soome märkimisväärne edu nii ühiskonnana kui ka innovatsioonil põhineva majanduse poolest on väga suures osas tingitud just sellisest hariduskorraldusest, mis aitab igal inimesel oma võimed maksimumini arendada, sealjuures tema isiklikke soove ja kalduvusi arvesse võttes, seevastu katsed ühiskonda sihipäraselt planeerida ei ole tingimata alati edukad, sest elu on enamasti keerulisem kui planeerijad ette näevad. Pealegi elame avatud maailmas, kus inimene võib ebameeldivast ja ahistavast keskkonnast alati siirduda talle sobivamasse. Mida andekam keegi on, seda oodatum igal pool.

Enn Soosaar:

Palju neid kohti meil pole, kust saab lugeda teiste arvamusi või avaldada ise arvamust, mis ületab mahult viie või kaheksa tuhande tähemärgi kirjaruumi. Ma mõtlen arvamust, mille mõttelookasid ei piira väljaande erialalised raamid. Akadeemia on neist kõige mitmekesisem. Looming ja Tuna venitavad ka mõnikord paikapandud piire, kuid eelistavad ikkagi, et jutt käiks esimesel kirjanduse ja teisel ajaloo ümber. Edasi tulevad ajakirjad, mis on toonitatult spetsiifilised nii kitsaste kui ka laiemate teemade käsitlemisel. Üks erand siiski – Vikerkaar. Juba esimestel aastatel torkas Vikerkaar silma liikumisruumi ulatusega. Ja see meeldiv iseärasus on aastatega kinnistunud ning süvenenud.

Mind on viimasel ajal hakanud järjest vähem huvitama ühest küljest need kirjutajate kujutlusvõime madallennud, mida nimetatakse ilukirjanduseks, ja teisest küljest tsiteeritavatele autoriteetidele tuginevad tõestused, mida nimetatakse teaduslikeks traktaatideks. Mõistagi ei ole igaühel, kes tahab arvamust avaldada, oma arvamust, mida avaldada. Aga kui siis vahetevahel juhtub teiste hulka mõni mees või naine, kellel on seisukoht, millega saab nõustuda või millele tekib tahtmine vastu vaielda, st keda on võimalik respekteerida, pole õhtupoolik raisatud.

Märt Väljataga ja Co on Vikerkaart  selge suunitlusega vorminud ja viimasele tänase näo andnud. Eeskuju on võetud siit ja sealt, aga selgesti seisab Märdi silme ees B- ehk arvamuste poole kujundamisel ning taseme hoidmisel The New York Review of Books. Üle nädala ilmuv ajalehte meenutav, kuid pigem ajakirja mõõdus mahukas väljaanne peegeldab seda arusaama maailmas toimuvast, mida jagab märgatav osa lääne mõtlevaid haritlasi, kes hoiduvad kaldumast vasak- või paremäärmusse, kuid peavad siiski kohuseks olla kriitiline ja teatud piirini radikaalnegi, kui nad analüüsivad ning diagnoosivad toda enigmaseisundit, milleks on inimene olemine.

Vikerkaare omapäraks on kujunenud topeltnumbrid. Enamik pakub huvitavaid eriesitlusi. Sageli on need oma üldlaadis kõige mitmekülgsemad ning informatiivsemad, mida saame eesti keeles ühe või teise teema kohta lugeda. Muide, ajakirja mõnes lähinumbris sooviksin näha koondloetelu ainevaldadest, mis on aastate jooksul pälvinud laiemat käitlust. Igal juhul on Vikerkaar ajakiri, mille aastakäigud väärivad käepärast säilitamist raamaturiiulil.

Ene-Reet Soovik:

Selles, et ma vahetevahel üldse kuskil midagi kirjutan, on kahtlemata süüdi Vikerkaar, mis millalgi päris ammu võttis ühe “ei saa mitte vaiki olla” ajendil sündinud arvustusteksti varem avaldamata kirjutajalt lahkesti vastu ning on aastate jooksul üht-teist peamiselt tõlkekirjandust puudutavat lisaks ka tellinud. Karmiks kirjutamiskooliks, mis soosiks mingeid kindlaid reegleid või kipuks kaastöid oma käe ja maitse järele koolutama, ei julgeks ma Vikerkaart küll kindlasti nimetada, ent lausa ebamaiselt läbinägeliku toimetajapilgu tunnistajaks olemise unustamatu hetk pärineb nimelt neilt. Lugeja poolt vaadatuna on Vikerkaar, eriti oma teemanumbrites, põnev ühispindade looja meie ja muu kirjanduse ning humanitaaria ja teiste valdkondade vahel, olgu nendeks siis ühiskonna- või eluteadused. Ja kindlasti on üks mainimist väärt mõõde kirjandusajakirja sümbiootiline suhe kujutava kunstiga.

Erkki Luuk:

Minu mäletamist mööda on Eestis neli kirjandusajakirja: Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ja Vihik. Kõik need pole küll puhtad kirjandusajakirjad, ütleme siis neli ilukirjandusliku suunitlusega ajakirja.

Vikerkaar on neist neljast kõige laiapõhjalisem kesktee-ajakiri, mis väidetavalt püsib ilukirjanduse ja muu kultuuri (ja isegi teaduse), traditsioonilise ja uue piiril. Kuidas see neil õnnestub? Õigemini, kas õnnestub? Vikerkaare laiapõhjalisuse aluseks on neli vaala: sotsiaalne agenda, lääne (moe)teooriate ja -korüfeede tutvustamine, eesti kunst (eelkõige teksti ilmestavad illustratsioonid) ja  algupärane ilukirjandus. Kõik on tore, kuid esialgu ainult maketina. Lugejale avanev pilt on sageli teine. Erinevalt EKLi kirjandusajakirjast Looming pole Vikerkaar küll programmiliselt umbne, kuid parajalt kopitanud väljaanne siiski. Sotsiaalne teemapüstitus on muidugi oluline, kuid võiks olla radikaalsem või nüansseeritum. Teooriatrendide sabas sörkimine hakkab juba ära tüütama. See funktsioon oli oluline 90ndate algul, tänapäeval on kogu sellealane informatsioon niigi laialt kättesaadav. Pastakast väljaimetuna mõjub iga järjekordse trendi “olulisus” kohaliku konteksti mõtestamise seisukohalt. Selleks, et kohalikku konteksti originaalselt mõtestada, pole vaja üldse mingit trendi järgida – piisab ad hoc low end teooriast, mille iga toimiv teoreetik oskab ise käigupealt tuletada. Sageli on selline umbluu huvitavam kui tegelikkuse arvutamine etteantud moemaatriksi alusel.

Teine probleem on kirjutajate kinnistumine ajakirja juurde, mida võib täheldada kõigi kirjandusajakirjade puhul. Üksikud autorid kirjutavad 1-2 ajakirjas, ülejäänud on territooriumi omavahel ära jaganud. Kirjandus on geto, mille sees veel omakorda getod, mille elanikel üle getopiirde asja ei ole. Mina soovin ainult üht: üllatage mind. Vikerkaar ei üllata praegusel hetkel millegagi, kuigi mõned olulised tõlked ja muudki on seal aastate jooksul muidugi ilmunud. Ja veel üks asi: Vikerkaares võiksid ilmuda ka teadusalade hetkeseisu ülevaated.

Anders Härm:

Vikerkaare positsiooni unikaalsus eesti kultuuriväljal tuleneb minu arvates ühest paradoksaalsest asjaolust, nimelt sellest, et erinevalt teistest kirjandusajakirjadest on tegu on sellisega, mis ei ole kirjandusajakiri. Mis seal salata, minu jaoks algab Vikerkaar  suuresti esimese suurema tühiku ehk siis ilukirjanduse järel. Aga ilmselt ilma selleta ei oleks Vikerkaar päris see Vikerkaar, kuigi minu meelest on ilukirjanduse osa proportsionaalselt niivõrd väike ja kopeerib suuresti mõnede teiste ajakirjade funktsiooni. Seega siis puhtalt egoistikult võin väita, et minu Vikerkaar on see akadeemilise pungi Vikerkaar, terav ja alati ajakohane, akadeemilise krambivaba ja heas mõttes publitsistlik, mis jääb siiski korralikule analüüsi tasandile.

Vikerkaarele on tihti ette heidetud teatud populismi. Need etteheited on mind alati imestama pannud, sest minu meelest põhinevad need ainuüksi sellel, et Vikerkaar on suhteliselt loetum ja pisut värvilisem kui teised “akadeemilised” väljaanded. Vikerkaar on näidanud, et tõsiseltvõetav kultuuriväljaanne ei pea ilmtingimata olema visuaalselt askeetlik ning sisuliselt laialivalguv.

Erinevalt Eesti kultuuriväljaannete enamusest, mille avaldamispoliitika näib lähtuvat pigem statistilistest või rahvuslikest näitajatest kui sisulistest argumentidest ning on seetõttu lubamatult ebaühtlane, järgib Vikerkaar oma ideoloogilist liini.  Sellest ei hoita kramplikult kinni, aga see toimib virtuaalse keskteljena suurepäraselt. Seetõttu võib Vikerkaare peale selles mõttes kindel olla, et saad alati hästi “kureeritud” ajakirja. Peaaegu iga number on lõpuni läbi mõeldud ja terviklik. Nad on suutnud näidata, et ajakiri ei pea tegema ilmtingimata populistlikke kompromisse, et olla laiemalt loetav, ja et üldhuvi ning spetsiifiline, terminoloogiline tekst ei ole ilmtingimata vaenlased. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et Vikerkaar on olnud läbi üheksakümnendate Eesti kõige mõjukam akadeemiline kultuuriajakiri.

P. S. Ainult üks asi häirib mind kui kunstiteadlast. Kui Vikerkaar juba kunstikommentaare tellib, siis võiks ka neile esitada teatud sisulised nõuded ja lõpetada nende, minu meelest Vikerkaare au pihta käivate ajaleheartiklikeste avaldamise. Mingisuguseid paari tuhande tähemärgiseid mõttetuid soperdisi võivad need kultuuriajakirjanikud  mujal ka
avaldada.

Bruno Mölder:

Vaimutoiduna on Vikerkaar võrreldav eksklusiivse komplekslõunaga. Kui näiteks esialgu oli isu vaid väikese raamatuarvustuse või mõne hõrgu essee järele, siis peagi võid leida end manustamas mõnda täispikkuses novelli või poeemi. Silmaringile tuleb see muidugi kasuks. Ning ärgitab kaasa mõtlema. Mõne korralikuma kodaniku võib see ajakiri aga läbi raputada, iseäranis selle esikaant identifitseeriv ning kirjasõna lehekülgede vahele peidetud moodne kunst –  ilmselt ongi see eesmärgiks.

Minule meeldib Vikerkaarest lugeda kohalike filosoofide mõlgutusi. Need on seal veidi elavamad, esseistlikumad ja eksperimentaalsemad kui muus perioodikas, mida kammitseb eelretsenseeritavus või akadeemilisuse taotlus. Seetõttu võib Vikerkaart võtta ka kui innovaatiliste ideede inkubaatorit. Muidugi ei tähenda see mõtlemise viljade pooltoorust, mis maitseelamuse või seedimise rikuks. Vikerkaare pakutav dieet on ikka nõnda läbi mõeldud, et selle peale võib alati kindel olla.

Külli-Riin Tigasson:

Mu üks esimesi kokkupuuteid Vikerkaarega oli millalgi 80ndate lõpus, kui põhikooli lõpuklassi tööõpetuse tundides (õppisime parajasti kampsuni kudumist!) lugesime üksteisele ette Kerttu Rakke tollal – vähemalt 13-14aastastele varateismeliste kõrvadele – veidi kriipivalt mõjunud juttu “Let’s go”. Ning ilmselt oli just see tööõpetuse tunni õpetlikum osa, sest kampsunikudumist päris selgeks ei saanudki, kuid Vikerkaart loen tänini.

Ei kõla just originaalselt, kuid ilma Vikerkaareta oleks meie meedia- ja kultuurimaastik märksa vaesem. Vikerkaar on see, mis toob meieni uut põnevat kirjandust, tutvustab moodsat ühiskonna- ja kultuuriteoreetilist mõtet ning leiab ilukirjanduse arvustamiseks rohkem ruumi ja ka analüüsisügavust kui muud meediakanalid. Pean tunnistama, et mind on kohati eesti kultuuri puhul häirinud nappiv soov või julgus olla ühiskonnakriitiline ja sekkuda päevaprobleemidesse, olgugi et on mitmeid erandeid. Kui me defineerime Vikerkaart kultuuriajakirjana – nagu seda vist tavaliselt tehakse –, siis liigvähest ühiskonnakriitilisust küll ette heita ei saa. Nagu ka mitte takerdumist sellisesse akadeemilisusse, mille juurde käib omadussõna “kuiv”. On sümpaatne, et Vikerkaar sekkub aktiivselt avalikku debatti, pühendades temaatilisi numbreid teemadele, mis parasjagu ühiskonnas tähtsad – näiteks ajalugu ja mälu. Ka Vikerkaare kirjanduskriitika on sageli ühiskonnakriitiline: kirjandusteoseid ei arvustata üksnes esteetilisest dimensioonist lähtuvalt, vaid need asetatakse laiemasse kultuurilisse ja sotsiaalsesse konteksti. Muide, näib, et Vikerkaar toob mõnede autorite puhul välja nende parima külje, sest seal kirjutavad nad miskipärast huvitavamalt kui mujal.

Indrek Jürjo:

Ma pole kunagi olnud Vikerkaare püsilugeja. Kuid tegelikult on Vikerkaar minu jaoks algusest peale alati olemas olnud ja küllap mind kahe viimase aastakümne jooksul ka mõjutanud. Põhiliselt olen lugenud muidugi ajalooalaseid artikleid, ilukirjanduse osas olen piirdunud sirvimisega. Meelde on jäänud vaid Vikerkaare algusaegadel ilmunud Peeter Sauteri lood, siis oli tema tekstides veel mingi eksistentsiaalne mõõde või hõngus. Vikerkaare õnneks langes tema rajamine juba perestroilisse aega ning kroonutruu väljaandena ajakiri end kompromiteerida (vist) ei jõudnudki. Koos Loominguga sai Vikerkaarest tribüün, kus tegeldi algul ettevaatlikumalt ja hiljem üha teravamalt ajaloo “valgete laikude” likvideerimisega. Ajalooteemalised artiklid olid valdavalt rahvuslik-heroilises laadis ja ma lugesin neid siis suure vabanemistundega. Praegu on sellele isegi liigutav tagasi mõelda. Seda enam, et Vikerkaarest on saanud peamine rahvusliku ajalookirjutuse kriitik ja vaidlustaja ning lääne teoreetikute innukas maaletooja. Võrreldes paljuski sama joont ajava, kuid üldiselt siiski akadeemilise Tunaga on Vikerkaare ajalookäsitlused valdavalt esseistlikud. Mõnikord taban end lugemisel tundelt, et ajakiri on minu jaoks juba liigagi “euro”. Mitmed Vikerkaare ajalooteemalised, nagu näiteks antiigi või valgustusajastu erinumbrid on kindlasti püsiväärtusega, neid on põhjust hiljemgi üle lugeda. Vikerkaare ajaloonumbreid olen ma isegi ostnud, kuigi muidu olen karjuva ruumipuuduse tõttu raamaturiiulitel juba ammu ajakirjade tellimisest loobunud.

Leiger Sääretirbil. 2000.

Saksa sõjaväes võidelnud veteranide matusepaik Metsakalmistul. 2000.

Valkla lahingu mälestuskivi. 1991.

Ly Lehtmetsa koostatud entsüklopeediline koguteos “Kivid kõnelevad” on raamat Eesti mälestusmärkidest. “Iga mälestis on kild ajalugu,” ütleb autor eessõnas. Ja kilde on palju. Raamat annab teavet 3171 mälestise kohta: ausambad, mälestussambad, kujud jm monumendid, mälestustahvlid, -kivid, -puud ja -ristid. Kui eelnevaist on katsutud üles otsida ja raamatusse võtta kõik, mis Eestis on, siis kirikud, kabelid, lossivaremed, mõisad, maalinnad, linnamäed, vanad kõrtsid, kalmistud, muuseumid ei ole hõlmatud süstemaatiliselt, vaid peamiselt selle järgi, kuhu koostaja jalg ajaloolistel rännakutel on sattunud. Mälestistest on raamatus 1542 pilti, kõik peale vanade fotode on väga hea trükikvaliteediga värvifotod.

Asulaid, kus mälestised asuvad, on 883 (neist 809 Eestis ja 74 välismaal). Iga kohanime all on kuupäev või mitu. Need näitavad, millal raamatu koostaja seal ise kohal käis, ja fikseerivad vaatlusaja, kust tekstis antud mälestise kirjeldus pärineb. Sisuliselt lõpeb raamat 2003. aasta lõpuks teadaoleva informatsiooniga. Raamatu lõpus on isikute nimeloend, kellele mälestusmärke on püstitatud – kokku 983 isikut. Puudu on kahjuks tekstis esinevate muude nimede register. Faktilise andmestiku kõrval annavad raamatule erilise võlu teksti põimitud ajaloosündmuste lühikirjeldused, koostaja isiklikud märkused ning rohked mälestise, selle asukoha ja mälestatud sündmuse või isikuga harmoniseeruvad tsitaadid ajalooürikutest, kirjandusest, rahvaluulest, luulevaramust, rahvalikest lauludest jne. 

Praktilisel pinnal on “Kivid kõnelevad” vajalik teatmeteos. Ilmestamaks teose sisulist haaret, toon näiteid isiklikust kogemusest. Registris märkasin Georg Tenno nime. Selgub, et see legendaarne Venemaa eestlane, keda oma raamatutes esile tõstavad Solženitsõn ja ameeriklane Alexander Dolgun, on maetud metsakalmistule. Raamatus on nii Tenno kui Dolguni eluloolisi andmeid, mida mujalt on raske leida. 3. I 1919 lahinguga Valkla mõisa juures peatas vaenlase edasitungi Tallinna suunas 4. jalaväerügement, mille koosseisu mu isa noore ohvitserina kuulus. Raamat toob ära nii Valkla lahingu mälestuskivi teksti (“siia maani ja mitte kaugemale”), kuid oma üllatuseks lugesin raamatust veel, et kui Valklas 23. IV 1934 see Vabadussõja piirimärk avati, siis kõnelesid valitsuse nimel kindral G. Jonson ja riigivanema nimel kolonel Grabbi (kolonel ta siiski veel sel ajal ei olnud).

Olen otsinud andmeid, kes oli see talupojast mõisakutsar, kes olla olnud Kölerile modelliks Kaarli kirikule “Õnnistava Kristuse” maalimisel. Pärast ebaõnnestunud katseid teiste raamatutega vaatasin igaks juhuks ka Lehtmetsa raamatusse ja sain vastuse (lk 587). Lisaks sain sealt lugeda E. Astramskase Köleri 150. sünnipäevaks kirjutatud luuletust Jaan Krossi tõlkes. Mälestusi kirjutades tahtsin midagi rohkemat ütelda Pärnus 1988. aasta muinsuskaitsepäevadel kohatud tulihingelise eesti rahvuslase Ali Rza-Kulijevi kohta. Kivid Lehtmetsa raamatus kõnelesid, et see eesti emast ja aserbaidžaani isast Siberis asumisel sündinud energiline muinsuskaitsetegelane puhkab Pärnu alevikalmistul.

Viimasel ajal on Eesti ühiskonda vapustanud sündmused ühenduses Lihulasse ja Tõnismäele püstitatud sõdurikujutistega. See näitab, kui suur sümboolne tähtsus ja mõju on monumentidel ja mälestusmärkidel. Raamatus leiame mõlemad monumendid koos juurdekuuluva andmestikuga. Lehtmets on kaasanud ka nõukogude ajal pandud mälestised, nagu Riigikülas postamendi otsas võidutsev vene tank, mis taasiseseisvumisjärgsete EV valitsuste saamatuse sümbolina seisab just sellel kohal, kus langesid kümned, kui mitte sajad isamaad kaitsnud eestlased. Neile pole Narva jõe kaldale pandud mälestustahvlitki.

Auvere lahingut 24. VII 1944 tähistavad taplustandril kaks venekeelset mälestusmärki Eesti vallutajatele. Raamat ütleb ekslikult, et siin võitlesid eestlased eestlaste vastu. Auvere lahingus punaväes võidelnud eestlasi ei olnud. Küll aga kaitsesid siin Eesti pinda ja jäid lahinguvälja peremeesteks 20. Eesti diviisi osad, kelle raudse tahte vastu mitu Vene diviisi verest tühjaks jooksis. Lahingu võitjate poolel langenutele mälestusmärki aga ei ole. Kaks kuud hiljem toimunud Avinurme lahingu mälestamisega on sama lugu.

Raamatus juhitakse tähelepanu ka teistele mälestistele, mida ei ole, aga peaks olema. Leheküljel 413 saame teada, et Marie Underi sünnimaja Tallinnas, Koidu ja Luise tänava nurgal lõhuti 1983. aastal, et teha ruumi uusehitusele. Krunt on siiani tühi ja võsastunud, nagu raamatus pildil näha.

See vägev raamat on valminud ja välja antud oma kulu ja kirjadega. Teose kokkupanemiseks kulus 12 aastat. Raamatut trükiti 1000 eksemplari, neist 700 saadeti levitamiseks Eestisse. Kuna autor on üsna tundmatu, ei ole raamat ka suurt tähelepanu pälvinud (ilmunud on arvustus Maalehes 17. III 2005).

Ly Lehtmets on sündinud 18. augustil 1928. aastal Tallinnas ja lahkus Eestist suure pagemise käigus sügisel 1944. Ta on õppinud arstiteadust Saksamaal ja USAs ning töötanud günekoloogina. Praegu elab Californias Sierra Nevada mägedes paikneva Tahoe järve ääres.