rohepööre

Kõik vastused on üheaegselt õiged ja valed. Väidetule saab hõlpsasti vastu vaielda. Eriti viimastel aastatel on avalikkuse huvi sotsiaalsete küsimuste vastu järsult tõusnud ja nurinad lausliberaalse majanduspoliitika suhtes valjenenud. Seda on selgesti näha ka Toompea siblimistest. Olgu erakond ennast maailmavaateliselt kelleks tahes kuulutanud, kõik on korraga mures tavalise inimese ja viimase jaoks ohtlikult kaldu vajanud riigi pärast. Pendel liigub hoogsalt paremalt vasakule. Sotsdemokraatlikuks külviks tundub pinnas olevat rammusalt kobe.

Liidrikriis kui sotside madala reitingu põh-jus? Nii võimukat ning igipüsivat liidrit nagu Edgar Savisaar Keskerakonnal pole sotsiaaldemokraatidel, endistel mõõdukatel, tõepoolest olnud. Teisest küljest ? Andres Tarand, Toomas Hendrik Ilves, Ivari Padar olid/on meie poliitilisel näitelaval vaieldamatult isiksused, kelle selja taha pidanuks olema mõnus rivistuda. Nad suudavad tekitada usaldust. Tõsi, paljude huvide ning mitmekülgse pädevusega meestel jääb sageli vajaka parteipoliitilisest innukusest ja neist saab harva andunud erakonnaehitaja.

Andres Tarand ütles ühes hiljutises usutluses umbes nii: meie oleme ühinemiste peale meistrid. Mõistagi vürtsitas seda tõdemust annus peidetud irooniat. Väikeste erakondade liitumised omavahel või nende allaneelamised mõne suurema poolt on taasiseseisvumisjärgses Eestis (nagu, muide, ka kahekümnendatel aastatel ja kolmekümnendate algul) olnud vältimatu paratamatus. Paratamatus, mis ? paraku ? ei ole mitte alati näidanud partei tugevust ega teinud teda ahvatlevaks.

Too mõõdukate häda kimbutab sotse edasi. Kui praegu, enne kohalike volikogude valimisi, sokutab kaks erakonda ? neist kuulub, pange tähele, üks Euroopa sotsiaaldemokraatide, teine Euroopa agraarkonservatiivide klubidesse ? oma leibu ühte kappi, siis, jah, mis on selle ?taktikalise lähenemise? tagajärg? Teisi sõnu: kui palju endiste Mõõdukate toetajaid, kellele vastuvõetamatu Rahvaliidu populism, jätab hääle andmata sotsiaaldemokraatlikule kandidaadile? Ja kui palju uusi vaimustunuid meelitab too ajutine ühteheitmine (mis ? nii on mõista antud ? võiks püsivakski kujuneda) urnide juurde?

Me jääme, ma kardan, poolele teele, kui vastuse otsimisel toome välja üksnes seda laadi asjaolusid, millest oli eespool juttu. Pealkirjas esitatud küsimus eeldab probleemi avaramat nägemist. Mäletatavasti lahutasid meie tublid vana kooli sotsioloogid mõned head aastad tagasi Eesti kaheks: esimeseks ja teiseks. Säärane lihtne vastandus meeldis paljudele, seda enam, et nurisejad said kinnitust oma aprioorsele veendumusele: need mudelid, millega postsovetlikku, postsotsialistlikku üleminekuühiskonda ümber kujundatakse, on ebaõnnestunult valitud ja uus Eesti ei täida lootusi, mis olid ?meil kõigil? ennast vabaks lauldes.

Eestis toimunud ning toimuva kriitikas ning analüüsis jäetakse pahatihti kahe silma vahele vahest kõige olulisem tõsiasi. 1991. aastal alustasime pooleteise miljoni konkreetse ning teada kust tulnud inimesega. Nemad ja nende hulgast võrsunud juhid ? ei keegi muu ? kujundasid hoiakuid, langetasid otsuseid, ehitasid riiki. See, mis meil praegu on, kaasa arvatud poliitiline süsteem lakkamatute erakondlike kisklemistega, on nende inimeste, s.t meie oskuste ja oskamatuste, tahtmiste ja mittetahtmiste tulemus.

Pol-öki matriitsid ühiskonna kirjeldamiseks ei kõlba isegi siis, kui need tagurpidi keerata (valge mustaks, must valgeks). Ent ka klassikaline parema-vasaku vastandus, mida kasutasid möödunud sajandil edukalt Lääne-Euroopa poliitiliste pendelduste analüüsijad, ei sobi Ida-Euroopa reformiriikides toimuva mõistmiseks. Mõisteid nagu ?parempoolne?, ?vasakpoolne?, ?paremtsentristlik?, ?vasaktsentristlik? tarvitatakse tänapäeva Eestis laialt (olen neid parema puudusel ka ise pruukinud), aga juba üheksakümnendate alguses oli nende sisu ebamäärane ja praegu, aastal 2005, on neid Eesti tegelikkuses pea-aegu võimatu defineerida.

Riigikogus on kuus erakonda. Võtame tolle parema-vasaku skaala. Kuhu ja mis järjekorras paigutuvad sinna meie kuus? Ma ei räägi erakondade enesemääratlemisest. Külma sõja järgsetes uutes demokraatiates paistab olevat tavaline, et erakond deklareerib enda parem- või vasakpooleks, ilma et järgneks nende tegutsemispõhimõtete järgimine, millest lähtuvad Lääne nimekaimud. Teisest küljest ei ole parteiladvikutel üleminekumaades, nii ka Eestis, vähimatki raskust kuulutada erakond täna kaldu sinnapoole, homme tännapoole.

Alles see oli, kui rahvaliitlased väitsid, et nad on parempoolsed. Siis algas nihelemine ja nüüd koguvad nad juba ?vasakjõude?. Keskerakond kuulub rahvusvaheliselt liberaalide fraktsiooni (samasse, kuhu Reformierakond), aga kes on nad kodus? Res Publica alustas esimese esimehe Rein Taagepera all vasaktsentristlikuna. Kuu-kaks tagasi kuulutas kolmas esimees Taavi Veskimägi oma erakonna Eesti kõige parempoolsemaks. Ei ole kergem defineerida Reformierakonda, kes passib pruudiks igasse pulma. Või Isamaaliitu, kelle esimees Tõnis Lukas nüüdsama teatas, et nemad on konservatiivne tsentrum(!?).

Näiteid postsovetliku Eesti poliitilise heterogeensuse kohta võib tuua hulgi. Küsimus oli: miks Eestis ei ole tekkinud tugevat sotsiaaldemokraatiat? Küsin vastu: miks Eestis ei ole tekkinud tugevat konservatiivsust, tugevat liberaalsust? Ühiskonnad selles suurregioonis, kuhu kuulume ka meie, ei polariseeru ammu enam malli järgi ?esimesed ja teised?, ?rikkad ja vaesed?, ?edasijõudnud ja mahajäänud?, ?kapitalistid ja proletaarlased?. XXI sajandil ei ole meile pakkuda mitut konkureerivat majanduslikku ja poliitilist arenguteed, mis tagaksid elanike enamuse rahulolu, s.t olukorra, kus suurem osa inimesi tunneks, et neil on hea elada.

Tänapäev ei ole huvitatud ideoloogilisest puhtusest. Küll aga soovib valija erakonda, mis suudab tekitada usaldust oma seisukohtade püsivuse, arusaadavuse ja pädevusega. Lakkamatu tuulenuhutamine välistab võimaluse ehitada üles erakonda ? ja see ei puuduta üksnes sots-demideks nimetatuid ?  kestvamatele väärtustele.

On peaaegu ükskõik, mida avaldada ? avaldatu väärtust mõõdetakse tsiteerimisindeksite kaudu. Avaldamiskoha valik on seevastu äärmiselt tähtis. Teadusajakirjad moodustavad tähtsuse järjekorras üpris keerukaid hierarhiaid, kus märksõnadeks teatud andmebaasides refereeritavus, rahvusvaheline kolleegium ja eelretsenseeritavus. Tundmata kogu selle masinavärgi peensusi, julgen väita, et ?Acta…? on kõnealuste hierarhiate järgi peaaegu eimiski. Pole ju tegemist isegi perioodiliselt ilmuva üllitisega, 11 aasta jooksul on ilmunud vaid 4 numbrit. Selles avaldamise eest saab parimal juhul CVsse linnukese oma teadusharu populariseerimise eest.

EHI toimetised sisaldab 13 ülikooli endiste ja praeguste õppejõudude artiklit. Kogumik on jagatud kolme ossa: ühiskond (3 artiklit), kultuur (4) ning keel ja kirjandus (6). Tundmata küll enamiku teemade puhul üldist teaduslikku taset ja tausta, julgen väita, et kogumik sisaldab mitmeid artikleid (nt. Triin Kallas, Rein Raud, Ülar Ploom), mille haare ega süvenemise aste ei jää sugugi maha kõrgelt koteeritud teadusajakirjades ilmuvast. (Ärgu arvatagu, nagu peab teadusparnassile pääsemiseks geenius olema: mainekatesse ajakirjadesse pääsemiseks on omad nipid, nende valdajad annavad ka Eestis antud teemal kraadiõppuritele erikursusi.) Seda hämmastavam on, et teadlased pillavad sedaviisi heldelt oma intellektuaalse töö vilju, mille eest mujal märksa rasvasema ?linnukese? kirja saaks. Ehk ainult Mihhail Lotman ja Rein Raud on kogumikus esindatutest sellise kaliibriga mõtlejad, kelle jaoks üks publikatsioon ees või taga ei tähenda midagi. Kui kvantiteet maksab, tuleb meil ka seda õppida, kuidas ühest mõttest 5 artiklit välja imeda! 4 artikli puhul leiamegi viiteid varasemal konverentsil ettekandmise või peatse ilmumise kohta suurema töö osana.

Ei saa öelda, et EHI kogumik oleks Eestis ainulaadne, aeg-ajalt avaldatakse ülikoolide juures ikka midagi sarnast. Enamasti tehakse seda harjumusest, lisaks on eriti just humanitaarteadlaste hulgas läinud kaua aega, et jõuda arusaamiseni, mis teadusilmas maksab. Julgen ennustada, et paljud säärased tõsise teaduspublikatsiooni kaaluta kogumikud lähevad peagi hingusele (nt. Tartu Ülikoolis ilmunud ?Studia Philosophica? tundub juba lõppevat). Asemele tehakse jõudumööda teadushierarhiasse sobituvaid väljaandeid (nt. TÜ ?Trames?), sest kes see ikka tahab vastuvoolu ujuda.

Sisimas loodan, et ?Acta? pole sündinud harjumuse jõul, vaid näitab EHI-rahva elutervet trotsi ?linnukeste? nimel avaldamise vastu. Igatahes kuuldub säärast trotsi rektor Tõnu Viigi viimase aja poleemilistest artiklitest ajakirjanduses. Siiski kardan, et võitlus teadusbürokraatia tuuleveskitega on ette kaotatud, liig valusalt löövad sihtfinantseeringutest ja grantidest ilmajäämise labad.

Kuigi EHI kogumik sisaldab palju huvitavaid artikleid ja teemadering on kirju, jääb küsimus: kellele kirjutatakse kogumikke? Rahvusvahelisele teadusüldsusele kirjutamise alternatiiviks on pöördumine kodumaise lugeja poole (nagu nt Akadeemia). Ometi ei saa ?Acta…? loota Akadeemiaga võrdset loetavust, sest ta sisaldab 8 ingliskeelset, 1 saksakeelse ja ainult 3 eestikeelset artiklit. See, kelle teaduslik uurimisteema mõne artikliga otseselt haakub, võtab lugemisvaeva ette, kuid üldise humanitaarhuviga lugeja vaevalt seda teeb. Küllap jääb kogumik ennekõike EHIga seotud inimeste asjaks, õppejõud saavad oma artikleid õppetöös kasutada, ülikooliga seotud (olnud) inimesed loevad koosolemise rõõmust.

Kogumiku mitmekeelsus ja üldine ülesehitus mõjub mõnusalt anarhistlikuna. Pealkiri on ladinakeelne, eestlased kirjutavad võõrkeeltes, Daniele Monticelli analüüsib aga väga heas eesti keeles eesti keelt. 6 artiklit on varustatud resümeega, ülejäänud mitte. Autorite tutvustused varieeruvad lakoonilistest detailseteni.

Järgnevalt tutvustan lühidalt kogumikus leiduvat. Üllitis vaevalt igaühele silma puutub (kuigi kogumiku kaanele on märgitud 2004, ei näidanud selle ülevaate kirjutamise ajal ei Tartu ega Tallinna raamatukogude elektroonilised andmebaasid veel teose fondides leidumist).

Ühiskonna alajaotuses paelus enim Mikko Lagerspetzi artikkel demokratiseerimisjärgsest väärtuskriisist Eestis. Väärtuskriisi põhjuste analüüsile järgneb optimistlik ennustus, et tühimik täitub spontaanselt, kuna sotsiaalne kord ei püsi vaid ratsionaalsusel. Elame, näeme… George Schöpflin tegeleb Kesk-Euroopa mõtteviisi kaardistamisega, temale sekundeerib kirjanduse alajaotuses Piret Peiker Kesk-Euroopa kujunemisromaane vaadeldes. Riho Saardi artikkel uussootsiumi identiteedi kujunemisest baptistide näitel on detailne ajaloosündmuste kirjeldus, sama võib öelda Aigi Heero artikli kohta XIX sajandi alguse Saksamaa kirjanduspoliitilisest situatsioonist.

Kultuuri alajaotus sisaldab filosoofiat ja semiootikat. Tähelepanuvääriv on Triin Kallase artikkel dialektikast, kus vaadeldakse süvenenult mõistete eritlemise meetodit Platoni ja Aristotelese juures. Artikli lõpus jõutakse Umberto Eco kaudu selle meetodi aktualiseerimise vajaduseni tänapäeva infoühiskonnas. Rein Raud väidab oma artiklis, et loogikast tuntud tugev identsus, kahe asja samasus kõigis tunnustes, on vaid mõtteline abstraktsioon ning tegelikkust iseloomustavad nõrk identsus (samasus meie poolt tajutavates tunnustes) ja objektide hägusus. Tõnu Viik tõlgendab mitteidealistlikult Platonit, väites, et tema dialoogide põhitaotlus on hariduslik, soov päästa parimaid inimesi ühiskonnas levivast korruptsioonist. Kuigi Platon vihkas luuletajaid, on ta ise samuti luuletaja, sest lugejaid tuleb mõjutada sellel keele tasandil, mida nad mõistavad. Mihhail Lotman esitab katkendi valmivast pikemast uurimusest hirmu semiootika kohta Venemaal levivate keelehirmude näitel.

Keele ja kirjanduse alajaotuses avaldas muljet Ülar Ploomi Dino Campana luule süvaanalüüs. Artikkel on väga lugejasõbralik: kuigi töötatakse itaalia keele baasil, on kõik oluline inglise keelde tõlgitud. Poeemi ?Kimäär? põhjal arutletakse tundmatu, Teise, tühjuse probleemide üle, n-ö transtsendentsi üle luules. Enekin Laanes analüüsib jutustaja-tegelaskuju Jaan Krossi ?Keisri hullus? ning Maria-Kristiina Lotman vanakreeka värsimõõtu. Viimase artikli kohta ei oska ma midagi öelda, kuna luule kvantitatiivne analüüs kohutas mind kohe eemale. Daniele Monticelli artikkel nimisõnade loendatavusest eesti keeles saatis korda väikese ime: murenes minu eelarvamus, et grammatikast saab kirjutada ainult kuivalt ning igavalt.

Kogumiku otsimise hõlbustamiseks olgu öeldud, et raamat on oran?ide kaantega. Internetist seda ega ka ühtegi eelmist ?Acta?t? kätte ei saa, mis on väga kahetsusväärne. EHI-rahvas, riputage tekstid üles, sääraste kogumikega te rikkaks niikuinii ei saa, aga info tahab vaba olla!

?Never, no, never… nothing dies.

The stream flows,

the wind blows,

cloud fleets,

the heart beats.

Nothing will die.?

                           David Lynch 

Peatse kohtumiseni.

Sinu Von Krahli Teater

Mati,

kolmekümne aasta eest laenasid ühele koolitüdrukule lugeda Shibutani ?Sotsiaalpsühholoogia?. Raamat oli vene keeles, tüdruk luges kaua, aeglaselt ja hoolega, tegi märkmeidki. Tänaseks on sest meeles ennekõike sõnapaar: Tähenduslikud Teised.

Me isegi ei mõtle neile kuigipalju. Nad lihtsalt on meie jaoks olemas, elavad oma elu nagu esivanemate varjud, esimene armastus, puud lapsepõlvekodu ümber, mõned lõhnad, mõned inimesed. Inimesed, kes kogu oma olemisega ? sageli heitliku, haavatava, vastuolulise ja valulikugi olemisega ? ometi teevad teisi tugevamaks. Iga kord nendega kokku puutudes tuigatab miski me erkudes elusamalt; tõelus, olgu või teatraalne, tuletab end meelde. Ja kui neid korraga enam ei ole, alles siis saame aru, mida nad meile kogu aeg märkamatult on tähendanud. Tollesama tüdruku sõnadega:

Kui Sa kukud, minul pole valus.

Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.

Unes nutan, kuigi pole alust,

Sinu nagu iseenda eest.

Doris

*

Selles löögis tajub praegu esmahetkel peamiselt ootamatust. Minu kokkupuuted Mati Undiga olid viimastel aastakümnetel küll põgusad ja võib-olla polnud ma tema tervisehädadest lihtsalt teadlik. Samas ei kostnud temaga seoses ka kaudselt erilisi tõvejutte, sellepärast ei tundunud uudisteade haiglasse sattumisest ähvardav. Veel vähem saanuks rääkida mingist vaimsest, loomingulisest äravajumisest. Mati ise kirjutas kunagi, et võib-olla tuleb meie põlvkonnal, mis kasvas tõelise noorusekultuse ajal, vananemine iseäranis valuline. Tema kui omamoodi imelapse puhul võinuks seda kahekordselt karta. Ometi tegi just tema läbi ühe kõige viljakama muundumise, kus noorpõlve lüüriline tundeinimene täienes küpse erudeeritud ja rafineeritud intellektuaaliga. Nii Mati jutud, esseed kui lavastused kasvasid irooniliseks elukommentaariks, mis ikka köitis uudsete mõtteseostega. Võib-olla on sõnastuse mänglev elegants tema mõtte tabavust natuke varjanudki. Igatahes olen viimasel poolaastal Mati varasemaid teatrikirjutisi üle lugedes järjest üllatunud tähelepanekute kärmest paikapidavusest, mis omal ajal kadus ehk ütlemiskerguse taha. Kuid nagu ühel tema lemmikul Oskar Lutsul, jäi Matil lõplikuks sõnaks nüüdki tihti lüüriline kurbus. Tema viimase aja lavastustes kandis seda tavaliselt mõni igituttav ooperi- või filmiviis, mis hämmastavalt ei mõjunud üldse kulunult. Praegu kõlavad need viisid jälle kõrvus, seekord Mati enda mälestuseks. Meenub ka ?Võla? lõpulause: ?Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.? Mis siis, et seda vihma jõudis piisutada veel nelikümmend aastat.

Jaak Rähesoo

Kallis Mati!

Kui ma järele mõtlen, siis olen ma sinu tükkides palju surma näinud. Olen ise mitu korda surnud ja teisi surma saatnud. Leinanud, nutnud, armastanud…

Ja ometi ei ole sellest kõigest hetkel mitte vähimatki tolku, sest käesolevat stseeni ma läbida ei oska. Aga ma ju pean, et edasi minna… (Kus kurat on su suunavad kirjakesed?)

Ma pean selle lahendama!

..

Ma kujutan ette, et uinusid naeratus suul (nagu Meister) ja leidsid igavese kodu, kus õhtuti süüdatakse küünlad, mängitakse Schuberti kvartetti ja õunad lõhnavad tubades.

Ning maja ümber on õites kirsiaed…

..

Kas nii sobib?

Sa ei aimagi, mis sinust minu sisse jääb.

Aitäh armastuse eest!

Ikka Sinu Kersti H.

Armas Mati!

Meie jutud olid alati selged ja naljad vahest ainult meile endile mõistetavad. Kirjavahetust me õieti ei pidanud ? tihedad e-mailid mõistagi välja arvatud. Ka see kiri ei ole ju Sulle. Kahjuks. On teistele. Mäletan paljude ilusate hetkede hulgas ka sinu viimast sünnipäeva, veetsime selle koos mõne sõbraga Rakvere lähistel. Hiljem kirjutasid sa ühe artikli ? ?Rakvere ööd?. Loodan, et sa ei pahanda, kui ma seda siin kordan…

On olemas rakvere raibe (kollane, nagu hästi teate) ja on olemas ka kunagi sealkandis antud viru vanne. Kuid on olemas ka Rakvere ööd. Neid on erinevaid.

Mäletan, et ühel suvel Rakveres, kui ma juba magasin, helises mu toas telefon ja X-i hääl ütles: ?Ma olen siin, tule korra välja.? Kiirelt kargasingi voodist välja, püksid paaniliselt jalga, võti tasku, jooksuga õue. Siis seisingi Rakvere teatri õuel. Pime.

Kedagi ei olnud. Läksin tänavale. Et äkki on X seal puude varjus. Et ei taha end näole anda linnarahvale. Siis sain õieti alles aru, et olen tegelikult Rakveres. Vaatasin kella, see näitas 00. 25. Muidugi ei saanud siin olla mingit X-i. Suveöö, puud kohisesid, teatrihoone kohal rippus kuu. Siis sain aru, et see oli olnud hallutsinatsioon. Mitte unenägu. Sest ma olin tõesti võtnud telefonitoru  ja kuulnud X-i häält. Koperdasin tuppa tagasi.

Ühel teisel ööl ? see oli veel talv ? istusime Saaremäega Rakveres teatrikohvikus. Ei saanudki palju võetud, paar viskit. Hakkasin sirgeselgselt koju minema. Ent teatriõue keskel oli suur kokkuaetud lumehang. Oli libe ja ma kukkusin perseli hange, vajudes seejuures küllalt sügavale. Ja ei saa enam üles! Nagu Kafka putukas, kes selili ei saanud ennast jalgadele pöörata. Õnneks tuli Üllar ja aitas mu püsti. Tegelikult ma polnudki eriti purjus, kuna läksin tuppa ja lugesin seal hommikuni Marcel Prousti (vene keeles, prantsust ei oska).

Hiljuti elasin üle veel mõned Rakvere ööd. Uus aasta vastu võetud, tekkis mõte tutvuda tänavateatriga. Oli libe nagu ikka kõikides linnades. Äkki olid mu mõlemad jalad õhus ? mõlemad! ? ja keha 45 kraadi tahapoole kaldu. Tegin mingi fuetee ja jäin püsti! Kuis oli see võimalik?

Sellised on need Rakvere ööd.

Sellised nad olid, Mati! Enam mitte…

Aitäh, et olid.

Üllar

*

Täna suri Mati. Eilne öö jäi meelde hiigelsuure täiskuuga, nagu hele pro?ektor põles ta taevas, et näidata teed Matile. Ma olen ikka arvanud, et Mati on igavene, umbes nagu isa. Ja oled ka. Tutvusime Matiga umbes sel ajal, kui hakkasin teadvustama ennast. See oli Tartus Annelinnas ja ma olin umbes nelja-aastane. Mati elas meil. See ongi esimene mälupilt: Mati magab põrandal laudlinade vahel. Miks laudlinade, seda ma ei tea.

Järgmine pilt on Tallinn, lavakunstikateeder. Minu jaoks pole Mati kunagi olnud noor. Ta on minu õpetaja. Näitlejad räägivad, et üks lavastus Matiga on nagu ülikoolikursus. Ongi. Ja Mati ei ole kade jagama.

Mati oli esimene, kes minusse uskus. Noorsooteatri kohvikus ta ütles mulle, et ega ma näppe sahtli vahele lööma ei hakka, aga ma väga tahaksin, et sinust saaks minu näitlejanna. Nii ütleski ? näitlejanna ? ja selles sõnas oli palju väge ja salapära. Seda sõna kasutas ta üldse tihti ja see tähendas palju. Nii võikski öelda ? lavastaja, kes armastas näitlejannasid.

Edasi tuli koostöö ja edu ja siis sain ma aru, et teatritegemine on rõõm. Mati ei uskunud karakternäitlejasse ? ta ütles meile, et te olete piiramatud. Sa võid olla kole, ilus, vana, tark jne.

Aga vahel oli ka teistmoodi ? oli valu ja solvumisi, pisaraid. Ja siis ma ütlesin ükskord, et Mati, kui ma nüüd ära suren, et mis sa siis teed?

Aga Mati peale ei saa solvuda, sest Mati on andekas ja andekatele
annab andeks väga palju.

Mati teadis alati rohkem kui meie. Mitu korda on juhtunud nii, et sündmused, mida kujutame laval, saavad tegelikkuseks. Mäletan, et lavastuse ?Priius ? kallis anne? ajal räägiti laval Dvigateli streigist ja kolme nädala pärast see juhtus päriselt?

Üks viimane pilt Matist on minu Kadrioru korteri aknast: varavalges, kui kõik alles magavad, läheb Mati ajalehte ostma. Mati ei tule enam kunagi. Aga kõik, mis on olnud, see jääb. Väga palju. Aitäh sulle.

Maria Avdju?ko

Mati mitmekülgsusse kuulus lahutamatult ka see, et ta oli väga suur naljamees, tõeline ?spiilija?, kuigi spetsiaalselt huumorit tootis suhteliselt vähe. Ikkagi olen harva kohanud niisuguse naljasoonega inimest. Kuna talle oli antud  võime kõike alati mitme nurga alt näha,  siis nägi ta ka kurbusehetkel ikka midagi koomilist ja vastupidi. Juhtus nii sageli, et tõsist tööjuttu ajades ta äkki turtsatas iseloomulikult, surus rusika vastu põske (mis tegi temast nii tänuväärse objekti laval parodeerijatele!), silmad lõid  särama ja ta rääkis midagi naljakat, mis oli juba juhtunud või võis juhtuda. Nii nagu ta kunstis valdas peaaegu kogu heliredelit, nii ka huumoris, ainult rahvaliku naljaga ei saanud ta kontakti. See-eest iroonia oli peaaegu et tema maailmavaade, aga see oli tõesti leebe ja lüüriline iroonia, tige olemiseks  oli Mati hing lihtsalt liiga lai.

Niisiis Spiel. Ega inimesed ei kao. Me rääkisime Matiga ikka, et oma vanemat sõpra pan Kurtnat nägime veel aastaid pärast tolle siitilmast lahkumist kesklinnas meile vastu tulemas,  teel Loomingu  toimetusest kultuuriministeeriumi teatrite valitsusse, portfellis  uus näidenditõlge ja pudel konjakit. Ma olen kindel, et ka Unti hakkame nägema. Kummituste tund ei piirdu mingil juhul Jannseni tänavaga, vaid see toimub ka Laial tänaval ja Pärnu maanteel,  Rataskaevus ja Vanemuise tänaval, Harju ja Väike-Karja tänaval ja veel paljudes kohtades.  See on väga hea.  Nimelt oli Undil omadus, et kõik, millesse ta puutus, muutus kunstipäraseks. Seepärast võime olla kindlad, et ka tema ilmumine kummitusena  on äärmiselt  vormikindel ja üldse esteetiline, me ei pea kiljuma ega värisema, vaid võime seda igapidi nautida. Nii et parafraseerides  kunagise ühise kaaslase Juhani ühe luuletuse lõppu: Mati, me kohtume veel!

Mihkel

Kallis Mati! Ma ei suuda sinu kirstu ees või selle taga midagi öelda. Seepärast ütlen ma seda sulle praegu. Ja las kõlab see nii nagu kõlab, aga midagi muud ma öelda ka ei suuda. Ja see teade ongi väga lihtne ? sina Mati olid/oled olnud minu pool elu. Ega midagi poeetilisemat ei suudaks vist ka sina öelda ega meie elule olulisemat lisada.

Vaino Vahing,

24. august 2005

Mati Undi meenutus

Hea, et pole vajadust eksponeerida oma lähedust-kaugust põlvkonnakaaslasest Mati Undist, sest meie isiklik tutvus oli üsnagi hiline ja mitmeski mõttes põgusavõitu, kuigi mõistev ja väga meeldiv.

1960ndail Mati Tallinna nooremate autoritega palju ei suhelnud, 1970ndate algul olin ise Tartus, aga siis jällegi ei suhelnud mina Undi-Vahingu seltskonnaga, Runneli, Hermaküla ja Tepandiga küll.

Sõnaga, olen saanud olulisemaid Mati Undi tekste nautida isikulähedusest sõltumatult, avastuslikult ja andunult. Esmatutvus oli keskkoolipõlves almanahhi Tipa-Tapa kaante vahel ilmunud ?Hüvasti, kollane kass?, mida seejärel hakkas avaldama ka ajakiri Noorus. Aga tõeline Undiga kohtumine oli vist ikkagi ?Võlg? Loomingu veergudel. Tänapäeval ei mõisteta vist enam modernismi diskursuse (kirjanduslikele punavanakestele ebameeldivat) rasket läbimurret nõukogude ühiskonna sotsialistlikust realismist 1960ndail, mil eestvedajad olid Vetemaa, Valton, Kallas jt ning neile noore geeniusena toeks tulnud Mati Unt. Vint, Kruusvall, Saluri, Saat ja isegi Vahing startisid avalikult ju mõnevõrra hiljem.

Samas lõpetas Mati Undi ?Sügisball? ühtlasi ka modernismi võidukäigu. See romaan oli selgelt esimesi eesti postmodernistlikke kollaa?e ? jahe, elegantne, aga mitte enam modernistlikult autorilähedane nagu tundlik ja kirglik ?Võlg?, ?Tühirand?, ?Must mootorrattur?, ?Mattias ja Kristiina? või mõni muu.

Ma jäin siiski modernistlikku Unti taga igatsema ning mu hinnang ?Via regiale? oli Mati Undile sedavõrd vastukarva, et ta isegi vastas sellele ajalehes. Siiski oli alles see pisikene eriarvamus meie tihedamate arutluste ja suhtlemise tõeline käivitaja. Kuna ma Unti huvitavatest teatriasjadest suurt midagi ei jaganud, siis vestlesime enamasti just kirjandusest ning eriti Mati enda teostest.

Olin 1980. lõpus ja 1990. algul õnnetu, et mu põlvkonnakaaslased ei suutnud oma uute teostega Loomingut toetada, kui palju ma neilt ka kaastööd ei küsinud. Olid lihtsalt sellised aastad, kus ilukirjandus jäi tagaplaanile, elu ja poliitika aga tungisid enneolematult peale.

Mati Unt oli viimastel aastatel kirjandusest küll kaugemale kaldunud, ent ma olen kindel, et ta hingelist, kunstiliselt täpset ja eksistentsiaalsete küsimuste kergitamiseni jõudvat teksti saanuks me veelgi lugeda, kui oleks selleks vaid aega antud.

Andres Langemets 

Undil oli kadestamisväärselt hea nina. Enamasti tabas ta eksimatult ära, mis parasjagu õhus. See sai selgeks juba ?Kollase kassiga?. Ja keegi pole paremini edasi andnud 1970. aastate õhustikku kui Unt oma ?Sügisballis?.

Kuid juba tollal küündis Undi haare väljapoole siinset suletud ruumi. Tuhnides värskemas kirjavaras, mida ta oma rohketelt väliskorrespondentidelt tellis, haistis ta kauge maa tagant uusi vaimuliikumisi, globaalseid tuuli, mille virvedki polnud veel meile jõudnud. Tasuks uuesti üle lugeda tema ?Öös on asju?. Kas pole see esimene postmodernistlik romaan eesti kirjanduses?

See ei tähenda, nagu võtnuks Unt postmodernistliku hoiaku läänest. Küllap jõudis ta selleni iseseisvalt, oma lugemuse ja äratundmise pinnalt. Undil polnud kalduvust monomaaniaks, ainulise tõe jutlustamiseks. Ta ei üritanudki korda luua vasturääkivate ideede, teooriate ja tõlgenduste segadikus, mida vaimulugu pakub, vaid tundis kuratlikku lõbu sellest, et mängis ühe teise vastu välja. Hiljem jätkas ta seda liini oma kolumnides ja lavastustes ning pööras vasturääkimise lustist ümber ?Kollase kassi?.

Nähes kuni viimase ajani Undi väsimatut rähklemist, tema järjekordseid punktivõite entroopia üle, tekkis ta sõprades juba teatav muretus, petlik tunne, et tegemist on perpetuum mobile?ga. Kurb, aga nii see ei olnud.

Joel Sang

Oli kord ajaleht Sirp, mille teisel leheküljel olid mustal põhjal valged tähed ? alati huvitav mõtisklus, tihti igapäevastest sündmustest ja asjadest. Siis see kadus…

Miks Mati Unt enam ei kirjuta? Leht oleks nagu külmemaks muutunud. Ootasin ja lootsin, et ta tuleb tagasi…

Nüüd tean, et ei tule enam kunagi.

Tunnen Sirbi tegijatele kaasa! Aga püüdke leida keegi, kes tooks teie lehte soojuse tagasi!

Dagmar Kotli

Valimised on nagu sõda: vahet pole, kes kelle sodiks pommitab, relvatöösturid võidavad niikuinii. Milline partei kõige rohkem hääli saab või kes kellega koalitsiooni teeb, pole tähtis, suur raha saab alati oma tahtmise, mõned mõjuvõimsad välisriigid muidugi ka. Sisuline valimisvõitlus käib ikkagi ainult selle nimel, kes korrumpeerub, kes saab ellu viia kampaania rahastajate erahuve.  Poliitikule on ju teatavasti püha ainult tema sponsorite tahe. Kes oskab rikkurite ahnust paremini valijate sooviks maskeerida või mürgipoti mõne meetilgaga maha müüa, saab tellimuse endale. Moraalse vähempakkumise võitja peab arvestama ainult ühe asjaga, see on rahvusvahelise survega. Nii tuleb selleks, et saaks kohalike külakurnajate hõlptulu suurendada, ka jõudumööda globaliseerumisele takka aidata. On ainult üks poliitika: selleks, et väikesed lurjused saaksid oma tahtmise, peavad ka globaalsed vereimejad saama oma osa.

Mind paneb ikka ja jälle imestama, et inimesed valivad nende poolt, kes ennast suure rahaga reklaamivad. Kurat võtku, see on ju räpane raha. Kas siis Hanschmidtide, Vähide, Pantide ja muude sarnaste rikastumislood ei ole ikka veel kohale jõudnud? Kas siis raha olemus kuidagi selgeks ei saa? Iga teleklipi taga, mis räägib õiglusest, helgest tulevikust ja ausast tööst irvitab mõni küüniline Hanschmidt pihku.

Kõik valimised, kus annavad tooni raha esindavad poliitikud, mitte rahvaliikumisi esindavad poliitikud, on amoraalsed. Meil pole tükk aega enam muid valimisi olnud. Nagu valimistulemustest alati näha, teeb Reformierakond oma orjadega valitsuse. Mis on aga Reformierakond? Käputäis rikkureid, keda ei huvita kultuur, ühiskond, loodus ega üldine hüve. Kõik, mis nad tahavad, on hüved erastada ja kahjum maksumaksja kukile sokutada ning tänu meie valijate vaimsele tasemele õnnestub see vähimategi tõrgeteta.

Valimisvõitluse tulemuseks on ikka sellised asjad nagu raudtee erastamine või Mailis Repsi Mari-teemalised avaldused ehk siis Lihula talupoegade peksmine või rahu kaitsmine Iraagis. Ikka peame nentima, et tegu on kas lolluse või kuriteoga. Vahet pole, kas on lollus või kuritöö, mitte midagi ei juhtu. Samad tüübid toimetavad uusi lollusi ehk kuritöid edasi. Harvem uues kõrges riigiametis, sageli omas vanas armsaks saanud kabinetis.

Paraku pole meil muid märgatavaid rahvaliikumisi kui need, mis liiguvad ostukeskuses ühest boksist teise või hommikul tööle ja õhtul ööklubisse. Kui pole rahvaliikumisi, siis pole vaja ka valimisi. Raha saab oma asjadega niikuinii toime. Ainus sisuline valimisvõitlus, mida ma praegu näen, on võitlus valimiste vastu. Valimiste sisuliseks muutmise poolt on kaunis keeruline midagi ette võtta. Valimiste arukaks või veelgi absurdsemaks muutmiseks pole kuigi palju tarvis, peotäis teadlikkust, kodulehekülge ja meilinglist’i. Meie tingimustes on täiesti reaalne kuu ajaga paar tuhat mõistlikku inimest kokku ajada ja valimised võita – parteide usaldusväärsus ja liikmete arv on ju naeruväärsed.

Las need kohalikud valimised minna, nagu nad ikka lähevad, aga järgmisteks võiks küll midagi korraldada. Partei eesmärk on saada võimule. Selleks on vähe vaja, lihtsalt nii ja nii palju hääli. Ameerikas, Venemaal või Saksamaal ilmselt ei leia nii palju toredaid inimesi, kellega tahaks ühes parteis olla. Eestis on see võimalik. Mida teha pärast võimulesaamist, on ometigi selge. Kõik seadused, organisatsioonid ja ettevõtted, mis ei ole ühishuvide teenistuses, kas suletakse või maksustatakse või kaotatakse muul viisil, olenevalt rahvavaenulikkuse astmest. Mitte ainult riik ei pea olema rahva teenistuses vaid ka äriettevõtted. Hetkeline haige olukord tulebki sellest, et riigi ja ettevõtete eesmärgid on vastupidised.

Kui alles jäävad ainult need ettevõtted, mis toodavad kasulikke ja tervislikke tooteid, siis pole vaja ka poliitikuid ära osta ja valijaid petta. Kui riiki ja äriettevõtlust pole võimalik lahutada ning riigi eesmärke pole võimalik muuta, siis jääb üle muuta ettevõtlust. See on imelihtne, sest ettevõtjaid on mõned, aga tarbijaid on miljon. Siin võib isegi demokraatia kasuks tulla. Kellelgi pole ju ometi midagi selle vastu, kui ettevõtlikud inimesed saavad teada, mis on inimestele hea. Igasugune moesitt, odav sitt, mürgine sitt, moraalselt kaheldav ja saastav sitt lihtsalt kaob, sest seda ei lasta enam valmistada, reklaamida ega kaubastada. See on diktatuur. Jah. Aga me vajame diktatuuri, mis ohjeldab vähemust, kes teeb enamusega, mis talle parasjagu rohkem sisse toob.

Miks me peaksime sellist tarbimisdiktatuuri tahtma? Sest see teeb vabaks. Kui me tarvitame ainult vajalikke, tervislikke, moraalseid ja kvaliteetseid tooteid, siis peame vähem tööd tegema ja on rohkem vaba aega. Kui meid enam ei sunnita elama kroonika klantspiltide vaimus, pole vaja rügada ega tõmmelda. Veendunud töönarkomaanide ja kapitalismiorjade jaoks luuakse reservaadid, kus nad võivad ennast ja teisi omasuguseid igas mõttes laostada, nii nagu on suitsetajatele omad urkad. On ju mõtlematagi selge, et kapitalistlik elustiil on inimesele ja ühiskonnale kahjulikum kui suitsetamine ja seda tuleks kõigi jõuvahenditeta alla suruda ja hävitada. Üldise hüve nimel. Tegelikult on see väga lihtne, ainult kättevõtmise asi.

Üksi. Kuivnõel, akvatinta. 1962. repro

Misanstseenid on Evald Okase loomingu kõige võluvam osa.

Evald Okase maalinäitus Tallinna Kunstihoones kuni 17. X ning graafika ja aktijoonistuste näitus riigikogu galeriis kuni 4. XI.

Evald Okas on legendaarne kunstnik, teist nii elu- ja loomejõulist talle vaevalt eesti kunstist kõrvale leiab. Okas on enam kui seitse aastakümmet meie kunstis olnud: esimene töö praegusel Kunstihoone näitusel on 1934. aastast (säilinud varaseim töö on aastast 1932) ning viimane valmis just äsja enne näitust (ise on ta selle küll paljutähendavalt nimetanud “Lõpetamata maaliks”).

Evald Okas on kunstis kahte asja tähtsaks pidanud: kunsti keskseks aineseks oli, on ja jääb inimene, inimese kujutamine, ning ainult kunsti väljendusvahendite, tehnilise võttestiku, manuaalsete oskuste valdamine tagab arvestatava tulemuse.

Möödunud sajandi kunstnik

Evald Okas on ennast ise määratlenud möödunud sajandi kunstnikuna. Kui täpne olla, siis kuulub tema kunstnikupositsioon veelgi varasemasse aega: ta on akadeemilise kunstniku, akadeemiku klassikaline näide. Edukas akadeemik ei raisanud ennast tühistele teemadele, ainult suurejoonelised antiik- või ka kristlikku mütoloogiat tõlgendavad ning ajaloolisi sündmusi kajastavad kompositsioonid tulid kõne alla. Tõlgenduski piirdus tavaliselt oma dramaturgia rakendamisega üldvalitsevate kaanonite sees, hea ja kurja vahekord oli kindlalt paigas, orjade ja naiste staatuse ning positsiooni üle mõtisklemine tuli sajandeid hiljem, radikaalselt alles möödunud sajandi teisel poolel. Prantsuse klassitsistliku kunsti suurkuju Jacques-Louis David on sellise kunstnikutüübi üks markantsemaid näiteid: temagi soov oli luua, lahendada maalikeeles võimalikult keerulisi ülesandeid võimalikult hästi. Selline positsioon viis vastandlike aegade keerises paratamatult ideoloogilise konformismini.  Suure Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeval olid ka prantslased Davidi tõlgendamisel tiba kimbatuses, kuid nii nende kui euroopa kunsti suurkujuks on kunstnik jäänud ja vaieldamatult ka jääb.

Evald Okase kunsti on praegu, 2005. aastal, kergem käsitleda kui viis aastat tagasi, kui tal oli Tallinnas eelmine näitus, või isegi nõukogude ajal, 1970ndatel ja 80ndatel, kui ta kuulus ametliku kunsti panteoni. Kas siis avalik või peidetud, sisemine vastuhakk pani oma pitseri ka tollasele hoiakule: kõik oli must-valgelt jagatud omaks ja võõraks, ainus hindamise lähtepositsioon oli rahvuslik identiteet, mis iseenesest välistas mõne kujutamisviisi, kaanoni (nagu sotsialistlik realism) ja tõstis valikuta esile mõne teise (1930ndate pallaslik maalikool).

Meisterlavastaja

Eesti rahvusriigi seisukohalt oli Evald Okas konformistlik kunstnik, kuid kunstniku oma positsioonilt ei ole see kunagi olnud probleem. Teda on huvitanud kunstisisesed väljakutsed: etteantud kaanoni, suure narratiivi sees oma dramaturgia, psühholoogiliste misanstseenide loomine. Evald Okas on olnud ja on ka praegu vaieldamatult osav lavastaja: ta valdab lava  ega unusta kogupildi sees ka üksiktegelast, detaili. Kuigi tema suurte figuraalsete kompositsioonide (nii-öelda ideoloogiliste tellimustööde) ülesehitus ja struktuur peaaegu et kordub tööst töösse (suurte masside diagonaalis liikumine üle pildi pinna, pinge saavutamiseks mõne detaili suunamine vastuvoolu, laseeritud siledate pindade sekka mõni intensiivne pastoossem laik), leiab kõigist neist kordumatuid ning kõikvõimalikku tõlgendamist lubavaid alajaotusi. Evald Okase kompositsioonid on literatuursed, kuid ta ei karda seda – tema mõnikord raskesti vastuvõetavad ülibaroksed värvid ja pinnad lausa rõhutavad seda, enamgi veel, osutavad tema maali jutustuse mitmekihilisusele. Üks paremaid näiteid on ajaloomuuseumi kogusse kuuluv “Rahvaülestõus”: kaheksa meetrit pikk kuueosaline pannoo annab poliitiliselt korrektse pildi vaat et ükskõik millise rahva vabadusvõitlusest, alles detailidesse süvenemisel tulevad esile viited meie oma kirjandusest või ka ajaloost tuttavatele tegelastele ja seikadele, mis Okase maalis jõuavad vaatajani juba tema interpretatsioonis. Kuid ega ka sotsrealistlikku kaanonit järgivate tööde puhul asjad teisiti olnud. Näiteks Lenini, Stalini ja eesti punakaartlaste kohtumise juures võib aduda pingelist atmosfääri ning tegelaste erinevaid hoiakuid: kirglik Vladimir Iljitš on valmis ükskõik mis vahenditega eestlastele selgeks tegema, mis on tõde, Jossif Vissarionovitš on säilitanud aga eemalt jälgiva arrogandi positsiooni.

Tellimustööde kõrval on Evald Okas läbi kogu oma loomingu teinud ka isiklikke kompositsioone, esitlenud ennast oma pere või laiendatud pere, eesti kunstnikkonna abil. Neis kompositsioonides on kesksel kohal kunstnik ise ning nii võiks neid nimetada ka laiendatud autoportreedeks või eneseesitlusteks. Kui ametlikud, suure ajaloo käsitlused on kantud ülevusest, paatosest, siis väikestes ajalugudes on kunstnik ülihoolikalt valinud iga pisidetaili. Tema maaliperekond ei ole homogeenne tervik, vaid iseseisvate individuaalsuste heterogeenne kooslus: iga tegelase riietus, žest, pilk  lausa kutsub looma väikesi lookesi. Pildiruumi loomisel on Evald Okas ka nende juures jäänud truuks akadeemilise kompositsiooni reeglitele või täpsemalt öeldes rakendanud barokkmaali teatrilavastuslikku ülesehitust, kusjuures ehitanud pildi vaatamise kahele vaatepunktile: välisele, sest autor on ühtlasi ka vaataja positsioonis, ning sisemisele, sest ta on ühtlasi ka üks pilditegelastest.

Ühe, vahel harva kahe tegelasega väikesed kompositsioonid ehk misanstseenid on kahtlemata kõige situatsiooni- ja ajastutundlikumad ja seetõttu ka võluvamad. Kunstnik alustas nendega juba 1930ndate lõpul ning jõudis tõeliste šedöövriteni 1960ndate ja 70ndate reisipiltides, Madalmaade, Itaalia ja iseäranis Pariisi graafikaseerias. Tema kohvikutes istuvad melanhoolsed naised on nagu tollaste prantsuse filmide kaadrid või romaanide katked. Need naised on korraga jõulised ja haprad, neil on salapärane minevik ning pole sugugi kindel, milliseks kujuneb nende tulevik, kuid nad on ellujääjad. Just nende graafiliste lehtede juures tuleb kõige selgemalt esile, kuidas muust maailmast ja ka kultuuriteabest äralõigatuse ajal, 1970ndail ning ka 80ndate algul, kui Evald Okase graafika, sealhulgas ka reisipildid kuulusid meie kunstimuuseumide kohustuslikku rändnäituste fondi, ei mõjunud need suurlinna vaated pooltki nii veenvalt ja hõrgult kui praegu. Tarbimisühiskonna kontrastid toimisid toona pigem ideoloogilise propagandana kui elutõena.

Akadeemiku võimalus reisida, vahetult osa saada avatud muutuvast maailmast ning XX sajandi suurlinlikust keskkonnast, tõi ka kunstniku loomingusse uue elutunnetuse – usu teaduse ja tehnika võidukäiku. Usk helgesse, teaduse ja tehnika võidukäigust kantud tulevikku kuulus ka nõukogude ideoloogiasse ning nii sobis kapitalistlike suurlinnade kogemus ametliku ootusega. Nõukogulik suurehitus ning ameerikalik elurütm ja pilvelõhkujate struktuurid omandasid kunstniku tollases loomingus ideaalse terviku. Enamgi veel, Okase loomingukreedo, inimene ja inimese kujutamine kui kunsti põhiülesanne, leidis uue rakenduse tema poja, avangardistlikult mõtleva arhitektuuritudengi imago kaudu. “Jüri Okase portree“ on Evald Okase loomingu üks õnnestunumaid lahendusi.

Akt kui kunsti metafoor

Kuid naisaktideta, olgu siis ühe joonega loodud visandi või hästi kaalutletud lavastustena, poleks Evald Okase looming terviklik. Naisakt – muusa, modell – on läbi aegade tema jaoks olnud kui kunsti ja ilmselt ka elujõulisuse metafoor. Ka oma viimases maalis on kunstnik ümbritsenud ennast oma muusade ja modellidega, oma kunsti metafooriga. Muusad ja modellid on ta maalinud noorte ja värsketena, ennast aga apaatselt lamavana (surnuna?), vana ja väsinuna. Tra
agiline ja mõtlik imago esineb mõnes teiseski autoportrees, kuid see on esimene kord, mil vanameister võtab oma kunsti ja elu kokku.