rohepööre

Inimesed, kelle amet on uurida, kuidas haigeid paremini ravida, miks haigused tekivad või kui tihti üldse haigestutakse, ei saa hakkama ilma andmeteta, mida kogutakse inimeste ravimise ajal. Tihti kogutakse andmeid hoopis tervetelt inimestelt, et teada saada, kellena ja mis tingimustes on nad töötanud, palju teenivad, mida söövad ja joovad, mitme partneriga seksinud, kas suitsetavad, kui mitu tundi päevas kehalist tööd teevad. Mõnikord, kui on juhtunud mingi mitte just tavaline sündmus – looduskatastroof, sõda, plahvatus keemiatehases, avarii tuumajaamas –, võtavad teadlased vaatluse alla inimesed, kes jäid peavarjuta, kes sõdisid või kelle maal sõditi, kellele sadasid kaela tervisele ohtlikud keemilised ained, kes said kiiritada. Riigis, kus hoolitsetakse oma rahva eest, on olemas sadu registreid, mille abil asjatundjad mõõdavad rahva tervist ja otsustavad selle alusel riigi elujõu üle. Näiteks Taani riigis on suuri ja väikesi registreid 4000 kandis. Taani parlament on võtnud vastu mitmed seadused, mis kohustavad vastavaid registreid looma ja nendesse vajalikke andmeid saatma. Iga Taani inimene teab, et kui ta haigestub ja kui riigis on olemas vastav haiguseregister, satuvad tema andmed sinna. Inimese käest ei küsita luba ega allkirja, talle ei teatata eraldi, et tema haigestumist kajastavad andmed registrisse kantakse. Taani riigi kodanik usaldab oma riiki ega karda, et tema andmeid kurjasti tarvitatakse. Loomulikult hoitakse tervist puudutavaid andmeid registris sellisel kujul, et neid saaks õigustatud vajaduse korral võrrelda teiste registritega – isikukoodi abil. Samuti on välja töötatud selged reeglid, kes ja mis tingimustel võivad neid andmeid kasutada. Teadustööks peab kindlasti olema kirja pandud hea plaan uuringu tegemiseks ja saadud eetikakomitee luba. Samuti on see Soomes. On olemas ka registreid, kuhu andmete kogumiseks küsitakse inimestelt nõusolekut. Praegu käib Eestis täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring, kus me palume andmeid 5000 inimeselt. Inimesed tunnevad tervist käsitlevate uuringute vastu huvi, ehkki nad neist sageli mitte mingisugust otsest isiklikku kasu ei saa. Inimesed usaldavad teadustöötajaid ega arva, et nende järele nuhitakse.

Üks väga oluline register riigi jaoks on selline, mis moodustatakse arstlikule surmatõendile kantud andmete alusel. Kunagi oli Eestis vaja teada, kas naised, kes on põdenud kopsutuberkuloosi, haigestuvad hiljem rinnavähki tavalisest sagedamini. Seega pidi selguma, kas ravi käigus saadud röntgenkiiritus suurendab rinnavähiriski. Õnneks olid veel alles haiguslood, mis aitasid tuberkuloosi põdenud naiste nime, sünniaja, haiguse avastamise aja ja muu vajaliku kätte saada. Ühte rühma kuulus ligi 5300 naist, kes olid haigestunud tuberkuloosi aastatel 1950 – 1960. Lisaks oli vaja moodustada kontrollrühm, kuhu võeti umbes 2400 naist, kes ei olnud tuberkuloosi põdenud. Tänu sellele, et Eestis olid säilitatud surmatõendid, saime teada, kes 7700 naisest surid rinnavähki jälgimisperioodil 1966 – 1985. Kui aastaid tagasi loodi valitsuskomisjon, kes tahtis teavet Tšernobõli veteranide tervise kohta, saime anda vastuse jällegi tänu sellele, et Eestis olid need kaks registrit. Kui ajasime taga, kas mööblitööstuses töötanud meeste ja naiste tervist on tööolud mõjutanud, vajasime jälle surma- ja vähiregistrit.

Taani statistikud ja terviseteadlased on uhked, et riigi kõigi surmatõendite andmed (isikut tuvastavate tunnustega) on 1943. aastast arvutis. Rootsis hiljuti välja antud raamatukeses riigi rahva tervise seire kohta nimetatakse terviseandmetega registreid teaduse ja ravi kvaliteedi hindamise kullakaevanduseks. Teiste registrite seas on nimetatud elektroonilist surmaregistrit andmetega aastast 1952. Soomes on selline register 1971. aastast saadik.

Eesti riigis hakati meie väheseid registreid ja tervist kajastavate andmetega tehtavat tööd sihikindlalt hävitama sel moel, et isikuandmete kaitse seadusesse jäeti üle võtmata andmekaitsealase eurodirektiivi need sätted, milles 1990. aastate esimesel poolel ELis kokkuleppele jõuti ja mis võimaldanuks statistikuil, ajaloolastel, arstidel teha oma igapäevatööd kuulmata süüdistusi seaduse ja eraelu puutumatuse rikkumises. Andmekaitse sildi all häbimärgistatakse Eestis tegevust, mille olemusse ei tahetagi süüvida. Sootuks hõlpsam  ja iseäranis meeldivam on esineda privaatsuse kaitsja õilsas rollis, mitte aga töötada selle nimel, et üheaegselt privaatsuse kaitsega aidata kaasa avalikes huvides tehtavale teadustööle.

Isikunimeseaduse järgi on nimi isiku identiteedi tunnus, nime alusel määratleb ta end, selle abil suhtleb ta riigi ja ühiskonnaga. Mismoodi kehtib see kõik Eestisse tulnud või siin elava venelase või venelasega abiellunud eestlase kohta, kui tema nime kirjutatakse inglise keele ümberkirjutusreeglite kohaselt? Pealegi pole nimeteaduslikust usaldusorganisatsioonist soovitaja EKI väitel neil õigust öelda, et passis fikseeritud isikunime võib ka eesti traditsiooni kohaselt kirjutada. Kellel siis on?

Probleem paistab olevat rakenduslik. Näeb ju keeleseadus ette, et nime rahvusvaheline ladinatäheline kuju jääb eesti keeleruumis samaks, kuid muud tähestikku kasutava keele puhul tuleks rakendada määrusega kehtestatud ümberkirjutusreegleid. Kahjuks on oma ümberkirjutusreegleid juba kusagil rakendatud. Kuid see ei anna ju veel põhjust seda, näiteks Venemaa rakendustulemust, nimetada rahvusvaheliseks kujuks (rahvusvaheline võiks olla transliteratsioon, mis kasutusel näiteks rahvusvahelises sides). Tegu on ju dokumendi välja andnud maa reeglite rakendusega, mis ei tohiks meid takistada kirillitsas nimekuju olemasolu korral – kui on tegu veel vene identiteediga – oma reegleid rakendamast. Või kuidas? Nimede ümberkirjutusreeglite rikkumist võib keeleseaduse kohaselt muuseas karistada rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ja juriidilisele isikule teha kuni 20 000 krooni trahvi.

Millist identiteeti selline “rahvusvaheline nimekuju” kasvatab?

Pekka Hyvärinen, Soome mees: Urho Kekkose elu. Konsultant Hannu Rautkallio. Soome keelest tõlkinud Tauno Vahter.

Tänapäev, 2006. 352 lk.

Juhani Suomi, presidendi “ametlik” biograaf, on avaldanud Urho Kaleva Kekkose elukulust kaheksa mahukat köidet, kus keskendutud aastatele 1936 – 1981. Ma ei ole neid lugenud, aga väidetavalt on seal raiutud tuhandetel lehekülgedel raamatusse “kõik”. Päev päeva järel on kirja pandud Kekkose tegemised, ütlemised, kirjutamised. Erinevalt paljudest tipp-poliitikutest ei olnud Kekkonen ainult kõneleja, vaid ka pädev kirjamees, eriti viljakas enne presidendiks saamist, ja innukas päevikupidaja. Tõsi, Suomile on ette heidetud, et ta esitab oma protagonisti liiga mahedates toonides ja püüab teda mõista sealgi, kus mõistmine on raske.

Pekka Hyvärinen alustab sünnist ja lõpetab surmaga, kuid ei plaanigi oma teose kaante vahele suruda kogu lugu. Teda huvitab rohkem Kekkost ja viimase tegevust iseloomustav machiavellilik pool. Võimuiha ja selle realiseerimine, poliitilised mängud, kus pahatihti vilistati eetilistele kaalutlustele, suhted ehk käpulikäimine Moskva ees, seisukohtade ja põhimõtete konjunktuurne muutumine. Pikk peatükk on pühendatud Kekkose abieluvälistele naissuhetele. Ja loomulikult ei minda mööda saunapoliitikast, soomlastele (aga ka eestlastele) omasest poliitikaajamisest ning otsuste langetamisest vihasopsatuste saatel saunalaval või õllelonksude vahel eesruumis.

Selekteeritud faktid

Esitlus ise peibutab lugema. Kasutatakse mitmeid ajakirjanduslikke nippe, mis hoiavad põnevust üleval. Samas selgub õige pea, et Hyvärinen kuulub nende biograafide ja/või ajaloolaste arvukasse perre – meil Eestiski on nad taas moodi läinud –, kes teavad enne kirjutamise alustamist, missuguse näo omandab nende portreteeritav isik või missugune hinnang tuleb anda vaadeldavate minevikusündmuste jadale. Materjalist ei üritatagi anda ülevaadet, kus plussid ja miinused oleksid enam-vähem tasakaalus, vaid seda selekteeritakse, nopitakse välja fakte (vahel ka pooltõdesid) ning ikka just neid kaasaegsete kommentaare, mis sobivad kirjutaja kontseptsiooniga.

Mind häiris mitu seika. Kõige rohkem vahest see kergemeelsus või huvipuudus, mida Kekkose elulookirjutaja ilmutab Euroopa viimase sajandi ajaloo vastu. Lugemisel tekkis korduvalt mulje, et ta ei taha või ei suuda mõista tollele ajastule iseloomulikke vastuolulisusi. Soome sõjajärgne peaminister ja pikaajaline president pannakse oma tempe tegema otsekui väljaspool konkreetset aega ja ruumi. Hyvärisele ei näi korda minevat, kui ülekohtune, vägivaldne ning keeruline on lähiajalugu olnud nendel Euroopa rahvastel – kaasa arvatud soomlastel –, kellele XX sajand tõi (või taastas) riikliku iseseisvuse, kuid jättis nad otsesesse (okupatsioonid) või kaudsesse (mõjusfäär) sõltuvusse kahest totalitaristlikust suurriigist – Venemaast pikaks ajaks, Saksamaast lühemaks.

Soome valikud?

Soomet käsitletakse raamatus riigina, kellel olnud pidevalt hulk valikuvõimalusi. Kekkose ja ta mõttekaaslaste juhtimisel või nõudmisel valitud paraku ikka need, mis osutusid sise- ja välispoliitiliselt halvaks või suisa vääraks. Lugejale antakse koguni mõista, nagu olnuks valitsuse juhi auahned võimuintriigid selles otsapidi süüdi, et Soomes toimusid neljakümnendate teisel poolel sõjasüüdlaste protsessid. Jah, järelevalvekomisjon eesotsas Stalini parema käe Andrei Ždanoviga (eestlased olid ta odioosset organiseerimisvõimet tunda saanud 1940. aastal) määras ja käskis. Jah, erinevalt teistest analoogilistest protsessidest mõisteti Soomes kohut üksnes väikese arvu tipp-poliitikute üle ja nende karistused olid silmatorkavalt leebed. Jah, nõukogudevastaste klaperjaht madalamal tasemel jäi niisama hästi kui ära. Aga ikkagi, ikkagi….

Teine maailmasõda ei lõppenud soomlastele kaotuse, vaid – kasutades Max Jakobsoni terminit – tõrjevõiduga. Vingerpusse armastav Kleio osutus meie vapra põhjanaabri suhtes lõppkokkuvõttes soosivaks. Hitleri sõjamasina pidurdamatu lagunemine ja ahvatlevad võidud, mida Stalinile tõotas edasitung Kesk-Euroopasse, jätsid Soome sovettide poolt okupeerimata. Sellegipoolest olid soomlased sõdinud valel poolel ja Moskva võttis Lääne liitlaste (sund)mahitusel endale õiguse pidada Soomet oma mõjusfääri kuuluvaks. Ja siit küsimuste küsimus. Kuidas õnnestus Vene karu käpa alla jäänud/jäetud Soomel halva mängu juures oma edukalt välja mängida? Võrdlus puudutab ühelt poolt täielikult sovetiseeritud Poolat, Tšehhoslovakkiat, Ungarit, teiselt poolt Jugoslaaviat ja Albaaniat, kes slikerdasid enda Moskva kontrolli alt vabaks, kuid muutsid oma iseseisvuse diktatuuriks. Kekkose Soome soometus, kuid – meeldetuletuseks Hyvärisele ja teistele, kellele see tõik paistab olevat ebaoluline – säilitas demokraatliku ühiskonnakorralduse ja suutis tõusta maailma jõukamate ning majanduslikult jätkusuutlikumate riikide rivi etteotsa.

Eesti kaotas pooleks sajandiks kõik. Mõlemad hõimurahvad põevad oma lähiajalugu ja tahaksid, et asjad ei oleks läinud nõnda, nagu tegelikult läksid. Stalinit ja Hitlerit, nende salasobinguid, alatust, sõda, tapmisi võime tagantjärele kui tahes palju hukka mõista, aga ilmselgelt sellest ei piisa. Hädasti on vaja käegakatsutavamaid ehk koduseid patuoinaid. Ja arusaadavalt on pinnas spekulatsioonideks viljakas.

Oletame, et Päts-Eenpalu-Laidoner ja meie teised otsustajad ei oleks oktoobris 1939 nõustunud laskma Nõukogude sõjaväge vastupanuta üle Eesti riigipiiri. Missuguseks oleks kujunenud eestlaste saatus? Oletame, et 1956. aastal oleks Soomes presidendivalimisel võitnud sots Fagerholm, et Kekkonen oleks õigel ajal tagasi astunud või et ta poleks nii palju Moskva vahet sõelunud, vaid täispurjedes Läände seilanud… Ainult et mida oleksid seda laadi “kui’d” kaasa toonud? Kas “positiivsema” Soome? Võib-olla oleks hoopis käivitunud mõni variant nendest stsenaariumidest, mis läksid käiku Tšehhoslovakkias (sealgi ei olnud okupatsioonivägesid riigis sees) 1946, 1948, 1968?

Loomulikult võiksime “Soome mehe” liigitada sensatsioonimaia ajakirjaniku äpardunud ürituste hulka, aga ebaõnnestunud too raamat kindlasti ei ole. Pekka Hyvärisele saab ette heita, et ta – paljude teiste soomlaste kombel – jätab kahe silma vahele hulga mineviku vastuoksusi ja kipub unustama oma presidendi toda teist poolt, kus viimase käitumist ja tegutsemist ei ajendanud sõgestav võimuiha, vaid Soome huve arvestavad ratsionaalsed kalkulatsioonid. Hyvärinen ei vassi. Kulisside-esine ja kulissidetagune oli täis vastakaid tõsiasju. (Niipalju siiski, et NSVLi diplomaatide ja KGB ohvitseride väljaütlemistesse, mälestustesse ja Moskva arhiividest leitud ettekannetesse pidanuks autor suhtuma kriitilisemalt.)

Urho Kekkonen oli kontroversne isiksus paljude iseloomujoontega, mida me ei tahaks riigipea juures näha. Raamatus esitatud pilt mitmepalgelisest suurmehest vastab tegelikkusele. Pekka Lilja tabab oma heas järelsõnas, mida soovitan igaühel lugeda, naelapead: “Pekka Hyvärinen on visandanud Urho Kekkosest ilustamata portree. Kõik ei leia, et see on väga täpne pilt, kuid kas nii mitme näoga meest nagu Kekkonen üldse on võimalik üheselt kujutada? Hyvärise raamat ei ole teaduslik uurimus ja seda ei peaks sellisena lugema. Kuid põhijoontes peab see kõik paika” (lk 328).

Moskva poliitilise ja majandusliku abi (kaasa arvatud miljoneid marku, mis läksid valimiskampaaniate toetuseks) kasutas Kekkonen ära, et võimule tõusta ja seal püsida. Poliitilised “kriisid”, mida soomlased nimetavad öökülmadeks ja noodikriisiks, olid lavastatud kokkumäng Kremliga. Tal olid pidevad ja vahetud kontaktid KGB kõrgete ohvitseridega. Moskva usaldas teda tõenäoliselt rohkem kui ühtegi teist Soome tipp-poliitikut. Samal ajal ei maksa unustada üht huvitavat paradoksi. Soomlased, nagu arva
tavasti ka Kekkonen ise, uskusid, et suhted Nikita Hruštšoviga ei ole mitte ainult usalduslikud, vaid et kahe riigijuhi vahel valitseb peaaegu sõprus. Läände smugeldatud ja seal avaldatud mälestustes ei maini NLKP esimene sekretär, kes oli samal ajal ka NSVLi peaminister, kordagi Kekkost.

“Kodurüssad”

Kekkosel olid “kodurüssad”. Arusaadavalt teeb tänapäeva lugeja pähe kohkunud näo ja mõistab säärase kombetuse tingimusteta hukka. Aga üks või mitu “kodurüssat” ei olnud ainult presidendil, vaid Soome kõikidel juhtivatel poliitikutel, mitte ainult Maaliidul/Keskparteil (Kekkose erakond) ja vasakpoolsetel, aga ka soomerootslastel ja Koonderakonnal. Too “kodurüssa” oli N Liidu diplomaat või julgeolekutöötaja, kellega kohtuti korrapäraselt, et informatsiooni edastada/vahetada, pahatihti aga ka rivaalide peale keelt kanda või Moskvalt raha, sanatooriumituusikuid jms lunida.

Totalitarismi nõukogude variandi sees tiksus viitsütikuga pomm. Kekkonen ei näinud ega kuulnud seda. N Liidu ministrite nõukogu esimees Aleksei Kossõgin ennustanud süsteemi kokkuvarisemist paarkümmend aastat enne lõpuvisinat, tsiteerib Hyvärinen Vladimir Stepanovit, omaaegset suursaadikut Soomes (lk 249). Soome president aga ajas oma joru ja püüdis Soviet Unioni igikestvuses veenda lääne kolleegegi. Kekkose idapoliitika nurgakiviks sai ja jäi Jätkusõja lõpul kogetud arusaamine, et Nõukogude Liit võidab Teise maailmasõja ja püsib pikka aega suurvõimuna, kes hoiab Soomet kiivalt oma käpa all ja mõjutab selle välispoliitikat. Järgnesid pikad Realpolitik’i ehk finlandiseerumise aastakümned. Tänapäevast tagasi vaadatult vastikud ning taunitavad. Nelikümmend üks korda käis meie põhjanaabri riigipea rongi või lennukiga võimuka idanaabri juures kostiliseks. See oli ränk hind. Mille nimel koogutati? – küsivad täna need, kes nautisid toona ja naudivad tegelikult siiamaani tolle lõivumaksmise vilju.

P. S. Meeldiv oli lugeda raamatut, kus -nen-lõpulisi Soome perekonnanimesid käänatakse nii, nagu see on ka eesti keeles suupärane ja minu meelest ainuõige.

Või ehk saame, aga me ise ei tunnista seda? Alain Daniélou järgi on Indias traditsiooniliselt eristatud keele nelja astet: esimene neist on vaid ähmane arusaam millestki, mis on. Teine aste saabub siis, kui sellest moodustub kujutlus, mõte, idee; kolmandaks hakatakse otsima vahendeid, kuidas seda kõike sõnades väljendada. Alles neljandal astmel toimub sõnade edasiandmine teistele kas suulises või kirjalikus vormis.

Nõnda on inimesel justkui “neli keelt”. Viimast jagavad omavahel ainult teatava kogukonna liikmed, kellel on ühine emakeel, ja võib-olla ühine kirjakeel; kolmas on kõigi inimeste jaoks põhimõtteliselt ühine, tänu sellele saame tõlkida või aidata üksteisel leida sõnu vajaliku tähenduse väljendamiseks. Teine keel, mille aineks on enam-vähem selginenud kujutlused, pole omane üksnes inimesele. Selle kaudu saab suhelda ka loomadega, kelle kujutlused meie omadest muidugi erinevad, kuid võivad olulistes punktides ka kokku langeda.

Esimene, ähmane ja algne keel, on kahtlemata raskesti jälgitav ega ole paljude meelest üldse kommunikatiivne. Ometi toimub just sel tasandil kõige intensiivsem suhtlemine erinevate eluvormide vahel. Mõnesid sel tasandil toimuvaid vahetusi, nagu näiteks haigus või purjujäämine, pole kellelgi võimalik täiesti ignoreerida, kuid sellest hoolimata ei nähta neis tavaliselt “sõnumit”. Seda tasandit võib põlata ja nimetada primitiivseks kuni raske mürgituse või surmatõveni. Samas toimib just siin ka suurem osa erootilist suhtlemist, seletamatud sümpaatiad ja antipaatiad, kõige varasem mõistmine, sisseelamine ja samastumine.

Vahel kuuleme inimestest, kes räägivad puude või lilledega. Sellest on raske aru saada, sest taimedel pole meie mõistes isegi kujutlusi, ja sellise kahekõne tõlkimine öeldud või kirjutatud sõnadeks käib ainult ühe osapoole kaudu. Puu ei mõista ega tunne suurt huvi, et kui nimetame teda sõnaga “puu”, oleme kasutanud üht Põhja-Euroopas kõneldavat soomeugri keelt. Ta ei jaga ühtki meie kujutlust puu kohta, millele väljendust otsides võiksime jõuda ka näiteks sõnadeni tree, arbor või pādapah. Aga rünnakust või hoolitsusest saab ta kindlasti omal moel aru, ning võib-olla pole selleks iga kord vajagi kirvest või kastekannu.

Muistsetes pärimustes tuntakse peale inimkeele veel erilist linnukeelt, millele on omane suur rütmiline ühendus erinevate maailmade vahel. Muidugi, lindude laul hakkab kevadel kõigile kõrva, selle kummalisi rütme ja modulatsioone saab jälgida igaüks. Kui aga lisame siia idee, et ka inimkeel algab juba väljenduse-eelsest, saab linnulaulu taga peituva linnukeele uskumus teise ilme. Tõsiasi, et mõnd ähmast aimust või taju ei suudeta kohe sõnastada, pole ju kunagi märk, et see “miski” on ebaoluline või vähem väärtuslik. Samuti nagu mõne teksti või lause tähendus võib selguda alles hiljem, võib ka “esimese keele” rütm või aim hiljem ühel hetkel avaneda äratundmiseks. Just sellisele äratundmisele viitab meie mõistulugu kutsarist, kellele kaarnad annavad teada, et ees ootav sild peagi puruneb; kui mõisahärra seda ei usu ja ikkagi sillale sõidab, läheb sillapuu katki ja hobune murrab jala.

Linnukeel ei koosne mitte mõistetest või sõnadest ja häälikutest, vaid nendest peenematest võngetest, mis häälikuid ja mõisteid omavahel seovad ning veel kaugemalegi ulatuvad, puudutades mateeria enese vibratsioone. Mõned traditsioonid kõnelevad sel puhul ka “inglikeelest”, aga õigupoolest on ingel vaid vahendaja, sõnumitooja. Meie vanas pärimuses seevastu on lind jumaluse enese sümbol, universumi looja, kelle munadest on tulnud kuu, päike ja taevatähed. Tõsi, kreeka aggelos tähendas ka ennustajalindu, ja ööbikut nimetati koguni jumalikuks sõnumitoojaks (Dios aggelos), nii et arusaamade lähedus on kaheldamatu.

Ööbikut kuuleb tänapäeva inimene haruharva, isegi kui ta elab metsaservas. Teisi linde on aga puude otsas veel alles küll, samuti nagu praegu on meres veel kalu ja mulla sees mutukaid. Nii on meil praegu ikka veel võimalus kuulata kõrvuti niihästi neljakordset inimkeelt kui seda sillatavat linnukeelt. Ja tõepoolest, linnulaulu tasub vahel jälgida ka siis, kui meile endile tundub, et me ei saa sellest aru.

Hasso Krull leiab ja jälgib oma raamatus “Loomise mõnu ja kiri: essee vanarahva kosmoloogiast” triksteri mütoloogilist kujundit eesti suulises rahvapärandis. Kuid oma lähenemisviisilt ja haardelt sisaldab essee palju enamat: Krull arutleb folkloorse pärimuse tähenduse üle kaasaegsele inimesele, räägib keele olemusest ja tema “väest” ennemuistsetel aegadel, loomislaulu kui niisuguse temporaalsuse vormidest, ajaloolisest mõtlemisest, labürintidest, õllekannude kosmilistest kirjemustritest ja paljust muust. Teksti suuremaid väärtusi on minu arvates Hasso Krulli antud eeskuju eesti rahvapärandi lahtimõtestamisel. Tegemist on intrigeeriva ja kaasahaarava teosega, mis pakub kindlasti laiemat huvi kui akadeemiliste rahvaluuleteadlaste tööd ja toob ilmselt nii mõnegi mõtleva inimese eesti suulise vaimupärandi juurde (tagasi).

Krull alustab oma esseed pealkirjas mainitud laulu, mõnu ja kirja mõiste seletamisega, mille kaudu ta fikseerib ka käesoleva kirjutise metodoloogia ja temaatilise asetuse nende levinud akadeemilise diskursuste suhtes, mis tegelevad eesti vanema pärimusega. Nii nagu lingvistilise kultuurirelativismi üks alusepanijaid Wilhelm von Humboldt, mõistab ka Hasso Krull keelt mitte neutraalse kommunikatsioonivahendina, vaid kollektiivse loomingu produktina, kus isegi keele grammatilised struktuurid väljendavad rääkijate kogukonna iidseid kosmoloogilisi tõekspidamisi. Keeled kannavad endas oma rahva “vaimu” informatsiooni, nagu seda väljendasid XIX sajandi alguse kultuuriteoreetikud, või siis ühe keelekogukonna “pikaajalist kogemusest”, nagu ütlevad Jaan Kaplinski ja Hasso Krull (lk 8).

Suulise pärimuse keskmes on lugulaul ehk Hasso Krulli sõnadega “vana laul”, mida meie rahvaluuleteaduses regilauluks kutsutakse. Lugulaulu vorm kattub Krulli käsitluses loodud maailma enese vormiga: “laulu lausumine” toob meid maailma loomise lähtepunkti juurde tagasi, sest “juba laulu vormis on sees loomise vägi” (lk 10). Nii nagu iga laulmine on alati tagasitulek mäletatu juurde ja selle vallandamine, nii on ka kosmose loomine samaaegselt uuesti alustamine ja eelmise maailmakorra taasloomine. Eesti muistset kosmogooniat väljendavaks peetavat Haljala kolme õunapuu laulu analüüsist loeme: “Laulu lauldes tekib lauliku ja tema kaasalauljate ümber järjest laienev ring, mis hõlmab kõike ümbritsevat, kõiki maailmas olemasolevaid asju, lõpuks tervet universumit. Maailmast saab kosmoloogiline tervik, mille telje moodustab lauljate keeleline lausumine; filosoofiliselt võiks selle kohta öelda, et olemine ja lausumine langevad sel momendil ühte…. Laul kogub maailma keskme kokku aegade algusest, ennemuistsest ajast, ühendades meid ühtlasi kõikide esivanematega, kes on samamoodi laulnud. Sellel põhinebki laulu kosmiline rituaal, millegi muu pärast poleks ainsagi laulu laulmine vaeva väärt” (lk 15).

Kui nii, siis pole imestada, et lauliku hääl pole mitte tema isiklik, vaid “ürgse loomisväe vastupandamatu hääl”. Seda “väge” väljendab sõna “lausumine” oma vanas maagilises tähenduses. Järelikult “märgib laul keele loovat ja teisendavat jõudu üleüldse”. Lisaks otsesele kosmoloogilisele jõule kaasneb laulmisega teadmine taevastest ja maistest asjadest, ehk siis “looduse tundmine” ning “kultuuripärandi valdamine ja selles orienteerumine”, kui ütelda kaasaegses keeles (lk 25).

Lugulaulu ja keele “loomisväe” teooriaga on seotud ka teised kaks essee pealkirjas mainitud mõistet. Kosmoloogilise mõõtme tõttu kattub lugulaulu rütm maailma loomise rütmiga, ning “mõnu” tähistabki seda suure loomise rütmiga kaasaminekut, sünkroniseerimist maailma loomise ja lugulaulu esitamise protsesside vahel. Järelikult “kõik, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigset pingutust, sest loomise vägi on mõnu poolel” (lk 16). “Mõnu” seksuaalne konnotatsioon kinnitab Krulli arusaama veelgi, sest “sigitamine on samuti loomine ja nõuab olemise ürgse alguse tagasitoomist” (lk 16). Mõnu on järelikult see, mis seob inimtegevuse produkti oma algkuju ehk kosmilise arhetüübiga. (Hasso Krull kutsub neid “prototüüpideks”, kuid ma teen ettepaneku eristada inimese loodud esimesi mudeleid ehk prototüüpe kosmilistest, demiurgilistest või looduslikest esimestest mudelitest ehk arhetüüpidest.) “Kiri” on Hasso Krullil kõik see, mis esitab ennemuistse algkuju silmaga nähtavate märkidena. Kiri seob maailma paljususe tema ühtse arhetüübiga; see on maailma mitmekesisuse muster (lk 32). Enne sõnade ja tähtede kirja kujutati arhetüüpe sümbolite ja tähendusmärkidega – näiteks nende mustritega, mida võib näha meie arheoloogilistel leidudel, kirveskirjadel ja ka õllekannudel, mille kujundusmustreid vaatleb essee autor lähemalt.

Mõnu ja kirja mõistest lähtudes jõuame lõpuks triksteri kujundini. Sõna “trikster” on anglism (trickster – trikitaja, trikimeister) ja tuleb XX sajandi teise poole ameerika antropoloogilisest kirjandusest, mis käsitleb Põhja-Ameerika indiaanlaste mütoloogiat. Hasso Krull on andnud ülevaate triksteri mõistest ja triksteri mütoloogilist kujundit käsitlenud autoritest järelsõnas enda tõlgitud Winnebago indiaanlaste tiksterilugudele (“Vembuvana Jänes”, Loomingu Raamatukogu 2004 nr 33 – 35). Juba mitmed Krulli järelsõnas mainitud autorid leiavad triksteri mustri ka teistest mütoloogilistest traditsioonidest kui indiaanlaste oma. Kõnealune essee ongi teatud mõttes järg “Vembuvana Jänese” järelsõnale, kus triksteri kujund on paigutatud eesti mütoloogiasse.

Selle vahega, et “Loomise mõnus ja kirjas” on trikster otseselt seotud Krulli nägemusega loomise mõnust ja kirjast. Trikster on lugulaulu valdaja: “lauluvägev”, poeedi arhetüüp, kelles maailma loomine ja keeleline looming kattuvad nii nagu lugulaulu rütm ja kiri kattuvad maailma loomise rütmi ja mustriga. “Trikster ongi loomise mõnu ja kiri,” ütleb Hasso Krull, “ta on loomise aktiivne, jätkuvalt toimiv ja tagasitulev printsiip, millest tuleneb maailma paljusus, vormiline küllus, kirjusus” (lk 32). Trikster peidab endas loomise saladust, ta valdab maailma mitmekesisuse mustrit ja selle mustri loomise mõnusat rütmi. Trikster seisab järelikult ka kirja algupära müsteeriumi juures; kiri on kas triksteri toodud või isegi tema enda kultuuriline leiutis (lk 99). Krulli järgi on kõige vanem ja kosmoloogilise mõõtme poolest kõige väljendusrikkam trikster eesti kultuuris hiid, kes pole universumi kui terviku looja, kuid on seotud maapinnavormide kujundamisega, näiteks järvede, jõgede, mägede ja orgude tekitamisega. Rahvaluuleuurijad on omistanud need loomisaktid kõige sagedamini Kalevipojale, Suurele Tõllule ja Vanapaganale. Hiljem triksteri kosmiline mõõde kaob ja temast saab vembumehest seikleja või kelm, tänapäeva romaanide sagedased kangelased. Kaval-Ants ja Rehepapp on vahepealsed triksterid, kellel on säilinud osa kosmoloogilistest funktsioonidest.

Essee kõige ulatuslikum osa ajabki triksteri jälgi Eesti mütoloogias, alates hiidudest ja kirveskirjadest kuni Rehepapi kujundini ja sealt edasi, aga ma ei hakka siin seda põnevat ja ülimalt lugemisväärset teksti refereerima. Mainin vaid niipalju, et triksteri jälgi ajades konstrueerib Krull tervikpildi eesti vanarahva kosmogooniast ja kosmoloogiast, milles triksteri jätkuv osalus maa-aluse loomisväe pidevast kohaolekust tunnistust annab (lk 68). Krulli eesmärk meie vanarahva kosmoloogia poole pöördumisel ei ole pelgalt akadeemiline, vaid ta soovib eesti suulise pärimuskultuuri “antiigi” ehk “meie müütilise teise” seisusesse tõsta (lk 108), et see meil tänapäeva kultuuris paremini orienteeruda võimaldaks. Andrus Kiviräha loodud Rehepapi kujund on juba midagi sellist korda saatnud. Koos eesti vanarahva kosmoloogiliste ettekujutustega loodab Krull taaselustada ka loomise väe, mis meid tehnoloogilise massiühiskonna hädades raviks ja aitaks.

“Loomise mõnu ja kirja
” kirjutades läheb see Hasso Krullil ka korda, sest ta väldib teadlikult traditsioonilise akadeemilise rahvaluuleteaduse objektiveerivat ja ajaloolist autentsust taotlevat metodoloogiat. Autor ise nimetab oma meetodit “fragmentaarseks”, kuigi minu hinnangul on essee süstemaatiline ja terviklik. Töö metodoloogia on tähelepanuväärne pigem selle poolest, et materjalikäsitlus teksti lugejat tõeliselt puudutab. Krull muudab käsitletava ainese tänapäeva lugejale mitte ainult kaasahaaravaks retooriliselt virtuoosse tekstiesitluse mõttes, vaid ka eksistentsiaalselt tähenduslikuks. Kuni positivistliku mõtlemise ja teaduseusu levimiseni XX sajandil nimetati sellist meetodit “spekulatiivseks”, kuigi tänapäeval on see sõna omandanud negatiivse varjundi. Krulli esseed lugedes sain aru, miks mulle imponeerivad XIX sajandi akadeemilised tekstid enam kui XX sajandi omad: neis on julgust ja kirge, intrigeerivaid seoseid ja loovaid mõttekäike, ning sellise hoogsuse juurde loomulikult kuuluvaid ennatlikke järeldusi ja problemaatilisi üldistusi. XX sajandi “teadusproduktsiooni” iseloomustab seevastu tõsikindel, ent igav üksikasjalikkus, tasakaalustatud ja kiretu ning samal ajal vähestele kordaminev detailideuurimine, üliväike ja täpne, aga tihtipeale ikkagi lühinägelik fookus. Väga vähesed julgevad maalida tervikpilte: jutustada kogu lugu, alustada asjade algusest ja lõpetada, kui kõigele on ring peale tehtud. Hasso Krull on seda teinud ja pole ka enda staatusest eesti rahvausunditeaduses lugejale saladust teinud: “Ainult see, kes loomise mõnu ja kirja juba tunneb, suudab olemasolevatest tükkidest kokku panna uusi laule, jätkata loomise jutustusi jne.”