Maal, linnas, tänaval või majas. Margit Mutso vestles Veljo Kaasikuga Veljo Kaasik: „Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust. Nüüd on arhitektide meeskond nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi.“
Ei juhtu just tihti, et arhitekt kirjutab memuaare. Ega Veljo Kaasiku raamatut „Maal. Linnas. Tänaval. Majas“ päris memuaariraamatuks pidada saagi, aga üht-teist huvitavat arhitekti ja ka tema aja kohta leiab neist mälestuskildudest kindlasti. Vestlesime raamatu, elu ja arhitektuuri teemal ühel suvisel õhtupoolikul Viimsis Veljo Kaasiku endale projekteeritud ridamajaboksi terrassil. Kui ilm vihmale kiskus, kolisime arhitekti töökambrisse ja juttu jätkus mitmeks tunniks.
REIN RUUTSOO: Kaitsedemokraatiast ja imperialismist Ida-Virumaal Siirdevähemust ähvardavast tulevikust maalitud sisendustes võib näha omalaadset psühholoogilist kompensatsiooni: Eestiski toimuvad praegu koledad asjad ja nende autorid olete nüüd juba teie.
Euroopa südamest on nüüdseks saanud maailma üks kõige plahvatusohtlikumaid paiku. Juba viisteist aasta tagasi tõdes Tõnis Saarts, et „kui tõesti osutub tõeks Edward Lucase „uue külma sõja“ kontseptsioon ja Eesti selles sõjas eesliinil asub, võib ka küsida, kas meil on üldse jäänudki mingeid häid valikuid peale rahvusliku kaitsedemokraatia. Võib-olla ei olegi?“. Demokraatlikel riikidel lasub kohustus oma inimesi kaitsta. Kaitsedemokraatia rakendamine kõneleb poliitilise kliima ohtlikust halvenemisest.
VALLE-RASMUS ROOTS: Kõigepealt harjutama! Kui oskusi napib, siis eruditsioon ei aita. Täienisti harjutamisele pühendumine on interpreedi loometee seisukohalt tihti eksistentsiaalne otsus. Alles siis, kui enam ei jaksa – raamatukokku.
Sel aastal Sirbis ilmunud kolme teksti – Lisanna Laansalu „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“, Gregor Kulla „Klassikaline muusika on sumbunud“ ja möödunud nädalal Aurora Ruusi „Ühel ajal mitu lugu“ – ühendab autorite kirglik soov nn kunstmuusika kaanonit värskendada, aga ka varjamatu kriitika Eesti klassikalise muusika kogukonna harituse pihta. Muusikute vaene silmaring muutvat meie saalides kõlavad interpretatsioonid igavaks, kavad kanooniliseks. Laansalu ja Ruus pole pidanud paljuks osutada ka oletatava vaimupimeduse põhisüüdlastele – harjutamisega liialdamine ja seda nõudvad õppejõud.
JOHANNA JOLEN KUZMENKO: Galeriikäik. August. Näituseelamused keldrist villani
Näitusepaikades valitses augustikuine sumedus, oli uusi kohti, teemade mitmekesisust ja huvitavaid töid.
ANU-LIIS AUNROOS: Kui kasv lõpeb? Kuidas rääkida rohepöördest ja tasaarengust ajakirjanduses ja kommunikatsioonis?
Asun pikema sissejuhatuseta asja kallale ja lennutan õhku küsimuse: kas me teame, milliseid tähendusi rohepööre ja tasaareng endas peidavad? Rohepöördest räägitakse palju meedias, ettevõtete ja organisatsioonide strateegiadokumentides ning poliitikas. Rohepöörde abil kõneldakse targemast ja jätkusuutlikumast majandamisest, kuid selle kontseptsiooni raames ei ole hüljatud ka majanduskasvu ideed. Poliitilisel tasandil on rohepööre ikkagi majanduskasvu strateegia, mida pehmendavad sellised sõnad nagu „kestlik“ ja „jätkusuutlik“.i
REIN MERIPÕLD: Kestlik eluviis on uskumise küsimus
Isegi kui ökoloogilise kriisi ohjeldamine tundub Sisyphose rahnu veeretamisena, tuleb seda lakkamatult teha, sest muidu ei saa ilma tähendusetusse libisemata olla inimene.
Kui ökoloogiline kriis on inimtekkeline, tuleks antropotsentristlikult lähenedes lahendust otsida eeskätt inimesest. Paraku ollakse loiud, tajutav on mentaliteet, et üksikisikust ei sõltu ju midagi. Indiviid justkui pelgaks vastutada omaenda ja keskkonna käekäigu eest.
MARGUS OTT: Argidialektika XXI. Ajalugu
Minevikku kujutledes või kujutades pöördume tagasi varem olnu poole, teise aja poole, kus olid mingil määral teistsugused asjad, teistsugused toimijad ning teistsugused suhted toimijate vahel ning toimijatel asjade ja oma ümbrusega. Minevik meenutab ennast meile juba meie ümber leiduvate asjade, hoonete, kujundatud maastikega. Kui ma istun raamatukogutoas, siis enamik mulle näha olevatest asjadest pole tekkinud praegu, vaid on olnud juba enne olemas – isegi puud, keda ma läbi akna näen.
Arvustamisel
Astolphe De Custine’i „Kirjad Venemaalt“
Shahrnush Parsipuri „Meesteta naised“
Tõnis Tootseni „Ahvide pasteet“
NOËPi staadionikontsert
Tallinna kammermuusika festival
kontsert „Tõnu Kaljuste 70“
näitus „Kaduvik“
2 × näitus „Läbi su silmaterade musta kuru“
Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu suvenäitus
Nargenfestivali, Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmoonia „Dissonantsed“
Vabaduse festival
dokumentaalfilmid „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ ja „Põrgu katlakütja“
mängufilm „Vaba raha“
Reedel, 8. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Jaan Luige isikunäitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“. Näituse kuraatorid on Johannes Luik ja Laura De Jaeger.
Näitus annab ainulaadse sissevaate kunstniku ateljeesse ja esitab Jaan Luige teoseid Tartu Kunstimuuseumi kogust. Tegemiston Luige esimese olulise retrospektiiviga, mis esitab laia valiku kunstniku 1976-2023 aastatel valminud skulptuuridest.
Kunstnik liigub läbi vormi mõiste ja potentsiaali modernistliku lähenemisega. Ta ühendab seda semiootika, kultuuripärandi ja pildilise kujutamise protsessi uurimisega. Luige skulptuurid tegelevad märgi algse tähenduse ja tõlgendusega ning selle suhtega abstraktsesse kunstiobjekti. Kui palju saab märki manipuleerida, abstraheerida või teisendada, jäädes samal ajal truuks selle algsele tähendusele? Ja mil määral seisab sõltumatu, kolmemõõtmeline kunstiobjekt veel iseseisvalt, autonoomselt, kui see suhestub märgiga? Näitus liigub läbi erinevate materjalide ja jälgib, kuidas kunstniku praktika kulgeb keha kujutamisest poolabstraktsete märkideni ja aeglaselt taas figuuri juurde.
Näitusega kaasneb tema esimene monograafia „Jaan Luik: Looming“, mis illustreerib Luige olulist positsiooni Eesti skulptuuri valdkonnas.
Jaan Luik (s 1953) on eest skulptor. Luik on osalenud isiku- ja grupinäitustel alates 1979. aastast, viimased isikunäitused on toimunud Pärnu Linnagaleriis (2017), Võru Linnagaleriis (2018) ja Vabaduse galeriis Tallinnas (2019). Tema tööd kuuluvad Tartu Kunstimuuseumi kogusse ja erakogudesse. 2006 pälvis ta Anton Starkopfi stipendiumi. Luik on õpetanud Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikoolis ning Imatra Kõrgemas Kunstikoolis (Soome). Aastatel 1995-1997 oli ta Tartu kunstnike liidu esimees.
Graafiline disain: Henri Kutsar
Täname Tartu Kunstimuuseumi.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 8. oktoobrini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Reedel, 8. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Läti maalikunstniku Paula Zariņa-Zēmane isikunäitus „Võimalused“. Näituse kuraator on Peeter Talvistu.
Näitus jätkab Zariņa-Zēmane eelmist seeriat „Muutused“, kuid nüüd on muutustest saanud uued võimalused, samas on liikumine endiselt teostes kesksel kohal. Seekord toob autor keraamika kaudu sisse ka hapruse teema: kõigis materjalides esinev ovaalne kujund tuleneb kunstniku käe liikumisest, viies mõtted peatumatu ja igikestva ringkäiguni, mis omakorda on kõiki protsesse käitavaks jõuks. Teosed on kui kihina lõigatud fragmendid reaalsusest – olgu see siis füüsiline või immateriaalne – ning need toimivad piirina sisemise ja välimise, abstraktse ja figuratiivse vahel.
Kunstnik lisab: „Kuni 2018. aastani kujutas enamik mu maale imaginaarseid maastikke. Nad otsisid oma kohta figuraalse ja abstraktse piiril ning illustreerisid seeläbi filosoofilisi mõtisklusi eksistentsist, ajast ja ruumist. Mulle näib, et olen nüüd valmis edasi liikuma, sügavamale maastikusse, sügavamale enda sisse. Praegused teosed on nagu looduslikud kivimid: aastatuhandete jooksul settinud marmorikihid, elu jooksul settinud kihid minu arusaamadest ja kogemustest. Kuigi kaugused, sügavused ja keskkonnad on tuttavlikud, toob keraamika neisse uue vaatepunkti, uue füüsilisuse.“
Paula Zariņa-Zēmane (s 1988) on Läti maalikunstnik, kes on lõpetanud Läti Kunstiakadeemia (BA ja MA). Kuigi tema teoseid on näidatud grupinäitustel väga paljudes riikides, on see tema esimene isikunäitus väljaspool Lätit. Tartu Kunstimajas olid tema teosed väljas viimati 2012. aastal ning tema viimane ülesastumine Tartus toimus mullu Kogo galeriis („Kolm omamoodi“, kuraator Juriaan Benschop).
Näitust toetab Läti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 8. oktoobrini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Reedel, 8. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis tänavuse hotell Pallase maalikunsti stipendiumi pälvinud Hedi Kuhi isikunäitus „Jälle siin“.
Näitus on justkui jalutuskäik kunstniku kodulinnas, kus praegune hetk ja mälestused on omavahel tihealt põimunud. Seinal rippuvad maalid on emotsionaalsed portreed sellest, mis toimub siis, kui midagi ei toimu.
Nii nagu inimest vormib teda ümbritsev keskkond, vormivad linnaruumi seal tegutsevad inimesed. Linna ilu ei piirdu kuulsate vaatamisväärsuste või peene arhitektuuriga. Ilu peitub tavalistes inimestes ja lihtsates hetkedes, mis aja jooksul on loonud meie kodu südame.
„Näituse idee tekkis rongis, kui olin juba nädalas neljandat korda Tartust Valka sõitmas. Mõtlesin selle üle, miks elan Valgas, kui pean siit nii tihti ära minema ja alati tagasi tulema. See väike linn, mida tihtipeale kiputakse pidama igavaks ja märkamatuks, on minu jaoks väga eriline, kuna olen siin üles kasvanud. Erinevatel eluperioodidel on linn mulle väga erinevalt mõjunud. Siin on praegune hetk ja mälestused tihedalt põimunud, seega on maalid nagu aknad mineviku ja oleviku vahel, näidates linnaruumi läbi minu isikliku kogemuse,“ selgitab kunstnik.
Hedi Kuhi (s 1998) õpib Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti erialal. 2023. aastal pälvis ta Hotell Pallase maalikunsti stipendiumi. Kuhi saab inspiratsiooni loodusest ja inimestest enda ümber. Peamiselt teeb akrüül- ja õlimaale ning söe- ja grafiidijoonistusi.
SA Tartu Kultuurkapital, Hotell Pallas ja Kõrgem Kunstikool Pallas koostöös Tartu Kunstnike Liiduga asutasid hotell Pallase nimelise maalikunsti stipendiumi, aitamaks kaasa maalikunsti arengule ning üliõpilaste loomingulisele tegevusele. Stipendium määratakse kutsutud konkursi korras Pallase maaliosakonna ühele üliõpilasele või maksimaalselt kolmeliikmelisele grupile. Võitja pälvib lisaks 1000 euro suurusele stipendiumile ka näituseaja Tartu Kunstimajas. Varem on stipendiumi saanud Mia Melanie Saar, Maris Paal ja Caroliina Luhamets.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 8. oktoobrini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
L’Oréal-UNESCO „Naised teaduses“ stipendiumi pälvisid ravimite mõju inimorganismile uurivad dr Triin Laisk ja Kertu Liis Krigul
„Naised teaduses“ stipendiumi pälvisid hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite farmakogeneetikaga tegelev dr Triin Laisk ning antidepressantide kasutamise ja antibiootikumide vastupanuvõime vahelisi seoseid uuriv Kertu Liis Krigul.
Täna toimus Eestis esmakordselt L’Oréal-UNESCO noorte talentide Baltikumi programmi “Naised teaduses” tunnustamisüritus, kus tõsteti esile Eestist, Lätist ja Leedust pärit silmapaistvaid naisteadlasi, nende uurimistöö tulemusi ning panust teadusesse ja innovatsiooni.
Eestlastest pälvisid tänavused 7000 euro suurused uurimistoetused Tartu Ülikooli genoomika instituudi reproduktiivgeneetika ja genoomika kaasprofessor dr Triin Laisk ning sama instituudi mikrobioomika nooremteadur Kertu Liis Krigul. Naisteadlaste sõnul on stipendium väga oluline nende enda teadustöö jätkamiseks ning julgustab ka teisi noori naisi teadlase karjääri valima.
Triin Laisk
Eesti geenivaramu genoomse epidemioloogia töörühma liige dr Triin Laisk uurib, kas ja kuidas mõjutab inimese geneetika hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamisel tekkivate kõrvaltoimete riski.
„Kuigi on teada, et ravimite toimet ja võimalikke kõrvaltoimeid mõjutab inimese geneetika, ei ole hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite puhul selliseid uuringuid seni tehtud. Infot geneetilise eelsoodumuse kohta saab aga kasutada riski ennustamiseks. Seetõttu soovingi uurida, kuidas on selliste vahendite kasutajatel esinevad kõrvaltoimed seotud geneetikaga. See teave annab hea sisendi personaalmeditsiini ja võimaldab tulevikus valida igale naisele sobivaima preparaadi sõltuvalt tema geneetikast,“ rääkis dr Triin Laisk.
Eesti geenivaramu mikrobioomi töörühma liige Kertu Liis Krigul keskendub oma teadustöös aga sellele, kuidas võib antidepressantide kasutamine mõjutada soolestiku mikroobikooslusi ja nende resistentsust ehk vastupanuvõimet. Teadustoetus võimaldab tal laiendada oma praegust uurimissuunda ning lisada juurde olulise komponendi – antimikroobsete resistentsusgeenide analüüsi.
„Antimikroobne resistentsus tähendab, et antibiootikumid ei toimi enam bakterhaiguste vastu. See on üks kümnest maailma suurimast
Kertu Liis Krigul
terviseohust, mistõttu on oluline selgeks teha vastupanuvõimet mõjutavad tegurid, et leida viise probleemi ohjamiseks. Minu eesmärk on uurida, kuidas mõjutab antidepressantide kasutamine antimikroobsete resistentsuse geenide levikut soolestikus ning vaadelda, kas tekkinud muutused võivad olla püsivad Soovin, et kasutaksime maailmas nii palju ravimeid kui vaja, kuid nii vähe kui võimalik, et vältida nende pikaajalisi mõjusid nii tervisele kui ka meid ümbritsevale elukeskkonnale,“ selgitas Kertu Liis.
Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnul ei tohi leppida praegu maailmas tüüpilise olukorraga, kus soolise võrdsuse saavutamiseks võib minna veel rohkem kui sajand, ja lihtsalt oodata. „Teadusmaastik peab siin olema esirinnas. See annab signaali kõigile teistele. Sädelevad naisteadlased peavad saama selle tähelepanu ja au, mida nad mitmekordselt väärivad – samuti võimaluse oma uuringutega edasi ja süvitsi minna.“
Eestis hakati „Naised teaduses“ auhindu välja andma seitse aastat tagasi. Aastail 2017–2022 on tunnustuse saanud kümme säravat naisteadlast: dr Els Heinsalu, prof Karin Kogermann, dr Tuul Sepp, dr Kaarin Parts, prof Maarja Grossberg, dr Lisandra Meneses, dr Kaija Põhako-Esko, dr Mari-Ann Lind, dr Ester Oras ja doktorant Karolina Kudelina.
„Eriliselt hea meel on näha, et auhinnatud naisteadlased teevad oma teaduskarjääris ka üha julgemaid samme edasi. Näiteks on Karin tänaseks jõudnud professori ning Tuul ja Kaija kaasprofessori positsioonile,“ lisas Soomere.
UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretär Kerli Gutman-Normak rõõmustas, et UNESCO ja L’Oréal´i suurepärase koostöö näitena toimiva teadusprogrammi Balti riikide auhinnatseremoonia on jõudnud esmakordselt Eestisse. „ Loodan, et L’Oréal ’i-UNESCO noori naisteadlasi toetav programm leiab Eestis üha laiemat kõlapinda ning kasvab veendumus, et noorte naisteadlaste karjäär vajab väärtustamist ja tuge.“
L’Oréal-UNESCO noorte talentide programm „Naised teaduses“ on ainus toetusprogramm Baltikumis, mis toetab koostöös Eesti Teaduste Akadeemia ja UNESCO Eesti rahvusliku komisjoniga ja naisteadlaste ametialast arengut ja nende jaoks oluliste eesmärkide saavutamist. Baltikumi programm on kasvanud välja ülemaailmsest „Naised teaduses“ programmist, mis loodi UNESCO ja L’Oreali koostöös 1998. aastal, et suurendada naisteadlaste arvu ja edendada soolist võrdõiguslikkust teadusmaailmas.
A-Galerii seifis Kristiina Lauritsa näitus “Mullast ja muust”
8. septembril kell 18 avaneb A-Galerii SEIFIS tunnustatud Eesti ehtekunstniku Kristiina Lauritsa isikunäitus MULLAST JA MUUST.
Näitus süvistab end sügavasse hingekihti justkui pime mutt oma allilma labürindis. Pimedus hägustab tegude ja mõtete piirjooni ning kannustab mõtestama seda, mida päevavalguses ei näe. Küll talpa juba teab, kas sõda või rahu, taevas või maa.
Talpa europaea ehk harilik mutt (autori märkus)
Kristiina Laurits (1975) õppis ehte- ja sepakunsti osakonnas Eesti Kunstiakadeemias (BA 1997, MA 2003). Aastal 2000 täiendas ta ennast Escola Massana ehteosakonnas Barcelonas ja 2023 aastal Tartu Ülikoolis, läbides mikrokraadiprogrammi “Muuseumid ja tulevikupärand.” Laurits töötab mitmete Eesti muuseumite juures näitustekujundaja ja installeerijana.
Kristiina Laurits on osalenud enam kui 100 ehtenäitusel Euroopas, Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Tema töid on püsikogudes Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ning Cooper Hewitt, Smithsoniani disainimuuseumis New Yorgis. Alates 1999 aastast kuulub ta ehtekunstnike rühmitusse õhuLoss. 2017 ilmus Lauritsa autoriraamat “MÕNED ÕNNELIKUD. Ehted ja objektid.”.
Eesti Rahvuskultuuri Fondi allfond Agnes Kultase stipendiumifond ootab taotlusi
Eesti Rahvuskultuuri Fondi allfond Agnes Kultase Stipendiumifond annab teada
Agnes Kultase stipendiumifond ootab 8 000 euro suuruse õpperaha jagamiseks Eesti Vabariigi kodanikest üliõpilaste taotlusi kolmes valdkonnas:
• magistri- ja doktoriõpingud riigiõiguse, politoloogia, rahvusvaheliste suhete ja muudel riikluse arengut ja demokraatiat toetavatel aladel tunnustatud Põhja-Ameerika, Euroopa Liidu liikmesriikide, Suurbritannia, Norra, Islandi ja Šveitsi ülikoolides;
• magistri- ja doktoriõpingud tehisintellekti õiguse alal tunnustatud Põhja-Ameerika, Euroopa Liidu liikmesriikide, Suurbritannia, Norra, Islandi ja Šveitsi ülikoolides;
• toetada ajakirjanike ja ajakirjandusüliõpilaste õpinguid ja enesetäiendamist uuriva
ajakirjanduse vallas.
Eestit Praha Kvadriennaalil esindanud Tartu Uue Teatri memoriaali “Eternity” saab sel nädalal näha Eesti Rahva Muuseumis
Tartu Uue Teatri suvelavastuse “Serafima+Bogdan” lavakujundus.
Sel nädalal Tartus toimuva teatrifestivali Draama ajal on Eesti Rahva Muuseumis kõigile vaatamiseks Tartu Uue Teatri loodud kogemusruum “Eternity”, mis oli Eesti ekspositsiooniks tänavusel Praha Kvadriennaalil. Memoriaal “Eternity” on vabaõhulavastuse “Serafima+Bogdan” lavaruumist tõukuv kogemusruum. Selle ruumi peategelane on igavene võsa, mis pole kunagi kellegi poolt ega vastu, vaid mis kasvab ühtmoodi peale nii lillepeenrale kui lahinguväljale.
Ekspositsioon annab külastajale haruldase võimaluse kogeda “Serafima+Bogdan” lava ja kujundust nii vaataja, näitleja, linnu kui looduse vaatepunktist. See on monument lavakujunduse sündmusväärtuse hääbumisele ja tagasi looduseks muutumisele: võsa kasvab edasi ning tegelaste kannatustest saavad vaid viirastused.
“Eternity” autorid on kunstnik Kristiina Põllu, kuraator-kunstnik Ivar Põllu ja insener-kunstnik Rene Liivamägi, produtsent Maarja Mänd.
“Eternity” avatakse ERMi silla-alal teisipäeval, 5. septembril kell 11. Ekspositsioon on publikule tasuta ja avatud kuni 10. septembrini muuseumi lahtiolekuaegadel.
Memoriaal “Eternity” sel suvel 15. Praha Kvadriennaalil PQ2023.
Praha Kvadriennaal on üle nelja aasta toimuv rahvusvaheline stsenograafia suursündmus, mis toob kokku nii professionaalsed lavakunstnikud kui tudengid üle maailma. Näitus toimub 1967. aastast, Eesti väljapanek on Eesti Lavastuskunstnike Liidu eestvedamisel esindatud olnud kvadriennaalil alates 1994. aastast. 15. Praha Kvadriennaal PQ2023 toimus 8.–18. juunil 2023. Eesti Lavastuskunstnike Liidu korraldatud konkursi tulemusel kureeris maade ja regioonide näitust kogemusruumiga “Eternity” Tartu Uus Teater.
Augusti lõpus on hetkeks rahu saabunud, kui Tanel Veenre isikunäitus „Sinihabe“ ETDMi galeriis hakkab lõppema, näitus „POST EX“ Draakoni ja A-galeriis on juba läbi ning isikunäitus New Yorgi galeriis Ornamentum ja rühmanäitus Cagnes sur Meri galeriis Espace Solidor on ka juba avatud, kuid Ungaris Vezpremis, Barcelona Escola Massanas ja Austrias Viini disaininädala näituseni on veel kuu. Umbes kuu on ka Toomas Volkmanni näituseni Fotografiskas, Veenre on üks selle kuraatoritest. Tundub õige aeg, et uurida, kuhu Tanel Veenre nii pöörase tempoga ehtekunsti luues kavatseb moe ja inimvõimete piirid nihutada.
Oled ennast ühes kunagises vestluses, kui rääkisid oma projektidest disaineri ja ka ehtekunstnikuna, võrrelnud nahkhiirega vene multikast „Ei lind ega loom“. See nahkhiir tahtis minna lindude peole, kuhu teda ei lubatud – sest on ju hiir! Loomade peolt saadeti tiibade pärast minema. Lõpuks tantsiski nahkhiir üksinda. Su rahvusvahelist näitustegevust vaadates tundub aga, et kõik tahavad sind enda peole. Kuidas oled Tallinnas elades saavutanud rahvusvahelise tähelepanu? Või ongi Tallinn üks kaasaegse ehtemaailma keskustest?
Õnneks tänapäeval ei mängi geograafiline asukoht mingit rolli, galerii lähtub vaid loomingust. Eks galeriidel ole eri fookus – ameeriklased on võimelised müüma suuri kaelaehteid ja Müncheni galerii värvilisi prosse –, kuid tööde isikupära ja tehniline kvaliteet on peamine. Tasub meenutada ka Kadri Mälgu õpetust, mille järgi olen alati joondunud: me ei koputa ustele, paneme energia loomingusse ja elu tuleb ise meie juurde.
Kuna suhe galeriiga on mõlemalt poolt ka investeering, siis on oluline järjepidevus, see on usaldussuhe. Kunstnik peab olema võimeline iseendaga tööd tegema, küsimusi esitama, arenema, üllatama – et teda oleks võimalik värske nurga alt ka kümne aasta pärast presenteerida. Mul oli see neljas soolonäitus Ornamentumis. Pärast avamist kutsus galerist mind kajakiga sõitma, tundsin, et see oli meie usaldussuhte järgmine aste. Paraku hakkas vihma sadama ja jõele lubasin temaga minna järgmine kord.
Aga see nahkhiire pidu … Kirega elades ja luues on tantsude lehvik tõesti nimedega palistatud. Kuid kui nüüd metafooride juurest laskuda elulisele tasandile, siis 46aastasena tahaksin nii väga mõnel reedel end tühjaks tantsida, aga sotsiaalne ring on kärbunud koduseks, kõik on nahkhiirena oma urgudes. Mida muud siis teha kui luua!
Mitu näitust järjest on sul olnud seotud oreliviledega, need on jõudnud USA publikuni. Oled ise rääkinud, et USA ehtekogujate ja -publiku silmis on ehte puhul oluline üks aspekt, millele Euroopas nii väga ehk ei mõtle: ehe peaks olema nn conversation piece, kandja tugi ja abi small talk’i maailmas, kus valitseb kustutamatu janu vestlusteemade järele. Mida näitusest avamisel ja selle järel räägiti?
Tanel Veenre: „46aastaselt teen näitusi ka selleks, et näha sõpru. Kunst on väärt põhjus kalleid inimesi kallistada.“
Ega ma luues ei mõtle, et ehe vallandaks vestlusteemasid. Kuid sisukas ehtes on intriig tihti loomuldasa sees. USA avamisel nägin, kuidas orelivile hääl – kui nähtamatu lisakvaliteet – inimesi mõjutas. Helil on otseühendus alateadvusega, puidust vile soe kume kõla liigutas vaatajas kambrikesi, kuhu vormi-värviga ei pääse. Kunstnikuna ihkad ju neid puudutada.
Siin meenub mulle Rootsi galerii Platina galeristi Sofia Björkmani tagasiside näitusele „Palindroom“, mida tegime kahasse rootsi ehtekunstniku Märta Mattssoniga. Sofial on peas mõõdik, millega jälgib, kui kaua külastaja näitusel aega veedab, meie näitusel olid inimesed tavalisest vähem aega. Pidasin seda läbikukkumiseks. Kuid eks sellel oli ka nukker eellugu: galerii keeldus näitamast minu kuivatatud merihobudest seeriat, kartes rohekorrektse rootsi publiku hukkamõistu. Kuid olime programmis juba sees ning siis lõin paari kuuga uue sarja tehis-loodusmaterjalidest südametest. See jäi kontseptuaalselt õhukeseks, polnud minu tase. Aga eks iseenda läbikukkumiste ja vigadega tule ka õppida elama.
Oreliviledest saab välja võluda lõputult helisid, aga kui palju ehteid ja näitusi? Kas järgmise aasta kevade Müncheni soolonäitusel on väljas täiesti uued tööd?
Ma tegelikult pigistan veel vilesid, mulle on tähtis tunne, et olen teemast meelitanud välja maksimumi. Lähen nendega nüüd paradiislikumaks, lisan kirevärve, barokseid vinjette ja lopsakaid kive. Seibitan vilesid näiteks ka kettideks, mis on minu skulpturaalses loomingus värske vorm. Eks mul on ka mitu uut teemat kerkimas, kuid need vajavad pühendumist. Uue ehtekehandi väljatulekut valmistan ette minimaalselt kaks intensiivset aastat.
Kas Eesti on omamoodi katselabor, kus näituseideedega kõigepealt välja tulla, vaadata reaktsioone ja siis otsustada, kas ja millisel kujul nendega palju suurema rahvusvahelise auditooriumi ees jätkata?
Jah tõesti, püüan alustada enamasti iga sarja tuuri Eestist. Eks see pigem ole südameasi ja palju lihtsam on minna suurele areenile, kui on rahulikult olnud aega sarja vormistada: teha fotod, nimekiri, väljapanek, tekstid. Super, kui see etapp on Eesti näitusega läbitud ja saab keskenduda vaid väljapaneku kureerimisele.
Kuid nagu viimase näituse avamisel Draakonis ütlesin: 46aastaselt teen näitusi ka selleks, et näha sõpru. Kunst on väärt põhjus kalleid inimesi kallistada.
Tagasi New Yorki: Ornamentum on galerii, mis esindab ehtekunstnikke Prantsusmaast Jaapani ja USAni. Mis neid autoreid seob? Kuidas võtaksid kokku selle galerii rolli nüüdisehete maailmas?
Galeristi Stefan Friedmanni pilk on selge ja valiv, kuna galerii käib näiteks ka kunstimessidel „Design Miam“ ja Baselis. Sealne tase on äärmiselt nõudlik. See on show-off-info, aga Miami messil müüsid nad mu ehte Jordaania printsessile Firyalile, seal käib kõrge kaliibriga tants. Kui otsida Ornamentumi kunstnike ühisosa, siis näen valdavalt jõulisi kunstnikunägemusi ja mõtteselgust, teistest rohkem on Põhjamaade kunstnikke, just Soomest ja Rootsist.
Espace Solidor Cagnes sur Meris Prantsusmaal, kus suve alguses avatud rühmanäitusel osaled, on täiesti teistmoodi hinge ja auraga koht.
See on iselaadi institutsioon … Nagu nad ise uhkusega ütlevad: ainuke UNESCO pärandisse kuuluv ehtemuuseum maailmas. Muuseumike ise on väike, kuid lugu eriline. Neis ruumides pidas kabareed ja hiljem antiigipoodi Suzy Soliodor, 1920ndatel ja 1930ndatel Pariisi hullutanud lesbiline laulja ja muusa, kes pages 1960ndatel Lõuna-Prantsusmaale. Ta oli oma aja Kardashian, kelle selfie’deks olid maalitud portreed, talle viidati tihti kui „maailma kõige rohkem maalitud naisele“. Suzyt on jäädvustanud Picasso, Braque, Lempicka, Cocteau jpt. Maalikogu ja maja läksid pärast tema surma linnale, linnavalitsuses otsustati jäädvustada mälestus temast ehtemuuseumi kujul.
Avamine tänavu juunis oli hingeliselt eriline, sest 2016. aastal tegime seal koos Kadri Mälgu ja Piret Hirvega näitust. Näituse avamisega täpselt samal kellaajal sängitati Pärnamäel Kadri urni … Mina olin Vahemere päikeses, meelde tuli meie ühine avamine, koos pisarate soolase kaega. Muide, minu öökapil on Kadri värskelt ilmunud raamat „Karva-aastad“, käsikiri valmis vahetult enne tema surma. See on erakordne oma intuitiivsuses, nõiduslik ja pulbitsev, kadrilikult vihjeline ja kujundlik voog. Soovitan!
Orel seostub religioossusega. Näitusel „Sinihabe“ on väljas su maskilooming, mille puhul oled rõhutanud, et ei taha võltstähendusi anda peamiselt moelavale loodud aksessuaarile, aga ikkagi … ka maskidega seondub rituaalsus, mis omakorda seondub tihtipeale religiooniga. Mis suhe sul on religiooni ja rituaalidega?
Eelistan suuri teemasid lahata pigem loomingus, minu võime tabada sõnaga midagi olemuslikku tundub nii piiratud. Jäägu see poeetidele.
Tajun maailma hingestatuna, kuid ainult läbi inimese tunnetuse. Ju olen pigem eksistentsialist, härdamal hetkel sentimentaalne spiritualist, kuid ega ma inimeseks olemisest kaugemale ulatu. Tajun oma küündimatust ja jõuan ikka tagasi inimese juurde, kogu tema armetus ilus.
Rituaalne selle pidulikus tähenduses ma kindlasti ei ole. Mul on palju harjumusi, olen püüdnud korrastada oma elu nõnda, et saaksin olla võimalikult vaba ja mänguline olulises, igapäevane kulgegu kindlameelselt ja pea märkamatult. Eks ka harjumustes võib näha rituaalsust, kuid paluks ilma paatoseta. On see rituaal või lihtsalt harjumus, kui keerutan igal hommikul 21 täisringi ümber oma telje? Või tänan öösel enne magama jäämist elu väärt hetkede eest päevas? Olen loomult lihtne, maine, püüan olla alandlikki, mulle tundub, et rituaalsusega hakatakse peagi iseend ülistama, seda pigem väldiks.
Kui rääkida ehete loomisest, siis kas annad sellesse osa oma hingest? Oled looja, jätad jälje. Või saab see hinge kunagi hiljem, iseseisvalt, läbi selle, kuidas ehe vastu võetakse, seda tõlgendatakse?
Andmise metafoor tundub nii võlts-altruistlikult õõnes, lihtsalt teen omi asju. Eks igaühel on võimalus maailma hingestada, sealhulgas ka kunsti enda ümber. Kuid mis see hingestaminegi on? Mingil hetkel võib mulle tunduda pilt seinal või muusikapala kõlarites nii lõputult tähenduslikuna. Kuid tähendustel on komme kaduda samasuguse äraspidise ilmutuslikkusega, nagu nad tekkisid. Vaatan siis ja nuputan: mida ma ometi selles leidsin? Ju ma olin ses hetkes avatud tähenduse tekkeks, kuid selline asjaolude kokkulangemine saab olla vaid hetketine. Valu varbas ja vihm vastu akent andsid mulle võimaluse.
Oleme seni rääkinud peamiselt su viimase aja soolonäitustest. Kui suur soolonäitus tegelikult on? Kes on olnud su viimaste näituste taustajõud ja milliste tähenduste kihte nad on lisanud? „Sinihabeme“ puhul sai kokku tiim, kellega olid soovinud koos töötamise võimalust juba varem pikalt?
„Sinihabeme“ manamine vajas dramaatilist lavastajakätt. Teos näituselt „Sinihabe“.
Just nii, „Sinihabe“ on erand, mis teeb selle kogemuse ka tähenduslikuks. Muuseum on ikka vooderdatum kukkumine, kui üksi galeriis soolotada, kui kunstnik-projektijuhi alluvateks on kunstnik-kujundaja, kunstnik-valgustaja, kunstnik ja avamisele kutsuja, kunstnik-turundaja ning kunstnik-kunstnik.
Nüüd sain appi paluda parima graafilise disaineri ja ruumikujundaja. Margus Tamme pliiatsid on teravad ja absoluudijanused, ta ei sirgelda tühja. Katrin Sipelgaga õppisime koos EKAs ehet, kuid tema kutse oli hoopis filmikunsti maailmas. Taasühendasin temas kaks poolust – „Sinihabeme“ manamine vajas ju dramaatilist lavastajakätt! Lisaks muidugi kummituslik heli ja tempereeritud valgus. Maskide osas oli asendamatuks abiks Otto Antson, kes tõlgendas mu ideed arvutikeelde, et ka 3D-printer mõistaks mind. Olen nadi tehnilise taibuga, kuid uudishimu on mul lapsikult pakitsev.
„Sinihabe“ on mõnda aega avatud olnud, publikul ja kriitikutel on olnud aega ja võimalust oma arvamust avaldada. Kas sind on üllatanud, milliseid tähenduskihte see näitus on pakkunud?
Välja toodud kihistused olid juba minu peas olemas, kuid põnev on jälgida, kes mida esile toob. Mind üllatas – ja tegi tänulikuks – pigem see, et üldse kirjutati. Honorari pärast seda ju ei tehta, kena, et leiti kõnekaid aspekte, millest kirjutada.
Kohe avaneb Vezpremis, tänavuses Euroopa kultuuripealinnas, Müncheni galerist Kinga Biro kureeritud ehtenäitus, kus käsitletakse identiteeti, et tuua kokku kunstnikud kogu Euroopast, igast riigist üks. Milline näeb (meie koha)identiteet välja ehteks vormitult?
Kuraator kutsus mind osalema, sest nägi töödes peegelduvat põhjamaist hämarat melanhooliat. Eks mu eebenipuust voolitud südamete sari on tõesti nukrakene. Mis see süda muud ongi kui kaks pisarat, mis koos taeva poole tilguvad.
Kuid ma pean end pigem rõõmsameelseks inimeseks, ma ei oskaks paremini öelda, kui Matti Nykaneni sõnadega: „Elu on inimese parim aeg!“ Avastamisrõõmust pulbitseva pinna all on aga mõned allikad, mis voolavad välja paratamatuse jahedusest. Sinna ei ulatu igapäevaelu hõisked, üksildane paik on. Kuid minu õnn on oskus navigeerida eri sügavustes, jäämata kinni põhja. Kui vaatan sukeldudes üles, siis näen ikka valgust murdumas läbi pinnasillerduse.
Oled Eesti kultuuriväljal tegutsenud väga laial skaalal. Toomas Volkmanni näituse kureerimine Fotografiskas on siiski midagi täiesti uut. Millest see näitus räägib? Mida ütleb moefoto ühiskonna kohta laiemalt?
Fotos ja moes olen kirega liikunud kogu oma teadliku elu ja eks kureeritud on ka juba hulk ehte- ja moenäitusi Tallinnas, Londonis, São Paolos, Münchenis, Stockholmis, Riias … Kuid see on tõesti varasemast erinev kogemus. Mulle Fotografiska meeldib, nende nägemus on selgepiiriline ja popilikult loetav, nüüdiskunsti kaetava pretensioonivahuta. Kui nelja aasta eest käisin neile välja mõtte, et Toomas Volkmann vääriks retrospektiivi, ei olnud seal toimunud ühtegi mahukat Eesti fotograafia näitust. 1990. aastate teine pool ja 2000. aastate algus on kultuuriteadliku küpsemise periood ning Volkmannil on seal oluline koht. Tema jõuline-sümbolistlik-seksuaalne pildikeel on vahend, et seda kultuuriliselt tihedat ajajärku taas mõtestada.
1998. aastal toimus esimene Vibe’i pidu ja avati ööklubi Nightman, suurlinlik hedonism pungus ohjeldamatult meie postsovetliku vaesuse kiuste. Mulle on see kureerimise protsess olnud silmi avav, nostalgia: kui kibemagusa sentimendiga tembitud mineviku taaskülastamine on asunud uuesti ümber kirjutama praegusi tähendusi.
Mõeldes Fotografiska rahvusvahelisele haardele: kas Volkmanni retrospektiiv liigub ka Tallinnast kaugemale?
See sõltub, kui kõnekaks peetakse näitust Berliinis, Londonis, Stockholmis või New Yorgis. Ajastu kõla on loomingus hetketine ja kinni kultuurikontekstis, omailma siirus ning haavatavus on jäävam ja universaalselt puudutavam, loodetavasti õnnestub avada just viimast. Kõige enam näen seda Volkmanni 1990. aastate alguses Tristan Manni pseodonüümi all tehtud autoportreedes, mis peale äärmise isiklikkuse olid mitmes plaanis revolutsioonilised, tuues Eesti kunstikeelde autoperformatiivsuse ja gay-sensibiilsuse.
1990. aastate lõpp ja 2000. aastate algus, mis Volkmanni loomingus on olulised, olid väga põnevad ka Eesti moes. Moeloojad ei lähtunud ülemaailmsetest trendidest, ei analüüsinud turu ootusi ega vajadusi: kõike tundus ajendavat vaid loomisvajadus ja trendide asemel hinnati personaalset maailmatunnetusest. Sa oled ise jõudnud rõivadisaini nüüd, kui selles maailmas on kõik palju ratsionaalsem, läbimõeldum, võiks öelda, et ka põhjendatum. Kas pead ennast disainerina pigem selle grupi esindajaks, kes tahab lahendada disaini abil mingeid probleeme, või on asjad lihtsalt nii kujunenud?
Tegelikult alustasin ju moest, pannes muu hulgas kinni (tihti koos Aldo Järvsooga) aastatel 1994–1996 toimunud „INshow’d“ ja edasi ka „Supernoovad“. See oli tõesti hull möll, polnud probleemiks klammerdada kleite kokku, kui kuskilt õmblusabi ei saanud. „Supernoova“ oli ikka kosmos: kui ka nüüd oleks moekunsti võistlus, mille auhinnaks on kaksteist keskmist palka, siis see paneks anded taas hullama.
Nagu kõiges muus, nii olen ka disainerina pulbitsev, mul on vajaduspõhisemaid sarju, kuid pigem olen keskendunud lugude jutustamisele. Loon maailma, kuhu pageda, kui elu kisub koledaks.
Moes valitseb materiaalse külluse ja ületarbimise kõrval ka infoküllus. Eestis on mahud küll väikesed, aga kuidas küllusemeres navigeerid? Kuidas see mõjutab otsuseid, mida teha, mida tegemata jätta?
Moeinfot ma ei jälgi, küll aga maadlen üldise infotulvaga. Sõnatu rahutus piitsutab mind kümme korda päevas avama Delfit ja TikTokki, kust peale paiskuv infolaviin muutub üha hüsteerilisemaks, poliitspinnid ja trendimullid paisuvad kohutava kiirusega, et siis lõhkeda ja teha ruumi järgmistele peale pigistavatele spasmidele. Mulle tundub, et informeeritus annab mulle siiski mingid eelised, see on paratamatu üldharidus. Küll tahaks aga põrutada rusikaga lauale ja öelda, et vaadake end nüüd distantsilt: kas see, mille pärast ärritume või millest vaimustume, on ikka seda väärt?
Kuid sa vist koputad pigem minu kui disaineri südametunnistusele – kas kõiki neid marju ja kaftaneid on ikka vaja? Ja aus vastus on, kui peaksime võitlema ellujäämise eest, siis on mu loodu tühine, isegi naeruväärne. Kuid sama ausalt nendin ka, et elame kapitalistlikus hedonismis, see on me endi valik ja unelm – ning miks mitte seda üürikest maist olemist ka nautida? Usun, et kliimasoojenemine ja reostus on reaalsed probleemid, kuid näen lahendusi pigem tervemõistuslikus kesktees ja suurte mahtudega tegelemises kui detailide draamas, mis tekitab vaid lämmatavat hüsteeriat, millest just rääkisin.
Minus on ka midagi arhetüüpselt protestantlikku, ükski hetkenauding pole mõeldav teadmiseta, et elan talve üle.
